3-2-1-94-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-94-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marko Tumanovi hagi Seesam Insurance AS-i vastu

kindlustushüvitise, kahjuhüvitise, sissenõutavaks

muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-5350

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Tumanovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1282 eurot 52 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marko Tumanov, esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

Kostja Seesam Insurance AS, esindajad vandeadvokaat Arne

Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-5350 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Marko Tumanovi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingule

Advokaadibüroo Küllike Namm.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marko Tumanov (hageja) esitas 1. veebruaril 2013 Viru Maakohtule hagi Seesam Insurance AS-i

(kostja) vastu kindlustus-, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. aprillil 2012 kindlustuslepingu, mille kindlustatud

esemeks oli hagejale kuulunud sõiduk Mercedes-Benz ML270 (kindlustusleping).

Kindlustusperioodiks oli poliisi kohaselt 25. aprill 2012 kuni 24. aprill 2013. Sõidukiga toimus

27. aprillil 2012 kindlustusjuhtum. 11. mail 2012 esitas hageja kostjale taotluse kindlustushüvitise

saamiseks. 27. juunil 2012 saatis kostja hagejale dokumendi, mis kandis pealkirja „Kahju hüvitamise

otsus ja kindlustuslepingu ülesütlemise teade", mille kohaselt ütles kostja kindlustuslepingu sõiduki

võõrandamise tõttu 24. mail 2012 alates 27. juulist 2012 üles. Teates selgitas kostja, et peab hüvitisest

kinni omavastutuse summa 190 eurot ning kindlustusperioodi lõpuni (27. juulist 2012 kuni

24. aprillini 2013) tasumata kindlustusmaksed 651 eurot 77 senti.

Hageja leidis, et kostjal puudus õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate

kindlustusmaksete kinnipidamiseks. See keeld tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 459 ja § 495 lg-

st 3. Kostjal on õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kuni 27. juulini 2012. VÕS § 459 puhul ei

ole kõrvalekaldumine kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 427 lg 1 järgi lubatud. Kostja on alusetult kinni

pidanud kahjuhüvitise 651 eurot 77 senti. Kostja peab hagejale hüvitama ka kohtumenetluse eel

kantud õigusabikulu 504 eurot (VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3) ning viivise kindlustus- ja kahjuhüvitise

tasumisega viivitamise eest.

Hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista kindlustushüvitise 651 eurot 77 senti, kahjuhüvitise

504 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 40 eurot 11 senti, viivise

põhinõudelt (651 eurot 77 senti) 0,02% päevas hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, viivise

kahjuhüvitiselt (504 eurot) seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tegi kostja kahjukäsitluse käigus kindlaks, et

sõiduk on 24. mail 2012 võõrandatud, millest tulenevalt ütles kostja VÕS § 495 lg 1 alusel

kindlustuslepingu üles. Kostja tugines VÕS § 495 lg-tele 1 ja 3, VÕS §-le 456 ning kostja üldiste

lepingutingimuste 1/2008 (ÜL) p-dele 14.5, 14.6, 19.4, 12.1.2. Kostja leidis, et tal on õigus hüvitisest

maha arvata nii omavastutuse summa kui ka kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed.

Hageja viidatud sätete puhul on tegemist üldsätetega. Erijuhtumite korral, nagu seda on

kindlustusandja kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise korral VÕS § 495

alusel, tuleb kohaldada samas paragrahvis sisalduvaid erisätteid, sh kindlustusmaksete tasumise kohta

käivaid sätteid. Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on alusetu, on põhjendamatu ka kahju

hüvitamise ning viivise nõue.

3. Viru Maakohus jättis 15. augusti 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on VÕS § 459 üldnorm. Kuivõrd kindlustatud asi võõrandati

ning kindlustusandja ütles selle tõttu kindlustuslepingu üles, tuleb erinormina kohaldada VÕS § 495.

Eelnimetatud säte võimaldab kindlustusandjal asja võõrandamise korral öelda kindlustusleping üles

ning kohustab asja võõrandajat tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid kindlustuslepingu

lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Poolte vahel sõlmitud lepinguga ei ole seaduses

sätestatust teisiti kokku lepitud. Jooksvaks kindlustusperioodiks oli 25. aprill 2012 kuni 24. aprill

2013. Kindlustusleping öeldi üles 27. juulist 2012. Kindlustusperioodi lõpuni jäi tasuda üheksa

osamakset kogusummas 651 eurot 77 senti (8 × 74 eurot 28 senti + 57 eurot 53 senti). VÕS § 456

alusel võis kostja 848 euro 20 sendi suuruse kindlustushüvitisega tasaarvestada kindlustusmaksed

651 eurot 77 senti ning omavastutuse summa 190 eurot. Hüvitada tuli seega 6 eurot 43 senti.

Järelikult ei ole kostja kindlustuslepingut rikkunud. Hageja kahju hüvitamise nõue õigusabile tehtud

kulutuste hüvitamiseks ning viivise nõue ei ole põhjendatud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus märkis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt, et ta nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, ega korranud

neid.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kindlustatud asi võõrandati ning kindlustusandja ütles

kindlustuslepingu selle tõttu üles, tuleb kohaldada erinormina VÕS § 495 lg-t 3. VÕS §-s 459

sätestatust erinev tagajärg tuleneb seadusest. Kostja oli õigustatud kindlustusperioodi lõpuni

tasumisele kuuluvaid kindlustusmakseid kinni pidama. Kuna kostja on õiguspäraselt

kindlustusmaksed kinni pidanud, siis jäävad hageja nõuded rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Kõigi kohtuastmete menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus otsuses ilmselt valesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Õige ei ole ringkonnakohtu seisuskoht, et

VÕS § 495 on VÕS § 459 suhtes erinormiks. VÕS § 495 sätestab isiku, kellel lasub

kindlustusmaksete tasumise kohustus olukorras, kui sõiduki võõrandamise tõttu kindlustusleping

lõpeb. Seaduse kohaselt on juhul, kui sõiduk on võõrandatud ning kindlustusleping selle tõttu

lõpetatud, kuni ülesütlemistähtaja saabumiseni kindlustusmakseid tasuma kohustatud isikuks

kindlustatud asja võõrandaja. Nimetatu aga ei vabasta kindlustusandjat kohustusest järgida

VÕS § 459. Kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood ei tähenda VÕS §-s 495

aastast kindlustusperioodi. Tulenevalt VÕS §-st 453 küll eeldatakse, et kindlustusperiood on üks

aasta, kuid seadusandja ei ole §-s 495 pidanud silmas kogu kindlustusperioodi VÕS § 453 mõttes,

vaid ajavahemikku, mis jääb ülesütlemise teate esitamise ning lepingu lõppemise vahele. Andes

normile teistsuguse tähenduse ning nõudes olukorras, milles kindlustusandja on ise lepingu

ülesütlemisega lõpetanud, kindlustusvõtjalt kindlustusmaksete tasumist ka lepingu lõppemisele

järgneva aja eest, on kostja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kostjal oli õigus nõuda

kindlustusmaksete tasumist kuni 27. juulini 2012, mil leping kostja ülesütlemisega lõppes. Kõik

teistsugused tõlgendused on vastuolus VÕS §-ga 459 ning sellise sisuga kokkulepped tulenevalt

VÕS § 427 lg-st 1 tühised.

ÜL p 14.6 kolmanda lause kohaselt peab lepingu ülesütlemise korral asja võõrandaja tasuma kostjale

kindlustusmaksed jooksva kindlustusperioodi eest ning sel juhul ei vastuta omandaja

kindlustusmaksete tasumise eest. Kui VÕS § 495 on Riigikohtu hinnangul VÕS § 459 suhtes

erinorm, tuleb ÜL p 14.6 käsitada kui ebamõistlikult kahjustavat tüüptingimust, mis on tühine. Kui

Riigikohus leiab, et see tingimus ei ole tühine, palub hageja kontrollida VÕS § 495 lg 3 kooskõla

põhiseaduse §-ga 32.

7. Kostja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu ning

maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastuse põhjenduste

kohaselt on ringkonnakohus erinormina õigesti kohaldanud VÕS § 495 lg-t 3. Alternatiivselt on

kostjal õigus kogu kindlustusperioodi maksetele ka seetõttu, et kindlustusvõtja kindlustushuvi lõppes

kindlustusjuhtumi toimumise tõttu. Eelnevat ei muuda see, et kostja ütles kindlustuslepingu üles

viitega sõiduki omaniku vahetusele. Riigikohtul on võimalik muuta ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kohtud on kolleegiumi arvates ekslikult leidnud, et VÕS § 495 on VÕS § 459 suhtes erinormiks.

Nende normide reguleerimisese on erinev. VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise

kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust

kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda ja seda, kellel tuleb tasuda

kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni kindlustuslepingu lõppemiseni, kui

kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad kindlustuslepingu üles. See, et VÕS § 495

lg 3 eesmärgiks ei ole mitte kindlustusmaksete tasumise VÕS §-st 459 erinev reguleerimine, vaid

kindlustusmakseid tasuma kohustatud subjekti määramine, tuleneb ka kindlustatud asja võõrandamist

käsitlevate võlaõigusseaduse sätete vastastikusest loogilisest seosest. VÕS § 494 lg 1 kohaselt

lähevad kindlustatud asja võõrandamisel asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust

tulenevad õigused ja kohustused. Sama paragrahvi lg 2 järgi vastutavad asja võõrandaja ja omandaja

võõrandamise aja jooksva kindlustusperioodi kindlustusmaksete tasumise eest kindlustusandja ees

solidaarselt. VÕS § 495 lg 1 ja lg 2 sätestavad vastavalt kindlustusandja ülesütlemisõiguse

kindlustatud asja võõrandamise korral ning kindlustatud asja omandaja õiguse kindlustusleping üles

öelda. VÕS § 495 lg 3 paneb kindlustuslepingu asja võõrandamise tõttu ülesütlemise korral

kindlustusmaksete tasumise kohustuse asja võõrandajale, kusjuures selle sätte teise lause kohaselt sel

juhul omandaja kindlustusmaksete tasumise eest ei vastuta.

10. VÕS § 495 lg 3 esimese lause kohaselt peab kindlustuslepingu ülesütlemisel sama paragrahvi

lõikes 1 või 2 sätestatud alusel asja võõrandaja tasuma kindlustusmakseid, kuid mitte rohkem kui

kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Kindlustusperioodiks loetakse

VÕS § 453 kohaselt ajavahemikku, mille alusel arvutatakse kindlustusmakseid. Eelduslikult loetakse

kindlustusperioodi pikkuseks üks aasta. Kindlustusmakseid ei ole lubatud aga nõuda pikema aja eest,

kui lepingu lõppemiseni, st kuni lepinguga ettenähtud kindlustuskaitse kehtivuseni. See keeld tuleneb

otseselt VÕS §-st 459, mis sätestab, et kui kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul

ülesütlemisega, taganemisega või muul põhjusel ennetähtaegselt, on kindlustusandjal õigus

kindlustusmaksele üksnes kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest.

VÕS § 422 lg 1 järgi kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi

toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma

ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise

kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Seega

on kindlustusandja võimaldatav kindlustuskaitse tagatud kindlustusvõtja tehtavate maksetega ning

kindlustusandja õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist tähendab kindlustusandja kohustust tagada

kindlustuskaitse vastava perioodi eest. Just seetõttu on ka VÕS § 459 kohaselt kindlustusandjal õigus

nõuda ainult seda osa maksetest, mida tuleb maksta kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest.

Seega tuleb ka VÕS § 495 lg-t 3 tõlgendada kooskõlas VÕS §-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on

õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui

kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu

lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt

ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni.

VÕS § 495 lg 3 teistsugune tõlgendamine oleks vastuolus VÕS §-s 459 sätestatud üldpõhimõtte ning

kindlustuslepingu olemusega.

11. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel sama

asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel juhinduma käesolevas otsuses VÕS § 495 lg-le 3 antud tõlgendusest. Silmas tuleb

pidada ka seda, et VÕS § 427 lg 1 kohaselt on VÕS §-s 459 sätestatust kindlustusvõtja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

12. Kohtute tuvastatu kohaselt ütles kostja kindlustuslepingu üles kindlustatud sõiduki võõrandamise

tõttu. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid

faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega. Selle tõttu jätab kolleegium

kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väited kindlustusjuhtumi toimumise tõttu lepingu ülesütlemise

kohta tähelepanuta.

13. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Hageja on palunud kautsjon tagastada Osaühingule

Advokaadibüroo Küllike Namm. TsMS § 149 lg 8 alusel tuleb kautsjon viimasele tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu