3-4-1-13-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-13-15

Otsuse kuupäev

23. september 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Saale

Laos, Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Karistusseadustiku § 141 lg 2 põhiseaduslikkuse kontroll osas,

milles see sätestab vägistamise eest raskendavatel asjaoludel

sanktsiooni alammäärana kuueaastase vangistuse

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu X a otsus kriminaalasjas nr X

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada karistusseadustiku § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo

vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse 6 aastat.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu X a otsusega mõisteti X süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6

järgi ning teda karistati kuueaastase vangistusega. X mõisteti süüdi selles, et jaanuarist 2014 kuni

25. märtsini 2014 pani ta korduvalt erinevatel kuupäevadel täpsemalt tuvastamata aegadel käe

seitsmeaastase kannatanu aluspükstesse ning katsus ja silitas tema suguelundeid.

Kohus leidis, et X tegevuses esineb mitu koosseisulist kvalifitseerivat tunnust, mis annab aluse

hinnata tema süüd suureks. X karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 4 alusel süüteo

toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. KarS § 57 p 3 alusel on X

karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus. Arvestades, et X on kriminaal- ja

väärteokorras karistamata, mõistis kohus talle KarS § 141 lg 2 sanktsioonis ettenähtud

miinimumkaristuse, kuus aastat vangistust.

Kuna

kriminaalasja

arutati

lühimenetluse

korras,

vähendas

kohus

mõistetud

karistust

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, s.o nelja aastani.

2. X kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

mõistetud karistuse osas, mõista X-le kergem karistus ning jätta see täielikult või osaliselt tingimisi

täitmisele pööramata. Kaitsja taotles KarS § 141 suhtes (alates 23. detsembrist 2013 kehtinud

redaktsioonis) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-

s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU OTSUS

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas X a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis X KarS § 141

lg 2 punktide 1 ja 6 järgi kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse, mida vähendas KrMS § 238

lg 2 alusel kolmandiku võrra, kahe aasta ja nelja kuuni. Ringkonnakohus tunnistas KarS § 141 lg 2

selles sätestatud sanktsiooni alammäära osas põhiseadusega vastuolus olevaks.

4. Ringkonnakohus leidis, et X-le ei kohaldu KarS § 61 lg 1, mis näeb ette võimaluse erandlike

asjaolude esinemisel mõista karistuse alla eriosa normis ettenähtud sanktsiooni alammäära.

Apellatsioonkaebuses asuti seisukohale, et tegu, milles maakohus X süüdi mõistis, on olemuselt teiste

võimalike sugulise iseloomuga tegude kõrval pigem kerge. Ringkonnakohus leidis, et see ei ole

käsitatav erandliku asjaoluna KarS § 61 lg 1 tähenduses – teatud tüüpi tegu, mis vastab

süüteokoosseisule, ei saa olla selle koosseisu kontekstis erandlik. Tegu peab olema erandlik võrreldes

teiste samalaadsete tegudega, kuid mingeid selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Samuti ei

tuvastanud ringkonnakohus selliseid erandlikke asjaolusid, mis iseloomustaksid süüdistatava isikut.

Seda, et X on varem karistamata, ei lugenud ringkonnakohus asjaoluks, mis tingiks sanktsiooni

alammäärast kergema karistuse kohaldamise, sest õiguskuulekas käitumine peaks olema tavapärane,

mitte erandlik.

5. Karistust, mis jääb KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraamidesse, ei ole võimalik tingimisi

täitmisele pööramata jätta KarS § 73 ega § 74 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika

kohaselt tuleb nimetatud sätteid tõlgendada nii, et karistusest tingimisi vabastamisel peab tingimisi

vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07, p 13). Karistuse tingimisi täitmisele pööramata

jätmisel KarS § 73 järgi on katseaja pikkus maksimaalselt viis aastat (KarS § 73 lg 3), KarS § 74 järgi

karistuse täitmisele pööramata jätmisel kolm aastat (KarS § 74 lg 3). X-le mõistetud vangistus ületab

maksimaalseid katseaegu isegi juhul, kui see pöörataks täitmisele osaliselt (Riigikohtu praktika

kohaselt peab vangistuse täitmisele pööratav osa olema lühike, kuudes mõõdetav; vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06). Võimalust jätta karistus

täitmisele pööramata ei anna ka asjaolu, et maakohus vähendas X-le mõistetud kuueaastast karistust

KarS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, s.t nelja aastani, sest katseaeg peab olema pikem mõistetud,

s.o vähendamata karistusest.

6. Karistusraamide määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus, kuna need põhinevad

ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just demokraatlikult

legitimeeritud parlament. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KarS § 141 lg 2 sanktsiooni

alammäär on sellele vaatamata vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse nõudega, kujutades

endast PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet. Karistuse aluseks on isiku

süü. See tähendab, et karistus peab raskuselt vastama toimepandud teo raskusele. KarS § 141 lg 2 ei

võimalda ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt mõista karistust, mis vastaks X süüle.

7. Kuueaastane vangistus sanktsiooni alammäärana näitab seda, et tegemist on kuriteoga, mida

seadusandja on pidanud eriti raskeks. Samasugune sanktsiooni alammäär on ette nähtud näiteks

tapmise (KarS § 113) eest ja narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses käitlemise eest

juhul, kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil (KarS § 184 lg 21). Lisaks on

vähemalt kuueaastane vangistus ette nähtud peamiselt riigivastaste või sõjakuritegude puhul.

8. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla seda, et kuueaastane vangistus sanktsiooni alammäärana on

põhjendatud tahtevastase suguühte ja sellega raskuselt võrreldava (kannatanu seksuaalset

enesemääramisõigust samavõrd rikkuva) muu tahtevastase sugulise iseloomuga teo puhul, kui

esinevad ka KarS § 141 lg-s 2 nimetatud kvalifitseerivad tunnused. Ühtki lapseealise vastu toime

pandud sugulise iseloomuga tegu ei saa pidada kergeks kuriteoks. X-le süüks pandav tegu ei ole siiski

raskuse poolest võrreldav teiste kuritegudega, mille eest on ette nähtud vähemalt kuueaastane

vangistus. Teisi karistusseadustiku eriosas nimetatud kuritegusid, mille eest on ette nähtud vähemalt

kuueaastane vangistus, iseloomustab kas teo eriline julmus (nt KarS § 97), suure hulga isikute ohtu

asetamine (nt KarS § 95, §-d 110–112) või raske tagajärg (nt isiku surm – KarS §-d 113, 96, 1001).

Selliste raskeks peetavate kuritegude nagu röövimise (KarS § 200), inimkaubanduse (KarS § 133) või

alaealise narkootilise ja psühhotroopse aine ja muu uimastava toimega aine ebaseaduslikule

tarvitamisele kallutamise (KarS § 187) kvalifitseeritud koosseisude puhul on sanktsiooni alammäär

kolm aastat vangistust.

9. Hindamaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära raskust, tuleb arvesse võtta ka teiste, X-le

etteheidetavale teole olemuselt sarnaste seksuaalkuritegude eest ettenähtavaid sanktsioone. Sellised

on ringkonnakohtu hinnangul KarS § 145 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega)

ja KarS § 1451 (alaealiselt seksi ostmine). KarS § 145 lg-s 1 nähakse ette kuni viieaastane vangistus

ning lg-s 2, mis sätestab vastutuse teo korduva toimepanemise puhul, kahe- kuni kaheksa-aastane

vangistus. KarS § 1451 näeb lg-s 1 ette kuni kolmeaastase vangistuse, lg-s 2 kuni viieaastase

vangistuse ning lg-s 3 kahe- kuni kaheksa-aastase vangistuse.

10. Kuigi KarS § 145 näeb ette vastutuse suguühte või muu sugulise iseloomuga teo eest

lapseealisega, ei ole X tegu kvalifitseeritav KarS § 145 järgi põhjusel, et KarS § 147 kohaselt loetakse

noorem kui kümneaastane isik seksuaalsüütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See tähendab, et

igasugune alla kümneaastase suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu loetakse tema tahte

vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on ka temalt nõusoleku saamise korral tegu eelduslikult

ärakasutamisega ja vastav tegu kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141 järgi. Kuna teo

toimepanemine noorema kui kaheksateistkümneaastase isiku suhtes on KarS § 141 lg 2 p 1 kohaselt

vägistamise kvalifitseeriv tunnus, on igasugune sugulise iseloomuga tegu alla kümneaastase lapse

suhtes alati kvalifitseeritav KarS § 141 teise lõike järgi, sõltumata sellest, kas esineb veel mõni samas

lõikes toodud raskendav asjaolu.

11. 23. detsembril 2013 jõustunud muudatustega KarS §-s 141 rõhutati eelnõu seletuskirja järgi seda,

et muud isiku tahte vastaselt tema suhtes toime pandud sugulise iseloomuga teod on samavõrd või

enamgi kannatanu sugulist vabadust rikkuvad ning talle raskeid tagajärgi põhjustavad kui

tahtevastane suguühe. Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele

eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt raskendada, ei tulene

uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette

nähtud kergem karistus. Kohus ei nõustunud ka kaitsja väitega, et KarS § 141 lg 2 on vastuolus

õigusloome võrdsuse põhimõttega selle tõttu, et näeb olemuslikult erinevate tegude eest ette sama

õigusliku tagajärje. Küsimus võimalikust põhjendamatust ühetaolisest kohtlemisest võiks tekkida, kui

karistusena oleks ette nähtud vaid üks kindel vangistuse määr. KarS § 141 lg 2 näeb karistusena ette

aga kuue kuni viieteistkümne aasta pikkuse vangistuse.

12. Ringkonnakohus leidis, et kuigi igasugune sugulise iseloomuga tegu lapseealise vastu on taunitav,

ei tähenda see, et kõik need teod oleksid omavahel raskuselt võrdsed. KarS § 56 lg 1 kohaselt on

karistuse alus isiku süü. See tähendab, et karistus peab arvestama konkreetse teo raskusega, s.t

arvesse tuleb võtta seda, kui suur on konkreetse teo ebaõiguse määr. Seega tuleb konkreetsele teole

hinnangut andes arvestada sellega, kui intensiivselt see karistusõiguse eriosa normiga kaitstavat

õigushüve rikub. Kohtukolleegium ei lugenud kannatanu häbemepiirkonna katsumist või silitamist

tema seksuaalset enesemääramisõigust sama intensiivselt rikkuvaks teoks võrreldes suguühtega.

13. 23. detsembril 2013 jõustunud muudatusega laiendati KarS § 141 lg 2 järgi kvalifitseeritavate

tegude ringi, hõlmates ka teod, mis oma olemuselt on kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja

tema kehalist puutumatust vähem rikkuvad kui suguühe. Sätte mõlema lõike sanktsioonid jäeti aga

muutmata. Muudatuse tegemisel peeti silmas selliseid sugulise iseloomuga tegusid, mille

ebaõigusmäär on suur ja mille puhul on seetõttu põhjendatud samasugused sanktsiooniraamid nagu

tahtevastase suguühte puhul. Ringkonnakohtu hinnangul jäeti aga tähelepanuta, et muu sugulise

iseloomuga teo mõiste on niivõrd avar, et hõlmab ka selliseid tegusid, mis oma ebaõigusmääralt ei ole

tahtevastase suguühtega samaväärsed.

14. Kuigi kannatanu suguelundite katsumist ja silitamist tuleb pidada erinevate võimalike sugulise

iseloomuga tegude hulgas kergemate hulka kuuluvaks, lähtus ringkonnakohus X-le karistuse

mõistmisel sellest, et karistus peab olema raskem kui KarS § 145 lg-s 2 ettenähtud vähemalt

kaheaastane vangistus, sest alla kümneaastase suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu tuleb

pidada raskemaks ja X süüd kuriteo toimepanemisel seega suuremaks. Ka arvestas ringkonnakohus

seda, et X pani suhteliselt lühikese ajavahemiku (umbes 3 kuu) jooksul kannatanu suhtes sugulise

iseloomuga tegusid toime vähemalt neljal korral. Lisaks esineb KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust

raskendav asjaolu, milleks on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus

sõltuvuses. Ringkonnakohtu hinnangul on X karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus

(KarS § 57 p 3). Ringkonnakohus arvestas ka seda, et X on varem nii kriminaal- kui ka väärteokorras

karistamata.

15. Eeltoodust lähtuvalt mõistis ringkonnakohus X-le karistuseks kolme aasta ja kuue kuu pikkuse

vangistuse. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust

KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, kahe aasta ja nelja kuuni.

16. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõudis Riigikohtusse 18. märtsil 2015.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

17. Õiguskantsler leiab, et vaidlustatud säte ei ole põhiseadusega vastuolus.

17.1. Kui kohus oleks leidnud, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäär on kooskõlas

põhiseadusega, oleks kohus pidanud selle sätte alusel koostoimes KrMS § 238 lg-ga 2 mõistma

süüdistatavale vanglakaristuse mitte lühemaks ajaks kui neli aastat. Kohus aga leidis, et KarS § 141

lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni alammäär on põhiseadusega vastuolus ja jättis selle kohaldamata. Seega

on KarS § 141 lg 2 p-d 1 ja 6 koostoimes KrMS § 238 lg-ga 2 praeguses põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas asjassepuutuvad normid.

17.2. KarS § 141 lg 2 eesmärk on kaitsta isiku põhiõigust seksuaalsele enesemääramisele, mis on

hõlmatud isikupuutumatuse (PS § 20) ja eraelu kaitsega (PS § 26), samuti kaitsta inimese füüsilist ja

vaimset tervist (PS § 28). Lapse puhul kaitstakse lisaks tema normaalset arengut, millega riik täidab

PS § 27 lg-s 4 nimetatud kohustust kaitsta lapsi.

17.3. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et seadusandjal on karistusõigusega kaitstud

hüvede määratlemisel ja karistuse piiride kujundamisel avar otsustusruum. Seega on põhiseadusega

vastuolus üksnes niisugune materiaalse karistusõiguse säte, mida ei ole kuidagi võimalik põhjendada

kaitstava õigushüve väärtusega. Seadusandja on määratlenud lastevastased seksuaalkuriteod eriti

rasketeks kuritegudeks, mis on igati põhjendatud. Paigutatuna sama õigushüve kaitsma seatud

süüteokoosseisude süsteemi on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäär, arvestades õigushüvega

kaitstavat sihtgruppi ja teo võimalikke raskeid tagajärgi, proportsioonis teiste sanktsioonimääradega.

KarS § 145 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega) näeb teo korduvuse puhul ette

kahe- kuni kaheksa-aastase vangistuse. KarS § 1432 (suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu

mõjuvõimu kasutades) sätestab korduva kuriteo eest karistusena aga kolme- kuni kaheksa-aastase

vangistuse.

17.4. KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära mõõdukust hinnates on asjassepuutuv KarS § 61 lg-s 1

sätestatud võimalus kohaldada erandlikke asjaolusid arvestades karistust alla seaduses sätestatud

alammäära. Praegusel juhul ei ole välistatud ka KarS § 74 või § 75 kohaldamine (karistusest tingimisi

vabastamine süüdlase allutamisega käitumiskontrollile). Samas on ringkonnakohus otsuses õigesti

viidanud, et Riigikohtu praktika järgi võib karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldjuhul

kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Riigikohus on teisalt

selgitanud, et sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid.

Riigikohus on nimelt leidnud, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest

tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et

selline vabastamine on põhjendatav nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut

iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt.

18. Justiitsminister on seisukohal, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäär ei ole

põhiseadusega vastuolus.

18.1. Isiku vabaduspõhiõiguse riive intensiivsuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetsel juhul

kohaldunud vabaduspõhiõiguse riivest. Harju Maakohtu X a otsusega karistati süüdistatavat küll

kuueaastase vangistusega, kuid seda vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, nelja

aastani. Justiitsministri hinnangul ei tule sellisel juhul süüdistatava vabaduspõhiõiguse riivena

käsitada mitte kuue-, vaid nelja-aastast vangistust. Vastasel juhul asuks kohus hindama KarS § 141

lg 2 põhiseaduspärasust abstraktselt, arvestamata seejuures konkreetse kriminaalasja asjaolusid.

Konkreetses normikontrollis saab hinnata kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust vaid selle

kriminaalasja asjaolude põhjal.

18.2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et karistusseadustiku eriosa

paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes

juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat

regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja

mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. Riigikohus on leidnud, et üldosa

sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust süüdlase karistamisel. See seisukoht kohaldub

justiitsministri hinnangul ka olukorras, kus esinevad karistusseadustiku üldosast tulenevad

võimalused karistuse täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks, mis vähendavad

PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust.

18.3. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraamidesse jäävat

karistust ei ole võimalik täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätta. Justiitsminister

leiab samas, et karistusseadustiku üldosa regulatsioon ei sea selliseid nõudeid katseaja pikkuse ning

vangistuse kestuse omavahelisele suhtele, mis välistaksid praeguste asjaolude juures KarS § 73 või

§ 74 kohaldamise. Samuti ei sea karistusseadustiku üldosa selliseid nõudeid osaliselt täitmisele

pööratud vangistuse osa pikkusele ega anna vältimatut alust vastavale tõlgendusele. Täielikult või

osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistus võib olla seksuaalkurjategijate suhtes kohane

karistusviis eelkõige juhul, kui isik on allutatud ka käitumiskontrollile. Kontrollnõuete ja kohustuste

raames saab seksuaalkurjategijale võimaldada ravi, sobivaid sotsiaalprogramme ning teisi abistavaid,

ravivaid või muul viisil seksuaalkuritegude toimepanemise tõenäosust vähendavaid meetmeid.

Täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistus oleks oluliselt väiksema

intensiivsusega põhiõiguse riive.

18.4. Isegi juhul, kui jääda seisukohale, et katseaeg peab olema pikem mõistetud karistusest, ei ole

justiitsministri hinnangul põhjust mõistetud karistusena käsitada vähendamata karistust. Kuigi

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2012. a otsuse nr 3-1-1-83-12 punktides 9–11

jõudnud ringkonnakohtu seisukohaga analoogilisele seisukohale, oli viidatud lahendi esemeks

vangistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 regulatsiooni järgi, mitte karistusest tingimisi

vabastamine. Kui asuda seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamise puhul tuleb mõistetud

karistusena käsitada vähendatud karistust, olnuks ringkonnakohtul võimalik kaaluda karistuse

vähemalt osaliselt täitmisele pööramata jätmist.

18.5. Seksuaalsüüteod, eriti lapse vastu toimepanduna, on psühholoogilisest raskest mõjust tulenevalt

karistusõiguses eristuvaks süütegude grupiks, mistõttu ei ole justiitsministri hinnangul kohtuotsuses

esitatud võrdlus noorema kui kümneaastase lapse seksuaalse kuritarvitamise ja narkosüütegude vahel

asjakohane. Kuna selles kriminaalasjas oli kannatanuks mitte lihtsalt alaealine (noorem kui 18-

aastane isik) ega ka lihtsalt lapseealine (noorem kui 14-aastane isik), vaid laps, kes on noorem kui

kümneaastane, saab seda raskemaks lugeda sekkumist tema õigustesse, samuti tema seksuaalse

vabaduse ning keha puutumatuse riivamist. Seetõttu on Justiitsministeerium seisukohal, et selle

kriminaalasja kontekstis ei saa KarS § 141 lg-s 2 sätestatud kuueaastast vangistust pidada ilmselgelt

ebaproportsionaalseks vabaduspõhiõiguse riiveks.

18.6. Arvestades, et konkreetse normikontrolli käigus saab hinnata kriminaalõigusnormi

põhiseadusele vastavust vaid selle kriminaalasja asjaolude põhjal, ei saa X vabaduspõhiõiguse riivet,

mis kaasneb tema suhtes KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kohaldamisega, pidada

ebaproportsionaalselt raskeks.

19. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäär ei ole

põhiseadusega vastuolus.

19.1. Karistatavate tegude ja karistuste raskuse määramine on väärtusotsustus, mille langetab rahvalt

mandaadi saanud Riigikogu. Seadus on abstraktne, kuid võimaldab kohtul mõista igale isikule

konkreetse teo eest õiglase karistuse. Seesuguse võimaluse loob kohtu õigus mõista karistus erandlike

asjaolude ilmnemisel ka alla alammäära, mõista vangistus tingimisi või see asendada.

19.2. Tegemist peab olema ilmselge disproportsiooniga süüteo ja selle eest ette nähtud karistuse

vahel, et lugeda karistus süüteo suhtes ebaproportsionaalseks ja seepärast põhiseaduse vastaseks.

Karistusseadustiku vaidlusaluse sätte põhiseaduse vastasust saaks kaaluda juhul, kui kohtul ei oleks

lubatud mõista karistust alla alammäära. Asjaolu, et erandlike asjaolude puudumise tõttu ei saanud

selles kohtuasjas mõista karistust alla sanktsiooni alammäära, ei anna alust väita, et KarS § 141 lg 2

sanktsiooni alammäär ei ole mõõdukas. Selleks ei anna alust ka asjaolude esinemine, mis tingisid X

teo kvalifitseerimise KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

19.3. Mõõdukust ei saa konkreetse normikontrolli raames hinnata võrdluses teiste süütegude eest

ettenähtud karistustega, vaid lähtuda tuleb üksnes konkreetsest teost ja selle eest ettenähtud

karistusest. Väärtuste objektiivset hierarhiat ei saa luua erinevate hüvede formaalloogilise analüüsi

teel ega kohtu subjektiivse hinnangu alusel erinevaid kuriteokoosseise ja nende sanktsioone

võrreldes. Kohus ei ole arvestanud sellega, et X pani toime seksuaalkuriteo seitsmeaastase lapse

vastu, keda loetakse KarS § 147 mõttes arusaamisvõimetuks.

19.4. Vägivalla vähendamise arengukava eesmärk on mh laste vastu toimepandud vägivalla

vähendamine ja ennetamine. Riik on selgelt teinud üheks oma kuritegevusevastaseks prioriteediks

võitluse lastevastase vägivallaga. Seda on väljendanud oma otsustustes ka Riigikogu, võttes mh vastu

23. detsembril 2013 jõustunud karistusseadustiku muudatused, millega karmistati arusaamisvõimetu

(alla kümneaastase) lapse vastu toimepandud igasuguste suguliste tegude toimepanemise eest

mõistetavat sanktsiooni alammäära. Vaidlusalune karistuse alammäär peab mõjutama ka

preventiivselt isikuid, kes potentsiaalselt võivad panna toime seksuaalkuritegusid laste vastu.

19.5.

Põhiseaduskomisjon

küsis

arvamust

ka

seadusemuudatust

Riigikogus

menetlenud

õiguskomisjonilt. Õiguskomisjon leidis, et olukorras, mil kannatanuks on sõltuvussuhtes olev

lapseealine, peab riigi karistusõiguslik hinnang toimepandule olema tõhus ja karm. KarS § 141 lg 2 p-

des 1–6 loetletud tunnustega teo toimepanemise eest ettenähtud kuue- kuni viieteistkümneaastane

vangistus on õiguskomisjoni hinnangul proportsionaalne ega piira PS § 20 lg-s 1 sätestatud isiku

põhiõigust vabadusele ebaproportsionaalselt. KarS § 141 lg 2 regulatsiooni kehtestamine ei ole viga

või eksitus, vaid tegemist on seadusandja selge tahteavaldusega.

20. Riigiprokuratuuri hinnangul ei ole KarS § 141 lg 2 põhiseadusega vastuolus.

20.1. KarS § 141 lg-s 2 sätestatud raske isikuvastane kuritegu riivab isiku põhiseaduslikku õigust

isikupuutumatusele (PS § 20) ja vabale eneseteostusele (PS § 19). Rünnates isiku seksuaalset

enesemääramisõigust, kahjustab seksuaalkurjategija nii kannatanu füüsilist kui ka vaimset tervist.

Alaealise puhul on karistusseadustiku eesmärgiks ka lapse normaalse arengu kaitsmine.

20.2. Vabariigi Valitsuse vastu võetud vägivalla ennetamise strateegia järgi on riigi prioriteediks

võitlus igasuguse lähisuhtevägivalla, eriti laste vastu suunatud kuritegude vastu. Sellistele

kuritegudele peab järgnema kohane, s.t ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele

eesmärkidele vastav karistus. Praegusel juhul pani X KarS § 141 järgi kriminaliseeritud nn muu

sugulise iseloomuga teo toime temaga sõltuvussuhtes oleva lapseealise vastu. Seksuaalset ahistamist

perekonnas on raske avastada. Lapse sõltuvus täiskasvanutest, hirm selle ees, mis juhtub, kui

ahistamine avastatakse, häbi ja lojaalsus ahistava lähedase suhtes vähendavad võimalusi, et sellised

kuriteod paljastatakse. Selliste raskete peitkuritegude puhul peab riik selgelt mõista andma, et tegu on

taunitav ning isikutel, kes otsustavad teost teatada, on võimalik saada riigilt igakülgset tuge.

20.3. Arvestades, et KarS § 141 lg 2 karistusraamid võimaldavad kohaldada minimaalselt kuueaastast

ning maksimaalselt viieteistkümneaastast vabadusekaotust, puudub vastuolu PS §-s 12 sätestatud

võrdse kohtlemise põhimõttega. Erineva intensiivsusega tegusid karistatakse erinevalt (vastavalt kas

sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmääras). Juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, näeb KarS § 61

ette võimaluse kohaldada karistust ka alla alammäära.

20.4. Riigiprokuratuur nõustub ringkonnakohtuga, et üldjuhul ei ole tahtevastane häbemepiirkonna

katsumine või silitamine sama intensiivselt seksuaalset enesemääramisõigust rikkuvaks teoks kui

suguühe. Samas võivad need riived olla kannatanu vanust, sõltuvusseisundit või muid konkreetse

kuriteo asjaolusid silmas pidades siiski võrreldavad ja tekitada kannatanule pikaajalisi kahjustusi.

Olemuselt on tahtevastane häbemepiirkonna katsumine või silitamine ja suguühe sama õigushüve

ründamine ning kannatanule võib märkimisväärset negatiivset mõju avaldada ka väiksema

intensiivsusega tahtevastane tegu.

20.5. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks

on pädev just seadusandlik võim. Seega puudub prokuratuuril alus asuda seisukohale, et seadusandja

tahte kohaselt ei pidanuks vaidlustatud säte hõlmama X kasutatud viisil toimepandud kuritegu.

Olukord, mis on tekkinud KarS § 141 dispositsiooni määratlematusest või liiga laiast määratlusest,

võib praktikas tekitada ebakõlasid ja küsitavusi võrdse kohtlemise põhimõtte suhtes väiksema riivega

tegude puhul. Samas, isegi kui möönda, et X toime pandud tegu oli iseloomult kergem kui KarS

§ 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäära järgi karistatav tegu, tuleb teadvustada, et KarS § 141

lg 2 sanktsiooni alammäära langetamine ei oleks kohane abinõu, sest tooks kaasa ka raskema

iseloomuga vägistamistes süüdistatavatele määratava keskmise karistusemäära üldise languse.

21. X-i vandeadvokaadist esindaja ei esitanud Riigikohtule arvamust KarS § 141 lg 2

põhiseaduspärasuse kohta.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

22. Karistusseadustiku § 141:

„(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo

toimepanemise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama, –

[---]

(2) Sama teo eest:

1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;

[---]

6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud

kuriteo, –

karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

23. Kolleegium leiab esmalt asjassepuutuvad sätted (I), seejärel tuvastab põhiõiguse riive ja hindab

riive põhiseaduspärasust (II) ning lahendab Tallinna Ringkonnakohtu taotluse (III).

I

24. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2).

Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja

lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja

lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele

vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10;

28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

25. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas KarS § 141 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles

see sätestab vägistamise eest raskendavatel asjaoludel sanktsiooni alammäärana kuueaastase

vangistuse. Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks

süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud

karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis

ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama

normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. Puudub vaidlus, et X-le esitatud süüdistuses märgitud tegu

on õigesti subsumeeritud KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

26. KarS § 141 lg 2 näeb raskendavatel asjaoludel vägistamise eest sanktsioonina ette vangistuse

kuuest kuni viieteistkümne aastani. Kohaldamata jäetud sätte põhiseaduspärasuse korral ei oleks

ringkonnakohus saanud mõista X-le kolme aasta ja kuue kuu pikkust vangistust ning vähendada seda

KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra, kahe aasta nelja kuuni.

27. KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse

kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab

inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui

see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus on

tunnistanud asjassepuutuvaks ja põhiseaduse vastaseks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära

tervikuna.

28. Kohtud tuvastasid, et X pani korduvalt käe seitsmeaastase kannatanu aluspükstesse ning katsus ja

silitas tema suguelundeid. Kohtud subsumeerisid selle teo KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. X teo

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo

toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii

on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati

subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste

raskendavate asjaolude esinemisest. Eeltoodust järeldub, et selles põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses ei saa olla asjassepuutuv KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäär kõigi lg-s 2 sätestatud

punktide suhtes, sest see hõlmaks ka karistuse täisealise kannatanu vägistamise eest nimetatud

paragrahvi teise lõike punktides 2–6 sätestatud raskendavate asjaolude esinemise korral, samuti p 1

järgi kvalifitseeritava suguühte alaealisega või muu vägivaldse sugulise iseloomuga teo alaealise

suhtes.

29. Kuna X pani teo toime korduvalt, vastab tema käitumine ka teisele KarS § 141 lg-s 2 sätestatud

kvalifitseerivale tunnusele (p 6). Juhul, kui lugeda teo korduva toimepanemise korral kuue aasta

pikkust vangistust sanktsiooni alammäärana põhiseaduse vastaseks, siis seda enam on see ülemäärane

sarnase teo ühekordsel toimepanemisel.

30. Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse

vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et

karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel.

Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust

saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud

leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem

karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 13).

31. Sellega seoses hindab kolleegium, kas ringkonnakohus tõlgendas õigesti põhiseaduse vastaseks

tunnistatud KarS § 141 lg 2 sanktsiooni (alammäära) kohaldamise tingimusi ja ulatust määratlevaid

sätteid. Sellisteks normideks on eelkõige KarS § 61 lg 1, samuti KarS §-d 73 ja 74.

32. KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses

sätestatud alammäära, milleks KarS § 141 lg 2 järgi on kuus aastat vangistust. Kolleegium on

leidnud, et KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline

asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 20). Nii

maa- kui ka ringkonnakohus on otsuses hinnanud, kas kriminaalasjas esines X isikust või tema teost

tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis oleksid võinud anda aluse mõista talle karistuse alla KarS § 141

lg-s 2 sätestatud alammäära, ja leidnud, et sellised erandlikud asjaolud puuduvad.

33. Riigikogu leiab oma arvamuses, et kohtul on õigus kaaluda karistusseadustiku eriosa normi

põhiseadusvastasust üksnes juhul, kui kohtul ei oleks üldse lubatud mõista karistust alla sanktsioonis

ettenähtud alammäära ja et X teos erandlike asjaolude puudumine ei ole selle olukorraga

võrdsustatav. Ringkonnakohtu otsuses on omakorda tõdetud, et süüteokoosseisule vastav tegu ei saa

ainuüksi teo väikese intensiivsuse tõttu olla käsitatav erandliku asjaoluna KarS § 61 lg 1 tähenduses.

Kolleegiumi hinnangul on KarS § 141 lg 2 p 1 puhul ka äärmiselt keeruline ette kujutada asjaolusid,

mis tegu või süüdlase isikut iseloomustavana üldse võimaldaksid kohtul mõista karistuse alla

sanktsiooni alammäära. Selliseid asjaolusid ei ole oma arvamustes välja toonud ka menetlusosalised.

Seetõttu ei mõjuta seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa

normis ette nähtud sanktsiooni alammäära selle põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole

konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud.

34. KarS §-des 73 ja 74 on sätestatud karistusest tingimisi vabastamise ja süüdimõistetu

käitumiskontrollile allutamise õiguslik raamistik. Ringkonnakohus eitas KarS §-de 73 ja 74

kohaldamise võimalikkust X suhtes ja leidis, et karistusest tingimisi vabastamisel peab tingimisi

vabastatu katseaeg olema mõistetud (vähendamata) vangistusest pikem. Kujunenud kohtupraktika

järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele

pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 20; 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-59-

07, p 13; 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4).

35. Seega on ringkonnakohus kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et X suhtes

KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2

sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi

karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi

vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue

kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi

vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni

alammääras mõistetud vangistus. Kõnealuse karistuse alammäära põhiseaduspärasuse aga ongi

ringkonnakohus X kriminaalasjas kahtluse alla seadnud.

36. KarS § 141 lg 2 eelnimetatud osas asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse

vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et X mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses

kolmandiku võrra. Tuleb arvestada, et kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada

lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval

eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle

vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra

vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest

menetlusgarantiidest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-

11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo

tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb siinjuures silmas pidada, et kriminaalmenetluses on

lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et

lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest.

37. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kolleegium KarS § 141 lg 2 sanktsiooni osas, milles noorema kui

kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata – nii ühekordse kui ka korduva –

toimepanemise eest nähakse ette vangistuse alammäär 6 aastat.

II

38. Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele.

Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud

eesmärkidel (vt Riigikohtu üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p-d 48–49). PS § 20

lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks.

PS § 11 järgi peab põhiõiguse riive olema eesmärgi suhtes proportsionaalne.

39. Kolleegium märgib, et meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase

kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel

vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud

menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse

kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo

raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks

ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse

vabaduse võtmise keeluga. PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et

isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus

(individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale

proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui

sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole

teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise

eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane (Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas

nr 3-4-1-2-05, p 57). Nendest põhiseaduslikest juhtmõtetest lähtuvalt tuleb seadusandjal kujundada

sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi

diferentseerida.

40. Selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb seega konkreetse normikontrolli raames leida

vastus küsimusele, kas KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alamäär võimaldab mõista X-le karistuse, mis ei

oleks tema süüd (teo ebaõiguse määra) silmas pidades ilmselgelt ülemäärane.

41. Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava

karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad

põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just

seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja

mõjutada

kuritegelikku

käitumist

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegiumi

25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 21 ja Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus

asjas nr 3-4-1-2-05, p 57). Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja

asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi

kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse

normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152).

42. 22. detsembrini 2013 kehtinud KarS § 142 nägi ette karistuse inimese tahte vastaselt tema

kaasamise eest sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui selleks on kasutatud

vägivalda või on ära kasutatud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või

toimunust aru saama. Koosmõjus KarS §-ga 147 kvalifitseeriti selline alla kümneaastase lapse vastu

suunatud (vägivallata) tegu paragrahvi kvalifitseeritud koosseisu järgi. Selle eest järgnes karistusena

vangistus vahemikus üks kuni kümme aastat. 23. detsembril 2013 jõustunud karistusseadustiku

muudatusega tunnistati KarS § 142 kehtetuks ja varem selle sätte järgi kvalifitseeritavad teod liideti

mehhaaniliselt KarS § 141 (vägistamine) koosseisu. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud sanktsioone

ei muudetud. Kirjeldatud muudatuse tagajärjel on alla kümneaastase lapse vastu toimepandud

KarS § 141 mõttes muu sugulise iseloomuga teo eest varem ette nähtud ühe- kuni kümneaastane

karistusvahemik asendatud kuue- kuni viieteistkümneaastase karistusvahemikuga.

43. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kuna seadusandjal on

ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest

ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära

ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem

karistus. Samuti ei ole vaidlust selles, et lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja

vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist (vt ka

EIK 12. novembri 2013. a otsus asjas Söderman vs. Rootsi, p-d 78–85).

44. Riigikogu esitatud arvamuses on väidetud, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsioonimäärade

kehtestamine oli seadusandja teadlik karistuspoliitiline valik, et rangema karistuse kaudu heidutada

ka laste vastu suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist. Kolleegium nõustub Riigikogu

seisukohaga, et lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud

karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste

vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute

põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud.

45. Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud

esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest

muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega (vt eespool p-d 8–9). Kolleegium

märgib, et erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus

annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest.

46. Praegusel juhul on vaidlustatud normi dispositsiooniga hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt

temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära

kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru

saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla

paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe

või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab

KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid

tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra.

47. Kolleegium leiab, et põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega

rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon

võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse)

karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb

lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb

konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 29; 17. juuni 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul

diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse

individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest.

Seetõttu ei teki kolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka küsimust õigusloome ebavõrdsusest

(PS § 12) KarS § 141 siseselt.

48. Kolleegium märgib, et seadusandja pole karistusseadustikku loonud alla kümneaastase lapse

vastu toimepandud seksuaalkuriteo erikoosseise. KarS §-de 141 ja 147 koosmõjus ei ole alla

kümneaastase lapse suhtes toimepandud sugulise iseloomuga tegu võimalik kvalifitseerida

KarS § 141 põhikoosseisu (lg 1) järgi (vt eespool p 28).

49. Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue

aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega

(KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat

õigushüve (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 87). KarS § 141

muudatustega on seadusandja samastanud kõigi selle sätte teise lõike järgi kvalifitseeritavate tegude

ebaõiguse määra sanktsiooni alammäära mõttes, s.o lugenud kõik koosseisupärased teod kõige

taunitavamate tegude hulka kuuluvateks.

50. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine)

lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või

raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise

suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega

KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase

lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on

seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral (X-le esitatud

süüdistus, vt p 1) olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise

teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. Kolleegium osutab, et samas

on seadusandja nt kümne- kuni neljateistkümneaastase lapse suguelundite katsumise eest, kui

seejuures pole kasutatud vägivalda, näinud KarS § 145 lg-s 1 ette kolmekümnepäevase kuni

viieaastase vangistuse ja sama teo kvalifitseeritud koosseisus korduva toimepanemise korral lg-s 2

sanktsiooni alammäärana kaheaastase vangistuse. KarS § 1432 näeb suguühte või muu sugulise

iseloomuga teo eest, mis on toime pandud kümne- kuni neljateistkümneaastase lapse vastu, kasutades

ära kannatanu sõltuvust süüdlasest, karistuse alammäärana kahe aasta pikkuse vangistuse ja

korduvuse

korral

kolme

aasta

pikkuse

vangistuse.

Järeltulijaga,

k.a

kümne-

kuni

neljateistkümneaastase järeltulijaga suguühte või tema suhtes muu sugulise iseloomuga teo

toimepanemise eest näeb KarS § 144 aga ette vähemalt kahe aasta pikkuse vangistuse, korduvuse

korral aga kolme aasta pikkuse vangistuse. Seega on alla kümneaastase kannatanu suhtes vägivallata

sugulise teo (korduva) toimepanemise eest ette nähtud kas kaks korda kõrgem (6 aastat vs. 3 aastat)

või kolm korda kõrgem (6 aastat vs. 2 aastat) vangistuse alammäär.

51. Järgnevalt hindab kolleegium, kas KarS § 141 lg 2 järgi mõistetud vabadusekaotusliku

karistusega kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet on võimalik vähendada mõistetud karistuse

asendamise kaudu KarS §-de 69–692 kohaselt.

52. Kolleegiumi hinnangul on selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas põhjendatud käsitleda

eeskätt KarS § 692 lg-t 2, mis võimaldab asendada kuuekuulise kuni kaheaastase vangistuse

seksuaalkurjategijate kompleksraviga, kui tegu on toime pandud ravitava või kontrollitava

psüühikahäire tõttu ja kui isik (täisealine) on sellega nõus. Täitmaks preventiivset eesmärki suure

retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks

isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine.

KarS § 692 lg 3 järgi võib kompleksravi kohaldada ka tingimisi ennetähtaegse vabastamise

(KarS § 76) tingimusena.

53. [---] Kompleksravi sihtrühmana nägi seadusandja muu hulgas pedofiilia diagnoosiga

seksuaalkurjategijaid (XII Riigikogu koosseisu 176 SE, seletuskiri eelnõu esitamisel). Seletuskirjas

on kajastatud andmeid, mille järgi näiteks 2010. aastal mõisteti seksuaalkuritegudes süüdi 61 ja

õigeks kolm isikut ning 70 protsenti süüdimõistetuist pani seksuaalkuriteo toime lapse vastu. Seega,

et hinnata KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära proportsionaalsust, tuleb kolleegiumil võtta ka

seisukoht, kas on põhjendatud jätta KarS § 692 lg 2 kohaldamisalast välja X teoga sama raskusega

kuriteod.

54. KarS § 692 lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi

vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine

karistusena. KarS § 692 lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või

kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga

asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab kolleegiumi hinnangul sellele, et seda

asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub

ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on

seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo

toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. Muu hulgas ravile

mitteallumise, ravinõuete eiramise, nõusoleku tagasivõtmise või uue kuriteo toimepanemise korral

kohaldub aga karistuslik sanktsioon, s.t vangistus pööratakse täitmisele (KarS § 692 lg-d 9 ja 10).

55. KarS § 141 lg 2 alusel süüdimõistmise korral on seksuaalkurjategijate kompleksravi võimalik

kohaldada üksnes vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel (KarS § 692 lg 3 ja § 76), kuna

vangistuse kohe osalise raviga asendamise eelduseks on kuni kaheaastane vangistus (KarS § 692

lg 1). Selline hilisem ravi kohaldamise võimalus ei mõjuta aga hinnangut KarS § 141 lg-s 2

ettenähtud vangistuse alammäära proportsionaalsuse kohta.

56. Kolleegium kordab, et kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu

toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem

võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. On selge, et alla kümneaastane laps

vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu

(vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas

puuduvad kolleegiumi hinnangul mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni

alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus

selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste

tegude toimepanijate suhtes, s.h X vangistuse osaline asendamine.

57. Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul

tähendab aga seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda

kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse

ärakandmise järel.

58. Kolleegium leiab, et karistusseadustiku eriosas mingi teo eest sätestatud vangistuse kõrge

ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude

taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete

seksuaalkuritegude toimepanijatele.

59. Kolleegium leiab, et KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude

liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse X kuritegu sanktsiooni alammäära

kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne

vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku

võimalust seda X puhul leevendada. Praegusel juhul on tegemist KarS § 141 lg 2 p-s 1 kirjeldatud

tegude skaalal kaitstavat õigushüve suhteliselt vähem intensiivselt ründava teoga. Sama tegu

toimepanduna vanema kui kümneaastase ja noorema kui neljateistaastase lapse suhtes tooks

KarS § 145 järgi üldjuhul kaasa vähemalt kolmekümnepäevase, korduva toimepanemise korral

minimaalselt kaheaastase vangistuse või KarS §-de 1432 või 144 järgi kannatanu sõltuvust ära

kasutades või järeltulija suhtes toimepanduna vähemalt kahe aasta pikkuse ning korduvuse korral

vähemalt kolme aasta pikkuse vangistuse. Seadusandja on näinud ette võimaluse asenda

seksuaalsuunitluse häire tõttu toimepandud kuriteo järelmina vangistuse kompleksraviga.

Kolleegiumi arvates ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste

täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu.

60. Eelnevast järeldub, et sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse kohaldamine ei

vasta X teo ebaõiguse määrale ja sellega kaasneb tema vabaduspõhiõiguse ilmselgelt

ebaproportsionaalne riive.

III

61. Eeltoodust lähtuvalt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukohal, et KarS § 141 lõike

2 sanktsiooni alammäärast tulenev vabaduspõhiõiguse riive on X suhtes ebaproportsionaalne ja

põhiseaduse vastane. Tuginedes PSJKS § 15 lg 1 p-le 2, tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium KarS § 141 lg 2 sanktsiooni kehtetuks osas, milles noorema kui kümneaastase lapse

suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo ühekordse või korduva toimepanemise eest on sätestatud

vangistuse alammäär 6 aastat (vt ka otsuse p 29). Kuni seadusandja ei ole kehtestanud uut sanktsiooni

alammäära eelnimetatud süüteokoosseisu suhtes, tuleb juhinduda KarS § 45 lg-s 1 sätestatud

vangistuse alammäärast.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Ivo Pilving, Jüri Põld