3-1-1-64-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-15

Otsuse kuupäev

25. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Kuldar Mandli süüdistuses KarS § 201 lg 1

alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2015. a otsus asjas nr 1-

13-2881

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kuldar Mandli kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Martin Tuulik

Kannatanu AS Nordea Finance Eesti, esindaja vandeadvokaat

Aarne Akerberg

AS SEB Liising

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. juuni 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2015. a ja Pärnu Maakohtu 31. märtsi

2015. a otsus osas, millega osaliselt rahuldati AS-i SEB Liising tsiviilhagi, samuti osas,

millega Kuldar Mandlilt mõisteti AS-i Nordea Finance Estonia põhinõude katteks välja 10

697 eurot 21 senti.

2. Mõista Kuldar Mandlilt AS-i Nordea Finance põhinõude katteks välja 9697 (üheksa tuhat

kuussada üheksakümmend seitse) eurot 21 senti.

3. Saata kriminaalasi AS-i SEB Liising tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule

teises kohtukoosseisus.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Kuldar Mandli kasuks välja 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt AS-i Nordea Finance kasuks välja 760 (seitsesada kuuskümmend)

eurot 83 senti kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Kuldar Mandli anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et

tema, olles 19. veebruarist 25. maini 2009 AS-i Nereus Transport (edaspidi Nereus) juhatuse

liige, pööras ajavahemikus 2009. a aprilli lõpust 28. maini ebaseaduslikult tuvastamata

kolmandate isikute kasuks enda valduses olnud kolm veokit ja ühe sõiduauto. Need sõidukid

kuulusid AS-ile SEB Liising (edaspidi SEB), Scania Finance AB Eesti Filiaalile (edaspidi Scania

Finance) ja AS-ile Nordea Finance Estonia (edaspidi Nordea). Omastamise täpsemad asjaolud

olid süüdistuse kohaselt järgmised.

2. Aastatel 2006–2007 sõlmitud kapitalirendi- ja liisingulepingutega oli Nereus liisinud Scania

Finance'ilt veoki Scania R480 maksumusega 107 844 eurot 52 senti; SEB-lt sadulveokid Scania

(maksumusega 785 090 krooni 38 senti) ja Volvo (maksumusega 103 847 eurot 48 senti) ning

Nordealt sõiduauto Suzuki (maksumusega 20 852 eurot 53 senti).

3. K. Mandli sai eelmises punktis nimetatud sõidukid enda valdusse 19. veebruaril 2009, asudes

Nereuse juhatuse liikmeks.

4. SEB, Scania Finance ja Nordea ütlesid vastavalt 28. ja 30. aprillil ning 18. juunil 2009 Nereusega

sõlmitud kapitalirendi- ja liisingulepingud liisingumaksete tasumata jätmise tõttu üles, kohustades

Nereust liisitud sõidukid tagastama. SEB kahe sõiduki jääkväärtus oli lepingute lõpetamise ajal

kokku 77 823 eurot 42 senti, Scania Finance sõiduki jääkväärtus 65 787 eurot 60 senti ja Nordea

sõiduki jääkväärtus 9895 eurot 60 senti. K. Mandli teadis, et liisitud sõidukid tuleb

liisingumaksete tasumata jätmise tõttu liisinguandjatele tagastada.

5. 2009. a aprilli lõpus või mai alguses andis K. Mandli M. S.-ile suulise korralduse, et viimane

annaks kaks liisitud Scaniat ja ühe Volvo üle tuvastamata isikutele, vormistamata selle kohta ühtki

dokumenti. Need tuvastamata isikud viisid veokid teadmata kohta. K. Mandli koostas akti, nagu

ta oleks Nereuse vara (sh eelnevalt nimetatud veokid) andnud üle J. R.-ile. Tegelikult J. R. selle

akti alusel sõidukeid vastu ei võtnud ega ole Nereuse tegevusest teadlik.

6. 2009. a aprillis või mais, aga mitte hiljem kui 7. mail 2009 andis K. Mandli A. T.-le seadusliku

aluseta üle sõiduauto Suzuki valduse. Seejärel toimetati sõiduk tuvastamata ajal ja viisil

Kreekasse.

7. Seega pööras K. Mandli kolmandate isikute kasuks 153 506 euro 62 sendi väärtuses ehk suures

ulatuses võõrast vallasvara.

AS-i SEB Liising tsiviilhagi

8. SEB esitas tsiviilhagi, milles palus K. Mandlilt välja mõista 108 724 eurot 43 senti õigusvastaselt

(omastamisega) tekitatud kahju katteks.

9. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SEB ja Nereus 2007. a kaks liisingulepingut (kapitalirent), millest

ühega liisis SEB Nereusele sõiduki Scania (maksumusega 665 330 krooni 83 senti ilma

käibemaksuta) ja teisega sõiduki Volvo (maksumus 88 006 eurot 30 senti ilma käibemaksuta).

Nereus sai mõlemad sõidukid enda valdusse ja kasutusse. Alates 15. detsembrist 2008 Nereus

liisingumakseid ei tasunud ja 28. aprillil 2009 saatis kannatanu Nereusele teate mõlema

liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta. Teade toimetati Nereusele kätte järgmisel

päeval. Liisingulepingute ülesütlemisel muutus Nereuse valdus liisinguesemetele omavoliliseks ja

ebaseaduslikuks. K. Mandli Nereuse juhatuse liikmena ei täitnud liisingueseme tagastamise

kohustust. Kahju tekitamine K. Mandli poolt on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses.

10. Kannatanule tekitatud kahju koosneb järgmistest summadest: 1) veoki Scania liisimiseks sõlmitud

lepinguga seoses: a) liisingueseme tasumata jääkväärtus 18 420 eurot 88 senti, b) liisingumaksete

võlgnevus 5565 eurot 3 senti; c) jääkväärtuselt (18 420 eurot 88 senti) võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 alusel arvutatav viivis alates liisingulepingu ülesütlemisest 12. mail 2009 kuni

4. aprillini 2012 summas 4328 eurot; 2) veoki Volvo liisimiseks sõlmitud lepinguga seoses: a)

liisingueseme tasumata jääkväärtus 59 402 eurot 54 senti, b) liisingumaksete võlgnevus 7045

eurot 22 senti, c) jääkväärtuselt (59 402 eurot 54 senti) VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatav viivis

liisingulepingu ülesütlemisest 12. mail 2009 kuni 4. aprillini 2012 summas 13 962 eurot 25 senti.

AS-i Nordea Finance Estonia tsiviilhagi

11. Nordea esitas tsiviilhagi, milles palus K. Mandlilt välja mõista 11 167 eurot 17 senti ja VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 8. oktoobrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.

12. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kannatanu liisinguandjana Nereuse kui liisinguvõtjaga

7. juunil 2006 lepingu sõiduki Suzuki (maksumusega 326 271 krooni 19 senti) liisimiseks.

Süüdistatav pööras aprillis-mais 2009 enda valduses olnud kannatanu sõiduki kolmanda isiku

kasuks, andes selle seadusliku aluseta üle A. T.-le. Seejärel toimetati sõiduk Kreekasse.

Omastamise ajal 2009. a aprillis-mais oli sõiduki turuväärtus portaali auto24.ee andmetel 13 079

eurot.

13. Sõiduk leiti ja Kreeka ametivõimud arestisid selle ning otsustasid 12. mail 2011 kannatanule üle

anda. Kannatanu tegi Reeborn OÜ-le ülesandeks sõiduk Kreekast Eestisse tagasi tuua. Sõiduk

anti Reeborn OÜ-le Kreekas üle 27. oktoobril 2011. Kannatanu pidi kandma sõiduki Kreekast

Eestisse toomiseks kulusid 3701 eurot ja 54 senti (ilma käibemaksuta), sh tagastusteenuse

maksumus (3660 eurot), sõiduki numbrimärgi ja tehnilise passi hankimise kulu ning

liikluskindlustuse makse.

14. Pärast tagasisaamist lasi kannatanu sõiduki hinnata ja selle turuhind 15. novembri 2011. a seisuga

oli 7700 eurot (ilma käibemaksuta 6416 eurot 67 senti). Kannatanul õnnestus sõiduk müüa 8500

euroga (ilma käibemaksuta 7088 eurot 33 senti). Seega vähenes sõiduki väärtus ajal, mil sõiduk

oli omastatuna kadunud, 13 079 eurolt 7088 eurole 33 sendile ehk 5995 euro 67 sendi võrra.

Sõiduki väärtuse vähenemine sel perioodil oli tingitud nii selle vanaemisest kui ka kasutamisest.

Kui süüdistatav ei oleks sõidukit omastanud, saanuks kannatanu selle müüa juba 2009. aasta

kevadel toonase turuväärtusega.

15. Kuna omastamise tõttu ei saanud kannatanu sõidukit 2009. a tagasi, polnud tal võimalik selle

arvel katta Nereuse lepingulist võlgnevust. Seetõttu pidi kannatanu pöörduma Nereuse vastu

hagiga kohtusse ja kandma sellega seoses 1118 eurot 45 senti menetluskulu (riigilõiv), mille

kohus küll Nereuselt välja mõistis, kuid mis Nereuse varatuse ja registrist kustutamise tõttu jäi

temalt kätte saamata.

16. Sõiduki kadumise tõttu pöördus kannatanu õigusabi saamiseks Reeborn OÜ poole, tasudes

viimasele seoses kriminaalmenetluse alustamisega osutatud õigusabi eest 351 eurot 51 senti.

17. Seega tekitas süüdistatav kannatanule kahju kokku 11 167 eurot 17 senti, mis koosneb sõiduki

Kreekast Eestisse toomise kulust (3701 eurot 54 senti), sõiduki väärtuse vähenemistest ajal, mis

see oli omastamise tõttu kadunud (5995 eurot 67 senti), riigilõivust hagi esitamiselt Nereuse vastu

(1118 eurot 45 senti); kriminaalasja alustamisel kantud õigusabikulust (351 eurot 51 senti).

18. Lisaks nõudis kannatanu kahjuhüvitiselt viivist.

19. Kannatanu leidis, et süüdistatav on kohustatud oma teo (sõiduki omastamisega) tekitatud

eelnevalt kirjeldatud kahju hüvitama VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Süüdistatav tekitas

kahju tahtlikult.

Maakohtu otsus

20. Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsusega tunnistati K. Mandli süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja

teda karistati vangistusega viieks kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud

vangistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

21. Maakohus rahuldas osaliselt SEB tsiviilhagi ja mõistis K. Mandlilt kannatanu kasuks põhivõla

katteks välja 77 823 eurot 42 senti. Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja

viivise 18 290 eurot 76 senti perioodi 12. mai 2009 kuni 4. aprill 2012 eest.

22. Samuti rahuldas maakohus osaliselt Nordea tsiviilhagi, mõistes K. Mandlilt Nordea kasuks

põhivõla katteks välja 10 697 eurot 21 senti. Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu

kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 8. oktoobrist 2013 kuni

põhinõude täitmiseni.

Maakohtu seisukohad

23. K. Mandli oli Nereuse juhatuse liige 19. veebruarist 25. maini 2009. K. Mandli teostas sel ajal

tegelikku võimu Nereuse valduses olevate asjade üle ja karistusõiguslikus mõttes olid need ka

tema valduses. K. Mandli valduses olid ka süüdistuses nimetatud sõidukid, mis olid talle võõrad,

kuna kuulusid liisingufirmadele. K. Mandli teadis Nereuse ja SEB vahel sõlmitud liisingulepingu

ülesütlemisest. Teiste süüdistuses nimetatud liisingulepingute ülesütlemist võis K. Mandli

võimalikuks pidada ja möönda. Omastamistahte manifesteerimine seisneb sõidukite üleandmises

tuvastamata kolmandatele isikutele. Seejuures ei ole oluline, kas liisingulepingud olid üles öeldud

ja kas K. Mandli seda teadis. K. Mandli teadis, et sõidukid kuuluvad liisingufirmadele ja Nereusel

ei ole õigust neid käsutada. M. S.-ile veokite üleandmiseks korralduse andmine on tõendatud.

Samuti on tõendatud, et K. Mandli võttis M. S.-i käest sõiduauto Suzuki ja pööras selle teadmata

kolmanda isiku või isikute kasuks. Sõidukite üleandmine tõi kaasa selle, et omanikud jäid neist

kestvalt ilma. Sõidukite üleandmise aktid, millele K. Mandli tugineb, ei vasta tõele. K. Mandli

ütlused on vastuolus teiste tõenditega ja ebausaldusväärsed. Nereuse uus juhatuse liige J. R. oli

variisik, kes sõidukeid kunagi oma valdusse ei saanud ega käsutanud. K. Mandli pidi võimalikuks

pidama ja möönma, et Nereuse aktsiad võõrandatakse variisikule, kes äriühingu tegevusest

midagi ei tea, ja et ka aktsiaseltsi juhtorganite uued liikmed on variisikud. Võltsitud aktide

koostamise eesmärk oli varjata omastamist ja eksitada omanikke sõidukite leidmisel. K. Mandli

vastutuse seisukohalt ei ole tähtsust, kas ta pani teo toime Nereuse aktsionäride või nõukogu

korraldusel. K. Mandli pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. K. Mandlile oli arusaadav, et

liisingufirmad jäävad tema tegevuse tulemusel oma sõidukitest kestvalt ilma. Prokuratuur ei ole

aga esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaks, et omastatud vara väärtus ületas 2009. a kehtinud

suure ulatuse piirmäära ehk 29 999 eurot. Omastatud vara väärtust ei saa tuvastada

liisingulepingute alusel, oluline on omastatud esemete turuhind. Liisingulepingud seda ei tõenda.

Seetõttu tuleb K. Mandli KarS § 201 lg 2 p 2 asemel süüdi tunnistada KarS § 201 lg 1 järgi.

24. Põhjendades K. Mandlile mõistetud karistust, märkis kohus muu hulgas, et kriminaalmenetluse

kestus võinuks olla mõnevõrra lühem. Põhjendamatu viivitusena oli kriminaalasi enam kui aasta

prokuratuuris, ilma et oleks tehtud ühtegi menetlustoimingut. Kokkuvõttes tuleb süüdistatava

karistust sel põhjusel kergendada ühe kuu võrra, mitte rohkem, sest kriminaalasi on keskmisest

keerukam.

25. Nordea tsiviilhagis esitatud nõue tuleb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel osaliselt rahuldada.

K. Mandli omastamisteo tagajärjel tekkis kannatanul kahju. Tsiviilhagis on põhjendatult kahju

hulka arvatud sõiduauto Suzuki Kreekast Eestisse toimetamise kulu 3701 eurot 54 senti ja sõiduki

väärtuse vähenemine 5995 euro 67 sendi võrra. Samas ei saa K. Mandli tekitatud kahjuna

vaadelda Nordea poolt Nereuse vastu esitatud tsiviilhagilt tasutud riigilõivu summas 1118 eurot

45 senti ega seoses kriminaalmenetluse alustamisega õigusabi eest tasutud 351 eurot 51 senti.

26. SEB tsiviilhagis esitatud nõue tuleb osaliselt rahuldada äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 alusel, ehkki

hagis on viidatud deliktiõiguslikule alusele. Andes Nereuse juhatuse liikmena M. S.-ile

korralduse kannatanu veokid tuvastamata isikutele üle anda ja pannes nii toime nende sõidukite

omastamise, ei tegutsenud K. Mandli korraliku ettevõtja hoolsusega. Ta lõi tahtlikult olukorra,

mille tõttu jäi kannatanu oma varast kestvalt ilma. Kahju hüvitamist nõutakse kannatanu ja

Nereuse vahel sõlmitud lepingute järgi. On tõendatud, et kui kannatanu oleks esitanud nõude

Nereuse vastu, ei oleks ta reaalselt kahjuhüvitist saanud, sest selle äriühingu suhtes toimunud

täitemenetlus osutus perspektiivituks. Seega võib kannatanu esitada nõude Nereuse endise

juhatuse liikme K. Mandli vastu. SEB ütles Nereusega sõlmitud liisingulepingud kehtivalt üles ja

K. Mandli oli sellest teadlik. Sellest tulenevalt on kannatanul õigus nõuda lepingute järgi

liisinguesemete jääkväärtust ja viivist. Nereus ei täitnud liisinguesemete kohese tagastamise

kohustust ja kannatanu jäi nendest esemetest ilma ajal, mil K. Mandli oli Nereuse juhatuse liige.

Seetõttu tuleb kannatanu nõue rahuldada mõlemast liisingulepingust tuleneva jääkväärtuse ja

jääkväärtuselt tasumata viivise osas. Samas ei saa K. Mandlilt ÄS § 315 lg 2 alusel välja mõista

Nereuse liisingumaksete võlgnevusi. Kaitsja taotlus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1

alusel on põhjendamatu.

Apellatsioon

27. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Mandli kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja K. Mandli õigeksmõistmist või alternatiivselt, kui süüküsimuses otsust ei muudeta,

tsiviilhagide rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu otsus

28. Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

29. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud taotlust

kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada. Menetluse algust tuleb lugeda

K. Mandli kahtlustatavana ülekuulamisest 12. oktoobril 2010. Järelikult on kriminaalmenetlus

ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks K. Mandli suhtes toimunud 4 aastat ja 4 kuud. Maakohus

tuvastas õigesti, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, reageerides

sellele rikkumisele K. Mandli vangistuse lühendamisega ühe kuu võrra. Apellatsioonikohus

nõustus maakohtu sellise otsustusega ja leidis, et juhtumi asjaolusid arvestades ei saa süüdistatava

õiguste rikkumist pidada oluliseks. Kohtumenetluses tingis viivituse süüdistatava enda käitumine.

Nimelt taotles süüdistatav kriminaalasja arutamise edasilükkamist ringkonnakohtus mitme kuu

võrra, põhjendades seda töötamisega välismaal. Avalik menetlushuvi kriminaalasjas on suur.

Eelnevat arvestades ei ole alust kriminaalmenetlust lõpetada.

30. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja süüdistataval omastamistahtluse olemasolu. Maakohus tuvastas

õigesti, et K. Mandli Nereuse juhatuse liikmena, olles teadlik liisingulepingute järgsetest

võlgnevustest, andis süüdistuses nimetatud liisinguvara õigusliku aluseta tundmatutele isikutele,

manifesteerides nii omastamistahtlust. Isegi kui möönda, et vara üleandmise hetkel ei olnud

K. Mandli enam Nereuse juhatuse liige, säilis tal ikkagi liisinguvara valdus ja M. S., pidades

K. Mandlit juhatuse liikmeks, täitis tema korraldust vara üle anda.

31. Maakohtu otsust ei tule tühistada ka tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas. Ükski tõend ei

kinnita, et K. Mandli kutsuti Nereuse juhatusest tagasi juba enne 25. maid 2009. K. Mandli

pööras süüdistuses nimetatud sõidukid kolmandate isikute kasuks ajal, mil ta oli Nereuse juhatuse

liige. Asjasse puutumatu on ka kaitsja argument, et pole tõendatud, nagu oleks süüdistatav

rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Mõlemad kannatanud tuginesid tsiviilhagides deliktilise

vastutuse sätetele. Maakohus rahuldaski kannatanute tsiviilhagid VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5

alusel. Põhjendamatu on kaitsja väide, et kannatanud ei teinud jõupingutusi nõude esitamiseks

Nereuse vastu. Vara puudumine Nereusel on tõendatud täitemenetluse lõpetamise otsusega ja

äriühingu registrist kustutamisega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

32. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Mandli kaitsja vandeadvokaat

Robert Sarv, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu või alternatiivselt

süüdistatava õigeksmõistmist või tsiviilhagide rahuldamata jätmist või kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks maakohtule.

33. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse kestust tuleb arvestada 30. detsembrist 2009, mil menetleja

otsustas kriminaalmenetlust alustada. Seega on menetlus väldanud üle 5 aasta ja 3 kuu. Tegemist

ei ole keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Kriminaalmenetlus on olnud K. Mandlile äärmiselt

koormav. Menetlus on veninud K. Mandlist mitteolenevatel asjaoludel. Kohtueelne menetlus

toimus umbes 3 aastat ja 4 kuud, kusjuures kohtueelses menetluses oli ligemale kaheaastane

põhjendamatu viivitus. Kuna maakohus ja ringkonnakohus on kriminaalasja lahendades rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, tuleks kohtuotsused tühistada ja kriminaalasi uueks arutamiseks saata.

Seetõttu ei ole süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul võimalik tagada muul moel

kui kriminaalmenetlust lõpetades.

34. Maakohus ja ringkonnakohus tõlgendasid kõik kõrvaldamata kahtlused lubamatult süüdistatava

kahjuks, rikkudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-t 3. Kohtud on hinnanud

tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt ning see on viinud süüdistatava alusetu süüditunnistamiseni.

Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et K. Mandli tegutses vähemalt kaudse tahtlusega.

Prokuratuur ei ole suutnud tõendada, et K. Mandli tahe oli suunatud liisinguandjate varast

ilmajätmisele, mitte aktsiaseltsi vara üleandmisele uuele aktsionärile. Liisinguvara omastas J. R.-i

taga tegutsenud isik, mitte K. Mandli. Samuti väljusid kohtud süüdistuse piiridest. Ühtlasi

kohaldasid kohtud vääralt KarS § 16 lg-t 4.

35. Kohtud rahuldasid ekslikult SEB ja Nordea tsiviilhagid, kohaldades vääralt materiaalõigust. SEB

ei ole tõendanud väidetavalt omastatud veokite väärtust. Kannatanu jäi ilma talle kuulunud

omandist. Järelikult saab kannatanu kahju seisneda kaotatud omandi väärtuses omandi kaotamise

ajal. Liisingulepingutes märgitud sõidukite jääkväärtus ei tõenda sõidukite turuhinda (vt

Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-56-08, p 14). Lepinguline jääkväärtus on siduv üksnes lepingu

poolele, kelleks K. Mandli ei olnud. Kuna SEB ei ole kahju ulatust tõendanud, tuleb tema

tsiviilhagi rahuldamata jätta. Lisaks ei ole tõendatud, et K. Mandli oleks rikkunud juhatuse liikme

kohustusi. Pole tõendatud, et K. Mandli saanuks Nereuse juhatuse liikmena liisingulepingute

ülesütlemisest teada. K. Mandli andis sõidukid üle Nereuse ainuaktsionäri korraldusel, seega on

tema vastutus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 teisest lausest tulenevalt

välistatud. Nii SEB kui ka Nordea on esitanud süüdistatava vastu nõuded, mida nad saanuksid

esitada üksnes Nereuse vastu. Kannatanute hagid tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et SEB ega

Nordea pole tõendanud, et nad teinuksid jõupingutusi Nereuselt kahjuhüvitise väljamõistmiseks

või liisingueseme väljanõudmiseks. Enne nõude esitamist võlgniku juhatuse liikme vastu peab

võlausaldaja esitama nõude võlgnikust äriühingu enda vastu. Nereus ei olnud aastal 2009 täiesti

maksejõuetu. Minimaalselt annab eelnev aluse VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

36. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

37. Prokuratuuri hinnangul puudub alus kriminaalmenetlust mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

lõpetada: kaitsja arvestab menetlusaega ekslikult; tegemist on mahuka kriminaalasjaga; maakohus

on juba süüdistatava karistust vähendanud, kompenseerides mõistliku menetlusaja võimaliku

ületamise.

38. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on piisavalt põhjalikult ja üksikasjalikult käsitlenud kõiki

K. Mandli süüditunnistamise eeldusi, mh on K. Mandli tegevuses tuvastatud vähemalt kaudne

tahtlus. Kaitsja väidetega nõustumata jätmine ei ole kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

AS-i Nordea Finance Estonia kassatsioonivastus

39. Nordea esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg vaidleb kassatsioonile vastu.

40. Kannatanu esindaja osutab sellele, et kaitsja arvestab menetlusaja algust ekslikult

30. detsembrist 2009, ehkki menetlus hakkas süüdistatavat mõjutama alles 12. oktoobril 2010.

Kriminaalasja keerukust ega mahukust ei saa pidada väikeseks. Süüdistatav põhjustas

5. novembriks 2014 planeeritud ringkonnakohtu istungi edasilükkamise, ehkki seaduslikku alust

istungile mitte ilmuda K. Mandlil ei olnud. Kassaatori väited kriminaalmenetluse äärmiselt

koormava mõju kohta on üldsõnalised. Maakohus on karistust kergendades pika menetlusaja

süüdistatavale juba heastanud.

41. Menetluses ei jäänud kõrvaldamata ükski mõistlik kahtlus ühegi tõendamiseseme asjaolu kohta.

Kassatsioonis nimetatud väidetavad kõrvaldama kahtlused ei saanud asja lahendamist mõjutada.

42. Kannatanu tegi kõik mõistikult võimaliku, et nõuda võlgnevus sisse Nereuselt, pöördudes viimase

vastu hagiga kohtusse, kes kannatanu hagi ka rahuldas. Kohtuotsus esitati kohtutäiturile

täitmiseks, kuid otsuse täitmine osutus võimatuks, kuna Nereus oli varatu ja kustutati registrist.

Asjakohatud on kassaatori väited, mis puudutavad juhatuse liikme kohustuste rikkumist.

Kannatanu tugines tsiviilhagis deliktiõiguslikule alusele ja kohus sellel alusel ka hagi rahuldas.

Süüdistatav ja kaitsja ei tõendanud asjaolusid, mis andnuks alust kahjuhüvitist vähendada.

AS-i SEB Liising kassatsioonivastus

43. AS SEB Liising ei esitanud kassatsioonivastust advokaadist esindaja vahendusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

44. Kolleegium annab kõigepealt hinnangu kaitsja taotlusele kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1

alusel lõpetada või K. Mandli õigeks mõista (I). Otsuse II osas käsitleb Riigikohus esmalt SEB

(A) ja siis Nordea (B) tsiviilhagi lahendamist. Lõpuks võtab kolleegium kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlused

(III).

I

45. Kaitsja taotlus lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja ületamise tõttu on

põhjendamatu. Kohtuotsustes on selles küsimuses piisavad argumendid ja kolleegium nõustub

nendega. Maakohus, tuvastades mõistliku menetlusaja piiri ületamise, vähendas KrMS § 306 lg 1

p 61 alusel K. Mandli vangistust ühe kuu võrra. See on K. Mandli õiguste rikkumise heastamiseks

piisav, sest mõistliku menetlusaja nõuet ei ole rikutud kuigivõrd oluliselt. Kannatanu

kassatsioonivastuses osutatakse õigustatult, et apellatsioonimenetluses tingis põhjendamatu

viivituse just süüdistatava käitumine. KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb

üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks

esimese või teise astme kohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 660). Seejuures vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule

uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagi puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei

räägi, sest esiteks ei mõjuta see lõpliku selguse saabumist süüküsimuses ja teiseks tähendaks

kriminaalmenetluse lõpetamine suure tõenäosusega, et vaidlus kannatanu nõude üle algaks

tsiviilkohtumenetluses otsast peale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-42-15, p 68). K. Mandli süüküsimust puudutavas osas kolleegium kriminaalasja

maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks ei saada.

46. Kassaatori

väited,

et

kohtud

rikkusid

K. Mandlit

süüdi

tunnistades

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks ja hinnates

tõendeid valikuliselt, on ilmselgelt põhjendamatud. Kolleegium leiab, et kohtud järgisid faktiliste

asjaolude tuvastamisel menetlusnorme. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu

siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti pole alust väita, nagu oleksid kohtud

kohaldanud vääralt KarS § 16 lg-t 4. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus kõnealuses osas muutmata

jätta ja KrMS § 363 lg 4 p-st 2 juhindudes ei käsitle Riigikohus üksikasjalikult kaitsja neid väited,

milles vaidlustatakse K. Mandli süüditunnistamist.

II

47. Samas nõustub Riigikohus kassaatori järeldusega ja osaliselt ka põhjendustega selle kohta, et

kohtud eksisid kannatanute tsiviilhagide lahendamisel.

(A)

48. SEB tsiviilhagi lahendamise kohta märgib kolleegium järgmist.

49. Kohtud tuvastasid muu hulgas järgmised faktilised asjaolud. K. Mandli oli Nereuse juhatuse liige.

2009. a aprilli lõpus või mai alguses käskis ta M. S.-il anda tuvastamata isikutele üle veokid,

millest kaks (Scania ja Volvo) kuulusid SEB-le, kes oli need liisingulepingute alusel Nereuse kui

liisinguvõtja kasutusse andnud. K. Mandli teadis, et veokid kuuluvad SEB-le. Tuvastamata isikud

viisid

veokid

teadmata

kohta.

Seetõttu

jäi

SEB,

kes

ütles

Nereusega

sõlmitud

liisingulepingu 28. aprillil 2009. a liisingumaksete võlgnevuse tõttu ennetähtaegselt üles,

liisinguesemetest kestvalt ilma. K. Mandli sai tegu toime pannes aru selle tagajärjest.

50. Maakohus leidis, et K. Mandlil tuleb SEB-le tekitatud kahju hüvitada ÄS § 315 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus märkis küll otsuse punktis 12.3 ekslikult, et maakohus on mõlema kannatanu

nõuded rahuldanud deliktiõiguslikul alusel, kuid SEB nõude rahuldamise õiguslikku alust ei

muutnud.

51. Kolleegium leiab, et ÄS § 315 lg 2 alusel SEB tsiviilhagis esitatud nõuet K. Mandli vastu

rahuldada ei saa. Viidatud säte näeb ette, et aktsiaseltsi juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt.

Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega. Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 315 lg-st 2 tulenev nõue kuulub ainuüksi

aktsiaseltsile, kellel on juhatuse liikmega tehinguline suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 29 ja kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 29.4). Kõnealuse sätte kohaldamise üheks eelduseks on kahju

tekkimine aktsiaseltsil (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-

13, p 18), mitte aktsiaseltsi võlausaldajal. ÄS § 315 lg 4 esimene lause näeb ette, et lõikes 2

nimetatud kahju hüvitamist aktsiaseltsile võib nõuda ka aktsiaseltsi võlausaldaja, kui ta ei saa

oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel. See aga ei tähenda, et aktsiaseltsi võlausaldaja

saaks ÄS § 315 lg-te 2 ja 4 alusel nõuda võlgniku juhatuse liikmelt endal tekkinud kahju

hüvitamist. ÄS § 315 lg-te 2 ja 4 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue on oma olemuselt

teistsugune nõue kui aktsiaseltsi võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 17). ÄS § 315 lg-te 2

ja 4 alusel saab aktsiaseltsi võlausaldaja nõuda, et juhatuse liige hüvitaks oma kohustuste

rikkumisega aktsiaseltsile tekitatud kahju aktsiaseltsile, mitte aga aktsiaseltsi võlausaldajale (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05, p 11). Teisisõnu

annab ÄS § 315 lg 4 esimene lause aktsiaseltsi võlausaldajale õiguse panna võlgniku eest

maksma ÄS § 315 lg-st 2 tulenev võlgniku enda nõue oma juhatuse liikme vastu. Sellise nõude

maksmapaneku eelduseks saab olla vaid juhatuse liikmel äriühingu vastu eksisteerivate

kohustuste rikkumine. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-

197-13, p 12.)

52. SEB tsiviilhagis ei osutata K. Mandli teo tõttu Nereusel tekkinud kahjule ega nõuta selle

hüvitamist Nereusele. Kuna Nereus on registrist kustutatud, ei saakski sellist nõuet enam esitada.

SEB nõuab tal endal veokite kaotsimineku tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Järelikult pole ÄS

§ 315 lg 2 kohaldatav.

53. Üldjuhul vastutavad äriühingu juhatuse liikmed üksnes ühingu enda ees, kellega neil on

käsunduslepingu-sarnane suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus asjas nr 3-2-

1-45-03, p 22 ja 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18). Äriühingu võlausaldajate ees

vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat

kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Sel

juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1

p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu

deliktiõiguse alusel. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees

deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik

heade kommete vastane käitumine (VÕS § 1045 lg 1 p 8). (Vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja 3. märtsi 2014. a otsus

asjas nr 3-2-1-197-13, p 15.)

54. Kohtute tuvastatud asjaoludel on K. Mandli tegevus SEB veokite kaotsimineku põhjustamisel

käsitatav SEB suhtes toime pandud isikliku deliktina (VÕS § 1043). K. Mandli teo õigusvastasus

võib tuleneda alternatiivselt kas 1) VÕS § 1045 lg 1 p-st 5; 2) VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja KarS §-

st 201 kui deliktiõiguslikust kaitsenormist või 3) VÕS § 1045 lg 1 p-st 8. Erinevalt kriminaalasjas

nr 3-1-1-42-15 käsitletud juhtumist on VÕS § 1045 lg 1 p 5 praegusel juhul kohaldatav, sest

K. Mandli ei põhjustanud Nereuse liisinguandja omandiõiguse kaotust mitte Nereuse

majandustegevuse käigus tehtud tehinguga ega pööranud vara Nereuse, vaid tundmatute

kolmandate isikute kasuks. Nereuse majandustegevusega veokite üleandmisel teadaolevalt

puutumust ei olnud. Veokite tundmatutele isikutele üleandmise korraldamisega rikkus K. Mandli

SEB omandiõigust, sest selline käitumine põhjustas veokite kaotsimineku, mistõttu SEB-l ei

olnud enam võimalik veokeid pärast liisingulepingu ülesütlemist Nereuse valdusest välja nõuda ja

asuda neid ise valdama, kasutama ja käsutama.

55. Tuvastatud asjaoludel on K. Mandli SEB-le kahju õigusvastases tekitamises VÕS § 1050 lg 1

järgi süüdi.

56. Sõltumata sellest, kas SEB kahju hüvitamise nõue K. Mandli vastu kvalifitseerida VÕS § 1045

lg 1 p-de 5, 7 või 8 järgi, ei saa nõude ulatust kindlaks määrata nii, nagu kohtud seda tegid.

Kassaator leiab õigesti, et mõistes süüdistatavalt välja liisingulepingutest tuleneva veokite

jääkväärtuse – viimase all peetakse hagis ja kohtuotsustes silmas liisingulepingute järgi tasumata

väljaostumaksete (põhiosamaksete) summat – ja sellelt tasumata viivise, panid kohtud K. Mandli

sisuliselt vastutama Nereuse ja SEB vahel sõlmitud liisingulepingute täitmise eest. Riigikohus on

selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu

sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema

vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise puhul (olgu

nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise) korral (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 14). Kuna K. Mandli ei olnud Nereuse ja SEB vahel

sõlmitud liisingulepingute pool, puudus kohtutel alus mõista K. Mandlilt SEB kasuks välja

summasid, mille tasumise kohustus sai tuleneda üksnes liisingulepingutest.

57. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse võlaõigusseaduse 7. peatüki

sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid

VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus

asjas nr 3-2-1-129-13, p 24). Asja kaotsimineku korral kannatanul tekkiva võimaliku

kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatuse määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt

üldjuhul ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. VÕS § 132 lg-st 1

tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada

samaväärne asi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12,

p 14 ja tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 13.) Üksnes juhul kui uue

samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud

asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk

kohalik keskmine turuhind. (Vt otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 13.) Sõltuvalt asjaoludest võib

täiendavalt kohalduda VÕS § 132 lg 4 (vt otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 14).

58. Siiski ei tohi VÕS § 132 kohaldamine viia tulemuseni, mis oleks vastuolus VÕS § 127 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu

ei oleks esinenud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-36-15,

p 17). See tähendab muu hulgas järgmist. Kui tuvastatakse, et kaotsiläinud asja omaniku huvi oli

suunatud üksnes selle asja tasu eest võõrandamisele, ei saa kahjuhüvitis ületada asja eeldatavat

müügihinda (turuhinda) sel ajal, mil omanik oleks asja eeldatavasti võõrandanud, kui tema

omandiõigust ei oleks rikutud. Märgitu ei piira VÕS § 1037 alusel esitatava nõude ulatust (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 14).

59. Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi

kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2014. a

otsus asjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Seega ei tohi SEB varaline olukord muutuda K. Mandlilt

saadava kahjuhüvitise tõttu paremaks, kui see olnuks siis, kui K. Mandli ei oleks SEB-le

kuuluvate veokite kaotsiminekut põhjustanud. Käsitletava asja kontekstis tähendab see muu

hulgas

järgmist.

SEB

oli

andnud

veokid

Nereuse

valdusesse

kapitalirendi

tüüpi

liisingulepingutega, s.t kõigi lepingujärgsete liisingumaksete tasumisel oleks Nereus ka

liisinguesemed omandanud (mõlema SEB ja Nereuse vahel sõlmitud liisingulepingu punktid 10).

Seega kui liisitud veokid oleks pärast liisingulepingute ülesütlemist SEB-le tagastatud ja ühe või

teise veoki jääkväärtus olnuks selle liisinguandjale tagastamise hetkel suurem kui sama

liisinguesemega seotud liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 1) Nereuse vastu,

pidanuks SEB nende summade vahe VÕS § 367 lg 3 mõtte kohaselt Nereusele hüvitama. Seega

tuleks sama summa (jääkväärtuse ja liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude vahe, kui see on

positiivne) süüdistatavatelt välja mõistetavast kahjuhüvitisest VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha

arvata, sest tegemist on kuluga, mis kannatanud neile kahju tekitamise tagajärjel säästsid.

Liisingueseme jääkväärtusena tuleb seejuures käsitada liisingueseme turuhinda selle (eeldatava)

tagastamise hetkel liisinguandjale. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-42-15, p 99.)

60. Maa- ja ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks

kindlaks määrata SEB hüvitisnõude ulatuse. Muu hulgas on kohtud jätnud välja selgitamata,

milline olnuks SEB veokite täpne saatus, kui masinad oleks liisingulepingute ülesütlemisel SEB-

le tagastatud. Tuvastamata on ka veokite taassoetamiskulu või siis nende turuhind sel ajal, mil

SEB oleks need müünud, kui K. Mandli poleks põhjustanud veokite kaotsiminekut. Samuti pole

kindlaks tehtud, milline olnuks ühe või teise veoki puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude

hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral

liisinguandjale tagastatud.

61. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama muu hulgas ka kahju ja põhjusliku seose kostja teo ning kahju vahel (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 15). Käesolevas asjas ei ole

SEB kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks olulisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid kohtule

esitanud. Vaatamata sellele ei jaga kolleegium kassaatori arvamust, nagu tuleks SEB tsiviilhagi

rahuldamata jätta. Riigikohtu erikogu on asunud seisukohale, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei

sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise

seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta

tsiviilhagi automaatselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel läbi

vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida

TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat

selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid

peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on

nende asjaolude tõendamise koormus. (Vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-106-12, p 60.) Neid nõudeid pole kohtud järginud. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

62. Eespool kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu tuleb faktilisi asjaolusid tuvastaval kohtul SEB tsiviilhagi uuesti arutada. Asja uuel

arutamisel peab kohus järgima käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrama kannatanule TsMS

§ 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanutel

tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Arvestades, kuivõrd

ulatuslikud on kohtuotsuste puudused seoses tsiviilhagi lahendamisega, samuti eeldatavalt

eesseisva tõendamismenetluse mahtu, peab kolleegium põhjendatuks saata kriminaalasi KrMS

§ 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja TsMS § 692 lg-st 5 juhindudes uueks arutamiseks maakohtule.

Maakohus peab asja arutama teises kohtukoosseisus.

(B)

63. Nordea tsiviilhagi lahendamise kohta märgib kolleegium järgmist.

64. Kohtud tuvastasid, et 2009. a aprillis või mais, aga mitte hiljem kui 7. mail 2009 pööras Nereuse

juhatuse liige K. Mandli Nordeale kuuluva, kuid liisingulepingu alusel Nereuse kasutusse antud

sõiduauto Suzuki tundmatu kolmanda isiku või isikute kasuks, misjärel toimetati sõiduauto

tuvastamata ajal ja viisil Kreekasse. Hiljem arestisid Kreeka ametivõimud sõiduki ja andsid

selle 27. oktoobril 2011 üle Nordea esindajale. Juba 18. juunil 2009 oli Nordea Nereusega

sõiduauto liisimiseks sõlmitud lepingu liisingumaksete tasumata jätmise tõttu üles öelnud.

K. Mandlile oli tegu toime pannes arusaadav, et Nordea jääb tema käitumise tõttu oma sõidukist

ilma.

65. Käesoleva otsuse punktis 54 toodud põhjustel leiab kolleegium kohtutega nõustuvalt, et

tuvastatud asjaoludel on K. Mandli tegu Nordea sõiduauto (ajutise) kaotsimineku põhjustamisel

käsitatav Nordea suhtes toime pandud isikliku deliktina, mille õigusvastasus võib tuleneda mh ka

VÕS § 1045 lg 1 p-st 5. Ühtlasi on K. Mandli Nordeale kahju õigusvastases tekitamises VÕS

§ 1050 lg 1 järgi süüdi.

66. Samuti jagab kolleegium kohtute arvamust, et nii kulud, mis olid vajalikud sõiduauto Suzuki

Kreekast Eestisse toimetamiseks, kui ka sõiduauto turuväärtuse vähenemine ajal, mil sõiduk oli

süüdistatava õigusvastase teo tõttu Nordeale kättesaamatu, on VÕS § 132 lg 3 ja § 128 lg 3

kohaselt käsitatavad kannatanule hüvitamisele kuuluva kahjuna.

67. VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige

asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (lause 1). Kui asja

parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt

sama paragrahvi lõikele 1 (lause 2). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju

eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse

vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus

kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks

ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks.

68. Asja on VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest

ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb. Samuti tuleb

kahjustamisega VÕS § 132 lg 3 tähenduses õiguslikult võrdsustada olukord, kus asja asukohta on

muudetud nii, et omanik saab asja suhtes oma õigusi teostada üksnes asja kättesaamiseks erilisi

jõupingutusi tehes. Sarnaselt asja füüsilisele kahjustamisele on tegemist olukorraga, kus

kannatanu omandiõigus on küll säilinud ja tal on põhimõtteliselt võimalik see (endisel kujul)

maksma panna, kuid vaid juhul, kui ta teeb selleks täiendavaid kulutusi.

69. VÕS § 132 lg 3 esimene lause näeb otsesõnu ette asja väärtuse vähenemise hüvitamise (vt

lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-121-08, p 17).

Seega on kohtud põhjendatult mõistnud süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 5995 eurot 67

senti, mille võrra Suzuki väärtus kulumise ja vananemise tõttu vähenes ajal, mil see oli

süüdistatava teo tõttu kannatanule kättesaamatu.

70. VÕS § 132 lg 3 esimese lause sõnastusest ("eelkõige") nähtub, et kannatanu võib lisaks asja

parandamise kulude ja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamisele nõuda ka asja

kahjustamisega seotud muu kahju hüvitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 8.1). Sellise kahju kindlakstegemisel tuleb VÕS § 127 lg-st 2

lähtudes aluseks võtta omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustamisel kahju hüvitamist

reguleerivate sätete eesmärk (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-

36-15, p 25). VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult

lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise

koosseisu

taastamiseks

vajalike

kulutuste

suurusest.

(Vt

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-121-08, p 15.) Kuna sõiduauto

Suzuki Kreekast Eestisse toomise kulu oli VÕS § 128 lg 3 tähenduses mõistlik, s.t Nordea

omandiõiguse maksmapanekuks ja sõiduki kaotsimineku vältimiseks vajalik (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 12), on tegemist VÕS § 132 lg 3

esimese lause järgi hüvitatava kahjuga (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus

asjas nr 3-2-1-36-15, p 21). Ühtlasi ei olnud Suzuki tagasitoomise kulu sõiduki väärtusega

võrreldes ebamõistlikult suur, mistõttu ei välista selle kannatanule täies ulatuses hüvitamist ka

VÕS § 132 lg 3 teine lause. Seega mõistsid kohtud põhjendatult Nordea kasuks välja ka sõiduki

Kreekast Eestisse toomise eest makstud tasu ja muud sellega seonduvad kulud summas 3701

eurot 54 senti.

71. Samas on kohtute kahjuarvestuses ilmne arvutusviga. Nähtuvalt maakohtu otsuse põhiosast, leidis

kohus, et Nordea tsiviilhagis esitatud põhinõue on õigustatud üksnes Suzuki Kreekast Eestisse

toimetamise kulu (3701 eurot 54 senti) ja sõiduki väärtuse vähenemise (5995 eurot 67 senti) osas.

Need summad kokku moodustavad 9697 eurot 21 senti. Ometigi mõistsid kohtud süüdistatavalt

kannatanu kasuks välja 10 697 eurot 21 senti ehk 1000 eurot rohkem. Osutatud vea tekkimise

põhjus nähtub maakohtu otsuse põhiosast. Kohus arvutas K. Mandlilt väljamõistetava

kahjuhüvitise suuruse nii, et lahutas Nordea tsiviilhagis esitatud põhinõude kogusummast (11 167

eurot 21 senti) kaks tsiviilhagis kajastatud, kuid kohtu hinnangul põhjendamatut kahju

komponenti – teises kohtuasjas kantud menetluskulu (1118 eurot 45 senti) ja kriminaalmenetluse

alustamiseks õigusabi eest makstud tasu (351 eurot 51 senti). Selle tehte tegemisel märkis kohus

ühe lahutatava (teise kohtuasja menetluskulu) suurusena tsiviilhagis nimetatud 1118 euro 45 sendi

asemel ekslikult 118 eurot 45 senti ehk 1000 euro võrra väiksema summa. Seetõttu mõistis

maakohus süüdistatavalt välja 1000 eurot rohkem kui kohtu enda kahjuarvestusest tulenes.

Ringkonnakohus seda viga ei parandanud. Kolleegium leiab, et osutatud puudus on võimalik

kassatsioonimenetluses kõrvaldada, vähendades K. Mandlilt Nordea kasuks väljamõistetavat

kahjuhüvitist 1000 euro võrra.

III

72. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, KrMS § 362 p-dest 1 ja 2 ning

TsMS § 692 lg 1 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja SEB tsiviilhagi lahendamist puudutavas

osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas, milles

Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistab, teeb kolleegium uue kohtuotsuse,

raskendamata süüdistatava olukorda. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

73. K. Mandli kaitsja esitas Riigikohtule taotluse mõista riigilt K. Mandli kasuks välja 1770 eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Taotluse ja sellele lisatud arve ning

spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks, nõupidamiseks kliendiga ja

kassatsioonivastustega tutvumiseks kokku 14 tundi ja 45 minutit. Osutatud õigusteenuse tunnitasu

määr oli 100 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud osaliselt. Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175

lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka

selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates

tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises

mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-

d 44–45.) Käesolevas asjas moodustavad suurema osa kassatsioonist tõendite hindamist ja

faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad väited, mille kolleegium luges ilmselgelt

põhjendamatuteks. Samuti osutus alusetuks kassaatori taotlus menetluse lõpetamiseks menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu. Ka tsiviilhagide rahuldamise vastu esitatud argumendid olid

põhjendatud üksnes osaliselt. Neil põhjustel ja arvestades kriminaalasja mahtu ning keerukust,

loeb kolleegium valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikuks 7 tunni ulatuses ehk summas 840

eurot. See summa tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt K. Mandli kasuks välja mõista.

74. Nordea esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kannatanule kassatsioonimenetluses

lepingulisele esindajale makstud tasu 760 eurot 83 senti. Taotluse ja sellele lisatud arvete ning

spetsifikatsiooni kohaselt kulus kannatanu esindajal ringkonnakohtu otsuse ja kassatsiooniga

tutvumiseks ning kassatsioonivastuse ja menetluskulude hüvitamise taotluse koostamiseks

kokku 6 tundi ja 55 minutit. Osutatud õigusteenuse tunnitasu määr oli 110 eurot (ilma

käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja selles nimetatud summa tuleb

KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt Nordea kasuks välja mõista.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Eerik Kergandberg

(allkirjastatud digitaalselt)