3-2-1-96-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-96-15

Määruse kuupäev

Tartu, 30. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Henn Jõks

Kohtuasi

OÜ Baltiamo hagi Korteriühistu Tartu mnt 28 vastu

korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsuse tühisuse

tuvastamiseks. OÜ Baltiamo menetluskulude

kindlaksmääramise ja tähtaja ennistamise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-50861

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Baltiamo määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Baltiamo, esindaja vandeadvokaat Ene Soop

Kostja Korteriühistu Tartu mnt 28, esindajad juhatuse liikmed

Irina Kersman ja Leonid Morozov

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2015. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2014. a otsusega OÜ Baltiamo (hageja) hagi korteriühistu

Tartu mnt 28 (kostja) vastu kostja 3. septembri 2012. a üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks ja

jättis menetluskulud kostja kanda. Harju Maakohtu otsus jõustus 20. veebruaril 2014.

2. Hageja digiallkirjastas ning väidetavalt ka esitas Harju Maakohtule 12. märtsil 2014 infosüsteemi

e-toimik kaudu menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos lisadega. Eelnimetatud avalduse ja

selle täienduse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 4506 eurot 90 senti.

3. 11. juulil 2014 küsis hageja esindaja e-posti teel maakohtult, kui kaugel on 12. märtsil 2014

esitatud menetluskulude avalduse lahendamine, lisades avalduse elektroonilise koopia uuesti.

15. juulil 2014 vastas Harju Maakohtu referent, et esitatud avaldus ei ole kohtu infosüsteemis nähtav,

ning palus täpsustada avalduse esitamise viisi, kuupäeva ning ka kellaaega. Sellele vastas hageja

esindaja 18. augusti 2014 e-kirjaga järgmist: „Peaks olema esitatud kusagil 15-17 vahel, tavapäraselt

esitan e-toimiku kaudu." Nimetatud e-kirjavestluse tulemusena registreeriti kohtute infosüsteemis

12. märtsil 2014 allkirjastatud avaldus saabunuks 18. augustil 2014 ning 19. augustil 2014 jagati

avaldus kohtunikule menetlemiseks.

4. 22. augustil 2014 edastas Harju Maakohus hageja avalduse kostjale ning kohustas kostjat sellele

vastama.

5. Kostja vaidles hageja avaldusele vastu. Ta leidis muu hulgas, et hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus tuleks jätta läbi vaatamata, sest see oli esitatud hilinemisega.

6. Harju Maakohus jättis 15. oktoobri 2014. a määrusega hageja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse läbi vaatamata. Maakohus leidis, et avaldus esitati hilinenult. Avaldus tuli esitada hiljemalt

24. märtsil 2014.

Hageja väitel esitas ta menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 12. märtsil 2014, mida tõendasid

järgmised asjaolud: a) hageja esindaja allkirjastas avalduse 12. märtsil 2014 kell 15.30, b) e-toimiku

haldur kinnitas, et hageja esindaja alustas e-toimikusse 12. märtsil 2014 kell 15.36 dokumentide

laadimist ja laadis e-toimikusse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja c) hageja esindaja

saatis esindatavale 12. märtsil 2014 kell 15.44 e-kirja, et on avalduse kohtule edastanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 336 lg 3 alusel on justiitsminister kehtestanud

28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kohtule dokumentide esitamise korra (kord), mille § 203 lg 5

sätestab, et e-toimiku süsteemi kaudu menetlusdokumendi esitamisel saab esitaja automaatse

vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtute infosüsteemi ning et automaatne

vastuvõtukinnitus ei ole esitatud dokumendi tehnilise ja õigusliku korrektsuse tunnustamise alus.

Hageja ei tõendanud, et ta sai dokumentide e-toimiku süsteemi jõudmise kohta vastuvõtukinnituse.

Harju Maakohtu tsiviilkantselei kinnitas järelepärimisele saadetud vastuses, et kohtute infosüsteemist

(KIS) ei nähtu, et hageja oleks esitanud 12. märtsil 2014 menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse. Seega hageja ei tõendanud, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jõudis

tähtaegselt maakohtuni, sest hageja ei ole saanud e-toimikust dokumentide süsteemi jõudmise kohta

vastuvõtukinnitust. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamist 12. märtsil 2014 ei tõenda

hageja esitatud ja eespool kirjeldatud asjaolud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

esitamist 12. märtsil 2014 tõendaks tõend, mis kinnitaks avalduse automaatset vastuvõtmist

korra § 203 lg 5 järgi, mida hageja aga ei ole kohtule esitanud.

7. Hageja esitas 30. oktoobril 2014 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ning võtta hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus menetlusse. Juhul

kui kohus leiab, et avaldus ei ole tähtaegne, siis arvestades kohtu kantselei tegevust, oleks vajalik ja

põhjendatud tähtaeg ennistada.

8. Kostja palus jätta menetluse tähtaja ennistamise avaldus ja määruskaebus rahuldamata.

9. Harju Maakohus võttis hageja määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis

TsMS § 663 lg 5 järgi läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tagastas

tsiviilasja toimikud maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja

ennistamise avalduse lahendamiseks, kuna hageja esitas 30. oktoobri 2014. a menetlusdokumendis nii

määruskaebuse kui ka tähtaja ennistamise avalduse. Ringkonnakohus selgitas, et alles siis, kui

maakohus leiab, et ennistamise avaldus ei ole põhjendatud, saab ringkonnakohus hinnata hageja

määruskaebust.

10. Harju Maakohus jättis 5. veebruari 2015. a määrusega hageja menetlustähtaja ennistamise

avalduse rahuldamata.

11. Hageja selgitas enda 18. veebruari 2015. a menetlusdokumendis, et juhul kui Tallinna

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 5. veebruari 2015. a määruse peale võib uuesti veel täiendava

määruskaebuse esitada, siis palub hageja käsitada 18. veebruari 2015. a menetlusdokumendis olevaid

selgitusi ja põhjendusi määruskaebusena. Määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu

15. oktoobri 2014. a ja 5. veebruari 2015. a määrused ning võtta menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus menetlusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2015. a määrusega maakohtu määrused muutmata ja

määruskaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud mõjuva põhjuse

olemasolu tähtaja möödalaskmisel. Lisaks eelnevale on maakohus leidnud õigesti, et menetlustähtaja

ennistamise avaldus on esitatud hilinenult TsMS § 67 lg 2 järgi, kuna menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja ennistamist võib selle sätte järgi taotleda kõige

hiljemalt kuue kuu jooksul alates möödalastud tähtaja lõppemisest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud hageja eeldada avalduse esitamist ja salvestumist e-toimikusse

kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. Kuigi kohtutoimikus esitatud

digitaalallkirjade kinnituslehe kohaselt allkirjastas hageja esindaja kaebuse 12. märtsil 2014

kell 15.30.34, tuli hagejal esitada ka tõendid, mis kinnitaksid e-toimiku süsteemi kaudu

menetluskulude avalduse esitamist. Selleks oleks piisanud, kui hageja oleks esitanud tõendid, mis

kinnitaksid avalduse laekumist korra § 203 lg 5 järgi ning menetlusdokumendi salvestumist

andmebaasi. Hageja ei ole tõendanud, et e-toimiku kaudu esitatud avaldus laekus maakohtusse

tähtaegselt. Määrav ei ole mitte avalduse allkirjastamise aeg, vaid see, kas ja millal avaldus kohtule

esitatakse.

Asja materjalidest nähtuvalt alustas hageja esindaja avalduse lisamist 12. märtsil 2014 kl 15.36

kohtuasja nr 2-12-50861 ning sinna laeti üles avaldus ja selle lisad (e-toimiku halduri Anna Karro

25. septembri 2014. a e-kiri). See aga ei tõenda dokumentide kohtule esitamist. Oluline on eristada

dokumentide koostamist, allkirjastamist, üleslaadimist, edastamist ning esitamist. Üksnes kohtule

menetlusdokumendi esitamine (ehk TsMS § 336 lg 2 alusel kohtudokumentide vastuvõtmiseks

ettenähtud andmebaasi salvestumine) on tegevus, mis toob kaasa õiguslikke tagajärgi. Dokumendi

koostamist, allkirjastamist, üleslaadimist ning isegi mitte edastamist ei saa pidada dokumendi

esitamiseks. Esitamine eeldab ka seda, et dokumendid jõuavad kohtusse kohale (ehk e-toimiku puhul

salvestuvad andmebaasi). Seda tõendaks muuhulgas dokumendi saatjale edastatud automaatne

vastuvõtukinnitus või e-toimiku halduri metaandmete väljavõte ning kinnitus selle kohta, et

dokumendid ka esitati, mitte ei alustatud pelgalt avalduse lisamist.

Esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada, et dokumendid e-toimiku kaudu esitati ehk andmebaasi

salvestati, ning et hagejale vastav vastuvõtukinnitus edastati. Ekraanile ilmuval kinnitusel, mille

kohta on hageja esitanud e-toimiku juhendis oleva näitlikustava joonise, on selgelt märgitud vaid

teade dokumendi „edastamisest", mis ei ole võrdsustatav dokumendi esitamisega. Samas ei ole aga

hageja esitanud tõendit, et ka 12. märtsi 2014. a avaldus „edastati", ning hageja esindaja väidet ei saa

pidada piisavaks tõendiks. Isegi kui hageja esindaja oleks ekraanil näinud sellist kinnitust, siis ei

olnud hageja esindajal kui vandeadvokaadil põhjendatud lugeda selline kinnitus dokumendi

„edastamise" kohta piisavaks kinnituseks dokumentide „esitamisest". Teade dokumendi edastamise

kohta ei ole võrdsustatav kinnitusega vastuvõtmise kohta. Samuti ei saa e-toimikusse dokumentide

laadimise alustamist ning ka üleslaadimist võrdsustada dokumentide esitamisega samamoodi, nagu ei

saa e-kirjale manuste lisamisega võrdsustada e-kirja saatmist ning kohalejõudmist saajani. Hageja

esindaja väide, et ta toimis e-toimiku juhendi järgi, ei tõenda samuti avalduse esitamist, kuna esiteks

ei ole võimalik seda kontrollida, teiseks kui hageja esindaja oleks toiminud vastavalt juhendile, oleks

dokument ka kohtule esitatud, ja kolmandaks lasub menetlusosalisel endal kohustus teha kindlaks, et

tema avaldused jõuavad kohtuni. Kohus saab lugeda dokumendi kohtule esitatuks üksnes siis, kui see

on kohtule esitatud ja andmebaasis salvestatud kehtestatud korra kohaselt. Seega, hinnates kohtule

esitatud ning kohtu kogutud tõendeid kogumis, viitavad tõendid sellele, et hageja ei esitanud

menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtule, vaid üksnes alustas selle esitamist.

Maakohus on ka uurinud maakohtu kantseleist, millal hageja menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus kohtusse jõudis. Kentmanni ja Tartu mnt kohtumaja kantselei juhataja kinnitas enda e-

kirjaga, et kui avaldus esitatakse e-toimiku kaudu, siis on see vastava tsiviilasja juures näha ning

kohtute infosüsteemist ei nähtu, et 12. märtsil 2014 oleks avaldust esitatud. Istungisekretär on

omakorda hagejale kinnitanud, et avaldus registreeriti 18. augustil 2014. Samuti selgitas kantselei

juhataja, et nii e-toimik kui ka kohtu menetluspost saadavad esitajale vastuvõtmise (mitte edastamise)

kohta teavituse. Kantselei juhataja selgitas ka, et kui sellist teavitust ei tulnud, siis ei saa ka

menetlusosaline eeldada, et avaldus on kohtusse esitatud. Hageja esindajal oleks olnud lihtsasti

võimalik veenduda, kas dokument ka salvestus andmebaasi, kontrollides seda e-toimikust või tehes

kohtule sellise päringu. Ekraanile ilmuvas teates dokumendi edastamisest (millest hageja on ka

joonise esitanud ning väitnud, et see teade ilmus esindaja ekraanile) on ka lisatud informatsioonina, et

„Menetluses olevaid dokumente saate vaadata otsides üles vastava asja ja vaadates leitud asja ja

menetluse detailinfot", millest hageja esindaja vandeadvokaadina oli ka kindlasti teadlik. Hageja

esindaja tundis aga avalduse kohta huvi alles neli kuud hiljem pärast avalduse väidetavat esitamist.

Praegusel juhul tuleb ka arvesse võtta, et hageja esindaja kui vandeadvokaat ei kasutanud tõenäoliselt

2014. a märtsis e-toimikut ka esimest korda ning juhuslikult, vaid vastavalt enda elukutsele oli

tõenäoliselt e-toimiku igapäevane kasutaja ning tuttav e-toimiku iseärasuste ning teavitustega. Samuti

oli esindajal võimalik igal ajal e-toimikust kontrollida, kas dokument oli sinna salvestunud. Hageja ei

ole esitanud ka ühtegi väidet ega tõendit, et e-toimikust oleks talle nähtunud, et dokument oli sinna

salvestunud. See, et e-toimiku toimimisega on olnud probleeme, sh viide A. Pärsimäe arvamusele, on

üldine väide ning ei ole tõend käesoleval juhul konkreetse asja lahendamisel. See, et e-toimiku

toimimise probleemi tõttu jäi dokument esitamata, võiks olla ennistamise aluseks olev asjaolu, mis

peaks olema tuvastatud. Hageja ei ole ka seda tõendanud ega põhistanud. Samuti on asjakohatu ka

hageja väide, et mitmete süsteemide raames on kohtukantselei raskustes dokumentide haldamise,

aegade tuvastamise ja märkimisega. Praegusel juhul ei saada vastuvõtukinnitust kohtukantselei

töötaja, vaid tegemist on automaatse kinnitusega, mille edastab süsteem.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu 15. oktoobri 2014. a ja 5. veebruari 2015. a

määrused ning ringkonnakohtu määruse ning saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja väitel on andmebaasi salvestamine kohtu kontrolli all ning tegelikku salvestumist ei saagi

avaldaja esitada. Küll saab esitada tõendid, et tehti kõik endast olenev, et dokument esitada.

Infosüsteemide rakendamisega ja tööga on esinenud probleeme. Kohtute infosüsteemi arendustööde

probleemid on teadaolevalt suured. Kõik dokumendid ei nähtu süsteemist just süsteemi vigade tõttu.

Nt tsiviilasjas nr 2-13-23764 ilmus dokument e-toimikusse nähtavaks alles viis kuud hiljem.

Kohtute tegevus on olnud eksitav, jättes mulje, et avaldus loeti 12. märtsil 2014 esitatuks. Selline

mulje jäeti sellega, et avaldus saadeti vastamiseks kostjale.

Ringkonnakohtu seisukohad ei ole õiged ka tähtaja ennistamise osas.

14. Kostja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse hilinenult. Hageja ei ole esitanud kohtu vastuvõtukinnitust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 järgi rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

16. Kolleegium ei nõustu hageja määruskaebuse väitega, et kohtud jätsid tema esitatud

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse põhjendamatult läbi vaatamata.

Kohtud on avalduse õigel ajal esitamise üle otsustamisel tuginenud TsMS § 336 lg-tele 2 ja 3 ning

lg 3 alusel justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide

esitamise korra (kord) § 203 lg-le 5, samuti Riigikohtu 10. detsembri 2008. a kohtumäärusele

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08.

TsMS § 336 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see

on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Sama lõike teise lause järgi

edastatakse dokumendi saatjale selle kohta elektrooniline kinnitus. Korra § 203 lg 5 esimese lause

kohaselt saab esitaja e-toimiku süsteemi kaudu menetlusdokumendi esitamisel automaatse

vastuvõtukinnituse dokumendi laekumise kohta kohtute infosüsteemi.

17. Riigikohus on TsMS § 336 lg 2 esimese ja teise lause ning korra § 7 lg 1 (e-kirjaga dokumendi

esitamisel selleks ettenähtud e-posti aadressile saab esitaja automaatse vastuvõtukinnituse dokumendi

laekumise kohta kohtu e-postkasti) alusel väljendanud seisukohta, et dokumendi salvestamine

kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse

saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud

sellekohase elektroonilise kinnituse (vt Riigikohtu 10. detsembri 2008. a kohtumäärus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-08, p 9). Seda õiguslikku seisukohta menetlusdokumendi esitamisel e-kirjaga on

korratud Riigikohtu 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-63-14 tehtud määruse p-s 10.

Praeguse asja tehiolud on mõneti erinevad kui viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08 tehtud lahendi

korral. Kõige olulisem erinevus on see, et toona ei olnud tsiviilasjades kasutusel e-toimikut ning

seega käsitles lahend vaid e-kirja teel kohtule saadetud dokumente ja nende salvestamist. E-toimik

võeti Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määruse nr 111 (e-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku

süsteemi pidamise põhimäärus) § 301 kohaselt tsiviilasjades kasutusele 22. jaanuarist 2010 valitud

kohtutes ja alates 1. juunist 2010 kohustuslikult kõikides haldus-, maa- ja ringkonnakohtutes. Ka

praeguse asja menetlusosalistele tehti e-toimik kohustuslikuks 1. jaanuarist 2010 jõustunud

TsMS § 336 täiendamisega lg-ga 6, mille esimese lause kohaselt, kui avaldusi või muid dokumente

saab esitada selleks loodud portaali vahendusel arvutis peetavasse menetlusinfosüsteemi, ei või neid

esitada e-posti teel, välja arvatud mõjuval põhjusel.

TsMS § 601 lg 1 p 5 kohaselt on e-toimiku eesmärk mh võimaldada andmete ja dokumentide

elektroonilist edastamist. Samas on korra § 203 lg-st 5 tulenevalt dokumendi salvestamine e-

toimikusse seotud saatjale sellekohase automaatse vastuvõtukinnituse saatmisega. Seega juhul, kui

dokumendi saatja ei ole saanud automaatset vastuvõtukinnitust dokumendi esitamise kohta, ei saa ta

ka eeldada, et ta on dokumendi esitanud. Automaatse vastuvõtukinnituse puudumise korral peab

dokumendi saatja selleks, et kohus saaks lugeda dokumendi esitatuks, tõendama, et dokument

salvestus e-toimikusse, mistõttu tal ei saanud olla kahtlusi, et see on esitatud, ning et ta ei saanud

automaatset vastuvõtukinnitust e-toimiku rikke tõttu.

18. E-kirjaga menetlusdokumendi esitamisel kannab e-kirja saatja e-kirja kaotsimineku riisikot kuni

kinnituse saamiseni, sest kohtusüsteem ei saa tehniliselt vastutada e-kirja saatja arvuti või tarkvara

rikke või puudujäägi eest või e-kirja saatmisel enne kirja kohtuserverisse jõudmist kasutatud serveri

võimaliku rikke eest. Sama kehtib dokumendi tavapostiga saatmise korral, mil nn postiriski kannab

dokumendi saatja.

E-kirja kaotsimineku riisiko võib olla eeltoodust erinev e-toimiku korral, kui menetlusosaline kasutab

seda dokumentide esitamiseks, st ei saada neid kohtule e-kirjaga. Kui riik on teinud menetlusosalisele

dokumentide esitamisel kohustuslikuks tema enda tehnilise kontrolli all oleva infosüsteemi

kasutamise, ei saa panna selle süsteemi võimalikke tõrkeid vähemalt üldjuhul süsteemi kasutaja

kanda. Arvutisüsteemi võimalik tõrge (nt automaatse kinnituse saatmata jätmine) tuleb siiski

tõendada menetlusosalisel, pöördudes selleks nt otse või ka kohtu abil e-toimiku halduri poole

asjakohaste andmete saamiseks e-toimikus tehtud toimingute kohta. Riigikohus on nt TsMS § 3111

lg 3 kohta leidnud, et kui infosüsteem on registreerinud menetlusdokumendi kättetoimetamise, võib

kohus lähtuda eeldusest, et dokument on nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuid menetlusosalisel on

siiski võimalus tõendada, et menetlusdokumenti ei ole talle TsMS § 3111 lg 3 järgi kätte toimetatud,

vt Riigikohtu 8. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-15, p 11.

19. Praeguses asjas ei ole hageja tõendanud, et tema avaldus salvestus e-toimikus. Kolleegium

selgitab, et e-toimiku kasutamise tehnilise juhendi (juhend dokumendi ja kaebuse esitamiseks,

https://www.e-toimik.ee/03_instruction.html) kohaselt koosneb dokumendi esitamine mitmest etapist.

Üheks etapiks on failide ehk menetlusdokumentide lisamine ehk üleslaadimine, kõige viimane etapp

on dokumendi esitamine, milleks tuleb juhendi kohaselt vajutada nuppu "Edasi" (mõnevõrra eksitav,

arusaadavam oleks nt "Esita dokument kohtule" vms).

Hageja on esitanud tõendi (kohtutoimiku II kd, tl 188) selle kohta, et hageja laadis 12. märtsil 2014 e-

toimikusse üles neli dokumenti. Tõendi on koostanud e-toimiku haldur. Tõendil on ka kirjas, millised

dokumendid (pealkirjad lisatud) üles laeti. Nende hulgas on dokument pealkirjaga "menetluskulud (1)

ddoc", mida saab eelduslikult pidada menetluskulude kindlaksmääramise avalduseks. Samas aga ei

tõenda see tõend seda, et hageja avaldus salvestus e-toimikus.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et failide üleslaadimist ei saa võrdsustada dokumentide

esitamisega kohtule, sest pärast failide üleslaadimist on nende failide kohtule esitamiseks juhendi

kohaselt vajalik läbida veel vähemalt kaks etappi. Nendeks on seni sisestatud andmete ülevaate etapp,

vajadusel ka lõivu tasumise etapp ning viimasena tuleb vajutada eespool märgitud nupule "Edasi".

Alles pärast seda kuvatakse arvutiekraanil teade, et dokument on menetlejale edastatud, ja saadetakse

korra § 203 lg-st 5 tulenevalt automaatne kinnitus dokumendi esitaja e-kirja aadressile.

Seega ei saa ka e-toimiku kasutamise korral dokumentide esitaja eeldada dokumentide esitamist enne

sellekohase kinnituse saamist.

Praeguses asjas oleks hageja kolleegiumi arvates pidanud tõendama, et ta järgis e-toimikusse

dokumentide üleslaadimise tehnilisi tingimusi ehk juhendit, mis oli vabalt kättesaadav. Hageja ei ole

tõendanud, et ta viis avalduse esitamise e-toimiku kaudu tehniliselt lõpuni, st ta vajutas ka nupule

"Edasi". Selle tegemata jätmise tõttu ei salvestunud hageja avaldus e-toimikusse ning talle ei saadetud

automaatset vastuvõtukinnitust avalduse laekumise kohta.

20. TsMS § 68 lg 4 esimese lause kohaselt võib maakohtu menetlustähtaja ennistamata jätmise

määruse peale esitada määruskaebuse. Maakohus tegi sellise määruse 5. veebruaril 2015. TsMS § 68

lg 4 teise lause kohaselt ei saa maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. Seega jätab kolleegium tähelepanuta

määruskaebuse väited tähtaja ennistamata jätmise kohta ning rahuldamata taotluse tühistada

maakohtu 5. veebruari 2015. a määrus.

21. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud

kautsjon riigituludesse.

22. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Tambet Tampuu, Jaak Luik, Henn Jõks