3-2-1-98-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-98-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle

Seppik

Kohtuasi

Spring Capital OÜ hagi Haakon Klaebo vastu 50 000 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-16502

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Spring Capital OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja: Spring Capital OÜ, esindaja vandeadvokaat Indrek

Naur

Kostja: Haakon Klaebo (elukoht Norra Kuningriik), esindaja

vandeadvokaat Kadri Michelson

Asja läbivaatamise kuupäev

14. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-16502 ja

Harju Maakohtu 15. augusti 2014. a määrus samas asjas. Saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. aprillil 2014 esitas Spring Capital OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Haakon Klaebo (kostja),

Hanne Klaebo ja Ulf Jörgen Stefan Petterssoni vastu, paludes mõista enda kasuks kostjalt ja Hanne

Klaebolt kummaltki välja 52 235 eurot 16 senti ning Ulf Jörgen Stefan Petterssonilt 34 809 eurot

51 senti. Hiljem vähendas hageja nõuet kostja vastu 50 000 eurole.

25. aprilli 2014 määrusega eraldas Harju Maakohus haginõuded Hanne Klaebo ja Ulf Jörgen Stefan

Petterssoni vastu eraldi menetlustesse.

2. Hagi kohaselt on hageja nõude aluseks kostjaga 12. septembril 2008 sõlmitud laenuleping

(laenuleping), mille järgi hageja andis kostjale laenu 23 368 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud ega

intressi maksnud. Kostja võlgneb hagejale tagastamata laenuna 23 368 eurot, intressina 5499 eurot 16

senti ja viivisena 23 368 eurot (hageja vähendas viivisenõuet põhinõudeni), st kokku 50 000 eurot.

Kohtualluvuse osas tugines hageja laenulepingu p-s 4.2 sisalduvale kohtualluvuskokkuleppele

vaidluste lahendamise kohta Harju Maakohtus. Kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, leping

sõlmiti finantseerimaks poolte ühist äriprojekti läbi OÜ houseNORDIC Production (Nordic). Sellele

viitas ka asjaolu, et laenulepingu alusel üleantava laenu soodustatud isikuks oli Nordic ja

laenusumma kanti kostja soovil Nordicu pangakontole.

3. Kostja vaidles 18. juuli 2014. a kirjas kohtule Eesti kohtu alluvusele vastu ja leidis, et asi tuleb

lahendada tema elukoha järgses Norra kohtus.

4. Harju Maakohus keeldus 15. augusti 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus keeldus hagi menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel.

Kostja elukoht on Norras. Seetõttu tuleb kohaldada konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste

täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud 30. oktoobril 2007 Luganos ja ühenduse

nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008 otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5)

(konventsioon). Konventsiooni art 16 lg 2 järgi saab tarbijast kostjat hageda üksnes tema alalise

elukoha riigis. Kohtualluvuse kokkuleppele ei saa tugineda, kuna see ei vasta konventsiooni art 17

nõuetele. Kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- või kutsetegevuses. Nordicu

registriväljavõttest nähtuvalt ei olnud kostja ei selle osanik ega juhatuse liige. Seetõttu laienevad

kostjale tarbijakaitsesätted ja asi allub Norra kohtule.

5. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja oli laenulepingu sõlminud oma majandus- või

kutsetegevuses. Asjaolu, et kostja oli sõlminud laenulepingu eesmärgiga laenuna saadav summa

omakorda edasi laenata Nordicule, ei tähenda, et kostjat tulnuks käsitada majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kuna kostja ei olnud Nordicu osanik ega juhatuse liige, ei olnud

leping sõlmitud ajendatuna huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja sõlmis laenulepingu

tarbijana. Konventsiooni art 23 lg 5 ja art 17 kohaldamisel leidis maakohus õigesti, et laenulepingu p-

s 4.2 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe oli tühine. Seega sai menetluse kostja kui tarbija vastu

konventsiooni art 16 lg 2 kohaselt algatada üksnes konventsiooniga seotud kohtus, kus oli tarbija

elukoht. Seetõttu keeldus maakohus põhjendatult hagiavalduse menetlusse võtmisest, leides, et asi

allus Norra kohtutele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palus määruskaebuses Riigikohtule kohtute määrused tühistada ja saata asi maakohtule

hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Hageja arvates kohaldasid kohtud ebaõigesti konventsiooni art 15 lg-t 1, art 16 lg-t 2 ja art 17

koosmõjus art 23 lg-ga 5. Kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- või kutsetegevusest

sõltumatul eesmärgil. Tarbijana laenulepingu sõlmimist ei ole kinnitanud ka kostja ise. Isegi, kui

kostja sõlmis laenulepingu tarbijana, ei saa kohaldada konventsiooni tarbijalepingute sätteid, kuna

tegemist ei olnud konventsiooni art 15 lg-s 1 nimetatud lepinguga. Seetõttu jätsid kohtud ebaõigesti

kohaldamata konventsiooni art 23 lg 1.

8. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja kohtumäärused muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel

tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Kohtud leidsid õigesti, et vaidluses tuli kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada konventsiooni.

Samuti nõustub kolleegium kohtutega, et kui laenulepingu näol on tegu tarbijalepinguga

konventsiooni art 15 lg 1 mõttes, võib kostjat konventsiooni art 16 lg 2 järgi hageda üksnes tema

alalise elukoha riigis, s.o Norras. Hageja ei saa sel juhul konventsiooni art 17 ja art 23 lg 5 kohaselt

tugineda kohtualluvuse kokkuleppele, kuna laenulepingu p-s 4.2 sisalduv kokkulepe viidatud artiklis

nimetatud nõuetele ei vasta.

11. Kohtud ei ole aga kolleegiumi arvates nõuetekohaselt kindlaks teinud, kas kostja näol ikka on

tegu tarbijaga ja laenulepingu näol tarbijalepinguga konventsiooni art 15 lg 1 mõttes. Neid asjaolusid

tuleb uuesti hinnata.

Konventsiooni art-st 15 tulenevalt saab konventsiooni tarbijalepingusätteid (sh konventsiooni art 16)

kohaldada üksnes juhul, kui leping, millele tuginedes hagi kohtule esitatakse, langeb konventsiooni

art 15 lg-s 1 nimetatud lepingute hulka ning isik peab olema sellise lepingu sõlminud oma majandus-

või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil (vt Riigikohtu 17. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-14-15, p 9).

12. Konventsiooni art 15 lg-s 1 on nimetatud kolm gruppi lepinguid, mida tarbijalepinguteks

loetakse. Kohtud ei ole selgelt väljendanud, millise lepinguga on käesoleval juhul tegu. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb see selgeks teha.

13. Esiteks ei ole selge, kas laenulepingu näol on tegu osamaksudena tasutava laenu või kaupade

müügi rahastamiseks antava muud liiki laenu lepinguga konventsiooni art 15 lg 1 lit b mõttes. Nagu

nähtub viidatud sätte ingliskeelsest tekstist, peab ka osamaksudena tasutav laen olema selle sätte

tähenduses antud kaupade müügi rahastamiseks („a contract for a loan repayable by instalments, or

for any other form of credit, made to finance the sale of goods").

Kohtud ei ole tuvastanud, et laenu oleks antud kaupade müügi rahastamiseks.

14. Kohtud ei ole hinnanud ka seda, kas tegemist võib olla konventsiooni art 15 lg 1 lit c viidatud

lepinguga, s.o lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise

elukoha riigis, mis on konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega

suunatud nimetatud riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise

tegevuse raamesse.

Vaidlust ei ole, et kostja alaline elukoht oli laenulepingu sõlmimise ajal (ja ka määruskaebuse

esitamise ajal) Norras. Seega oleksid kohtud pidanud viidatud sätte kohaldamiseks kindlaks tegema,

et hageja tegeles laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega Norras või et tema tegevus oli

mis tahes vahenditega suunatud Norrasse ning et pooltevaheline laenuleping kuulus sellise tegevuse

raamesse. Seda peab TsMS § 230 lg 1 järgi kohtule tõendama kostja.

15. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et laenulepingu sõlmituks lugemiseks kostja majandus- või

kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil piisab sellest, kui kostja ei olnud väidetava raha nn lõppsaaja

Nordicu osanik ega juhatuse liige. Kostja võis osaleda Nordicu majandustegevuses ka nt lepingulisel

alusel. Ka seda tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata.

16. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus asja uuesti

lahendades, sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. Hageja peab TsMS § 149 lg 8 järgi teatama, kellele kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik