3-2-1-84-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-84-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Osaühingu DANVILLE hagi Balti Kindlustusmaakler OÜ

vastu lepingulise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-11491

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Balti Kindlustusmaakler OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

21 181 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing DANVILLE, esindaja vandeadvokaat Erik

Lepikson

Kostja Balti Kindlustusmaakler OÜ, esindaja vandeadvokaat

Alar Urm

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-11491 ja Harju Maakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus samas asjas. Tsiviilasi saata uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Balti Kindlustusmaakler OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing DANVILLE (hageja) esitas 12. märtsil 2014 Harju Maakohtule Balti

Kindlustusmaakler OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja maaklerilepingu

rikkumisest tuleneva kahju 26 617 eurot 63 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2012. a konkludentselt maaklerilepingu, mille

kohaselt kohustus kostja vahendama hagejale kui ehituse töövõtjale ehituse kõikide riskide

kindlustuslepingu sõlmimist. Kostja vahendusel sõlmitigi hageja kui kindlustusvõtja ja Salva

Kindlustuse AS (edaspidi Salva) kui kindlustusandja vahel 18. juunil 2012 ehituse töövõtja kõikide

riskide kindlustusleping, mille kohta väljastas Salva hagejale poliisi.

Pärast poliisi väljastamist selgus, et kuigi hageja andis kostjale selged ja täpsed juhised

kindlustuskaitse vajaduse kohta, ei ole kostja kindlustusmaaklerina Salvaga kindlustuslepingu

sõlmimist vahendades neist lähtunud.

Hageja tegi töövõtulepingu alusel Kadaka Spordihallis ehitustöid. Ehitustööde tegemise ajal toimus

ajavahemikul 11. juulist 2012 kuni 19. juulini 2012 kahjujuhtum, mille käigus sattus ehitise

siseruumidesse vihmavesi, põhjustades seal kahjustusi. Kuigi hageja oli soovinud kindlustuslepingu

alusel ehituse kõikide riskide kindlustamist, keeldus Salva tekkinud kahju hüvitamisest, kuivõrd

sõlmitud kindlustuslepingu alusel ei ole kindlustatud olemasolevale ehitisele tekkinud kahju

(st ehitustööde tegemise käigus tekkinud kahju hoone ülejäänud osadele, mis ei ole kindlustusvõtja

tehtavad lepingulised ehitustööd).

Kuna kostja vahendusel Salvaga sõlmitud kindlustusleping ei taganud hagejale soovitud

kindlustuskaitset, on see sõlmitud vastuolus hageja huvidega. Seega rikkus kostja maaklerilepingust

tulenevaid kohustusi, sh seadusest tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Samuti ei ole kostja

lähtunud oma parimatest teadmistest ja oskustest, mistõttu on kostja otseselt vastutav hagejale

kahjujuhtumi tagajärjel tekkinud kahju eest. Hagejale tekitatud kahju seisneb kindlustusandja

keeldumises tekkinud kahju hüvitamisest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel kahju hüvitamist. Kahju tekkis sellest, et hageja pidi hüvitama

kahju kõrvaldamiseks Kadaka Spordihallis tehtud tööde maksumuse.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuse kohaselt täitis ta kõiki hageja juhiseid ja pakkumused

koostati hageja täidetud ERGO Kindlustuse AS (edaspidi ERGO) riskihindamisküsimustiku (edaspidi

küsimustik) alusel. Hageja jättis küsimustikus osa vajalikke andmevälju täitmata (sh küsimused

tulekahju ja muude riskide kohta) ning välistas ehitustöid ohustavate riskidena tormi ja üleujutuse.

Küsimustikus märgib hageja, et tal on varasem sarnase ehitustöö tegemise kogemus ja ta on

kasutanud sarnast ehitustehnoloogiat ja sarnaseid ehitusmaterjale. Osaliselt täidetud küsimustiku

alusel esitasid ehituse koguriski kindlustuslepingu sõlmimiseks pakkumused ERGO ja Salva. Salva

pakkumus oli aastamaksega 320 eurot ja ERGO pakkumuse aastamakse oli 510 eurot. Kuigi ERGO

pakkumuses sisaldus ka kindlustuskaitse tellija ehitisele tekkiva kahju eest, tegi hageja valiku Salva

pakkumuse kasuks.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. oktoobri 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

21 181 eurot 36 senti ning jättis 80% hageja menetluskuludest kostja kanda.

Maakohus tuvastas otsuses mh järgmised asjaolud:

hageja sõlmis 2012 juunis riigihanke korras Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga ehitustööde

töövõtulepingu Tallinnas asuva Kadaka Spordihalli katuste, avatäidete ja ventilatsiooni

rekonstrueerimistööde tegemiseks;

2012 juunis pöördus hageja Finantsinspektsioonis kindlustusmaaklerina registreeritud kostja poole, et

viimane vahendaks ehituse töövõtja kõikide riskide kindlustuslepingu (CAR) sõlmimist;

12. juunil 2012 saatis kostja kindlustuspakkumuse saamiseks hagejale küsimustiku;

13. juuni 2012. a e-kirjas pöördus kostja hageja poole küsimusega, kas hageja sõlmitud töövõtuleping

näeb ette tsiviilvastutuse osas kindlustuskohustuse;

13. juunil 2012 vastas hageja e-kirjaga kostjale, et ei saa kostja küsimusest aru, ja saatis sõlmitud

töövõtulepingust väljavõtte kindlustuse kohta, mille kohaselt (p-d 6.2.1−6.3) peab töövõtja sõlmima

ehituse koguriskikindlustuse (CAR) lepingu, mille tingimuste kohaselt peab kindlustus katma kõik

tööde tegemisest tulenevad riskid (sh sisseseade, masinad, olemasolev ehitis jm), kindlustuslepingu

hüvitamise piirmäär peab olema vähemalt võrdne lepingus sätestatud lepingu hinnaga (arvestatuna

koos käibemaksuga) ning omavastutusega mitte rohkem kui 5000 eurot (p 6.2.1);

tsiviilvastutuskindlustuse lepingu, mille tingimuste kohaselt peab kindlustus katma kõik tööde

tegemisest tulenevad riskid ja kahju, sh kahju, mis võib tööde tegemisel tekkida kolmandatele

isikutele; kindlustuslepingu hüvitamise piirmäära minimaalne suurus on sätestatud lepingu

eritingimustes, seejuures omavastutus ei või olla suurem kui 5000 eurot (p 6.2.2);

14. juunil 2012 esitas Salva kostjale hageja jaoks CAR pakkumise;

15. juunil 2012 palus kostja Salvalt pakkumist hageja jaoks ka tsiviilvastutuse kohta

kindlustussummaga 5000 eurot;

18. juunil 2012 edastas kostja hagejale ERGO pakkumise, milles oli pakutud mh kindlustada tellija

olemasolevat ehitist 15 000 euro ulatuses;

18. juunil 2012 teatas hageja kostjale, et talle sobib Salva pakkumine;

18. juunil 2012 väljastas Salva hagejale ehituse töövõtja kõikide riskide kindlustuspoliisi, mille

kohaselt kindlustusperioodiks on 19. juuni kuni 25. september 2012. Poliisi kohaselt on

kindlustusvõtja esindajaks kostja; materiaalse kahju suhtes kindlustatavaks objektiks lepingulised

tööd (ajutised ja lõplikud tööd, kaasaarvatud kõik kasutatavad materjalid) kindlustussummaga

186 398 eurot 33 senti ja omavastutusega 1000 eurot; kolmandate isikute vastutuse osas

kindlustatavateks objektideks on seadusjärgne tsiviilvastutus seoses otsese isikukahjuga ja otsese

varalise kahjuga, hüvitise limiidiks on ühe kindlustusjuhtumi puhul ja kindlustusperioodi kohta

kokku 127 000 eurot ning omavastutuseks on 1000 eurot; kindlustusmakse 626 eurot; kindlustamise

tingimused Salva ehituskindlustuse üldtingimused CAR 01;

17. juuli 2012 e-kirjades küsis hageja kostjalt, kas Salva katab ka ehituse tellija varale tekkinud

kahju, paludes viidata Salva üldtingimuste punktile, mille alusel saab kahju hüvitamist nõuda;

18. juulil 2012 hageja ja kostja vahel peetud e-kirjavahetuses selgitas hageja, et kahjujuhtum on

fikseeritud (kahjustada sai renoveeritava hoone puitpõrand), kuid Salva on korduvalt maininud, et

poliis ei korva kolmandatele isikutele tekkinud kahju;

Keskkonnaagentuuri õiendi kohaselt oli 11. juulist kuni 19. juulini 2012 sademeid rohkem kui

keskmiselt kogu juuli jooksul, st kõnealune periood oli väga vihmane, kuid tuule kiirus puhanguti

14,1 m/s ei olnud eriti suur;

ajavahemikus 30. juuli 2012 kuni 17. jaanuar 2013 tasus hageja talle esitatud arvete kohaselt

tekkinud kahjude kõrvaldamise eest koos käibemaksuga kokku 26 617 eurot 63 senti;

31. juulil 2012 pöördus hageja Salva poole kahju hüvitamise avaldusega, mille kohaselt kahjujuhtum

toimus ajavahemikus 11. juulist kuni 19. juulini 2012 Tallinnas Kadaka tee 62b, kui katusetööde

käigus voolas vihmasaju tagajärjel siseruumidesse vihmavesi, mille tagajärjel sai kahjustatud saali

põrand, fitnessiruumides laeplaadid, valgustid, seinad (värvkate kahjustatud), televiisor,

tuletõrjesüsteem, siseuksed, mängutablood;

8. augusti 2012 teatisega keeldus Salva kahju hüvitamisest, kuna kahjujuhtum ei vasta

kindlustusjuhtumi tingimustele;

27. detsembril 2012 esitas hageja kostjale pretensiooni nõudega kahju hüvitada;

3. jaanuaril 2013 esitas kostja hageja pretensioonile vastulause, keeldudes selle rahuldamisest.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on faktiliselt vahendanud hagejale kindlustuslepingu sõlmimist,

samuti on Salva poliisil kostja märgitud hageja esindajana. Seega on kostjal võimalik esitada hageja

vastu maakleritasu nõue. Isegi kui eeldada, et pooled leppisid kokku, et tasu ei maksta, on tegemist

käsunduslepinguga (VÕS § 619), mille puhul sarnaselt maaklerilepinguga on käsunduslepingu

regulatsioonist tulenevalt käsundisaajal kohustus tegutseda käsundi täitmisel käsundiandjale

lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega (VÕS § 620).

Kostja vastuväidetest ei järeldu lepinguliste kohustuste täitmine. Kuigi kindlustusmaaklerit ei saa

võrdsustada ehitusala asjatundjaga, ei tähenda see, et kindlustusmaakler ei peaks teadma

kindlustuslepingu seisukohast olulisi ehitusega seotud riske ega käsundiandjat neist teavitama.

Kindlustustegevuse seaduse (edaspidi KindlTS) § 141 sätestab kindlustuslepingu vahendamisel

kindlustusmaakleritele esitatavad nõuded. Lisaks sellele kohalduvad maakleri kui käsundisaaja

suhtes mh VÕS § 620 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 621 lg-d 1 ja 2.

Hageja varem sõlmitud töövõtulepingutes ei olnud ehituse koguriskikindlustuse (CAR) lepingute

osas välja toodud eraldi nõuet, et kindlustus peab katma ka olemasoleva ehitisega seotud kahjud,

mistõttu poliisid seda kindlustusriski ka ei katnud (I kd, tl-d 173−203). Kadaka Spordihalli

töövõtulepingu kohaselt oli aga sellekohane kindlustus ehituse töövõtjalt nõutav, millest hageja

kostjat ka enne lepingu sõlmimist teavitas, saates kostjale töövõtulepingust sellekohase väljavõtte.

Kostja kui kindlustusküsimustes asjatundja kohustuseks oli juhtida hageja tähelepanu küsimustikus

täitmata jäetud väljale tellija olemasolevale ehitisele tekkida võiva varakahju kohta. Samuti oleks

kostja pidanud viitama asjaolule, et Salva kindlustuspoliis sellele riskile materiaalset kahju käsitlevas

osas kindlustuskaitset ei paku. Kohtu hinnangul oleks kostja pidanud hagejale vastutuskahju osas

(Salva poliisi 2. osa kolmandate isikute vastutus) selgitama, et Salva ehituskindlustuse üldtingimuste

(CAR-01) punktide 6.4.1 ja 6.4.1.4 kohaselt ei hüvitata lisaks üldistele välistustele vastutuskahju all

kulusid, mis tuleb hüvitada üldtingimuste materiaalse kahju raames ning mis on tekkinud

ehitusobjekti parandamise, ümbertegemise, remontimise või asendamisega, samuti nõudeid, mis on

tekkinud tellijale. Asjas on ilmne, et kostja nendele küsimustele kindlustuslepingu vahendamisel

tähelepanu ei pööranud ja seda ta ka eelistungil tunnistas (II kd, tl 74).

Kuigi kostjalt ei saa nõuda kahjujuhtumi toimumise korral kindlustushüvitise väljamaksmise

garanteerimist, peab kindlustusmaakler oma kohustuste raames siiski tegema kõik selleks, et

välistada kindlustuslepingust endast tulenevad puudused kahju võimalikuks hüvitamiseks. Kuna

kindlustuslepingu eesmärgiks on tagada kindlustusjuhtumi korral kindlustusvõtjale kahju hüvitamine,

siis ka vastava lepingu vahendamine peab täitma sama eesmärki, st kindlustusmaakler peab

vahendama käsundiandjale eeskätt sellise kindlustuslepingu sõlmimist, mis kataks võimalikult hästi

kõiki kindlustusvõtja tegevusega seotud riske ja tema antud vastavaid juhiseid ning tagaks võimaliku

kindlustusjuhtumi korral hüvitise väljamaksmise. Kuna kindlustusmaakleri puhul on tegemist

majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, pidi ta mõistliku inimese seisukohast võttes ette

nägema, et kui tema vahendatud kindlustusleping ei kata kõiki hageja seisukohast vajalikke riske, siis

võib hageja saada kahju, kui sel põhjusel ei tunnistata kahjujuhtumit kindlustusjuhtumiks ja hagejale

hüvitist välja ei maksta (VÕS § 127 lg 3).

Kostja on vaidlustanud ka põhjusliku seose talle etteheidetava hooletuse ja hagejale tekkinud kahju

vahel (VÕS § 127 lg 4), leides, et hagejale ei tekkinud kahju mitte seetõttu, et kindlustuslepingus jäid

väidetavalt mõned kindlustusriskid katmata, vaid seetõttu, et hageja ise ja tema alltöövõtja ei teinud

hädavajalikke eeltöid võimaliku vihmasaju tagajärgede ärahoidmiseks, mistõttu vihmavesi võis

tungida Kadaka Spordihalli siseruumidesse ja neid kahjustada. Samuti ei saa kostja hinnangul pidada

suvist vihmasadu kindlustusjuhtumiks isegi siis, kui kindlustuslepingusse (poliisi) oleks sisse kantud

kindlustuskaitse olemasolevale hoonele, ning puudub alus arvata, et kindlustusandja oleks sellisel

juhul hageja nõutud kahju kindlasti hüvitanud. Kostja need vastuväited ei ole asjakohased. Nii ei

nõua hageja kostjalt vahetult vihmakahju hüvitamist, vaid sellise kahju hüvitamist, mille hageja sai

seetõttu, et kostja vahendusel sõlmitud kindlustuslepingu alusel ei hüvitanud kindlustusandja

hagejale vihmakahjust tingitud kahju, seega on hageja kahjuks praegusel juhul kahjujuhtumi korral

ettenähtud kahjuhüvitise saamata jäämine. Kuigi põhimõtteliselt võivad mõlemad kahjud oma

suurusjärgult ka kokku langeda (vihmakahju suurus vastab hüvitamata kahjuhüvitise suurusele), on

siiski tegemist erinevate kahjudega. Kui eeldada, et vihmakahju tekkis hageja enda või tema

alltöövõtja süül (hooletus katusetööde katmisel vihmasaju eest), ei ole võimalik kostja suhtes

kohaldada VÕS § 138 (ühine vastutus kahju eest). Paljasõnalised on kostja vastuväited, et

vihmakahju ei saa käsitada kindlustusjuhtumina ja et pole alust arvata, et isegi vajaliku

kindlustuskatte olemasolul (kindlustusobjektiks ka olemasolevale ehitisele tekitatud kahjud) oleks sel

põhjusel hagejale kindlustushüvitis välja makstud. Nii nähtub kostja esitatud tõendist, et

vihmakahjustusi põhjustanud vihmasadu oli erandlikult tugev, samuti nähtub Salva vastusest, et

kindlustushüvitise avaldus jäi rahuldamata põhjusel, et kindlustuslepingu alusel ei olnud kindlustatud

olemasolevale ehitisele tekkinud kahju (st Kadaka Spordihalli siseruumidele vihmavee läbijooksu

tagajärjel tekitatud kahju) ja vastutuskindlustuse alusel on CAR-01 üldtingimuste kohaselt tellija

varale tekitatud kahju hüvitamine välistatud. Seega puudub igasugune alus arvata, et kui

olemasolevale ehitisele tekitatud kahju oleks olnud kindlustatud (nii nagu hageja soovis), oleks

vastav kindlustushüvitis jäänud talle välja maksmata.

Hageja nõude põhisumma 22 181 eurot 36 senti (ilma käibemaksuta) on kooskõlas hageja esitatud

kuludokumentidega. Hageja on käibemaksukohuslane, maha tuleb arvata ka omavastutus 1000 eurot.

Kostja on samuti esitanud taotluse vähendada võimalikku kahjuhüvitist hageja kasuks VÕS § 140

lg 1 alusel seetõttu, et nii hageja kui ka tema alltöövõtja on oma igapäevases kutse- ja

majandustegevuses ehitustegevuses tegevad ning pidid olema teadlikud vajalikest toimingutest,

materjalidest jms, tagamaks kahju ärahoidmist ehitusjärgus olevatele hoonetele Eesti muutlikes

ilmaoludes. Oleks äärmiselt ebaõiglane ja vastuvõtmatu, kui kostja vastu esitatud hagi täielikult

rahuldataks. Maakohus leidis, et kahju hüvitamise piiramine VÕS § 140 alusel ei oleks kooskõlas

nimetatud normist tulenevate eeldustega, ja jättis taotluse rahuldamata.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja saata

asi tagasi uueks arutamiseks.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. veebruari 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu menetluskulud jäid kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kahju hüvitamise eeldused (VÕS § 115, § 127 ja § 128) on

täidetud. Samuti on maakohus selgitanud kahjuhüvitise suuruse kujunemist ning seda, miks ei esine

hüvitatava kahju vähendamise asjaolusid.

Kooskõlas finantsinspektsiooni seaduse § 57 lg-ga 1 on Finantsinspektsioon andnud juhendi, mis on

kinnitatud juhatuse 2. augusti 2007 otsusega nr 1.1-7/42 ja avaldatud finantsinspektsiooni kodulehel,

kus selgitatakse KindlTS §-dest 141 ja 148 ning VÕS §-dest 54 ja 55 tulenevaid nõudeid

kindlustuslepingu vahendamisele. Juhendi p 2.2.1 järgi kohaldub juhend Eestis tegutsemisõigust

omavatele kindlustusmaakleritele ning p-s 2.2.2 tuuakse välja, et KindlTS-s ning VÕS-s sätestatud

kindlustusvahendaja kohustuste täitmisel peab kindlustusvahendaja oma igapäevatöös arvestama

samuti ka Finantsinspektsiooni selgitustega. Kindlustusmaakleri tegevusele kohalduvad VÕS

käsundit reguleerivad sätted. Majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks

toimima ka üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Finantsinspektsiooni juhendit saab käsitada kui

üldist juhist kutseoskuste ja kindlustusmaakleri hoolsus- ja lojaalsuskohustuse sisustamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et kui kindlustusleping oleks sõlmitud vastavalt talle antud käsundile, oleks

hageja siiski jäänud kindlustushüvitiseta. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja peaks

tõendama, et kui olemasolev ehitis oleks olnud kindlustatud, siis oleks talle kindlustushüvitis välja

makstud. Praegusel juhul on Salva keeldunud hüvitise maksmisest üksnes sel põhjusel, et

kindlustuslepingu alusel ei ole kindlustatud olemasolevale ehitisele tekkinud kahju (st ehitustööde

teostamise käigus tekkinud kahju hoone ülejäänud osadele, mida hageja tehtavad lepingulised

ehitustööd ei puudutanud). Lisaks toob Salva välja, et kindlustuskaitset ehituse perioodiks

olemasolevale ehitisele tekkivatele kahjudele kostja vahendusel kindlustuslepingu sõlmimisel ei

soovitud. Nõustuda tuleb hagejaga, et isegi kui küsimustikus oleks märgitud riskidena torm ja

üleujutus ja nende riskide kohta oleks kindlustusleping ka sõlmitud, siis ei oleks Salva

kindlustuslepingu alusel hüvitist ikkagi välja maksnud, kuna tellija ehitis ei olnud nõuetekohaselt

kindlustatud.

Hageja on tõendanud kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose

olemasolu. Praegusel juhul on Salva keeldunud hüvitise maksmisest üksnes sel põhjusel, et hoone oli

kindlustamata. Muid kindlustushüvitise väljamaksmise aluseid ei ole Salva välja toonud. Seega peaks

kostja tõendama, et isegi juhul, kui ta oleks käsundi nõuetekohaselt täitnud ning hageja ja Salva

oleksid sõlminud hageja nõuetele vastava kindlustuslepingu, ei oleks hagejale hüvitist makstud.

Kostja ei ole selliseid asjaolusid ja tõendeid nende kohta kohtule esitanud.

Kindlustusvaldkonnas maakleriteenust osutades peab isik arvestama, et kindlustuslepingu

vahendamisest saadav tasu on oluliselt väiksem kui maksimaalselt kindlustatud risk. Praegusel juhul

ei ole kostja tõendanud VÕS § 140 kohaldamiseks vajaliku erandjuhu olemasolu. Kostja tegevuseks

on kindlustuslepingute vahendamine, st isik osutab teenust oma majandus- ja kutsetegevuses ning

kindlustusmaakler peab seda tegema kooskõlas vastava valdkonna õigusaktide ning nõuetega. Kuigi

praegusel juhul on kostja väitnud, et tema vastutuskindlustus kahju ei hüvita, siis ei ole see asjaolu,

mis tingiks VÕS § 140 lg 1 kohaldamise. VÕS § 140 kohaldamist ei tingi ringkonnakohtu hinnangul

ka see, et kindlustuslepingu vahendamisest saadav tulu oli ca 300 korda väiksem võimalikust kahjust.

Ringkonnakohus leidis, et menetluskulud tuleb kindlaks määrata enne 1. jaanuari 2015 kehtinud

korra järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Isegi juhul, kui hageja oleks sõlminud lepingu ERGO-ga, ei oleks harilikust vihmast ja/või

ehituspraagist tekkinud kahju hüvitatud. Selline välistus on selgelt sätestatud ERGO CAR lepingus,

p 18.1.4, 25.1.2. Seega ei ole tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja võimaliku kohustuste

rikkumisega. Rikutud on VÕS § 127 lg-t 4.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada. Asi tuleb TsMS § 691

p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja väidetav kohustuste rikkumine on

põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Õigusliku küsimusena vajab lahendamist ka küsimus

kindlustusmaakleri vastutuse ulatusest.

10. Kohtud on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid lepingu, mille esemeks oli kindlustuslepingu

sõlmimise vahendamine (kas maaklerileping või käsundusleping). Hageja nõuab kostjalt lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 alusel võib hageja nõuda kostjalt kahju

hüvitamist, kui mh on rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Praeguses vaidluses tuleb mh lahendada küsimus, kes peab tõendama põhjusliku seose olemasolu.

Maakohus ei ole tõendamiskoormuse kohta küll selget seisukohta võtnud, kuid on leidnud, et kostja

väited põhjusliku seose kohta ei ole asjakohased ning on ka paljasõnalised. Ringkonnakohus on

pannud tõendamiskoormuse ühemõtteliselt kostja kanda.

11. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole lahendanud tsiviilasja vajaliku põhjalikkusega, mh rikkudes ka

selgitamiskohustust põhjusliku seose tõendamise koormuse kohta.

Tuvastatud asjaolude kohaselt soovis hageja sõlmida ehituse töövõtjana nn ehituse

koguriskikindlustuse (CAR-kindlustus). Tavapäraselt koosneb see kindlustusliik varakindlustusest ja

vastutuskindlustusest. Varakindlustuse osa omakorda võib hõlmata ka olemasoleva ehitise

kindlustamise. On tuvastatud, et hageja sõlmitud kindlustusleping ei katnud olemasolevale ehitisele

tekkida võiva kahju riski.

Hageja põhiväide menetluses on olnud see, et kuigi tema oli esitanud kostjale selge info väljavõttena

töövõtulepingust, millest nähtus mh vajadus kindlustada ehitusperioodiks olemasolev ehitis, jättis

kostja vajaliku kindlustuskaitsega lepingu talle vahendamata. Selle tagajärjel tekkis hagejal kahju.

Kostja on olnud enne kohtumenetlust ja kohtumenetluses läbivalt seisukohal (vt I kd, tl 22, 125, 128;

II kd, tl 14), et isegi juhul, kui kindlustuskaitse oleks hõlmanud olemasolevale ehitisele tekkida võiva

kahju riski, ei oleks tekkinud kahju hagejale siiski hüvitatud, kuna ehituspraagi ja vihmasaju (mis ei

ole ootamatud ega ettenägematud sündmused) tõttu tekkivat kahjuriski ei kindlustata.

12. Kolleegium on seisukohal, et vaidluse õigeks lahendamiseks tulnuks kohtutel lahendada

hüpoteetiline olukord, mil hageja väidetav kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks

olemasoleva ehitise kindlustatuse tingimustes. Tõendite kogumise ja hindamise abil tulnuks selgitada,

kas kostjal oli võimalik soovitada hagejale selliseid kindlustustingimusi, mis oleksid tõenäoliselt

taganud vihmasaju ja väidetava ehituspraagi tõttu olemasolevale ehitisele tekkinud kahju hüvitamise.

Ainult hüpoteetilise olukorra lahendamisega saab lugeda põhjusliku seose kostja tegevusetuse ja

tekkinud kahju vahel olemasolevaks või puuduvaks.

Seda ei ole kohtud sisuliselt teinud. Maakohus ei ole pooltele selgitanud, et hüpoteetilise olukorra

lahendamiseks on vaja esitada tõendeid, rikkudes seega TsMS § 392 lg 1 p-s 4 sätestatud

selgitamiskohustust. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite

lubatavuse kohta. Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad

pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15).

Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumisi kõrvaldanud.

13. Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on vähemalt

üldjuhul hageja ülesanne, vt selle kohta lähemalt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-173-12, p 18.

Põhjusliku seose tõendamise koormust puudutavalt on kohtud muu hulgas jätnud piisava tähelepanuta

selle, et vähemalt üldjuhul ei paku kindlustusandjad (hoolimata kindlustustoodete nimetusest:

koguriskikindlustus, täiskasko jms) kindlustustingimustes kaitset kõikvõimalike kahjude tekkimise

riskide vastu. Üldjuhul on kindlustustingimustes ette nähtud välistused osa riskide kohta. Seega on

praegusel juhul tõendamiskoormuse jaotamise seisukohalt oluline selgitada, kas hageja soovis lisaks

olemasoleva ehitise kindlustamisele kaitset ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad

vähemalt eelduslikult ei kindlusta. Kui pidada vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu olemasolevale

ehitisele tekkida võivat kahju ebaharilikuks riskiks, tuleneb sellest hagejale tõendamiskoormus -

esitada kohtule tõendid selle kohta, et olemasoleva ehitise kindlustuskaitse korral oleks talle

tõenäoliselt hüvitatud ka vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju. Kui hageja seda tõendab,

on kostjal võimalik tõendada, et temal ei olnud objektiivsel põhjusel võimalik hagejale sellist

kindlustustoodet vahendada. Kostjal kui professionaalsel kindlustusmaakleril on võimalus tõendada

ka seda, et Eestis ei paku sellist kindlustustoodet ükski kindlustusandja.

Seega ei ole eelduslikult õige ringkonnakohtu seisukoht, et põhjusliku seose tõendamise koormus on

üksnes kostjal. Igal juhul on aga vale ringkonnakohtu seisukoht, et hageja on tõendanud põhjusliku

seose olemasolu. Ekslik on see seisukoht eespool märgitud hüpoteetilise olukorra lahendamata

jätmise tõttu. Nimetatud seisukoht võis kaasa tuua ka VÕS § 127 lg 4 ebaõige kohaldamise ja seega

ebaõige lahendi tegemise.

14. Eespool kirjeldatud minetuste tõttu tuleb alama astme kohtute lahendid tühistada ja asi saata

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

15. Kolleegium märgib, et nõustub kohtute seisukohtadega, mis puudutavad kostja kui

kindlustusmaakleri lepinguliste kohustuste rikkumist. Kui sõlmitud leping lugeda maaklerilepinguks,

siis VÕS § 658 lg 2 järgi kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui

maaklerilepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti. VÕS § 620 lg 2 esimese lause kohaselt peab

käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima

kasuga. Sama lõike teise lause kohaselt peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja

lisaks toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

Kostja tegutses majandus- ja kutsetegevuses, spetsiifiliselt kindlustusteenuste vahendamise

valdkonnas. Kostja pidi tuvastatud asjaolude kohaselt aru saama, et hagejalt nõuti mh ka olemasoleva

ehitise kindlustamist, ning ta pidi seega hageja tähelepanu juhtima sellele, et Salva pakkumine sellist

kindlustusriski ei kata. Küll aga ei pruukinud kostja lepingulise kohustuse rikkumine kaasa tuua

hagejale kahjulikku tagajärge, st puududa võis põhjuslik seos.

Kolleegium märgib veel üldistavalt seda, et lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua

vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas

ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja.

16. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus,

vt täpsemalt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22, eelkõige

viimane lõik.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon kostjale tagastada.

Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik