3-3-1-45-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-45-15

Määruse kuupäev

16. september 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lea Kivi ja Viive Ligi

Kohtuasi

Meelis Puusti kaebus Tartu Vangla kohustamiseks edastama

kaebaja kriminaalasi ümbervaatamiseks täitmiskohtunikule

Menetlusosalised

Kaebaja Meelis Puust

Vastustaja Tartu Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2015. a määrus haldusasjas nr

3-15-880

Menetluse alus Riigikohtus

Meelis Puusti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 12. mai

2015. a määrus haldusasjas nr 3-15-880.

2. Tagastada Meelis Puusti kaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Meelis Puust esitas 1. jaanuaril 2015 Tartu Maakohtule taotluse, milles palus seoses karistus-

seadustiku (KarS) 1. jaanuaril 2015 jõustunud muudatustega vaadata läbi tema kriminaalasi ja

kvalifitseerida tema toime pandud tegu KarS § 1191 järgi. Kohus edastas taotluse vastamiseks Tartu

Vanglale. Tartu Vangla selgitas 29. jaanuari 2015. a vastuses M. Puustile, et tema taotlust ei edastatud

täitmiskohtunikule, kuna kaebaja kannab karistust KarS § 25 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ning neid sätteid ei

ole muudetud. M. Puust esitas vaide, mille vastustaja jättis 6. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 1-

11/118-2 rahuldamata.

2. M. Puust esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tartu Vanglat edastama tema

kriminaalasi täitmiskohtunikule karistuse ümbervaatamiseks. Kaebaja leiab, et talle süüks arvatud tegu

kvalifitseerub KarS § 1191 järgi, mistõttu on vangla õigusvastaselt keeldunud kriminaalasja

materjalide edastamisest. Kaebaja esitas ka taotluse riigilõivust vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus jättis 21. aprilli 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-15-880 menetlusabi

taotluse rahuldamata ja andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Kohus selgitas, et

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei ole võimalik kaebajat riigilõivu

tasumisest vabastada.

4. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ja menetlusabi taotluse

rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. mai 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu määrused

tühistada ja menetlusabi taotluse rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kaebaja leiab, et talle määratud karistust tuleks lühendada KarS § 5 teise lõike regulatsiooni alusel,

mille kohaselt seadusel, mis lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab

jõustunud otsusega temale mõistetud vangistust. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses

samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431

lg 3 kohaselt teavitab vangla, milles KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik karistust kannab, isikut seaduse

tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab

täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. Vangla on praegusel juhul asunud

seisukohale, et kaebaja andmete täitmiskohtunikule esitamiseks puudub alus, kuna kaebajale karistuse

määramise aluseks olnud sätteid ei ole muudetud.

8. KrMS § 431 lg 1 sätestab: „Käesoleva seadustiku §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused

ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus

või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.“ Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt kohaldatakse esimeses lõikes sätestatut ka KarS § 5 lg 2 rakendamisel. Eeltoodust

nähtuvalt on selle üle otsustamine, kas isiku karistust tuleks KarS § 5 lg 2 alusel muuta, täitmis-

kohtuniku pädevuses.

9. Riigikohus on 21. novembri 2012. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-12 (p 18) selgitanud, et

kriminaalmenetlusõigus ei näe ette menetlusreegleid sellise kaebuse lahendamiseks, millega

vaidlustatakse vangla keeldumist edastada maakohtule kinnipeetava tingimisi ennetähtaegselt

vabanemise taotlus. Riigikohus leidis, et tegemist on karistusõiguse valdkonda kuuluva vaidlusega.

KrMS § 431 sätestab ulatuslikult täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate

probleemide lahendamiseks. Kuna tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusega KrMS

§ 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu

halduskohtu pädevusse. Samale seisukohale jõudis Riigikohtu haldus- ja kriminaalkolleegiumi

vaheline erikogu ka 3. oktoobri 2012. a määruses asjas nr 3-3-4-2-12.

10. Kolleegium leiab, et praegu on tegemist sarnase olukorraga. HKMS § 4 lõike 1 kohaselt ei kuulu

halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette

teistsuguse menetluskorra. Kuna kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on

kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, ei ole vaidluse lahendamine

halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata

jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastama.

11. Seetõttu tühistab Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ja tagastab kaebuse

halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Riigikohus selgitab HKMS § 121 lg 3 alusel, et saamaks

vastust küsimusele, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistus-

seadustikus tehtud muudatus, tuleb kaebajal pöörduda avaldusega maakohtu täitmiskohtuniku poole

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 12).

Kolleegium märgib siinkohal, et praegusel juhul ei ole alust anda asja HKMS § 121 lg 3 teise lause

alusel pädeva kohtu määramiseks üle Riigikohtu kriminaal- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule,

kuna täitmiskohtunik ei tagastanud kaebaja 1. jaanuari 2015. a avaldust pädevuse puudumise tõttu.

12. Riigikohus selgitab, et isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda

KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks

vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg 2 nimetatud olukorras

toimuvat menetlust, mitte aga piirata kohtumenetluse poole - süüdimõistetu - õigust pöörduda oma

karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul

kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud

ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud.

Lea Kivi, Viive Ligi, Ivo Pilving