3-2-1-92-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-92-15

Määruse kuupäev

23. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

A. K avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-19613

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse

kaudu)

Võlgnik A. K

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-19613

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta A. K kanda.

3. Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K (võlgnik) kannab alates 28. aprillist 2011 karistust Tartu Vanglas tähtajaga kuni 28. aprill

2026. Tartu Maakohus kuulutas 2. augusti 2013. a määrusega võlgniku avalduse alusel välja tema

pankroti ning nimetas pankrotihalduri. Maakohus kinnitas 5. mai 2014. a määrusega võlgniku

pankrotimenetluses jaotusettepaneku.

Pankrotihaldur esitas 28. juulil 2014 maakohtule kinnitamiseks lõpparuande, milles palus määrata

pankrotihalduri tasu, lõpetada pankrotimenetlus ja vabastada pankrotihaldur tema kohustustest.

Samas palus pankrotihaldur algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja määrata talle

usaldusisik. Võlgnik on maksejõuetu, mille peamiseks põhjuseks on liigsed laenukohustused ja

kriminaalasjade kohtuvaidlustes tekkinud ja võlgnikult väljamõistetud menetluskulud. Võlgnikul ei

ole olnud sissetulekuid ning karistuse kandmisel kinnipidamisasutuses on töö leidmine raskendatud.

2. Eesti Vabariik (võlausaldaja) esitas võlgniku kohustustest vabastamise kohta vastuväite. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetlus tuleb jätta pankrotiseaduse (PankrS) § 171 lg 2 p 4 alusel

algatamata, sest võlgnik on tahtliku kuriteoga tahtlikult ja raske süülise käitumisega takistanud

võlausaldajate nõuete rahuldamist, st ta on pannud ennast ise olukorda, kus võlausaldajate nõuete

täitmine on raskendatud või võimatu.

3. Tartu Maakohus kinnitas 2. detsembri 2014. a määrusega lõpparuande ja lõpetas võlgniku

pankrotimenetluse, vabastas pankrotihalduri kohustustest ning määras kindlaks tema tasu ja

võlausaldaja nõude rahuldamata osa suuruse. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata.

Määruse kohaselt pidi võlgnik tahtlikku kuritegu toime pannes mõistma, et karistuse kandmise ajal

on rahaliste kohustuste täitmine kokkulepitud viisil võimatu või oluliselt raskendatud. Tahtliku

kuriteo toimepanemisega on võlgnik tahtlikult ja süülise käitumisega takistanud võlausaldajate

nõuete rahuldamist, st ta on pannud end ise olukorda, kus võlausaldajate nõuete täitmine on

raskendatud või võimatu. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestab üldjuhul viis aastat.

Pikaajalises vangistuses viibival võlgnikul on võimalused mõistlikult tulutoova tegevusega

tegelemiseks piiratud. Selgusetu on võlgniku enda tegelik tahe ja soov võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Nõuete rahuldamiseks kogutakse raha vangistusseaduses toodud reeglite järgi ja

üldjuhul toimuks raha kogumine kolmandate isikute (eelkõige pere) tehtud maksete arvel. Maksete

tegemise aluseks ei ole töösuhe (mõistlikult tulutoov tegevus). Alles kinnipidamisasutusest vabanedes

saab võlgnik tegelikult näidata oma tahet ja soovi võlausaldajate nõudeid rahuldada ning mõistlikult

tulutoova tegevusega tegeleda.

4. Võlgnik esitas määruskaebuse, paludes tühistada määruse osas, millega maakohus jättis võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse algatamata, ning teha uus määrus, millega algatada kohustustest

vabastamise menetlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. jaanuari 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud võlgniku kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt tõlgendas maakohus valesti PankrS § 171 lg 2 p 4. Ei ole

tõendatud, et võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda pannud

toime tegusid, millega tahtlikult või raske hooletuse tõttu on takistanud võlausaldajate nõuete

rahuldamist. Üksnes asjaolu, et kohtuotsus, millega võlgnik mõisteti süüdi tahtlikult toimepandud

kuritegudes, tehti ja jõustus PankrS § 171 lg 2 p-s 4 märgitud aja jooksul, ei anna alust seda sätet

kohaldada. Võlgnikku ei ole süüdi mõistetud PankrS § 171 lg 2 p-s 1 nimetatud kuritegudes, mis

iseseisvalt annavad aluse jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Ka see, et

kohus määras võlgnikule karistuseks 15-aastase vangistuse, ei anna alust hinnata võlgniku tegevust

võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena.

Võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2

alusel, kui kohustustest vabastamise menetlus ei täida oma eesmärki. Jaotusettepanekust ja

lõpparuandest nähtuvalt on võlgnikul pankrotimenetluses tunnustatud ja täitmata kohustuseks üksnes

kriminaalmenetlustes riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud 10 478 eurot 86 senti. Kuigi

PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei ole kriminaalkohtumenetluse kuludest vabastamine pankrotiseadusega

välistatud, ei täida pankrotimenetluse eesmärki, kui kohustustest vabastamise menetlus tuleb algatada

üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev isik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada

kriminaalkohtumenetluse kulud varem, kui nõue aeguks ja karistust ei ole veel kantud. Võlgniku

pankrotimenetluses riigi tunnustatud, kuid täitmata nõue aegub tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 157 lg 3 kohaselt 18. detsembril 2024, s.o enne võlgniku vangistuse lõppu 28. aprillil 2026.

Seega ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine oma eesmärki anda kohustustest

vabastamise võimalus isikule, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja võimaldada talle uue

majandusliku alguse, anda talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.

Kinnipeetava uus majanduslik algus võib saabuda vabanemisel, kuid selleks ajaks on

pankrotimenetluses tema vastu tunnustatud nõue aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Võlgnik palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.

Ringkonnakohus jättis valesti võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, sest lähtus

ekslikult asjaolust, et võlgnik peab kandma kogu talle määratud karistuse. Karistusseadustiku

(KarS) § 76 lg 2 järgi on võlgnikul võimalik vabaneda ennetähtaegselt pärast poole karistusaja

möödumist, s.o alates 28. oktoobrist 2018. Seega on võimalik, et võlausaldaja nõue aegub pärast

võlgniku karistuse ärakandmist, mitte vangistuse ajal ning võlgnik peab pärast vabanemist täitma

oma kohustust veel vähemalt kuus aastat. Kuigi pankrotimenetluses tunnustatud nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 3 järgi kümme aastat, võib võlgniku kohta kriminaalasjas tehtud

otsusele kohalduda KarS § 82 lg-s 5 sätestatud täitmise peatumise regulatsioon. Sellisel juhul on

ringkonnakohtu käsitlus võlausaldaja nõude aegumise kohta ekslik. Lisaks võib asjas kohalduda

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 417 lg 3 ja § 423, mis juhul saaks võlgniku karistuse

asendada vangistusega.

7. Võlausaldaja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema

kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 11). Öeldu on asjakohane, kui kohustustest vabastamise menetluse

algatamine, menetluse läbiviimine ja kohustustest vabastamine aitavad kaasa ja tagavad kohustustest

vabastamise menetluse eesmärkide saavutamisele.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel tuleb arvestada PankrS § 2

teises lauses sätestatud eesmärki anda füüsilisele isikule võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras. Selle eesmärgi saavutamise üle otsustamiseks on ringkonnakohus

põhjendatult hinnanud võlgniku kohustuste struktuuri. Ringkonnakohus tuvastas, et võlgniku

kohustusteks on kriminaalasjades riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud 10 478 eurot 86 senti.

Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 ja § 695 järgi seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, v.a juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud määruskaebusega ja asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Võlgnik ei ole määruskaebuses ka väitnud, et

ringkonnakohus on kohustuste struktuuri valesti tuvastanud. Ringkonnakohus ei ole selle asjaolu

tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole

kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses

vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud

enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, et ringkonnakohus

oleks pidanud tema kohustustest vabastamise menetluse algatamise üle otsustamisel arvestama, et

võlgnikul on KarS § 76 lg 2 alusel võimalus ennetähtaegselt vangistusest vabaneda. Kuna PankrS ei

näe ette kohtu kohustust võtta kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel arvesse

vanglakaristust kandva võlgniku võimalikku ennetähtaegset vabanemist, ei saa kohus selle oletusliku

võimalusega arvestada.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub

TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise

menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. Praegusel

juhul ei ole asjakohane võlgniku viidatud KarS § 82 lg-s 5 ettenähtud otsuse täitmise aegumise

regulatsioon. KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste

sissenõuete sissenõudmisel KrMS-i sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Võlgnikult

on jõustunud kohtuotsusega riigi kasuks välja mõistetud kriminaalmenetluste kulud ning seda nõuet

on ka võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Pankrotimenetluses tunnustatud nõude

aegumistähtaeg on sätestatud TsÜS § 157 lg-s 3.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata

jätmine ei välista võlgniku kriminaalasjades riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude

sissenõudmisest loobumist (KrMS § 418).

11. Riigikohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull