3-2-1-79-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Vitali Melnitšenko hagi Dmitri Fokini vastu 82 157 euro

80 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-35746

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri Fokini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

106 369 eurot 53 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vitali Melnitšenko, esindaja vandeadvokaat

Aleksander Vares

Kostja Dmitri Fokin, esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35746 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Dmitri Fokinile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vitali Melnitšenko (hageja) esitas 31. juulil 2013 Harju Maakohtule hagi Dmitri Fokini (kostja)

vastu 82 157 euro 80 sendi (sh põhinõue 63 883 eurot 20 senti ja intress 18 274 eurot 60 senti) ja

viivise saamiseks.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid 16. aprillil 2012 Soulfresh Invest OÜ (laenuandja) ja Osaühing

PROMTECHMONTAG (põhivõlgnik) laenulepingud nr 001 ja nr 002 (laenulepingud) ning

17. aprillil 2012 nende lisa 1 (laenulepingute lisa 1), millega laenuandja laenas põhivõlgnikule

340 000 eurot tähtajaga kuni 16. juuli 2013 intressiga 10% aastas. 17. aprillil 2012 allkirjastas kostja

käenduslepingu (käendusleping), millega võttis endale kohustuse viivitamatult täita kõik

eelnimetatud lepingutest tulenevad täitmata rahalised kohustused 170 000 euro ulatuses.

Käenduslepingus viidatud kuupäevaks peaks olema 16. aprill 2012, mitte aga 16. aprill 2013.

Laenusumma kanti põhivõlgnikule üle 17. aprillil ja 15. juunil 2012. Põhivõlgnik kandis

11. oktoobrist 2012 kuni 3. maini 2013 laenuandjale üle 290 698 eurot 36 senti, millest 14 581 eurot

56 senti intressina ning 276 116 eurot 80 senti põhinõude tagastusena. Kohustuste täitmise

meeldetuletustele kostja tähtaegselt ei vastanud ning asus oma vara võõrandama. Laenuandja müüs

oma laenulepingutest ja käenduslepingust tulenevad nõuded põhivõlgniku ja kostja vastu hagejale,

mille kohta allkirjastati 12. juulil 2013 nõuete ülemineku kinnitus, mille hageja edastas kostjale

15. juulil 2013.

Hageja palus kostjalt välja mõista 83 052 eurot 16 senti (põhinõue ja intress kokku 82 157 eurot

80 senti + viivis 31. juuli 2013. a seisuga 894 eurot 36 senti) ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 367 alusel hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutumata viivise 0,1% põhinõude

summast päevas kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et laenulepingute lisa 1 ning käendusleping on võltsitud, sest ta

ei ole neid allkirjastanud. Hageja saanuks esitada nõude põhivõlgniku vastu.

Laenulepingute lisa 1 ei ole kunagi sõlmitud. Hageja väidab, et laenulepingu lisa sõlmiti järgmisel

päeval pärast laenulepingute sõlmimist. Kostja leiab, et sel ajal polnud mingit vajadust

laenulepingutes midagi muuta ja tähtaegu lühendada.

Erinevalt pooltevaheliste suhete praktikast on laenulepingute lisa 1 ja nn käendusleping

käsikirjalised, kuigi kõik pooltevahelised lepingud ja kirjad olid alati trükitud. Puudub eluliselt usutav

põhjendus, miks pidi kostja kui ärivaldkonnas suurte kogemustega isik sõlmima käenduslepingu.

Viimase tekstis on tavalisest praktikast mitmeid kõrvalekaldeid. Lepingus on kirjutatud „Dmitri

Fokin", mitte aga „Mina, Dmitri Fokin." Eksimus on kuupäevas: aastaarvu „2012" asemel on

kirjutatud „2013". Dokumentidega töötavad inimesed eksivad tavaliselt aastaarvudega n-ö allapoole,

mitte ülespoole. Allkirja juures ei ole märgitud allakirjutanu nime. Käenduslepingut ei ole kellegagi

kooskõlastatud ning seda lepingut ei ole saadetud kostjale tutvumiseks, mis ei ole tavapärane. Vigu

on liiga palju, et seda juhuseks pidada.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. detsembri 2013. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 83 052 eurot 16 senti (sh põhinõue 63 883 eurot 20 senti, intress 18 274 eurot 60 senti ja

viivis 31. juuli 2013. a seisuga 894 eurot 36 senti) ning tasumisele kuuluvalt põhinõudelt

(63 883 eurot 20 senti) viivise 0,1% päevas alates 1. augustist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa üldjuhul pidada õigeks praktikat, kus kohtule esitatakse

teise poole vastu sisuliselt kriminaalsüüdistus võltsimises politseisse pöördumata. Kohtul ei ole

tekkinud põhjendatud kahtlust laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu võltsimises muu hulgas ka

seetõttu, et kostja pole nende dokumentide võltsituse põhistamiseks tuginenud TsMS § 277 lg 2 alusel

dokumentide võrdlemisele. Kõrvutades omavahel kostja allkirju laenulepingutel, mille isiklikku

allkirjastamist kostja vande all kinnitas, kostja vaidlustatud allkirjadega algdokumentidel, ei erine

allkirjad visuaalselt üksteisest.

Maakohus jättis 12. novembri 2013. a määrusega rahuldamata kostja taotluse määrata

käekirjaekspertiis, sest kostja paljasõnaline väide allkirja võltsimise kohta ei ole ekspertiisi

määramiseks küllaldane. Maakohus jättis rahuldamata ka 5. detsembri 2013. a kohtuistungil tehtud

korduva taotluse määrata käekirja- ja dokumendiekspertiis, jäädes 12. novembri 2013. a määruse

seisukohtade juurde. Maakohus leidis, et kostja kahtlused laenulepingute lisa ja käenduslepingu teksti

kirjutamise ning nende allakirjutamise kuupäeva osas on oletuslikud ega puutu asjasse. Isegi kui

ekspertiisiga oleks võimalik tuvastada mingi teksti või allkirja andmise täpset kuupäeva, siis ei

tõendaks see iseenesest kostja väidetud dokumentide võltsitust. Kostja vande all antud seletuse kui

tõendi usaldusvääruse seab kahtluse alla kostja valikuline mälu erinevate episoodide meenutamisel.

Ei ole usutav, et kostja, olles veendunud oma allkirja võltsimises, mille alusel nõutakse talt enam kui

83 000 euro tasumist, ei pöördu politseisse isegi pärast seda, kui kohus jätab rahuldamata ekspertiisi

määramise taotluse ning selgitab politseisse pöördumise võimalust. Kostja selline ebamõistlik

tegevusetus oma huvide kaitsel muudab ebaveenvaks kostja väited dokumentide võltsituse kohta.

Kostja väitel on laenulepingute lisa 1 võltsitud, kuid laenulepingud kehtivad. Laenulepingute järgi oli

laenu tagastamise tähtaeg 17. aprillil 2014. Olnuks loogiline, et kostja kui põhivõlgniku juhatuse liige

oleks sellele asjaolule varem tuginenud. Kostja kinnitas vande all antud seletuses, et põhivõlgnik on

laenulepingutest tulenevad kohustused suuremas ulatuses täitnud, jättes täpsustamata, miks oli

põhivõlgnikul vaja tagastada laenu ennetähtaegselt.

Laenuandja saatis kostjale 10. juulil 2013 käenduskohustuse kohta meeldetuletuse. Kostja väitis

maakohtu istungil, et ta ei mäleta meeldetuletuse saamist, kuid asus samal kuupäeval oma varasid

võõrandama. Laenulepingute lisa 1 muudatuse kohaselt saabus laenusumma tagastamise tähtaeg

16. juulil 2013 ehk kuus päeva pärast seda, kui kostja vormistas oma registris olevad varad abikaasa

nimele. Kostja selline käitumine koos muude eelnimetatud asjaoludega kinnitavad kohtu

siseveendumust selles, et kostja väited dokumentide võltsituse kohta ei ole tõepärased.

Usutav on hageja vande all antud seletus selle kohta, miks sõlmiti üks päev peale laenulepingute

sõlmimist laenulepingute lisa 1 koos käenduslepinguga. Hageja seletas täpsemalt: „Niipalju kui mina

sain aru ja see nähtub ka laenulepingutest nr 001 ja 002, leidis Aleksandr Briš mõlemas laenulepingus

jämedad vead. Lepingud olid allkirjastatud 16.04.2012, kuid samas oli lepingutes ette nähtud, et

esimene osa laenust tuleb üle kanda 17.03.2012. Kui nad poleks vormistanud lepingu lisa siis ei

saanuks korrektselt täita seda lepingut." Hageja seletus vastab laenulepingute sisule. Laenulepingutes

oli tõepoolest kokku lepitud, et laenusummade esimesed maksed tuleb teha hiljemalt 17. märtsil

2012, mis ei olnud aga kuu aega hiljem sõlmitud laenulepingute puhul enam võimalik. Samas maksti

esimene laenusumma kooskõlas laenulepingute lisaga 1 välja 17. aprillil 2012. Teine laenusumma

maksti kooskõlas laenulepingute lisaga 1 välja 15. juunil 2012, mitte aga laenulepingute p-s 2.1.2

ettenähtud 20. juunil 2012. Seega ka laenusummade väljamaksmise kuupäevad (mille üle ei vaielda)

kattuvad laenulepingute lisaga 1 ja kinnitavad laenulepingute lisa 1 olemasolu.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et käenduslepingus on aastaarvule viitamisel eksitud. Pooled ei

ole väitnud, et 16. aprillil 2013 oleks laenulepinguid sõlmitud. Samuti on käenduslepingus viidatud

16. aprillil 2013 sõlmitud (st minevikus sõlmitud) laenulepingutele, mitte tulevikus sõlmitavatele

laenulepingutele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks

olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Seega tuleb

käenduslepingut tõlgendada nii, et käendatud on 16. aprillil 2012 sõlmitud laenulepinguid.

Seda, et laenulepingute lisal 1 ja käenduslepingul on kostja allkiri, tõendab kohtu hinnangul ka hageja

vande all antud seletus. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja vande all antud seletuse kohaselt

allkirjastati laenulepingute lisa 1 ja käendusleping nii, et lepingud valmistas ette laenuandja esindaja

Aleksandr Briš, kes tõi enda allkirjastatud lepingud hageja kätte, seejärel edastas hageja lepingud

kostjale ja kostja tõi need allkirjastatuna tagasi hagejale. Kuigi lepingute sellisel viisil allkirjastamine

tähendab, et kostja ei pruukinud lepinguid tingimata allkirjastada 17. aprillil 2012, ei muuda see

asjaolu sõlmitud lepingute kehtivust.

Laenulepingute lisa 1 ning käenduslepingut ei muuda kohtu jaoks ebausaldusväärseks ka asjaolu, et

need on koostatud käsikirjas. Seadusest ei tulene, et lepingud ja nende muudatused peaksid olema

ette valmistatud arvutis. Hageja on selgitanud asjaolusid, miks leping koostati käsikirjas

(kiirustamine, printeri puudumine), ja kohtul ei ole alust selles kahelda. Kui hageja tõepoolest oleks

tahtnud lepinguid võltsida, siis ei oleks käsikirjalise teksti koostamine, võrreldes lepingute tekstide

arvutist väljaprintimisega, talle selleks mingit eelist andnud. Samuti ei kinnita võltsimiskahtlust

allkirjade kõrval nimede puudumine, kuivõrd lepinguid sõlmivate isikute nimed on mainitud

lepingute preambulis (sh käenduslepingus on märgitud kostja nimi koos isikukoodiga).

Põhivõlgnikule laenu andmise üle pooled ei vaidle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et põhivõlgniku

saadud laen on osaliselt tagasi maksmata. Kokku moodustab hageja nõue kostja vastu 31. juuli

2013. a seisuga 83 052 eurot 16 senti (põhinõue ja intress kokku 82 157 eurot 80 senti + viivis

894 eurot 60 senti). Hageja nõuab kostjalt ka TsMS § 367 alusel hagi esitamise ajal sissenõutavaks

muutumata viivist 0,1% põhinõude summast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Pooled ei vaidle ka

selle üle, et laenuandja on oma vaidlusalustest lepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku ja kostja

vastu loovutanud hagejale. 16. juulil 2013 muutusid sissenõutavaks kõik laenulepingutest ja

käenduslepingust tulenevad nõuded. Kostja ei ole käenduslepingust tulenevat nõuet vabatahtlikult

täitnud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda, või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta jõusse maakohtu otsuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse ringkonnakohtu 10. detsembri 2014. a kohtuistungi

protokolli parandamiseks ja luges õigeks protokolli 2. lehekülje 2. lõigu sõnastuses: „Pooled

kinnitavad, et ei vaidle asjaolu üle, et käekirjaekspertiisi järeldus oli, et tõenäoliselt on apellant

lepingute lisale 1 ja garantiikirjale alla kirjutanud." Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus märkis TsMS § 654 lg 6 kohaselt otsuses, et ta

nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus

on õigesti tuvastanud kostja kui käendaja vastutuse aluseks olevad asjaolud ja hinnanud poolte

esitatud tõendeid. Kuna hageja nõue põhivõlgniku vastu oli muutunud sissenõutavaks, sest

laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingute ning laenulepingute lisa 1 järgne laen tuli

tagastada 16. juulil 2013, siis VÕS § 145 lg 1 järgi vastutas kostja kui käendaja laenu tagastamise

eest solidaarselt põhivõlgnikuga.

Kostja heitis ette, et maakohus ei määranud asja menetlemisel käekirja- ega dokumendiekspertiisi, ja

taotles nende määramist ringkonnakohtult. Pärast maakohtu otsuse tegemist alustati kostja avalduse

alusel kriminaalmenetlus ning tehti laenulepingute lisal 1 ja käenduslepingul olevate kostja allkirjade

suhtes käekirjaekspertiis. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtu istungil selle üle, et käekirjaekspertiisi

järelduse kohaselt oli mõlemale dokumendile tõenäoliselt kirjutanud alla kostja. Eksperdil ei olnud

võimalik täpset arvamust anda, kuna allkirjades ei olnud piisavalt eritunnuseid. Eeltoodu tõttu,

arvestades vaidlusaluste dokumentide vormistamise ja allakirjutamise kohta poolte esiletoodut, on

kolleegiumi arvates veenev maakohtu järeldus, et mõlemale dokumendile on alla kirjutanud kostja.

Kuna kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga ei ole ümber lükatud kostja laenulepingute lisale 1 ja

käenduslepingule allakirjutamine ning kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis seaks veenvalt kahtluse

alla tema poolt dokumentide allkirjastamise, siis ei ole ringkonnakohtul enam vajalik samadele

allkirjadele käekirjaekspertiisi määrata. Maakohus on dokumendiekspertiisi määramise taotluse

rahuldamata jätmisel õigesti märkinud, et asjaolu, kas dokument on koostatud ja allkiri sellele

kirjutatud samal päeval, ei anna alust järelduseks, et dokument oleks võltsitud või kehtetu. Seega ka

dokumendiekspertiisiga ei olnuks võimalik kostja soovitud eesmärki saavutada.

Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud hindama seda, et tavapäraselt olid pooltevahelised

dokumendid vormistatud trükitult, kuid laenulepingute lisa 1 ja käendusleping olid kirjutatud käsitsi

ja käenduslepingus oli laenulepingute sõlmimise kuupäev vale. Kostja arvates viitab see nende

dokumentide võltsitusele. Maakohus on põhjalikult hinnanud laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu

sõlmimise asjaolusid ja leidnud, et kostja esiletoodu ei anna alust kahelda nende dokumentide

ehtsuses. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks maakohtu tuvastatut korrata.

Maakohus on hinnanud kostja ja tema abikaasa 10. juulil 2013 sõlmitud abieluvaralepingut ühe

asjaoluna, millest sai järeldada, et kostja on teadlik kohustuse olemasolust laenuandja vastu ja püüab

ennast muuta abieluvaralepingut sõlmides varatuks. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et laenuandja

10. juulil 2013 saadetud teade ei saa olla ajendiks samal kuupäeval abieluvaralepingu sõlmimisele,

kuna abieluvaralepingu sõlmimisele eelnevad ettevalmistused. Ringkonnakohtu arvates on apellandi

väide usutav, kuid see ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja on vahetult enne laenulepingutest tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist 16. juulil

2013 abieluvaralepinguga loobunud talle kuulunud kinnisvarast.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, kus maakohus leidis, et

põhivõlgnik on enamiku võlast tagastanud ja ei ole esitanud vastuväiteid, et võla tasumise tähtaeg ei

ole veel saabunud, kuid samas ei ole hageja esitanud nõuet põhivõlgniku vastu, kuna põhivõlgnikul

puuduvat vahendid võla tasumiseks. Kostja väide oli ringkonnakohtu arvates eksitav.

Laenulepingutega andis laenuandja põhivõlgnikule laenu kokku 340 000 eurot ja enamiku sellest on

põhivõlgnik tasunud. Kuna kostja käendajana vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt, siis võis hageja

esitada hagi ainult käendaja vastu.

Kostja esitas 17. detsembril 2014 ringkonnakohtule taotluse 10. detsembri 2014. a kohtuistungi

protokolli parandamiseks. Kostja soovib parandada protokolli 2. leheküljel oleva lause, mille

kohaselt: „Pooled kinnitavad, et ei vaidle asjaolu üle, et tõenäoliselt on apellant lepingute lisale 1 ja

garantiikirjale alla kirjutanud." Ta palub asendada see lausega: „Pooled kinnitavad, et ei vaidle

asjaolu üle, et käekirjaekspertiisi järeldus oli, et tõenäoliselt on apellant lepingute lisale 1 ja

garantiikirjale alla kirjutanud." Ringkonnakohus leidis, et kohtuistungi protokolli parandamise taotlus

tuleb rahuldada, sest taotluses soovitud parandus vastab poolte väljendatule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on

kaasa toonud väärad otsused. Kohtud on jätnud tähelepanuta ja tuvastamata asja lahendamise

seisukohast olulised asjaolud ning aluseta määramata käekirja- ja dokumendiekspertiisi.

Tähelepanuta on jäänud väide laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu võltsituse kohta ning

analüüsimata kostja sellekohased põhjendused.

Kohus saab TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu

positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, kuid mitte siis, kui väidetava asjaolu

kohta ei ole tõendeid kogutud. Dokumentide visuaalne vaatlemine eriteadmisteta isiku (kohtuniku)

poolt ei saa asendada eksperdiarvamust allkirja ehtsuse kohta. Põhjendamata on dokumendiekspertiisi

taotluse rahuldamata jätmine. Kohtutel puudus võimalus hinnata väidet lepingute võltsituse kohta,

kuna tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaoludega. Kostja oli olukorras, kus ta pidi tõendama

negatiivset asjaolu - ta ei ole allkirjastanud kõnealuseid dokumente. On ilmselge, et seda negatiivset

asjaolu on kostjal ilma käekirja- ja dokumendiekspertiisi tegemiseta peaaegu võimatu tõendada.

Tulenevalt TsMS § 229 lg-test 1 ja 2, § 230 lg-test 1 ja 2, § 236 lg-test 1 ja 2 ning §-st 293 oleks

kohus pidanud kostja ekspertiisitaotlused igal juhul rahuldama. Ringkonnakohus on teinud järeldusi

käekirjaekspertiisi tulemuste kohta, kuid asja materjalide hulgas ekspertiisiakti ei ole.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu põhjendustes leitakse, et kohtule ei ole esitatud tõendeid,

et põhivõlgnik oleks vaidlustanud tema vastu suunatud nõudeid põhjusel, et laenu tagastamise

tähtpäev ei ole saabunud. Samas on maakohtu otsuses märgitud, et hageja ei ole esitanud nõudeid

põhivõlgniku vastu. Jääb arusaamatuks, kuidas oleks kostja saanud esitada tõendeid põhivõlgniku

vastu suunatud nõuete vaidlustamiseks põhjusel, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud, kui on

teada, et põhivõlgniku vastu ei ole nõudeid esitatud. Kohtud jätsid tähelepanuta kostja väited, mille

kohaselt kõik pooltevahelised lepingud ja kirjad olid alati trükitud. Menetlusosaliste vande all antud

seletuste hindamisel on kohtud kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. Kohtud peavad eluliselt

mitteusutavaks peaaegu kõiki kostja seletusi, kuid jätavad tähelepanuta hageja esitatud valeandmed.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Kostja palus tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kolleegium leiab, et kassatsiooni korras maakohtu otsuse tühistamine ei ole

põhjendatud, sest ei ole ilmne, et ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel saatma tagasi

maakohtusse või see oleks asja kiiremaks lahendamiseks vajalik (vt TsMS § 692 lg 5).

9. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud rikkusid käekirjaekspertiisi määramata jätmisel oluliselt

menetlusõiguse norme, mis võis viia asja ebaõigele lahendamisele (TsMS § 669 lg 2).

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõudis kostjalt kui käendajalt laenulepingutest

tuleneva võla ja viivise tasumist, siis lasus temal koormus tõendada, et laenulepingutest tulenev nõue

on sissenõutavaks muutunud ning et kostja on võtnud endale kohustuse neid nõudeid käendajana

tagada. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse laenulepingute lisal 1 (millele

kostja oli hageja väite kohaselt alla kirjutanud põhivõlgniku seadusliku esindajana) ja

käenduslepingul, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama.

Ringkonnakohus on ajaolude tõendamise koormust ebaõigesti jaganud, leides, et kostja ei ole

esitanud asjaolusid, mis seaks veenvalt kahtluse alla tema poolt vaidlustatud dokumentide

(laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu) allkirjastamise. Sellist tõendamise koormust kostjal

kolleegiumi arvates ei lasu. Hageja ei ole taotlenud käekirjaekspertiisi määramist ning on sellega

loobunud tõendist, mis võiks ümber lükata kostja vastuväite, et tema allkirjad on võltsitud. Samas on

kostja taotlenud käekirjaekspertiisi määramist, et proovida sellega tõendada oma väidet, et ta ei ole

kõnealustele dokumentidele alla kirjutanud.

Kohtud on kostja taotluse rahuldamata jätmisel sisuliselt kohaldanud TsMS § 238 lg 1 p 2, mille järgi

võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjusel, et tõendamist vajava asjaolu kohta, mille kohta

tõendit tahetakse esitada, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kolleegium jääb oma

varasema seisukoha juurde, et kohus saab selle sätte järgi keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis,

kui mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe

tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust.

Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite

edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks

tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

15-15, p 16).

10. TsMS § 238 lg 3 p 4 annab kohtule õiguse keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõendi esitamise

vajadust ei ole põhjendatud. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse

vaidlustada ja taotleda, et kohus ei arvestaks dokumenti tõendina, kui ta põhistab dokumendi

võltsituse. Kostja on menetluses ekspertiiside määramise vajadust korduvalt põhjendanud

(vt nt kohtutoimiku I kd, tl 139-144; 182-192).

Kohtud on kostja käekirjaekspertiisi määramiseks esitatud taotlust rahuldamata jättes sisuliselt

hinnanud hageja esitatud tõendeid, põhjendades kostja taotluse rahuldamata jätmist hageja esitatud

tõenditele hinnangu andmisega. Kolleegium rõhutab, et TsMS § 277 lg 1 kohaldamisel ei ole kohtul

õigus tõendeid hinnata. Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab

kolleegiumi arvates sellisel juhul dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1

mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul

üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda

dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks.

TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi

mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

72-09, p 16). Kolleegiumi hinnangul nõuab kostja taotlustes (määrata käekirjaekspertiis) eksperdile

esitatavatele küsimustele vastamine käekirjaeksperdi eriteadmisi. Kohtud ei ole käekirjaekspertiisi

määramise taotluste rahuldamata jätmisel tuginenud sellele, et neil on selliseid eriteadmisi.

TsMS § 277 lg 2 järgi võib dokumendi võltsitust muu hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega.

Kolleegium selgitab, et TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust

põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi.

Kolleegium juhib samas tähelepanu sellele, et maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole hageja

vande all antud seletuses öelnud, et ta nägi pealt, et kostja kirjutas laenulepingute lisale 1 ja

käenduslepingule alla.

11. Kolleegium selgitab, et tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada

kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja

nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt.

TsMS § 293 lg 3 järgi võib kohus ekspertiisi määramise asemel kasutada teises kohtumenetluses

kohtu korraldusel esitatud või kriminaal- või väärteomenetluses menetleja korraldusel koostatud

eksperdiarvamust, kui see võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab

eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi korraldamata. Eksperdile võib ka sel

juhul esitada lisaküsimusi või kutsuda ta kohtusse küsitlemiseks.

Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus TsMS § 293 lg-t 3 kohaldanud. Asjaolu, et kostja ei vaielnud

vastu, et kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiis andis hageja väidetud tulemuse, ei andnud

ringkonnakohtule alust kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiisi tulemustega arvestada. Vaatamata

sellele, et kriminaalasjas oli käekirjaekspertiis määratud ja ekspert arvamuse andnud, oli kostjal

jätkuvalt õigus taotleda käekirjaekspertiisi tegemist tsiviilasjas. Kohus oleks võinud TsMS § 293 lg-

st 3 ja TsMS § 463 lg-st 1 tulenevalt teha määruse selle kohta, et ta võtab kriminaalasjas tehtud

eksperdiarvamuse tsiviilasja juurde ning keeldub seetõttu kostja taotluse rahuldamisest.

12. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et eksperdiarvamusel, nii nagu igal teiselgi tõendil,

ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ning kohus

peab eksperdiarvamust hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti

teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1).

13. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et dokumendiekspertiisi määramise taotlus tuli jätta

rahuldamata. Kostja ei põhjendanud, kuidas selle asjaolu tuvastamine, et laenulepingute lisa 1 ja

käendusleping sõlmiti nendes dokumentides märgitust erineval ajal, mõjutaks asja lahendamise

tulemust.

14. Kuna kostja ei ole kassatsioonkaebuses selgelt tuginenud sellele, et põhivõlgnik ei võlgne

hagejale sama suurt summat, nagu nõuab hageja kostjalt, siis ei ole tähtsust kassatsioonkaebuse

väidetel, et maakohtu otsus on vastuoluline ning et pooltevahelised lepingud olid tavaliselt kõik

trükitud.

Kolleegium märgib, et kui kostja kui põhivõlgniku seadusliku esindaja allkiri laenulepingute lisal 1

on võltsitud, siis tuleb hageja nõude hindamisel lähtuda laenulepingutest, mitte laenulepingute

lisast 1.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti lahendama kostja käekirjaekspertiisi

määramise taotluse, arvestades muu hulgas ka võimalust kasutada kriminaalmenetluses antud

eksperdiarvamust.

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kautsjon kostjale tagastada.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik