3-3-1-11-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-11-15

Otsuse kuupäev

7. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Jägala Energy kaebus Jõelähtme valla vastu ehitusloa

andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Jägala Energy

Vastustaja Jõelähtme vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus

haldusasjas nr 3-11-2794

Menetluse alus Riigikohtus

Jõelähtme valla ja OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Jõelähtme valla kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

29. augusti 2014. a otsus asjas nr 3-11-2794 osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt kaebaja

nõude saamata jäänud taastuvenergia toetuse, CO2 kvootide müügitulu ja otsese varalise kahju

hüvitamiseks. Teha uus otsus, millega jätta OÜ Jägala Energy kaebus selles osas rahuldamata.

4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus asjas nr 3-11-2794 osas,

millega ringkonnakohus rahuldas osaliselt kaebaja nõude saamata jäänud elektrienergia

müügitulu hüvitamiseks, ja saata kaebus selles osas uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

5. Arvata OÜ Jägala Energy tasutud kautsjon riigituludesse.

6. Tagastada Jõelähtme valla tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Jägala Energy kuulub Jõelähtme vallas Jägala-Joa külas asuv hüdroelektrijaam. OÜ Jägala

Energy esitas 11. novembril 2008 Jõelähtme Vallavalitsusele ehitusloa taotluse, et rajada maakaabel-

liin, mis ühendaks jaama Eesti Energia Linnamäe alajaamaga. Jõelähtme Vallavalitsus otsustas

ehitusloa väljastamise 26. märtsil 2009, ehitusluba väljastati 30. märtsil 2009.

2. Tallinna Halduskohus tunnistas 12. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-612 Jõelähtme

Vallavalitsuse tegevusetuse kaabelliini ehitusloa väljastamisel õigusvastaseks. Kohus leidis, et vald ei

järginud ehitusseaduse (EhS) § 23 lg-s 8 sätestatud 20-päevast tähtaega ehitusloa andmiseks.

3. OÜ Jägala Energy esitas 29. novembril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista

Jõelähtme vallalt ehitusloa andmisega viivitamisega tekitatud kahju eest välja hüvitis koos viivisega.

Kaebuse kohaselt paigaldas kaebaja 2008. aastal hüdroelektrijaama seadmed, mis olid vajalikud

jaama uuesti kasutusele võtmiseks. 2008. a lõpus jäi ehitada veel vaid maakaabelliin. Vald oleks liini

ehitusloa pidanud väljastama hiljemalt 1. detsembril 2008. Kaabelliini rajamine oleks aega võtnud

umbes kolm nädalat. Seega oleks pärast liini rajamist saanud alustada elektrienergia tootmist ja

müüki hiljemalt 1. jaanuarist 2009. Kuna ehitusluba väljastati alles 30. märtsil 2009, sai elektrit

tootma hakata alles mais 2009. Valla tegevusetuse õigusvastasus on jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud. Valla viivitus oli süüline, süü vormiks on raske hooletus.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 1. oktoobrini 2011 jäi kaebajal saamata tulu 412 556 eurot ja

71 senti ja mis koosneb järgmistest komponentidest.

1. Tulu, mille kaebaja oleks saanud teenida 1. jaanuarist kuni 30. aprillini 2009 elektri müügist

Latvenergo Kaubanduse OÜ-le - 126 073 eurot ja 16 senti.

2. Tulu 74 136 eurot, mille kaebaja oleks Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmimata jäänud

lepingu alusel teeninud ajavahemikul 1. maist 2009 kuni 1. oktoobrini 2011 rohkem võrreldes

reaalselt teenitud tuluga. Kaabelliini valmimise ajaks oli elektri ostuhind langenud.

3. Taastuvenergia toetus 182 904 eurot ja 6 senti ajavahemiku eest 1. jaanuar kuni 30. aprill 2009.

4. CO2 kvootide müügist saamata jäänud tulu 29 443 eurot ja 49 senti.

Saamata jäänud tulust saab maha arvata säästetud kulud: töötaja palgakulu neljal kuul, käidu-

korralduse, määrdeõli ja elektrienergia tarbimise kulu.

Laenulepingute muutmise ja uute lepingute sõlmimise vajaduse tõttu tekkis kaebajal ka otsene kahju

163 224 eurot ja 14 senti. Kahjusumma hõlmab kõrgema intressimäära tõttu kantud ja tulevikus

kantavat kahju ning laenulepingute muutmise ja sõlmimise tasusid. Lisaks luhtusid ehitusloa andmise

viibimise tõttu kaebaja plaanid elektrijaama seadistamiseks, milleks kaebaja oli kutsunud spetsialistid

Austriast. Täiendav spetsialistide lennupiletite, majutuse ja töötasu kulu oli 4623 eurot.

Lisaks tuleb vastustajal tasuda viivist alates 18. novembrist 2011, mil kaebaja esitas vastustajale teate

kahju hüvitamise kohustuse kohta.

Kaebaja selgitas, et jaamahoone oli juba 2005. aastal, kui ta selle omandas, ehituslikult rahuldavas

seisukorras. Teha oli tarvis üksnes korrastus- ja parendustöid, mis lihtsustaksid elektrijaama

kasutamist. Seega ei takistanud jaama rekonstrueerimistööde ehitusloa puudumine elektri tootmist.

Ka ei olnud vanas tootmishoones uute elektriturbiinide ja muude seadmete käivitamiseks vaja uut

ehitise kasutusluba. Paisu, derivatsioonikanali ja piirdeaia hooldus- ja rekonstrueerimistööde ehitus-

lubade puudumine ei takistanud samuti jaama kasutuselevõttu. Ka kaabelliini kasutusluba ei olnud

elektri tootmise eelduseks, kuna seadmete kontrollimiseks, häälestamiseks ja võimalike vigade

avastamiseks on vajalik tootmistegevuse alustamine juba ehitusperioodil. Kaabelliinile 14. detsembril

2009 väljastatud kasutusloas on vastustaja märkinud ehitise kasutuselevõtu ajaks 24. veebruari 2009

ja andnud seega nõusoleku liini kasutamiseks juba sellest ajast. Lisaks leiab kaebaja, et kui vastustaja

ei oleks viivitanud kaabelliini ehitusloa andmisega, oleks kaebaja teinud aktiivseid pingutusi ka

kasutuslubade saamiseks.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 9. detsembri 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2794 kaebuse

osaliselt. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 203 658 eurot ja 59 senti (sh saamata

jäänud tulu 112 799 eurot ja 63 senti, otsene kahju 69 912 eurot ja 66 senti ning viivis 20 946 eurot ja

3 senti). Lisaks mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 10 545 eurot ja 66

senti. Otsuse resolutsiooni punktidega 3 ja 4 rahuldas kohus kaebaja taotluse riigilõivu suuruse

muutmiseks, määras kaebuselt tasutavaks riigilõivuks 750 eurot ja kohustas Riigi Tugiteenuste

Keskust kaebajale enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4 jõustusid

edasikaebamata.

Kohus leidis, et vastustaja tegevusetuse õigusvastasus on tuvastatud jõustunud kohtuotsuse

resolutsioonis haldusasjas nr 3-09-612. Vastustaja käitumine vastab vähemalt raske hooletuse

tunnustele. Kaebaja teavitas vastustajat korduvalt sellest, et tema tegevusetus on õigusvastane ja

põhjustab kaebajale suurt kahju.

Elektri tootmiseks vajalikud põhiseadmed olid kaabelliini ehitusloa taotlemise ajaks juba jaama-

hoonesse paigaldatud. Seega oleks tehniliselt olnud võimalik alustada elektri tootmist 1. jaanuarist

2009. Kahju hüvitamisel tuleb aga arvestada ka elektri tootmise seaduslikkust. Tegevusloa elektri

tootmiseks sai kaebaja 31. juulil 2009, seega neli kuud pärast ehitusloa saamist. Elektrituruseadus

(ELTS) ei nimeta tegevusloa andmise eeldusena ehitise kasutusloa olemasolu. Nõutav on üksnes

tootmisseadme nõuetelevastavus. Ka taastuvenergia toetuse saamise aluseks on tegevusluba, mitte

ehitusseaduse alusel antavad load. Eeltoodu alusel peab kohus reaalseks, et kaabelliini ehitusloa

õigeaegse andmise korral oleks kaebaja saanud alustada elektri tootmist 1. aprillist 2009.

Kaebajal on õigus saada saamata jäänud tulu hüvitist ajavahemiku eest 1. aprill kuni 30. aprill 2009.

Kaebaja on esitanud arusaadavad arvutused jõe vooluhulga kohta, mille alusel saab järeldada, et

2009. a aprillis oleks olnud võimalik toota energiat 1215 MWh. Elektri müügihinnana ei saa

arvestada Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga kokkulepitud hinda, kuna leping ei jäänud sõlmimata

vastustaja tegevusetuse tõttu. Seega ei pea vastustaja hüvitama ka kuni 1. oktoobrini 2011 väidetavalt

vähem teenitud tulu. Saamata jäänud tulu arvestamisel on õiglane võtta aluseks tegelikkuses Nordic

Power Management OÜ-ga sõlmitud lepingu järgne hind 525 kr/MWh. Seega oleks kaebaja võinud

aprillis 2009 teenida tulu 40 767 eurot ja 64 senti. Samal ajavahemikul jäi kaebajal saamata ka

taastuvenergia toetus 63 209 eurot ja 26 senti. CO2 kvoodi müügist oleks kaebaja saanud teenida

10 500 eurot ja 30 senti. Kokku jäi kaebajal seega saamata tulu 114 477 eurot ja 20 senti. Sellest

summast tuleb maha arvata säästetud kulud 1677 eurot ja 57. Seega tuleb vastustajal kaebajale

hüvitada saamata jäänud tulu 112 799 eurot ja 63 senti.

Otsese varalise kahju kohta leidis kohus esmalt, et kaebaja on põhjendatult taotlenud Austria

spetsialistide elektrijaama seadistamiseks Eestisse kutsumise kulutuste 4623 eurot hüvitamist. Laenu-

lepingutega seotud kulutuste kohta nentis kohus, et lepingute muutmise põhjused olid komplekssed,

mistõttu on hüvitatavat kahju raske kindlaks määrata. Kaebajal olid ebarealistliku äriplaani tõttu

makseraskused tekkinud juba enne vastustaja õigusvastast tegevusetust. Ka olid osad

lepingumuudatused ebamõistlikud. Kokkuvõttes otsustas kohus vähendada kaebaja väljaarvutatud

laenulepingute muutmise kahju 60% võrra, saades kahjusummaks 65 289 eurot ja 66 senti.

Viivise kohta leidis kohus järgmist. Kahjuavaldus, mille kaebaja 18. novembril 2011 vastustajale

esitas, ei olnud piisavalt selge, et sellest viivise arvutamist alustada. Seetõttu tuleb viivise arvutamise

alguskuupäevaks võtta 29. november 2011, mil kaebaja esitas kaebuse halduskohtule. Viivist tuleb

piirata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 alusel, kuna äärmiselt ebaõiglane oleks kohustada valda

maksma viivist aja eest, mil kohus kohtuasja lahendamist selle keerukuse tõttu korduvalt edasi

lükkas. Viivisesummaks sai kohus eeltoodu alusel 20 946 eurot ja 30 senti.

Halduskohus rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu tagastamiseks. Kaebaja oli tasunud kaebuselt

riigilõivu 17 895 eurot ja 26 senti. Kohus jättis Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi lahenditele viidates kohaldamata riigilõivuseaduse § 57 lg 14 koostoimes seaduse

lisaga 1 ja määras kaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 750 eurot. Kohus leidis, et enamtasutud

riigilõiv tuleb kaebajale tagastada.

Viimaks lahendas kohus menetluskulude väljamõistmise taotlused. Kohus leidis, et kaebaja oli

kandnud põhjendatud õigusabikulu 32 205 eurot ja 24 senti ja tasunud riigilõivu 750 eurot. Kaebuse

nõue rahuldati 32% ulatuses, seega tuleb menetluskulud välja mõista samas proportsioonis.

Vastustajal tuleb kaebajale kokku hüvitada 10 545 eurot ja 66 senti. Vastustaja menetluskulud jättis

kohus vastustaja enda kanda.

5. OÜ Jägala Energy esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas,

millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et oleks vastustaja õiguspärase

käitumise korral saanud alustada elektri tootmist 1. jaanuarist 2009. Kahjunõude aspektist pole

oluline erinevate lubade olemasolu. Vastustaja viivituse tagajärgede kõrvaldamine nõudis kaebajalt

kui väikeettevõtjalt oluliselt ressursse, mistõttu tegevusloa taotlemine võttis kauem aega. Isegi kui

nõustuda, et kaebaja poleks saanud elektrit tootma hakata 1. jaanuarist 2009, tuleks algusajaks võtta

24. veebruar 2009. Lisaks arvutas kohus valesti aprillikuu toodanguhulga. 1215 MWh asemel on õige

1293,72 MWh. Elektrienergia hinda tuleb arvestada Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmimata

jäänud lepingu alusel.

Kohus vähendas põhjendamatult finantskulude hüvitist. Kohus on vääralt määranud viivise

arvutamise ajavahemiku. Kaebaja 18. novembri 2011. a kiri vastustajale oli piisavalt selge. Eba-

õiglane on viivise arvestamata jätmine ajavahemiku eest, mil kohus otsuse tegemist edasi lükkas.

Lisaks on kohus jätnud viivisearvestuses tähelepanuta kohtuotsuse tegemisele järgneva ajavahemiku.

6. Jõelähtme Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja

kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud vääralt

käsitlemata õigusvastasuse, süü, põhjusliku seose ja kahjuhüvitise vähendamisega seonduvad

probleemid.

Kaebaja esitas vastustajale 29. juulil 2008 ehitusloa taotluse Jägala hüdroelektrijaama rekonst-

rueerimiseks. Vastustaja otsustas 27. augustil 2008 algatada ehitusloa menetluses keskkonnamõju

hindamise. Seepeale loobus kaebaja jaama rekonstrueerimise ehitusloa taotlusest ja esitas uue ehitus-

loa taotluse maakaabelliini rajamiseks, mis oli üksnes osa esialgsest ehitusprojektist. Vastustaja

seisukoht on kogu aeg olnud, et hüdroelektrijaama mõju arvestades on vajalik keskkonnamõju

hindamine. Maakaabelliinil iseseisvat kasutusotstarvet ei ole, seda kasutatakse koos ülejäänud

jaamaga. Seetõttu tuleb arvestada kogu jaama keskkonnamõju. Ehitusloa taotlemise ajal oli küll

käimas vee erikasutusloa keskkonnamõju hindamine, kuid see ei olnud veel valminud. 2009. a

märtsiks kiitis Keskkonnaamet heaks vee erikasutusloa menetluse raames tehtud keskkonnamõju

hindamise aruande. Seega langes ära vajadus veel kord keskkonnamõju hinnata ja vastustaja otsustas

kaabelliini ehitusloa väljastada.

Ehitusloa 20 päeva jooksul andmata jätmiseks olid seega objektiivsed põhjused. Vaatamata jõustunud

kohtuotsusele asjas nr 3-09-612, millega vastustaja tegevusetus õigusvastaseks tunnistati, ei ole õige

neid põhjuseid ignoreerida. Neid saab arvestada vähemalt kahjuhüvitise vähendamise otsustamisel.

Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-13-06 ei saa teha ühest järeldust, et ka praeguses asjas oli olemas

põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja kaebaja väljatoodud kahju vahel. Kaebaja sai maakaabelliini

kasutusloa alles 14. detsembril 2009 ja tootmishoone kasutusloa 14. jaanuaril 2010. Elektrienergia

tootmisloa sai kaebaja 31. juulil 2009. Hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanali ehitusluba on

kaebaja taotlenud alles juulis 2010. Nende rajatiste kasutusluba pole kaebaja taotlenud senini. Seega

ei oleks kaebajal olnud võimalik hakata õiguspäraselt elektrit tootma ka 2009. a aprillikuust.

Kasutuslubade puudumise tõttu ei olnud elektritootmine õiguspärane ka pärast tegevusloa saamist.

Õigusvastaselt toodetava elektrienergia müügist saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole põhjendatud.

Halduskohus on jätnud sisuliselt käsitlemata süü. Olukorras, kus kaebaja jagas esialgse projekti

mitmeks osaks, ei pidanud vallaametnikele üheselt selge olema, kas ehitusloa taotluses käsitletu on

varasemate projekteerimistingimustega hõlmatud või mitte. Vastustaja tegevust pole alust käsitada

hooletusena, rääkimata veel raskest hooletusest. Lisaks leidis vastustaja, et kaebaja nõutav kahju ei

olnud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga hõlmatud ega mõistlikult ettenähtav.

Vastustaja ei nõustunud kaebaja tootmata jäänud elektrienergia koguse arvutustega. Üleantava CO2

koguse vähenemist ei põhjustanud mitte vastustaja tegevus, vaid kaebaja enda problemaatiline

äriplaan. Lisaks kohustus kaebaja Austria Vabariigiga sõlmitud lepingu kohaselt tagama kõigi

vajalike lubade olemasolu. Kaebaja säästetud kulutused tootmise edasilükkumisel pidid olema

kaebuses näidatust suuremad. Austria spetsialistide Eestisse elektrijaama seadistama kutsumise kulu

oleks kaebaja saanud vältida. Vastavate kulutuste kandmine ei ole tõendatud.

Laenulepingu muudatuste põhjuseks oli samuti kaebaja ebaõnnestunud äriplaan, kuna kaebaja oli

oma kohustuste täitmisega viivituses juba 2008. a septembrist. Finantskahjude hüvitist oleks tulnud

vähendada rohkem kui 60% võrra.

Kohus oleks kahjuhüvitise vähendamist pidanud kaaluma ka kahju muude komponentide, sh viivise

puhul. Arvestada tuleb sellega, et ehitusloa viibimise põhjustas kaebaja soov vältida keskkonnamõju

hindamist. Vastustajal ei olnud võimalik kahju kaebuses nõutavas ulatuses mõistlikult ette näha.

Vastustaja ei nõustunud ka halduskohtu seisukohaga õigusabikulude põhjendatuse kohta.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2014. a otsusega mõlemad apellatsioonkaebused

osaliselt. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 119 027 eurot ja 64 senti (sh

viivis ajavahemiku eest 19. november 2011 kuni 8. detsember 2013).

Ringkonnakohus sedastas esmalt, et vastustaja tegevusetuse õigusvastasus on jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud ning selle üle enam vaielda ei saa. Oluline on aga hinnata õigusvastase

tegevusetuse kestust, põhjuslikku seost, vastutust piiravaid asjaolusid ja süüd.

Asi on olemuslikult sarnane Riigikohtus lahendatud asjaga nr 3-3-1-13-06, kus Riigikohus selgitas, et

ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk on muuhulgas taotleja kaitsmine kahju eest, mis

tekiks juhul, kui ta ei saa ehitist õigeaegselt püstitada ja kasutusele võtta. Viivitamise ja kahju vahel

on otsene põhjuslik seos, kui viivitamise järel antakse ehitusluba, ilma et oleks toimunud mingeid

muutusi faktilises või õiguslikus olukorras, ning majandustegevuse jaoks vajalik ehitis püstitatakse ja

võetakse kasutusele, hankides selle jaoks ka muud nõutavad load. Kahju tekkimine pidi vastustajale

selles olukorras ettenähtav olema. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist võimalikult suures ulatuses

ära hoida, pöördudes 2009. a veebruaris ja märtsis korduvalt vastustaja poole ning esitades 23. märtsil

2009 kaebuse halduskohtule. Vaatamata 13. veebruari 2009. a korralduses tehtud konkretiseerimata

viitele keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta, ei peatanud vastustaja ehitusloa menetlust ega

keeldunud loa väljaandmisest sellel alusel. Jaama rekonstrueerimise ehitusloa menetluses algatatud

keskkonnamõju hindamine ei saanud kaabelliini ehitusloa menetlust mõjutada, kuna see toimus teise,

taotluse tagasivõtmisega lõppenud menetluse raames. Vastustaja pole seega kaebaja taotluse

lahendamisel näidanud üles piisavat hoolsust.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et saamata jäänud tulu arvestamise algusajaks tuleb võtta

1. aprill 2009. Oluline on see, millal kaebaja sai elektrienergia tootmise tegevusloa. Erinevate ehitus-

ja kasutuslubade olemasolu pole oluline, kuna õiguse elektrit toota andis tegevusluba, isegi kui see

anti välja õigusvastaselt.

Kaebaja esitatud tootmata jäänud elektrienergia arvutustes pole põhjust kahelda. Lähtuvalt Nordic

Power Management OÜ-ga sõlmitud lepingust jäi kaebajal seega saamata elektri müügitulu 40 767

eurot ja 64 senti. Hüvitise määramisel ei saa lähtuda Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmida

plaanitud lepingu järgsest hinnast, kuna lepingu sõlmimise eelduseks oli tootmise alustamine

1. jaanuarist 2009, mis ei oleks aga ka vastustajapoolse viivituseta õiguspäraselt võimalik olnud.

CO2 müügituluna jäi kaebajal saamata 10 500 eurot ja 30 senti. Kaebajal oleks olnud õigus saada

taastuvenergia toetust aprillis 2009 kehtinud ELTS § 59 lg 6 p-s 1 sätestatud määras, kokku 65 228

eurot ja 23 senti. Arvestada tuleb aga ka muude taastuvenergia toetust reguleerivate sätetega. Elektri-

turu seaduse kohaselt võib taastuvenergia toetust maksta 12 aasta jooksul tootmise alustamisest.

Kaebajal on seega õigus saada toetust 7. maist 2009 kuni 7. maini 2021. Vastustaja viivituse tõttu ei

jää kaebajal toetus saamata, kuna tootmistegevusega varem alustamise korral oleks toetuse saamise

aeg ka varem lõppenud. Seega ei saa taastuvenergia toetust arvestada kaebaja saamata jäänud tulu

hulka.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsusega saamata jäänud tulust tehtavate mahaarvamiste osas.

Saamata jäänud tulu lõppsummaks sai ringkonnakohus seega 49 590 eurot ja 37 senti.

Austria spetsialistide Eestisse tulemise kulu, kuigi iseenesest põhjendatud, ei ole nõuetekohaselt

tõendatud ja tuleb seetõttu jätta välja mõistmata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et laenulepingute korduvat muutmist ei saa siduda ainuüksi

vastustaja viivitusega maakaabelliinile ehitusloa andmisel. Finantskahju nõue on põhjendatud

kolmandiku ulatuses. Seega tuleb vastustajal tasuda kaebajale varalise kahju hüvituseks 52 338 eurot

ja 38 senti.

Viivisenõude vähendamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja 18. novembri

2011. a nõue oli piisavalt üksikasjalik, mistõttu tuleb viivise arvutamist alustada 19. novembrist 2011.

Halduskohus peatas viivisearvestuse põhjendamatult ajaks, mil ta kohtuotsuse tegemist edasi lükkas.

Viivist tuleb arvestada kuni nõude täitmiseni. Kuni halduskohtu otsuse tegemiseni tuleb vastustajal

seega tasuda viivist kokku 17 098 eurot ja 89 senti.

Ringkonnakohus leidis, et valla eelarve mahtu arvestades tuleb valda kohustada tasuma välja-

mõistetud hüvitist kahes osas: esimene osa tuleb tasuda ühe, teine 13 kuu jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist. Lisaks tuleb vastustajal arvutada ja tasuda väljamaksmata osalt viivist alates

9. detsembrist 2013.

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja põhjendatud õigusabikulud oli 32 955 eurot ja 24 senti.

Menetluskulud apellatsiooniastmes olid 11 567 eurot ja 16 senti, mille ringkonnakohus luges

tervikuna põhjendatuks. Kuna kaebus rahuldati 18,73% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

kahe astme peale kokku välja mõista 8339 eurot ja 5 senti. Vastustaja on kahe kohtuastme peale

kokku kandnud menetluskulusid 26 227 eurot ja 75 senti (õigusabikulud pluss riigilõiv 750 eurot).

Kuna vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse 41,56% ulatuses, tuleb kaebaja kasuks välja-

mõistetavat menetluskulu vähendada vastustaja tasutud riigilõivu võrra apellatsioonkaebuse

rahuldatud osale vastavas osas – 311 eurot ja 70 senti. Õigusabikulud jäävad vastustaja enda kanda,

kuna haldusorgani kohustuste täitmisest tekkinud kahjunõude üle peetavat vaidlust ei saa pidada tema

põhitegevuse raamest väljuvaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. OÜ Jägala Energy esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kaebuse tervikuna rahuldada. Kaebaja

leiab, et saamata jäänud tulu arvestamise algusajaks tuleb võtta 1. jaanuar 2009. Faktilised eeldused

tootmise alustamiseks olid selleks ajaks täidetud. Nelja kuu pikkust ajavahemikku, mis kulus kaebajal

reaalsuses tegevusloa taotlemiseks, ei saa üle kanda olukorda, kus vastustaja ei oleks viivitanud. Ka

ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei saa kahjuhüvitise arvutamise algusajaks võtta

24. veebruari 2009. Teoreetiline võimalus saada 12 aasta pärast taastuvenergia toetust neli kuud

kauem jooksul ei õigusta 2009. aastal saamata jäänud toetuse kahju hulka arvamata jätmist.

Elektrienergia hinda tuleks arvestada Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmimata jäänud lepingu

alusel. Ringkonnakohus vähendas põhjendamatult otsese varalise kahju hüvitist. Laenulepingu

muudatused olid otseselt ja ainuüksi tingitud valla tegevusetusest. Austria spetsialistidega seotud

kulud on piisavalt tõendatud.

Kaebaja palus vastustajalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 3319 eurot ja 60

senti.

9. Jõelähtme Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kaebuse tervikuna rahuldamata

jätta järgmistel põhjustel.

1) Ringkonnakohus oleks pidanud käsitlema ehitusloa andmise viibimise põhjuseid sisuliselt. Kuigi

jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud õigusvastane viivitus, on esitatud põhjendused olulised süü,

põhjusliku seose ja hüvitise vähendamise üle otsustamisel.

2) Ehitusloa väljastamise tähtaega tuleb arvestada hetkest, mil kaebaja tasus taotluse eest riigilõivu.

3) Erinevalt asjast nr 3-3-1-13-06 olid asjaolud praegusel juhul ehitusloa andmise ajaks muutunud –

valminud oli vee erikasutusloa keskkonnamõju hindamine.

4) EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiks ei ole taotleja kaitsmine puhtmajandusliku kahju eest.

5) Kahju ei olnud ettenähtav. Elektrienergia tootmise ja müümise ainsaks eelduseks ei ole kaabelliini

olemasolu, mistõttu ei olnud kahju tekkimine kaabelliini ehitusloa andmise edasilükkumise tõttu

vastustajale ettenähtav. Isegi kui saamata jäänud tulu nõuet pidada ettenähtavaks, pole seda kindlasti

kaebaja finantskahju nõue. Igal juhul ületab nõutava kahju suurus mõistlikult ettenähtava ulatuse.

6) Jaama keskkonnamõju tuli hinnata kompleksselt. See ei tähenda, et vastustaja arvaks, et esialgse,

jaama ehitusloa menetluses antud keskkonnamõju hindamise korraldus kehtis.

7) Elektrienergia õiguspäraseks tootmiseks on vajalikud ehitiste kasutusload. Õigusvastase tootmise

eest hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.

8) Ringkonnakohus on vääralt hinnanud kaebaja esitatud tõendeid tootmata jäänud elektrienergia

koguse kohta.

9) Ringkonnakohus pole hinnanud väidet, et CO2 müügiks pidid kaebajal olema kõik nõutavad load

ning et üleantava kvoodi vähenemist ei põhjustanud vastustaja tegevus.

10) Ringkonnakohus pole käsitlenud vastustaja väiteid laenulepingutega seotud kulutuste

põhjendamatuse kohta.

11) Ringkonnakohus pole põhjendanud viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist.

12) Viivisearvestust ei saa alustada kaebaja 18. novembri 2011. a kirjast, kuna sellele ei olnud lisatud

kõiki hiljem nõude tõendamiseks esitatud dokumente. Nõue ei olnud tõsiseltvõetav.

13) Halduskohus peatas viivisearvestuse põhjendatult kohtuotsuse edasilükkamise ajaks.

14) Käsitlemata on vastustaja vastuväited õigusabikulude põhjendatusele. Vääralt on jäetud välja

mõistmata vastustaja õigusabikulud. Kohtuasja raames lahendatavad küsimused puudutasid elektri-

energia tootmist, mis ei ole vastustaja põhitegevusalaks. Ringkonnakohus on möönnud, et tegemist

on keskmisest keerukama asjaga. Seda peaks arvestama ka vastustaja õigusabivajaduse hindamisel.

15) Ringkonnakohus on vääralt kohustanud vastustajat arvestama viivist ka kuni 8. detsembrini 2013

väljamõistetud viivisesummalt. Viivist arvutatakse üksnes põhinõudelt.

Vastustaja palus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 4184 eurot ja 18 senti kaebajalt välja

mõista.

10. Jõelähtme Vallavalitsus esitas OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus

kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja nimetas maakaabel-

liini ehitusloa taotluses ehitise kasutuselevõtu kuupäevana 24. veebruari 2009, ei saanud ta

tegelikkuses eeldada, et saab ehitise kasutusele võtta märkimisväärselt varem. Lisaks pole oluline

üksnes tehniline võimekus tootmise alustamiseks, vaid ka tootmistegevuse õiguspärasus. Vastustaja

nõustus ringkonnakohtu seisukohtadega taastuvenergia toetuse ja spetsialistide Eestisse kutsumise

kulude hüvitamata jätmise ning Latvenergo lepinguprojekti hinnast lähtumise asjakohatuse ja

finantskulude hüvitise vähendamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Tartu Halduskohus tunnistas 12. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-612 õigusvastaseks

Jõelähtme Vallavalitsuse viivituse kaabelliini ehitusloa väljastamisel. Otsus on jõustunud, mistõttu

pole praeguses kohtuasjas enam võimalik vaielda selle üle, kas valla viivitus oli õigusvastane

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1). Kontrollida tuleb, kas täidetud on

kahjunõude rahuldamise ülejäänud eeldused – kas rikutud on kaebaja subjektiivseid õigusi, kas kahju

ja viivituse vahel on põhjuslik seos (RVastS § 7 lg 1), kas kahju hüvitamine on hõlmatud rikutud

normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ja kas vastustaja tegevus, mille

tagajärjel jäi kaebajal väidetavalt saamata tulu, oli süüline (RVastS § 13 lg 2). Juhul, kui kahjunõude

rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS

§ 13 lg 1).

I Põhjuslik seos ja ehitusõiguslikud load

12. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab

kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist

võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-2-

1-125-03, p 27). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega

ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva

tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei

olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus

tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 26. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8).

Lisaks saab kahju tekkimise ettenägematust arvestada hüvitise suuruse üle otsustamisel (RVastS § 13

lg 1 p 1), mis toimub aga alles pärast seda, kui põhjuslik seos ja hõlmatus rikutud normi kaitse-

eesmärgiga on kindlaks tehtud.

13. Vastustaja rikkus ehitusloa andmise menetluse ajal kehtinud EhS § 23 lg-t 8, mille kohaselt tuli

ehitusluba väljastada või sellest keelduda 20 päeva jooksul.

Riigikohus on analoogse, ehitusloa andmise tähtaega sätestava planeerimis- ja ehitusseaduse normi

rikkumise ja loataotlejal saamata jäänud tulu vahelist põhjuslikku seost selgitanud 4. aprilli 2006. a

otsuses asjas nr 3-3-1-13-06, kus kohalik omavalitsus viivitas ehitusloa andmisega õigusvastaselt üle

kolme aasta. Riigikohus selgitas selles asjas, et ehitusluba annab isikule õiguse üksnes ehitamiseks,

mitte aga ehitise kasutusele võtmiseks või selles majandustegevuse alustamiseks. Samas pidas

Riigikohus selles asjas tõenäoliseks, et kaebaja, kellel oli ehitusloa viibimise tõttu takistatud

majandustegevuses ulatuslik kogemustepagas, oleks ehitise valmimise järel saavutanud ka selles

majandustegevuse alustamiseks nõutavate lubade andmise. Seega oli ehitusloa andmisega viivitamine

põhjuseks, mis viis isiku jaoks kahju tekkimiseni (viidatud otsuse p 15).

14. Vaidlust ei ole selle üle, et maakaabelliin, mille ehitamiseks kaebaja luba taotles, oli talle

majandustegevuse (elektri tootmise) alustamiseks vajalik. Kaebaja alustas elektri tootmist kohe pärast

30. märtsil 2009 väljastatud ehitusloa alusel rajatud kaabelliini valmimist (1. maist 2009). Kohtud on

oluliseks pidanud asjaolu, et tegevusloa elektrienergia tootmiseks sai kaebaja 3. augustil 2009, seega

neli kuud pärast kaabelliini ehitusloa väljastamist. Kohtud on leidnud, et kui vastustaja oleks

ehitusloa õigel ajal väljastanud, oleks kaebaja võinud tegevusloa saada samuti ligikaudu neli kuud

varem, st 2009. aasta aprilli alguseks. Seetõttu tuli kohtute arvates kaebajale hüvitada tulu, mis tal jäi

saamata 2009. a aprillikuus. Ringkonnakohus leidis, et kuna elektritootja tegevusluba annab õiguse

elektrit toota, ei ole oluline see, et kaebajal ei oleks 2009. a aprilli alguseks olnud veel ehituslube

hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanali rajamiseks ning tootmishoone rekonstrueerimiseks,

samuti kasutuslube jaama koosseisu kuuluvate ehitiste kasutamiseks.

15. Nõustuda saab sellega, et faktiliselt võis elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik

kohe pärast maakaabelliini valmimist. Põhjusliku seose tuvastamiseks on aga oluline ka selle

selgitamine, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Vastustaja

käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose

saamata jäänud tulu ja vastustaja õigusvastase käitumise vahel.

16. 2009. aastal kehtinud ELTS § 22 lg 3 redaktsiooni kohaselt oli tegevusluba Konkurentsiameti

otsusega isikule antav õigus tegutseda sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusalal. Riigikohus

nõustub kohtute seisukohaga, et elektri õiguspärane tootmine ei oleks mingil juhul saanud alata enne

1. aprilli 2009, so kuupäeva, mil kaebaja oleks võinud saada elektritootmiseks tegevusloa.

17. Riigikohus leiab aga, et tegevusluba ei andnud kaebajale õigust kasutada elektri tootmiseks

ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade

taotlemiseks tulenes vahetult ehitusseadusest ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektri-

tootmise tegevusloas.

Kui jaamakompleksi kasutamine elektri tootmiseks oleks aprillis 2009 saanud toimuda üksnes

ehitusseaduse sätteid rikkudes, ei ole tootmistegevuse alustamise viibimise tõttu saamata jäänud tulu

põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase viivitusega maakaabelliini ehitusloa andmisel. Samuti ei

ole isiku kaitsmine ehitusseaduse normide rikkumisega teenitud tulust ilmajäämise eest hõlmatud

EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga.

18. Kaebaja esitas 29. juulil 2008 vastustajale taotluse ehitusloa saamiseks hüdroelektrijaama

rekonstrueerimiseks. 27. augustil 2008 otsustas vastustaja algatada keskkonnamõju hindamise.

15. septembril 2008 esitas kaebaja taotluse ehitusloa menetluse lõpetamiseks ning asus taotlema

eraldi ehituslube tootmishoone ja erinevate elektri tootmiseks vajalike rajatiste tarbeks. 11. novembril

2008 esitas kaebaja loataotluse hüdroelektrijaama ja Jägala alajaama vahelise maakaabelliini

rajamiseks, luba väljastati 26. märtsil 2009. 22. aprillil 2009 esitas kaebaja tootmishoone

rekonstrueerimise ehitusloa taotluse, luba väljastati 28. aprillil 2009. Maakaabelliini kasutusloa sai

kaebaja 14. detsembril 2009, tootmishoone kasutusloa 14. jaanuaril 2010. Elektrijaama paisu ja

derivatsioonikanali rekonstrueerimise ehitusloa taotluse esitas kaebaja 28. juulil 2010, loa sai ta

5. augustil 2010. Derivatsioonikanali piirdeaia ehitusloa taotluse esitas kaebaja 29. septembril 2011.

19. Kaebaja on seisukohal, et hüdroelektrijaama hoone, paisu ja derivatsioonikanali rekonst-

rueerimise lubade ja kasutuslubade olemasolu ei olnud elektri tootmise alustamiseks vajalik.

Hoonesse paigaldatud seadmete käivitamiseks ei olnud vaja hoones rekonstrueerimistöid teha. Nii

hoone kui ka pais ja derivatsioonikanal olid ehituslikult rahuldavas seisukorras. Ka maakaabelliini

kasutusloa puudumine ei saanud kaebaja arvates takistada elektri tootmist, kuna kasutusloa

menetluses käsitletakse üksnes rajatise vastavust ehituslikele tingimustele. Liini kui elektripaigaldise

kasutamist reguleerivad eraldi õigusaktid. Lisaks väidab kaebaja, et kui vastustaja poleks kaabelliini

ehitusloa andmisega viivitanud, oleks kaebaja saanud teha aktiivsemaid pingutusi kasutuslubade

taotlemiseks.

Vastustaja on seevastu selgitanud, et hüdroelektrijaamas tehti ulatuslikke rekonstrueerimistöid, mis

hõlmasid lisaks elektrotehnilistele töödele ka ventilatsiooni rajamist, veevarustust, kanalisatsiooni,

vaheseinte ja betoonist vahelae ehitamist, olemasolevate avade kinnimüürimist ja tulekahju-

signalisatsiooni rajamist. Paisu, derivatsioonikanali ja piirdeaia nõuetekohasus on oluline nii inimeste

kui ka loomade ohutuse tagamiseks ja hüdroelektrijaama õiguspäraseks käitamiseks.

20. Seda, millises seisukorras oli tootmiskompleks enne rekonstrueerimist (sh võimalikud enne

ehituslubade taotlemist tehtud tööd), milliseid töid hõlmas kompleksi rekonstrueerimine ning kas

kompleksi oleks saanud seaduslikult elektri tootmiseks kasutada ka ilma tootmishoone, paisu ja

derivatsioonikanali rekonstrueerimiseta, tuleb ringkonnakohtul selgitada asja uuel läbivaatamisel.

Senises menetluses pole neid asjaolusid uuritud, kuna kohtud ei pidanud ehitusõiguslikke lube

põhjusliku seose olemasolu sedastamisel oluliseks.

Selgitada tuleb, kas jaamakompleksi ehitised vastasid ehitusseaduses ehitisele esitatud nõuetele (EhS

§ 3), mh kas tagatud oli ehitiste turvalisus nende kasutajatele, samuti teiste inimeste tervisele ja varale

ning keskkonnale. Olukorras, kus elektri tootmiseks vajalikke hooneid ja rajatisi tuli rekonstrueerida

ehitusloakohustuslikus ulatuses, ei saa eeldada, et jaamakompleksi oleks saanud õiguspäraselt

kasutada ka ilma ehitustöödeta. Samuti ei ole rekonstrueeritud ehitisi võimalik õiguspäraselt kasutada

enne kasutusloa saamist.

21. 2009. aastal kehtinud EhS § 29 lg 2 p 4 kohaselt oli ehitise omanikul kohustus taotleda ehitamise

lõpetamisel ehitisele kasutusluba. EhS § 32 lg 1 kohaselt oli kasutusluba kohaliku omavalitsuse

nõusolek, et valminud ehitis vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt

kavandatud kasutamise otstarbele.

Maakaabelliini kasutusluba väljastati alles enam kui pool aastat pärast liini valmimist ja kasutusele

võtmist. Kaebaja väidab, et juhul, kui vastustaja oleks kaabelliini ehitusloa andnud õigeks ajaks,

oleks ta saanud ka kasutusloa taotlemisega aktiivsemalt tegeleda. Kaebaja peab asja uuel läbi-

vaatamisel tõendama, et kasutusloa väljastamine alles detsembris 2009 oli tingitud valla

tegevusetusest ehitusloa väljastamisel. Ringkonnakohtul tuleb asja uuesti menetledes selgitada, kas

kaabelliini ehitusloa õigeaegse andmise korral oleks kasutusluba väljastatud juba aprilliks 2009.

Riigikohus märgib veel, et oluline pole see, et vastustaja on kaabelliini kasutusloale märkinud ehitise

kasutuselevõtu ajaks 24. veebruari 2009. Asja lahendamisel on oluline hoopis see, mis ajaks oleks

kaebaja vastustaja õiguspärase käitumise korral saanud kasutusloa hankida.

II Kahju hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga

22. Järgnevalt selgitab kolleegium, milline kaebaja taotletud kahju on hõlmatud rikutud normi kaitse-

eesmärgiga. EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata,

sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus

takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta

ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja

ettevõtlusvabadust.

23. Riigikohus leiab, et otsene tulu, mida kaebaja oleks saanud elektrit müües, on hõlmatud

ettevõtlusvabadusega ja seega ka rikutud normi kaitse-eesmärgiga. Võimalus teenida tulu kaupade ja

teenuste müügiga on ettevõtlusvabaduse tuumaks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 27. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-54-14, p 46). Riigikohus nõustub kohtutega, et

saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb aluseks võtta reaalselt sõlmitud lepingu järgne müügihind, ega

pea vajalikuks sellekohaste põhjenduste kordamist. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata

tootmistegevuse toimumata jäämise tõttu säästetud kulud, mida ringkonnakohus on käsitlenud otsuse

p-s 18.

24. ELTS § 59 lg 1 p 1 kohaselt on tootjal õigus saada taastuvast energiaallikast toodetud

elektrienergia eest põhivõrguettevõtjalt toetust. Tegemist on avalikes huvides keskkonnasäästliku

tehnoloogia edendamiseks ja energiavarustuse mitmekesistamiseks makstava toetusega. Õigus

taastuvenergia tasule ei tulene ettevõtlusvabadusest ega ole seetõttu kolleegiumi hinnangul hõlmatud

EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Seetõttu ei tule vastustajal hüvitada kaebajale aprillis 2009 saamata

jäänud taastuvenergia toetust.

25. Sarnaselt taastuvenergia toetusega ei ole CO2 kvootide müügisüsteemi eesmärgiks mitte

ettevõtjatele tulu tagamine ja ettevõtlusvabaduse kaitse, vaid kasvuhoonegaaside emissiooni

globaalne vähendamine avalikes huvides. Riigikohus leiab, et seepärast ei ole tegemist sellise tuluga,

mille saamine oleks hõlmatud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Seetõttu ei tule vastustajal kaebajale

aprillis 2009 tootmata jäänud elektri eest saamata jäänud CO2 kvootide müügitulu hüvitada.

26.1. Otsese varalise kahjuna on kaebaja soovinud laenulepingute muutmise tõttu suurenenud

intressile tehtud ja tulevikus tehtavate kulutuste ning laenulepingute muutmiseks tehtud kulutuste

hüvitamist. Kohtud on pidanud seda kulu rikutud normi kaitse-eesmärgiga hõlmatuks, viidates

Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2002. a otsusele asjas nr 3-3-1-32-02. Selles asjas lahendas

Riigikohus kahjunõuet, mille aluseks oli kaupluse tegevuse õigusvastane peatamine. Riigikohus leidis

nimetatud otsuse p-s 24 järgmist: "Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud

kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega

halveneb isiku varaline seisund. Kaupluse tegevuse peatamisel on üsna ilmne, et sellega lõpevad või

vähenevad majandustegevusest tulu saamise võimalused ja et sellega võivad kaasneda ka

makseraskused võlausaldajate ees, see omakorda võib kaasa tuua täiendavate intresside maksmise

kohustuse või soodsa maksegraafiku tühistamise".

26.2. Riigikohus selgitab, et viidatud lahend on tehtud enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud

tsiviilkoodeksi normide alusel. Tsiviilkoodeksis ei olnud VÕS § 127 lg-ga 2 analoogset piirangut

hüvitatavale kahjule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on intressikahju käsitlenud näiteks 7. detsembri

2011. a otsuses asjas nr 3-2-1-106-11. Tsiviilkolleegium pidas VÕS § 127 lg 2 alusel oluliseks selle

hindamist, kas intressikahju on seotud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga, ja rõhutas, et igasuguse

kahju hüvitamine ei pruugi vastata pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 12).

26.3. Riigikohus möönab, et laenulepingute muutmise vajadus võis küll mingis ulatuses olla

põhjustatud vastustaja viivitusest kaabelliini ehitusloa menetluses, kuid seos jääb siiski liialt kaugeks,

et möönda kahju hõlmatust EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Intressikahju ei ole loamenetluse

venimise vältimatu ega otsene tagajärg, vaid lisakahju, mille põhjustas elektriostjalt tulu laekumata

jäämine. Ehitusloa andmisega viivitamine iseenesest ei põhjustanud kaebajale vältimatult suurema

intressi maksmise kohustust. Tegemist oli pikema põhjusteahelaga (ehitamise takistatus – elektri

tootmise takistatus – müügisumma laekumata jäämine – muude vahendite puudumine –

makseraskused). Need takistused olid, nagu kohtud on kindlaks teinud, suures ulatuses põhjustatud ka

muudest, vastustaja tegevuse välistest asjaoludest. Kahju tekkimine eeldas asjaolude koosmõju,

näiteks seda, et kaebajal ei olnud oma kohustusi võlausaldajate ees võimalik täita muude rahaliste

vahendite arvelt. Lisaks tuleb arvestada, et mõislik isik ei saa ehitusluba taotledes olla kindel selles,

et luba antakse või et see antakse EhS § 23 lg-s 8 sätestatud 20-päevase tähtaja jooksul. Loamenetlus

võib ka õiguspäraselt võtta rohkem aega, näiteks ekspertiiside, avatud menetluse või keskkonnamõju

hindamise korraldamise vajaduse tõttu. Nende võimalustega tuleb laenulepingute sõlmimisel

arvestada.

26.4. Eeltoodu alusel leiab Riigikohus, et kaebaja nõutud otsest varalist kahju, mis seisnes laenu-

intressi suurenemises ja laenulepingute muutmise kuludes, ei tule hüvitada.

27. Viimaks on kaebaja nõudnud otsese varalise kahjuna Austriast kutsutud spetsialistidele tehtud

lisakulutuste hüvitamist. Riigikohus leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud tõendite hindamisel

menetlusnorme, kui leidis, et selles osas ei ole kahju tekkimine vajalikul määral tõendatud.

III Süü vorm ja vastutuse piiramine

28. Juhuks, kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et aprillis 2009 saamata

jäänud müügitulu tuleb kaebajale hüvitada, on oluline selgitada, kas vastustaja õigusvastane

käitumine oli süüline. RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see

on tekitatud süülise käitumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2-5 kohaselt hooletus, raske

hooletus ja tahtlus. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja ei näidanud üles piisavat hoolsust, kuid ei

selgitanud, kas tegu oli hooletuse või raske hooletusega. Halduskohtus leidis, et vastustajale saab

omistada süü vähemalt raske hooletuse vormis. Riigikohus leiab, et lisaks süü sedastamisele on

oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise

otsustamisel RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud alustel.

29. Vastustaja pidi Riigikohtu hinnangul tegutsema võrdlemisi keerulises õiguslikus olukorras, mida

komplitseeris kaebaja ise, kui võttis tagasi algse, hüdroelektrijaama kui kompleksi rekonstrueerimise

ehitusloa taotluse ja asus esialgset projekti osadeks jagama. Kaebaja tegi seda pärast vastustaja otsust,

et jaamakompleksi rekonstrueerimise ehitusloa menetluses tuleb teha keskkonnamõju hindamine.

Iseenesest oli õige vastustaja toonane seisukoht, et projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal

olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. Siiski ei tegutsenud vastustaja

tekkinud olukorras nõutava hoolsusega, jättes tähtajaks vastu võtmata korrektsed haldusotsused

keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise või maakaabelliini ehitusloa andmise

või andmata jätmise kohta. Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse

läbiviija üks põhikohustusi (haldusmenetluse seadus (HMS) § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab

võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta

kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). Riigikohtu hinnangul jättis vastustaja järgimata

haldusmenetluses nõutava hoole. Arvestades olukorra keerukust, ei olnud vastustaja eksimus aga

selline, et seda saaks pidada raskeks hooletuseks.

30. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et aprillis 2009 saamata jäänud

müügitulu tuleb kaebajale hüvitada, tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas hüvitatavat summat tuleks

piirata RVastS § 13 lg 1 p-de 1, 3 ja 5 alusel. Arvestada saab sellega, et vastustaja tegevus oli süüline

üksnes hooletuse vormis, ehitusloa andmine viibis vähem kui neli kuud ja kaebaja nõuab

majandustegevuses saamata jäänud tulu, mitte isiku- või asjakahju hüvitamist.

IV Menetluslikud korraldused

31. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

rahuldab osaliselt Jõelähtme valla kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistab HKMS § 230 lg 5 p 5

alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt kaebaja nõude

saamata jäänud taastuvenergia toetuse, CO2 kvootide müügitulu ja otsese varalise kahju

hüvitamiseks. Selles osas saab Riigikohus teha uue otsuse, millega jätab OÜ Jägala Energy kaebuse

vastavas osas rahuldamata.

HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus

rahuldas osaliselt kaebaja nõude saamata jäänud elektrienergia müügitulu hüvitamiseks ja saadab

kaebuse selles osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Riigikohus selgitab, et käesolev otsus ei mõjuta halduskohtu otsuse jõustunud osa (otsuse

resolutsiooni punktid 3 ja 4, millega kohus rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu suuruse muutmiseks,

määras kaebuselt tasutavaks riigilõivuks 750 eurot ja kohustas Riigi Tugiteenuste Keskust tagastama

kaebajale enamtasutud riigilõivu).

32. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, jäävad menetluskulude väljamõistmise taotlused läbi

vaatamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-51-12, p 17).

Riigikohus selgitab, et kaebuse rahuldamata jätmise korral võib praeguses asjas olla põhjendatud

vastustaja õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6

alusel. Lahendatav kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist,

mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude

ringist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2010. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal

viidatud kohtupraktika).

33. Jõelähtme valla tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. OÜ

Jägala Energy tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 viimase lause alusel arvata riigituludesse.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld