3-2-1-75-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

KÜ Liivalaia 5 hagi AS-i MV Kaubad vastu 47 708 euro

46 sendi saamiseks

AS-i MV Kaubad vastuhagi KÜ Liivalaia 5 vastu

üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-50816

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi MV Kaubad kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

51 208 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja korteriühistu Liivalaia 5

Kostja aktsiaselts MV Kaubad, esindaja vandeadvokaat Carri

Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-50816

osaliselt - osas, millega Harju Maakohtu 19. veebruari 2014. a otsus jäeti hagi rahuldavas osas

muutmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas,

millega vastuhagi jäeti rahuldamata, arvestades põhjenduse osas Riigikohtu otsuses märgitut.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroo Sorainen AS-ile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KÜ Liivalaia 5 (hageja) esitas 3. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi AS-i MV Kaubad

(kostja) vastu põhivõla 23 813 euro 93 sendi ja viivise 7823 euro 78 sendi saamiseks. Menetluse

käigus suurendas hageja nõuet ja palus lõpliku nõudena hagejalt välja mõista põhivõla 37 884 eurot

83 senti ja viivise 9823 eurot 63 senti.

Hagiavalduse kohaselt haldab hageja Tallinnas Liivalaia 5 asuvat elamut. Kostja on selles elamus

asuva mitteeluruumi (äripind 937 m2 kaupluse pidamiseks) omanik ja korteriühistu liige. Kostjal

tuleb tasuda hagejale võlgnevus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2013 osutatud kommunaalteenuste

eest. Kostjale esitatud arved vastavad üldkoosoleku kehtestatud tariifidele. Samuti võlgneb kostja

hagejale korteriühistuseadusest (KÜS) tuleneva viivise.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud majandamiskulude võlgnevust.

Hageja ei saa nõuda kostjalt õigusabikulude hüvitamist, kuna need on tekkinud kostja kasuks

lahendatud vaidlusest. Et 14. aprilli 2009 üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikuti (kostjat teavitati

koosolekust ette üks päev, mitte põhikirjas ette nähtud 15 päeva), siis olid sellel koosolekul

vastuvõetud otsused, sealhulgas otsus 2009. a majandustegevuse aastakava kinnitamise kohta,

tühised. Hageja ei ole kostja majandamiskulude võlgnevust tõendanud. Tsiviilasjas nr 2-12-32279 on

tühistatud hageja 22. mai 2012. a üldkoosoleku otsuse p 3, mis käis 2012. a majandustegevuse

aastakava kinnitamise kohta, ning tsiviilasjas nr 2-13-31830 on tuvastatud hageja 25. aprilli 2013. a

üldkoosoleku otsuste nr 2 ja 3 tühisus.

Juhuks kui kohus leiab, et kostjal on hageja ees majandamiskulude võlgnevus, esitab kostja

alternatiivse tasaarvestusavalduse. Hageja tekitas kostjale kahju (kulutused autonoomse kütteprojekti

tellimiseks ja sellega seotud õigusabi kulud, kokku 6429 eurot 50 senti), kui nõustus 2009. aasta

mais, et kostja paigaldab ja ehitab omal kulul endale välja keskküttesüsteemi, kuid muutis siis meelt.

Pärast kostja keskküttesüsteemi lõhkikülmumist 2009. aasta detsembris ei avaldanud hageja mingit

huvi selle parandamiseks, mistõttu kostja paigaldas kaupluseruumide kütmiseks õhksoojuspumbad

(9346 eurot 46 senti). Need nõuded tasaarvestab kostja hageja nõudega. Samuti tasaarvestab kostja

lumekoristustasu 66 eurot 78 senti. Menetluse käigus tegi kostja täiendava tasaarvestuse avalduse,

paludes tasaarvestada ajavahemikus 2008 kuni 2011 saamata jäänud tulu 452 546 eurot. Tulu

vähenemise tõi kaasa elamu juures asuva parkimisplatsi sissesõidu ette paigaldatud tõkkepuu, mis

vähendas külastajate parkimisvõimalusi.

Alternatiivselt taotles kostja viivise vähendamist 80% võrra, kuna see on ebamõistlikult suur.

3. 24. jaanuaril 2013 esitas kostja vastuhagi, milles palus tuvastada hageja 25. oktoobri 2012. a

üldkoosoleku otsuse p 5 tühisuse või alternatiivselt tühistada see otsus, samuti tühistada selle

üldkoosoleku otsuse p-d 1.1 ja 1.2.

Hageja 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsusega kinnitati tagasiulatuvalt kommunaal-, haldus-,

juhtimis- ja muude korteriomanikelt kogutavate maksete tariifid aastateks 2010, 2011 ning 2012

samas suuruses, nagu kehtestati 14. aprilli 2009. a üldkoosolekul (otsuse p 1.1). Tegemist on

ebaseadusliku otsusega, sest 14. aprilli 2009 üldkoosoleku otsused on kokkukutsumise korra

rikkumise tõttu tühised, sellise õigusliku jõuta otsuse kehtivust ei ole aga võimalik laiendada

järgmistele aastatele. Samal koosolekul vastu võetud otsuse p-ga 1.2 tunnistati õiguspärasteks,

õiglasteks ja põhjendatuteks 2009, 2010, 2011 ja 2012 korteriomanikele iga kuu esitatud arved, nende

koostamise ja tariifide põhimõtted ning suurused, samuti kinnitati, et arvetel osutatud teenuste

täitmist on sisuliselt ja rahaliselt kontrollitud, teenused on osutatud ja korteriomanikud on neid

saanud. Ebaõige on väide teenuste osutamise kohta. Kostja ei ole sagedasti teenuseid saanud, otsus

(p 1.2) on faktiliselt vale ja seega ebaseaduslik. Mõlemad otsused tuleb KÜS § 13 lg 3 alusel

tühistada.

Hageja 25. oktoobri 2012. a otsuse p 5 järgi jäeti kostja pakutud hageja põhikirja muudatus kostjaga

sõlmitava kompromissi tõttu tegemata ja otsustati jätta põhikiri muutmata. Otsuse p 5 on vastuolus

hea usu põhimõttega, sest hageja käitumine oli pärast kompromissi sõlmimist tsiviilasjas nr 2-11-

39167 (kostja hagi korteriomanike 20. juuni 2011. a üldkoosoleku otsuse tühistamiseks) vastuoluline

ja sõnamurdlik. Samuti tuleb selle otsuse järgi kostjal osaleda kulude kandmises vastavalt oma

korteriomandi reaalosa suurusele, kuigi kostja ei pääse ligi trepikojale ja keldrile.

4. Hageja vaidles kostja seisukohtadele vastu ega tunnistanud vastuhagi. Hageja leidis, et ta on oma

nõude tõendanud. Üldkoosoleku otsused on kehtivad. Kostja ei saa üldkoosoleku otsuseid

vaidlustada, sest ta osales otsuste vastuvõtmisel ega esitanud vastuväidet. 25. oktoobri 2012. a

üldkoosoleku kohta ei ole kostja esitanud nõuet otsuste kehtetuks tunnistamiseks kolme kuu jooksul

otsuse tegemisest. Kostja on vaidlusaluste üldkoosolekute otsuseid täitnud kuni 2010. aastani, kuid on

asunud nüüd hagejat kohtuvaidlustega survestama, et saavutada majandamiskulude tasumiseks

eriregulatsiooni. Kostjal ei ole alust teha tasaarvestust. Hageja viivisenõue on põhjendatud.

5. Harju Maakohus rahuldas 19. veebruari 2014. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus mõistis kostjalt hagejale välja 47 708 eurot 46 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on hageja kostjale esitatud arvetega ja teenuste saamise kohta

teenuse osutajalt saadud üldarvetega piisavalt tõendanud teenuste osutamist ja nende maksumust.

Õigusabi elamu haldamise küsimuste lahendamisel on põhjendatud.

Asjas on tähtsus 14. aprilli 2009. a ja 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsustel. 25. oktoobri 2012. a

üldkoosolek kinnitas tagasiulatuvalt aastast 2010 korteriomanikelt kogutavate maksete tariifid. See on

lubatav ning osal juhtudel ka möödapääsmatu, eriti juhul, kui varasemad üldkoosoleku otsused on

formaalsete vigade tõttu tühised või kehtetud. Teistel kostja nimetatud üldkoosoleku otsustel (22. mai

2012. a ja 25. aprilli 2013. a otsus) ei ole asjas tähtsust, sest hageja oma nõudes neile ei tugine.

25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsused ei ole mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 241 lg 1

järgi tühised. Üldkoosoleku kokkukutsumisel ei ole rikutud seadusest ega põhikirjast tulenevat korda.

Hageja põhikirja § 13 lg 2 järgi informeeritakse liikmeid üldkoosoleku kokkukutsumisest vähemalt

15 päeva ette ning teade üldkoosoleku toimumisest pannakse üles trepikodades. Kuivõrd põhikirjas ei

ole erinevat üldkoosoleku kokkukutsumise korda korralistele ja erakorralistele üldkoosolekutele,

kehtib see kord iga üldkoosoleku suhtes. Seejuures ei ole tähendust, kas hageja on eraldi (näiteks e-

kirjaga) täiendavalt kostjat üldkoosolekust teavitanud. Põhikirja järgi tuli informeerida liikmeid

trepikodadesse üles pandud teatega ning kostja ei ole väitnud, et seda ei oleks tehtud. Koosoleku

kokkukutsumise ja pidamisega ei ole rikutud kostja subjektiivseid õigusi. Üldkoosoleku protokollist

nähtuvalt viibis üldkoosolekul kostja lepinguline esindaja (seega viibis kostja kohal) ning kostja ei

esitanud koosoleku toimumisele vastuväiteid ja on käsitanud kohapeal koosolekut kehtivana.

Kohtumenetluses on kostja vastupidisel seisukohal ja käitub seega hea usu põhimõtte

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1) vastaselt vastuoluliselt.

25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p 5 ei ole tühine ka tulenevalt väidetavast vastuolust hea

usu põhimõttega. Maakohus kinnitas 24. mail 2012 tsiviilasjas nr 2-11-39167 kompromissi ning

pooled kinnitasid, et teevad tõsiseid jõupingutusi, jõudmaks kokkuleppeni, mis neid rahuldab. Samuti

võimaldatakse kostjal 22. mai 2012 üldkoosolekul esineda ettekandega, milles kostja selgitab

korteriomanikele oma nägemust olukorra lahendamise kohta. Analoogiline sõnastus on poolte

kompromissi kinnitavas 14. juuni 2012. a määruses, mis on tehtud tsiviilasjas nr 2-10-23166 (hageja

hagi kostja vastu võlgnevuse saamiseks). Hagejale ei saa teha etteheidet, et ta ei ole lahendusi

kostjaga arutanud või kostjat üldkoosolekul ära kuulanud. 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekul sai

kostja sõna ning arutati kostja ettepanekut muuta põhikirja. Kompromissile on püütud edutult jõuda

ka praeguses menetluses. Kompromissini jõudmiseks on vaja mõlema poole jõupingutusi. Samuti ei

saa sekkuda korteriühistu liikmete õigusesse vabalt hääletada nende pädevusse kuuluvates

küsimustes. Kostja leiab, et kuna ta ei pääse ligi trepikojale ja keldrile, siis nende eest tal tasuda ei

tule ja tasu küsimine on vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodu ei vabasta kostjat

kommunaalteenuste eest tasumisest. Trepikoda ja kelder on kostja omandis ja kostjal on

juurdepääsuõigus.

Kostja alternatiivne nõue 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p-de 1.1 ja 1.2 tühistamiseks tuleb

jätta KÜS § 13 lg 3 järgi rahuldamata, sest vastuhagi esitati hiljem kui kolme kuu jooksul sellest

otsusest teadasaamise päevast arvates.

Hagi puudutab 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsust, sest hageja on esitanud nõude ajavahemiku

eest jaanuaris 2010 kuni septembrini 2013. Ka 14. septembri 2009. a üldkoosoleku otsused ei ole

tühised, sest üldkoosoleku kokkukutsumisel ei ole rikutud seadusest ega põhikirjast tulenevat korda.

Teade üldkoosoleku kokkukutsumise kohta oli trepikojas välja pandud ning kostja eraldi teavitamine

ei ole põhikirja järgi nõutav. Kostja ei ole väitnud, et trepikodades teadet üldkoosoleku kohta ei

olnud, samuti viibis kostja üldkoosolekul ka ise kohal, koosoleku toimumisele vastuväiteid ei

esitanud. Kohapeal üldkoosoleku kehtivana käsitamine ja tühisusele tuginemine aastaid hiljem ei ole

kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kostja tasaarvestuse nõue tulenevalt küttesüsteemi paigaldamisest (6429 eurot 50 senti) ning

õhksoojuspumpade paigaldamisest (9346 eurot 46 senti) on põhjendamatu. Keskküttesüsteemi avarii

korral tuleb see kõrvaldada ja süsteem parandada, kuid kostja ehitas endale paralleelse küttesüsteemi.

See ei vabasta teda kommunaalteenuste eest tasumisest. Hageja käitumine vastuolus hea usu

põhimõttega ei ole tõendatud. Hageja ei keeldunud küttesüsteemi parandamisest, küttesüsteemist ei

olnud huvitatud eelkõige kostja. Hageja ei nõudnud kostjalt pärast avarii toimumist soojuse eest tasu.

Samuti ei saa väita, et hageja poleks pidevalt tegelenud keskkütteprobleemiga. Hageja püüdis

olukorda pidevalt parandada ning tellis augustis 2011 torustike survepesu teenuse, juunis 2011

tarbevee soojusvaheti keemilise läbipesu ja soojussõlme primaarkontuuri survestuse jm. Samuti tellis

hageja iga kuu automaatsoojussõlme ja tehnosüsteemide hooldusteenuseid, 2010. a on hoone keldris

osaliselt asendatud torustik. Ka on hageja tegelenud avariiremondiga, tasudes remondiarveid. Hageja

tasus ka muid elamu hooldusega seotud arveid. Hageja näitas üles piisavat hoolsust

keskküttesüsteemi korrashoiuks. Kostja eraldus küttesüsteemist omaalgatuslikult (sellekohast

üldkoosoleku otsust ei ole vastu võetud).

Samuti on põhjendamatu lumekoristustasu (66 eurot 78 senti) tasaarvestus. Hageja ei ole jätnud lund

koristamata, sest on tellinud seda teenust aastaid ning ei saa väita, et lumi oleks olnud pidevalt

koristamata. On tavapärane, et korteriühistu tellib suuremahulise lumekoristuse kord või paar aasta

jooksul vastavalt vajadusele, ning hageja käitumine vastab sellele praktikale. See, et kostja tellis

lumekoristuse oma korteriomandi mõtteliselt osalt, et soodustada klientide juurdepääsu kauplusele, ei

anna alust seda kulu tasaarvestada kommunaalteenuste tasu nõudega. Õiguslikku alust, sh käsundita

asjaajamine, selleks ei ole.

Ka kostja täiendav tasaarvestuse nõue tulenevalt saamata jäänud tulust (452 546 eurot) on

põhjendamatu. Tõkkepuu paigaldamine on korteriomanike diskretsiooniotsus ning lubatav. Elanike

selge huvi on olnud nende kinnisasjal piirata juhuslike sõidukite parkimist. Tagamaks majaelanike

juurdepääsu endale kuuluvale parkimisplatsile, oli tõkkepuu paigaldamine õigustatud. Kostja ei

väida, et ta ise ei saa parkida. Kostja väitel ei saa parkida tema kliendid. Elanike huvi on siinkohal

kaalukam. Hageja ei ole käitunud õigusvastaselt ega sellega kostjale kahju tekitanud, Seega ei vastuta

kostja saamata jäänud tulu eest.

Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõue rahuldada. Kostjalt tuleb välja mõista ka KÜS § 7 lg-st 4

tulenev viivis. Viivis tuleneb seadusest ega ole ebamõistlikult suur. Viivis on umbes neli korda

väiksem kui põhivõlg.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi või saata tsiviilasi tagasi maakohtusse

uueks arutamiseks.

Kostja leidis, et maakohtu otsus on vastuoluline. Erinevalt maakohtu otsuses märgitust ei ole kostja

kunagi väitnud, nagu oleks 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikutud. Kostja

väitis, et 14. septembri 2009. a üldkoosoleku otsused on tühised üldkoosoleku kokkukutsumise korra

rikkumise tõttu (maakohus kohaldas siinkohal valesti MTÜS § 241 lg-t 1) ning nende tühiste otsuste

kinnitamine 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekul ei olnud õiguslikult võimalik. Seega tuleks tühistada

ka 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekul vastuvõetud otsused. 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse

p 5 on tühine põhjusel, et hageja käitus 16. mai 2012. a kompromissi täitmisel vastuoluliselt ja

sõnamurdlikult, samuti põhjusel, et üldkoosoleku otsusest tulenevalt tuli kostjal osaleda kõikide

Liivalaia 5 kinnistu ja hoone kaasomandis olevate osadega seotud kulude kandmisel vastavalt oma

korteriomandi reaalosa suurusele. Alternatiivselt tuleb see otsus tühistada, sest vastuolu hea usu

põhimõttega muudab üldkoosoleku otsuse ebaseaduslikuks. Ebaõige on seisukoht, nagu ei rikuks

14. aprilli 2009. a üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumine kostja subjektiivseid õigusi

seetõttu, et kostja koosolekul osales. Samuti seisukoht, nagu ei saaks kostja otsuste tühisusele

tugineda seetõttu, et ei lasknud protokollida vastavat vastuväidet.

Hageja rahaline nõue ei ole tõendatud, Riigikohtu praktikat selle kohta ei ole järgitud. Hageja nõude

rahuldamine 2013. a eest on põhjendamatu, sest 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekul ei otsustatud

2013. a majandamiskulusid ega 2013. a majandustegevuse aastakava. 2013. a majandamiskulude

suurus määrati kindlaks 25. aprilli 2013. a üldkoosoleku otsusega, kuid tsiviilasjas nr 2-13-31830

tehtud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud selle otsuse tühisus. Ebaõige on seisukoht, nagu saaks

hageja nõuda kostjalt majandamiskuludena osa oma õigusabikuludest, mis on tekkinud vaidluses

kostjaga.

Ekslikud on ka maakohtu seisukohad, mis käivad kostja tasaarvestusavalduse kohta. Apellant jääb

varasemates menetlusdokumentides toodud seisukohtade juurde, märkides vaid, et on tõendanud

seda, et keskküttesüsteem külmus lõhki 24. detsembril 2009, et enne seda oli kostja korteriomandi

reaalosa olnud väga külm, kostja oli sellest hagejat teavitanud, kuid hageja ei võtnud olukorra

lahendamiseks midagi ette. Tõendid on esitatud ka selle kohta, et alternatiivse küttesüsteemi laskis

kostja oma korteriomandi reaalosa kütmiseks paigaldada pärast seda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. veebruari 2014. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust maakohtu otsust tühistada, kuid täpsustas otsuse põhjendust.

Nõustuda ei saa maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles leiti, et vastuhagi esitati hiljem kui

kolme kuu jooksul 25. oktoobri 2012. a otsuse teadasaamise päevast arvates. Kostja esitas vastuhagi

24. jaanuaril 2013, mis ei ole rohkem kui kolm kuud hiljem. Vastuhagi nõue tuleb jätta rahuldamata

MTÜS § 24 lg 3 alusel. Viidatud sätte järgi saab üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda

mittetulundusühingu liige, kes ei osalenud otsuse tegemisel. Mittetulundusühingu liige, kes otsuse

tegemisel osales, võib otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes juhul, kui ta on lasknud

protokollida oma vastuväite otsusele. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et ta esitas 25. oktoobri

2012. a üldkoosolekul vastuväite päevakorrapunktide 1.1 ja 1.2 juures, kuid ei märgi, et ta oleks

taotlenud vastuväite protokollimist ja et tema taotlus jäeti rahuldamata. Kuna kostja osales

üldkoosolekul ja ei ole lasknud oma vastuväidet protokollida, ei ole tal õigust nõuda kõnealuste

otsuste kehtetuks tunnistamist. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei

pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi vajalikuks neid korrata.

Maakohus rahuldas õigesti põhihagi. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule kostjale

esitatud arved, millel on märgitud teenuste loetelu. Tariifidena on kehtestatud remondifond, haldus,

koristamine, avariiremont ja juhatuse liikme tasu. Ülejäänu tuleb tasuda vastavalt tarbitud teenusele.

Teenuste saamise kohta teenuse osutajalt on hageja esitanud ka korteriühistule esitatud arved ning

maakohus leidis õigesti, et hageja on sellega tõendanud nende teenuste osutamist ja maksumust.

Kostja ei esitanud täpsemaid vastuväiteid, mida kohus oleks pidanud veel hindama. Ühelgi kostjale

esitatud arvel ei ole kajastatud õigusabikulusid, mida saaks seostada hageja ja kostja vahelise

vaidlusega.

Arvetel näidatud tariifid on kehtivad. Tariifid võeti vastu hageja 14. aprilli 2009. a üldkoosolekul, kus

kostja viibis ise kohal ja koosoleku toimumisele vastuväiteid ei esitanud. Samuti oli kostja endine

juhatuse liige selle üldkoosoleku toimumise ajal hageja juhatuses, kes koosoleku korraldas ja ette

valmistas. Seega ei saanud tulla üldkoosolek kostjale üllatusena. Kohapeal üldkoosoleku kehtivana

käsitamine ja tühisusele tuginemine aastaid hiljem ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks

sellele kinnitas hageja 25. oktoobri 2012. a üldkoosolek tariifid uuesti üle. Sisuliselt võttis

üldkoosolek vastu uue otsuse tariifide kehtivuse kohta tagasiulatuvalt, mitte ei kinnitanud tühist

otsust. Maakohus leidis õigesti, et 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p 5 ei ole vastuolus hea

usu põhimõttega. Maakohus ei jätnud hinnangut andmata kostja väidetele, et hagejal puudus sisuline

soov läbirääkimiste pidamiseks ja ta ei olnudki huvitatud kompromissi saavutamisest. Kostja ei ole

oma väiteid tõendanud. Samuti ei ole kostja kohtlemine võrdselt teiste korteriomanikega vastuolus

seaduse ja hageja põhikirjaga. Kostja kohustus osaleda kulude kandmises võrdselt teiste

kaasomanikega tuleneb seadusest (asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 1 ja § 75, korteriomandiseaduse

(KOS) § 13 lg 1 ning KÜS § 151) ja hageja põhikirjast. Seega korteriühistusse kuuluvad

mitteeluruumide omanikud on kohustatud KÜS §-s 151 loetletud teenuste tarbimise eest tasuma

eluruumide omanikega võrdsetel alustel ja sellist otsust pole alust pidada tühiseks vastuolu tõttu

heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 1).

Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole hageja vastu nõudeid, mida ta tasaarvestuseks kasutas, ning

seetõttu ei ole tasaarvestus kehtiv. Hageja ei ole kohustatud hüvitama kostjale lisaküttesüsteemi

paigaldamise kulusid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks keeldunud küttesüsteemi

parandamisest. Sellest ei olnud huvitatud kostja ise, kes soovis ühisest küttesüsteemist eralduda ja

ehitas endale paralleelse küttesüsteemi. Tulenevalt AÕS § 72 lg-st 1 ja KOS § 15 lg-st 3 sai kostja

küttesüsteemist eraldumine toimuda üksnes kaasomanike kokkuleppel. Asjas ei ole esitatud

korteriühistu üldkoosoleku otsust ega kaasomanike kokkulepet, mis oleks lubanud kostjal

keskküttesüsteemist eralduda ja kanda majandamiskulusid erinevalt teistest korteriomanikest. Samuti

leidis maakohus põhjendatult, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt täiendavat lumekoristustasu ning

et hageja ei vastuta ka kostja saamata jäänud tulu eest.

Kostja viivise vähendamise taotluse jättis maakohus põhjendatult rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtuvaidluse esemeks eelkõige kaks õiguslikku küsimust. Esiteks

lisaküttesüsteemi paigaldamisega seotud toimingud ja nende hüvitamise ning tasaarvestamise

võimalus ühistu majandamiskuludega ning teiseks korteriühistu majandamiskulude nõude raames

korteriühistu liikmelt temaga peetud vaidlustes ühistul tekkinud õigusabikulu nõudmise võimalikkus.

Ringkonnakohus kohaldas kostja lisaküttesüsteemi (õhksoojuspumba) paigaldamiskuludest tuleneva

nõude (9346 eurot 46 senti) lahendamisel valesti AÕS § 72 lg-t 4 ja KOS § 15 lg-t 2. Kohtud leidsid

ebaõigesti, et kostja on eraldunud keskküttesüsteemist omavoliliselt. Tähelepanuta on jäänud asjaolu,

et kostja oli sunnitud keskküttesüsteemist eralduma selle rikke tõttu, mida hageja ei kõrvaldanud.

Õhksoojuspumba paigaldamine oli kaasomandi säilitamiseks vajalik toiming ja kostja sai nõuda

nende kulude hüvitamist korteriühistult ning tasaarvestada need korteriühistu majandamiskulude

nõudega. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest jättis tähelepanuta kostja

väited kaasomandi säilitamiseks kantud kulude vajalikkuse kohta. Nimelt ei jätkunud hoone

soojasõlme võimsusest kogu maja kütmiseks ning külmade ilmadega suurendas hageja kostja

äripinna arvel korterite küttevõimsust. Seetõttu külmus kostja äriruumides küttesüsteem lõhki. Hageja

ei võtnud midagi ette puuduliku keskküttesüsteemi remontimiseks ning ei likvideerinud avariid

(kostja äripinna küttesüsteemi haru keerati kinni ja sellises seisukorras on hoone küttesüsteem

praeguseni).

Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud, millele tuginedes

jõudis ta järeldusele, et ühistu liikmega seotud kohtuasjade kulud ei sisaldu korteriühistu esitatud

arvetel. See seisukoht on asjas esitatud tõendeid arvestades vale. Korteriühistu ei saa esitada oma

liikme vastu majandamiskulude nõude raames sama liikmega peetud kohtuasjadega seotud

õigusabikulude hüvitamise nõuet.

Ringkonnakohus tuvastas ekslikult hageja 14. septembri 2009. a ja 25. oktoobri 2012. a

üldkoosolekute otsuste kehtivuse ja kohaldas seejuures valesti MTÜS § 241 lg-t 1. Kostja jääb selles

osas apellatsioonkaebuses esitatu juurde.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samuti esitas hageja

menetluskulude nimekirja koos arvega ning palus kostjalt enda kasuks välja mõista kasutatud

õigusabi eest tasutud 1680 eurot, samuti võlaõigusseaduses sätestatud viivise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, millega kohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega kohus jättis muutmata

maakohtu otsuse osas, millega vastuhagi jäeti rahuldamata, arvestades põhjenduse osas Riigikohtu

otsuses märgitut. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

11. Osas, mis puudutab kostja õigust tasaarvestada oma korteriomandi reaalosa kütmiseks

õhksoojuspumba paigaldamisega seotud kulud hageja majandamiskulude nõudega, on

ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme.

Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks korteriühistu majandamiskulude nõudega kasutada

lisaks võimalikele nõuetele korteriühistu vastu ka oma võimalikke nõudeid kaasomanike kui hageja

liikmete vastu (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 32).

Seega eeldusel, et kostja tegevus õhksoojuspumba paigaldamisel on hõlmatav KOS § 15 lg-ga 2, on

kostjal õigus kantud kulutused tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Viidatud sätte

kohaselt on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste

korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitaksid vajalikud

kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. Samasugune õigus tuleneb asja kaasomanikule

AÕS § 72 lg-st 4. Esemele tehtud kulutused on TsÜS § 63 p 1 järgi vajalikud, kui nendega

säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest.

Viidatud lahendis selgitas Riigikohus ka korteriühistu kohustust tagada kaasomandi eseme korrashoid

ja selleks raha leidmine, märkides, et korteriühistu või valitseja vastutuse aluseks saab olla mh tema

tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine,

samuti selleks vajalike otsuste tegemata jätmine või korteriomanikelt raha kogumata jätmine (vt ka

Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 51).

Praeguses asjas leidsid kohtud, et kostjal ei ole hageja vastu lisaküttesüsteemi paigaldamisest

tulenevat nõuet, mida ta saaks hageja majandamiskulude nõudega tasaarvestada. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on oma järelduse tegemisel rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5) ega ole kontrollinud

KOS § 15 lg 2 ja AÕS § 72 lg 4 kohaldamise eeldusi. Nii ei ole kohtud nõuetekohaselt analüüsinud

kostja väiteid toimunud avarii, õhksoojuspumba paigaldamise asjaolude, samuti hageja võimaliku

kohustuste rikkumise kohta, mis võis survestada kostjat võtma meetmeid kütte taastamiseks oma

äripinnal.

Kostja juhtis maakohtu menetluses esmalt tähelepanu hoones asuva küttsüsteemi omapärale, mille

kohaselt koosneb see kahest erinevast torustikust - üks varustab soojusega hoone kortereid (see

küttesüsteem töötab) ja teine kostjale kuuluvat äripinda (see küttesüsteem külmus 2009. a detsembris

lõhki). Kostja leidis, et kuna hoones oli kaks torustikusüsteemi, siis ei ole kostja korteriomandi

reaalosa soojusega varustava torustiku jaoks autonoomse soojasõlme rajamine vaadeldav

keskküttesüsteemi sellise muutmisena, mis oleks vajanud kõigi korteriomanike nõusolekut (I kd,

tl 166; IV kd, tl 31). Oma väidete kinnituseks esitas kostja asjatundja arvamuse hoone küttesüsteemi

olemuse kohta (IV kd, tl 91-94). Samuti osutas kostja sellele, et tulenevalt hageja põhikirja § 7 p-st 9

vajas ühistu liige korteriomandi reaalosa soojusega varustava süsteemi muutmiseks üksnes hageja

juhatuse nõusolekut (I kd, tl 166; IV kd, tl 31). Kostja märkis samas, et ta on selle nõusoleku ka

saanud, esitades oma väite kinnituseks hageja juhatuse liikme 8. mai 2009. a avalduse AS-ile Tallinna

Küte sellekohaste tehniliste tingimuste väljastamiseks (III kd, tl 63).

Kohtud asusid seisukohale, et kostja eraldumine ühisest küttesüsteemist oli omavoliline, sest selliseks

ühise asja oluliseks muutmiseks (keskküttesüsteemist eraldumiseks) ei olnud kostjal kõigi

kaasomanike nõusolekut (vt küttesüsteemist eraldumise kohta Riigikohtu 18. juuli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-11, p 10). Oma järelduse tegemisel jätsid kohtud kostja ülaltoodud väited ja

esitatud tõendid analüüsimata ning ei tuvastanud, milline küttesüsteem hoones oli ja kas sellest

tulenevalt oli kostja tegevus käsitatav küttesüsteemi olulise muutmisena.

Veel tugines kostja sellele, et hageja ei huvitunud kostja kütteprobleemidest, kuigi kostja oli neist

hagejat korduvalt teavitanud (I kd, tl 149 ja 166). Oma väidete kinnitamiseks esitas hageja

temperatuuri mõõtmise aktid ning kostja sellekohased e-kirjad (I kd, tl 179-183). Eeltoodu taustal

selgitas kostja oma huvi rajada iseseisev küttesüsteem (kostja oli sunnitud lahendama äripinna

kütteprobleemid ise) ja selle plaani luhtumise põhjusi, mistõttu jäi kostja äriruumides kasutusele vana

ja puudustega küttesüsteem. Kostja tugines ka sellele, et puudustega küttesüsteem jäätus ja lõhkes

ringleva vee madala temperatuuri tõttu 2009. a detsembris (I kd, tl 164-166), mil hageja lülitas kostja

ruumid küttesüsteemist välja. Kostja väitis ka, et avarii põhjuseks oli kaupluse ruumides asuvas

küttesüsteemis ringleva vee madal temperatuur, see oli aga madal seetõttu, et hageja manipuleeris

küttesüsteemi läbiva veekoguse ja temperatuuriga (I kd, tl 166). Pärast avariid paigaldas kostja oma

ruumidesse soojapuhurid, millega köeti 2010. a suveni. Kostja rõhutas, et kui hageja oleks astunud

samme keskküttesüsteemi remontimiseks ja taganud kostja äriruumides mõistliku temperatuuri, ei

oleks tekkinud vajadust paigaldada õhksoojuspumpasid (I kd, tl 150). Kostja kirjeldatud väidetele ja

nende kinnitamiseks esitatud tõenditele nagu ka hageja seisukohtadele kostja esiletoodu kohta ei ole

kohtud mingit hinnangut andnud.

Samas lugesid kohtud tõendatuks, et hageja on kostja kütteprobleemiga tegelenud ja püüdnud

olukorda pidevalt parandada, viidates seejuures 2011. a juunis ja augustis tellitud teenustele ja

2010. a-l hoone keldris torustiku osalisele asendamisele. Muid faktilisi asjaolusid ei ole kohtud

tuvastanud. Maakohus märkis vaid üldsõnaliselt, et kostja tellis iga kuu automaatsoojussõlme ja

tehnosüsteemide hooldusteenuseid ja tegeles avariiremondiga, kuid ei tuvastanud, millisel

ajavahemikul ja millise küttesüsteemi osa hooldamisega tegeldi ning kas tegemist oli toimingutega

kostja kütteprobleemi lahendamiseks. Nii ei ole tuvastatud ka asjaolusid, millest nähtuks, et hageja ei

olnud tegevusetu ja on oma kohustust tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimiseks ja vajalike

parandustööde tegemiseks täitnud enne 2009. a talvel juhtunud avariid ning vahetult pärast seda.

Tähelepanuta on jäänud, et see, kas kostja tasaarvestuse nõudega saab arvestada, võib sõltuda hageja

käitumisest just avariile eelnenud ja vahetult järgnenud ajal. Kuivõrd kohtud jätsid ülaltoodud kostja

väited ja esitatud tõendid tähelepanuta, ei ole asjas 2009. a talvel toimunud avarii põhjusi (olukord

enne kostja õhksoojuspumpade paigaldamist) ja kostja kulutuste seost sellega nõuetekohaselt

tuvastatud.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades poolte väidete ja esitatud

tõendite alusel tuvastada, kas õhksoojuspumpade paigaldamine on AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2

järgi kostja kulutuseks, mida saab tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Samuti tuleb

kontrollida kostja tasaarvestuseks esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi.

12. Nõustuda ei saa kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule tehtud etteheitega, mis puudutab kostjalt

korteriühistu majandamiskulude raames väidetavalt temaga peetud kohtuvaidlustes kantud

õigusabikulu hüvitamise nõudmist.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et viide Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-

89-13 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus ühistu

liikmeks olevalt kostjalt nõuti temaga peetud kohtuvaidluses kaotajaks jäänud korteriühistu kantud

õigusabikulu hüvitamist selliseks olukorraks korteriühistu organite otsustega kehtestatud korra alusel

lisaks ühistu muudele majandamiskuludele. Riigikohus leidis, et kulusid, mis tekivad korteriühistu

tegevuse tõttu korteriühistu ja tema liikmete vahelises kohtuvaidluses õigusabi teenuse kasutamise

tõttu, saab lugeda KÜS § 151 lg 1 mõttes korteriühistu majandamiskuludeks. Riigikohus märkis, et

liikmete üldkoosolek võib otsustada KÜS § 15 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 alusel koguda liikmetelt

majandamiskuludena raha lisaks juba teada olevate (majandustegevuse aastakava järgi otsustatud)

kulutuste katmisele ka ettenägematuteks juhtudeks ning et korteriühistu aastakavas on võimalik ette

näha ka seda, et majandamiskulusid ei kaeta korteriühistu liikmete igakuiste maksete arvel, vaid

nõutakse iga kord sisse korteriühistu liikmelt (otsuse p 11). Samas täpsustas Riigikohus, et KOS § 13

lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt ei pea korteriomanik niisuguses olukorras hüvitama korteriühistule osa

õigusabi kuludest, mida teised korteriomanikud korteriühistu kaudu selle korteriomanikuga peetavas

kohtuvaidluses korteriühistu kuludena kannavad (p 14).

Praeguses asjas ei ole kostja väitnud, nagu nõutaks temalt hageja õigusabikulu hüvitamist lisaks

ühistu tavapärastele, tariifide alusel nõutavatele majandamiskuludele. Sellele viitas ka

ringkonnakohus oma otsuses, kui märkis, et ühelgi kostjale esitatud arvel ei ole kajastatud

õigusabikulusid, mida saaks seostada hageja ja kostja vahelise vaidlusega.

13. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse

väitele selle kohta, et hageja nõude rahuldamine 2013. a eest on põhjendamatu, sest 25. oktoobri

2012. a üldkoosolekul ei otsustatud 2013. a majandamiskulusid ega 2013. a majandustegevuse

aastakava kinnitamist, ning et 2013. a majandamiskulude suurus määrati kindlaks 25. aprilli 2013. a

üldkoosoleku otsusega, kuid tsiviilasjas nr 2-13-31830 tehtud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud

selle otsuse tühisus.

14. Kassatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka hageja 14. septembri

2009. a ja 25. oktoobri 2012. a üldkoosolekute otsuste kehtivust puudutavas osas.

Hagile esitatud vastuväites tugines kostja 14. aprilli 2009. a üldkoosoleku otsuse tühisusele

põhjendusel, et koosoleku kokkukutsumisel rikuti selleks ettenähtud korda. Maakohus leidis, et seda

korda ei ole rikutud ning otsus ei ole seetõttu tühine. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega,

ilma et oleks apellatsioonkaebuse väidetele üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumise kohta

vastanud. Siiski võib nõustuda ringkonnakohtuga, et kui tariifid, millel hagi rajaneb, on kinnitatud

25. oktoobri 2012. a koosoleku otsusega, siis on just sellel otsusel asjas määrav tähtsus.

Kuigi sel juhul ei ole 14. aprilli 2009. a üldkoosoleku otsusel asja lahendamise tulemuse seisukohalt

olulist tähtsust, juhib kolleegium siiski tähelepanu sellele, et selle üldkoosoleku otsuste tühisuse

küsimuse lahendamisel on kohtud valesti kohaldanud MTÜS § 241. Viidatud sätte lg 1 esimese lause

kohaselt on üldkoosoleku otsus muu hulgas tühine, kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku

kokkukutsumise korda. Lisatingimusi sellise otsuse tühisusele seadus ei sea. Seega leidsid kohtud

ekslikult, et 14. septembri 2009. a üldkoosoleku otsus on kehtiv tulenevalt sellest, et kostja oli

koosolekul kohal ja ei esitanud seal koosoleku toimumisele vastuväidet, ning et hilisem otsuste

tühisusele tuginemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Need põhjendused tuleb ringkonnakohtu

otsusest välja jätta.

Vastuhagiavalduse kohaselt palus kostja tunnistada 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p-d 1.1

ja 1.2 kehtetuks põhjendusel, et üldkoosolek ei saanud kinnitada varasema (14. aprilli 2009. a)

üldkoosoleku tühist otsust majandamiskulude tariifide kohta. Riigikohus on 27. märtsil 2013

tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13 tehtud otsuses selgitanud, et juriidilise isiku puudustega üldkoosoleku

otsus võib olla kas tühine või kehtetuks tunnistatav, kusjuures tühisuse aluseks saab olla mõni

MTÜS §-s 241 sätestatud puudus (p 12). MTÜS § 241 lg 1 esimese lause kohaselt on üldkoosoleku

otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt

tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub

mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või

ei vasta headele kommetele. Sama lõike teise lause järgi on otsus tühine ka seaduses sätestatud muul

juhul. Eespool viidatud lahendis märkis Riigikohus, et viimati nimetatud juhul peab üldkoosoleku

otsuse tühisus kui tagajärg seadusest selgelt tulenema. Kui üldkoosoleku otsus on vastuolus

seadusega, on korteriühistu liikmel KÜS § 13 lg 3 alusel õigus pöörduda kolme kuu jooksul otsuse

teadasaamise päevast arvates ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole. Kolleegium selgitas

ka, et viidatud sätet tuleb mõista selliselt, et korteriühistu liikme õigus nõuda üldkoosoleku

ebaseadusliku otsuse tühistamist on oma sisult samatähenduslik otsuse kehtetuks tunnistamise

nõudega (p 12). Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mis MTÜS § 241 lg 1 kohaselt

saaksid olla otsuse tühisuse aluseks. Seega kvalifitseeris ringkonnakohus kostja vastuhagiavalduse

nõude 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p-de 1.1 ja 1.2 kehtetuks tunnistamiseks õigesti

nõudena tunnistada vaidlustatud otsused kehtetuks nende vastuolu tõttu seadusega.

MTÜS § 24 lg 1 esimese lause järgi võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel

kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Ringkonnakohus

leidis põhjendatult, et kostja ei saanud nõuda kõnealuse üldkoosoleku otsuse p-de 1.1 ja 1.2 kehtetuks

tunnistamist, sest ta osales koosolekul, kuid ei ole lasknud protokollida oma vastuväidet otsusele.

Selline seisukoht on kooskõlas MTÜS § 24 lg-ga 3, mille teise lause kohaselt võib otsuse tegemisel

osalenud mittetulundusühingu liige nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta on

lasknud protokollida oma vastuväite otsusele. Selliselt on viidatud sätet korteriühistu liikme

vastuväite esitamisele kohaldanud ka Riigikohus oma varasemas praktikas (vt Riigikohtu 27. märtsi

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 16).

Maakohus käsitles oma otsuses 25. oktoobri 2012. a koosoleku kokkukutsumise korra järgimist ja

leidis, et seda korda ei ole rikutud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse selles

osas, kinnitades, et maakohus on tema vastuhagi piiridest väljunud, sest ta ei ole selle koosoleku

kokkukutsumise korra rikkumise väidet esitanud. Ringkonnakohus jättis apellandi väite tähelepanuta

ja maakohtu otsuse selles osas muutmata, ilma et oleks TsMS § 654 lg 5 nõudeid järgides vastanud

apellatsioonkaebuse väidetele hagi piiridest väljumise kohta. Kolleegium kõrvaldab selle rikkumise,

jättes maa- ja ringkonnakohtu otsustest välja põhjenduse, mis puudutab 25. oktoobri 2012. a

üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumist.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega 25. oktoobri 2012. a üldkoosoleku otsuse p 5

tühisuse tuvastamise nõude osas ega pea kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 vajalikuks neid korrata.

15. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

16. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kostja palus tagastada kassatsioonikautsjoni Advokaadibüroo

Sorainen AS-i arvelduskontole.

Malle Seppik, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev