3-4-1-13-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Saale Laose eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri

2015 otsusele nr 3-4-1-13-15

Nõustun lähtekohaga (otsuse p 41), et olukorras, kus karistusõiguse kehtestamisel on seadusandjal lai

otsustusruum, kuid mille põhiseaduspärasuse kohtulik kontroll ei ole välistatud, peavad

karistusõiguse normi põhiseadusevastaseks tunnistamiseks olema kaalukad põhjused. Õiguslik

põhiküsimus on selles, kas karistusseadustikus ettenähtud karistus – praeguses asjas KarS § 141 lg 2

sanktsiooni alammäär kuus aastat vangistust – on ilmselgelt ülemäärane arvestades X toimepandud

süüteo raskust.

Kolleegiumi otsustust põhjendavad argumendid, eeskätt võrdlus karistusega inimelu võtmise ja teiste

lastevastaste seksuaalkuritegude eest ning vangistuse kompleksraviga asendamise võimatus, osutavad

minu hinnangul ilmsetele ebakõladele karistusseadustiku kui terviku süstemaatilisel tõlgendamisel.

Nõustun kolleegiumi enamusega (kriitika otsuse p-des 46–48), et KarS §-i 141 muu sugulise

iseloomuga teo lisamine ei ole seadustehniliselt õnnestunud valik, kuna vägistamisega raskendavatel

asjaoludel võrdsustatakse seeläbi sanktsiooni alamäära mõttes mistahes vanuses arusaamisvõimetu

lapse seksuaalsel eesmärgil puudutamine ja ühtlasi välistatakse kompleksravi kohaldamine (osaliselt)

karistuse asemel.

Vaieldamatult on kuue aasta pikkune vangistus karistuse alammäärana kõrge ja selle „ärateenimiseks“

peab toimepandud kuritegu olema raske. Erimeelsust ei ole selles, et seadusandja tehtud

kriminaalpoliitiline valik reageerida laste vastu toimepandud süütegudele rangelt, on ka

põhiseaduslikult õigustatud. Minu arvamus lahkneb kolleegiumi enamusest aga küsimuses, kas

pidades mh silmas uute kuritegude ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki, võib seadusandja

võrdsustada alla kümneaastase lapse suhtes toimepandud mistahes sugulise iseloomuga teo

sanktsiooni alammäära tapmise eest sätestatud miinimumkaristusega. Teisisõnu jään eriarvamusele

selles, kui range karistus on X teo puhul veel põhiseaduspärane, s.t ei ole ilmselgelt ülemäärane.

Mulle tundub, et otsuse põhjenduste valguses oleks kuue aasta pikkune vangistus X toimepandud teo

eest põhiseaduspärane, kui seadusandja tõstaks karistuse alammäära inimelu võtmise eest ja/või

muudaks kompleksravi kohaldamise eeldusi. KarS § 141 lg 2 alusel mõistetud vangistusega kaasnev

faktiline vabaduspõhiõiguse riive oleks sellisel juhul sama (lühimenetluses neli aastat

vabadusekaotust), osaliselt vangistuse asemel kohaldatava ravi või muude karistuse asendamisega

kaasnevate tingimuste rikkumisel pöörataks mõistetud vangistus reaalselt täitmisele.

Kokkuvõtteks. Minu hinnangul põhiseadus ei keela olemuselt raskete kuritegude (üldjuhul

raskendavatel asjaoludel, nt korduvus), sh lapse seksuaalse kuritarvitamise kui kõrge

retsidiivsusohuga kuriteo eest näha ette sama vangistuse alammäära, mis on sätestatud inimelu

kaitseks. Seega ei ole ma veendunud, et ebasüstemaatilisus karistusõiguse normide kehtestamisel on

piisav, et tuvastada asjassepuutuvas osas (otsuse p 37) KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära

põhiseadusvastasus ehk ilmselge ülemäärasus pidades silmas X teo ebaõiguse määra, samuti

kuritegude ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki. Seetõttu leian, et Tallinna Ringkonnakohtu

taotlus oleks tulnud jätta rahuldamata.

Saale Laos