3-3-1-18-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-18-15

Otsuse kuupäev

30. september 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Jüri Plado kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Jüri Plado

Vastustaja Võru Maavalitsus

Vastustaja Lasva Vallavalitsus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-10-1572

Menetluse alus Riigikohtus

Jüri Plado kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Jüri Plado kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-10-1572 menetlus-

kulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Lasva Vallavalitsuselt Jüri Plado kasuks välja

haldusasjas kantud menetluskulu 219 eurot.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Plado vanaisa Aleksander Plaado esitas 9. jaanuaril 1992 Võru Maavalitsusele avalduse

õigusvastaselt võõrandatud vara (Listaku 57a talukohast ¼ maad pindalaga 5,35 ha) tagastamiseks ja

kompenseerimiseks.

Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon

(ÕVVTK Võru maakonnakomisjon) jättis 9. septembri 1994. a otsusega nr 6938 A. Plaado avalduse

rahuldamata.

A. Plaado esitas 18. septembril 1994 ÕVVTK Võru maakonnakomisjonile täiendava avalduse, milles

selgitas, et ostis 1930ndate keskpaiku Daniel Pladolt viimasele kuulunud ¼ osa Listaku 57a maast

suurusega 5,35 ha. Nimetatud avaldusele oli lisatud ärakiri Võru jaoskonnakohtuniku antud

täitelehest.

ÕVVTK Võru maakonnakomisjon leidis täiendava avalduse kohta tehtud 19. mai 1995 otsuses

nr 9873, et ei ole tõendatud, et A. Plaado ostis Listaku talu nr 57a maa.

2. Tartu Maakohus tuvastas 14. jaanuari 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-6329, et Listaku nr 57a

maast 5,35 ha kuulus kuni maa natsionaliseerimiseni omandiõiguse alusel A. Plaadole.

3. ÕVVTK Võru maakonnakomisjon tunnistas 14. märtsi 2008. a otsusega A. Plaado Listaku 57a talu

maast 5,35 ha suuruse osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ja sama komisjoni 19. mai

1995. a otsuse nr 9873 kehtetuks.

4. J. Plado esitas 31. märtsil 2008 Lasva Vallavalitsusele avalduse, milles palus talle kui A. Plaado

pärijale maa tagastada.

Lasva Vallavalitsus vastas 29. aprilli 2008. a kirjaga nr 51-3/238-1, et maad ei ole võimalik enam

tagastada, kuna see on antud teiste isikute omandisse, ning pakkus selle eest kompensatsiooni.

5. J. Plado esitas 16. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Lasva Vallavalitsuselt

välja mõista kahjuhüvitis. Kaebuse kohaselt rikkus Lasva Vallavalitsus kaebaja õigust saada tagasi

A. Plaadolt õigusvastaselt võõrandatud maa ning tekitas sellega varalise kahju maa hariliku väärtuse

ulatuses.

Tartu Halduskohus kaasas 15. oktoobri 2010. a määrusega haldusasja menetlusse teise vastustajana

Võru Maavalitsuse.

Kaebaja esitas 26. jaanuari 2011. a kaebuse täienduses nõude, et juhul, kui kohus leiab, et Lasva vald

ei ole maa tagastamismenetlust lõpule viinud ega maa tagastamisest keeldumise kohta haldusakti

andnud, kohustaks kohus valda menetlust lõpule viima ja haldusakti andma. Võimaluse korral palus

kaebaja endale maa eest kompensatsiooni määrata.

6. Tartu Halduskohus jättis 18. veebruari 2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonna-

kohus rahuldas 10. aprilli 2012. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu

18. veebruari 2011. a otsuse ja saatis haldusasja uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 2. oktoobri 2012. a osaotsusega kaebuse kohustamisnõude osas ning

kohustas Lasva Vallavalitsust maa tagastamise menetlust lõpule viima ning kaebajale tagastamisele

või kompenseerimisele kuuluva maa kohta haldusakti välja andma. Osaotsus jõustus edasi

kaebamata. Kohus peatas 3. oktoobri 2012. a määrusega haldusasja menetluse kuni kaebajale maa

tagastamist või kompenseerimist puudutava haldusakti jõustumiseni.

8. Lasva Vallavalitsuse 19. veebruari 2013. a korraldusega nr 2-1.3/48 otsustati kaebajale maa

kompenseerida. Kaebaja vaidlustas nimetatud korralduse ning Tartu Halduskohus tühistas korralduse

19. augusti 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-13-660. Kohtuotsus on jõustunud.

9. Lasva Vallavalitsus lõpetas 17. septembri 2013. a korraldusega nr 2-1.3/266 muu hulgas kaebaja

nõudeõiguse osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluse.

10. Tartu Halduskohus uuendas 5. novembri 2013. a määrusega haldusasja menetluse. Kaebaja

täpsustas 7. novembril 2013, et kahjunõude suuruseks on 11 200 eurot.

11. Tartu Halduskohus rahuldas 6. detsembri 2013. a otsusega kaebuse ning mõistis Võru Maa-

valitsuselt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 11 200 eurot ja menetluskulud. Kohus leidis, et

kaebajale kahju tekitajaks oli ÕVVTK Võru maakonnakomisjon. Kaebajale tekkinud varaline kahju

on põhjuslikus seoses ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 9. septembri 1994. a otsusega nr 6938 ja

19. mai 1995. a otsusega nr 9873, millega A. Plaadot ei tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud ¼

Listaku 57a maa osas omandireformi õigustatud subjektiks. Kuna kaebajale ei ole võimalik maad

tagastada ega kompenseerida, tuleb selle eest määrata kahjuhüvitis suuruses, mille eest kaebaja saaks

endale soetada samaväärse kinnisasja.

12. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. novembri 2014. a otsusega Võru Maavalitsuse apellatsioon-

kaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 6. detsembri 2013. a otsuse osas, millega mõisteti Võru

Maavalitsuselt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis ja menetluskulud. Halduskohtu otsus jäi muutmata

osas, millega halduskohus ei rahuldanud hüvitamiskaebust Lasva Vallavalitsuse vastu. Ringkonna-

kohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis Võru Maavalitsuse vastu esitatud hüvitamisnõude

rahuldamata ja kaebaja kaebuse tervikuna rahuldamata. Kantud menetluskulud jättis kohus kaebaja

kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) halduskohtu otsuses puudub asjaolude kirjeldus ja hinnang tõenditele ning põhjendus, mille alusel

jõudis halduskohus järeldusele, et võimaliku kahju tekitajaks on ÕVVTK Võru maakonnakomisjon.

Kohtuotsusest võib järeldada, et halduskohtu arvates ei olnud ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni

1994. a ja 1995. a otsused A. Plaado omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamata jätmise kohta

õiguspärased, kuid seda, miks need kohtu arvates õiguspärased ei olnud, kohtuotsuses ei kirjeldata;

2) riigivastutuse seadusest (RVastS) ja enne 1. jaanuari 2002 kehtinud tsiviilkoodeksist (TSK)

tulenevalt on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kui on tuvastatud kahju tekkimine, haldusakti

õigusvastasus ning haldusakti ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos. ÕVVTK Võru

maakonnakomisjoni Listaku 57a maad puudutavad otsused vastasid nende andmise ajal kehtinud

õigusele, faktilisele olukorrale ja olemas olnud tõenditele. Õigusvastaseks ei muuda maakonna-

komisjoni 19. mai 1995. a otsust asjaolu, et maakohtu 14. jaanuari 2008. a otsusega tuvastati, et ¼

Listaku 57a maast suurusega 5,35 ha kuulus kuni 1940. a maa natsionaliseerimiseni omandiõiguse

alusel A. Plaadole, kusjuures üheks tõendiks sellise otsuse tegemisel oli 1939. a täiteleht. Kuna

arhiivis puudusid Listaku 57a kinnistu kohta andmed ja ka A. Plaadol ei olnud esitada selliseid enda

omandiõigust kinnitavaid tõendeid, mida maakonnakomisjon saanuks vastavalt Vabariigi Valitsuse

28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrale"

(kord) maa omandiõigust tõendavate dokumentidena käsitada, siis ei olnud ÕVVTK Võru maakonna-

komisjonil sellel ajal võimalik teha teistsuguse sisuga otsuseid;

3) väär on halduskohtu seisukoht, et hüvitamiskaebuse esitamise aja seisuga on haldusaktideks,

millega kaebajale kahju tekitati, ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni eespool viidatud 1994. ja 1995. a

otsused. ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 1994 ja 1995. a otsused võisid muutuda õigusvastasteks

siis, kui Tartu Maakohus tuvastas 14. jaanuari 2008. a otsusega, et 5,35 ha Listaku 57a talumaast

kuulus enne 1940. aastat omandiõiguse alusel A. Plaadole. Kuid ka see ei anna alust hüvitise

väljamõistmiseks Võru Maavalitsuselt, sest pärast neid otsuseid on antud uued haldusaktid: Lasva

Vallavalitsuse 1997. a ja 1998. a korraldused, mis, olenemata maakonnakomisjoni 1994. ja 1995. a

otsuste õiguspärasusest või õigusvastasusest, takistasid endise Listaku 57a talumaa tagastamist

kaebajale. Peale selle on Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 14. märtsi 2008. a otsusega

tunnistanud A. Plaado 5,35 ha Listaku 57a talu maa osas omandireformi õigustatud subjektiks ja

sama otsusega tunnistanud kehtetuks oma varasema 19. mai 1995. a otsuse nr 9873;

4) asjaolu, et kaebajale ei tagastata tema vanaisalt õigusvastaselt võõrandatud maad ja talle ei ole

võimalik selle maa eest kompensatsiooni maksta, selgus lõplikult Lasva Vallavalitsuse 17. septembri

2013. a korraldusest nr 2-1.3/266;

5) omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-st 4 tulenevalt oli A. Plaadol või tema pärijatel

kohustus tõendada oma õigusi tagasitaotletavale maale. Praegusel juhul asus A. Plaado pärija kaebaja

oma õigust tõendama alles 2007. aastal, s.o üle 10 aasta hiljem, kui ÕVVTK Võru maa-

konnakomisjon 1994. ja 1995. a-l olemas olnud tõenditest lähtuvalt oma otsused tegi. Seetõttu tekkis

alles 2008. a-l, s.o pärast A. Plaadole kuuluva maa omandiõiguse fakti tuvastamist 5,35 ha Listaku

57a maa osas, õiguslik alus tunnistada kehtetuks 19. mai 1995. a otsus nr 9873;

6) põhjendamatu on halduskohtu arvamus, et kaebajale tekkinud varaline kahju on põhjuslikus seoses

ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 1994 ja 1995. a otsustega, millega A. Plaadot ei tunnistatud

Listaku 57a maa osas omandireformi õigustatud subjektiks. Oluline on ka see, et tulenevalt ORAS

§ 7 lg-s 4 sätestatust oli A. Plaadol endal võimalik väidetavat kahju ära hoida ÕVVTK

maakonnakomisjoni 19. mai 1995. a otsuse nr 9873 õigeaegse vaidlustamisega, mida ta aga ei teinud.

Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud Lasva Vallavalitsuse 1997. a ja 1998. a haldusakte maa

tagastamise kohta S. Pladole ja T. Pladole ning maa ostueesõigusega erastamise kohta A. Rätsepale

ega ka vallavalitsuse 2008.–2009. a keeldumisi tunnistada varasemad haldusaktid kehtetuks. Seetõttu

on need vallavalitsuse haldusaktid endiselt õiguspärased ja kehtivad. Halduskohtul puudus alus Lasva

Vallavalitsuselt kaebaja kasuks varalise kahju eest hüvitist välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse järgmiste põhjendustega:

1) ringkonnakohus on jätnud kaebuse rahuldamata muu hulgas põhjusel, et A. Plaado ei ole ÕVVTK

Võru maakonnakomisjoni 19. mai 1995. a otsust Keskkomisjonis ega kohtus õigeaegselt

vaidlustanud. Vaidlustamata jätmise põhjuseks oli aga asjaolu, et A. Plaadole ei toimetatud seda

otsust kätte. Samal päeval, kui keelduti tunnistamast A. Plaadot omandireformi õigustatud subjektiks,

tehti otsus, millega tunnistati õigustatud subjektiks isik, kes ei saanud komisjoni käsutuses olnud

kohtuotsuse sundtäitmise kohta vormistatud täitelehe kohaselt olla kinnistu õigusvastase

võõrandamise aegseks omanikuks. Selline komisjoni käitumine on ebaõiglane ja pahatahtlik, sest

reaalselt ei antud ilmselgelt valede otsuste vaidlustamiseks mitte mingisugust aega. Neid teadvalt

valesid otsuseid varjati A. Plaado eest, et välistada nende vaidlustamine;

2) ringkonnakohus on jätnud kaebuse rahuldamata muu hulgas seetõttu, et kaebaja ei ole vaidlustanud

Lasva Vallavalitsuse 1997. ja 1998. a haldusakte maa tagastamise kohta ega vallavalitsuse 2008.–

2009. a keeldumisi tunnistada oma varasemad haldusaktid kehtetuks. Kaebajal või tema vanaisal ei

olnud võimalik neid 1997. ja/või 1998. a valla haldusakte kohtus vaidlustada, kuna kumbki neist ei

olnud nende aktide vastuvõtmisest teadlik. Vallavalitsus ei ole oma varasemate haldusaktide

kehtetuks tunnistamisest keeldumise kohta vastu võtnud ühtki haldusakti, mida kaebaja oleks saanud

halduskohtus vaidlustada;

3) ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud RVastS sätteid. Kuna asjas ei ole

vaidlust selle üle, et kahju tekkis enne RVastS vastuvõtmist, siis tuleks kaebuse lahendamisel

kohaldada TSK sätteid;

4) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud korra punkti 2, milles esitatud lubatud dokumentide

loetelus sisaldub kohtuotsus. Kohtuotsus sisaldus ka komisjonile esitatud täitelehel, mis oli oma

õiguslikult tähenduselt kohtuotsuse sundtäitmise kohta koostatud dokument. Juhul, kui eelmärgitule

vaatamata ei olnud võimalik kohtuotsuse sundtäitmiseks koostatud täitelehte võrdsustada kohtu-

otsusega, pidanuks ringkonnakohus korra punkti 2 selle vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata

jätma. Niivõrd sügav omandiõiguse riive ei ole ei vajalik ega proportsionaalne.

14. Võru Maavalitsus palub vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Maavalitsuse

põhjendused on järgmised:

1) ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 9. septembri 1994. a otsus nr 6938 ja 19. mai 1995. a otsus

nr 9873 on väljastatud A. Plaado õetütrele. Kuna 9. septembri 1994. a otsus on A. Plaadole ilmselt

kohe edastatud, mida tõendab A. Plaado 19. septembri 1994. a avalduse esitamine, ei ole mingit alust

arvata, et 19. mai 1995. a otsuse jättis õetütar A. Plaadole edastamata. Puuduvad tõendid A. Plaado

"korduvate pöördumiste" kohta ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni poole pärast 19. septembri

1994. a avalduse esitamist. Seega on põhjendatud järeldada, et A. Plaado sai 19. mai 1995. a otsuse

kätte ja leppis sellega;

2) A. Plaado jättis kasutamata ka võimaluse, mille andis 2. märtsil 1997 jõustunud omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega täiendati ORAS §-i 7 lõikega 4. A. Plaadol oli

ORAS § 7 lg 4 alusel võimalik taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti

läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates 2. märtsist 1997;

3) Tsolgu 57 kinnistu, mis oli enne selle õigusvastaselt võõrandamist eraldatud kaheks talumaakohaks

(Listaku 57 ja Listaku 57a), kohta tehtud otsused on õiged ja seda maad ei ole tagastatud kellelegi,

kellel ei olnud selleks õigust. Seda, et Tsolgu 57 maa (eraldi Listaku 57 ja Listaku 57a) oleks

otsustatud tagastada "valele inimesele", ei ole väitnud ka Lasva Vallavalitsus;

4) kassaatori seisukoht, et ta ei olnud teadlik Lasva Vallavalitsuse 1997. a ja 1998. a haldusaktidest

maa tagastamise kohta, ei ole kooskõlas kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtus antud selgitusega;

5) põhjendamatu on väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS sätteid, sest kahju

tekkis enne selle seaduse vastuvõtmist. Ringkonnakohus on põhjalikult ja võrdlevalt analüüsinud

kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kohaldamise õiguslikke aluseid nii varem kehtinud TSK kui ka

praegu kehtiva RVastS järgi;

6) ringkonnakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud korra punkti 21, kui asus seisukohale, et komisjonile

esitatud täiteleht ei olnud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamisel lubatud

tõendiks. Täitelehte ei ole korra punktis 21 toodud loetelus ning täiteleht ja kohtuotsus on erineva

sisu ja tähendusega dokumendid.

15. Lasva Vallavalitsus kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldamata jätta, ega pea

vajalikuks kohtu põhjendusi selles osas korrata.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p 3).

17. Haldusasjas on kaebaja esitanud ja kohtud menetlenud kahte nõuet: kohustamisnõuet viia lõpule

maa tagastamismenetlus ning hüvitamisnõuet maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Tartu Halduskohus rahuldas 2. oktoobri 2012. a osaotsusega kohustamisnõude. Haldus-

kohus ei jaganud osaotsuses menetluskulusid ega mõistnud neid välja, vaid märkis, et teeb seda asjas

lõpliku otsuse tegemisel. Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a osaotsus on jõustunud, kuna pooled

seda edasi ei kaevanud. Sellest tulenevalt on kaebus osaliselt (kohustamisnõude osas) rahuldatud.

Tartu Ringkonnakohus jättis 7. novembri 2014. a otsusega kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

Ringkonnakohtus ei vaieldud enam kohustamisnõude üle.

Seega lähtus ringkonnakohus menetluskulude jagamisel ekslikult sellest, et kaebus jäi tervikuna

rahuldamata. Kuna kaebus osaliselt rahuldati, rikkus ringkonnakohus menetluskulude jagamisel

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-t 2. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas tühistada. Lähtudes HKMS § 109 lg-st 4, teeb kolleegium menetlus-

kulude kohta ise uue otsuse, milles muudab menetluskulude jaotust.

18. Menetluskulude jaotust ja väljamõistmist reguleerivad HKMS §-d 108 ja 109. Praeguses asjas

tuleb arvestada ka HKMS § 285 lg-ga 1, mille järgi kohaldatakse enne seadustiku jõustumist

(1. jaanuaril 2012) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende välja-

mõistmisele varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS (v. r)) sätestatut.

19. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Samasisulised on HKMS (v. r) § 92 lg-d 1 ja 2 ning § 93 lg 5. Seetõttu puudub

praegusel juhul vajadus eristada väljamõistetavaid menetluskulusid menetlustoimingute tegemise aja

järgi.

20. Praeguses asjas tuleb kantud menetluskulude arvestamisel ja jagamisel lähtuda sellest, et

kohustamisnõude üle vaieldi ainult kuni Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a osaotsuse tegemiseni.

Edasine kohtumenetlus puudutas üksnes rahuldamata jäänud kahju hüvitamise nõuet. Seetõttu tuleb

kaebuse osalise rahuldamisega seotud menetluskulude suuruse kindlaks määramisel ning nende

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada ainult kuni 2. oktoobri 2012. a osaotsuse tegemiseni

kaebaja kantud menetluskuludega. Sellisteks kuludeks on riigilõiv 776 eurot 1 sent, õigusabikulu 937

eurot 30 senti ja eksperditasu 420 eurot, kokku 2133 eurot 31 senti. Neist kohustamisnõude

esitamiseks vajalikuks ja põhjendatuks saab pidada õigusabikulusid ja kohustamisnõude eest

kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu 30 eurot 98 senti. Ülejäänud riigilõiv ja

eksperditasu on seotud ainult kahju hüvitamise nõudega.

21. Kolleegiumi hinnangul oli kaebaja eesmärgiks kaebuse esitamisel saada hüvitis õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamata jätmise eest. Seega oli kaebaja põhieesmärgiks oma varaliste õiguste

kaitse. Samas oli kaebaja õiguste kaitseks vajalik ka kohustamisnõude esitamine. Kaebus rahuldati

ainult kohustamisnõude osas. Kuivõrd kohustamisnõude rahuldamisega ei saavutanud kaebaja oma

põhieesmärki – varaliste õiguste kaitset, on kolleegiumi hinnangul kaebusest rahuldatud 20% (vrd

Riigikohtu halduskolleegiumi 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 18).

22. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohustamisnõude rahuldamise tõttu kaebaja kasuks välja mõista

kohustamisnõudelt tasutud riigilõiv 30 eurot 98 senti ning kaebuse osalise rahuldamise tõttu

õigusabikulud 187 eurot 46 senti (20% vajalikest ja põhjendatud õigusabikuludest 937 eurost 30

sendist). Riigikohus mõistab kaebaja kasuks ümardatult välja 219 eurot. Kuna kohustamisnõue oli

esitatud ainult Lasva Vallavalitsuse vastu, tuleb see summa kaebaja kasuks välja mõista Lasva

Vallavalitsuselt.

23. Kassatsiooniastmes menetlusosalised menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. Kautsjon tuleb

HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada. Kassatori taotluse kohaselt tuleb kautsjon tagastada kontole,

millelt see on tasutud.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld