3-3-2-1-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-2-1-15

1. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud "täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele."

VangS § 67 p-s 1 selgelt ja rangelt sõnastatud legaliteedi põhimõttest tulenev kinnipeetava

allumiskohustus piirdub üksnes seaduslike korralduste täitmise kohustusega ning allumatuses

seisneva distsiplinaarsüüteo koosseisuliseks elemendiks saab olla üksnes seadusliku korralduse

täitmata jätmine.

2. Praegusel juhul tühistati pärast kinnipeetavale allumatuse eest distsiplinaarkaristuse määramist

teises kohtumenetluses talle antud tööle asumise korralduse aluseks olnud tööle määramise käskkiri

selle õigusvastasuse tõttu. Kohus tühistas korralduse aluseks olnud käskkirja tagasiulatuvalt.

Käskkirja puudumisel ei ole tööle asumise korraldus õiguspärane, sest VangS § 38 lg 22 alusel

kehtestatud "Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra"

(justiitsministri 7. veebruari 2007. a määrus nr 9) § 4 näeb ette kinnipeetava tööle vormistamise

kirjaliku dokumendiga, mis tehakse kinnipeetavale teatavaks.

Seega tuleb tagantjärele tunnistada, et kinnipeetavale tööle asumise korralduse andmise ajal puudus

VangS § 67 p-ga 1 nõutud seaduslik alus selle korralduse andmiseks.

3. Kolleegiumi enamus leidis otsuse punki 16 viimases lõigus: "Tööle määramise käskkiri ja tööle

asumise korraldus ei ole haldusaktid, millel praeguses asjas tehtud kohtulahend HKMS § 240 lg 2 p 6

mõttes põhineb. Nimetatud haldusaktid ja kaebaja distsiplinaarkaristus pole omavahel seotud

vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. VangS § 67 p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja

tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja

kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel."

Olen seisukohal, et praegusel juhul on seos tööle määramise käskkirja, mille kohus tagasiulatuvalt

tühistas, selle alusel antud tööle asumise korralduse ja korralduse täitmata jätmise eest määratud

distsiplinaarkaristuse vahel olemuselt samasugune kui seos põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks

tunnistatud seaduse, selle alusel antud haldusakti ja haldusakti mittetäitmise korral määratava

sunniraha vahel. Seos on mõlemal juhul vahetu.

4. Seepärast arvan, et praeguses asjas on HKMS § 240 lg-s 1 ja lg 2 p-s 6 sätestatud teistmise alus

olemas ja teistmisavaldus tulnuks rahuldada.

5. Allumiskohustuse teistsuguse õigusliku regulatsiooni korral olnuks minu seisukoht teistsugune.

Teisiti oli alluvuskohustus sätestatud kuni 1. aprillini 2012 kehtinud avaliku teenistuse seaduses.

Teistsugune kui VangS § 67 p 1 on ka kehtiva avaliku teenistuse seaduse § 54.

Ametniku allumiskohustus oli sätestatud kuni 1. aprillini 2012 kehtinud avaliku teenistuse seaduse

§-s 62. Selle paragrahvi lõikes 2 sätestati: "Korralduse seaduslikkuses kahtlemisel on teenistuja

kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema

kõrgemalseisvale ülemusele. Korralduse kirjalikul kordamisel tuleb korraldus täita, välja arvatud

käesoleva seaduse § 63 1. lõikes loetletud juhtudel." Sarnane, ehkki palju detailsem regulatsioon on

sätestatud ka kehtiva avaliku teenistuse seadus §-s 54.

6. Arvan, et avalik õigus kujutab endast ühtset tervikut ning ühes seaduses valitud avalik-õiguslik

regulatsioon peab mõjutama teiste seaduste, praegusel juhul VangS § 67 p 1 tõlgendamist.

7. Samuti arvan, et kui vangistusseaduses kehtestada avaliku teenistuse seaduse eeskujul teistsugune

õiguslik regulatsioon, siis ei tooks see kaasa olukorda, kus vanglaametnike korraldusi ei täideta, ilma

et samal ajal ei toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlust selle üle, kas

korraldust tuleb täita või mitte. Korralduse kordamisel tuleb seda täita ning vaidlused toimuvad nagu

praegugi vaidemenetluses ja kohtus.

Jüri Põld