3-1-1-94-14 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsuse

nr 3-1-1-94-14 juurde

Pean

vajalikuks

osutada

paarile

probleemile,

mille

käsitlus,

on

jäänud

välja

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsusest (edasiselt Otsus) nr 3-1-1-94-14.

I

1. Esimene probleem on kassatsiooniväline. Vähe sellest: selle probleemiga ei ole tegelenud (ja ilmselt

siis probleemi ka mitte märganud ei süüdistatavaid õigeks mõistnud maakohus, neid süüdi tunnistanud

ringkonnakohus ega ka mitte ringkonnkohtu otsust kokkuvõtvalt seaduslikuks ja põhjendatuks

hinnanud Riigikohtu kriminaalkolleegium. Seda probleemi ei ole märganud ka mitte prokuratuur ei

süüdistuse esindajana ja kriminaalasja kohtusse saatjana, apellandina ega kassatsiooni vastuse

koostajana. Prokuratuuripoolne märkamata jätmine võib tema menetluslikust rollist tulenevalt olla

siiski ka mõistetav. Aga kuna selle probleemi nimeks on süütuse presumptsioon (edasiselt SP), ei ole

minu meelest õige seda ignoreerida.

2. SP nö põhireegel, sätestatuna Põhiseaduse § 22 lg-s 1 (ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 1)

deklareerib, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on SP ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtte üheks olulisemaks osiseks. SP ei ole kriminaalmenetluse alase riikliku tegevuse mugav

kaaslane, sest rohkem, kui paljud teised põhiõigused, kohustab see pädevaid riigiametnikke kõnealuses

keerukas sfääris enesepiiranguteks. Üha enam leviva arusaama kohaselt peaks süüteomenetluste

kajastamisel põhimõtteliselt arvestama SP-ga ka meedia ja seega tuleks SP (kui põhiõigust) ka

käsitada kaitseõigusena meedia suhtes. Selline arusaam on lähtunud tõdemusest, et tänases

infoühiskonnas saab kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust nii, et isikut ka

tegelikult enneaegselt stigmatiseeritakse, tegelikult aset leida siiski vaid meedia vahendusel. Peatselt ja

seda just käesoleva kohtuasja kontekstis – jõuame küsimuseni, et kas see pole mitte olnud ekslik

tõdemus ja et kas mitte kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust ei saa

tegelikkuses

aset

leida

märksa

lihtsamalt,

näiteks

karistusõiguslik-kriminaalmenetluslike

sisemehhanismide toimel kohtu enese poolt. Aga enne sellise tõsise tõdemuseni jõudmist võib

alapunkti kokkuvõtteks ilmselt kahtlusteta väita, et ilma SP-ta ei ole tänastes oludes võimalik

demokraatlikku riiki ette kujutada.

3. Ilmselt ei ole siin õige aeg ja koht peatuda pikemalt SP mitmesugustel nüanssidel. Vahemärkuse korras

tuleb ka tunnistada, et üleliia põhjalikult kõigi SP nüanssidega ei olegi teoreetikud seni tegelenud. Nii

nagu mistahes teise põhiõiguse, nii ka SP puhul, on üks olulisemaid võimaliku (lubatava) riive

küsimus. Meie valitsevaks peetava põhiõiguste riive dogmaatika postuleerib teadupärast, et ühtegi

riivamatut põhiõigust olla ei saa. Aga kas nii ühekülgne lähenemine saab ikka olla proportsionaalne –

tahaks siinjuures küsida. Vastan sellele küsimusele eitavalt: ma ei ole seni suutnud leida ühtegi PS

põhireegli riive vajaduse või lausa paratamatuse argumenti. Raske on ette kujutada, et miks küll tuleks

aktsepteerida seda, kui kedagi käsitatakse kuriteos süüdiolevana ka enne tema suhtes süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist. Minu arvates ei tööta SP riivatavuse õigustamiseks ka mitte Põhiseaduse

kommentaaride argument, mille kohaselt sellele, „ et vabadus ei saa olla piiramatu, sellele viitab veidi

varjatult ka PS ise: vastavalt § 19 lg-le 2 peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning

kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi.“[1] See argument ei tööta

siin põhjusel, et SP olemuseks on ju kokkuleppeline lähte-eeldus (et isik on süütu). Kui on kokku

lepitud teatud eeldusest lähtumine, siis ei ole võimalik samaaegselt ka sellest eeldusest keelduda.

4. Kuid pöördugem tagasi valitseva arvamuse juurde ja oletagem, et ka SP põhireegli riivevõimalust

tuleks aktsepteerida. Ei ole kahtlust, et SP tuleks paigutada nullreservatsiooniga (ilma piirklauslita)

põhiõiguste hulka. Taas Põhiseaduse kommentaaridest lähtuvalt ei saa nullreservatsiooniga

põhiõiguste riive toimuda igal mõeldaval põhjusel. See põhjus peab olema kaalukas, sisalduma

Põhiseaduses eneses ja olema vajalik mõne teise põhiõiguse või põhiseaduslikku järku väärtuse

kaitseks. Riigikohtu senises praktikas ei ole seni olnud võimalust/vajadust SP riive õigustust välja

mõelda. Kindlasti ei saaks see olema kerge ülesanne ka tulevikus. Vaevalt saab siin riive õigustamiseks

kasutada Riigikohtu senisest praktikast pärinevaid riigi julgeolekut, menetlusökonoomiat,

kohtusüsteemi efektiivset toimimist, õiguskindlust jne. Põhiseaduse kommentaarides on põhjendatult

kritiseeritud Riigikohtu neid lahendeid, milles on nullreservatsioon põhiõiguste riive õigustamiseks

kasutatud sedavõrd ebamääraseid fenomene, nagu ühiskonna õiglustunne ja õiguskorra kaitse.[2]

5. Jätkakem oletustega. Ehk on kellelgi õnnestunud välja mõelda SP riive selline õigustus, mida ka

Riigikohus ( PS § 149 lg 3 teise lause kohaselt) ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna on

aktsepteerinud (näiteks vajadus võidelda rahapesuga, kui loomult täiesti erilise kuriteoga, mida ei tohi

mingil juhul allutada karistusõiguslikule tavaanalüüsile). Sellesama põhiseaduslikkuse järelevalve

dogmaatika kohaselt tuleb nüüd küsida, et kui kaugele SP riivega minna võib. See „tagumine piir“ on

teadupärast sätestatud Põhiseaduse § 11 teise lause teises pooles: põhiõiguse piirang ei tohi moonutada

piiratava õiguse ja vabaduse olemust. Moonutamise/mittemoonutamise piir mattub mõistetavalt uttu,

milles suudab nägemisvõime säilitada ikka vaid põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Aga ei ole ehk

liiga julge väita, et kui piirang kehtestab kardinaalselt vastupidise reegli piiratava põhiõigusega

võrreldes ( ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist versus

tohib käsitada süüdiolevana ka enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist), siis on piiratava

põhiõiguse olemust piiranguga moonutatud.

6. Enne kui edasi minna, tuleb teha üks oluline täpsustus. SP riivena, nii paradoksaalne kui see

põhiõiguste riive tavadogmaatika kohaselt ka ei näi, ei saa hästi käsitada süüteomenetlust ennast: selle

alustamist, menetluslike sunnivahendite kohaldamist, süüdistusakti koostamist, isiku kohtu alla

andmist jne. SP ongi eeskätt mõeldud süüteomenetluste tarbeks. See põhiõigus peabki ju esmajoones

toimima süüteomenetluste ajal. Seetõttu olukorda, mil menetleja sedastab menetlusotsustustes

süüteokahtluse olemasolu (tegelikult saabki vaid süüteokahtlus süüteomenetluse olemasolu

legitimeerida), kuid ei sõnasta süüdioleku otsustust, ei saa käsitada SP riivena põhiõiguste riive

tavatähenduses. Vastasel korral oleks tulemuseks omamoodi tautoloogia. Et asi liiga lihtsaks ei

muutuks, tehkem kaks vahemärkust. Esiteks: kuivõrd SP, eeskätt just põhireegli kaudu, on nt EIK

praktikas käsitatav ka täpselt määratlematu ausa kohtumenetluse põhimõtte osisena, on riike

manitsetud süüteomenetluste puhul ausa ja õiglase kohtumenetluse suunas muuhulgas ka

„ähvardusega“, et vastasel juhul osutub riivatuks (ka) SP. Mida see täpsemalt tähendab – selles osas

puudub täna veel piisav selgus. Ja teiseks. Varemöeldut korrates puudutavad minu kahtlused vaid seda,

kas tavapärane seaduslik süüteomenetlus ikka saab olla käsitatav SP põhireegli riivena. KrMS § 22 lg-

s 2 ja KrMS § 7 lg-tes 2 ja 3 sisalduvate SP lisalausetes sisalduvate õiguste riive kindlapiirilises

võimalikkuses (nt teatud piiratud juhtudel nn ümberpööratud tõendamiskoormises) ei ole põhjust

kahelda.

7. Sissejuhatus, loodetavasti vajalik, tehtud. Tagasi praeguse kohtuasja juurde.

7.1.1. Praeguses kohtuasjas tehtud maakohtu õigeksmõistvas otsuse põhjendused sisalduvad 26

leheküljel (otsuse lk-d 80-106). Kõigist põhjendustest on rahapesu väidetavate eelkuritegude

(erinevate nn arvutikuritegude) analüüsile pühendatud leheküljed 83-102 ehk umbes 75 %.

Samas ei ole ühtegi süüdistatavat Eestis nendes eelkuritegudes kunagi kohtu alla antud.

Veelgi enam: neile ei ole Eestis kunagi nendes eelkuritegudes ka ei kahtlustust ega süüdistust

esitatud. Ma ei oska vastata küsimusele, et kas isikule saab olla tagatud kaitseõigus

menetluses, milles keeldutakse talle esitamast kahtlustust, süüdistust ja milles teda ei anta ka

kohtu alla, aga tema asja kohtus siiski tõsimeelselt arutatakse. Kuid olgu: keerukas oleks

süüdistatavale ette heita seda, et miks ta küll jätab end õigeksmõistva kohtuotsuse SP

rikkumise motiivil vaidlustamata.

7.1.2. Ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsus on 119 lehekülge pikk, millest ringkonnak

põhjendused moodustavad umbes 40 lehekülge (lk-d 73-118). Põhjendustest umbes 20 lehek

moodustavad süüdistatavatele süüksarvatud tegude sisulise analüüsi ja omakorda pool nen

põhjendustest (umbes 10 lehte) on ringkonnakohus pühendanud eelkuritegude tõenda

analüüsile. Selles analüüsis tõdetakse esmalt, et arvutikuritegudes süüdistatavatele süüdi

esitatud ei ole. Seejärel aga jätkab ringkonnakohus arvutikuritegude tõendatuse analüü

tõdetakse, et maakohus on arvutikuritegude toimepanemist tuvastades seadusevastaselt jä

tõendite kogumist välja Ameerika Ühendriikide süüdistusakti; vastupidiselt maakoh

tunnistatakse ebausaldusväärseks kõik Valentina Tšaštšina ütlused. Vahepeal (ringkonnak

otsuse p 13.3. lõpp) märgib ringkonnakohus, et „rahapesu süüdistuse puhul on vaja ära näi

vaid eelkuriteo sündmus, mitte aga nimetada tõendid, mis eelkuritegude toimepanemist kinnit

ja seda konkreetsete isikutega seovad“. Kummatigi järgneb sellele ringkonnakohtu po

eelkuritegude tõendatuse (5.12.2011 asitõendi vaatlusprotokoll; 14.07.2008 e-kiri; 02.12.2

asitõendi

vaatlusprotokoll;

08.11.2011

läbiotsimise

protokoll;

07.03.2012

asitõ

vaatlusprotokoll jne) analüüs. Kõigi eelkuritegude analüüsi tulemina nendib ringkonnakohu

nende kuritegude objektiivsed ja subjektiivsed koosseisud on süüdistatavate poolt täidetud.

8. Võttes kokku eelnevalt ühelt poolt p-des 1-6 ja teiselt poolt p-s 7 märgitu, jõuan järeldusele, et kõnea

viisil toimides – seega vähemalt alates sellest, mil ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhist

osas süüdistatavate eelkuritegusid arutades ja neid eelkuritegudes sisuliselt süüdi tunnistades ilma, et n

oleks nendes kuritegudes süüdistust esitatud ja neid nendes kuritegudes ka kohtu alla antud –

süüdistatavate suhtes rikutud SP põhireeglit või seda vähemalt riivatud ilma riive eesmärki üh

mõistetavalt enesele teadvustamata ja teistele selgitamata. Õigustus kõnealuseks menetluslikuks samm

ei saa tuleneda ka mitte rahapesu tõkestamiseks mõeldud rahvusvahelise õiguse sätetest, mille kohase

pea isiku rahapesus süüditunnistamisele eelnema eelkuriteo suhtes jõustunud kohtuotsust.

arusaamatuks, miks selline õiguspragmaatiline mööndus peab automaatselt tähendama ka SP põhir

eitust. Lisagem siia, et kõnealust probleemi ei saaks ilmselt tekkida siis, kui ka Eestis, sarnaselt pal

teiste riikidega, oleks välistatud sama isiku süüditunnistamine nii rahapesus kui ka selle raha

eelkuriteos. Kõnealust problemaatikat ( ilma seejuures siiski seosele SP-ga viitamata) on käsitletud Ot

p-s 170. Selles on muuhulgas märgitud, et „kui eelkuritegu on tuvastatud varasema süüditunnis

kohtuotsusega või kui eelkuritegu menetletakse rahapesuga samas menetluses, peab nii süüdistus ku

süüditunnistav kohtuotsus eelkuriteo osas vastama seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele süüdis

täpsust ja kohtuotsuse põhistatust puudutatavatele nõuetele“. Otsuses ei ole aga võetud piisavalt s

seisukohta küsimuses, et kas siis süüdistus ja ringkonnakohtu otsus vastavad nimetatud nõuetele.

täpsemalt öeldes: Otsuse punktis 175 tõdetakse leebelt, et küberkuritegude kirjeldus on süüdistuses n

Seejärel Riigikohus ise „käärib käised üles“ sõnadega, et „niisiis tuleb teha selgeks, kas süüdistuse

piisavalt teavet, et analüüsida nende kuritegude kõiki koosseisuelemente, ja kas kõigi s

koosseisuelemendid on täidetud“. Sel viisil oleme sujuvalt jõudnud Otsuse teise põhiprobleemini, mi

on mul raske mööda vaadata. Erinevate kohtute tegevuses ei ole paraku nii, et iga kohus saaks teist k

asendada.

II

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kassatoreid ja kassatsiooni vastustajaid ajast-aega kindlasti k

sagedamini tõrjunud KrMS § 363 lg-le 5 tuginevalt, mille kohaselt ei või Riigikohus tuvastada fak

asjaolusid. Praeguses asjas, selmet näiteks saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks

Riigikohus ise seda keeldu minu arusaamise kohaselt rikkunud.

9.1. Kolleegiumi seisukohta sisaldava Otsuse II osa tähelepanelikul lugemisel ei ole märgatav mitte ük

see, et süüdistuse ja ringkonnakohtu otsusega võrreldes on Otsuses eelkuritegudest alles jäänud

üks: süüdistus KarS § 217 järgi. Õige on kahtlemata Otsuse p-s 185 sisalduv tõdemus, mille kohase

eeldagi rahapesu väga paljude eelkuritegude olemasolu. Kuid selline eelkuritegude „redutseerum

viitab kahtlemata nii süüdistuse kui ka ringkonnakohtu arusaamade ebaselgusele küsimuses, et mis

tegelikult arvutimaailmas toimub ja mis sellest täpselt oli/on karistatav.

9.2. Alustades Otsuse p-s 186 KarS §-s 217 sätestatud kuriteo tunnuste olemasolu analüüsi süüdistata

käitumises märgib kolleegium, et võtab kõigepealt seisukoha, kas süüdistuse põhjal saab rääkida K

§-le 217 vastavast kuriteost. Umbes nii – süüdistus analüüsist – võib ju kassatsioonimenetl

põhimõtteliselt ka alustada. Kuid edasi, kui ringkonnakohtu otsust ei tühistata, peab Riigikohtu ots

järgnema analüüs ja selgitus selle koht, kuivõrd nõuetekohaselt on ringkonnakohus tegelikult

nõutavad asjaolud tuvastanud. Otsuse p-des 186-201 küll ka sisaldub Riigikohtu enese kahtlem

huvipakkuv arvutikuritegevuse problemaatika õiguslik käsitlus, kuid seda, kuidas ja milli

tõenditele tuginevalt on ringkonnakohus lugenud selle kuriteo toimepanduks, Otsusest ei nä

Ringkonnakohtu tegevust KarS §-s 217 sätestatud kuriteokoosseisu olemasolu tuvastam

süüdistatavate käitumises on Otsuses hinnatud vaid p-s 198 sisalduva lausega, et „Riigikohus nõu

seetõttu ringkonnakohtuga, et arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine ja selle kasutamine

ebaseaduslik“. Kõnealuste arvutikuritegude puhul on keskseks küsimuseks olnud kannata

nõusoleku problemaatika. Et see on olulisel määral faktiliste asjaolude tuvastamise küsimus,

näitab ringkonnakohtu otsuse p 14 viimane lause: „Kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid selle ko

et arvutikasutajad oleks nõustunud oma arvutisse DNS changeri paigaldamisega ning arvuti D

sätete muutmisega, siis on aset leidnud kuriteosündmus, mille raames muudeti ebaseaduslikult roh

kui neljas miljonis arvutis DNS sätteid, mis vastab KarS § 206 kuriteokoosseisule“. Ärgem küsigem

kelle süüks lugeda nende tõendite puudumist ja ärgem pangem tähele, et järeldus KarS § 206 kooss

täidetuse üle on ekslik. Tõdegem vaid, et kõnealune nõusoleku küsimuse lahendamine ee

muuhulgas ka faktiliste asjaolude tuvastamist, milles on Riigikohus ringkonnakohut olulisel m

abistanud. Kokkuvõtvalt olen seda meelt, et praeguses asjas süüdimõistvat otsust tehes ei järg

ringkonnakohus Riigikohtu praktikas korduvalt toonitatud nõuet, et maakohtu otsusega võrre

kardinaalselt vastupidist otsust peab ringkonnakohus eriti hoolikalt põhjendama.

9.3. Minu hinnangul oluliselt enam kui seda võimaldaks KrMS § 363 lg 5 on ka Otsuse põhjend

viiendas (konfiskeerimist puudutavas) osas Riigikohus ise tegelenud uute faktiliste asjao

tuvastamisega.

22. juunil 2015

Eerik Kergand

(allkirjastatud digitaal

[1] Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm. väljaanne. Kolmas täiendatud trükk. Juura 2012, lk 113.

[2] Sama allikas, lk 114.