3-1-1-70-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-70-15

Määruse kuupäev

6. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Martin Rego süüditunnistamises KarS § 121 ja § 266

lg 2 p-de 1 ning 3 järgi. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste

lahendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2015. a määrus kriminaalasjas

nr 1-11-292

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Rego kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

9. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2015. a ja Harju Maakohtu 3. märtsi 2015. a määrus osas, millega

jäeti Martin Regole KarS § 121 järgi mõistetud 2 aasta ning 6 kuu pikkune vangistus ja KarS § 64 lõigete 1 ning 3

ja KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristus muutmata.

2. Vähendada Martin Regole Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsusega KarS § 121 järgi mõistetud

2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust üheaastase vangistuseni.

3. Mõista KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel Martin Regole liitkaristuseks Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a

otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

4. Suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Martin Regole mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust kriminaalasjas nr

1-13-7613 tehtud määruse järgi ärakantava karistuse osa, s.o 2 aasta 10 kuu ja 17 päeva võrra, mõistes Martin

Regole liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 17 päeva vangistust, lugeda see karistus kantuks ja Martin Rego

viivitamatult vabastada.

5. Muus osas, sh Martin Regole KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistetud 1-aastast vangistust puudutavas osas,

jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2015. a määrus muutmata.

6. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.

7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Legalia Martin Regole määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu ja kulude suuruseks 182 (ükssada kaheksakümmend kaks) eurot 16 (kuusteist) senti, sealhulgas

käibemaks 30 (kolmkümmend) eurot 36 (kolmkümmend kuus) senti, ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 23. märtsi 2012. a otsusega tunnistati Martin Rego süüdi KarS § 121 ning § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ning teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel vangistusega 3 aastaks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati

mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17

päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 1.

august 2010.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 23. märtsi 2012. a otsus osaliselt, sh

M. Regole mõistetud karistuse osas. Uue otsusega karistati teda KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks

ning KarS § 121 järgi vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus

3 aastaks. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati seda karistust Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust.

Maakohtu otsusesse tehtud täpsustuse kohaselt jäeti karistusaja hulka arvamata loovutusvangistuses viibitud 7 päeva.

3. Kriminaalasjas nr 1-13-7613 tunnistati Harju Maakohtu 1. oktoobri 2013. a määrusega lubatavaks M. Rego suhtes

Soome Vabariigis tehtud kohtuotsuste täitmine Eesti Vabariigis. Riigikohtu 25. veebruari 2014. a määrusega asjas nr 3-1-1-

8-14 moodustati uus liitkaristus käesolevas kohtuasjas mõistetud liitkaristusega ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 5

aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust.

4. Harju Maakohus lahendas 3. märtsi 2015. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-292 M. Regole mõistetud vangistuse

täitmisel tekkinud küsimusi KarS § 5 lg 2 alusel, kuid ei pidanud põhjendatuks mõistetud liitkaristust muuta, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 266 lg 2 p 1 redaktsioonis nähakse ette kriminaalvastutus elamiseks kasutatavasse

ruumi tungimise eest. M. Regole KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi etteheidetav tegu vastab kehtiva KarS § 266 lg 2 p 1

tunnustele. Jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt tungis M. Rego koos A. E. ja J. G.-ga teiste isikute elamutesse,

s.o elamiseks kasutatavatesse ruumidesse. Varem kehtinud KarS § 266 lg 2 sanktsioon võimaldas sarnaselt kehtiva

sanktsiooniga süüdlast karistada rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistusega. Seega on kõnealused teod jätkuvalt

kriminaalkorras karistatavad ja M. Regole KarS § 266 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks pole alust.

4.2 M. Regole KarS § 121 järgi etteheidetav tegu on samuti jätkuvalt karistatav, kuna see vastab KarS § 121 lg 2 p 3

tunnustele. Kohtuotsustega tuvastatud asjaoludest nähtuvalt lõi M. Rego grupis J. G.-ga kannatanut kätega pähe, mille

tagajärjel tekitati viimasele tervisekahjustusi. Tegemist on kehalise väärkohtlemisega ja kuivõrd M. Regot on varem KarS §

121 alusel karistatud, kujutab see endast sama kuriteo korduvat toimepanemist. Kehtiva KarS § 121 lg 2 näeb ette rahalise

karistuse või vangistuse kuni 5 aastaks. See sanktsioon on raskem varasemast, mis nägi ette rahalise karistuse või

vangistuse kuni 3 aastaks. Seega jääb M. Regole mõistetud vangistus kehtiva KarS § 121 lg 2 sanktsiooni piiridesse,

mistõttu pole alust ka selle üksikkaristuse vähendamiseks.

5. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes taotles määruse tühistamist ja Tallinna

Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsusega mõistetud karistuse vähendamist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2015. a määrusega jäeti maakohtu määruse resolutiivosa muutmata, kuid põhiosas

asendati KarS § 121 lg 2 p-s 3 sätestatud teo korduvat toimepanemist puudutavad põhjendused ringkonnakohtu

põhjendustega. M. Rego määruskaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult, et KarS § 121 lg 2 p 3

kujutab endast kehalise väärkohtlemise kvalifitseeritud koosseisu, mille järgi on karistatavaks teoks teise inimese tervise

kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see pandi toime korduvalt. Korduvuse all peetakse silmas

korduvat löömist ehk peksmist, mitte varasemat karistatust. Kohtud tuvastasid, et M. Rego peksis koos J. G.-ga kannatanut

pähe ja selle teoga tekitati tervisekahjustused. Peksmine tähendab järjestikku toimuvat, korduvat löömist. Kannatanut mitu

korda lüües pani süüdimõistetu toime korduva kehalise väärkohtlemise. M. Rego käitumine on karistusseaduse uue

redaktsiooni järgi karistatav KarS § 121 lg 2 p-s 3 kirjeldatud kuriteona. Selle kuriteo eest mõistetud 2 aasta ja 6 kuu

pikkune vangistus jääb varem kehtinud KarS § 121 sanktsiooni piiridesse, mistõttu puudub alus karistuse vähendamiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Rego kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, kes taotleb

määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja põhiväiteks on, et

ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 redaktsiooni. Vaadeldava sätte mõttes

eeldab korduvus varasemat kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Ekslik on seisukoht, mille järgi tuleb korduva teona

käsitada ühe sündmuse raames aset leidnud korduvat löömist. M. Regole süüks arvatud käitumine on alates 1. jaanuarist

2015 kvalifitseeritav KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni

üheks aastaks. Seega on M. Rego KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isik, kes on süüdi tunnistatud kuriteos, mille eest 1. jaanuaril

2015 jõustunud KarS § 121 lg-s 1 nähakse võrreldes varasema sanktsiooniga ette kergem karistus. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 432 lg 34 kohaselt tuleb talle mõistetud karistust vähendada üheaastase vangistuseni.

8. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda nõustub määruskaebuse esitaja väitega, et

ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p-s 3 ette nähtud korduvuse tunnust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-61-15 leidnud, et peksmine kui korduv löömine on loomuliku

elukäsitluse järgi üks tegu. Kuigi peksmine sisaldab korduvat löömist, ei ole see karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena,

vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. M. Regole mõistetud karistust

ei tule aga vähendada, sest tema tegu vastab alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3 tunnustele. M. Regot

karistati KarS § 121 alusel 31. juulil 2010 toime pandud kuriteo eest. Enne selle teo toimepanemist oli ta kahe kohtuotsuse

järgi süüdi tunnistatud kuritegudes, mis hõlmavad kehalist väärkohtlemist. Pärnu Maakohtu 20. novembri 2006. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-06-9984 karistati M. Regot KarS § 121 ning § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning 5. mai 2010. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-10-5906 KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Seetõttu tuleb määruskaebus

jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab

vangistust, tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele

jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses

samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik

vangistusest. Praeguses asjas tuleb kindlaks teha, kas 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 redaktsioon lühendab M.

Regole mõistetud vangistust KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes. Peamine küsimus on, kas süüdimõistetule etteheidetud

kehaline väärkohtlemine vastab kehtiva KarS § 121 lg-le 1 või saab seda käsitada teo korduva toimepanemisena KarS §

121 lg 2 p 3 järgi.

10. Ringkonnakohus käsitas M. Regole süüks arvatud tegu korduva kehalise väärkohtlemisena põhjusel, et M. Rego peksis

kannatanut, s.t lõi teda mitu korda. 26. juuni 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-61-15 selgitas Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu

subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad

peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest

tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise

väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi (p 11). M. Regole ette heidetud teo kirjelduse põhjal ja loomuliku elukäsitluse

järgi on tegemist ühe teoga, kuna ei saa väita, et peksmisteod olid üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt eristatavad ning need

olid kantud erineval ajal uuesti tekkinud tahtlusest. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et süüdimõistetu käitumine

vastab kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3 tunnustele.

11. Ka maakohtu hinnangul vastab M. Rego tegu alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p-le 3, kuid seda

põhjusel, et teda on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud. Samale seisukohale asus ka prokurör, kes märkis, et

korduvus tuleneb Pärnu Maakohtu 20. novembri 2006. a otsusest kriminaalasjas nr 1-06-9984, millega M. Rego tunnistati

süüdi KarS § 121 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, ja Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusest kriminaalasjas nr 1-10-5906,

millega ta tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Kriminaalkolleegium sellega ei

nõustu ja leiab, et M. Regole süüks arvatud käitumist tuleb käsitada 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 1 tunnustele

vastava teona.

11.1 KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need

faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab

rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama

KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse

(informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri,

millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas

süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul

moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses

nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr

3-1-1-109-12, p 10).

11.2 Kuivõrd KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu

andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva

karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist

käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei

arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust

selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas

see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud

faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt.

11.3 Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud

enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste

asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka M.

Regole KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kolleegium märgib, et M. Regole etteheidetava käitumise

kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga. Järelikult saab kehtiva

karistusseaduse redaktsiooni põhjal süüdistuses kirjeldatud tegu käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona,

mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri

2012. a otsusega karistati M. Regot KarS § 121 alusel vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. Seega peab järgnevalt otsustama,

kas talle mõistetud liitkaristust tuleb KarS § 5 lg 2 kolmandast lausest lähtudes vähendada.

12. Kohtuasjas nr 3-1-1-61-15 märkis kriminaalkolleegium, et vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab

karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues

redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest

või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist

liitkaristust mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2015. a määrus osutatud asjas, p-d 14 ja 15).

13. Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsusega karistati M. Regot KarS § 266 lg 2 punktide 1 ja 3 järgi

vangistusega 1 aastaks ja KarS § 121 järgi vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti M.

Regole kuritegude reaalkogumi eest liitkaristuseks vangistus 3 aastaks. Seejärel moodustati KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus

Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega mõistetud ärakandmata karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ning

17 päeva vangistust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2014. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-8-14 käsitleti

M. Rego suhtes Soome Vabariigis tehtud kohtuotsuste täitmise lubatavaks tunnistamist. Selles asjas loeti Soomes mõistetud

karistus KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsuse alusel mõistetud kolmeaastase

vangistusega ja moodustati KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsuse alusel mõistetud

karistuse ärakandmata osaga. Lõpliku liitkaristuse pikkus on 5 aastat, 10 kuud ja 17 päeva vangistust.

14. Eelmises punktis märgitut arvesse võttes tuleb M. Regole KarS § 121 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust

KarS § 5 lg 2 kolmanda lause alusel vähendada üheaastase vangistuseni. Seejärel tuleb moodustada liitkaristus KarS § 64

lg-te 1 ja 3 alusel omavolilise sissetungi eest mõistetud karistusega. Kohtud tuvastasid õigesti, et M. Regole KarS § 266 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi mõistetud ühe aasta pikkust vangistust ei ole alust vähendada, sest 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 266

lg 2 sanktsioon võimaldab teda karistada kuni kolmeaastase vangistusega. Ringkonnakohus suurendas raskeimat

üksikkaristust (KarS § 121) selliselt, et liitis karistused osaliselt. Samast põhimõttest juhindudes tuleb M. Regole Tallinna

Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista

liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 6 kuuks.

15. Mõistetud karistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada kriminaalasjas nr 1-13-7613 tehtud määruse järgi

moodustatud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17 päeva võrra (Pärnu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa). Mõistetava liitkaristuse pikkuseks on seega 4 aastat, 4 kuud ja 17 päeva vangistust.

Kuivõrd karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda 1. august 2010, tähendab see, et M. Rego on talle mõistetud

vangistuse ära kandnud ja ta tuleb karistuse kandmiselt vabastada.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1, § 390 lg-st 1 ning § 432 lg-test 34 ja 35,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu määrused osaliselt, vähendab M. Regole KarS § 121 järgi

mõistetud karistust ühe aastani, mõistab KarS § 64 lg-te 1 ja 3 ning § 65 lg 2 alusel talle uueks liitkaristuseks 4 aastat 4

kuud ja 17 päeva vangistust ning loeb mõistetud karistuse ärakantuks. M. Regole KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

mõistetud vangistust puudutavas osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja määruskaebuse rahuldab

kriminaalkolleegium osaliselt.

17. M. Rego kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 182 euro 16 sendi suuruses

summas, sh käibemaks 30 eurot 36 senti. Taotluse kohaselt on kriminaalasja materjaliga tutvumiseks, kaitsealusega

kohtumiseks ja kaebuse koostamiseks kulutatud aega 6 pooltundi. Sõidukulu suuruseks on 31 eurot 80 senti. Kolleegium

leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ning § 23 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 23, 25, 52 ning 54 alusel rahuldada. KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb

see menetluskulu riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)