3-1-1-61-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-61-15

Otsuse kuupäev

26. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Garri Graubergi süüdimõistmises KarS § 257 –

§ 25 lg 2, § 121 – § 22 lg 2 järgi. Kohtulahendi täitmisel

tekkinud küsimuste lahendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

6. märtsi

2015.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-12-6569

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, eriasjade prokurör Marge Püss

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. juuni 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus osaliselt, s.o Garri Graubergile

KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusena mõistetud karistuse muutmata

jätmises ning KarS § 63 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi liitkaristuse moodustamises.

2. Vähendada Garri Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22

lg 2 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust üheaastase vangistuseni.

3. KarS § 63 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõista Garri Graubergile uueks liitkaristuseks Tartu

Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest 2 aastat vangistust.

4. Asendada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse põhistused, mis puudutavad

KarS § 120 – § 25 lg 2 ja ärakantavat liitkaristust, käesoleva määruse põhistustega.

5. Muus osas, sh Garri Graubergi ärakantava liitkaristuse, s.o 9 aasta 9 kuu 10 päeva pikkuse

vangistuse osas, jääb Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata.

6. Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo määruskaebus rahuldada osaliselt.

7. Määrata Priit Palmiste Advokaadibüroole Garri Graubergile osutatud riigi õigusabi eest 144

(ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta

see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus lahendas 21. jaanuari 2015. a määrusega kriminaalasjas nr 1-12-6569 vangistuse

täitmisel tekkinud küsimusi KarS § 5 lg 2 alusel ja tuvastas järgmist.

1.1. Järva Maakohtu 8. novembri 2005. a otsusega kriminaalasjas nr 1-96/2005 tunnistati G. Grauberg

süüdi KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra rikkumises ja karistati 5-kuulise

vangistusega. G. Graubergile inkrimineeritud kuritegu oli nii süüditunnistamise ajal kehtinud kui ka

1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(RT I, 12.07.2014, 1) järgi, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistatav kuriteona, mille eest võib

karistuseks mõista rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna sanktsiooni määr ei ole

muutunud, puudub alus G. Graubergi vangistusest vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks KarS

§ 5 lg 2 alusel.

1.2. Harju Maakohtu 18. oktoobri 2007. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-1538 tunnistati

G. Grauberg süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 ning § 263 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti vangistus

vastavalt 4 aastat 1 kuu 15 päeva ja 10 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 1 kuu 15 päeva vangistust. KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetud karistust Järva Maakohtu 8. novembri 2005. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu 27 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 6

kuud 12 päeva vangistust. Need kuriteod olid ja on jätkuvalt karistatavad KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8

ning § 263 lg 1 p 1 järgi ning vangistuse määr ei ole muutunud. Seetõttu puudub alus G. Graubergi

vangistusest vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks.

1.3. Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-17334 tunnistati G. Grauberg

süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 257 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 5 aastat

ja 1 aasta. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning liitkaristuseks

mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju

Maakohtu 18. oktoobri 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 2 kuu 6

päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust. Sellest

karistusest loeti KarS § 68 lg 1 alusel ärakantuks 4 kuud 26 päeva vangistust (s.o eelvangistuses

viibitud aeg 26. maist kuni 22. oktoobrini 2010) ning ärakantavaks karistuseks jäi 7 aastat 9 kuud 10

päeva vangistust.

1.3.1. KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritud kuritegu oli ja on praegu karistatav KarS § 214

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning karistuse määr neli kuni kaksteist aastat vangistust ei ole muutunud.

1.3.2. Karistusseadustiku 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooniga tunnistati KarS § 257 kehtetuks.

Samas on G. Graubergi tegu subsumeeritav KarS § 120 lg 1 järgi, s.o ähvardamine tervisekahjustuse

tekitamisega. Maakohtu otsuse järgi tundis kannatanu R. O. G. Graubergi psüühilise vägivalla tõttu

reaalset hirmu nii enda kui ka pereliikmete turvalisuse ja tervise pärast. Nii teo toimepanemise ajal

kehtinud kui ka kehtiva seaduse kohaselt saab füüsilist isikut ähvardamise eest karistada kuni

üheaastase vangistusega. Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega G. Graubergile KarS § 257 järgi

mõistetud 1-aastane vangistus mahub kehtiva KarS § 120 lg 1 sanktsiooni raami (rahaline karistus või

kuni 1-aastane vangistus). Seega puudub KarS § 5 lg-s 2 märgitud alus G. Graubergi vangistusest

vabastamiseks või vangistuse vähendamiseks.

1.4. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-6569 mõisteti G. Grauberg

süüdi KarS § 257 – § 25 lg 2; § 121 – § 22 lg 2 ning § 203 – § 22 lg 2 järgi ning teda karistati

vastavalt vangistusega 1 aasta 3 kuud, 2 aastat 6 kuud ja 3 aastat 6 kuud. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1

alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning G. Graubergi liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 9

kuud vangistust alates 18. jaanuarist 2012. Kaebemenetluse tagajärjel mõistis Riigikohus 6. juuni

2014. a otsusega G. Graubergi KarS § 203 – § 22 lg 2 järgi õigeks ja saatis kriminaalasja Tartu

Ringkonnakohtule uue liitkaristuse mõistmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-28-14, II osa). Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega tühistati

Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsus G. Graubergile mõistetud karistuse osas ja talle mõisteti KarS

§ 121 – § 22 lg 2 ja § 257 – § 25 lg 2 järgi liitkaristuseks KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel vangistus

2 aastat ja 6 kuud. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusele Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega

mõistetud liitkaristus, s.o 8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust, ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10

aastat 2 kuud 6 päeva vangistust. Karistusest loeti kantuks Pärnu Maakohtu otsuse järgi osaliselt

ärakantud karistus, s.o eelvangistuses viibitud aeg (26. maist kuni 22. oktoobrini 2010, s.o 4 kuud 26

päeva), ning G. Graubergi ärakantavaks liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust

alates 18. jaanuarist 2012.

1.4.1. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega mõisteti G. Grauberg KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi

süüdi selles, et ta 24. novembri 2011. a päeval Jõgeva maakonnas Pala vallas X külas OÜ P kontoris

teostas ebaseaduslikult oma oletatavat õigust, ähvardades B. S.-i vägivallaga: "Hakkate kartma

pimedas väljas käia ja autosse istuda." Ähvardamine toimus eesmärgil, et AS Janvemar saaks raha

OÜ-lt P.

Täitmiskohtunik leidis, et kuna G. Grauberg nõudis B. S.-ilt oletatava võlanõude maksmist

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardades, kuid ähvarduse esitamise hetkel see B. S.-is hirmutunnet

ei tekitanud, on alates 1. jaanuarist 2015 selline tegu käsitatav ähvardamise kõlbmatu katsena.

Järelikult tuleb G. Graubergi tegu subsumeerida KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. KarS

§ 120 lg-s 1 sätestatud teo eest ei saa aga mõista vangistust üle ühe aasta. Seega tuleb G. Graubergile

KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi mõistetud vangistust vähendada KarS § 5 lg 2 alusel seaduses ette nähtud

karistuse ülemmäärani, s.o 1-aastase vangistuseni.

1.4.2. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega tunnistati G. Grauberg KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi

süüdi selles, et ta kihutas 8. jaanuaril 2012 O. K.-d ja K. K.-d kasutama B. S.-i suhtes füüsilist

vägivalda, mille tagajärjel peksid O. K. ja K. K. grupis OÜ P territooriumil D. V.-i korduvalt jalgade

ja kätega pähe, kehasse ja vastu jalgu, kuna pidasid teda ekslikult B. S.-iks. Peksmisega põhjustasid

nad kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, s.o verevalumi ja turse silma ümbruses, marrastuse

oimuluu piirkonnas, verevalumi vasakul kiiruluu piirkonnas ninaturse ja punetuse ning parema külje

põrutuse.

Täitmiskohtunik leidis, et kannatanu peksmist pole õige käsitada teise inimese tervise kahjustamisena

korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, kuigi vigastused põhjustati O. K. ja K. K. korduvate jala- ja

käelöökidega. Sellisel viisil teise inimese tervise kahjustamist tuleb vaadelda ühe, s.o jätkuva

kuriteona, sest iseseisvad löögid kui vägivalla osateod olid sooritatud lühikese ajavahemiku jooksul

sama isiku vastu, ühtse tahtlusega ning suunatud ühtse kuritegeliku tagajärje põhjustamisele. Seega

on G. Graubergi tegu alates 1. jaanuarist 2015 subsumeeritav KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja

karistatav maksimaalselt üheaastase vangistusega. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega

G. Graubergile KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud 2 aasta 6 kuune vangistust tuleb KarS § 5 lg 2

alusel vähendada 1-aastase vangistuseni.

1.5. Täitmiskohtunik mõistis G. Graubergile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel Tartu Maakohtu

10. mai 2013. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest üksikkaristuste suurendamise teel

liitkaristuse 2 aastat vangistust, mis on Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega

mõistetud vangistusest 6 kuu võrra väiksem. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis täitmiskohtunik

G. Graubergile liitkaristuseks Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega mõistetud karistuse, s.o

raskema karistuse (8 aastat 2 kuud 6 päeva vangistust) suurendamise teel 9 aastat 8 kuud 6 päeva

vangistust, mis on Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega mõistetud liitkaristusest 6

kuu vangistuse võrra väiksem.

2. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör

Marge Püss ja G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo.

3. Prokurör taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kvalifitseeriti G. Graubergile KarS

§ 257 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 120 lg 1– § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. Prokurör

leidis, et kuna Riigikohtu 6. juuni 2014. a otsuses on G. Graubergi tegu kvalifitseeritud süüteokatsena

KarS § 25 lg 2 järgi ja paragrahvi sisu ei ole muutunud, puudub madalama astme kohtul pädevus

kvalifitseerida käsitletav tegu ümber kõlbmatuks süüteokatseks KarS § 25 lg 2 ja § 26 lg 1 järgi.

3.1. Prokurör ei nõustunud ka maakohtu määrusega osas, millega vähendati KarS § 121 – § 22 lg 2

järgi mõistetud vangistus 2 aastat ja 6 kuud üheaastase vangistuseni. Prokurör leidis, et kuna

peksmine on sisuliselt korduv löömine, siis subsumeerub see KarS § 121 lõige 2 punkti 3 järgi

kvalifitseeritud raskendava asjaoluna (Seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, lk 50. Tallinn 2014).

4. G. Graubergi kaitsja taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue liitkaristuse mõistmist, millega

lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning karistusaja alguseks lugeda isiku kinnipidamise

aeg, s.o 18. jaanuar 2012. Menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses riigi kanda.

4.1. Esmalt leidis kaitsja, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes G. Graubergi

menetlusse kaasamata, samas kaasates prokuröri. Tegemist on süüdimõistetult vabaduse võtmisega,

mis lahendatakse süüdimõistetu osavõtul. Vaidlustatava määrusega lahendati G. Graubergi tegude

ümberkvalifitseerimise küsimus ja otsustati tema vangistuse pikkuse üle.

4.2. Kohus kvalifitseeris G. Graubergi teod ümber KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 (24.

novembri 2011. a tegu) ja KarS § 121 lg 1 – § 22 järgi, mille eest mõistis liitkaristuseks 2 aastat

vangistust. Karistuste Sellise liitmisega raskendas maakohus süüdistatava olukorda, sest varem

mõistetud karistused jäid sanktsiooni keskmäära lähedale, ent muudetud karistuste puhul on tegemist

sanktsiooni ülemmääradega. Karistuste uuel läbivaatamisel pidanuks kohus liitma karistused selliselt,

et liitkaristuseks jääb 1 aasta vangistust.

4.3. Vaidlustatava määrusega vähendati G. Graubergile mõistetud karistust ühe aasta ja 9 kuu võrra,

samas on G. Graubergi lõplik liitkaristus vähenenud ainult 6 kuu võrra. Selline karistuse

vähendamine ei ole proportsionaalne ning on vastuolus KarS § 5 lg 2 põhimõttega ja seadusandja

tahtega, sest seadusandja vähendas oluliselt G. Graubergile süüksarvatud tegude karistusmäärasid.

Kaitsja hinnangul oleks proportsionaalselt korrektne, arvestades Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri

2014. a otsust ja seadusandja tahet karistusmäärade vähendamise osas, lähtuda uue liitkaristuse

arvestamisel absorptsiooniprintsiibist ning kohaldada KarS § 257 – § 25 lg 2 ja § 121 – § 22 lg 2 järgi

raskeimat kohtu poolt mõistetud karistust ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 7 aastat 9 kuud ja 10

päeva vangistust.

5. Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrusega tühistati täitmiskohtuniku 21. jaanuari 2015. a

määrus osaliselt ja tehti uus otsustus, millega jäeti G. Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a

otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi mõistetud vangistus 2 aastat 6 kuud muutmata ning asendati

maakohtu põhjendused KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi subsumeeritava teo õigusliku hinnangu kohta.

Ringkonnakohus moodustas KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse ning mõistis KarS § 121 –

§ 22 lg 2 ja KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi G. Graubergi liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

Ringkonnakohus jättis G. Graubergile Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega mõistetud

lõppkaristuse, s.o 9 aastat 9 kuud ja 10 päeva vangistust, muutmata.

5.1. Ringkonnakohus pidas valeks maakohtu poolt G. Graubergi teole uue õigusliku hinnangu

andmist KarS § 120 – § 25 lg 2 ja – § 26 lg 1 järgi ja leidis, et alates 1. jaanuarist 2015 on võimalik

G. Graubergi tegu, arvestades süüdistuse teokirjeldust ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid,

subsumeerida KarS § 120 alla. Ringkonnakohus märkis Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a

otsusele tuginedes, et G. Graubergi poolt B. S.-ile öeldu on hinnatav lõpuleviidud omavolina (seda

möönis ka Riigikohus oma 6. juuni 2014. a otsuse punktis 21.1 asjas nr 3-1-1-28-14). Seetõttu

puudub igasugune alus asuda seisukohale, et G. Graubergi poolt toime pandud tegu on

kvalifitseeritav ähvardamise katsena või veel enam kõlbmatu katsena. KarS § 257 lubas isikule

mõista rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. G. Graubergi karistati 1 aasta 3 kuu pikkuse

vangistusega. KarS § 120 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Juhindudes KarS § 5 lg-st 2 tuleb G. Graubergi karistust KarS § 120 järgi vähendada ühe aastani.

5.2. Ringkonnakohus nõustus prokuratuuri määruskaebuses toodud käsitlusega ja leidis, et

G. Graubergi tegu on praegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 – § 22 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul

on sätte diferentseerimise mõtteks eristada nn kergemaid teokoosseise raskematest, paigutades

viimased eraldi lõikesse. Prokuratuuri väljendatud seisukohta toetab ka õiguskirjanduses märgitu, kus

leitakse samuti, et erinevalt KarS § 121 varasemast redaktsioonist, mis nägi ette tervise kahjustamise

kõrval kolm koosseisutegu: löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise,

nimetab kehtiv redaktsioon neist üksnes valu tekitavat väärkohtlemist. See ei tähenda aga löömise või

peksmise dekriminaliseerimist, need teod on hõlmatud nimetatud väärkohtlemisega. Korduv löömine

ehk peksmine moodustab kvalifikatsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 järgi (J. Sootak, Isikuvastased süüteod,

2014, lk 69). Maakohus tuvastas 10. mai 2013. a otsuses, et kaks noormeest peksid kannatanut

korduvalt käte ja jalgadega pähe, kehasse ja vastu jalgu, põhjustades sellega kannatanule füüsilist

valu ja tervisekahjustusi. Kannatanu peksmine, s.o korduv löömine, on käsitatav korduvusena

karistusseadustiku uue redaktsiooni KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes ega too kaasa G. Graubergi karistuse

kergendamist. Kehtiv KarS § 121 lg 2 näeb ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

G. Graubergi karistati 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Seega jääb G. Graubergile mõistetud

karistus 2 aastat ja 3 kuud vangistust alla KarS § 121 lg 2 sanktsiooni ülempiiri ning G. Graubergile

mõistetud karistust ei tule muuta.

5.3. Vastates kaitsja määruskaebusele, leidis ringkonnakohus, et KrMS § 432 lg 1 alusel vaatab

täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seotud küsimused läbi kirjalikus menetluses kohtumenetluse

pooli kohtusse kutsumata, kui KrMS § 432 lg-st 3 ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei ole arutluse all

isikult vabaduse võtmine, vaid seaduse tagasiulatuva mõju hindamine vangistusega karistatud isikule.

Tegemist on teole antud õigusliku hinnanguga ja selles suhtes peab võtma seisukoha kohus. Kuna

prokuratuur esindab riiklikku süüdistust kohtus, siis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

küsida prokuröri seisukohta olukorras, kus kuriteokoosseis, mille järgi isik süüdi tunnistati, on

muudetud kehtetuks. Samas saab isik, kes ei ole rahul maakohtu seisukohaga, võimaluse öelda oma

arvamus määruskaebemenetluses. Sellist võimalust on G. Grauberg kaitsja vahendusel ka kasutanud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Riigikohtule esitatud määruskaebuses on G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo

seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on määruse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme. Kaitsja leiab, et kohtuasja menetlemisel ei

ole tagatud süüdistatava kaitseõigus, ringkonnakohus on valesti tühistanud maakohtu määruse KarS

§ 121 lg 1 – § 22 lg 1 kohaldamise osas, väljunud apellatsiooni piiridest ja raskendanud süüdistatava

olukorda. Kaitsja põhjendused on järgmised.

6.1. KrMS § 432 lg 3 kohaselt oli kohtul kohustus kaasata süüdistatav menetlusse ning selle tegemata

jätmisega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Kohtud muutsid

süüdistuse õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid sel juhul tuleb süüdistatavale tagada kaitseõigus.

Kohtumenetluse käigus ei ole süüdistatavale antud võimalust oma arvamuse avaldamiseks ei suuliselt

ega kirjalikult. Arvamuse andmine määruskaebemenetluse käigus ei ole piisavalt tõhus. Süüteo

kvalifikatsiooni muutmisel peab kohus välja selgitama süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse

kohta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsuse punktid 34–36 asjas nr 3-1-1-

46-08).

6.2. Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtuga, et G. Graubergi tegu on karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 –

§ 22 järgi. Kannatanu peksmist ei ole võimalik käsitada KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes korduvusena.

Tegemist on õiguslikult ühe ja sama teoga, mis avaldub mitmes olemuselt sarnases käitumisaktis ja

on kantud ühisest tahtlusest ning nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral

seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona.

Lisaks viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsusele asjas nr 3-1-1-10-09

ja leiab, et süüdistatav osales kuriteos kihutajana, millest tulenevalt on võimalik talle kvalifitseeritud

koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine on toime pandud korduvalt.

Sellist korduvust ei ole kohtud süüdistatava käitumises tuvastanud ja ringkonnakohus on kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust.

6.3. Liitkaristuse mõistmisel on rikutud KrMS § 340 lg-s 4 ja §-s 14 sätestatud põhimõtteid.

Ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel seotud apellatsioonis sisalduva

taotlusega. Prokurör liitkaristuse mõistmist ei vaidlustanud, seega väljus ringkonnakohus

apellatsiooni piiridest.

6.4. Kaitsja kordab ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse argumente ja taotleb Tartu

Maakohtu 21. jaanuari 2015. a määruse tühistamist liitkaristuste mõistmise osas, Tartu

Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse tühistamist täies ulatuses ja menetluskulude riigi kanda

jätmist. Kaitsja palub jõustada maakohtu määruse süütegude ümberkvalifitseerimise osas ja teha

liitkaristuste mõistmise osas uue otsuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium peatub esmalt täitmiskohtuniku pädevusel KarS § 5 lg 2 alusel tõusetunud küsimuste

lahendamisel (I), seejärel selgitab korduva kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnuse olemust

(II), mõistab liitkaristuse ja võtab kokku menetluse tulemuse (III) ning lahendab kaitsjatasu taotluse

(IV).

I

8. Kui isik kannab vangistust teo eest, kuid uus seadus välistab teo karistatavuse, karistamise

vangistusega või lühendab vangistust, esitab kergema karistusseaduse kohaldamise taotluse

täitmiskohtunikule kinnipidamisasutus. Nimelt sätestab KrMS § 431 lg 3, et vangla, milles kannab

karistust KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik, teavitab süüdimõistetut seaduse tagasiulatuvast mõjust 15

päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku

vabastamise otsustamiseks. Kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses.

Käesolevas asjas esitas vangla G. Graubergi huvides KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse, mille

kohta maakohus küsis õigustatult prokurörilt kui teiselt menetlusosaliselt kirjalikku arvamust (vt

Riigikohtu 7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 12). Kaitsja väited süüdimõistetu

menetlusse kaasamata jätmise ja seeläbi kaitseõiguse rikkumise kohta ei ole asjakohased, sest need

käsitlevad süüdistatava õigusi kohtuliku arutamise staadiumis, enne kohtuotsuse tegemist.

9. Arutatavas asjas leidis täitmiskohtunik, et alates 1. jaanuarist 2015 tuleb G. Graubergi tegu (vt

määruse p 1.4.1) subsumeerida KarS § 120 lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 järgi. Ringkonnakohus pidas

valeks G. Graubergi teole uue õigusliku hinnangu andmist ja leidis, et G. Graubergi tegu, arvestades

süüdistuse teokirjeldust ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, tuleb subsumeerida KarS § 120 alla (vt

määruse p 5.1). Kolleegium märgib, et kohtuotsus G. Graubergi süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 –

§ 25 lg 2 järgi on jõustunud. Täitemenetluses lahendatakse küsimust, kas süüdimõistetu karistus on

kooskõlas kehtima hakanud kergema karistusseadusega. KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta

teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse

kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse

realiseerimise kaudu. Seega ületas nii täitmiskohtunik kui ka ringkonnakohus oma pädevuse piire,

lugedes, et G. Grauberg on toime pannud vastavalt ähvardamise kõlbmatu katse või lõpuleviidud

ähvardamise.

II

10. Praeguse menetluse keskne küsimus on, millise kehtiva kuriteokoosseisu alla tuleb subsumeerida

G. Graubergi tegu, mille eest teda karistati Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 –

§ 22 lg 2 järgi 2 aasta 6 kuuse vangistusega.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega, et kannatanu peksmine käte ja jalgadega pähe,

kehasse ja vastu jalgu moodustab korduva kehalise väärkohtlemise KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes ja

seetõttu on G. Graubergi tegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 – § 22 järgi.

11.1. Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest

eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv

tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi

mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb

tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis,

kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise

läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule

objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui

koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks

loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr

3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on

peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat

löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja

tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv

peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse

vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida

uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav

korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

11.2. Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo.

Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 1996. a

otsus asjas nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on

vastavad andmed karistusregistris.

12. Eelöeldust tulenevalt leidis täitmiskohtunik õigesti, et G. Graubergi tegu on alates 1. jaanuarist

2015 subsumeeritav KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja karistus tuleb KarS § 5 lg 2 alusel vähendada

1-aastase vangistuseni. Samuti vähendati õigesti G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 järgi

mõistetud karistus 1-aastase vangistuseni.

III

13. KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2

uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus

välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise

vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse

karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et

isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud

karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus

mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise

karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel

liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise.

Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv

karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise

aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu

omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline

liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. augusti 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-112-03, p 6).

14. Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema

redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis

ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2003. a määrus

asjas nr 3-1-3-15-03, p 6.1; 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03, p 10 ja 26. oktoobri

2004. a otsus asjas nr 3-1-3-6-04, p 12).

15. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast

karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist

liitkaristust mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-

1-122-02, p 6 ja 19. märtsi 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud

karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest

vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada

liitkaristust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-134-02,

p 6 ja 10. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-5-03, p 12).

16. G. Graubergile KarS § 257 – § 25 lg 2 ja KarS § 121 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetav liitkaristus 2

aastat vangistust tuleb liita KarS § 65 lg 1 alusel Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsusega

mõistetud 8 aasta 2 kuu 6 päevasele vangistusele ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 10 aastat 2

kuud 6 päeva vangistust. Karistusest tuleb lugeda kantuks Pärnu Maakohtu otsuse järgi osaliselt

ärakantud karistus, s.o eelvangistuses viibitud aeg (26. maist 2010 kuni 22. oktoobrini 2010, s.o 4

kuud 26 päeva), ning liitkaristuseks, mis G. Graubergil tuleb ära kanda, jääb 9 aastat 9 kuud 10 päeva

vangistust alates 18. jaanuarist 2012.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-

dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määruse

osaliselt, vähendab G. Graubergile Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega KarS § 121 – § 22 lg 2

järgi mõistetud vangistust ning asendab ähvardamisteo ja ärakantavat liitkaristust puudutavad

põhistused käesoleva määruse põhistustega. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

IV

18. G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo esitas Riigikohtule taotluse määrata Priit

Palmiste Advokaadibüroole riigi õigusabi osutamise eest 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele 4

tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada juhindudes riigi õigusabi

seaduse § 21 lg-st 3 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtiva "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 23. Kuna kolleegium teeb

KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 1

alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/