3-2-1-95-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-95-15

Määruse kuupäev

29. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Jaan Jürgensoni kaebus kohtutäitur Aive Kolsari otsuse

peale täiteasjas nr 170/2009/3718

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-20737

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Jürgensoni määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Jaan Jürgenson, esindaja vandeadvokaat

Nikolai Kõiv

Kohtutäitur Aive Kolsar

Sissenõudja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-20737 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta Jaan Jürgensoni kanda.

3. Tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäitur Aive Kolsar (täitur) alustas 17. septembril 2009 täitemenetlust Jaan Jürgensoni

(võlgnik) vastu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (sissenõudja) avalduse alusel

haldusaktist tuleneva avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täiteasjas nr 170/2009/3718

(täiteasi). Täitur on täitemenetluse raames 12. aprillil 2012 arestinud Põlvas asuva avaldaja nimel

kinnistusraamatusse kantud kinnistu (registriosa nr 218638) (kinnistu). Varem oli kinnistusraamatusse

kantud kinnistu käsutamise keelumärge sissenõudja kasuks.

2. Võlgnik esitas 21. aprillil 2012 kaebuse täiturile tema tegevuse peale, paludes tühistada

arestimisakt ja muuta ära kinnistu käsutuskeeld kinnistusraamatus.

Võlgniku arvates arestis täitur kinnistu alusetult ja arestimine on täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 55 kohaselt tühine. Täitur arestis kinnistu enne vastuväidete ja kaebuste esitamise tähtaja

möödumist. Täituri teade nõude kohta on ebaselge nagu ka sissenõudja nõude arvestus ja täitmise

ulatus. Rikutud on TMS § 53 lg 1, kuna kinnistu väärtus (täituri määratud hind 62 000 eurot) on

oluliselt suurem nõudest, mille täitmiseks arestimine toimus (17 299 eurot 12 senti). Rikutud on

TMS § 198 lg-t 1, kuna arestimata jäeti võlgniku vallasvara ja vähem väärtuslik kinnisvara. Rikutud

on ka TMS § 14 lg-t 1, sest arestitud kinnistu kuulub võlgniku ja tema abikaasa Sirje Jürgensoni

(abikaasa) ühisvarasse. Rikutud on TMS § 70, kuna arestimise juures ei olnud võlgnikku ega tema

esindajat, puudusid ka sõltumatud manukad. Kinnistut ei hinnatud nõuetekohaselt, võlgniku

seisukohta ei küsitud.

3. Täitur jättis kaebuse 11. mai 2012. a otsusega rahuldamata.

Otsuse järgi teatas täitur võlgnikule kinnistu arestimisest, sissenõudja arestimise edasilükkamisega ei

nõustunud. Täitemenetlust alustati 294 188 krooni sissenõudmiseks, koos täitekuludega on nõude

suurus 17 299 eurot 12 senti. Täituril ei ole andmeid nõude tasumise kohta. Täitur võis pöörata

kinnistule sissenõude, võlgniku ülejäänud varast ei piisanud nõude rahuldamiseks. TMS § 198

reguleerib lahendite täitmist väärteo- ja kriminaalasjades. Kinnistusraamatu andmeil kuulub kinnistu

võlgnikule ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 alusel saab täitur lähtuda kinnistusraamatu andmete

õigsusest. Täitur ei saa hinnata kinnistu kuuluvust ega kande õigsust. Arestimise juures olid

manukad, manukaks võib olla ka täituri büroo töötaja. Kinnistu hinna määras arestimisel täitur

TMS § 74 lg 4 alusel, kuna arestimise juures sissenõudjat ega võlgnikku ei viibinud. Võlgnik ei ole

täituri määratud hinda vaidlustanud.

4. Võlgnik esitas 28. mail 2012 täituri otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule, paludes tunnistada

täituri otsus ja tema tegevus võlgnikule ja tema abikaasale kuuluva ühisvara arestimisel

ebaseaduslikuks ning kinnistu arestimisakt tühiseks.

Võlgniku arvates on arestimine TMS § 55 kohaselt tühine täiturile esitatud kaebuse põhjendustel.

Lisaks märkis võlgnik, et tema abikaasa kinnitas täiturile, et on kinnistu ühisomanik ja taotles samuti

arestimisakti tühistamist. Täitur ei teavitanud võlgnikku, mis osas on nõue täitemenetluses

rahuldatud. Võlgnik on vahepeal tasunud kogu põhivõla (müünud selleks teise kinnistu), tasumata on

üksnes intressivõlg 3357 eurot. Selle nõude tagamiseks kinnistu arestimine on ebaproportsionaalne,

tegemist on ka võlgniku ja tema abikaasa eluasemega. Täitur ei küsinud võlgnikult teavet tema muu

vara kohta. Täitur vältis arestimisel võlgnikku. TMS § 198 põhimõtteid tuleb kohaldada analoogia

alusel. Kinnistu on omandatud abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei ole kannet tehtud, st tegu on

abikaasade ühisvaraga perekonnaseaduse (PKS) § 24 lg 2 ja § 25 kohaselt.

28. mail 2014 teatas võlgnik kohtule, et kogu täitemenetluse esemeks olnud maksuvõlg on tasutud.

Sissenõudja ei ole esitanud täiturile täiendavat intressinõuet.

5. Võlgnik palus koos kohtule esitatud kaebusega peatada esialgse õiguskaitse korras arestimisakti

täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni.

Tartu Maakohus peatas 6. juuni 2012. a määrusega kaebuse lahendamiseni täiteasjas täitemenetluse.

Täitur tegi peatamise kohta lisaks otsuse 7. juunil 2012.

6. Täitur palus jätta maakohtule esitatud kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

Täitur jäi oma 11. mai 2012. a otsuse seisukohtade juurde. Kinnistu arestimine oli seaduslik ja

põhjendatud. Võlgniku kohta oli kehtiv täitedokument, täitmisteade oli talle kätte toimetatud ning

kinnisasja arestimise aja seisuga ei olnud nõuet täidetud. Arestimise akti koostamise ajal oli võlgnikul

kohustus tasuda koos täitekuludega 17 229 eurot 12 senti. Sissenõude pööramine kinnistule oli

proportsionaalne. Kinnistu omandiõiguse tegi täitur kindlaks kinnistusraamatu kande alusel. Kannet

ei ole parandatud ega esitatud notari väljastatud omandiõiguse tunnistust.

7. Sissenõudja palus samuti jätta kaebuse rahuldamata.

Sissenõudja väitel on nõuded, mille alusel täitemenetlust alustati, rahuldatud ja täitemenetlus tuleb

lõpetada. Kaebuse lahendamisel tuleb lähtuda 12. aprillil 2012 olnud olukorrast, täitur ei oleks siis

saanud täitemenetlust lõpetada. Kinnistu võis arestida enne vaidlustamistähtaja möödumist.

Arestimise ajaks ei olnud võlgnikul suurem osa võlast tasutud. Kinnistu arestimine oli

proportsionaalne, muu vara arvel ei õnnestunud 2,5 aasta jooksul sissenõuet rahuldada. Võlgniku

abikaasa võinuks esitada TMS § 222 lg 1 alusel hagi kinnistu aresti alt vabastamiseks. Võlgnik ei

väljendanud selgelt, et vaidlustab arestimisel kohtutäituri kinnistule määratud hinna.

8. Tartu Maakohus jättis 25. augusti 2014. a määrusega kaebuse rahuldamata ja vara arestimise

tühiseks tunnistamata. Samuti nägi maakohus ette määruse jõustumisel täitemenetluse peatamise

tühistamise. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda.

Maakohtu määruse kohaselt ei esine asjas TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse aluseid.

Täitmisteates olid võla ja nõude suurus märgitud ebakorrektselt, kuid võla suuruse ja täitekulude

kohta oli võlgnikul võimalik saada kohtutäiturilt lisateavet. Täituri tasu on määratud kohtutäituri

seaduse alusel ja sellele on viidatud ka täitmisteates. Avaldajale toimetati täituri tasu määramise otsus

kätte 22. septembril 2009 ja ta ei vaidlustanud seda. Sissenõudja kinnitusel ei olnud võlgniku

maksuvõlg vara arestimise ajaks tasutud.

Täituri tegevus vara arestimisel ei olnud seadusvastane seetõttu, et vara arestiti enne kohtutäituri

tegevuse (täitmisteate esitamine) peale kaebuse esitamise tähtaja möödumist. On võimalik, et täitur ei

saanud vastuväitest teada enne vara arestimist. Täitur vastas vastuväitele pärast vara arestimist,

viidates TMS §-s 44 sätestatud täitetoimingu edasilükkamise alustele, mille hulgas ei ole võlgniku

avaldust ette nähtud.

Täitur lähtus kinnistu omaniku tuvastamisel õigesti kinnistusraamatu kandest. Asjaolule, et kinnistu

on abikaasade ühisvaras, ei olnud vastuväites tähelepanu juhitud. Võlgniku abikaasa pöördus

avaldusega kohtutäituri poole alles 7. juunil 2012. Samuti ei ole ta esitanud kooskõlas TMS § 222 lg-

ga 1 hagi vara arestist vabastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Võlgnik on esitanud

kinnistusregistriosa väljatrükid oma kinnisasjade kohta, millest kahe kinnisasja ühisomand

abikaasaga on kantud kinnistusraamatusse, vaidlusaluse kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse

kantud üksnes võlgnik. Seega oli täituril alust arvata, et see kinnistu ei ole abikaasade ühisvaras.

Täitur on kooskõlas TMS § 53 lg-ga 3 arvestanud täitmisavalduses märgitud sissenõudja taotlusega

pöörata sissenõue kinnistule, kui nõuet ei saa muul viisil rahuldada. Täitmisavalduse esitamisest

kinnistu arestimiseni oli möödunud 2,5 aastat ja selle aja jooksul ei olnud õnnestunud nõuet muul

viisil rahuldada. Tsiviilasjades ei kohaldu TMS § 198 kohane sissenõude pööramise järjekord.

Täitur võis kinnistu hindamisel juhinduda temal olevast teabest. TMS § 74 lg 5 alusel lähtus täitur

kinnistu hindamisel selle harilikust väärtusest. Vara arestimise aktis on selgitatud, et võlgnik ja

sissenõudja võivad vaidlustada täituri määratud hinna. Võlgnik ei ole 21. aprilli 2012. a kaebuses

täituri määratud hinda sõnaselgelt vaidlustanud.

Kinnistu arestimise juures oli kaks manukat. Kuigi täitur ei kontrollinud, kas võlgnik viibis arestitaval

kinnistul asuvas elamus, ei ole arestimine seetõttu tühine. Võlgnikku oli teavitatud tema õigustest

täiteteates, mis toimetati talle kätte viis päeva enne arestimist. Arestimist ei muuda tühiseks ka

asjaolu, et võlgnikule väljastatud kinnistu arestimise akti ärakirja vormistus erineb täitetoimikus

olevast originaalist. Aktide sisu kattub, vormiviga ei riku võlgniku õigusi.

9. Võlgnik palus määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja võlgniku kaebus rahuldada või saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus võlgnik jätta täituri kanda.

Täitur palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata ning menetluskulud

võlgniku kanda. Sissenõudja seisukohta määruskaebuse kohta ei küsitud ja ta ise seda ei avaldanud.

Maakohus ei rahuldanud määruskaebust, vaid saatis selle lahendamiseks edasi Tartu

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes võlgniku kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt toimetati täitmisteade võlgnikule 22. septembril 2009 kätte

kättetoimetamisega tema abikaasale. Kinnistu arestimise ajal oli võlgniku võlg koos täitekuludega

17 229 eurot 12 senti. Kuna sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei andnud 2,5 aasta jooksul

tulemust, oli täituril TMS § 53 lg 1 alusel õigus arestida sissenõudja taotluse alusel kinnistu. Võlgnik

peab ka ise aktiivselt täitemenetluses osalema ja oma õigusi kaitsma ning pakkuma alternatiivseid

võimalusi muu vara müümiseks, et vältida kinnisasja müüki.

Täitur ei rikkunud TMS § 14, sest ta lähtus arestitava kinnistu omaniku tuvastamiseks õigesti

kinnistusraamatu kandest, mille õigsust AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse. Sissenõudjal ei olnud

kohustust esitada hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Võlgniku abikaasa ei ole kasutanud

sundtäitmist takistavat õigust. Võlgnik ei ole tõendanud, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvarasse.

Maakohus ei pidanud puudutatud isikuna kaasama menetlusse võlgniku abikaasat, sest täitemenetlus

algatati üksnes võlgniku vastu.

Täitur ei pidanud kuulama võlgnikku enne vara arestimist ära. Asjaolu, et võlgnik ei viibinud

arestimise juures, ei too kaasa arestimise tühisust. Võlgnikul oli võimalik osaleda arestimisel, ta oli

sellest teadlik. Võlgniku väide, et tema ei näinud manukaid, ei ole arestimise tühiseks tunnistamise

aluseks. Samuti ei muuda arestimist tühiseks see, et arestimisakt ei sisalda ehitise mõõtmeid ja

ruumide arvu. Arestimisaktis on märgitud, et arestitavaks varaks on kahekorruseline elamu, mille

elamispind on 119,9 m2.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Võlgnik palub määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud Riigikohtus palub võlgnik jätta täituri kanda.

Määruskaebuse kohaselt samastasid kohtud ekslikult täitmisteate ja täitmistoimingu teate.

Täitmisteadet ei ole võlgnikule antud. Täituril ei olnud õigust jätta arvestamata mõistlikkuse

põhimõttega ja arestida vara, mille turuhind ületab enam kui 3,6 korda sissenõudja nõude suuruse, see

on vastuolus põhiseaduse §-ga 32. Kohtud leidsid ekslikult, et nõuet ei olnud võimalik rahuldada

muul viisil kui kinnistut arestides. Täitur ei üritanudki võlga muul viisil kätte saada. Võlgnikul oli

sissenõudjaga kokkulepe, et ta võõrandab ühe oma kinnistutest ja võlg kustutatakse. Tehing pidi

toimuma 16. aprillil 2012 ning võlgnik oli teavitanud sellest ka täiturit ja palunud arestimise edasi

lükata. Neli päeva pärast kinnistu arestimist müüs avaldaja teise kinnistu ja tasus sissenõudjale kogu

võla. Kohtud eksisid, leides, et täitur ei rikkunud TMS § 14 lg-t 1 ja § 70. Täitur arestis ühisvara ja

kui võlgniku abikaasa sellest teatas, oleks täitur pidanud ta menetlusse kaasama. Alusetult jäeti

võlgniku abikaasa üle kuulamata tunnistajana. Kuna võlgnik ja tema abikaasa viibisid arestimise ajal

elamus, oleks täitur pidanud kutsuma nad arestimise juurde. Manukad ei osalenud arestimise juures.

Võlgnikule ei antud arestimisakti tõestatud ärakirja. Arestimisakt ei vasta nõuetele, sest selles

puuduvad andmed kinnistu oluliste päraldiste kohta, ruumide arv, suurus, otstarve, rajatiste olemasolu

ja seisund.

12. Täitur ja sissenõudja paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

14. Kolleegium käsitleb esmalt kaebuse väiteid võlgniku abikaasa õiguste rikkumise kohta ja

sissenõude pööramist ühisvarale laiemalt (I). Seejärel käsitleb kolleegium kaebuse ülejäänud

väiteid (II) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (III).

I

15. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud põhjendatult, et täitur ei arestinud kinnistut õigusvastaselt.

Samuti ei ole täituril esitatud asjaoludel põhjust kinnistut selle abikaasade ühisvarasse kuulumise

tõttu aresti alt vabastada.

16. Iseenesest on õige, et ühisvararežiimiga abielu kestel kummagi abikaasa omandatud vara kuulub

abikaasade ühisvarasse (PKS § 25). Ühisvararežiim on seadusjärgne eeldatav varasuhe,

st teistsugustes varasuhetes peavad abikaasad kokku leppima. See kehtib ka enne PKS jõustumist

sõlmitud abielude kohta (PKS § 211 lg 1). Seega on esitatud asjaoludel tõepoolest võimalik ja isegi

tõenäoline, et kinnistu on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaras. Pooled ei vaidle, et võlgnik on abielus

ja kinnistu on omandatud abielu kestel, samuti ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud abieluvaralepingut

ega muudetud vararežiimi.

Siiski ei ole välistatud, et ka ühisvararežiimiga abielu kestel omandatud kinnistu kuulub ühe abikaasa

lahusvara hulka, kui ta on omandanud selle nt kinke või pärimisega (PKS § 27 lg 2 p 2) või

lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või lahusvaraga tehtud tehingu alusel (PKS § 27 lg 2 p 3).

17. Ühisvara oluliseks tunnuseks on vara seotus, st selle käsutamiseks on vajalik ühisomanike ühine

tahe (PKS §-d 28, 29). Ühisvaras puuduvad eraldi käsutatavad mõttelised osad nagu kaasomandi

puhul, st ühisvaras olevat eset saab käsutada üksnes tervikuna.

Seetõttu ei ole võimalik ühisvarast osa käsutada ka täite- või pankrotimenetluses, mh pöörata

sissenõuet osale ühisvarale ühe abikaasa kui võlgniku kohustuste täitmiseks. Sissenõude pööramine

abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 järgi lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa

nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument.

Seega saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara

arvel. Kui sellest nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab

sissenõudja TMS § 14 lg 2 (ja PKS § 33 lg 3 teise lause) järgi esitama hagi võlgniku ühisvara

jagamiseks (vt ka nt Riigikohtu üldkogu 27. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 44,

45).

18. Ühisvararežiimi oluliseks probleemiks kolmandatele isikutele (mh abikaasade võlausaldajatele)

on selle piiratud äratuntavus. Selleks, et teha kindlaks võlgniku valduses või käsutuses oleva

varaeseme kuulumist ühisvarasse, tuleks üldsätete järgi kindlaks teha mh, kas võlgnik on abielus,

milline on tema abieluvararežiim, millal vara omandati, kas see võib kuuluda ühe või teise abikaasa

lahusvara hulka.

Käibe lihtsustamiseks on seadusandja kehtestanud mitmed eeldused ja jaotanud n-ö ühisvara riski

täitemenetluse (ja ka muu tsiviilkäibe) jaoks kohati ümber. Nii eeldatakse nt TMS § 13 lg 1 järgi

abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev

või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Sarnase eelduse loob

kinnisasja kuuluvuse kohta AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete

õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis

kehtivad kolleegiumi arvates nii sissenõudja kui ka täituri kohta.

19. TMS § 13 lg 1 ja AÕS § 56 lg 1 eeldustele vastandub PKS § 27 lg 6 järgne eeldus varaeseme

kuulumise kohta ühisvara hulka. See eeldus kehtib aga esmajoones abikaasade omavahelises suhtes.

Võlausaldajad saavad sellele tugineda, kui nad soovivad pöörata sissenõuet ühisvarale, mille

võlgnikuks mitteolev abikaasa väidab olevat tema lahusvaras. Sellele eeldusele tuginedes saab

võlausaldaja esitada nt hagi abikaasade ühisvara jagamiseks.

20. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes

seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise

üle ühisvarasse tuleb vaidlus vähemalt üldjuhul lahendada hagimenetluses. Täitur saab lähtuda

esmajoones formaalsetest kriteeriumidest nagu vallasasjade puhul valdus ja kinnisasjade puhul

kinnistusraamatu kanne. Seda kinnitab ka TMS § 140 lg 1, mille järgi võib sissenõudja pöörata nõude

täitmiseks kinnisasjale sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse

või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane.

See tähendab, et kui mõni kolmas isik, nt võlgniku abikaasa, väidab täiturile, et vara, millele täitur on

asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (olgu

ka ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult TMS § 77

lg 1 järgi selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist

vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab võlgniku abikaasa (või muu

isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat) esitada TMS § 222 järgi hagi sissenõudja ja võlgniku

vastu (vt selle kohta ka nt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 42). Ühtlasi saab ta

taotleda hagi tagamiseks nt täitemenetluse peatamist, kuigi vähemasti üldjuhul mitte vara arestist

vabastamist. Kui enampakkumise toimumise ajaks ei ole arestitud vara suhtes enampakkumist

takistava õiguse omaja esitanud kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt

vabastamiseks või täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning vara enampakkumisel müüakse,

kaotab kolmas isik TMS § 222 lg 5 järgi õiguse varale ja tal on õigus üksnes enampakkumise

tulemile.

Vara arestist vabastamiseks ei piisa, kui abikaasad esitavad täiturile tõestamisseaduse § 372 kohase

notariaalselt tõestatud tunnistuse vara kuulumise kohta ühisvara hulka. AÕS § 56 lg 1 eelduse

ümberlükkamiseks tuleb muuta või parandada kinnistusraamatu kannet. Kui kolmas isik väidab

arestimisel, et asi, millele soovitakse sissenõuet pöörata, kuulub talle, kantakse TMS § 73 lg 2 järgi

arestimisakti märge vastuväite kohta ja kohtutäitur selgitab kolmandale isikule õigust esitada hagi

asja arestist vabastamiseks.

21. Kohtutäituril on üksnes piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel

TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Eriti kinnisasja

puhul peaks selline võimalus vähemasti sissenõudja nõusolekuta olema väga harv. Kui kolmas isik

taotleb asja arestist vabastamist ja kohtutäitur sellest keeldub, selgitab ta kolmandale isikule

TMS § 77 lg 3 järgi õigust esitada vara arestist vabastamise hagi. TMS § 137 järgi kehtivad viidatud

sätted ka sissenõude pööramisel kinnisasjale.

Ka kaebus kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (TMS § 217) ei ole vara arestist vabastamiseks õige

õiguskaitsevahend. Selle raames ei saa vähemasti üldjuhul lahendada vaidlust arestitud eseme

kuuluvuse üle. Selleks tuleb kolmandal isikul esitada TMS § 222 järgi hagi.

22. Lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile TMS § 222 järgi saab abikaasa kaitsta oma

õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. Selleks tuleb esitada kinnistusosakonnale

kinnistamisavaldus ja puudutatud isiku (omanikuna sisse kantud abikaasa) nõusolek, AÕS § 65 lg 1

alusel saab omanikuna sisse kantud isiku vastu esitada ka hagi kande parandamiseks (vt selle kohta

ka nt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 38-40).

Kuna kande parandamine ei ole kinnisasja käsutamine, ei ole kande jaoks vaja kolmandate isikute

nõusolekut. Kui kinnistusraamatusse on aga kantud keelumärge, on kandeks AÕS § 63 lg-st 2

tulenevalt vajalik keelumärke järgi õigustatud isiku nõusolek.

23. Kolleegium märgib, et kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks (sh ühisomanikuks)

olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et

arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende

vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050

alusel.

24. Praeguses asjas on võlgnik esitanud kaebuse oma abikaasa huvides. Abikaasa peab aga oma

varalisi huve ise kaitsma.

Kolleegiumi arvates jätsid kohtud põhjendatult võlgniku abikaasa menetlusosalisena menetlusse

kaasamata ja tunnistajana üle kuulamata.

II

25. Ringkonnakohus on tuvastanud, et täitmisteade on 2009. a-l võlgnikule kätte toimetatud. Selle

asjaolu tuvastamisel ei ole menetlusnorme oluliselt rikutud. Kolleegium ise asjaolusid TsMS § 688

lg-test 3-5 tulenevalt (koostoimeS §-ga 695) hinnata ei saa.

Isegi kui täitmisteadet ei toimetatud võlgnikule kätte enne kinnistu arestimist, ei kaasne sellega

automaatselt arestimise tühisust TMS § 55 p 2 alusel, kuna TMS § 145 lg 4 kohaselt võib kinnistu

arestida ka enne täitmisteate kättetoimetamist (vt selle kohta ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10, p-d 12-16). Oluline on samas, et täitmisteade saaks siiski kätte toimetatud.

Võlgnik ei väida, et ta ei ole täitmisteadet näinud, vaid et täitmisteate üleandmise kohta ei ole

vormistatud nõuetekohast akti. Seega tugineb võlgnik üksnes formaalsele puudusele, mis ei saa olla

aresti tühisuse aluseks.

26. Kolleegium nõustub kohtutega, et kinnistu arestimist ei saa tuvastatud asjaoludel lugeda

ebaproportsionaalseks TMS § 53 lg 1 mõttes.

TMS § 53 lg 1 järgi ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude

rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul

viisil ei ole võimalik (vt selle kohta ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10,

p-d 17, 18). Kolleegium ei näe viidatud sätte vastuolu põhiseadusega.

Tuvastatud asjaoludel oli täitemenetlus enne kinnistu arestimist kestnud 2,5 aastat ega viinud

võlausaldaja nõude rahuldamiseni. Kinnistu arestimist ei takista ainuüksi see, et kinnistu väärtus on

nõudest oluliselt suurem. Kui puudub muu võõrandatav vara, jääks sellisel juhul nõue üldse

rahuldamata. Kinnistut ei saa arestida ega müüa n-ö nõude ulatuses, vaid siiski tervikuna. Võlgnik ei

ole ka ise pakkunud võimalusi nõude rahuldamiseks. Toimikust ei nähtu avaldaja viidatud kokkulepe

sissenõudjaga. Võlgniku taotlus ei ole TMS § 46 lg 1 järgi iseenesest täitemenetluse peatamise

aluseks, sissenõudja ei taotlenud peatamist. Kui võlgniku teised kinnisasjad kuulusid

kinnistusraamatu andmetel tema ja tema abikaasa ühisvarasse, oli seda põhjendatum arestida

võlgniku kui ainuomaniku nimel kinnistusraamatus olev kinnistu, kuna ühisvaras olevatele

kinnistutele sissenõude pööramiseks tuleks ühisvara esmalt jagada (vt määruse p 17). Ka see, kui

võlgnik tasub täitemenetluse kestel osa võlast, ei õigusta täiturit kinnistut arestist vabastama, kui

ülejäänud nõude rahuldamiseks muud vara ei ole või see on tõenäoliselt ebapiisav.

27. Kolleegiumi arvates ei oleks alust lugeda aresti tühiseks ega ka alust kinnistut arestist vabastada

ka siis, kui täitur ei sisenenud arestimisel elamusse või kui arestimisakt ei vastanud kõigile

formaalsetele nõuetele või kui võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja. Kolleegium

nõustub seejuures kohtute põhjendustega. Samuti nõustub kolleegium kohtutega, et ainuüksi see, et

võlgnik ei näinud manukaid, ei anna alust lugeda arestimist tühiseks.

28. Kolleegium märgib, et täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt, kuni on tasutud

täituritasu ja täitekulud.

Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast

täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui võlgnik või

kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti juhul, kui sissenõudja esitab pärast täitmisteate

kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 9). Täitur saab sel juhul keelduda menetlust lõpetamast ja

kinnisasja arestist vabastamast, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-10, p 14; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p-

d 29, 30). Täitur saab rahuldada oma tasunõude arestitud kinnisasja arvel, vajadusel müües selle tasu

katteks.

III

29. Kuna rahuldamata jäävad nii Riigikohtule esitatud määruskaebus kui ka täituri otsuse peale

esitatud kaebus, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi kõigis kohtuastmetes

võlgniku kanda.

Kolleegium märgib, et tasutud riigilõiv jääb võlgniku kanda ka TsMS § 172 lg 10 järgi. Kohtutäituri

õigusabikulusid TsMS § 175 lg 31 järgi kaebuse lahendamisel kohtutäituri otsuse peale, sõltumata

menetluse tulemusest, aga ei hüvitata. Pealegi ei nähtu toimikust, et täiturit oleks keegi teine

menetluses esindanud. Seega ei ole täituril tõenäoliselt tegelikult võlgniku vastu hüvitisnõuet.

30. Tasutud kautsjon arvatakse määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu