3-3-1-29-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-15

Otsuse kuupäev

5. august 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Sergei Matvejevi kaebus keeleõppe tasu kindlaksmääramiseks

ja väljamaksmiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Matvejev

Vastustaja Viru Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-12-2452

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus ja tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari

2015. a otsus haldusasjas nr 3-12-2452. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 11. aprilli 2013. a otsuse

resolutsioon samas asjas, asendades selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis 2011. ja 2012. aastal vahistatuna eelvangistuses Viru Vanglas ja läbis seal eesti

keele kursused. Kaebaja sooritas edukalt A2 ja B1 kategooria tasemeeksamid.

2. Kaebaja esitas 21. augustil 2012 Viru Vanglale taotluse, milles palus hüvitada eesti keele taseme-

eksami eest Vabariigi Valitsuse 28. juuni 2007. a määrusega nr 182 "Kinnipeetavale õppimise eest

tasu maksmise määrad ning tasu arvutamise ja maksmise kord" (määrus nr 182) ette nähtud tasu.

Samal päeval esitas kaebaja Viru Vanglale vaide, milles leidis, et tema suhtes kehtib määrus nr 182.

3. Viru Vangla tagastas vaide 9. oktoobri 2012. a otsusega. Vastustaja käsitas kaebaja taotlust kahju

hüvitamise nõudena, mille jättis 24. oktoobri 2012. a otsusega rahuldamata, sest määrus nr 182

puudutab ainult süüdimõistetuid ja vahistatul ei ole kinnipeetava individuaalset täitmiskava.

4. Kaebaja esitas 22. novembril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Viru

Vangla tegevusetusega tekitatud kahju 640 eurot. Kaebaja väitis, et vangla vastutab selle eest, et ei

teostanud õigeaegselt toiminguid haldusakti väljaandmiseks või muudatuste tegemiseks määruses

nr 182, mis reguleeriks vahistatutele õppimise eest tasu maksmist. Tasustamata õpingud põhjustavad

igale inimesele kannatusi. Vangla süül on talle maksmata juba 12 kuu tasu. Kuna tema kinnipidamine

kestab juba 2 aastat ja 9 kuud, oleks pidanud ka talle täitmiskava koostama. 2. aprillil 2013 esitatud

taotluses palus kaebaja kohustada vanglat maksma kahju välja mitte ühe summana, vaid 69,03 euro

ulatuses ühes kuus, et tema olukord võrreldes kinnipeetavatega ei halveneks.

5. Tartu Halduskohus jättis 11. aprilli 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2452 kaebuse

rahuldamata järgmiste põhjendustega:

1) seadus ei sätesta vangla õigust korraldada õppimise eest tasu maksmise korda ja tingimusi

reguleerivate õigusaktide vastuvõtmist. Määruse nr 182 § 1 lg 3 järgi saab õppimise eest tasu maksta

üksnes neile täiskasvanud kinnipeetavatele, kes on ületanud õpikohustusliku vanuse piiri ja kellele on

õppimine ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Kaebaja on ületanud VangS § 84

lg-s 1 kehtestatud õpikohustusliku vanuse piiri, kuid ta pole süüdi mõistetud Ta on vahistatuna

eelvangistuses. Vahistatule ei koostata individuaalset täitmiskava. Seega ei saa talle õppimise eest

määruse nr 182 alusel tasu maksta;

2) seaduse alusel kehtestatud korra, mis ei näe riigikeele õppimise eest vahistatule ette tasu maksmist,

järgimine ei ole õigusvastane, ei tekita varalist kahju ega alanda inimväärikust viisil, mis saaks kaasa

tuua mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Olukorda ei muuda kaebaja soov olla kinnipeetavatega

võrdselt koheldud. Karistust kandev süüdimõistetu ja eelvangistuses viibiv vahistatu pole võrdses

seisus ning neid ei saa ega pea kõiges võrdselt kohtlema.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega mõista Viru Vanglalt välja 640 eurot, mille ta oleks saanud määruse nr 182 alusel, kui talle

VangS 5. peatükiga antud õigusi ei oleks piiranud määrus nr 21 ja Viru Vangla tegevus. Samuti

taotleb kaebaja kohtult määruse nr 21 tühisuse tuvastamist ning määruse nr 21 ja selle alusel

sooritatud vastustaja tegevuste põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, kohustas Viru Vanglat määrama ühe kuu jooksul, arvates

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest, kindlaks kaebajale väljamaksmisele kuuluv tasu riigikeele

õppimise eest Viru Vanglas aastatel 2011 ja 2012 ning maksma see kaebajale välja. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebaja esitas Viru Vanglale taotluse, milles palus hüvitada talle edukalt sooritatud eesti keele A2

ja B1 kategooria tasemeeksami eest määrusega nr 182 ettenähtud tasu. Viru Vangla käsitas taotlust

ekslikult kahju hüvitamise nõudena. Kaebaja esitas vastustaja seisukohast lähtuvalt halduskohtule

ebaõige nõude. Kaebaja soovib vangistusseaduses ja määruses nr 182 ettenähtud tasu õppimise eest.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud kaebus on suunatud kaebajale õppimise eest makstava tasu

kindlaksmääramisele ja väljamaksmisele. Vastavalt määruse nr 182 § 2 lg-le 4 vormistatakse tasu

maksmine vangla direktori käskkirjaga. Seega on tegemist kohustamiskaebusega;

2) vastustaja sisuliselt keeldus õppimise eest tasu maksmisest. See keeldumine oli vangla haldusakt,

mille peale tulnuks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimiseks esitada vaie. Kuna tegemist ei

olnud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisega ega järelikult ka kohustusliku kohtueelse

menetlusega VangS § 11 lg 8 mõttes, siis rangelt võttes on praegusel juhul eelmenetlus läbimata.

Käesolevas asjas tuleb lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks VangS § 11 lg 8 analoogia

alusel, sest kaebaja esitas taotluse, mille vastustaja kvalifitseeris ekslikult ümber, vaidlustamisviide

vastustaja haldusaktis viitab selgelt halduskohtusse pöördumise võimalusele, halduskohus võttis

kaebuse menetlusse, tegi sisulise otsuse ja vastustaja ei ole kogu kohtumenetluse vältel tõstatanud

eelmenetluse läbimise küsimust. Isik ei pea taluma haldusorgani ja halduskohtu tekitatud eba-

mõistlikku lisakoormust, mis kaasneks apellatsiooniastmes kaebuse mittelubatavaks tunnistamisega,

mille järel isik peaks esitama vaide ja vaidetähtaja ennistamise taotluse;

3) kaebaja nõue tugineb VangS §-le 341 koosmõjus VangS § 90 lg-ga 1 ja määrusega nr 182. VangS

§ 90 lg 1 järgi kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS 1., 2., ja 7. peatükki 5. peatükis

sätestatud erisustega. 5. peatükis on erisus sätestatud üksnes alaealise vahistatu õppimise osas.

Täiskasvanud vahistatu puhul erisusi ette nähtud ei ole. VangS § 341 asub VangS 2. peatükis ning

selle lg-d 1, 2 ja 3 sätestavad: "(1) Täiskasvanud kinnipeetavale võib maksta õppimise eest tasu.

(2) Õppimise tasustamisel lähtutakse õppevormist, õppetöös osalemisest ja selle tulemuslikkusest. (3)

Kinnipeetavale õppimise eest makstava tasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega." Vabariigi Valitsus kehtestas nimetatud alusel määruse nr 182;

4) VangS §-s 341 koosmõjus VangS § 90 lg-ga 1 annab täitevvõimule kaalutlusõiguse tasu

maksmisel. Määruse nr 182 sõnastus on esmapilgul imperatiivne: tasu tuleb riigikeele õppimise eest

maksta, kui täisealise kinnipeetava individuaalses täitmiskavas on riigikeele õppimine ette nähtud,

õppekava ja tunniplaan on õppeasutuse või õpetaja poolt kinnitatud ning kinnipeetav on omandanud

vähemalt 51 protsenti õppekava materjalist. Määruse nr 182 laienemine vahistatutele ei ole siiski

selge;

5) pooled ei vaidle, et täisealine kaebaja läbis Viru Vanglas õppeasutuse või õpetaja kinnitatud õppe-

kava ja tunniplaani alusel riigikeele kursused ja sooritas A2 ja B1 kategooria tasemeeksamid, mis

kinnitavad vähemalt 51 protsendi õppekava materjali omandamist. Vastustaja on seisukohal, et kuna

kaebaja õppis eesti keelt eelvangistuse ajal ja vahistatule individuaalset täitmiskava ei koostata, siis ei

saa talle õppimise eest tasu maksta. Vastustaja on määrust nr 182 vääralt tõlgendanud. On tõsi, et

VangS § 16 lg 1 järgi tuleb individuaalne täitmiskava koostada kinnipeetavale, kelle ärakandmisele

kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat. Määruse nr 21 § 1 lg 1 järgi on individuaalne

täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles

esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ja nende rakendamise

ajagraafik. Nendest sätetest tulenevalt saab täitmiskava koostada ainult kinnipeetavale, mitte aga

vahistatule. Täitmiskava koostamise õiguslikku võimatust ei saa aga tõlgendada kaebaja kahjuks. Kui

vahistatu õpib võrdselt kinnipeetavaga riigikeelt, selle eest on kinnipeetavale ette nähtud tasu ja

VangS § 90 lg 1 laiendab tasu saamise õiguse ka vahistatutele, siis tuleb vahistatut kinnipeetavaga

tasu maksmisel võrdselt kohelda sõltumatult täitmiskavast. VangS § 341 ei maini õppimise eest tasu

maksmise eeldusena täitmiskava. Seetõttu ei ole seadusega kooskõlas tugineda tasu mittemaksmisel

täitmiskava puudumisele. Vahistatule tuleb täpsema regulatsiooni puudumisel õppimise eest

ettenähtud tasu maksta sõltumata täitmiskavast;

6) kaebaja soovib saada 640 eurot. Määruse nr 182 § 2 lg 2 ls 1 järgi on õppimise tasu määr 69,03

eurot kuus. Ei ole selge, millest kaebaja nõutud summa koosneb. Ka pole toimikus andmeid, millal

kaebaja eesti keele kursustel osales. Kuna summa üksikasjade üle ei vaieldud eelmenetluses ega

halduskohtus, siis tähendaks nende asjaolude väljaselgitamine ringkonnakohtu poolt täiendavat ja

ebamõistlikku ajakulu. HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on põhjendatud teha täpse rahasumma

kindlaksmääramine ülesandeks vastustajale, andes talle aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest;

7) kuigi halduskohus menetles vale nõuet ja jättis olulised asjaolud välja selgitamata, ei saada

ringkonnakohus menetlusökonoomia huvides asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Sisuliselt

vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajal on õigus saada vastustajalt teatud rahasumma. Kahju

hüvitamise nõude raames analüüsis halduskohus ka seda, kas vastustaja jättis õiguspäraselt tasu

riigikeele õppimise eest määramata, tuginedes seejuures ka VangS §-le 341 ja määrusele nr 182, mis

on kohustamisnõude aluseks. Seega ei erine kahju hüvitamise nõude ja kohustamisnõude aluseks

olevad asjaolud praegusel juhul üksteisest nii oluliselt, et asi tuleks saata uueks läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) VangS 2. ja 5. peatüki süstemaatilisest võrdlusest nähtub, et eelvangistusel pole VangS § 6 lg-s 1

kirjeldatud vangistuse täideviimise eesmärke. Välistatud on vangistuse täideviimisel kasutatavate

kohtlemisabinõude rakendamine, sest vahistatu pole süüdimõistetu ja süütuse presumptsioonist

tulenevalt pole alust mõjutada tema käitumist. Vangistusseaduse mõtte järgi on vangistuse täide-

viimisel rakendatavate kohtlemisvahendite tuumikuks kinnipeetavale hariduse omandamise võimal-

damine (§-d 34–36), kinnipeetava töö (§-d 37–43) ja sotsiaalhoolekanne (§ 57 jj);

2) VangS § 90 lg-st 1 võib järeldada, et selle § 341 lg 1 laieneb ka vahistatule. See ei too aga

automaatselt kaasa vahistatule õppimise eest tasu maksmist. VangS § 341 lg 1 annab kaalutlusruumi

otsustamaks, kellele ja mis tingimustel maksta õppimise eest tasu. Tasu saamine pole kinnipeetava

ega vahistatu õigus, kui Vabariigi Valitsus pole neid määranud sihtgruppi VangS § 341 lg 3 alusel;

3) määruse nr 182 § 1 lg 3 võimaldab täiskasvanud kinnipeetavale maksta õppimise eest tasu, kui

õppimine on ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Vahistatule individuaalset täitmis-

kava ei koostata ja seetõttu ei laiene vahistatule määrus nr 182;

4) justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise

ja rakendamise juhendi" järgi on täitmiskava kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse

kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud. Kui kinnipeetava individuaalses

täitmiskavas on riigikeele puudumist hinnatud riskina, peab vangla tagama riigikeele õppimise

võimaluse. Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise eesmärk on soodustada kinnipeetavat valima

töötamise asemel õppimist, kui individuaalses täitmiskavas on tema puhul üheks riskiks loetud eesti

keele oskuse puudumist. Vahistatu riskihindamist ja individuaalset täitmiskava ei koostata süütuse

presumptsioonist tulenevalt.

9. Kaebaja esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles teatab, et ta ei nõustu kassatsioonkaebusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaebaja vaidleb Viru Vanglaga selle üle, kas VangS § 341 lg 1, mis lubab täiskasvanud kinni-

peetavale maksta õppimise eest tasu, ja määruse nr 182 § 2 lg 2, mis kehtestab kinnipeetavale

õppimise eest makstava tasu määra, laienevad üksnes kinnipeetavale või ka isikule, kes viibib

vahistatuna eelvangistuses. Kaebaja viibis täisealise vahistatuna pikemat aega eelvangistuses, läbis

eelvangistuse ajal eesti keele kursused, sooritas tasemeeksamid ja soovis, et talle makstaks

kinnipeetavale eesti keele õppimise eest ette nähtud tasu. Viru Vangla keeldus tasu maksmisest,

mispeale kaebaja nõudis tasu halduskohtu kaudu.

11. VangS § 341 lg 1 sätestab: "Täiskasvanud kinnipeetavale võib maksta õppimise eest tasu." Sama

paragrahvi lg 2 sätestab: "Õppimise tasustamisel lähtutakse õppevormist, õppetöös osalemisest ja

selle tulemuslikkusest." Määruse nr 182 § 1 lg 3 võimaldab kinnipeetavale õppimise eest tasu maksta,

kui õppimine on ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas.

Halduskohus leidis, et kaebajale VangS § 341 lg 1 ja määruse nr 182 § 2 lg 2 ei laiene ning jättis

kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus leidis, et kuna VangS § 90

lg 1 laiendab õppimise eest tasu saamise õiguse ka vahistatutele, siis tuleb vahistatut kinnipeetavaga

tasu maksmisel võrdselt kohelda sõltumatult täitmiskavast (vt käesoleva otsuse punkti 7 alap 5).

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga. Kolleegium on seisukohal, et VangS § 90 lg 1 ei anna alust

järelduseks, et kinnipeetava hariduse omandamist ja õppimise tasustamist reguleerivad vangistus-

seaduse sätted laienevad isikule, kes kannab eelvangistust. Vahistatu õigus haridusele piirdub VangS

§ 93 lg-s 4 sätestatuga.

12. VangS § 90 lg-s 1 sätestatakse: "Eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2.,

ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega."

VangS § 90 paikneb seaduse 5. peatükis. Vangistusseaduse 5. peatükis on ainsaks vahistatu õppimist

reguleerivaks sätteks § 93 lg 4. VangS § 93 lg-s 4 sätestatakse: "Alaealisele vahistatule, kes on olnud

eelvangistuses vähemalt üks kuu, võimaldatakse põhi- või üldkeskhariduse omandamise jätkamine

vastava riikliku õppekava alusel." VangS § 93 lg-s 4 on sätestatud vahistatu subjektiivne õigus

haridusele. Selle õiguse omamine on aga seostatud väga piiravate tingimustega: vahistatu peab olema

alaealine, ta on olnud eelvangistuses vähemalt ühe kuu ning tal on pooleli põhi- või üldkeskhariduse,

mitte aga kutsehariduse omandamine. Selliselt määratletud subjektiivne õigus saab kolleegiumi

arvates tähendada ainult seda, et seadusandja on soovinud vangistusseaduse 5. peatükis ammendavalt

reguleerida vahistatu õiguse haridusele. VangS § 93 lg 4 sisu arvesse võttes oleks ebaloogiline

seisukoht, et vahistatule laieneb peale VangS § 93 lg 4 ka kinnipeetava subjektiivset õigust eesti keele

õppele sätestav VangS § 34 lg 4. VangS § 34 lg-s 4 sätestatakse: "Kinnipeetavale, kes ei valda eesti

keelt, antakse tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva

seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus."

Kolleegium on seisukohal, et VangS § 93 lg 4 on sama seaduse § 90 lg-s 1 nimetatud erisus, mis

reguleerib ammendavalt vahistatu õigust haridusele, sh eesti keele õppimisele, ja välistab sellisena

vangistusseaduse 2. peatükis paiknevate hariduse omandamist ja õppimise eest tasu maksmist

reguleerivate sätete kohaldamise vahistatu suhtes, isegi kui VangS §-d 35 ja 36 ei seostaks

kinnipeetavale põhi- ja üldkeskhariduse ja kutsehariduse andmist kinnipeetava individuaalse

täitmiskavaga.

13. Kolleegiumi seisukoht tähendab kaheldamatult täiskasvanud kinnipeetava ja täiskasvanud

vahistatu erinevalt kohtlemist vahistatu kahjuks. Erinev kohtlemine on aga õigustatud sellega, et

eelvangistus, erinevalt vangistusest, on eelduslikult lühiajaline, vahel ka prognoosimatu kestusega,

mistõttu ei saa olla kindel, et vahistatul on võimalik läbida õppekava. Keele omandamine võtab aega.

Samuti õigustavad vahistatu ja kinnipeetava erinevat kohtlemist võimalikud raskused õppetöö ning

uurimistoimingute ja kohtumenetluse ühitamisel ning õpetaja töö planeerimisel. Sellises olukorras ei

ole riigi rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise ning õppetöö efektiivsuse ja kriminaalmenetluse

läbiviimise huvides õigusvastane, kui eelvangistuses viibivale isikule ei ole seadusega tagatud

kinnipeetavaga võrdne subjektiivne õigus haridusele. Kolleegiumi seisukoha kasuks räägib ka see, et

eelvangistust võib kanda nii vanglas kui ka arestimajas (VangS § 90 lg 2). VangS § 34 lg 4 sätestab

selgelt, et kinnipeetava eesti keele õpet, kui see ei toimu sama seaduse §-des 35 ja 36 sätestatud

korras, korraldab ja finantseerib vanglateenistus. Politsei- ja Piirivalveameti haldusalas olevate

arestimajade osas vastav regulatsioon puudub. Kui seadusandja tahtnuks anda vahistatule

subjektiivset õigust õppida eesti keelt, siis oleks ta vangistusseaduse 5. peatükis kehtestanud VangS

§ 93 lg-s 4 sätestatud õigusliku regulatsiooniga võrreldava tihedusega regulatsiooni. Seadusandja

sellise soovi puudumist kinnitab VangS § 86 (Aresti täideviimise üldtingimused) lg 1, milles

sätestatakse: "Aresti täideviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid

käesolevas peatükis sätestatud erisustega." VangS § 90 lg-s 1 ja § 86 lg-s 1 kasutatud normatiivsed

konstruktsioonid on ühesugused.

14. Kolleegium rahuldab Viru Vangla kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse.

Kolleegium jätab jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni ja asendab selle põhjendused käesoleva

otsuse põhjendustega.

Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld