3-2-1-81-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUIM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-81-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak

Luik

Kohtuasi

Loo Properties AS-i hagi Aleksander Järve (Järv) vastu

hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmiseks ja

tahteavalduse kohtulahendiga asendamiseks,

alternatiivselt võlatunnistuse tagastamiseks koos

hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmise ja

tahteavalduse kohtulahendiga asendamisega

Aleksander Järve vastuhagi Loo Properties AS-i vastu

leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-9733

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Loo Properties AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

300 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Loo Properties AS, esindaja vandeadvokaat Raul

Markus

Kostja Aleksander Järv

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-9733 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Loo Properties AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Loo Properties AS (varem Loo Properties OÜ, hageja) esitas 28. veebruaril 2013 Harju

Maakohtule hagi Aleksander Järve (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma nõusolek

Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa

nr 13722002 neljandasse jakku kantud hüpoteegi kustutamiseks ja asendada kostja nõusolek

kohtulahendiga. 18. oktoobri 2013. a hagi täienduses palus hageja alternatiivselt kohustada kostjat

tagastama võlatunnistus, samuti kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi kustutamiseks ja

asendada nõusolek kohtulahendiga. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. novembril 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu

ja asjaõiguslepingu (leping), mille alusel seati kostja kasuks 300 000 euro suurune ühishüpoteek

hageja omandis olevatele kinnisasjadele. Kinnistute ühendamisel muutus ühishüpoteek hüpoteegiks.

Hageja ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjale võlgu ja seega ei olnud vaja hüpoteeki seada. Ka

lepingus sisalduvas tagatiskokkuleppes ei ole viidet hüpoteegiga tagatavale konkreetsele kohustusele.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 järgi võib hageja nõuda hüpoteegi kustutamist. Hageja on

nõudnud kostjalt hüpoteegi kustutamist, kuid kostja ei ole reageerinud. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel palus hageja asendada kostja nõusolek hüpoteegi kustutamiseks

kohtulahendiga.

Kuigi hageja ja kostja on 15. mail 2012 sõlminud laenulepingu (laenuleping), millest nähtub, nagu

oleks hagejal kostja vastu kohustus, ei ole kostjal hageja vastu sellest laenulepingust tulenevat nõuet.

Laenuleping on üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille aluseks oli osaühingu Catmet (Catmet) kui

nõude loovutaja ja kostja kui nõude omandaja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping

(loovutusleping). See leping on aga tühine. Tegemist on äriühingu (Catmet) ja tema juhatuse liikme

(kostja) vahel sõlmitud lepinguga ja äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja tema

juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud. Catmeti osanikud ei

ole teinud otsust, millega oleksid nõude loovutamise lepinguga nõustunud. Kuna nõude loovutamise

leping on tühine, siis ei omandanud kostja selle lepingu alusel nõuet hageja vastu, mida oleks saanud

vormistada laenulepinguks. Lisaks kutsusid Catmeti osanikud kostja 15. mai 2012. a otsusega

juhatusest tagasi. Kui kostja kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi enne nõude loovutamise lepingu

sõlmimist, on nõude loovutamise leping tühine ka TsÜS § 129 lg 1 järgi kui esindusõiguseta tehtud

tehing, mida ei ole heaks kiidetud. Kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus,

siis palus hageja kostjalt võlatunnistuse VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista. Kuna nõude

loovutamise leping on tühine, siis ei omandanud kostja lepingu alusel nõuet hageja vastu ning kostja

rikastus konstitutiivse võlatunnistuse saamisega alusetult ja kostja peab võlatunnistuse hagejale

tagastama.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ekslik on hageja väide, et hagejal ei olnud kostja vastu tagatavaid kohustusi. Nõude loovutamise

lepinguga omandas kostja Catmetilt rahalise nõude hageja vastu. Laenulepingu järgi oli hageja

võlg 95 562 eurot 39 senti, mis tuli koos intressiga tagastada hiljemalt 31. detsembriks 2014, kuid

seda ei tagastatud. Nõude loovutamise lepingule on alla kirjutanud kostja, Catmet ja hageja esindaja

ning see leping kehtib. Loovutusleping sõlmiti enne, kui kostja volitused Catmeti juhatuse liikmena

lõppesid. Laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, sest sellega luuakse uus kohustus uutel

tingimustel. Lisaks on olemas ka 14. mai 2012. a osanike otsus, millega osanikud on ühehäälselt

otsustanud sõlmida kostja ja Catmeti vahel nõude loovutamise lepingu ja volitada kostjat sõlmima

Catmeti nimel lepingut. Ka aktsiaseltsiks ümber kujundatud Catmeti nõukogu on 14. jaanuari 2014. a

otsusega nõude loovutamise lepingu sõlmimise heaks kiitnud.

Lepingu kui tagatiskokkuleppe abstraktsusest ei saa järeldada, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet.

AÕS § 279 lg 3 ei välista abstraktset tagatiskokkulepet. Eelnevast tulenevalt ei ole AÕS § 349 lg 1

kohaldamiseks alust ja hageja ei saa nõuda hüpoteegi kustutamist.

3. Kostja esitas 30. septembril 2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja

kasuks välja 28 668 euro 60 sendi suuruse leppetrahvi.

Vastuhagi kohaselt loovutas Catmet kostjale nõude hageja vastu selleks, et täita oma kohustust kostja

vastu. Laenulepinguga kinnitasid hageja ja kostja üle nõude, mille kostja nõude loovutusega

omandas. 6. septembril 2013 nõudis kostja hagejalt laenulepingu rikkumise tõttu leppetrahvi. Hageja

on rikkunud laenulepingu p 3.1.1, sest ei ole kostjale teatanud oma aadressi muutumisest, ja p 3.1.2-

3.1.3, sest ei ole teatanud enda ümberkujundamisest aktsiaseltsiks. Laenulepingu p 3.2 kohaselt oli

laenuandjal lepingu p-s 3.1 ettenähtud teatamiskohustuse täitmata jätmisel õigus nõuda laenusaajalt

leppetrahvi 10% laenusummast iga rikkumise eest. Kuna laenusumma oli 95 562 eurot 39 senti, siis

on kostjal õigus nõuda hagejalt lepingu p-de 3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.3 rikkumise eest leppetrahvi kokku

28 668 eurot 60 senti.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei ole kehtivat

lepingut, mille alusel saaks leppetrahvi nõuda. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et laenuleping on

kehtiv, palus hageja vähendada leppetrahvi või jätta see välja mõistmata, sest aadressi muutusest ja

ümberkujundamisest teatamata jätmisel on ebamõistlik kohaldada nii suurt leppetrahvi.

5. Harju Maakohus rahuldas 21. mai 2014. a otsusega hagi, märkides, et kostja kasuks hageja

kinnisasjale seatud hüpoteek tuleb kustutada. Samuti tuvastas maakohus kostja kohustuse anda

tahteavaldus hageja kinnisasjalt hüpoteegi kustutamiseks ja märkis otsuses, et jõustunud kohtuotsus

asendab kostja tahteavaldust. Hageja alternatiivse nõude laenulepingust tuleneva võlatunnistuse

tagasiandmiseks ja hüpoteegi kustutamise tahteavalduse andmiseks jättis kohus rahuldamata. Samuti

jättis maakohus rahuldamata kostja vastuhagi. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on laenuleping deklaratiivne võlatunnistus, sest sellega ei

loodud uut kohustust, vaid hageja tunnistas sellega oma võlga kostja ees. Seega peab võla puudumist

tõendama hageja. Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenevat

võlatunnistuse tagastamise nõuet.

Nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks pidi kostjal olema ÄS § 181 lg 3 järgi Catmeti osanike

nõusolek. Eluliselt ei ole usutav, et kostjal oli nõude loovutamiseks osanike nõusolek. Kostja ei ole

esitanud osanike otsuse originaali, millega kostja ja teine osanik Vladislav Stradomski otsustasid

Catmeti osanikena anda kostjale õiguse loovutuslepingu sõlmimiseks, väites, et otsuse originaal on

kaduma läinud. Istungil esitati üksnes otsuse notariaalselt kinnitatud koopia. Maakohus jättis osanike

otsuse tõendina arvestamata kui ebausaldusväärse. Kohus nõudis dokumendi originaali, kuid seda ei

esitatud ja dokumendi ehtsuse kohta ei saanud ekspertiisi teha. Kostja esitatud V. Stradomski

24. jaanuari 2014. a kiri ei kinnita osanike nõusolekut ega otsuse olemasolu. Seega on nõude

loovutamise leping ÄS § 181 lg 3 esimene lause alusel tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi.

Kuigi 10. jaanuaril 2014 on selleks ajaks aktsiaseltsiks ümber kujundatud Catmeti nõukogu teinud

otsuse, millega on nõude loovutamise lepingu heaks kiitnud, on see otsus vastuolus heade

kommetega ja seega TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine, sest heakskiit on saadud enam kui aasta pärast

lepingu sõlmimist. Lisaks on otsus vastuolus ÄS § 322 lg-ga 1, sest nõukogu otsuse tegemisel osales

ka kostja, kuid ta ei oleks tohtinud hääletamisel osaleda, sest otsustati temaga tehtud tehingu

heakskiitmist.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus hagi rahuldas. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohtus kantud menetluskulud

jättis ringkonnakohus poolte endi kanda, apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et laenuleping on deklaratiivne

võlatunnistus ja hagejal ei ole nõuet VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kuid maakohus eksis, kui leidis, et nõude

loovutamise leping on ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi tühine.

Kui kostja rikkus Catmeti juhatuse liikmena loovutuslepingu sõlmimisel oma kohustusi, ei too see

kaasa loovutuslepingu tehingu tühisust. Olukorda, kus esindaja teeb esindatava huve kahjustava

tehingu, millega rikutakse esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, reguleerib

TsÜS § 131, mille lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel

esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli

vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuse rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui

esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et

esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

Seega, kui esindaja tegi esindatava nimel tehingu iseendaga, rikkus ta esindamise aluseks olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi (ÄS § 181 lg 3) ja sellist tehingut on võimalik tühistada. Kõnealuse

rikkumise tõttu ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks.

Hageja ei ole menetluses väitnud, et esindatav oleks loovutuslepingu tühistanud. Hageja ise ei saakski

seda lepingut tühistada. Pigem on kostja püüdnud menetluses tõendada, et Catmet kui esindatav oli

loovutuslepinguga igati nõus. Kuigi kostja ei ole TsÜS § 131 lg-st 1 tulenevat asjaolu eraldi esile

toonud, tuli kohtul endal hageja nõue õiguslikult kvalifitseerida ning sellest lähtuvalt hinnata hagi

aluseks olevaid asjaolusid. Eelnevast tulenevalt ei olnud maakohtul alust pidada loovutuslepingut

tühiseks ja sellel põhinevast laenulepingust kui deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevat kohustust

olematuks. Seetõttu ei olnud kohtul ka alust hagi rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vaidluse lahendamisel vale

õigusnormi, leides ekslikult, et ÄS § 181 lg 3 tuleb jätta kohaldamata, kuna vaidlusalust õigussuhet

reguleerib erinormina TsÜS § 131 lg 1. ÄS § 181 lg 3 sätestab tehingu tühisuse aluse ja kui tehing on

tühine, siis ei saa seda enam tühistada. ÄS § 181 lg 3 ei loo juhatuse liikmele iseendaga tehingu

tegemiseks kohustusstandardit, mille rikkumise korral saaks ühing tehingu TsÜS § 131 alusel

tühistada. Sellise tõlgenduse korral jääksid juriidilise isiku õigused kaitseta, kui juriidilisel isikul

olekski vaid üks juhatuse liige, sest tema ei esitaks avaldust iseendaga tehtud tehingu tühistamiseks.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled enam hageja alternatiivse nõude ehk võlatunnistuse

tagastamise ja nõusolekut andma kohustamise nõude üle. Samuti ei vaidle pooled kassatsiooniastmes

kostja vastuhagi esemeks olnud leppetrahvi nõude üle. Kumbki menetlusosaline ei esitanud

apellatsioonkaebust selle osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

alternatiivse nõude ja kostja vastuhagi, seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel jõustunud.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on kehtiv võlasuhe, millest tulenevalt on põhjendatud

kostja kasuks hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi säilimine, või ei ole poolte vahel kehtivat

võlasuhet ja seega on alus hüpoteek kustutada. Hageja on menetluses väljendanud seisukohta, et

väidetavat võlasuhet (kohustust, mis tulenes Catmetilt loovutuslepinguga saadud nõudest ja mis

vormistati 15. mail 2012 ümber laenulepinguks) ei eksisteeri, kuna loovutusleping on tühine. Kostja

leiab, et leping kehtib, kuna osanike nõusolek loovutuslepingu sõlmimiseks oli olemas ja

loovutuslepingu on heaks kiitnud ka aktsiaseltsiks ümber kujundatud Catmeti nõukogu.

13. Kohtute tuvastatud asjaoludel sõlmiti nõude loovutamise leping kostja ja Catmeti vahel, kusjuures

kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal Catmeti juhatuse liige. Kostja on nõude loovutamise lepingule

alla kirjutanud nii enda nimel kui ka Catmeti esindajana.

Osaühingu juhatuse liikme ja osaniku vahel tehingu tegemist reguleerib ÄS § 181 lg 3, mille kohaselt

on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või

nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba

või teenuse turuhinna alusel. ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt on ilma nõukoguta osaühingu osanike

pädevuses juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine ja selles

tehingus osaühingu esindaja määramine. Kuna tuvastatud asjaoludel ei olnud tegu ÄS § 181 lg 3

teises lauses kirjeldatud olukorraga ehk osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse

turuhinna alusel tehtud tehinguga, siis vajas vaidlusalune nõude loovutamise leping osanike

nõusolekut.

14. Maakohus leidis, et osanike nõusolekut ei ole kohtule esitatud, kuna kostja ei esitanud kohtu

nõudmisel osanike otsuse originaali. Samuti leidis maakohus, et nõukogu heakskiit esitati menetluses

hilinenult. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust, jättes

määratlemata selge vaidluseseme (TsMS § 392 lg 1) ja andmata pooltele selge ja lõpliku tähtaja

tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1). Ringkonnakohus oleks pidanud seda puudust märkama ja

selle kõrvaldama.

Maakohus on rajanud oma otsuse sellele, et tal on kahtlus, et kohtule esitatud osanike otsuse

notariaalselt tõestatud koopia ei ole ehtne. Seejuures järeldub hageja ekspertiisitaotlusest (millest ta

küll hiljem loobus) ja kohtu järeldustest, et peamine etteheide tõendile oli see, et otsus võib olla

vormistatud mitte otsuses märgitud kuupäeval, vaid tagantjärele. Samas tuleneb maakohtu lahendist,

et dokumendi originaal oli siiski olemas, kuid läks hiljem kaotsi, sest maakohus möönab, et vähemalt

sel ajal, kui notar kinnitas dokumendi ärakirja, pidi originaal olemas olema. Selliselt on maakohtu

otsus vastuoluline.

Maakohus jättis osanike otsuse kui tõendi arvestamata põhjendusega, et see ei ole usaldusväärne,

kuna selle ehtsust ei saa kontrollida. Seega asus maakohus oma otsuses sisuliselt seisukohale, et see

tõend on asjakohatu. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud keelduma kõnealuse tõendi

vastuvõtmisest ja andma kostjale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada osanike

otsuse olemasolu või heakskiitu muude tõenditega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Seda aga maakohus ei teinud.

Kolleegium märgib, et maakohus eksis veel ka selles, et kuigi hageja oli esitanud kostja vastu

kohustamisnõude ja palunud "kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi kustutamiseks", rahuldas

maakohus otsuse resolutsiooni järgi hoopis tuvastusnõude ja "tuvastas kostja kohustuse anda

nõusolek hüpoteegi kustutamiseks". TsÜS § 68 lg 5 järgi asendab juhul, kui isik on kohustatud

tegema kindla sisuga tahteavalduse, tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega pidigi hageja esitama

kohustamishagi, mitte tuvastushagi ja maakohus oleks pidanud samuti lahendama resolutsiooniga

kohustamisnõude.

15. Ringkonnakohus leidis kostja apellatsioonkaebust lahendades, et asjas ei kohaldu ÄS § 181 lg 3,

vaid TsÜS § 131. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui esindaja teeb esindatava nimel tehingu

iseendaga, rikub ta esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja see tehing ei ole

mitte ÄS § 181 lg 3 järgi tühine, vaid sellist tehingut on võimalik TsÜS § 131 alusel tühistada.

Kolleegium leiab, et selline seisukoht on ekslik ja seega kohaldas ringkonnakohus asja lahendamisel

vale materiaalõigusnormi.

ÄS § 181 lg 3 ja TsÜS § 131 reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi. ÄS § 181 lg 3 kehtestab

osaühingu juhatuse liikmele esindusõiguse piirangu, mis erandina kehtib ka kolmandate isikute

suhtes - tehing, mille on teinud juhatuse liige ja ühing omavahel, on tühine, kui sellega ei ole

nõustunud osanikud või nõukogu. Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme

esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu

üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või

nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3).

TsÜS § 131 seevastu reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu ja selle

esimese lõike kohaselt võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja

rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus

esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja

tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja

rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

Kuigi nii ÄS § 181 lg 3 kui ka TsÜS § 131 reguleerivad huvide konflikti juhtumeid, reguleerivad

need normid siiski erinevaid olukordi. Kui juhatuse liige ja osaühing on teinud tehingu ja sellega ei

ole nõustunud ega seda ka hiljem heaks kiitnud osanikud ning kui tehing ei ole tehtud osaühingu

igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel, siis on selline tehing tühine.

Tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1

järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

16. Alljärgnevalt selgitab kolleegium, kuidas on võimalik tuvastada osanike nõusoleku olemasolu

ÄS § 181 lg 3 mõttes.

Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses

sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177) ja osanikud väljendavad oma tahet

eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause

mõttes (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 21; 1. märtsi 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10).

Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut

kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku

ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda

tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka

iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13).

17. TsÜS § 111 lg 1 sätestab, et kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas

isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu

puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele

(heakskiit). TsÜS § 113 järgi kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui

seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt võib ka osanike nõusolek

juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk

heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes.

18. Kolleegium märgib, et ekslik on ka maakohtu käsitlus nõukogu otsuse tühisusest. Nõude

loovutamise lepingu sõlmimise ajal oli Catmet osaühing, hiljem kujundati ta ümber aktsiaseltsiks ja

asjas tuvastatu kohaselt tegi nõukogu 10. jaanuaril 2014 otsuse vaidlusaluse loovutuslepingu

heakskiitmise kohta. Asjas tuvastatu kohaselt kirjutasid otsusele alla kõik nõukogu liikmed,

sh kostja, kes oli sel ajal juba Catmeti nõukogu liige. Maakohus leidis, et selline otsus on vastuolus

heade kommetega ja tühine, sest heakskiit on saadud enam kui aasta pärast lepingu sõlmimist. Lisaks

leidis ringkonnakohus, et nõukogu otsus on vastuolus ÄS § 322 lg-ga 1, sest nõukogu otsuse

tegemisel osales ka kostja, kuid ta ei oleks tohtinud hääletamisel osaleda, sest otsustati temaga tehtud

tehingu heakskiitmist.

TsÜS § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle

andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Kui otsuse tegemisel hääletab isik, kes

seaduse järgi ei võinud hääletada, on antud hääl tühine, kuid TsÜS § 33 lg 3 järgi saab juhul, kui

hääled mõjutasid otsuse tegemise võimalikkust või otsuse sisu, nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist.

Seega, kui kostja isegi hääletas nõukogu otsuse poolt, ei arvestata tema hääli häälte kokkulugemisel

ega häälteenamuse määramisel ja kui tema hääli arvestamata hääletas poolt piisav arv teisi nõukogu

liikmeid, on nõukogu otsus võetud vastu kooskõlas seadusega. Lisaks ei ole asjas esitatud asjaolusid,

millest nähtuvalt oleks nõukogu otsus kehtetuks tunnistatud, sest selleks tulnuks kolme kuu jooksul

alates otsuse tegemisest esitada kohtusse hagi (ÄS § 322 lg 4 teine lause).

Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et nõukogu otsus on tühine seepärast, et heakskiit anti liiga hilja.

Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes

asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta

otsust heade kommete vastaseks.

19. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus oli menetlusosalistele ka üllatuslik, kuna

ringkonnakohus korraldas asjas küll kohtuistungi, kuid ei arutanud seal pooltega pooltest erinevat

õigussuhtele antavat kvalifikatsiooni. Pooled ei vaielnud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist selle

üle, kas nõude loovutamise tehing on tühistatud või mitte, ega ka selle üle, kas selle oleks saanud

tühistada. Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436

lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11,

p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Seega hindas

ringkonnakohus praeguses asjas vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 asjaolusid mõlemast poolest

erinevalt, kuid ei arutanud seda enne pooltega. See on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

20. Kuna ringkonnakohus kohaldas vale materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt menetlusõiguse

normi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul muu hulgas arvestada maakohtus

esitatud tõenditega ja nende alusel ning käesolevas otsuses toodud juhiste kohaselt asi uuesti

lahendada (vt käesoleva otsuse p-d 12-16). Hinnata tuleb, kas on tuvastatud Catmeti osanike otsuse

või osanike tahteavalduste olemasolu, millest nähtuks nõustumine nõude loovutusega, või kas

osanikud (või hiljem aktsiaseltsiks ümber kujundatud Catmeti nõukogu) on vaidlusaluse tehingu

heaks kiitnud.

Kolleegium märgib lisaks, et kostja enda antud tahteavaldusel loovutusega nõustumise kohta ei ole

õiguslikku tähendust, kui ta ühtlasi oli nii Catmeti juhatuse liige kui ka osanik, sest osanik ei saa

hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse tehingu tegemist temaga (ÄS § 177 lg 1). Seega on

osanike nõusoleku olemasolu hindamisel tähendus vaid teise osaniku, V. Stradomski kirjalikul

tahteavaldusel, millest nähtub nõustumine nõude loovutamise lepingu sõlmimisega.

21. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse madalama astme kohtus kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4

ja 6 sätestatu kohaselt.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu