3-2-1-85-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Relika Roostalu hagi AS-i SEB Pank vastu

krediidilepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-3658

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Relika Roostalu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

10 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Relika Roostalu, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Kostja AS SEB Pank

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-3658 osas,

millega maakohtu otsus tühistati, ja jätta jõusse Harju Maakohtu 3. novembri 2014. a otsus

samas tsiviilasjas.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud AS-i SEB Pank kanda.

4. Tagastada füüsilisest isikust ettevõtjale Natalia Lausmaale kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

5. Määrata vandeadvokaat Natalia Lausmaa tasuks riigi õigusabi eest 216 (kaks sada

kuusteist) eurot (sh käibemaks).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Relika Roostalu (hageja) esitas 27. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja) vastu

hagi laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tallinna kohtutäituri Mati Kadaku menetletavas täiteasjas nr 008/2014/63 (hageja on ekslikult

märkinud nr 008/2014/65). Maakohus tagas hageja taotlusel 10. juuni 2014. a määrusega hagi,

peatades täiteasjas menetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni praeguses asjas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. veebruaril 2007 eluasemelaenulepingu nr L070006943

(edaspidi leping 1) ja 8. augustil 2007 hüpoteeklaenulepingu nr L070042279 (edaspidi leping 2).

Lepingute tagamiseks sõlmisid pooled 14. detsembril 2005 notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu

hagejale kuuluvatele kinnistutele. 17. detsembril 2013 saatis kostja hagejale teatise lepingu 1

erakorralise ülesütlemise kohta. Teatise kohaselt oli lepingust tulenev võlgnevus 1748 eurot 64 senti

ja järgmisel maksepäeval 6. jaanuaril 2014 tuli hagejal tasuda 183 eurot 90 senti. Kostja teatas, et kui

hageja ei tasu kõiki võlgnevusi hiljemalt 7. jaanuaril 2014, siis ütleb ta lepingu 8. jaanuaril 2014

erakorraliselt üles ja nõuab kogu laenusumma ennetähtaegset tagastamist. 17. detsembril 2013 saatis

kostja hagejale teatise ka lepingu 2 erakorralise ülesütlemise kohta. Selle teatise kohaselt oli lepingust

tulenev võlgnevus 258 eurot 78 senti ja järgmisel maksepäeval 5. jaanuaril 2014 tuli hagejal tasuda

36 eurot 47 senti. Kostja teatas jällegi, et kui hageja ei tasu kõiki võlgnevusi hiljemalt 7. jaanuaril

2014, siis ütleb ta lepingu 8. jaanuaril 2014 erakorraliselt üles ja nõuab kogu laenusumma

ennetähtaegset tagastamist.

Hageja tasus 7. jaanuaril 2014 kõik teatistes nimetatud ja selle päeva seisuga tasumisele kuulunud

perioodilised maksed koos viivise ja intressiga ning pärast seda teavitas kostjat e-kirjaga võla

tasumisest. Sellele vaatamata esitas kostja 8. jaanuaril 2014 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse

alustamiseks. Kuna hageja tasus võlgnevuse kostja määratud tähtajal, ei olnud kostjal alust lepingute

erakorraliseks ülesütlemiseks ja sundtäitemenetluse algatamiseks.

2. Kosja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled kokku neli laenulepingut

(lisaks vaidlusalustele lepingutele sõlmiti leping nr A040009278 (edaspidi leping 3) ja leping

nr 2007044684 (edaspidi leping 4)). Kõiki laenulepinguid tagasid kostja kasuks seatud hüpoteegid.

Kõik lepingud olid pidevas võlgnevuses alates nende sõlmimise hetkest ja kostja oli sunnitud saatma

hagejale korduvalt nii nõudeid võlgnevuse tasumiseks kui ka ülesütlemisteateid. Hageja tasus varem

vaidlusaluste lepingute võlgnevused ülesütlemisteadetes toodud tähtpäeva viimastel minutitel. Pärast

seda hageja igakuiseid laenumakseid ei tasunud ja jäi ootama kostja uusi ülesütlemise teateid.

Lepingud 3 ja 4 olid juba varem üles öeldud ning nendest tulenevat võlgnevust ei ole hageja tasunud

juba aastaid. Osa vaidlusalustest lepingutest tulenevast võlgnevusest tasus hageja alles 8. jaanuari

2014 hilisõhtul, s.o ajal, mil lepingud olid üles öeldud. Hageja on lepingute ülesütlemist

aktsepteerinud, sest ta ei ole pärast lepingute ülesütlemist jätkanud laenukohustuste täitmist.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. novembri 2014. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et

lepingute 1 ja 2 ülesütlemine on tühine ning need lepingud kehtivad. Ühtlasi tunnistas kohus toimuva

täitemenetluse lepingutest 1 ja 2 tulenevate nõuete sissenõudmise osas lubamatuks. Hageja

menetluskuludest jättis maakohus 75% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 25% hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 100, § 101

lg 1 p-d 1 ja 6, § 108 lg 1, § 114 lg-d 1 ja 4, § 116 lg 6, § 196 lg 2, § 396 lg 1 ja § 397 lg 1. Lepingute

sõlmimine ja ülesütlemine ning hageja tehtud maksed võlgnevuse katteks on dokumentidega

tõendatud. Lepingute 1 ja 2 p-de 20.1 kohaselt oli pangal õigus leping erakorraliselt üles öelda, st

lugeda kogu tagastamata laenu tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude maksete

täitmise tähtpäevad saabunuks ja nõuda laenusaajalt kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmist

panga kasuks panga antud mõistliku tähtaja jooksul, kui enne laenutähtpäeva ilmnes üks või mitu

järgmistest asjaoludest: laenusaaja ei täitnud tähtaegselt lepingust või muust pangaga sõlmitud

lepingust tulenevat laenu tagastamise ja/või intressi tasumise kohustust ja laenusaaja oli olnud

osalises või täielikus viivituses vähemalt kolme järjestikuse maksega ja pank oli andnud laenusaajale

kirjalikult vähemalt kahenädalase tähtaja viivitatud makse(te) tasumiseks koos avaldusega, et pank

ütleb selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust

tuleneva võla tasumist, ja kui laenusaaja ei olnud panga eelnimetatud avalduses märgitud tähtaja

jooksul võlgnevust tasunud.

Asjas ei vaielda selle üle, et hageja ei olnud kohaselt täitnud oma laenulepingutest 1 ja 2 tulenevaid

kohustusi. Kostja 17. detsembri 2013. a teatistes oli märgitud võlgnevus ning osutatud, et

võlgnevusele lisandub viivis 8,50% aastas iga põhiosa tasumisega viivitatud päeva eest ning

võlgnevuse tasumisel tuleb arvestada lisanduvat viivist. Lisanduva viivise rahalist suurust ei ole

teatistel näidatud. Hageja tasus lepingust 1 tuleneva võlgnevuse 1748 eurot 64 senti 7. jaanuaril 2014

kell 17.19 ja lepingust 2 tuleneva võlgnevuse 258 eurot 78 senti samal kuupäeval kell 17.30.

8. jaanuaril 2014 kell 00.04 teavitas hageja e-kirjaga kostjat, et võlgnevus on tasutud. Hageja selgitas

kohtuistungil, et ta tegi ülekanded pangakontoris. Hageja küsis viiviste suurust tellerilt, kes vastas, et

kogu võlgnevus on tasutud. Koju minnes nägi hageja internetipangast, et üleval on võlgnevus

66 eurot 46 senti. Maksekorraldustest nähtub, et hageja tasus 8. jaanuaril 2014 nelja erineva maksega

kostjale lisaks kokku 287 eurot 67 senti.

Kuivõrd hageja tasus 17. detsembri 2013. a teatistel nimetatud võlgnevused kostja antud tähtajal, ei

olnud kosjal lepingute p-dest 20.1 tulenevalt õigust lepinguid üles öelda. Võlga ei ole võimalik

täielikult tasuda, kui ei ole esitatud konkreetset võla (sh ka mingi ajalise seisuga viivise) suurust.

Hageja ei pidanud ise välja arvutama 7. jaanuaril 2014 sissenõutavaks muutunud viivise suurust.

Olukorras, kus hageja käis viivise suurust pangakontorist küsimas ning talle sellekohast infot ei

antud, ei saa pidada lepingute ülesütlemist õiguspäraseks. Lisaks on hageja tasunud 8. jaanuaril 2014

veel 287 eurot 67 senti ning kostja ei ole tõendanud, et 7. jaanuaril 2014 sissenõutavaks muutunud

viivis oli sellest summast suurem. Asjakohatud on kostja väited, et hageja oli aastate jooksul pidevas

võlgnevuses. Kuivõrd lepingute p-des 20.1 sätestatud eeldused ei olnud täidetud (hageja tasus

ettenähtud tähtajal võlgnevuse), ei olnud alust lepinguid üles öelda. Sellest, et hageja ei täitnud pärast

8. jaanuari 2014 lepingutest tulenevate osamaksete tasumise kohustust, ei saa järeldada, et hageja on

aktsepteerinud lepingute ülesütlemist.

Kuna lepingud 1 ja 2 on kehtivad, ei ole kostja nõuded kogu laenu tagastamiseks muutunud

sissenõutavaks. Seetõttu tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks lepingutest 1 ja 2 tulenevate

nõuete sissenõudmise osas. Kostja ei ole tõendanud, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue kogu

ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Hageja ei ole vaidlustanud lepingutest 3 ja 4

tulenevate nõuete olemasolu ja sissenõutavust. Seega puudub alus tunnistada täitemenetlus tervikuna

lubamatuks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi

rahuldavas osas tühistada ja jätta hagi uue otsusega täies ulatuses rahuldamata. Hageja vaidles

apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsus on õige.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

hagi rahuldati, ja jättis uue otsusega hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuses

vaidlustatud osas, s.o lepingutest 1 ja 2 tulenevate nõuete sissenõudmise osas. Otsuse kohaselt

tuvastas maakohus õigesti, et hageja tasus 7. jaanuaril 2014, s.o tähtaegselt teatistes märgitud

võlgnevused, mis olid hagejal teatiste saatmise päeva (17. detsember 2013) seisuga.

Maksekorraldustega on tõendatud, et teatistes märgitud lisanduva viivise ja lepingute kohaselt 5. ning

6. jaanuaril 2014 tasuda tulnud osamaksed tasus hageja kostjale 8. jaanuari 2014 hilisõhtul (66 eurot

46 senti kell 23.42; 7 eurot 31 senti kell 23.45; 183 eurot 90 senti kell 23.57 ja 30 eurot kell 23.59),

st pärast kostja määratud tähtaega, mil lepingud olid ülesütlemise tõttu juba lõppenud. Hageja ei

tuginenud hagi esitades asjaolule, et ta ei teadnud teatistes märgitud lisanduva viivise suurust ega

saanud seda seetõttu õigel ajal tasuda. Seega leidis maakohus ekslikult, et hageja ei pidanud

7. jaanuari 2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist ise välja arvutama. Maakohus tugines

ebaõigesti hageja tõendamata väitele, nagu oleks kostja teller talle kinnitanud, et kõik kostja nõutud

maksed on tasutud. Kohtuistungil antud menetlusosalise selgitus ei ole tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 229 kohaselt tõend. Kui teller isegi andis hagejale ebaõiget teavet, ei oleks sellel

asjas tähtsust, sest hageja väidete kohaselt avastas ta 7. jaanuari 2014 õhtul, et intressimaksed

(ilmselgelt peab hageja siin silmas lisandunud viivisevõlga) on tasumata, ta arvutas need välja ja

tasus samal päeval. Seega oli hageja tema enda väidete kohaselt 7. jaanuaril 2014 teadlik nii pärast

17. detsembrit 2013 tekkinud viivisevõla tasumise kohustusest kui ka selle suurusest. Hageja ei

vaielnud vastu ka kostja väitele, et internetipangas on viivisevõla suurus nähtav.

Lisaks ei ole hageja millegagi põhjendanud, miks ta ei tasunud teatistes märgitud tähtajal 5. ja

6. jaanuaril 2014 tasuda tulnud osamakseid - vastavalt 183 eurot 90 senti ja 36 eurot 47 senti. Hageja

ei ole väitnud, et talle oleks nende tasumise kohustus ja tähtajad olnud ebaselged. Hageja ei saanud

arvata, et 17. detsembri 2013 seisuga välja toodud võlgnevuste tasumisega 7. jaanuaril 2014 on tema

võlgade tasumise kohustus kostja ees täidetud.

Eeltoodust tulenevalt oli kostjal VÕS § 399 lg 1 ja laenulepingute p-de 20.1 alusel õigus lepingud

erakorraliselt üles öelda. Ülesütlemine on kehtiv, seetõttu on vaidlusalustest lepingutest tulenevate

nõuete sundtäitmine lubatav ning hagi tuleb jätta rahuldamata ka osas, milles maakohus hagi

rahuldas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega jõusse

maakohtu otsus.

Ringkonnakohus tõlgendas vaidlusaluste lepingute tingimusi hageja kahjuks ning jättis kohaldamata

VÕS-i sätted, mis reguleerivad kestuslepingu ülesütlemise tingimusi viisil, mis kaitseb võrdsel

määral mõlema lepingupoole huvisid. 17. detsembri 2013 seisuga ei olnud jaanuaris tasutavate

laenumaksete tasumise tähtaeg saabunud ning seetõttu ei saanud neid makseid käsitada 17. detsembri

2013 teatistes märgitud kohustuste rikkumisena. Kuivõrd hageja oli võlgnevuse, mis tal oli

kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks tähtaja määramise (17. detsembri 2013) seisuga, kostja

määratud tähtajal (7. jaanuaril 2014) tasunud, oli täidetud rikutud kohustus, mille täitmiseks oli

tähtaeg antud, ja kostja ei saanud VÕS § 196 lg 2 järgi kestuslepinguid üles öelda. Samuti ei ole

viivise tasumata jätmine sellises ulatuses kohustuse rikkumine, mis annaks alust lepingu

ülesütlemiseks. Ka vaidlusaluste lepingute p-d 20.1 ei sätesta lepingu erakorralise ülesütlemise

alusena üksnes viivise tasumise kohustuse rikkumist. Kinnistu müümine sundtäitmise korras on

praegustel asjaoludel kostja omandiõiguse oluline riive.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Hagejale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas taotluse määrata

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise tasuks 216 eurot (sh käibemaks) 4,5 tunni eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, millega maakohtu otsus tühistati. TsMS § 691 p 5 järgi tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Hagiavalduse kohaselt palus hageja tunnustada kostjaga sõlmitud lepingute 1 ja 2 ülesütlemise

tühisust ja tunnistada lubamatuks nendest tulenevate võlgnevuste sissenõudmiseks toimuv

täitemenetlus. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluses täitemenetluses täidetakse ka lepingutest 3 ja 4

tulenevaid nõudeid ning selles osas täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks ei ole alust. Selles osas

maakohtu otsust ei vaidlustatud. Ringkonnakohus jättis lepinguid 3 ja 4 puudutavas osas maakohtu

otsuse muutmata ning ringkonnakohtu sellekohast otsust ei ole vaidlustatud. Otsused on selles osas

TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus

kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

11. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kostja võis hagejaga sõlmitud lepingud 1 ja 2 üles

öelda, samuti selle üle, kas nendest lepingutest tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks toimuv

täitemenetlus on lubatav. Kui lepinguid 1 ja 2 ei ole kehtivalt üles öeldud, on nendest lepingutest

tulenevate nõuete sissenõudmiseks algatatud täitemenetlus lubamatu.

Maakohus rahuldas hagi selles osas põhjendusega, et lepingute 1 ja 2 ülesütlemine on tühine ja

lepingud kehtivad, mistõttu on nendest lepingutest tulenevate nõuete sundtäitmine lubamatu.

Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, leides vastupidi, et lepingute ülesütlemine on kehtiv ja

seetõttu on lubatav ka nendest lepingutest tulenevate nõuete sundtäitmine.

12. Kolleegium märgib esmalt, et tõendamiskoormust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes

on kolleegium selgitanud 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 16, märkides, et

hagejale piisab omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes

usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal

on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi

viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada

lubamatuks.

13. Lepingute 1 ja 2 p-de 20.1 alapunkti a) kohaselt on pangal õigus leping erakorraliselt üles öelda,

kui laenusaaja ei täida tähtaegselt lepingust või muust pangaga sõlmitud lepingust tulenevat laenu

tagastamise ja/või intressi tasumise kohustust ja laenusaaja on olnud osalises või täielikus viivituses

vähemalt kolme järjestikuse maksega ja pank on andnud laenusaajale kirjalikult vähemalt

kahenädalase tähtaja viivitatud maksete tasumiseks koos avaldusega, et pank ütleb selle tähtaja

jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist,

ja kui laenusaaja ei ole panga eelnimetatud avalduses märgitud tähtaja jooksul võlgnevust tasunud.

Vaidlusalune lepingupunkt on kooskõlas seaduses tarbijakrediidilepingule (VÕS § 402) sätestatud

nõuetega. Nii võib VÕS § 416 lg 1 esimese lause järgi krediidiandja osadena tagastatava krediidi

puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja

on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja

nõuab kogu võla tasumist. Tulenevalt VÕS §-st 421 on VÕS § 416 lg-s 1 sätestatust tarbijast

krediidivõtja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Poolte kokkulepitu järgib seaduses sätestatut.

14. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel oli kostjal lepingute 1 ja 2 p-de 20.1 alusel õigus lepingud

erakorraliselt üles öelda, sest viidatud lepingupunktides sätestatud eeldused olid täidetud (hageja ei

tasunud võlgnevust kostja määratud tähtajal). Kolleegiumi arvates ei tõlgendanud ringkonnakohus

oma järelduse tegemisel vaidlusalust lepingupunkti nõuetekohaselt (VÕS § 29).

Vaidlusalustest lepingutest tulenevalt tekib kostjal lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui hageja ei

täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Kohtute tuvastatud

asjaoludel võlgnes hageja 17. detsembri 2013. a seisuga kostjale lepingu 1 järgi 1748 eurot 64 senti ja

lepingu 2 järgi 258 eurot 78 senti. Samuti tuvastasid kohtud, et mõlemad võlgnevused tasus hageja

kostjale 7. jaanuaril 2014, s.o kostja antud täiendava tähtaja jooksul. Kolleegium märgib, et lepingute

p-des 20.1 sätestatud viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja

andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks

muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle

täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. Täiendava

tähtaja andis kostja hagejale 17. detsembril 2013 ja selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud

kohustused täitis hageja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt kostja antud täiendaval tähtajal.

Kuivõrd vaidluse esemeks ei saa olla võlgnevus, mis on tekkinud pärast 17. detsembrit 2013 (mis

selleks ajaks ei olnud sissenõutavaks muutunud ning mille tasumiseks ei saanud kostja hagejale anda

täiendavat tähtaega), ei ole tähtsust ringkonnakohtu viidatud asjaolul, et kostja teatises nõutud

lisanduva viivise ja lepingute järgi vastavalt 5. ja 6. jaanuaril 2014 tasuda tulnud osamaksed tasus

hageja 8. jaanuaril 2014, s.o pärast kostja antud tähtaega. Võlgnevuse osas, mis hagejal tekkis pärast

17. detsembrit 2013, võib kostjal olla lepingute ülesütlemise õigus vaidlusaluste lepingute p-des 20.1

sätestatud tingimustel (sh on kostja kohustatud andma hagejale vähemalt kahenädalase tähtaja

tekkinud võlgnevuse tasumiseks).

Seega nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kostjal ei olnud õigust vaidlusaluste lepingute p-

de 20.1 alusel lepinguid 1 ja 2 üles öelda, need on kehtivad ning nendest lepingutest tulenevate

nõuete sundtäitmine on lubamatu.

15. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osas, millega maakohtu otsus tühistati, ja asjas jääb

jõusse maakohtu otsus, mida hageja apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud ning mille jõusse jätmist

hageja kassatsioonimenetluses taotles, jäävad apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 173 lg 3 esimese lause, § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 järgi kostja AS-i SEB Pank kanda.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2;

vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

16. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat Natalia Lausmaa taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu

tuleb rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 216 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1

alusel. Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

17. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Kostja on soovinud, et kautsjon tagastataks füüsilisest isikust

ettevõtja Natalia Lausmaa arvelduskontole.

Malle Seppik, Ants Kull, Tambet Tampuu