3-4-1-2-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-2-15

Otsuse kuupäev

1. juuli 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Riigikogu valimise seaduse § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2015. a otsus

haldusasjas

nr

3-15-403

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu

27. veebruari 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-412

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. aasta otsuses haldusasjas nr 3-15-403 ja

27. veebruari 2015. aasta otsuses haldusasjas nr 3-15-412 sisalduvad taotlused rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Erik (kaebaja 1) esitas 2. veebruaril 2015 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse, milles palus end

kanda Riigikogu valimisteks valijate nimekirja. Jõhvi vallasekretär jättis 11. veebruaril 2015

kaebaja 1 taotluse rahuldamata, tuginedes Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lõikele 3, § 22

lõikele 3 ja § 25 lõike 1 punktile 1. Kaebaja 1 esitas 16. veebruaril 2015 Tallinna Halduskohtule

kaebuse kohustada Jõhvi Vallavalitsust kandma kaebaja 1 Riigikogu valimisteks valijate nimekirja.

2. Tallinna Halduskohus jättis 19. veebruari 2015. a otsusega nr 3-15-403 kaebaja 1 kaebuse

rahuldamata. Vallasekretäri toiming oli kehtiva õigusega kooskõlas. Põhiseaduse (PS) § 58 lubab

seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja

kannavad karistust kinnipidamiskohas, ja RKVS-ga on selline piirang ette nähtud. Halduskohus

hindas piirangu proportsionaalsust kaebaja isikust lähtuvalt. Kaebajat 1 on korduvalt kriminaalkorras

karistatud, ta on sooritanud uue kuriteo katseajal, talle on vanglas määratud neli kehtivat

distsiplinaarkaristust. Kaebaja 1 vanglast vabanemise aeg on 31. märtsil 2016, seega on piirang tema

suhtes ajutine. Ka ei ole RKVS sätted kaebaja 1 puhul vastuolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 artikliga 3 ega seda täpsustavate Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Riikidel on vanglakaristust kandvatele kinnipeetavatele

valmisõiguse tagamisel avar hindamisruum, võttes arvesse vangistuse kestust ning süüteo iseloomu ja

raskust. Kaebaja 1 esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-403

kohaldamata RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 ning tunnistas sätted põhiseadusega vastuolus olevaks

ja kohtuotsuse viivitamatult täidetavaks, nii et kaebaja 1 sai Riigikogu valimistel hääletada. Tallinna

Ringkonnakohus edastas otsuse 25. veebruaril 2015 Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatamiseks. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-2-15.

4. Romeo Kalda (kaebaja 2) esitas 9. veebruaril 2015 Märjamaa Vallavalitsusele taotluse, milles palus

end kanda Riigikogu valimisteks valijate nimekirja. Märjamaa vallasekretär jättis 11. veebruaril 2015

R. Kalda taotluse rahuldamata, tuginedes RKVS § 4 lõikele 3 ja § 22 lõikele 3. R. Kalda esitas

17. veebruaril 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Märjamaa vallasekretäri 11. veebruari 2015. a

otsuse tühistamiseks ja Märjamaa vallasekretäri kohustamiseks kandma kaebaja 2 Riigikogu

valimisteks valijate nimekirja.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20. veebruari 2015. a otsusega nr 3-15-412 kaebaja 2 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus viitas ka selles lahendis PS §-s 58 sätestatud võimalusele süüdimõistetud

kinnipeetavate hääleõigust piirata ja RKVS-st tulenevale vastavale piirangule. Kaebaja 2 kannab

eluaegset vanglakaristust mitmete kuritegude eest, sh korduva tahtliku tapmise ja kinnipidamise ajal

kaasvangi piinamise eest, mis viitavad äärmisele lugupidamatusele Eesti õiguskorra ja ühiskonnas

kehtivate väärtushinnangute vastu. Kaebaja 2 ei ole esimest korda vangistuses, vangistusega

kaasnevad piirangud on ta ise oma kuritegeliku käitumisega põhjustanud. Hääleõiguse piirangu üheks

eesmärgiks on karistada kurjategijat ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähenemisega. Piirangu

eesmärki, vangistuse kestust ja toime pandud süütegude iseloomu ja raskust arvestades on

hääletamiskeeld kaebaja 2 suhtes proportsionaalne. Ka eluaegset vangistust kandval isikul on

võimalik ennetähtaegselt vabaneda, seega ei ole piirang eluaegne. R. Kalda esitas halduskohtu otsuse

peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-412

kohaldamata RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 ning tunnistas sätted põhiseadusega vastuolus olevaks

ja kohtuotsuse viivitamatult täidetavaks, nii et kaebaja 2 sai Riigikogu valimistel hääletada. Tallinna

Ringkonnakohus edastas otsuse 27. veebruaril 2015 Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatamiseks. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-3-15.

7. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis eespool punktides 3 ja 6 nimetatud

kohtuasjad 4. märtsil 2015 ühte menetlusse ja määras kohtuasja numbriks 3-4-1-2-15.

8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 12. mai 2015. a määrusega selle asja

lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUSED

9. Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-15-403 ja 27. veebruari

2015. a otsuse haldusasjas nr 3-15-412 põhjendused kattuvad suuresti, hilisemas otsuses on vaid

põhjalikumalt käsitletud EIK-i seisukohti. Seetõttu esitatakse järgmiseks ühine kokkuvõte mõlema

otsuse põhjendustest.

10. Vaidlus käib selle üle, kas RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 on kooskõlas PS §-dega 11, 57 ja 58,

samuti EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikliga 3. PS § 58 annab seadusandjale võimaluse piirata nende

isikute hääleõigust, kes on kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja kannavad karistust

kinnipidamiskohas. Tegemist on seadusandja diskretsiooniga, mis eeldab asjakohase piirangu

sätestamist seaduses.

11. EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 kohustab osalisriike korraldama mõistlike ajavahemike järel

salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja

valimisel. PS § 59 järgi teostab Eestis seadusandlikku võimu Riigikogu. Riigikogu otsused mõjutavad

süüdimõistetu ja kinnipeetava õigusi, inimväärikust ja heaolu olulisel määral, mistõttu riivab

hääleõiguse puudumine intensiivselt isiku põhiõigusi. EIK-i praktika ja õiguskirjanduse järgi on

seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate hääleõiguse täielik piirang ebaproportsionaalne.

Piirangud ei tohi moonutada hääleõiguslike isikute vaba tahte kujunemist ega välistada ühe isikute

grupi eemalejätmise kaudu üldistel valimistel rahva tegeliku tahte väljaselgitamist (EIK-i 6. oktoobri

2005. a otsus kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p 62).

12. Selleks, et hinnata hääleõiguse piirangu proportsionaalsust isikust lähtuvalt, peaks seadus

sätestama diskretsiooni kriteeriumid. Selline lähenemine tuleneb ka Euroopa Nõukogu Veneetsia

Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksi punktist I.1.1.d.v. EIK on pidanud ka

võimalikuks, et valimisõiguse piirangud kehtestatakse seaduse tasandil kriteeriumidega, millistel

kinnipeetavatel on hääleõigus ja millistel mitte (EIK-i 22. mai 2012. a otsus kohtuasjas Scoppola vs.

Itaalia 126/05). Eestis ei ole seadusandja kriteeriume kehtestanud. Ka pärast Scoppola vs. Itaalia

lahendit on EIK pidanud Ühendkuningriigis kehtivat Eestile sarnast absoluutset valimispiirangut,

sõltumata kinnipeetava karistuse pikkusest ja kuriteo raskusest, EIÕK protokolli nr 1 artikli 3

nõudeid rikkuvaks. Kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2) oli kaebajaks 1980. aastal mõrva eest

eluaegse vangistusega karistatud isik ja EIK leidis, et ei saa eeldada, et ka siis, kui seadusandja

teostanuks kaalutlusõigust nõuetekohaselt, laienenuks kaebajale valimiskeeld. Vastuolu tõttu EIÕK

protokolli nr 1 artikliga 3 ning tulenevalt PS §-dest 57 ja 58 ning § 123 lõikest 2 nende koosmõjus

tunnistas ringkonnakohus RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 põhiseaduse vastaseks ja jättis

kohaldamata.

13. Ringkonnakohtu otsuste põhjal said mõlemad kaebajad Riigikogu valimistel hääletada.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

14. Riigikogu leiab, et RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kuriteos süüdi mõistetud ja

vanglakaristust kandvate isikute aktiivse valimisõiguse piirang on vastuolus EIÕK 1. protokolli

artikliga 1 ja PS § 123 lõikest 2 tulenevalt ka PS §-dega 57 ja 58 koostoimes §-ga 11.

15. PS § 1 lõikest 1 tulenevat demokraatia põhimõtet täpsustab PS § 56, mille kohaselt teostab rahvas

kõrgeimat võimu hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimistega ja rahvahääletusega. PS § 60

lõikest 1 tuleneb valimiste üldisuse printsiip, mille kohaselt peab kõigile hääleõiguslikele isikutele

olema tagatud võimalus võtta osa valimistest.

16. Kuriteo eest süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute hääletamisest osavõttu on

piiratud eelkõige praktilistel kaalutlustel vanglas valimiste korraldamise keerukuse tõttu. Eesmärgina

võib näha ka kodanikuvastutuse tugevdamist ja püüdu tekitada austust õigusriigi vastu.

17. Normi põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ratifitseeritud välislepingutega. EIÕK

protokolli nr 1 artiklist 3 tuleneb isikute subjektiivne õigus hääletada seadusandja valimisel. EIK on

mitmetes lahendites selgitanud, et üldine seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse

valimisõiguse piirang on ebaproportsionaalne. EIK-i hinnangul on riikidel valimisõiguse piirangute

kehtestamisel lai kaalutlusruum, kuid need piirangud peavad olema mõistlikud. 2005. aasta otsuses

Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2) leidis EIK, et konventsiooniga on vastuolus piirangud, mis

rakenduvad kinnipeetava suhtes üldiselt, automaatselt ja eristamatult, tulenedes üksnes isiku

kinnipeetava staatusest, arvesse võtmata kuriteo raskust, iseloomu, karistuse kestust ja teisi

individuaalseid asjaolusid. Kohtuasjas Frodl vs. Austria leidis EIK, et tahtlikult toimepandud kuriteo

eest pikemat kui üheaastast vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõiguse piirang on

ebaproportsionaalne. Kohtuasjas Scoppola vs. Itaalia ei leidnud EIK rikkumist, kuivõrd Itaalia

seadused piiravad hääleõigust konkreetsete süütegude puhul ja piirang sõltub vangistuse kestusest.

Lisaks leidis kohus, et riik võib valida, kas valimisõigust piiratakse kohtuniku otsuse alusel isiku

süüdi mõistmisel või sõltub valimisõiguse piirang süüteo iseloomust ja vanglakaristuse kestusest.

Asjas Söyler vs. Türgi asus EIK seisukohale, et vaid tahtliku kuriteo toimepannutele rakenduv keeld

ei ole piisavalt paindlik.

A. Erik

18. A. Erik leiab, et vaidlusalustest sätetest tulenev piirang ei ole vajalik ega proportsionaalne.

R. Kalda

19. R. Kalda nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ja peab vaidlusaluseid sätteid nii EIÕK-ga kui

ka põhiseadusega vastuolus olevaks.

Jõhvi Vallavalitsus

20. Jõhvi Vallavalitsus nõustub ringkonnakohtu põhjendustega RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3

põhiseadusvastasuse kohta.

Märjamaa Vallavalitsus

21. Märjamaa Vallavalitsuse hinnangul on vaidlusalused sätted tulenevalt PS §-s 58 ette nähtust

põhiseaduspärased.

Õiguskantsler

22. Õiguskantsleri hinnangul on vaidlusalused sätted vastuolus PS §-dega 11, 57, 58 ja § 123 lõikega

2 ning EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikliga 3 nende koostoimes.

23. Kohtute taotlused on lubatavad. PS § 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 järgi saab kohus kontrollida õigusnormide põhiseaduspärasust üksnes

konkreetsest kohtuasjast lähtuvalt ja üksnes seoses asjassepuutuvate õigusnormidega. Kohus ei saa

siiski alati piirduda konkreetse kaebaja õiguste riive analüüsiga, vaid peab arvestama ka

rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate asjaoludega. Seetõttu tuleb kontrollida normi

põhiseaduspärasuse hindamisel esmalt selle vastavust üldistele miinimumnõuetele, mille rikkumise

korral on tegu igal juhul põhiseadusvastase olukorraga, ja seejärel ei ole vaja kontrollida muudele

põhiseaduse nõuetele vastavust. EIK on asunud järjepidevalt seisukohale, et kinnipeetava isiku EIÕK

1. protokolli artiklist 3 tulenevaid õigusi rikub igal juhul üldine, automaatne ja eranditeta hääleõiguse

piirang. Rikkumisega on tegu juba n-ö piirangusüsteemi tasandil ja sõltumata sellest, kas konkreetsel

hääleõigusest ilmajätmise otsustamisel võiks otsustada teisiti. EIK on leidnud nii ka eluaegset

vangistust kandvate raskeid kuritegusid toime pannud isikute puhul. Praeguses asjas tuleb

esmajärjekorras hinnata seda, kas vaidlustatud normid vastavad üldistele EIÕK-st ja PS-st

tulenevatele proportsionaalsele valimisõiguse piiramise süsteemile esitatavatele nõuetele.

24. EIÕK on ratifitseeritud välisleping, millel on PS § 123 lõikest 2 tulenevalt prioriteet Eesti

seaduste ja muude õigusaktide suhtes. Seetõttu tuleb kontrollida normide vastavust EIÕK-st ja selle

rakendamispraktikast tulenevatele nõuetele. EIÕK protokolli nr 1 artikli 3 objektiiv-õiguslikule

sõnastusele vaatamata tulenevad sellest EIK-i käsitluses subjektiivsed õigused, sh aktiivne

valimisõigus. EIK on rõhutanud, et kuigi demokraatlikus riigis tuleb viidatud sätet tõlgendada üha

laiema isikute ringi hääleõigusega hõlmamise kasuks, ei ole siiski välistatud ka hääleõiguse mõistlik

piiramine. Piirang ei tohi aga teatud isikute gruppi välistades väärata eesmärki selgitada valimistel

välja rahva tegelik tahe. See kehtib ka kuriteo toimepanemise eest vanglakaristust kandvate isikute

kohta. Vanglakaristust kandvate kinnipeetavate suhtes kehtiv üldine, automaatne ja eristamatu

aktiivse valimisõiguse piirang tulenevalt kinnipeetava staatusest, võtmata arvesse sooritatud kuriteo

raskust ja iseloomu, karistuse pikkust ja muid asjaolusid, läheb kaugemale liikmesriikide

kaalutlusruumist hääleõiguse piiramisel. Sellega piiratakse igal juhul EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3

tulenevaid õigusi ebaproportsionaalselt.

25. RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 välistavad süüdi mõistetud kinnipeetava osavõtu hääletamisest

Riigikogu valimistel automaatselt ja üldiselt. Piirang on sisuliselt kattuv EIK-i 6. oktoobri 2005. a

otsuses kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2) analüüsitud ja EIÕK-ga vastuolus olevaks

tunnistatud piiranguga. Järelikult on piirang ebaproportsionaalne.

Justiitsminister

26. Justiitsminister leiab, et vaidlusaluse absoluutse aktiivse valimisõiguse piirangu proportsionaalsus

on küsitav.

27. RKVS § 22 lõiget 3 tuleb hinnata koosmõjus sama seaduse § 4 lõikes 3 sätestatuga. Nende

normide põhiseaduspärasusest sõltub, kas kaebajate taotlused tuleb rahuldada. Järelikult on normid

asjassepuutuvad.

28. PS §-s 57 sätestatud hääleõigusel on demokraatlikus riigis keskne tähendus. Sellele seab piirangu

PS § 58. Vaidlusalused sätted riivavad PS §-ga 57 tagatud aktiivset valimisõigust. Piirang sätestati

mh praktilistel kaalutlustel, sest põhiseaduse väljatöötamise ajal ei oleks valimiste korraldamine

kinnipidamiskohtades olnud ilma suuremate kohtuvaidlusteta võimalik. Eesmärgina võib ka näha

kurjategija karistamist ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähendamisega, ühiskonnaga sõlmitud

lepingu rikkumise tõttu valimisõiguse kaotamise väärimist ja seda, et seaduserikkuja ei tohiks kaasa

rääkida seaduste vastuvõtmisel.

29. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ja selles sisalduvate õiguste tagamine on ka

kohtuvõimu kohustus tulenevalt PS §-st 14. Riigikohus kasutab EIÕK-s tagatud õigustele ja

kohustustele EIK-i antud tähendusi tõlgendamisargumentidena. Seega tuleb vaidlusaluste sätete

hindamisel arvestada EIK-i praktikaga.

30. EIK-i väljakujunenud praktika järgi on üldine seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate

aktiivse

valimisõiguse

keeld

ebaproportsionaalne.

Keelu

asemel

võivad

piirangud

olla

proportsionaalsed, nt kui need kehtestatakse süüteoliikide või karituse kestuse järgi või kohtu

diskretsiooni alusel.

Välisminister

31. Välisminister peab RKVS § 4 lõiget 3 ja § 22 lõiget 3 põhiseaduse vastaseks nende

ebaproportsionaalsuse tõttu.

32. Sätted on asjassepuutuvad. Kuna seadusega ei ole antud kohtutele asjakohast kaalutlusõigust, ei

saa kohtud hinnata hääleõiguse piirangut üksikjuhtumipõhiselt. Riigikohtu praktika kinnitab, et EIK-i

seisukohad on Eesti õigussüsteemi osa. EIK-i praktika vangide üldise ja automaatse valimiskeelu

vastuolu kohta EIÕK-ga on selge ja ühene (Hirst vs. Ühendkuningriik, Scoppola vs. Itaalia, Greens ja

M. T. vs. Ühendkuningriik, Söyler vs. Türgi, Murat Vural vs. Türgi, Anchugov ja Gladkov vs.

Venemaa). Eestis ei ole praegusel ajal mingeid erilisi ajaloolisi või sotsiaalseid põhjuseid, mis võiksid

õigustada vangide hääleõiguse absoluutset keeldu.

33. Nii Eesti riigi kui ka EIK-i huvides on, et EIÕK-i tõlgendamispraktikaga vastuolus olevad sätted

muudetaks riigisiseselt ära enne, kui esitatakse kaebus EIK-ile.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

34. Riigikogu valimise seaduse § 4 „Hääletamis- ja kandideerimisõigus" lõige 3:

„Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab

vanglakaristust."

35. Riigikogu valimise seaduse § 22 „Valijate nimekiri" lõige 3:

„Valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja

kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

36. Üldkogu kontrollib esmalt normide asjassepuutuvust (I) ning seejärel leiab riivatava põhiõiguse ja

hindab selle riive põhiseaduspärasust (II). Lõpuks annab üldkogu lisaselgitusi (III).

I

37. Kõigepealt kontrollib üldkogu, kas ringkonnakohtus kohaldamata jäetud normid on praeguses

asjas asjassepuutuvad.

38. RKVS § 4 lõige 3 sätestab hääletamisest osavõtu keelu isikule, kes on kohtus süüdi mõistetud

kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lõige 3 sätestab isiku valijate nimekirja kandmata

jätmise, kui kohus on ta karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab

valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga valimispäevani vanglakaristust.

39. Ida-Viru Maakohus mõistis 16. detsembri 1996. a otsusega kaebaja 1 süüdi kriminaalkoodeksi

(KrK) § 101 punkti 7 (tahtlik tapmine eriti piinaval ja julmal viisil), § 139 lõike 2 punktide 1–3

(salajane vargus, kui see on pandud toime isikute grupi poolt, vähemalt teist korda ning tõkke või

lukustuse eemaldamise teel) ja § 195 lõike 1 (huligaansus) järgi ning karistas teda kokku 15 aasta

pikkuse vabadusekaotusega.

40. Samuti mõistis Kohtla-Järve Linnakohus kaebaja 1 süüdi 20. detsembri 1996. a otsusega

KrK § 197 lõike 2 punktide 1 ja 2 (mootorsõiduki ärandamine, kui see pandi toime vähemalt

teistkordselt ja isikute grupi poolt) järgi ning määras talle karistuseks vabadusekaotuse 1 aasta ja

6 kuud. Kaebaja 1 vabanes vangistusest tingimisi enne tähtaega 11. veebruaril 2008 katseajaga kuni

30. detsembrini 2010.

41. Uuesti peeti kaebaja 1 kinni kahtlustatavana 12. novembril 2009 ja vahistati 13. novembril 2009.

Pärnu Maakohus tunnistas 10. novembri 2010. a otsusega kaebaja 1 süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 209 lõike 2 punktide 1, 2 ja 3 (kelmus, kui see on toime pandud varem sarnase kuriteo eest

karistatud isiku ja ametiisiku poolt ning suures ulatuses) järgi ja karistas teda, arvestades varasema

karistuse kandmata osa, kokku 6 aasta, 4 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistusega.

42. Harju Maakohus mõistis 7. juuni 1996. a otsusega kaebaja 2 süüdi KrK § 139 lõike 3 punkti 1

(salajane vargus suures ulatuses), § 2071 lõike 2 punkti 2 (tulirelva, laskemoona, lõhkematerjali

vargus või röövimine, kui see on toime pandud isikute grupi poolt), § 101 punkti 3 (tahtlik tapmine

raskendavail asjaoludel, kui see on toime pandud kuriteo varjamise eesmärgil), § 141 lõike 2

punktide 1, 2, 3 ja 4 (röövimine, kui see on toime pandud isikute grupi poolt ja relvaga või relvana

kasutatava muu esemega, isiku poolt, keda on varem karistatud sarnase kuriteo eest, ja kui see oli

seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega), § 185 lõike 2 (isikut

ja kodakondsust tõendava või muu ametliku isikliku dokumendi riisumine, samuti võõra ametliku

isikliku dokumendi kasutamine) ja § 176 lõike 1 (vahistatu põgenemine) järgi ning karistas teda

12 aasta pikkuse vabadusekaotusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. oktoobri 1996. a otsusega

süüdimõistmise § 101 punkti 3 järgi ja mõistis kaebaja 2 süüdi § 100 (tahtlik tapmine) järgi ning

määras talle lõplikuks karistuseks 11 aastat vabadusekaotust.

43. Samuti mõistis Tallinna Linnakohus kaebaja 2 süüdi 2. jaanuari 1997. a otsusega KrK § 176

lõike 1 (vahistatu põgenemine), § 207 lõigete 1 ja 2 (tulirelva või laskemoona ebaseaduslik

valmistamine, omandamine, hoidmine, kasutamine, vedamine, müümine või edasiandmine, samuti

laskemoona ebaseaduslik kandmine või edasitoimetamine ja tulirelva ebaseaduslik kandmine või

edasitoimetamine), § 139 lõike 2 punktide 1, 2 ja 3 järgi (salajane vargus, kui see on pandud toime

grupi poolt, vähemalt teist korda ning oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või

lukustuse kõrvaldamisega), § 101 punktide 1, 3, 4, 5 ja 8 – § 15 lõike 2 järgi (tahtliku tapmise katse,

kui see on toime pandud omakasu ajendil, teise kuriteo varjamise või selle toimepanemise

hõlbustamise eesmärgil, seoses kannatanu poolt teenistusliku või ühiskondliku kohustuse täitmisega,

kahe või enama isiku suhtes ja isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise), § 101

punktide 1, 3, 4, 5 ja 8 (vt ülal toodu; täpsemalt teda tabada püüdnud politseiametniku tahtlik

tapmine) järgi ning karistas teda surmanuhtlusega mahalaskmise läbi. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 1. aprilli 1997. a otsusega Tallinna Linnakohtu 2. jaanuari 1997. a otsuse osaliselt: süüdi

mõistmises ja karistamises KrK § 101 punktide 1, 3, 4, 5 ja 8 – § 15 lõike 2 järgi ning mõistis ta ses

süüdistuses õigeks; süüdimõistmises § 101 punktide 1 ja 3 järgi ja mõistis ta selles süüdistuses

õigeks; § 101 punktide 4 ja 8 järgi mõistetud karistuse ning karistuse liitmise osas. Lõplikuks

karistuseks määrati kuritegude kogumi eest eluaegne vabadusekaotus.

44. Taas mõistis Tallinna Linnakohus kaebaja 2 süüdi 30. detsembri 1997. a otsusega KrK § 141

lõike 2 punktide 1, 2, 3, 4 ja 41 (röövimine, kui see on toime pandud isikute grupi poolt, isiku poolt,

kes on varem toime pannud sarnase kuriteo, kui see oli toime pandud relvaga või relvana kasutatava

muu esemega, kui see oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse

kõrvaldamisega ja kui see oli seotud näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis

takistas isiku tuvastamist), § 139 lõike 3 punkti 1 (salajane vargus suures ulatuses), § 185 lõike 2

(isikut ja kodakondsust tõendava või muu ametliku isikliku dokumendi riisumine, samuti võõra

ametliku isikliku dokumendi kasutamine), § 207 lõike 1 (tulirelva või laskemoona ebaseaduslik

valmistamine, omandamine, hoidmine, kasutamine, vedamine, müümine või edasiandmine, samuti

laskemoona ebaseaduslik kandmine või edasitoimetamine) ja § 2071 lõike 3 (tulirelva, laskemoona

või lõhkematerjali avalik vargus või röövimine) järgi. Lõplikuks karistuseks loeti 1. aprilli 1997. a

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõistetud eluaegne vangistus. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

23. aprilli 1998. a otsusega Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 1997. a otsuse osaliselt ja kaebaja 2

mõisteti KrK § 141 lõike 2 punkti 41 järgi õigeks.

45. Uuesti mõistis Tallinna Linnakohus kaebaja 2 süüdi 29. novembri 2000. a otsusega KrK § 139

lõike 2 punktide 2 ja 3 järgi (salajane vargus, kui see on toime pandud isikute grupi poolt ja oli seotud

vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega). Lõplikuks karistuseks

mõistis Tallinna Linnakohus 30. detsembri 1997. a otsusega eluaegse vangistuse.

46. Seejärel mõistis Harju Maakohus kaebaja 2 veel ka süüdi 24. mai 2010. a otsusega KarS § 114

punktide 1 ja 4 – § 22 lõike 2 (kihutamine tapmisele, mis on toime pandud piinaval viisil ja vähemalt

teist korda) järgi ning § 122 (piinamine) järgi. Liitkaristuseks mõisteti kaebajale 2 eluaegne

vangistus.

47. Seega on mõlemad kaebajad isikud, kelle kohus on kuritegude toimepanemises korduvalt süüdi

mõistnud ja kes kandsid 2015. a Riigikogu valimiste päevale eelnenud 30. päeva seisuga

vanglakaristust kuni valimiste päevani. Jõhvi vallasekretär jättis kaebaja 1 ja Märjamaa vallasekretär

kaebaja 2 kandmata 2015. a Riigikogu valimiste valijate nimekirja, kuna RKVS § 4 lõige 3 ja § 22

lõige 3 välistasid kaebajate valimisnimekirja kandmise. Järelikult on need normid asjassepuutuvad.

II

48. PS § 57 lõige 1 sätestab, et hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud 18 aastat vanaks. Kuna

asjassepuutuvad normid välistavad kaebajate hääleõiguse Riigikogu valimistel, siis on tegu kaebajate

PS §-s 57 sätestatud hääleõiguse riivega.

49. PS § 58 lubab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt

süüdi

mõistetud

ja

kannavad

karistust

kinnipidamiskohtades.

Tegemist

on

lihtsa

seadusereservatsiooniga, mis tähendab, et vanglakaristust kandvate isikute hääleõigust võib piirata,

kui hääleõiguse piirang sisaldub seaduses, selle eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang

on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes.

50. Vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõiguse piirang sisaldus ka ennesõjaaegsetes Eesti

põhiseadustes. 1920. aasta põhiseaduse § 28 lõige 2 nägi ette: „Hääleõigusest jäetakse ilma mõned

liigid kuritegijaid Riigikogu valimisseaduse põhjal." 1937. aastal vastu võetud põhiseaduse § 37

lõige 2 sätestas, et seadusega võidakse ära võtta hääleõigus mõnelt liigilt kohtulikult karistatud

kodanikelt. Ajalooliselt on kinnipidamiskohtades karistust kandvate isikute hääleõiguse piiramist

õigustatud tehniliste raskustega vangide hääletamistoimingu läbiviimisel. Tänapäevaste võimaluste

juures ei saa üksnes tehnilist laadi raskusi pidada põhiõiguste piiramise õigustamisel piisavaks

(vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus nr 3-4-1-7-03,

punkt 39).

51. Üldkogu arvates tuleb kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust

kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks pidada soovi kõrvaldada ajutiselt

riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid,

sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline

kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu

toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma

tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma

tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab

õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust.

52. Seega on need eesmärgid hääleõiguse piiramiseks legitiimsed. Eelolev ei tähenda aga, et

demokraatlikus ühiskonnas üliolulist hääleõigust võiks piirata kergekäeliselt.

53. Selle otsustuse tegemine, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust

piirata, on ennekõike seadusandja pädevuses. Praeguse asja aluseks on kohtu algatatud

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlused ja seega on tegemist konkreetse normikontrolli asjaga.

PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus

põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Riigikohus on ka

oma praktikas märkinud, et konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste

huve (vt nt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus nr 3-4-1-4-08,

punkt 15) ning et kolleegium hindab konkreetse normikontrolli raames normi põhiseadusele vastavust

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt nt 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09,

punkt 26). Seega on praeguse asja puhul tegemist konkreetse normikontrolli menetlusega ja üldkogu

saab selle käigus hinnata üksnes seda, kas kummagi kaebaja puhul on seadusandja oma PS §-s 58

sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud.

54. Üldkogu ei kahtle piirangu sobivuses ega vajalikkuses ülalnimetatud legitiimsete eesmärkide

saavutamiseks. Järgnevalt kontrollib üldkogu, kas piirang on eesmärkide saavutamiseks mõõdukas.

55. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

56. Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist

on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide

hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on

sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata.

57. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas pidanud ebaproportsionaalseks automaatset,

kõigile vanglakaristust kandvatele kinnipeetavatele kohalduvat hääleõiguse keeldu (vt nt kohtuasi

Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), nr 74025/01, 6. oktoober 2005, punkt 82). Üldkogu on seisukohal,

et ka teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda

kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. Praeguses asjas see konkreetsete kaebajate puhul nii

ka on. Üldkogu põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

58. Kaebaja 1 on süüdi mõistetud tahtlikus tapmises eriti piinaval ja julmal viisil; salajases varguses,

kui see on pandud toime grupi poolt, vähemalt teist korda ning tõkke või lukustuse eemaldamise teel;

huligaansuses; mootorsõiduki ärandamises, kui see pandi toime vähemalt teistkordselt ja isikute grupi

poolt; ning kelmuses, kui see on toime pandud varem sarnase kuriteo eest karistatud isiku ja

ametiisiku poolt ning suures ulatuses (vt täpsemalt eespool punktid 39–41). Kaebaja 1 vabanes

2008. aastal vangistusest ennetähtaegselt, kuid pani katseajal toime uue kuriteo. Praegu kannab ta

varasema karistuse kandmata osa arvestades nende kuritegude eest üle 6 aasta pikkust

vanglakaristust.

59. Seega on kaebaja 1 mõistetud süüdi mitmetes eriti rasketes kuritegudes, sealhulgas tahtlikus

tapmises eriti piinaval ja julmal viisil. Tapmine on karistusseadustiku järgi üks raskemaid kuriteo

liike. Kaebaja 1 pani toime uue kuriteo pärast ennetähtaegselt katseajaga vanglast vabanemist.

Kuritegude ohtlikkusest lähtuvalt on talle mõistetud karistuseks pikaajaline vanglakaristus.

Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab

põhiseadus expressis verbis piirata, ning kaebaja 1 toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku

tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast

vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud

kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on kaebaja 1 hääleõiguse piirang üldkogu hinnangul

proportsionaalne.

60. Kaebaja 2 on süüdi mõistetud salajases varguses suures ulatuses; tulirelva, laskemoona,

lõhkematerjali varguses või röövimises, kui see on toime pandud isikute grupi poolt; tahtlikus

tapmises; kahel korral röövimises, kui see on toime pandud isikute grupi poolt ja relvaga või relvana

kasutatava muu esemega, isiku poolt, keda on varem karistatud sarnase kuriteo eest, ja kui see oli

seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega; kahel korral isikut ja

kodakondsust tõendava või muu ametliku isikliku dokumendi riisumises, võõra ametliku isikliku

dokumendi kasutamises; kahel korral vahistatu põgenemises; kahel korral tulirelva või laskemoona

ebaseaduslikus valmistamises, omandamises, hoidmises, kasutamises, vedamises, müümises või

edasiandmises,

laskemoona

ebaseaduslikus

kandmises

või

edasitoimetamises;

tulirelva

ebaseaduslikus kandmises või edasitoimetamises; salajases varguses isikute grupi poolt, kui see on

pandud toime grupi poolt, vähemalt teist korda ning oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud

tõkke või lukustuse kõrvaldamisega; tahtlikus tapmises raskendavail asjaoludel, kui see on toime

pandud seoses kannatanu poolt teenistusliku või ühiskondliku kohustuse täitmisega (täpsemalt teda

tabada püüdnud politseiametniku tahtlikus tapmises) ja isiku poolt, kes on varem toime pannud

tahtliku tapmise; salajases varguses suures ulatuses; tulirelva, laskemoona või lõhkematerjali avalikus

varguses või röövimises; salajases varguses, kui see on toime pandud isikute grupi poolt ja oli seotud

vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega; kihutamises tapmisele, mis

on toime pandud piinaval viisil ja vähemalt teist korda, ning piinamises (vt täpsemalt ülal

punktid 42–46). Ühes kohtuasjas mõistis esimese astme kohus kaebajale 2 surmanuhtluse, kuid

ringkonnakohus muutis karistuse eluaegseks vabadusekaotuseks.

61. Seega on kaebaja 2 süüdi mõistetud paljude erineval ajal toime pandud raskete kuritegude eest,

sh kahe tahtliku tapmise eest, neist ühel juhul teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmise eest,

tapmiskatse ja tapmisele kihutamise eest, ta on kahel korral vahistatuna põgenenud ning jätkanud

raskete kuritegude toimepanemist ka vangistuses. Kaebajale 2 on mõistetud nende eriti raskete

kuritegude

ohtlikkusest

lähtuvalt

eluaegne

vabadusekaotus,

mis

on

karistusseadustiku

sanktsioonisüsteemi järgi erakorraline ja kõige raskem karistuse liik. Arvestades seda, et vähemalt

teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis

piirata, ning kaebaja 2 toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku

tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse

kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on

kaebaja 2 hääleõiguse piirang proportsionaalne.

62. Eespool punktides 59 ja 61 leitule tuginedes ja PSJKS § 15 lõike 1 punkti 1 alusel tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. aasta otsuses haldusasjas nr 3-15-403 ja 27. veebruari 2015. aasta

otsuses haldusasjas nr 3-15-412 sisalduvad taotlused jätta rahuldamata.

III

63. Üldkogu märgib lisaks, et tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus

tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. EIK on leidnud, et üldine, automaatne ja valimatu

vanglakaristust kandvate kinnipeetavate parlamendivalimistel hääletamise keeld on konventsiooniga

vastuolus (kohtuasi Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), nr 74025/01, 6. oktoober 2005, punkt 82).

Kohtuasjas Frodl vs. Austria leidis EIK, et hääleõigust võib piirata üksnes kitsalt määratletud isikute

grupi puhul, kes kannavad pikaaegset vanglakaristust (nr 20201/04, 8. aprill 2010, punkt 28).

Kohtuasjas Söyler vs. Türgi asus EIK seisukohale, et kõigilt tahtliku kuriteo eest vanglakaristust

kandvatelt kinnipeetavatelt hääleõiguse äravõtmine ei ole konventsiooniga kooskõlas (nr 294411/07,

17. september 2013, punkt 42). Üldkogu hinnangul ei ole PS §-ga 57 kooskõlas keeld, mille kohaselt

ei või ükski vanglakaritust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada.

64. Üldkogu rõhutab, et riik peab välislepinguid täitma ja saab seda teha oma erinevate organite

kaudu. Erinevad organid aitavad välislepingute täitmisele kaasa oma pädevuse piires. Riigikohus

kontrollib normide põhiseaduspärasust lähtuvalt konkreetsest taotlusest ja menetlusliigist. Nii

Riigikogu kui ka õiguskantsler leidsid Riigikohtule esitatud arvamuses, et kõigilt vanglakaristust

kandvatelt kinnipeetavatelt parlamendivalimistel hääleõiguse äravõtmine on põhiseaduse vastane.

Riigikogul on võimalik omal algatusel asendada põhiseadusvastased normid põhiseaduspäraste

normidega. Õiguskantsleri pädevuses on alustada abstraktse normikontrolli menetlust tema hinnangul

põhiseaduse vastaste normide suhtes.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Malle

Seppik, Tambet Tampuu