3-1-1-94-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-14

Otsuse kuupäev

22. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Henn Jõks, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Tšaštšini süüdistuses KarS § 256 lg 1

ning § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi; Valentina Tšaštšina ja

Timur Gerassimenko süüdistuses KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4

järgi; Dmitri Jegorovi ja Konstantin Poltevi süüdistuses KarS

§ 394 lg 2 p-de 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi; Tamme Arendus OÜ,

Credit Union OÜ, Infradata OÜ ja IT Consulting OÜ

süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi; Novatech OÜ süüdistuses

KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

26. juuni

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-5792

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri Jegorovi, Konstantin Poltevi, Timur Gerassimenko,

Valentina Tšaštšina, Vladimir Tšaštšini, Credit Union OÜ, IT

Consulting OÜ, Novatech OÜ, OÜ Infradata ja Tamme

Arendus OÜ kaitsjate ning kolmandate isikute V. T., E. C. G.

G. ja N. G. esindajate vandeadvokaatide Raul Otsa, Helmeri

Indela ning Kaspar Linnu kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Piret Paukštys

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a otsus osas, millega:

1) Vladimir Tšaštšin tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p 4 järgi;

2) Timur Gerassimenkolt konfiskeeriti KarS § 831 alusel kuriteoga saadud vara, s.o AS-i SEB

Pank kontol olevad rahalised vahendid 3259 (kolm tuhat kakssada viiskümmend üheksa) eurot

30 (kolmkümmend) senti;

3) Timur Gerassimenkolt mõisteti välja KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel riigi omandisse

konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastav summa 371 164

(kolmsada seitsekümmend üks tuhat sada kuuskümmend neli) eurot 48 (nelikümmend

kaheksa) senti;

4) Konstantin Poltevilt konfiskeeriti KarS § 831 alusel kuriteoga saadud vara, s.o AS-i

Swedbank kontol olevad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist) eurot 13

(kolmeteist) senti;

5) Konstantin Poltevilt mõisteti välja KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel riigi omandisse

konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastav summa 16 286

(kuusteist tuhat kakssada kaheksakümmend kuus) eurot 84 (kaheksakümmend neli) senti;

6) jäeti konfiskeerimise asendamise tagamiseks aresti alla Konstantin Poltevile kuuluv kinnistu

nr wwwwwww aadressiga Xxxx XX-XX, Tartu;

7) Vladimir Tšaštšinilt konfiskeeriti KarS § 831 alusel kuriteoga saadud vara, s.o AS-i SEB

Pank kontol nr xxxxxxxxxxxxxx asuvad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist)

eurot 13 (kolmeteist) senti; AS-i SEB Pank kontol nr yyyyyyyyyyyyyy asuvad rahalised

vahendid summas 86 131 (kaheksakümmend kuus tuhat sada kolmkümmend üks) eurot 74

(seitsekümmend neli) senti ja Nordea Bank Finland Plc. Eesti filiaali kontol nr zzzzzzzzzzz

asuvad rahalised vahendid summas 5 472 (viis tuhat nelisada seitsekümmend kaks) eurot 51

(viiskümmend üks) senti;

8) Eesti Vabariigilt mõisteti Credit Union OÜ kasuks välja 3000 (kolm tuhat) eurot valitud

kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista Vladimir Tšaštšin KarS § 394 lg 2 p 4 järgi õigeks;

2) konfiskeerida Timur Gerassimenkolt KarS § 83 lg 2 alusel rahapesu objekt, s.o AS-i SEB

Pank kontol olevad rahalised vahendid 3259 (kolm tuhat kakssada viiskümmend üheksa) eurot

30 (kolmkümmend) senti;

3) konfiskeerida Konstantin Poltevilt KarS § 83 lg 2 alusel rahapesu objekt, s.o AS Swedbank

kontol olevad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist) eurot 13 (kolmeteist) senti;

4) konfiskeerida Vladimir Tšaštšinilt KarS § 83 lg 2 alusel rahapesu objekt, s.o AS-i SEB Pank

kontol nr xxxxxxxxxxxxxx asuvad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist) eurot

13 (kolmeteist) senti; AS-i SEB Pank kontol nr yyyyyyyyyyyyyy asuvad rahalised vahendid

summas 86 131 (kaheksakümmend kuus tuhat sada kolmkümmend üks) eurot 74

(seitsekümmend neli) senti ja Nordea Bank Finland Plc. Eesti filiaali kontol nr zzzzzzzzzzz

asuvad rahalised vahendid summas 5 472 (viis tuhat nelisada seitsekümmend kaks) eurot 51

(viiskümmend üks) senti;

5) mõista Eesti Vabariigilt Credit Union OÜ kasuks välja 13 200 (kolmteist tuhat kakssada)

eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

3. Muus osas, sealhulgas Vladimir Tšaštšini süüdimõistmises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p-

de 2 ja 3 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Credit Union OÜ kasuks välja kassatsioonimenetluses

Advokaadibüroole Lentsius & CASUS makstud tasust 1536 (tuhat viissada kolmkümmend

kuus) eurot, sh käibemaks, ja Advokaadibüroole Indela & Elunurm makstud tasust 11 290

(üksteist tuhat kakssada üheksakümmend) eurot 33 (kolmkümmend kolm) senti, sh käibemaks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I. Süüdistus

1. Vladimir Tšaštšinile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 ning

§ 256 lg 1 järgi.

2. KarS § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi süüdistati Vladimir Tšaštšinit arvutiprogrammiga DNS-

Changer teenitud kuritegeliku tuluga tehtud tegudes.

3. Vladimir Tšaštšin organiseeris alates 2006. aastast kuni 8. novembrini 2011 DNS-Changeri

nimelise pahavara väljatöötamist, levitamist ja haldamist. 8. novembriks 2011 oli DNS-Changer

nakatanud vähemalt neli miljonit arvutit umbes sajas riigis. DNS-Changer võimaldas Vladimir

Tšaštšinil ja tema kaasosalistel kontrollida nakatatud arvutite internetiseadeid, täpsemalt DNS-

seadeid e domeeninimede süsteemi (Domain Name System) seadeid. Seeläbi sai suunata

arvutikasutajaid pahavara haldajate poolt määratud veebilehtedele, blokeerida kasutajatel osa

internetilehekülgede külastamist või asendada veebilehtede poolt kasutajale näidatavat sisu (st

internetilehel näidatavaid reklaame ja lehtedelt edasi viivaid linke).

4. DNS-Changeri opereerimine on kuritegu KarS § 207 (arvutisüsteemi toimimise takistamine),

§ 208 (nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse levitamine), § 213 (arvutikelmus) ja § 255 (kuritegelikku

ühendusse kuulumine) järgi. 10. juunil 2013 toimunud maakohtu istungil täiendas prokurör süüdistust

ja märkis, et DNS-Changeri opereerimine on karistatav ka § 217 (arvutisüsteemi ebaseaduslik

kasutamine) järgi.

5. Kirjeldatud kuriteod pani Vladimir Tšaštšin toime seetõttu, et ta sai sellega seoses tasu erinevatelt

internetireklaami vahendamisega tegelevatelt äriühingutelt. Nimelt maksid sellised äriühingud

Vladimir Tšaštšinile selle eest, et DNS-Changer näitas kasutajate arvutites reklaamivahendajate

soovitud reklaami. Tasu maksid reklaamivahendajad ajavahemikul 1. septembrist 2007 kuni

8. novembrini 2011 kolmele äriühingule: esiteks Seišellidel registreeritud Vladimir Tšaštšini poolt

kontrollitava ja A. T. poolt esindatava äriühingu Onwa Ltd. kontodele vähemalt 16 371 421,86 USA

dollarit, teiseks Vladimir Tšaštšini poolt asutatud ning juhatatava Taanis registreeritud äriühingu

Furox ApS kontodele vähemalt 4 288 450 dollarit ja 234 000 eurot ning kolmandaks Vladimir

Tšaštšini poolt kontrollitava ja A. T. poolt esindatava äriühingu Lintor Ltd. pangakontodele vähemalt

3 202 473 dollarit.

6. Ülalnimetatud raha kuritegeliku päritolu varjamiseks ja selle rahaga toimingute tegemiseks pani

Vladimir Tšaštšin kuritegelikus ühenduses ja varem rahapesu eest karistatud isikuna toime rahapesu

kogusummas 21 936 547 dollarit ja 234 000 eurot järgnevalt.

7. Reklaamivahendajatelt saadud raha kandis A. T. Lintor Ltd. ja Onwa Ltd. kontodelt Vladimir

Tšaštšini korraldusel Rove Digital OÜ kontole ühes Eesti pangas. Furox ApS Taani pangakontol

oleva raha kandis ühte Eesti panka Rove Digital OÜ kontole Vladimir Tšaštšini korraldusel Valentina

Tšaštšina.

8. Rove Digital OÜ kontole kantud kuritegelikul teel saadud raha eest tasus Valentina Tšaštšina

Vladimir Tšaštšini korraldusel äriühingu igapäevased majandustegevusega seotud kulutused ja tegi

mitmeid muid tehinguid. Samuti tegid kuritegelikult saadud varaga erinevaid ülekandeid omavahel

Rove Digital OÜ (Valentina Tšaštšina käe läbi) ja Vladimir Tšaštšini kontrolli all olev Tamme

Arendus OÜ (raamatupidaja J. Š. käe läbi).

9. Vladimir Tšaštšini korraldusel kandis A. T. Onwa Ltd. (Onwa Ltd. oli Vladimir Tšaštšini

korraldusel asutanud Konstantin Poltev ja selle direktoriks märgiti hiljem Vladimir Tšaštšini

korraldusel Valentina Tšaštšina) Küprose pangakontol asuva raha Tamme Arendus OÜ kontole ühte

Eesti panka. Hiljem tegi sarnaseid ülekandeid ka Valentina Tšaštšina. Ülekantud rahaga tegid

Valentina Tšaštšina ja J. Š. Vladimir Tšaštšini korraldusel Tamme Arendus OÜ igapäevase

majandustegevusega seotud kulutusi ja muid tehinguid.

10. Vladimir Tšaštšini ülesandel asutas K. Poltev Lex Capital Ltd. nimelise äriühingu, mis

registreeriti Seišellidel ja millel oli pangakonto Küprosel. Äriühingu direktoriks määrati Vladimir

Tšaštšini korraldusel Valentina Tšaštšina. Valentina Tšaštšina kandis Lex Capital Ltd. Küprose

pangakontole raha Furox ApS Taani ja Onwa Ltd. Küprose pangakontodelt ja sealt omakorda edasi

Tamme Arendus OÜ pangakontole Eestis. Sellegi rahaga tegid Vladimir Tšaštšini korraldusel

Valentina Tšaštšina ja J. Š. Tamme Arendus OÜ igapäevase majandustegevusega seotud kulutusi ja

erinevaid tehinguid.

11. Kokkuleppel Vladimir Tšaštšiniga asutas Timur Gerassimenko äriühingu Infradata OÜ. A. T.

kandis Vladimir Tšaštšini korraldusel Onwa Ltd. Küprose pangakontolt kuritegelikul teel saadud raha

Infradata OÜ pangakontole ühes Eesti pangas.

12. Ka Timur Gerassimenko asutas äriühingu (Danona Ltd.) ja avas selle äriühingu jaoks ühes

Küprose pangas konto. Sellele kontole kandis A. T. Vladimir Tšaštšini korraldusel Onwa Ltd.

Küprose pangakontolt kuritegelikul teel saadud raha. Selle raha kandis T. Gerassimenko Infradata OÜ

kontodele Eesti pankades. Kuritegelikku raha kandsid Vladimir Tšaštšini korraldusel Infradata OÜ

kontodele Furox ApS-i arvetelt ka Valentina Tšaštšina ja J. Š. Sel moel saadud raha eest tasus

T. Gerassimenko äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulutused, tegi investeeringuid,

andis laene, ostis kinnisvara ja sõidukeid ning maksis endale kui Infradata OÜ osanikule dividende.

13. Äriühingu asutas kokkuleppel Vladimir Tšaštšiniga ka Dmitri Jegorov. Asutatud äriühing

Novatech OÜ pangakontole Eestis kanti samuti kuritegelikku vara, mille eest D. Jegorov tasus

äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulutused, sõidukite liisingumaksed ja tegi

ülekandeid oma isiklikule kontole.

14. Vladimir Tšaštšin ise asutas IT Consulting OÜ. Sellegi firma kontole Eesti pangas kanti

kuritegelikult saadud vara. Valentina Tšaštšina ja J. Š. katsid selle raha eest äriühingu igapäevaseid

kulusid.

15. Vladimir Tšaštšini korraldusel asutas Valentina Tšaštšina Credit Union OÜ (algne nimi VT

Investing OÜ). Vladimir Tšaštšin investeeris sellesse kiirlaenufirmasse kuritegelikku raha, et

investeeritava raha päritolu varjata. Selle raha eest lasi Vladimir Tšaštšin Valentina Tšaštšinal ja M.

B.-l tasuda äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulud ja teha väljamakseid sinulaen.ee

kiirlaenu võtjatele.

16. Vladimir Tšaštšini korraldusel omandas K. Poltev Valentina Tšaštšina poolt asutatud Eduvara

OÜ. Eduvara OÜ ostis erinevaid kinnistuid.

17. Ühe kinnistu omandas Vladimir Tšaštšini ülesandel ka Nordecum OÜ, mille osanik oli

K. Poltev.

18. Kandes välismaiste ettevõtete raha Eesti kontodele, distantseeris Vladimir Tšaštšin end

kuritegelikust tegevusest ja jättis mulje, nagu oleks ülekantud raha saadud välismaa äriühingute

majandustegevuse tulemusel. Reaalsed majanduslikud suhted välismaa äriühingute ja Vladimir

Tšaštšini kontrolli all olevate Eesti äriühingute vahel puudusid, ehkki Vladimir Tšaštšin soovis jätta

teistsugust muljet. Ülekanded kujutasid endast toiminguid kuriteo tulemusena saadud varaga. Nende

toimingute eesmärk oli varjata raha kuritegelikku päritolu ja tegelikku omanikku. Arvestades asjaolu,

et kuritegelik raha investeeriti majandustegevusse, jõudis raha legaalsesse majanduskäibesse ja

kahjustas Eesti finantssüsteemi.

19. Eelkirjeldatud tegudega varjas Vladimir Tšaštšin kuriteo tulemusena saadud vara päritolu ja

tegi toiminguid kuriteo tulemusena saadud varaga suures ulatuses ning kuritegelikus ühenduses, et

varjata vara tegelikku omanikku ja selle ebaseaduslikku päritolu, ning tegi seda vähemalt teist korda.

Seega pani ta toime KarS § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

20. KarS § 256 lg 1 järgi süüdistati Vladimir Tšaštšinit selles, et ta lõi 2007. a septembris seni

legaalselt tegutsenud Rove Digital OÜ töötajate baasil varalise kasu saamise eesmärgil püsiva

isikutevahelise ülesannete jaotusega ühenduse, mille tegevuse eesmärk oli suures ulatuses rahapesu,

s.o esimese astme kuriteo toimepanemine. Ühenduse lõi Vladimir Tšaštšin selleks, et varjata Onwa

Ltd., Furox Aps ning Lintor Ltd. kontodele laekunud rahaliste vahendite kuritegelikku päritolu ja teha

selle varaga toiminguid. Ühendusse kuulusid füüsilised isikud T. Gerassimenko, D. Jegorov,

K. Poltev ja Valentina Tšaštšina, kellele Vladimir Tšaštšin jagas korraldusi ja andis raha, ning

juriidilised isikud Tamme Arendus OÜ, Infradata OÜ, IT Consulting OÜ, Novatech OÜ ja Credit

Union OÜ.

21. Valentina Tšaštšinale esitati süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 255 lg 1 järgi. KarS

§ 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi süüdistati Valentina Tšaštšinat selles, et ta tegi Vladimir Tšaštšini

korraldusel kuritegeliku rahaga ülal kirjeldatud tehinguid. KarS § 255 lg 1 järgi süüdistatakse

Valentina Tšaštšinat käesoleva otsuse punktis 20 nimetatud kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Valentina Tšaštšina roll kuritegelikus ühenduses oli kontrollida äriühingute Rove Digital OÜ, Tamme

Arendus OÜ, IT Consulting OÜ ja Credit Union OÜ raamatupidamist ning teha Vladimir Tšaštšini

korraldusel kuritegude tulemusena saadud rahaga ülekandeid. Samuti tagas Valentina Tšaštšina selle,

et raamatupidamises oleksid olemas ülekannete aluseks olevad dokumendid.

22. KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 255 lg 1 järgi esitati süüdistus ka T. Gerassimenkole.

T. Gerassimenko pesi Vladimir Tšaštšini korraldusel kuritegelikku raha (KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4)

ja täitis oma rolli kuritegelikus ühenduses seoses Infradata OÜ ja Danona Ltd. juhtimisega (KarS

§ 255 lg 1).

23. D. Jegorovile esitati KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi süüdistus rahapesule

kaasaaitamises ja KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises seoses Novatech OÜ

asutamise ja juhtimisega.

24. Ka K. Poltevile esitati KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi süüdistus rahapesule

kaasaaitamises ja KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises seoses tema tegudega

Credit Union OÜ-s, Onwa Ltd-s ja Eduvara OÜ-s.

25. Tamme Arendus OÜ-le, Credit Union OÜ-le, IT Consulting OÜ-le ja Infradata OÜ-le esitati

süüdistus rahapesus KarS § 394 lg 4 järgi ja kuritegelikku ühendusse kuulumises KarS § 255 lg 11

järgi. Novatech OÜ-d süüdistati KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi rahapesule kaasaaitamises ja KarS

§ 255 lg 11 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises.

II. Maakohtu otsus

26. Harju Maakohtu 20. detsembri 2013. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad õigeks.

Konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara vabastati aresti alt ja tagastati omanikele.

(1.) Kohtu üldised menetluslikud seisukohad

27. Kõigepealt andis kohus hinnangu erinevate tõendite lubatavusele.

28. Esiteks analüüsis kohus isikulisi tõendiallikaid. Ei saa nõustuda kaitsjatega, et erinevate IT-

asjatundjate ütlustele ei saa tugineda. Ülekuulatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed.

Usaldusväärsed on ka süüdistatavate ütlused. Prokuröriga pole võimalik nõustuda, et Valentina

Tšaštšina ütlused pole usaldusväärsed seetõttu, et esinevad teatud vastuolud eeluurimisel ja kohtus

antud ütluste vahel. Valentina Tšaštšina on arusaadavalt selgitanud, miks need vastuolud on tekkinud.

29. Teiseks andis kohus hinnangu ülejäänud tõenduslikult olulistele objektidele. Kuivõrd

läbiotsimisel on lubatav võtta ära arvuteid, võib tõendamisel tugineda ka arvutites leiduvatele e-

kirjadele. Tõendina saab kasutada kriminaalasja juures olevale DVD-plaadile salvestatud videot,

milles DNS-Changerit analüüsib tuntud viirustõrjefirma F-Secure`i spetsialist. Samuti saab kasutada

viirustõrjefirmade kodulehtedelt prinditud materjali. Ka saab tõendamisel tugineda välisriikide

kohtute lahenditele, kohtule esitatud lepingutele, raamatupidamisdokumentidele, pangateabele,

erinevate registrite väljavõtetele ja rahvusvahelist koostööd kajastavatele menetlusdokumentidele.

Küll aga ei saa kasutada mitmete süüdistatavate kohta USA-s koostatud süüdistusakti, sest

süüdistusakt on üksnes hüpotees ega ole samastatav lõpliku kohtuotsusega. Kohus märkis, et mitmed

dokumendid on tõlgitud süüdistatavate kahjuks valesti; kohus lähtus korrektsest tõlkest.

30. Kohtu hinnangul on süüdistus piisavalt konkretiseerimata.

31. Esiteks ei ole süüdistuses märgitud, et tegu pandi toime vahendliku täideviimise vormis. Küll

aga asus prokurör sellisele seisukohale süüdistuskõnes: kuivõrd DNS-sätteid muudeti DNS-Changeri

installeerimise käigus, mida tegi arvutikasutaja ise, pandi tegu toime vahendlikult. Süüdistuskõne

esitamise ajal aga ei olnud süüdistuse teksti muutmine enam võimalik. Süüdistuses järelikult

vahendlikule täideviimisele ei viidata. Isikut ei ole võimalik süüdi tunnistada teo vahendlikus

täideviimises, kui süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette vahetut täideviimist.

32. Teiseks ei ilmne süüdistusest, millist DNS-Changerit süüdistatavatele ette heidetava teo puhul

silmas peetakse. Nimelt on DNS-Changeri nime kandvaid programme väga palju. Ka ei ole tehtud

ekspertiisi tuvastamaks, mida süüdistatavate hallatud programm täpselt tegi. Samuti pole välja toodud

IP-aadresse, millelt süüdistatavad oma teenuseid pakkusid.

33. Kaitsjad viitavad vääralt ne bis in idem-põhimõttele. Asjaolu, et mõnele süüdistatavale on

esitatud süüdistus arvutikuritegude toimepanemises Ameerika Ühendriikides, ei takista süüdistatavate

süüditunnistamist. Eesti ja USA vahel sõlmitud isikute väljaandmise lepingud topeltkaristamise keelu

printsiipi ei sisalda. Ka ei kohaldu praegu ükski rahvusvaheline leping. Samuti ei rikuta ei

põhiseaduse § 23 lg 3 ega KarS § 2 lg 3, sest USA-s pole süüdistatavaid veel süüdi tunnistatud. Kas

kohtuotsuse tegemine Eestis võib saada hiljem takistuseks süüdistatavate süüditunnistamine

Ameerika Ühendriikides, ei ole Eesti kohtu hinnata – selle peab otsustama USA kohus kohaliku

õiguse põhjal.

(2.) Kohtu seisukoht eelkuritegude osas

34. Isiku süüditunnistamine rahapesus eeldab eelkuriteo tuvastamist. Vajalik ei ole, et tehakse

kindlaks ka eelkuriteo toimepanija, aga möödapääsmatult on vaja välja selgitada kuriteo fakt. Kui

eelkuriteo osas ei ole süüditunnistavat kohtuotsust, on süüdistaja tõendamiskoormis oluliselt suurem,

kui olukorras, kus selline kohtuotsus on olemas.

35. Eelkuriteo puhul luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud.

36. Venemaa kodanikud A. L. ja V. S. organiseerisid sellise tarkvaramooduli väljatöötamise ja

arendamise, mis muutis arvuti võrgusätteid selliselt, et arvuti pöördus esmase päringuga Vladimir

Tšaštšini ja tema kaastöötajate kontrolli all olevate DNS-serverite (Domain Name System) poole.

DNS-server on arvutisüsteem, mis edastab arvutikasutaja arvutile info selle kohta, milline IP-aadress

on kasutaja sisestatud veebiaadressiga seotud; seejärel avab veebilehe IP-aadressist "teadlikuks

saanud" arvuti vastava veebisaidi; DNS-serveri haldajal on võimalik edastada arvutikasutajale

väärinfot (s.o väära IP-aadressi) selle kohta, millise veebisaidiga on sisestatud veebiaadress seotud.

Selle tagajärjel kuvatakse arvutikasutajale teistsugune veebileht kui see, millega on tema sisestatud

veebiaadress seotud. Tarkvaramooduleid levitati tasuta tarkvara (meediapleier või videokoodek)

lisadena ja nende installeerimine toimus nn bundle-meetodil ehk ActiveX-meetodil. See tähendab

seda, et kasutaja laadis internetist alla meediapleieri või videokoodeki ja installeeris selle.

Installeerimise käigus muutis programm ühtlasi arvuti DNS-seadeid ja edaspidi hakkas arvuti

kasutama süüdistatavate poolt administreeritavaid DNS-servereid. Et meediapleieri või videokoodeki

paigaldamisega muudetakse ka DNS-seadeid, kasutajat otsesõnu ei teavitatud. Küll aga oli

meediapleieri või videokoodeki litsentsilepingus märge, et "programmi installeerimisega võivad

toimuda muudatused arvuti võrgusätetes". Siiski ei olnud selgitatud, milliseid muudatusi täpsemalt

silmas peetakse.

37. Asjatundja M. S.-i sõnul on üpris tavapärane, et tasuta programmidega koos installeeritakse ka

reklaamvara. Seeläbi kaetakse tarkvaraarenduse kulud.

38. DNS-serverites toimus n-ö DNS-manipuleerimine, mis seisnes selles, et teatud veebileheküljed

blokeeriti ja suunati ümber reklaamisaitidele. Nii asendati näiteks veateated „HTTP 404 error" ja

„NXDOMAIN" reklaamiga. Peale selle paigaldati lisareklaami olemasolevatele saitidele ja

otsingumootoritele. Reklaam paigaldati saidile mitte veebilehel, vaid kliendi arvutis, küsimata selleks

eraldi veebilehe omaniku luba.

39. Tulu said A. L., V. S. ja Vladimir Tšaštšin (igaüks ühe kolmandiku) arvutikasutaja poolt tehtud

klõpsude eest reklaamil PPC-meetodil (pay-per-click) ja selle maksid välja reklaamiagentuurid

vastavalt lepingule ja esitatud netiliikluse aruandlusele.

40. DNS-Changeri opereerijad olid loonud ka programmi tugiteenuse lehekülje domainserror.com.

Selle lehekülje eesmärk oli töödelda trükivigadega sisestatud veebiaadresse ja blokeerida veebisaite,

mida ei soovitud kasutajatele näidata. Näiteks teatud ebasündsa sisuga veebilehe näitamine blokeeriti

ja veebilehe asemel suunati arvutikasutaja reklaamilehele. Sellel veebilehel oli ka tarkvara

installimise ja desinstallimise õpetus võrguseadete muutmise jaoks. Reklaamvara puhul ei ole sellise

veebilehe olemasolu tavapärane. Pahavara pakkuja niisugust võimalust kindlasti ei paku.

41. Ülalkirjeldatud tegevus ei ole kohtu hinnangul käsitatav küberkuritegevusena.

42. DNS-sätete ümberseadistamine kujutab endast küll arvutiandmete muutmist KarS § 206 mõttes

(arvutiandmetesse sekkumine), aga see muutmine polnud ebaseaduslik. Kohus märkis, et programmi

installeerimisel oli kasutajal võimalik tutvuda litsentsilepinguga. Litsentsilepingus olid muu hulgas

järgmised laused: "Litsentsiandja jätab endale õiguse paigaldada lisakomponente kasutades selle

uuenduste

kontrollimise

süsteemi.

Nende

komponentide

hulka

võivad

kuuluda

mõned

kommertslahendused, kommertsveebilehehaldur, kommertssuhtlus-tarkvara ja need võivad muuta teie

võrgusätteid." Nupul "Agree" ("Nõustun") klõpsates nõustus kasutaja võrgusätete muutmisega.

Nõustumist ei lükka ümber ka asjatundjate viited sellele, et kasutajad litsentsilepingut üldjuhul ei loe

ja et võrgusätete muutmisele tehtud viide polnud arusaadav ning DNS-sätete muutmist oleks võinud

selgitada nt enne installeerimisprotsessi algust täpsemalt. Seda seetõttu, et asjatundja Tarmo Randeli

sõnul kujutab nt operatsioonisüsteemi Linux paigaldamine endast 10 000 tarkvarapaketi

installeerimist ja kasutajalt ei küsita 10 000 korda, kas ta on tarkvara paigutamisega nõus. Et

kasutajatel oli nõusoleku andmisel mõistlik võimalus programmi funktsioonidega tutvuda, ei saa

kõneleda andmete muutmise ebaseaduslikkusest.

43. Täidetud pole ka KarS § 207 (arvutisüsteemi toimimise takistamine) koosseis. Esiteks ei saa ka

sellest kuriteost kõneleda kasutajate nõusoleku tõttu. Teiseks aga ei ole tõendatud süüdistaja väide, et

DNS-Changeri tõttu jäid teatud veebilehed avamata. Tõendatud on vaid see, et brauseri aadressiribale

vale aadressi sisestamise korral kuvas DNS-Changer veateate asemel reklaamilehekülje ja genereeris

hüpikakna täiskasvanutele suunatud materjaliga. Süüdistatavatel ei olnudki mingit huvi takistada

kasutajate internetiliiklust, sest nad soovisid, et inimesed klõpsiksid reklaamidel, mida avatud

netilehel kuvatakse.

44. Ka ei saa kõneleda KarS §-st 208 (nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse levitamine). Et DNS-

manipulatsioon ei ole kahjustava eesmärgiga, ei saa DNS-Changerit pidada pahavaraks või

troojalaseks, nagu leiab prokurör.

45. Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ka KarS § 217 koosseis.

46. Kuivõrd võrguseadeid muudeti arvutikasutaja nõusolekul, ei ole tegu ka arvutikelmusega KarS

§ 213 tähenduses.

(3.) Kohtu hinnang rahapesu kohta

47. Et toime ei ole pandud eelkuritegu, ei saa süüdistatavaid rahapesus juba seetõttu süüdi

tunnistada. Siiski võttis kohus obiter dictum-korras seisukoha ka rahapesuteo kohta.

48. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku

omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa.

Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on

varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.

49. Kohus möönis, et süüdistatavad olid loonud keerulise äriühingute ja rahade liikumise skeemi.

Samas on usutavad süüdistatavate selgitused selle kohta, et nad soovisid optimeerida makse. Algul oli

maksude optimeerimise raskuspunkt Küprose äriühingul Onwa Ltd-l, aga kuivõrd Küprose

maksusüsteem muutus üha keerulisemaks, hakati ajapikku kasutama Seišellidel registreeritud Lex

Capital Ltd-d. Taanis aga on tulumaksumäär 45%, mistõttu esines Taani firma Furox ApS

vahendajana Lex Capital Ltd. – seeläbi sai näidata kasumit just Lex Capital Ltd-le kuuluvana ja

pääseda tulumaksu tasumisest Taanis.

50. A. T. kontrolli all olevaid Seišellide äriühinguid kasutas Vladimir Tšaštšin seetõttu, et A. T.-l

olid juba varasemast ajast sidemed mitmete reklaamiagentuuridega. Palju kergem oli kasutada end

tõestanud firmasid, kui minna turule uue ettevõttega mõnelt nn idabloki maalt.

51. Ka ei olnud süüdistatavatel tehingute varjamise eesmärki. Kõikide ülekannete kohta olid

olemas lepingud, mis baseerusid reaalsetel teenustel. Esiteks maksid reklaamivahendajad

äriühingutele Furox ApS, Onwa Ltd. ja Lintor Ltd. Teiseks olid lepingud Furox ApS-il, Onwa Ltd-l ja

Lintor Ltd-l omavahel. Kolmandaks olid nende äriühingutega lepingud ka Eesti äriühingutel Rove

Digital

OÜ,

Infradata

OÜ,

Novatech

OÜ,

TI

Consulting

OÜ

ja

Tamme

Arendus

OÜ. Varjamiseesmärgi puudumisele viitab ka see, et sularahaga tegelikult ei arveldatudki, kasutati

pangaülekandeid. Äriühingute raamatupidamine oli korras, nende omavahelised suhted olid

kajastatud majandusaasta aruannetes ja korrektsed olid ka kanded äriregistris.

52. Ka ei saa rahapesuks pidada autode, kinnistute ja mööbli ostmist või investeerimist Credit

Union OÜ-sse. See kujutab endast investeerimist lõpptarbimisse ega ole seega käsitatav rahapesuna.

(4.) Kohtu ülejäänud otsustused

53. Et süüdistatavad ei pannud toime ühtegi kuritegu, ei saa neid ka tunnistada süüdi KarS §-de

255 ja 256 järgi.

54. Süüdistatavatele tuleb tagastada neilt arestitud vara.

55. Tõkendid tuleb tühistada ja süüdistatavatele peab hüvitama kahju, mis tekkis nende vahi all

pidamisega.

56. Kaitsjatasu tuleb hüvitada osaliselt.

III. Apellatsioonid

57. Apellatsiooni esitasid riigiprokurör Piret Paukštys ning Vladimir Tšaštšini, Valentina Tšaštšina,

T. Gerassimenko, D. Jegorovi, K. Poltevi ja Credit Union OÜ kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa.

(1.) Prokuröri apellatsioon

58. Prokurör palus maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatavad süüdistuse järgi süüdi tunnistada.

59. Valentina Tšaštšina ütlused on vastuolulised. Ei saa nõustuda maakohtuga, et Valentina

Tšaštšina suutis vastuolusid veenvalt selgitada. Valentina Tšaštšina tegelikult äriühingute juhtimises

ei osalenud. Äriühinguid juhtis Vladimir Tšaštšin. Valentina Tšaštšina andis üksnes Vladimir

Tšaštšinile aru äriühingute pangakontode seisu kohta.

60. Eelkuriteo osas saab tugineda USA süüdistusaktile, mida tuleb hinnata koostoimes teiste

tõenditega. Ameerika Ühendriikide süüdistusakt on ametlik dokument ja seda ei muuda ka asjaolu, et

süüdistusakti võib muuta.

61. Prokuröri asumine süüdistuskõnes seisukohale, et kuritegu pandi toime vahendlikult, oli

menetlusõiguslikult lubatav, sest kuriteosündmuse kirjeldus jäi endiseks.

62. DNS-Changeri olemust on süüdistuses piisavalt kirjeldatud.

63. Süüdistatavate käsutuses olnud IP-aadresse ei pidanud kirjeldama juba süüdistuse tekstis.

Süüdistust kinnitavad tõendid esitatakse hiljem ja asjasse puutuvad IP-aadressid ongi

kohtumenetluses välja toodud.

64. Eelkuriteod on aset leidnud.

65. Litsentsilepingust polnud võimalik välja lugeda, et arvutisse paigaldatakse võrguseadeid

muutev programm. Seega ei andnud kasutaja litsentsilepinguga nõustudes nõusolekut DNS-Changeri

paigaldamiseks oma arvutisse. Niisiis oli võrgusätete muutmine ebaseaduslik KarS § 206 mõttes.

66. Ka täitsid süüdistatavad KarS § 207 koosseisu, sest kasutajad ei pääsenud ligi kõigile soovitud

netilehtedele, neid suunati nende tahte vastaselt soovimatutele lehekülgedele ja neile hakati näitama

lisareklaami.

67. Samuti on tegu KarS §-le 208 vastava kuriteoga, sest DNS-Changer on troojalane, s.t pahavara,

mis installeerus varjatult kasutaja arvutisse (st ilma kasutaja loata). Programm muutis sätteid e

arvutisüsteemi kuritarvitati. Kohane pole viide sellele, et DNS-sätteid muutvaid programme on palju.

Oluline on see, et praegu muudeti DNS-sätteid varjatult.

68. Et programm paigaldati arvutisse ilma kasutaja nõusolekuta, on tegu ka KarS §-dega 213

ja 217.

69. Süüdistatavad varjasid vara rahapesukoosseisu mõttes.

70. Vladimir Tšaštšin kasutas teisi inimesi ära, et oma rolli varade ümberpaigutamisel varjata.

71. Et sularaha asemel kasutati ülekandeid, ei tähenda seda, et varjamisest kõneleda ei saa.

Välismaiste pankade ülekandeid saab jälgida vaid kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostöö

raames.

72. Viitamine A. T. tihedatele sidemetele reklaamiagentuuridega ei ole veenev. Mitmest e-kirjast

nähtub, et reklaamiagentuurid pöördusid juba 2007. aastal Vladimir Tšaštšini ja Rove Digital OÜ

poole. Seega oleks reklaamiagentuurid olnud nõus sõlmima lepinguid Eesti äriühingutega.

73. Varjamist ei välista ka korras raamatupidamine ja korrektne aruandlus. Rahapesu eesmärk ongi

jätta mulje, justkui oleks raha saadud legaalselt.

74. Süüdistatavad tuleb süüdi tunnistada ka kuritegeliku ühendusega seotud sätete järgi.

(2.) Kaitsja apellatsioon

75. Kaitsja taotles kaitsjatasu hüvitamist süüdistatavatele täies mahus.

IV. Ringkonnakohtu otsus

76. Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

(1.) Resolutsioon

77. Vladimir Tšaštšin tunnistati KarS § 256 lg 1 järgi süüdi ja karistati kuueaastase vangistusega.

Ka tunnistati Vladimir Tšaštšin süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi ning karistati viieaastase

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Vladimir Tšaštšini liitkaristuseks kuus aastat vangistust.

Seda karistust suurendati Tartu Maakohtu 6. veebruari 2008. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o kahe aasta, viie kuu ja üheksateist päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks

kaheksa aastat, viis kuud ja üheksateist päeva vangistust. Seda karistust vähendati eelvangistuses

viibitud aja, s.o kahe aasta, ühe kuu ja kolmeteist päeva võrra ning loeti Vladimir Tšaštšini

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kuus aastat, neli kuud ja kuus päeva vangistust.

78. Valentina Tšaštšina mõisteti süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning karistati nelja-aastase

vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks kuud, arvati karistusaja hulka ja loeti

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust.

79. T. Gerassimenko tunnistati KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi süüdi ning karistati kolme aasta ja

kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses veedetud aasta, seitse kuud ja kakskümmend üks

päeva arvati karistusaja hulka ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti aasta, kümme

kuud ja üheksa päeva vangistust.

80. D. Jegorov mõisteti süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi ning karistati kahe aasta

ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o aasta, viis kuud ja kakskümmend

kaks päeva arvati karistusaja hulka ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks aasta ja kaheksa

päeva vangistust.

81. K. Poltev tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi ning karistati kolme

aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistusaeg, s.o aasta, viis kuud ja kakskümmend kaks,

päeva arvati karistusaja hulka ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaks aastat ja kaheksa

päeva vangistust.

82. Tamme Arendus OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise

karistusega 100 000 eurot.

83. Credit Union OÜ mõisteti süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 60 000

eurot.

84. Infradata OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 40 000

eurot.

85. IT Consulting OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 20 000

eurot.

86. Novatech OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi ja karistati rahalise karistusega

20 000 eurot.

87. Tamme Arendus OÜ-lt, Credit Union OÜ-lt, IT Consulting OÜ-lt, T. Gerassimenkolt,

kolmandatelt isikutelt G. G.-lt ja N. G.-lt, Novatech OÜ-lt, K. Poltevilt, Vladimir Tšaštšinilt,

kolmandalt isikult E. C.-lt, Valentina Tšaštšinalt, kolmandalt isikult V. T.-lt konfiskeeriti erinevad

rahapesuga seotud objektid või mõisteti konfiskeerimise asendamise korras välja konfiskeeritava vara

väärtusele vastavad summad.

(2.) Üldisi menetlusküsimusi puudutavad põhistused

88. Maakohus leidis ekslikult, et rikutud on topeltkaristamise keelu põhimõtet. USA-s heidetakse

süüdistatavatele ette küberkuritegusid, Eestis aga rahapesu ja kuritegeliku ühendusega seonduvat.

89. USA süüdistusakt on ametlik dokument ja seda saab tõendina kasutada.

90. Valentina Tšaštšina ütlused eeluurimisel ja kohtus olid diametraalselt erinevad ja süüdistatava

selgitused nende vastuolude kohta pole veenvad. Seega ei saa Valentina Tšaštšina ütlustele tugineda.

91. Süüdistus on piisavalt konkreetne. Selle põhjal saab eelkuriteo osas seisukoha võtta. DNS-

Changeri olemust ja toimimisviisi on süüdistuses piisavalt põhjalikult kirjeldatud. IP-aadresse ei

olnud vaja märkida juba süüdistusaktis, sest piisab, kui neid esitada tõenditena kohtumenetluses.

92. Tähendust ei ole asjaolul, et prokurör viitas süüdistuskõnes teo vahendlikule täideviimisele.

(3.) Kohtu seisukoht eelkuritegude osas

93. Eelkuritegude toimepanemine on tõendatud.

94. Tegu oli ebaseadusliku andmete muutmisega KarS § 206 mõttes. Installeerimise käigus anti

kasutajale teavet vaid videokoodeki, mitte aga DNS-Changeri paigaldamise kohta. F-Secure´i videot

vaadeldes pole näha, et mingit litsentsilepingut üldse kuvataks. Isegi kui kasutajale lepingut näidati,

ei nähtu lepingu tekstist, et arvutisse paigaldatakse DNS-Changer, mis muudab ära DNS-seaded.

Domainserror.com lehele videokoodeki installeerimise käigus viidet ei tehtud.

95. Ka on tegemist KarS §-le 207 vastava kuriteoga. USA süüdistusaktile lisatud dokumentidest

nähtub, et arvutid suunati mitmel puhul ümber sellistele veebikülgedele, kuhu kasutaja minna ei

soovinud. Samuti ilmneb neist dokumentidest, et mitmel veebilehel näidati sellist reklaami, mida ilma

DNS-seadmete muutmiseta näidatud poleks. Ka mitmest elektronkirjast ilmneb, et kasutajad ei

pääsenud DNS-Changeri tõttu ligi erinevatele netikülgedele. Kohtuistungil asjatundjana üle kuulatud

H. P. ütles, et ei pääsenud DNS-Changeri tõttu veebilehtedele ligi. KarS § 207 koosseis on täidetud

juba siis, kui kasvõi üks inimene kasvõi korrakski mõnele veebilehele ligi ei pääse.

96. Täidetud on ka KarS § 208 koosseis. DNS-Changer on pahavara, mis installeerus arvutisse

ilma kasutaja loata. Ei ole oluline, kas programm ka tegelikult mingit kahju tekitas.

97. Et võrguseadeid muudeti kasutaja nõusolekuta, on täidetud ka KarS §-de 213 ja 217 koosseis.

(4.) Kohtu seisukoht rahapesuteo kohta

98. Süüdistatavad hankisid raha tänu arvutikuritegude toimepanemisele. Reklaamivahendajad

tasusid selle eest, et kasutajad nende vahendatavatele reklaamidele klõpsavad. Reklaamidele sattusid

kasutajad mitte vabatahtlikult, vaid DNS-Changeri tehtud muudatuste tõttu. Klõpsude saamiseks olid

seega enne toime pandud arvutikuriteod, mistõttu on olemas otsene põhjuslik seos saadud tulu ja

arvutikuritegude vahel.

99. Küberkuritegude tulemusena saadud kriminaalse tulu varjamiseks ja selle varaga tehingute

tegemiseks panid süüdistatavad toime rahapesu summas 21 936 547 dollarit ja 234 700 eurot.

100. Vladimir Tšaštšin pani toime rahapesu Lintor Ltd, Onwa Ltd. ja Furox ApS-i vahendusel. Ka

on rahapesuna käsitatavad ülekanded Tamme Arendus OÜ kontodelt Credit Union OÜ kontodele.

101. Kuritegeliku rahaga anti laene, osteti sõidukeid ja kinnisvara ning seda investeeriti Eduvara

OÜ-sse.

102. Onwa Ltd., Lintor Ltd. ja Furoxi ApS-i laekunud rahaga tehtud ülekanded on käsitatavad

rahapesuna, sest need ei põhinenud reaalsel majandustegevusel.

103. Tamme Arenduse OÜ juhatuse liikmed olid äriregistri kohaselt Valentina Tšaštšina, V. T. ja

E. C. Tegelikult juhtis äriühingut aga Vladimir Tšaštšin. Olukorras, kus äriühingut opereerib

tegelikult isik, kes sellega ametlikult seotud ei ole, saab kahtlemata rääkida varjamistegevusest. Seda

järeldust ei väära asjaolu, et ametlikud juhatuse liikmed olid Vladimir Tšaštšini enda pereliikmed.

104. Ka Credit Union OÜ, Lex Capital Ltd. ja Onwa Ltd. puhul kasutas Vladimir Tšaštšin oma

pereliikmeid variisikutena.

105. Furox ApS-i omanik oli küll Vladimir Tšaštšin ise, aga sellest said menetlejad teada alles

Taanist edastatud pangainfost. Vladimir Tšaštšin Furox ApS-i nimel ühtegi dokumenti alla ei

kirjutanud; seega varjas ta oma osalust selleski äriühingus.

106. Vladimir Tšaštšin oli ka Novatech OÜ (ametlik osanik D. Jegorov), Infradata OÜ ja Danone

Ltd. (mõlema viimase ametlik osanik T. Gerassimenko) tegelik juht ehk varjas oma rolli neis

äriühingutes.

107. Varjamistegevus seisnes ka selles, et Rove Digital OÜ ja Tamme Arendus OÜ ei osutanud

Onwa Ltd-le ja Lintor Ltd-le mingeid teenuseid. Viimati nimetatud äriühinguid kasutati kuritegeliku

raha Eestisse toomiseks. Nende äriühingute kasutamisega soovisid süüdistatavad varjata raha

ebaseaduslikku päritolu.

108. Nõustuda ei saa väitega, et varjamise välistab asjaolu, et ülekanded olid jälgitavad.

Rahvusvaheliste ülekannete kontrollimine on keeruline. Nt Küprose õiguskaitseasutused on ühele

Eesti õigusabipalvele vastanud eitavalt, viidates pangasaladusele. Kurjategijad loodavadki sellele, et

menetlejad ei suuda asju rahvusvahelise mõõtme tõttu menetleda.

109. Reklaamiagentuurid pöördusid juba 2007. aastal Vladimir Tšaštšini ja Rove Digital OÜ poole.

Seega oleks nad olnud nõus sõlmima lepinguid Eesti äriühingutega. Niisiis ei ole veenev väide, et

välismaiseid firmasid oli vaja kasutada seepärast, et reklaamivahendajad ei oleks tundmatute Ida-

Euroopa ettevõtetega koostööd teinud.

110. Rahapesu ei välista korrektne raamatupidamine ja aruandlus.

111. Maakohus pidas usutavaks süüdistatavate väiteid maksude optimeerimise kohta, aga pole ära

näidanud, milliseid makse ja kuidas optimeerida üritati. Seda pole selgitanud ka süüdistatavad ise.

112. Kuivõrd kõik rahaülekanded tehti Vladimir Tšaštšini juhiste järgi, on tema tegevuses täidetud

rahapesu põhikoosseis. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 sätestab, et kui kahju summa

ületab teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära sajakordselt, on tegu suure ulatusega.

Seega on praegu tegemist suure ulatusega rahapesuga KarS § 394 lg 2 p 3 mõttes. Vladimir Tšaštšinit

on varem rahapesu eest karistatud, mistõttu vastab tema tegu ka KarS § 394 lg 2 p-le 2.

113. Valentina Tšaštšina tegi rahaülekandeid Vladimir Tšaštšini juhiste kohaselt. Vajadusel

allkirjastas ta tagantjärele lepingud. Samuti osales ta formaalselt äriühingu juhtorganites. Seega

vastutab ta KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

114. Ülekanded Onwa Ltd-st ja Furox ApS-ist Infradata OÜ-sse tehti T. Gerassimonko teadmisel

ning Danona Ltd-st toimunud rahaülekanded Infradata OÜ-sse tegi T. Gerassimenko ise. Äriühingute

vahel tegelik majandustegevus puudus. Seega vastutab T. Gerassimenko KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

115. D. Jegorov ja K. Poltev ise rahaülekandeid ei teinud, aga võimaldasid nende tegemist teistel.

Seetõttu vastutavad nad KarS § 394 lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi.

116. Füüsilised isikud panid teod toime Tamme Arendus OÜ, IT Consulting OÜ, Infradata OÜ,

Credit Union OÜ ja Novatech OÜ huvides, sest äriühingute kontodele kantud kuritegelik raha

võimaldas firmadel maksta töötasu, soetada vara ja investeerida laenu- ning kinnisvaraärisse. Seega

tuleb Tamme Arendus OÜ, Credit Union OÜ, IT Consulting ja Infradata OÜ süüdi tunnistada KarS

§ 394 lg 4 järgi rahapesus ning Novatech OÜ rahapesule kaasaaitamises KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3

järgi.

117. Süüdistatavad tunnistati süüdi ka seoses kuritegeliku ühendusega. Vladimir Tšaštšin kui

kuritegeliku ühenduse looja mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 järgi. Kõigile füüsilisest isikust

süüdistatavatele arvati süüks ka rahapesu kuritegeliku ühenduse poolt KarS § 394 lg 2 p 4 järgi.

(5.) Kohtu otsustused vara konfiskeerimise kohta

118. Ringkonnakohus konfiskeeris süüdistatavatelt ja kolmandatelt isikutelt V. T.-d, E. C.-lt, G. G.-lt

ja N. G.-lt suurema osa arestitud varast. Lisaks mõisteti Tamme Arendus OÜ-lt, Credit Union OÜ-lt,

IT Consulting OÜ-lt, T. Gerassimenkolt, K. Poltevilt, Valentina Tšaštšinalt ja V. T.-lt konfiskeerimise

asendamiseks välja teatud rahasummad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

V. Kassatsioon

119. Ühise kassatsiooni esitasid vandeadvokaadid R. Otsa, Helmeri Indela ja Kaspar Lind, kes

kaitsevad kõiki süüdistatavaid. Ühtlasi esindavad nad kolmandaid isikuid V. T.-d, E. C.-d, G. G.-d ja

N. G.-d. Kassaatorid paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada maakohtu otsus.

Alternatiivselt taotlevad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtusse uueks arutamiseks või ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatavate

õigeksmõistmist ning kolmandate isikute vara aresti alt vabastamist.

(1.) Väited üldiste menetlusprobleemide kohta

120. Ringkonnakohus lahendas asja kiirustades ja süvenemata ning lähtus kriitikata prokuröri

väidetest; maakohtu põhjalik argumentatsioon lükati mitmel pool ümber vaid üldsõnaliselt.

121. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu hinnangul rikuks süüdistatavate karistamine

topeltkaristamise keelu põhimõtet. Tegelikult asus maakohus seisukohale, et ne bis in idem-printsiipi

rikutud ei ole.

122. Ameerika Ühendriikide süüdistusaktile ei saa tugineda. Süüdistusakt on üksnes USA menetleja

hüpotees. Ka ei saa käsitada tõendina süüdistusaktile lisatud dokumente.

123. Valentina Tšaštšina ütlused on usaldusväärsed. Teatud vastuolusid eeluurimisel ja kohtus antud

ütluste vahel on Valentina Tšaštšina arusaadavalt selgitanud. Alusetu on ringkonnakohtu

paljasõnaline väide, et süüdistatava ütlused olid vastuolus mõne e-kirjaga.

124. Süüdistus pole piisavalt konkreetne. DNS-Changerit ja tema funktsioone pole süüdistuses

piisavalt täpselt kirjeldatud. IP-aadressid oleks pidanud ära näitama juba süüdistuses. Vahendlikule

täideviimisele tugines prokurör alles süüdistuskõnes ja ringkonnakohus ei tohtinud sellest lähtuda.

(2.) Arvutikuritegusid puudutavad seisukohad

125. Kuivõrd küberkuritegevuskoosseise on väidetava jätkuva kuriteo toimepanemise ajal muudetud

(2008. a märtsis), oleks pidanud süüdistuses kajastuma vastav viide. Enne 2008. a märtsi ei olnud

juriidiliste isikute poolt arvutikuritegude toimepanek karistatav.

126. KarS § 206 koosseis ei ole täidetud. DNS-Changeri analüüsil ei saa lähtuda sellest, et F-

Secure`i videos kõnelev spetsialist nimetab programmi troojalaseks. Et videos litsentsilepingut ei

näidatud, ei tähenda, et seda ka tegelikult programmi installeerimisel ei kuvatud. Maakohus leidis

õigesti, et litsentsilepingus oli kirjas, et arvutikasutaja andis ikoonil „Agree" klõpsates nõusoleku

paigaldada enda arvutisse lisakomponente. Tarkvaraarendaja ei saa kontrollida, kas kasutaja ka

tegelikult litsentsilepinguga tutvub; suurem osa neljast miljonist programmi installeerinud kasutajast

siiski litsentsilepingut luges. Selles lepingus olev info oli piisav. DNS-sätteid muutev tarkvara ei ole

kahjuliku funktsionaalsusega. DNS-Changer on reklaamvara ja seda puudutavad vaidlused tuleks

lahendada tsiviilkohtus. Programmi installeerinud inimesed said ühendust võtta klienditoega.

127. Ka ei saa kõneleda KarS §-le 207 vastavast kuriteost. Ebaseaduslikkus on välistatud juba

nõusoleku tõttu. Veateadete „HTTP 404 error" ja „NXDOMAIN" asemel kuvati lihtsalt

domainserror.com veebileht ja ühtlasi avati hüpikaken täiskasvanutele suunatud materjaliga. See aga

ei täida kuriteokoosseisu. Kui mõningatel juhtudel mõned arvutikasutajad tõepoolest ei pääsenud ligi

eksisteerivatele internetilehekülgedele, ei muudaks see süüdistatavate käitumist ebaseaduslikuks, sest

DNS-teenuse kasutajaid oli vähemalt neli miljonit ja neid oli teavitatud võimalusest, et toode ei

pruugi vastata kasutaja nõudmistele ning selles võib esineda vigu. Süüdistatavad ei soovinud

takistada kellelgi interneti kasutamist.

128. Niisamuti ei ole täidetud KarS § 208 koosseis. DNS-Changer paigaldati kasutaja nõusolekul.

Programmi ei saa lugeda pahavaraks üksnes seetõttu, et teoreetiliselt võimaldas ta arvutisüsteemi

kuritarvitamist. Tegelikult süüdistatavad arvutisüsteemi ei kuritarvitanud. Ka internetiteenuste

pakkujatel on võimalik DNS-sätteid kuritarvitada.

129. Ka ei ole tegemist KarS §-ga 213. Seadeid muudeti kasutaja nõusolekul. Kannatanutel pole

tekkinud varalist kahju.

130. Kõneleda ei saa ka KarS §-le 217 vastavast kuriteost. Süüdistuses pole näidatud, et kõrvaldati

kaitsevahend või seda välditi. Viitega KarS §-le 217 täiendati süüdistust alles kohtuistungil ja seetõttu

pole võimalik seda normi eelkuriteona käsitada. Arvutitesse siseneti kasutajate nõusolekul.

(3.) Seisukohad rahapesuteo kohta

131. Et tegu oli seaduslike tehingutega, ei saa rahapesust kõneleda. Ringkonnakohtu viide teatud

lepingute tagantjärele sõlmimisele on paljasõnaline, kuivõrd pole selgitatud, milliseid lepinguid kelle

poolt tagantjärele sõlmiti.

132. Nõus ei saa olla ringkonnakohtu väitega, et kõik tehingud tegi Vladimir Tšaštšin, kes end teiste

inimeste taha varjas. Tegelikult oli tegu Tšaštšinite pereäriga.

133. Reklaamlepingute sõlmimine Onwa Ltd. ja Lintor Ltd. nimel oli põhjendatud, sest A. T.-l oli

pikaajaline reklaamiäri kogemus ja kontaktid.

134. DNS-projektist said süüdistatavad tulu vaid 3 714 474 dollarit, mitte aga üle 22 miljoni dollari,

nagu on leitud süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses. Umbes 80% käibest teeniti teiste projektidega.

135. Vladimir Tšaštšin ei varjanud midagi ka Furox ApS-i kaudu. Äriregistris oli must-valgel

sissekanne, et Vladimir Tšaštšin on selle äriühingu osanik ja juhataja. Ka allkirjastas ta kõik Furox

ApS-i lepingud ja muud dokumendid.

136. Rove Digital OÜ ja Onwa Ltd. vahel oli tegelik äritegevus.

137. Ka maksed Rove Digital OÜ ja Furox ApS-i vahel baseerusid tegelikel majandussuhetel;

prokurör apellatsioonikaebuses seda ei vaidlustagi.

138. Samuti tehti reaalse teenuse eest Furox ApS-i maksed IT Consulting OÜ pangakontole; sedagi

prokurör apellatsioonikaebuses ei vaidlusta.

139. Ebaõigesti on rahapesuks peetud Onwa Ltd. ülekandeid Tamme Arendus OÜ-le. Need

äriühingud sõlmisid laenulepingu.

140. Vladimir Tšaštšini seos Tamme Arendus OÜ-ga oli nähtav. Ka teised Tšaštšinid osalesid

äriühingu töös.

141. Credit Union OÜ-le raha ülekandmist Lex Capital OÜ ja Tamme Arendus OÜ poolt ei saa

pidada rahapesuks. Tegu oli hoopis laenudega ja selle kohta on ka lepingud.

142. Ringkonnakohus märgib valesti, et maakohus pole ära näidanud, milliseid makse optimeeriti.

Maakohus viitas sellele, et sooviti pääseda Taani 45% tulumaksust. Küprosel oli tulumaks märksa

väiksem.

143. Onwa Ltd. ja Lex Capital Ltd. poolsed ülekanded pole rahapesu. Need äriühingud optimeerisid

Furox ApS-ilt laekunud rahade maksustamist. Vladimir Tšaštšin ei varjanud enda seost Onwa Ltd-ga

ja Lex Capital Ltd-ga. Valentina Tšaštšina andis kohtus ütlusi selle kohta, milliseid ülesandeid ta

seoses Lex Capital Ltd-ga täitis. Ka E. C. selgitas oma rolli.

144. Rahapesu pole ka maksed Inradata OÜ-le, Danona Ltd-le ja Novatech OÜ-le, sest need firmad

osutasid tegelikku teenust.

145. Pangaülekandeid ei tehtud kuritegeliku tulu varjamiseks. Ringkonnakohus on viidanud

üldsõnaliselt elektronkirjadele, jätnud aga tähelepanuta, et elektronkirju on 20 köite jagu.

Pangaülekanded tehti tegelike teenuste eest. Ülekannete rahvusvahelisus pole uurimist mitte kuidagi

takistanud, sest menetleja kõik õigusabipalved rahuldati; pangasaladusele viidates ei rahuldanud

Küprose ametiasutused üksnes kaitsjate õigusabitaotlust.

146. Lõpptarbimist (kinnistute ja autode ostmine) ei saa vaadelda rahapesuna, kuid ringkonnakohus

on sisuliselt asunud väärale vastupidisele järeldusele.

(4.) Ülejäänud seisukohad

147. Täidetud ei ole rahapesu subjektiivne koosseis, sest süüdistatavad ei teadnud, et nende tegevus

on seaduse vastane.

148. Vladimir Tšaštšinit ei saa süüdi tunnistada KarS § 256 järgi, sest kuritegeliku ühenduse

juhtimise ja sinna kuulumise süüteokoosseis neeldub rahapesu kvalifitseeritud koosseisus, s.o.

rahapesu toimepanemises kuritegeliku ühenduse poolt. Kuritegelikust ühendusest rääkida ei saa, sest

erinevad tõendid kinnitavad, et äriühingud tegutsesid seaduslikult ja valdav osa nende tegevusest

polnud seotud DNS-Changeriga.

149. Karistused on mõistetud vääralt, kuivõrd on liiga ranged.

150. Vara on konfiskeeritud valesti, sest DNS-projektist saadi märksa vähem tulu, kui menetlejad on

leidnud. USA võimud on arestinud üle 6 miljoni dollari e rohkem, kui oli DNS-projektist saadud tulu.

T. Gerassimenko vara puhul on tehtud arvutusviga. Tamme Arendus OÜ tagastas laenu ja seetõttu ei

saa kõneleda äriühingu rikastumisest. Kolmandad isikud jäeti apellatsioonimenetlusse kaasamata.

Tamme Arendus OÜ varasid ei saanud konfiskeerida, sest neid ei saadud kuritegudega. Ka ei saanud

konfiskeerida mitmeid muid konfiskeeritud objekte.

151. Menetluskulud on välja mõistetud valesti.

VI. Kassatsioonivastus ja vastus sellele

152. Kassatsioonivastuse esitas riigiprokurör P. Paukštys, kelle hinnangul on ringkonnakohtu otsus

seaduslik.

153. Kaitsjad on esitanud hulga kontekstist välja rebitud ja väärasid väiteid. Eksitav on viide sellele,

et prokurör pole apellatsioonis teatud teemasid vaidlustanud, sest prokurör vaidlustas maakohtu

otsuse täies ulatuses.

154. Et arvutikuritegude toimepanemine juriidiliste isikute poolt polnud kuni 2008. aastani

karistatav, ei välista juriidiliste isikute süüdistamist rahapesus.

155. DNS-Changeri tõttu ei saanud arvutikasutajad enam oma võrguteenusepakkuja poole pöörduda,

sest DNS-sätteid kontrollisid süüdistatavad. Veebilehtedel ei olnud kirjas, milline äriühing DNS-

lahendust kontrollib ja kus see asub.

156. Mõningad tõlkevead osas dokumentides olid tingitud sellest, et sõnavara oli väga spetsiifiline

ja kasutati väga palju slängi. Hiljem tugineti juba korrektsetele tõlgetele.

157. Ringkonnakohus on näidanud, milles maakohus eksis.

158. Vladimir Tšaštšin oli Tamme Arendus OÜ juhatuse liige vaid piiratud ajavahemikul. Hiljem

juhtis ta äriühingut varjatult.

159. Algul Furox ApS-i Taani pangakontol olnud raha oleks saanud kanda Eesti äriühingute

pangakontodele otse, ilma vahepeal Küprosel n-ö makse optimeerimata. Ka otse raha Eestisse üle

kandes poleks olnud vaja Taani tulumaksu maksta. Seega ei ole mingit sisulist põhjust, miks pidi raha

enne Eestisse toimetamist veel Küprosele kandma.

160. Rahapesuks tuleb pidada ka kinnistute ja autode ostmist, sest need asjad osteti Tamme Arendus

OÜ nimele, aga tegelikult kontrollis vara Vladimir Tšaštšin.

161. Karistused on kohased.

162. Kolmandad isikud olid menetlusse korrektselt kaasatud.

163. Kassatsioonivastusele esitasid kassaatorid oma vastuväited ja asusid seisukohale, et

prokuratuuri väited kassatsioonis esitatut ümber ei lükka.

164. Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul tekkisid 14. jaanuaril 2015 käesolevat

kriminaalasja lahendades põhimõttelised eriarvamused ja seetõttu anti kriminaalasi läbi vaatamiseks

kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

165. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha üldiste menetlusküsimuste kohta (I), analüüsib seejärel

kuritegelikku tegevust (eelkuritegusid) (II), annab hinnangu rahapesu (III) ja kuritegeliku ühendusega

(IV) seotud küsimustele, peatub konfiskeerimise temaatikal (V) ja käsitleb viimaks karistuste ning

menetluskuludega seonduvaid probleeme ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (VI).

(I) Seisukohad üldiste menetlusküsimuste kohta

166.

Kolleegium

käsitleb

esmalt

kassaatorite

väidet,

et

kolmandad

isikud

jäeti

apellatsioonimenetlusse kaasamata. KrMS § 401 lg 1 p 5 sätestab, et kolmandal isikul on õigus võtta

osa kohtulikust arutamisest ja KrMS § 330 ning § 17 lg 2 kohaselt kutsutakse kolmas isik

apellatsioonikohtu istungile. Tallinna Ringkonnakohus V. T.-d, E. C.-d, G. G.-d ja N. G.-d

kohtuistungile ei kutsunud. Seega rikkus ringkonnakohus menetlusõigust. See rikkumine ei olnud

siiski oluline, sest kohtuistungile kutsuti kolmandate isikute esindaja vandeadvokaat R. Otsa.

Esindaja istungile kutsumise läbi olid tagatud ka V. T., E. C., G. G. ja N. G. õigused.

167. Ringkonnakohtu väide, et maakohtu hinnangul rikuks süüdistatavate karistamine ne bis in

idem-põhimõtet, on ekslik. Maakohus leidis õigesti, et Eesti kohtu süüditunnistavas otsuses ei oleks

võimalik topeltkaristamise keelu printsiibi rikkumist näha. Nende süüdistatavate puhul, keda ei ole

USA-s süüdi tunnistatud, ei saaks KarS § 2 lg 3 rikkumisest rääkida juba varasema süüditunnistava

kohtuotsuse puudumise tõttu. Tänaseks päevaks on kriminaalkolleegiumile teadaolevalt mõned

süüdistatavad Ameerika Ühendriikides süüdi tunnistatud. Sellest hoolimata ei ole nendegi

süüdistatavate süüditunnistamine käesolevas kriminaalasjas ne bis in idem-põhimõttega vastuolus,

sest USA-s ja Eestis menetletakse erinevaid kuritegusid: Ameerika Ühendriikides arvutikuritegusid ja

Eestis rahapesu ning kuritegeliku ühenduse süütegusid.

168. Maakohtu arvates on USA-s koostatud süüdistusakt ja selle lisad vaadeldavad muu

dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas asus kohus seisukohale, et Ameerika Ühendriikide

süüdistusakti abil ei saa tõendada arvutikuritegude asetleidmist. Seda seetõttu, et süüdistusakt on vaid

hüpotees, mida on võimalik ümber lükata. Akti alusel saab tuvastada vaid asjaolu, et süüdistatavatele

on Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistus arvutikuritegude toimepanemises. Ringkonnakohus

asus aga seisukohale, et USA süüdistusakti ja selle lisade abil on koostoimes ülejäänud tõenditega

võimalik analüüsida, kas küberkuriteod on toime pandud või mitte.

169. Õige on seisukoht, et süüdistust saab kohtumenetluses tõestada või ümber lükata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2012. a otsus nr 3-1-1-66-12, p 9.4). Samas aga ei ole võimalik

nõustuda maakohtuga selles, et süüdistusakti lisadel ei ole iseseisvat menetlusõiguslikku tähendust,

vaid nad on üksnes materjal süüdistusakti näitlikustamiseks ja selgitamiseks. Süüdistusakti lisades on

kajastatud arvutiekraani tõmmised selle kohta, kuidas näeb välja DNS-Changeri poolt modifitseeritud

arvuti ekraan (mõnel puhul on võrdluseks ära toodud, milline on sellise arvuti kuvaripilt, millele ei

ole DNS-Changerit installeeritud). Seega on süüdistusakti lisades toodud mitte USA süüdistaja

hüpotees kuriteo toimepanemise kohta, vaid teave, millega süüdistaja süüdistusaktis toodud väiteid

kinnitab e teisisõnu dokumentaalses vormis esitatud tõendid, mis saadi DNS-Changeri poolt

modifitseeritud arvuteid uurides. Seetõttu leidis ringkonnakohus õigesti, et neile lisadele on võimalik

kuriteo asjaolude tuvastamisel tugineda.

(II) Kuritegelik tegevus (eelkuriteod)

(1) Sissejuhatus

170. Isiku süüditunnistamine rahapesus eeldab, et kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo)

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1 tähenduses. Niisiis

kujutab eelkuritegu endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik

rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. Kui eelkuritegu on tuvastatud varasema süüditunnistava

kohtuotsusega või kui eelkuritegu menetletakse rahapesuga samas menetluses, peab nii süüdistus kui

ka süüditunnistav kohtuotsus eelkuriteo osas vastama seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele

süüdistuse täpsust ja kohtuotsuse põhistatust puudutatavatele nõuetele. Samas on Riigikohus leidnud,

et isiku süüditunnistamine rahapesus ei eelda varasemat jõustunud süüditunnistavat otsust (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10). Eesti on

allkirjastanud, ent mitte veel ratifitseerinud Euroopa Nõukogu konventsiooni nr 198 kuriteost saadud

vara rahapesu, menetlemise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta. Selle

konventsiooni järgi tagab lepingupool, et eelnev või samaaegne süüditunnistav kohtuotsus eelkuriteos

ei ole eeldus isiku süüditunnistamiseks rahapesus (art 9 lg 5). Seega on ka rahvusvahelises õiguses

tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele,

vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus

vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e

eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab

ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise.

(2) Süüdistuse piisavus

171. Kaitsjad ja maakohus leiavad, et praeguses kriminaalasjas koostatud süüdistus ei ole

eelkuritegude osas piisavalt konkreetne, et selle põhjal saaks võtta seisukoha arvutikuritegude

toimepaneku kohta. Prokuratuuri ja ringkonnakohtu arvates on eelkuriteod süüdistuses piisaval

määral kirjeldatud.

172. Kaitsjad ja maakohus märgivad, et kuivõrd prokurör tugines kuriteo vahendlikule

täideviimisele alles süüdistuskõnes, ei ole kohtul kuritegude vahendlikku täideviimist võimalik

tuvastada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo

täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada.

Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku

täideviimise kindlakstegemiseks piisavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-55-14, p-d 141–142 ja 5. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14, p 10).

Kolleegium analüüsib, kas praegusel juhul esitatud süüdistus on vahendlikust täideviimisest

kõnelemiseks piisav (vt käesoleva otsuse p 189).

173. Kaitsjad ja maakohus leiavad, et on olemas sadu või isegi tuhandeid DNS-Changeri nime

kandvaid programme ja ei ole selge, millisega neist on süüdistuse kohaselt praegusel juhul tegu ning

mil moel see programm töötab. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et süüdistuses on programmi

funktsioone kirjeldatud. Praegune menetlus puudutab seega programmi, mida on süüdistuses

kirjeldatud ja mille osas täpsustavad süüdistuse kirjeldust muud tõendid: nt Ameerika Ühendriikide

süüdistusakti lisad. Iseküsimus on, kas kirjeldus on piisav tegemaks järeldusi erinevate

küberkuritegude toimepanemise kohta (vt nt käesoleva otsuse p-d 204 ja 210).

174. Süüdistuses ei olnud vaja kirjeldada süüdistatavate poolt hallatavate DNS-serverite IP-

aadresse. Arvutikuritegude koosseisude täidetuse seisukohalt ei ole tähtsust, millistele konkreetsetele

IP-aadressidele arvutikasutajate arvutid suunatud olid (vt käesoleva otsuse p 208). Ka ei ole neil

aadressidel käesolevas kriminaalasjas tõenduslikku tähendust.

175. Sõltumata eeltoodust möönab kolleegium, et küberkuritegude kirjeldus on süüdistuses napp (vt

kirjeldust käesoleva otsuse p-des 3–4). Prokuratuur on asunud seisukohale, et aset on leidnud viis

erinevat küberkuritegu (KarS §-d 206, 207, 208, 213 ja 217), mille koosseise on karistusseaduses

süüdistuses kirjeldatud tegude algusest kuni tänaseni muudetud kolmel korral (vt käesoleva otsuse p-

d 183–184). Niisiis tuleb teha selgeks, kas süüdistuses on piisavalt teavet, et analüüsida nende

kuritegude kõiki koosseisuelemente, ja kas kõigi sätete koosseisuelemendid on täidetud.

(3) Analüüsitav tegu

176. Kõigepealt analüüsib kolleegium, millised teod kujutavad endast potentsiaalseid

küberkuritegusid. Kõne alla tulevad järgmised teod: DNS-serverite haldamine süüdistatavate poolt,

süüdistatavate hallatavatele DNS-serveritele päringud teinud arvutikasutajatele teabe saatmine, DNS-

Changeriga nakatunud arvutites olevatesse andmetesse sekkumine ja arvutite nakatamine DNS-

Changeriga.

177. Kohtud on tuvastanud, et süüdistatavad haldasid DNS-servereid, mille poole DNS-Changeriga

nakatunud arvutid internetis liiklemiseks pöördusid. DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus

hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-

serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste

tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes.

178. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu

(nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid

pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite

suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust

sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte.

179. Kui süüdistatavad said tänu DNS-Changerile teha muudatusi kasutajate arvutisüsteemides ka

pärast DNS-Changeri paigaldamist ja tegidki neid, tuleks küberkuritegude toimepanemine

süüdistatavate poolt kahtlemata kõne alla. Kriminaalasjas pole aga näidatud, et süüdistatavad said

DNS-Changerit ja seeläbi konkreetset arvutisüsteemi mõjutada ka pärast programmi installeerimist.

Asjas on lähtutud sellest, et DNS-Changer muutis vahetult pärast selle paigaldamist ära arvutite

DNS-sätted. Pärast seda programm enam mingeid muudatusi ei teinud ja keegi seda ühelgi moel

interneti kaudu juhtida ei saanud.

180. Kolleegiumi hinnangul saab küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes olla üksnes DNS-

Changeri internetti laadimine, millele järgnes selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt.

Erinevalt DNS-serveritest, mille suhtes olid õigustatud isikud DNS-servereid hallanud süüdistatavad,

olid nende arvutisüsteemide puhul, kuhu DNS-Changer vahendlikult installeeriti, õigustatud isikud

nende arvutisüsteemide kasutajad.

(4) Teo toimepanemise aeg ja teo karistatavus seaduse erinevate redaktsioonide järgi

181. DNS-Changeriga seotud teod toimusid süüdistuse kohaselt 2006. aastast kuni läbiotsimiseni

süüdistatavate töökohas 8. novembril 2011. Süüdistusest ei nähtu, millal täpselt süüdistatavad selle

perioodi kestel DNS-Changeri internetti laadisid. Isiku süüditunnistamine ei eelda siiski tingimata

kuriteo toimepanemise täpse aja tuvastamist. Teatud juhtudel võib piirduda ka teo toimepanemise

ajavahemiku kindlakstegemisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

55-14, p 169). Nii pole ka rahapesu-asjas alati vaja möödapääsmatult tuvastada, millal eelkuritegu

aset leidis. Kuivõrd mingi teo lugemine eelkuriteoks eeldab, et tegu oli kuritegu selle toimepanemise

ajal, tuleb ka praegusel juhul analüüsida, millisel ajavahemikul programm internetti laeti ja kas see

tegu vastas kogu selle ajavahemiku kestel mõne kuriteo koosseisule.

182. Kõige varem võis programmi internetti laadimine aset leida 1. jaanuaril 2006. Kuna

süüdistuses viidatakse üldiselt 2006. aastale, tuleb in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt lähtuda

sellest, et süüdistus hõlmab perioodi, mis algab selle aasta 1. jaanuarist (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 1017). Samas aga on

võimalik, et see toimus millalgi hiljem või mitmel korral (nt laadisid süüdistatavad programmi üles

erinevatele veebilehtedele eri ajal ja/või laadisid nad eri ajal üles programmi erinevaid versioone).

Programmi üleslaadimine (või vähemalt esimene üleslaadimine, kui üleslaadimisi oli mitu) pidi

toimuma hiljemalt enne 1. septembrit 2007, sest süüdistuse kohaselt teenisid süüdistatavad tänu

DNS-Changerile raha alates 1. septembrist 2007. Et aga välistatud pole tarkvara internetti laadimine

mitmel korral, tuleb lähtuda sellest, et programmi laeti üles eri aegadel, sh pärast 30. augustit 2007.

Kõige hilisem rahapesu-asja jaoks relevantne üleslaadimine pidi toimuma enne 8. novembrit 2011,

sest DNS-Changeriga teeniti raha kuni 8. novembrini 2011. Niisiis pidi DNS-Changeri internetti

laadimine ja selle paigaldamine aset leidma enne viimati nimetatud kuupäeva.

183. Viidatud ajavahemiku kestel muudeti kõiki eelkuritegudena kõne alla tulevaid koosseise.

24. märtsil 2008 jõustus KarS §-de 206, 207, 208, 213 ja 217 uus redaktsioon. Järelikult on vaja

uurida, kas DNS-Changeri veebi üles laadimine vastas mõne viidatud kuriteokoosseisu kõigile

1. jaanuarist 2006 kuni 2011. aasta novembrini kehtinud redaktsioonidele. Kui selgub, et süüdistuses

kirjeldatud tegu ei vasta kasvõi ühelegi konkreetse karistusnormi redaktsioonile, ei ole in dubio pro

reo-põhimõttest tulenevalt võimalik kuriteost kõneleda, sest ei saa välistada, et süüdistatavad panid

teo toime just ajal, mil kehtis seaduse redaktsioon, mille järgi tegu ei olnud karistatav.

184. Lisaks sellele, et tegu pidi olema karistatav 1. jaanuarist 2006 kuni 2011. a novembrini

väldanud ajavahemiku kestel, peab see olema olnud karistatav ka pärast seda perioodi. KarS § 5 lg 2

esimene lause sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil

leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud

otsusega karistatud. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda sätet KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et

isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel

kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. Kuivõrd KarS § 206, § 207, § 208, § 213 ja

§ 217 on pärast käesoleva kriminaalmenetluse algust muudetud, on süüdistatavate teod käsitatavad

eelkuritegudena üksnes siis, kui need teod on kuriteod ka kehtiva seaduse järgi.

185. Kui tegu, mille tulemusel saadi vara, oli alates 1. jaanuarist 2006 kuni tänaseni pidevalt

karistatav kasvõi ühe kuriteokoosseisu järgi, on see eelkuriteost kõnelemiseks piisav. Ei ole tarvis, et

toime oleks pandud mitmele kuriteokoosseisule vastavaid eelkuritegusid.

(5) KarS § 217

186. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha, kas süüdistuse põhjal saab kõneleda KarS §-le 217

vastavast kuriteost. Selle koosseisu analüüsist alustab kolleegium seepärast, et tegemist on

arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele (vt

seletuskiri Euroopa Nõukogu 23. novembri 2011. a arvutikuritegevusvastase konventsiooni juurde,

p 44, kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/en/Reports/Html/185.htm). Ka käesolevas asjas

on võimalik, et kõigepealt hankisid süüdistatavad arvutisüsteemile juurdepääsu ja tegid seejärel

erinevaid muudatusi süsteemis.

187. Alates 1. jaanuarist 2006 (vt käesoleva otsuse p-d 181–184) on KarS § 217 lg 1 olnud

sõnastatud

kolmel

moel.

Alates

karistusseadustiku

kehtima

hakkamisest

2002.

aastal

kuni 24. märtsini 2008 nägi norm ette karistuse arvuti, arvutisüsteemi või arvutivõrgu ebaseadusliku

kasutamise eest koodi, salasõna või muu kaitsevahendi kõrvaldamise teel. Alates 24. märtsist 2008

sätestati arvutikuritegevusvastase konventsiooni ja infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta

koostatud Euroopa Liidu 24. veebruari 2005. a raamotsuse eeskujul sanktsioon arvutisüsteemile

ebaseadusliku juurdepääsu eest koodi, salasõna või muu kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise

teel. 1. jaanuaril 2015 jõustus seadusemuudatus, mille kohaselt on KarS § 217 lg 1 järgi karistatav

arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise

teel. Niisiis oli enne 24. märtsi 2008 koosseisutegu kasutamine, pärast seda kuupäeva aga

juurdepääsemine või juurdepääsu hankimine. Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada

arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt

(kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist

kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on

võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama.

188. Praegusel juhul saab kõneleda nii arvutisüsteemi kasutamisest kui arvutisüsteemile juurdepääsu

hankimisest. DNS-Changer muutis ära arvutite DNS-sätted. DNS-sätete muutmist saab pidada

arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). Arvutisüsteemile juurdepääsu

hankimine (kasutamisvõimaluse loomine) peab loogiliselt toimuma enne süsteemi kasutamist. See

toimus n-ö sekundi murdosa võrra enne arvutisüsteemi tegelikku kasutamist: vahetult pärast

programmi installeerimist (arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine) muutis DNS-Changer

internetisätteid (arvutisüsteemi kasutamine).

189. Prokurör leidis, et tegu pandi toime vahendlikult. KarS § 217 teokirjeldusele vastas DNS-sätete

muutmine (enne 24. märtsi 2008 kehtinud redaktsioon) ja programmi installeerimine (pärast

24. märtsi 2008 kehtinud redaktsioon). Süüdistuses toodud teokirjeldusest on aru saada, et nii

installeerimise kui ka DNS-sätete muutmise pani vahetult toime arvutikasutaja: just arvutikasutaja

vajutas vastavat klahvi klaviatuuril või klõpsis arvutihiirel. Seega tuleb analüüsida, kas

arvutiprogrammi paigaldusfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks tegemist saab pidada KarS §-le 217

vastava teo vahendlikuks täideviimiseks ülekaaluka teadmisega. Kui teo vahetult toime pannud isikud

(s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) olid nõus, et DNS-Changer nende

käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-

Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud süüdistatavad valitsesid

arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa

kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo

ebaseaduslikkust jaatada.

190. Kaitsjad ja maakohus leiavad, et kuivõrd DNS-Changeri paigaldamisel said arvutikasutajad

lugeda neile ekraanil kuvatavat litsentsilepingut, milles viidati programmi poolt tehtavatele

muudatustele, andsid kasutajad lepinguga nõustudes muudatuste tegemiseks nõusoleku. Seega on

kaitsjad ja maakohus lähtunud sellest, et arvutikasutajatel oli võimalik DNS-Changeri

funktsioonidega tutvuda. Kas nad seda võimalust ka kasutasid (e kas nad litsentsilepingu teatud

punkte lugesid) või mitte, ei ole oluline.

191. Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma

õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis

olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu.

Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda,

andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida

sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida

juhul, kui nõusolek on teadlik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Kolleegiumi hinnangul tuleb kannatanu nõusoleku teadlikkuse

kindlakstegemisel lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse

tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust

saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu

tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub

tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada.

192. Ülaltoodust nähtub, et nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See

tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus

nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole

võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud

isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut

kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi

nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava

teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda

litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga

teadlikult nõustusid.

193. Eelöeldu ei tähenda siiski, et arvutiprogrammide paigaldamisel ei ole karistusõiguslikult

kehtiva nõusoleku andmine võimalik. Kaitsjad on viidanud operatsioonisüsteemi Linux

paigaldamisele ja internetiteenuste osutamisele. Üldjuhul saab tõepoolest öelda, et arvutikasutaja

annab operatsioonisüsteemi Linux levitajatele ja internetiteenuste pakkujatele nõusoleku siseneda

oma arvutisüsteemi sekkumaks süsteemi internetisätetesse. Operatsioonisüsteemi puhul on tegemist

programmiga, mis tagab kogu arvutisüsteemi toimimise, sh interneti kasutamise võimalikkuse. Seega

on internetisätetesse sekkumine olemuslikult operatsioonisüsteemi paigaldamise protsessi sisse

planeeritud. Samamoodi on internetiteenuste pakkumisega: teenusepakkujal on juba teenuse

olemusest tulenevalt vajalik sekkuda internetisätetesse. Sõltuvalt arvutikasutaja teadmistest ja

motiividest seab kasutaja operatsioonisüsteemi Linux levitajate ja internetiteenuste pakkujate poolse

sisenemise ja muudatuste tegemise kas oma eesmärgiks, ta on sellest teadlik või vähemasti ta möönab

seda. Kui arvutikasutaja siiski ei mööna, et ta Linuxit installeerides või internetiteenuse osutajal

teenuse pakkumist alustada lubades võimaldab operatsioonisüsteemi levitajal või teenusepakkujal

siseneda internetiseadete muutmiseks oma arvutisüsteemi, ei saa tõepoolest karistusõiguslikult

kehtivast nõusolekust kõneleda ja süsteemi sisenemine on ebaseaduslik KarS § 217 mõttes. Linuxi

levitaja ja internetiteenuse pakkuja vastutus on üldjuhul siiski välistatud koosseisueksimuse tõttu

KarS § 17 lg 1 järgi. Nimelt ei mööna (KarS § 16 lg 4) ei programmilevitaja ega teenusepakkuja, et

arvutikasutaja internetiseadete muutmise tarvis arvutisüsteemi sisenemiseks nõusolekut ei anna.

Kuivõrd nimetatud teenuste jaoks on internetisätete muutmine olemuslikult vajalik, ei pea

operatsioonisüsteemi levitaja või internetiteenuse pakkuja üldjuhul isegi ette nägema, et

arvutikasutaja vastavat nõusolekut ei ole (KarS § 18 lg 3). Kui esinevad siiski mingid erandlikud

olukorrad, mil nad seda ette nägema oleks pidanud, langeb vastutus üldjuhul ära seetõttu, et

operatsioonisüsteemi levitaja või internetiteenuse pakkuja lootis tõsimeeli, et nõusolek on siiski

olemas (KarS § 18 lg 2).

194. Eelmises punktis toodud seisukohtadest tuleb lähtuda nii juhul, kui enne operatsioonisüsteemi

Linux paigaldamist kuvatakse kasutajale litsentsilepingut, milles internetisätete muutmisele

viidatakse, või kui arvutikasutaja sõlmib internetiteenuse osutajaga lepingu, milles kirjeldatakse

internetisätete muutmist, kui ka juhul, kui vastavas lepingus sellist viidet ei ole. Kasutaja tegeliku

tahte olemasolust või puudumisest ja programmilevitaja või teenusepakkuja teadmisest sellise tahte

olemasolu kohta saab rääkida mõlemas olukorras.

195. Praegusel juhul on olukord teistsugune kui operatsioonisüsteemi installeerimisel või

internetiteenuse osutamise lepingu sõlmimisel. DNS-Changer paigaldati arvutisse seeläbi, et

arvutikasutaja laadis internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel

installeeris pleieri või koodeki. Ühtlasi aga paigaldas ta installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri.

Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile).

Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks.

Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa

öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönsid programmi (s.o meediapleieri või

videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse

siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks.

196. Kaitsjatel on õigus, et arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades:

ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja

soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Kolleegiumi hinnangul on niisuguse meetodi

kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast probleemitu juhul, kui lisaprogrammide

paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. Üheselt on seda võimalik selgeks teha näiteks

seeläbi, et installeerimisprotsessi käigus kuvatakse kasutajale hüpikaken, millel on lühidalt ja

arusaadavalt selgitatud, et peale põhiprogrammi paigaldatakse ka mingi muu programm. Eriti

arusaadav on selline selgitus juhul, kui tekstile lisatakse ka mingi illustratsioon (nt uue tegumiriba

puhul tuuakse välja pilt, millel kujutatakse töölauda, mille äärde on see uus tegumiriba lisatud). Kui

arvutikasutaja klõpsab sellise akna all olevat nuppu "Nõustun", saab rääkida sellest, et ta annab

programmi paigaldamiseks teadliku nõusoleku. Kui mõni arvutikasutaja on siiski sedavõrd hooletu, et

ta ei tutvu ka sellise üheselt arusaadava teabega ja paigaldab lisaprogrammi teadmatult, ei ole

võimalik arvutikasutaja nõusolekut jaatada. Siingi aga välistab programmi levitaja vastutuse KarS

§ 17 lg 1: levitajal ei ole tahtlust selle osas, et kasutajad käituvad sedavõrd hoolimatult, et ei tutvu

selgelt arusaadavaks tehtud informatsiooniga lisaprogrammi paigaldamise kohta.

197. Et vaidlusalune litsentsilepingu punkt DNS-Changeri kohta on õiguslikult ebaoluline, kinnitab

ka

nõusoleku

tsiviilõiguslik

analüüs.

Kasutajale

kuvatav

litsentsileping

kujutab

endast

tüüptingimustega lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Nimelt sisaldas see leping

tingimusi, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja mida programmilevitaja

kasutas arvutikasutaja suhtes, kes ei olnud võimeline mõjutama tingimuste sisu. Mõnel juhul ei

muutu tüüptingimused üldse lepingu osaks. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks,

kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas

või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli

võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille

sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda

tingimust olulise pingutuseta mõista. Eelnevast tulenevalt oli väidetav lepingupunkt DNS-Changeri

paigaldamise kohta oma sisust lähtudes sedavõrd ebatavaline, et arvutikasutaja ei võinud selle

olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata: meediapleier või videokoodek ei ole

vähimalgi määral seotud arvuti internetisätetega. Seega ei olnud kõnealune lepingupunkt

litsentsilepingu osa ning sel ei oleks ka tsiviilõiguslikult tähendust.

198. Eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et praegu ei andnud arvutikasutajad teadlikku nõusolekut

oma arvutisüsteemi sisenemiseks, et siseneja saaks muuta DNS-sätteid. Riigikohus nõustub seetõttu

ringkonnakohtuga, et arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine ja selle kasutamine oli ebaseaduslik

KarS § 217 lg 1 tähenduses.

199. KarS § 217 lg 1 järgi pole karistatav siiski mitte igasugune õigustatud isiku nõusolekuta

arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine: tarvis on, et toimija kõrvaldaks kaitsevahendi või väldiks

seda. Süüdistuses ei ole otsesõnu kirjeldatud, milline kaitsevahend praegusel juhul kõrvaldati või

mida välditi. Kohtukõnes viitab prokurör tulemüüri vältimisele. Tulemüür kujutab endast

arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist

andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda

arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine

mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise

teel. Tänapäeva operatsioonisüsteemidele on tulemüürid üldjuhul sisse ehitatud; samuti on tulemüürid

paigaldatud ruuteritele. Seetõttu on süüdistus piisav, et analüüsida KarS § 217 lg 1 koosseisuelementi

"kaitsevahendi kõrvaldamine või vältimine".

200. Isegi kui nelja miljoni nakatunud arvutisüsteemi hulgas oli selliseid, millel endal või millega

ühendatud ruuteril aktiivset tulemüüri ei olnud, saab jaatada kuriteo toimepanemist ka nende

arvutisüsteemide suhtes. Need arvutid olid KarS § 217 lg 1 teoobjektina küll objektiivselt kõlbmatud

KarS § 26 lg 1 tähenduses, ent DNS-Changeri levitajad lähtusid arusaamast, et arvutid on

kaitsevahendiga kaitstud. Süüdistatavad on infotehnoloogiaga väga hästi kursis olevad isikud ja

teadsid, et valdav osa internetti ühendatud arvutisüsteeme on võrguülese sisenemise vastu kaitstud.

Niisiis nad möönsid, et konkreetne arvutisüsteem on kaitstud ja tegutsesid kaitsevahendi vältimise

tahtlusega ning realiseerisid kaitsmata arvutisüsteemide suhtes KarS § 217 lg 1 kõlbmatu katse

koosseisu.

201. Eelnevat kokku võttes saab öelda, et toime on pandud KarS § 217 lg 1 tunnustele vastav tegu.

(6) KarS § 206

202. Analüüsides, kas on toime pandud KarS § 206 lg 1 koosseisule vastav tegu, märgib kolleegium

järgmist.

203. Juhul, kui tegu leidis aset pärast 24. märtsi 2008 (vt käesoleva otsuse p 181–183), tuleb selle

vastavust KarS §-le 206 jaatada. Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast

arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid

KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete

muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse

sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse

vastu. Praegusel juhul aga DNS-Changeri levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei olnud (vt

käesoleva otsuse p-d 189–198) e nad toimisid ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime

pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul

oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte.

204. Kui aga DNS-Changeri internetti laadimine leidis aset ajavahemikul 1. jaanuar 2006 kuni

23. märts 2008 (vt käesoleva otsuse p 181–183), ei täitnud see sel ajal kehtinud KarS § 206 lg 1

koosseisu. Sellel perioodil nägi KarS § 206 lg 1 ette karistuse arvutis olevate andmete või programmi

ebaseadusliku vahetamise, kustutamise, rikkumise või sulustamise eest, kui sellega on tekitatud

oluline kahju, samuti arvutisse andmete või programmi ebaseadusliku sisestamise eest, kui sellega on

tekitatud oluline kahju. Kuna olulise kahju tekitamist pole süüdistatavatele süüks pandud ega kohtud

tuvastanud, siis pole tuvastatud ka KarS § 206 lg-le 1 vastava teo toimepanemine.

(7) KarS § 207

205. KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise

suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku.

Seda nõusolekut ei antud (vt käesoleva otsuse p 189–198).

206. Kui tegu leidis aset pärast 23. märtsi 2008 (vt käesoleva otsuse p 181–183), vastab see KarS

§ 207 lg 1 koosseisule. KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine",

"muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi

toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis,

kui

mõjutatakse

süsteemi

korrapärast

funktsioneerimist,

kusjuures

häirimine

tähendab

vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine.

207. Süüdistuse kohaselt kaasnes internetisätete muutmisega arvutikasutajate suunamine kindlatele

veebilehtedele, osa internetilehekülgede külastamise blokeerimine ja veebilehtede poolt kasutajale

näidatava sisu (st reklaamide ja linkide) asendamine.

208. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus veenvalt ümber lükanud kaitsjate

argumendid, et arvutikasutajatel ei tekkinud DNS-Changeri tõttu veebis liikumisega probleeme.

Nimelt tugineb ringkonnakohus Ameerika Ühendriikide süüdistusakti lisadele, arvutikasutajate e-

kirjadele ja asjatundja H. P. ütlustele, millest ilmneb, et mõnedele veebilehtedele kasutajad ligi ei

pääsenud.

Nii

näiteks

kuvati

kasutajatele

Netflixi,

Apple'i,

USA

maksuameti

ja

viirustõrjeprogrammide lehekülgede asemel n-ö valed veebilehed. Need lehed kuvati seetõttu, et enne

seda oli kasutajate arvutites muudetud DNS-sätteid. Kui nakatunud arvuti kasutaja oli sisestanud

brauseri aadressiribale mingi aadressi, pöördusid arvutid selle tähtede kujul sisestatud aadressi (nt

www.irs.gov) IP-aadressi saamiseks süüdistatavate hallatavate DNS-serverite poole. Selle asemel, et

edastada kasutaja arvutile see IP-aadress, mis oli seotud kasutaja poolt tähtede kujul sisestatud

aadressiga (nt oli aadressiga www.irs.gov seotud IP-aadress 182.17.254.1), andsid DNS-serverid IP-

aadressi

(nt

aadressi

183.18.255.2),

mille

kasutajale

edastamise

eest

said

nad

reklaamivahendusfirmadelt raha. Kasutaja selle IP-aadressiga seotud veebilehte aga külastada ei

soovinud. Selline tagajärg (vale veebilehe kuvamine) kujutab endast internetikasutamise

(arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist.

209. Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Kui DNS-sätteid

muudetud ei oleks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugust reklaami kui see, mis talle tegelikult

kuvati. Seega häiriti interneti korrapärast kasutamist e interneti sellist kasutamist, mis oli võimalik

enne DNS-Changeri tehtud muudatusi endiste internetiseadete abil. Kuivõrd selline tagajärg saavutati

ilma arvutikasutaja nõusolekuta DNS-seadeid muutes, oli häirimine ebaseaduslik KarS § 207 lg 1

tähenduses.

210. Kui aga tegu toimus enne 24. märtsi 2008 (vt käesoleva otsuse p 181–183), ei saa öelda, et see

vastas mingile kuriteokoosseisule, mis oli analoogiline 24. märtsil 2008 kehtima hakanud KarS § 207

lg-ga 1. Enne nimetatud kuupäeva oli analüüsitava teo seisukohast mõõduandev mitte KarS § 207,

vaid KarS § 206 lg 2, mis nägi ette karistuse paragrahvi esimesele lõikele vastava teo eest eesmärgiga

takistada arvuti- või telekommunikatsioonisüsteemi tööd. Et süüdistuse teksti tõttu ei saa jaatada

KarS 206 lg-le 1 vastava teo toimepanekut (vt käesoleva otsuse p 204), ei saa tuvastada ka

kuni 24. märtsini 2008 kehtinud KarS § 207 lg 1 koosseisupärase teo asetleidmist.

(8) KarS § 208

211. KarS §-le 208 vastava teo toimepanemisest pole võimalik kõneleda. Alates 1. jaanuarist 2015

on see koosseis kehtetu. Eelkuriteoks rahapesu mõttes ei saa pidada tegu, mis on kohtuotsuse

tegemise ajaks dekriminaliseeritud (vt käesoleva otsuse p 184).

(9) KarS § 213

212. DNS-Changeri internetti laadimine ei kujuta endast arvutikelmust KarS § 213 mõttes.

Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima

varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul).

Arvutikelmuse

puhul

peab

ebaseaduslik

sekkumine

andmetöötlusprotsessi

tooma

kaasa

andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju

tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). Teole vahetult

järgneva varalise kahju tekkest kannatanul või varalise kasu vahetust saamisest kellegi poolt

praegusel juhul rääkida ei saa. Nimelt ei saanud keegi varalist kasu (ega tekkinud kellelegi varalist

kahju) vahetult DNS-sätete muutmise tõttu. Süüdistatavad said varalist kasu seeläbi, et

reklaamivahendajad maksid neile raha, kui DNS-Changeriga nakatunud arvutite kasutajad tegid

kindlad klõpsud. Isegi kui vahetuse-element kõrvale jätta, langeb arvutikelmuse koosseis ära varalise

kahjuga seotud probleemide tõttu. Esiteks ei ole saadud kasu ja tekkinud kahju samased: kasu on

reklaamivahendajate poolt makstud summad, aga kahjuna tuleb kõne alla see, et osa äriühinguid ei

saanud oma reklaami suunata nii paljudele inimestele, nagu nad soovisid, ja seetõttu jäi neil saamata

kasu, mida nad oleksid saanud siis, kui reklaami oleks näinud rohkem inimesi, kellest osa oleks ehk

ka nende tooteid ostnud. Teiseks tekib eeltoodu põhjal küsimus, kas üldse on võimalik rääkida

varalisest kahjust, sest sisuliselt tuleb varalise kahjuna kõne alla vara suurenemise ootuse

äralangemine. Sellisel juhul tuleb aga varalist kahju jaatada vaid juhul, kui vara suurenemise ootuste

realiseerumine oli sedavõrd kindel, et neile tuleb omistada majanduslik väärtus (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-14, p 11.1). Viimaks välistab

kahjust kõnelemise asjaolu, et kahjule ei ole süüdistuses viidatud.

(III) Rahapesu

(1) Rahapesu objekt

213. Süüdistuse ja ringkonnakohtu poolt tuvastatu kohaselt on reklaamivahendajad kandnud

süüdistatavate kontrolli all olevate äriühingute pangakontodele kokku 23 862 344 dollarit 86 senti ja

234 000 eurot: Onwa Ltd. kontodele 16 371 421,86 USA dollarit, Lintor Ltd. kontodele vähemalt

3 202 473 dollarit ja Furox ApS-i kontodele 4 288 450 dollarit ning 234 000 eurot. Prokuratuuri ja

ringkonnakohtu hinnangul pesid süüdistatavad sellest kuritegelikult saadud rahast 21 936 547 dollarit

ja 234 000 eurot. Kaitsjad aga väidavad, et süüdistuses kirjeldatud ulatuses ei saa rahapesust kõneleda

juba seetõttu, et DNS-projektist said süüdistatavad tulu vaid 3 714 474 dollarit.

214. Kaitsjad märgivad, et reklaamivahendajad tasusid ka muude projektide eest kui DNS-Changer:

EstHost & EstDomains, konverteerija/arbitrage, skenzo/parking, estparking/Bakler, selltraff, misspell

jt. Mõnda nimetatud projektiga seotud dokumentatsiooni analüüsivad kaitsjad põhjalikult (kd 102, tl-

d 14 pöördel – 26). Samas aga ei nähtu sellest analüüsist, et nende projektide eest oleks tasunud

samad reklaamivahendajad, kes tasusid süüdistuse kohaselt DNS-Changeriga seotud projekti eest:

7Search, Miva, Admarketplace, TrafficEngine, Ad Net Limited, AdPerform Ltd, Exoclick,

Affinity.com (Hostway Corporation), Search Anyway Inc, Valueclick, Valueclick Europe Ltd,

RaycomImpex LLP, Vebor Alliance Ltd, Advertise.com, Local.com, AdOn Network ja LookSmart.

Seega ei lükka kaitsjate väited ümber ringkonnakohtu järeldust, et tegemist on kuritegelikul teel

saadud tuluga ja sellest tulenevalt ka rahapesu objektiga.

(2) Kõne alla tulevad rahapesuteod

215. Kassaatorite hinnangul ei vasta süüdistatavate poolt reklaamivahendajatelt saadud rahaga toime

pandud teod rahapesu koosseisule. Ringkonnakohus on praeguses asjas näinud sisuliselt kahte raha

pesemise viisi: pangaülekannete tegemine ja Vladimir Tšaštšini rolli tegelikust vähem tähtsana

näitamine ehk peitmine.

(3) Rahaülekanded

216. Süüdistuses on põhjalikult kirjeldatud rahaülekandeid. Need on ära näidatud ka ringkonnakohtu

otsuses, kusjuures kohus viitab kriminaaltoimiku köidetele, milles ülekandeid kajastati. Kassaatorid

ei seagi ülekannete toimumist kahtluse alla. Vaidlus käib hoopis selle üle, miks neid ülekandeid tehti.

Prokuratuur ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et raha kanti üle selle päritolu varjamiseks.

Kaitsjad aga leiavad, et ülekanded tehti tavalise majandustegevuse raames: ülekandja tasus ülekande

saajale mingi ärilise soorituse eest. Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise

tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle

tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes

keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku

varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei

tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku

nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks

olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just

ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha

varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha

asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada.

Seetõttu ei välista kaitsjate seisukohad tehingute majandusliku sisu kohta rahapesu. Kuivõrd nii

ringkonnakohtu poolt tuvastatu kui ka kaitsjate väidete kohaselt teenisid süüdistatavad tulu ka muude

projektidega, võib võimalike küberkuritegudega saadud raha käsutamine viidata sellele, et

süüdistatavad soovisid n-ö muundada raha legaalseks (isegi kui peale selle oli rahakäsutustel ka

tegelik äriline sisu). Kolleegium möönab, et rahakäsutajate sellise soovi tuvastamine võib olla

keeruline, sest tõendada tuleb, et reaalse äritegevuse raames tehtava soorituse peamine eesmärk ei

olnud mitte nõude täitmine, vaid raha pesemine. Seetõttu tuleb praeguses kriminaalasjas tuvastada,

kas pangaülekannetel oli majanduslik sisu või ei.

217. Ringkonnakohus leidis, et tegelike majandussuhete puudumisele viitavad elektronkirjad,

millest nähtub, et rahaülekannetega väidetavalt seotud lepingud on sõlmitud tagantjärele. Kaitsjate

arvates on selline väide paljasõnaline, sest ringkonnakohus pole konkreetsetele e-kirjadele ja

lepingutele viidanud. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus ei analüüsinud üksikasjalikult e-

kirjade sisu, viitas ta kriminaaltoimiku konkreetsetele köidetele ja lehekülgedele ning sedastas seal

leiduvate e-kirjade põhjal, et pangaülekannetel puudus äriline alus. Kolleegiumi hinnangul on

asjakohased järgmised väljavõtted e-kirjadest, mis kinnitavad, et ülekannete eesmärk oli raha päritolu

varjamine, mitte majanduskäibes vajalikud tehingud:

1) "Teeme nende krediidilepingute järgi, mille jääk on null, sellise paberi, et vastastikusel

kokkuleppel me lõpetame selle lepingu ja jääk selle laenu järgi jälle sama kuupäevaga (teisipäevaks)

on null ja dateerida see teisipäevaga. Ja nagu ka selle paberi, millest ma rääkisin, teeme neid samuti

kaks varianti." (Vladimir Tšaštšini 7. aprilli 2011. a meil J. Š.-le (kd 13, tl 29));

2) "Kanda nädala lõpuks üle, ütleme reedeks, 750 000 USD Furoxilt sinu kontorisse. Ma ütlen,

milline tuleb makse selgitus. [..] Kui Nordea või Küprose panga jaoks on vaja lepingut, teeme me

laenulepingu." (Vladimir Tšaštšini 16. novembri 2011. a meil Valentina Tšaštšinale (kd 15, tl 110));

3) "Onwa rahaülekanne, ilmselt kuna summa on suur, siis nõuavad mingit tõendavat dokumenti

rahaülekande päritolu kohta" (M. A. 24. novembri 2009. a meil K. Poltevile (koopia Vladimir

Tšaštšinile) (kd 18, tl 74));

4) "Kostja: tehke leping Onwa Ltd ja Tamme Arenduse vahel kapitali käsundamise kohta nagu ühe

juba tegite, ainult vahetage kuupäev. Lepingu kuupäev olgu nüüd 01.12.2009. Protsentide jaotus –

90% kasumist Onwa, 10% Tamme." (Vladimir Tšaštšini 10. detsembri 2009. a meil M. A.-le ja

Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 18, tl 80));

5) "Et Eesti pankadel ei tekiks küsimusi, pane tegevuseks mingi konsulteerimine, ma arvan, ja ongi

kõik. Ja kõrvaltegevuseks võib panna laenuandmise." (Vladimir Tšaštšini 12. septembri 2010. a meil

Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 19, tl 146));

6) D. Jegorovi arvutisse salvestatud vestlus suhtlusprogrammis Jabber kasutajate "dmitri" ja

"wmewme" vahel 2011. aastal: "Mul on vaja selle kontoriga sõlmida "leping", et raamatupidamises

kõik läbipaistev oleks", "Kuidas lepingut siis ametlikult vormistame?", "Ja mida see leping üldse

puudutab?", "Ma siis valmistan ette mingisuguse "dokumendi" ja saadan sulle" (kd 33, tl 43);

7) D. Jegorovi arvutisse salvestatud vestlus suhtlusprogrammis Jabber, kus üks vestleja palub teisel

korduvalt üle kanda erinevaid rahasummasid erinevatele adressaatidele (s.h nt Novatech OÜ-le),

kusjuures ülekandja küsib, mida ta peaks kirjutama makse selgitusse (kd 33, tl 67–70).

218. Vestlustest nähtub ka, et tegelikult ülekannete aluseks olevaid tehinguid ei toimunud. Peamine

eesmärk oli täita n-ö formaalsused, et ülekanded näiksid raamatupidamislikult põhjendatud ega

ärataks pankade ja riigiasutuste tähelepanu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et olukorras, kus

tehingute ja ülekannete sisu määrati ilmselgelt suvaliselt, oli tehingute eesmärk peamiselt vara

päritolu varjamine. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et välisriikides ja Eestis asuvate äriühingute

vahel olnuks reaalseid majandussuhteid, mis oleks seotud nende firmade tegevusaladega, s.t et

ülekannete tegemine olnuks vajalik ettevõtluseks. Muu hulgas selgitati ülekannete pidevat tegemist

suurtes summades põhiliselt laenu andmisega, millest ei piisa, et teha järeldusi tegelike

majandussuhete kohta. Kaitsjate kassatsioonis esitatud selgitustest maksude optimeerimise vajaduse

ja Taani maksustamisrežiimi vältimise soovi kohta ei tulene, miks toimus raha ülekandmine Eesti

äriühingutele Küprose äriühingu kaudu.

(4) Vladimir Tšaštšini rolli peitmine

219. Prokuratuur ja ringkonnakohus on rahapesu koosseisu põhjendamisel tuginenud ka sellele, et

süüdistatavad näitasid Vladimir Tšaštšini rolli erinevates äriühingutes tegelikust vähem olulisena või

varjasid seda sootuks. Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast

veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi

isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Praeguses asjas tuleb kõne alla see, et Vladimir Tšaštšin

soovis, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud

kuritegelike varadega ei seostataks ehk Vladimir Tšaštšin soovis varjata oma omandiõigust vara osas

või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga,

et inimene võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara

tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus

varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest

RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara

teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda.

220. Samas nõustub kolleegium kaitsjatega, et ringkonnakohus on vääralt leidnud, et Vladimir

Tšaštšin varjas oma seotust Taani äriühinguga Furox ApS. Vladimir Tšaštšin oli Taani äriregistri

kohaselt selle äriühingu osanik ja juhatuse liige. Asjaolu, et Eesti menetlejal ei ole teadmiste või

pädevuse puudumise tõttu võimalik välisriigi äriregistrile ligi pääseda sama hõlpsalt nagu Eesti

äriregistrile, ei tähenda, et välisriigi äriühinguga seotud ja vastava riigi äriregistrisse kantud isikud

oma seoseid äriühinguga Eesti võimude eest varjavad.

221. Ringkonnakohus on Valentina Tšaštšina, V. T. ja E. C. ütlusi analüüsides leidnud, et Vladimir

Tšaštšini perekonnaliikmed äriühingute tegevusse kuigivõrd ei sekkunud.

222. Valentina Tšaštšina ütlused on kolleegiumi hinnangul põhjendatult kõrvale jäetud.

Ringkonnakohus märgib, et eeluurimisel eitas Valentina Tšaštšina oma tegevust erinevates

äriühingutes ega osanud konkreetsetele küsimustele vastata – seda kogu võrdlemisi kaua kestnud

kohtueelse menetluse jooksul. Kohtumenetluses aga hakkas Valentina Tšaštšina andma detailseid

ütlusi ja kinnitas, et tema võttis vastu olulisi otsuseid. Veenev on ringkonnakohtu seisukoht, et selline

vastuolu ei ole usutavalt seletatav sellega, et kohtueelses menetluses ei saanud Valentina Tšaštšina

tutvuda äriühingu dokumentatsiooniga: esiteks ei palunudki ta seda vahi all viibides ja teiseks ei

meenunud talle midagi ka vahi alt vabanemise ja kohtumenetluse alguse vahelisel ajavahemikul.

223. Tamme Arendus OÜ ainuosanik V. T. ütles maakohtu istungil, et ta ei ole teadlik oma osalusest

äriühingus. Seega, nagu ringkonnakohus õigesti tuvastas, ei saa öelda, et V. T. mingeid

juhtimisotsuseid tegi, sest tegelikult otsustas Vladimir Tšaštšin.

224. E. C. teadis küll, et ta on Lex Capital Ltd. osanik, ent ta ei osanud vastata ühelegi küsimusele

selle äriühingu tegevuse kohta. Seegi kinnitab, et pereärist kõneleda ei saa.

225. Riigikohus tõdeb, et varjamise osas on ringkonnakohus viidanud elektronkirjadele ja märkinud

üldistavalt, et neist nähtub üheselt, et äriühinguid puudutavad otsused võttis Vladimir Tšaštšin vastu

ainuisikuliselt.

226. Kolleegiumi hinnangul on asjakohased muu hulgas järgmised lõigud e-kirjadest:

1) "need dokumendid peavad ainult ema ja isa allkirjastama, igaks juhuks kahes eksemplaris"

(Vladimir Tšaštšini 8. aprilli 2011. a meil Valentina Tšaštšinale (koopia J. Š.-le) (kd 13, tl 18));

2) "Anna palun volitus, mille sa tegid kloostri kohta ja allkirjastame ema ja isa kaardiga" (Vladimir

Tšaštšini 2. augusti 2011. a meil J. Š.-le (kd 15, tl 83));

3) "Ja firmat Küprosel samuti mu ema nimele. Firma peab kindlasti kandma nime: Onwa Limited"

(Vladimir Tšaštšini 11. juuni 2009. a meil K. Poltevile (kd 18, tl 21));

4) "Ühelt poolt kirjutan alla mina, teiselt poolt ema. Ema allkirja tõmbame mõnelt dokumendilt.

Otsige midagi sobivat ema allkirjaga. Ja saadame faksiga, et kvaliteet oleks kehvavõitu." (Vladimir

Tšaštšini 24. novembri 2009. a meil M. A.-le ja K. Poltevile (kd 18, tl 74));

5) "Tamme poolt kirjutab alla mu isa, Onwa poolt ema." (Vladimir Tšaštšini 10. detsembri 2009. a

meil M. A.-le ja Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 18, tl 80));

6) "Kui on mingid peod või keegi sõidab kuhugi.. siis meie ei tööta Ljoha ja Vovkaga. Teisisõnu, me

oleme üksnes kui sõbrad, äris meid midagi ei seo. Seda on vaja kindlasti teada; ja mitte kellelegi

kogemata midagi öelda." (Vladimir Tšaštšini 10. jaanuari 2008. a meil D. Jegorovile ja

T. Gerassimenkole (kd 33, tl 72)).

227. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et on tuvastatud Vladimir Tšaštšini

osaluse (omandiõiguse) varjamine erinevates äriühingutes (Credit Union OÜ, IT Consulting OÜ,

Novatech OÜ, OÜ Infradata ja Tamme Arendus OÜ) eesmärgiga peita tema seotust kuritegelikul teel

saadud varaga.

(5) Ülejäänud rahapesu vastutuse eeldused

228. Kassaatorid leiavad, et süüdistatavate teos puudub rahapesu subjektiivne koosseis, kuivõrd nad

uskusid oma tegevuse olevat seaduspärase. Kolleegiumi arvates ei ole see väide õige.

229. Süüteo subjektiivse koosseisu tasandil ei mängi rolli, kas teo toimepanija peab tegu

õiguspäraseks või mitte. Tahtlike deliktide (nagu ka rahapesu) puhul tuleb subjektiivse külje juures

analüüsida, kas isikul on tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Kohtute poolt tuvastatust

ilmneb, et süüdistatavad pesid raha tahtlikult: nad teadsid, et teevad rahaga erinevaid tehinguid

eesmärgiga varjata raha päritolu (KarS § 16 lg 2).

230. Teo ebaseaduslikkuse mitteteadmisel võib olla tähendus süü tasandil seoses keelueksimusega

KarS § 39 lg 1 mõttes: kui süüdistatav ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on talle

vältimatu, ei saa teda süü puudumise tõttu süüdi tunnistada. Praegu pole alust kõneleda sellest, et

süüdistatavad ei olnud teadlikud oma tegevuse keelatusest. Süüdistatavate konspiratiivne ja pika aja

jooksul aset leidnud käitumine viitab sellele, et nad olid raha pesemise keelatusest teadlikud. Ka

asjaolu, et kuritegeliku ühenduse juht Vladimir Tšaštšin oli varem rahapesu eest karistatud, näitab

üheselt, et keeld raha pesta oli arusaadav. Niisiis ei tegutsenud süüdistatavad keelueksimuses.

(IV) Kuritegelik ühendus

231. Süüdistatavad on süüdi tunnistatud ka KarS § 394 lg 2 p 4 järgi e rahapesus kuritegeliku

ühenduse poolt. See norm on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu, mis ei tähenda siiski, et

ringkonnakohtu süüditunnistav otsus tuleb selles osas tühistada. Ka juhul, kui pärast teo

toimepanemist muudetakse seadust (nt tunnistatakse seni maksvusel olnud norm kehtetuks), tuleb

tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi – seda

juhul, kui tegu on olnud pidevalt karistatav ka pärast teo toimepanemist (KarS § 5 lg 2). Seega tuleb

kohtul kontrollida, kas tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ja kas ta on olnud jätkuvalt

karistatav ka pärast seda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 23).

232. Ringkonnakohus on näidanud arusaadavalt, et Vladimir Tšaštšin, Valentina Tšaštšina,

T. Gerassimenko, D. Jegorov ja K. Poltev panid rahapesu toime sellise ühenduse raames, kus kõigil

neil isikutel oli täita oma kindel roll. Nõustuda ei saa kassaatoritega, et kuritegelikust ühendusest

kõnelemise välistab asjaolu, et süüdistatavad tegelesid mitme õiguspärase projektiga. Kui

kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei

välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. Seega vastab

süüdistatavate käitumine kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 394 lg 2 p-le 4.

233. Kuni 31. detsembrini 2014 KarS § 394 lg 2 p 4 järgi sanktsioneeritud tegu on kuriteona

jätkuvalt karistatav. Nimelt näeb KarS § 255 lg 1 ette sanktsiooni kuritegelikku ühendusse kuulumise

eest. Ringkonnakohtu poolt KarS § 394 lg 2 p 4 kontrollimisel tuvastatu põhjal saab teha järelduse, et

süüdistatavate teod vastavad KarS § 255 lg 1 koosseisule: nad panid need teod toime kuritegeliku

ühenduse raames e nende tegude põhjal saab teha järelduse, et süüdistatavad kuulusid kuritegelikku

ühendusse.

234. Kolleegiumi varasema selgituse järgi on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks

kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise

ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 23). See nõue on kolleegiumi

hinnangul praegu täidetud. Et KarS § 255 lg 1 hõlmab kõiki KarS § 394 lg 2 p-s 4 kirjeldatud

juhtumeid, said süüdistatavad end kolleegiumi arvates sisuliselt kaitsta väite vastu, et nende teod

vastavad KarS § 255 lg-le 1.

235. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et Valentina Tšaštšina, T. Gerassimenko, D. Jegorov ja

K. Poltev on tunnistatud õigesti süüdi KarS § 394 lg 2 p 4 järgi. Tamme Arendus OÜ, Credit Union

OÜ, Infradata OÜ ja IT Consulting OÜ on korrektselt tunnistatud süüdi KarS § 394 lg 4 ning

Novatech OÜ KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi.

236. Hoolimata sellest, et Valentina Tšaštšina, T. Gerassimenko, D. Jegorovi ja K. Poltevi kõrval

täitis KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisu ka Vladimir Tšaštšin, ei saa teda selle sätte järgi süüdi tunnistada.

Seda seetõttu, et Vladimir Tšaštšini puhul neeldub nimetatud koosseis KarS § 256 lg-s 1. Nimelt leiab

kolleegium, et Vladimir Tšaštšin on õigesti tunnistatud süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises

KarS § 256 lg 1 järgi. Selles osas on ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusi vaja mõnevõrra

korrigeerida.

237. Kassaatorid asuvad seisukohale, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida

kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Kolleegium leiab, et selline väide ei ole

õige. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat

karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS

§ 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4

(enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1

koosseisu.

238. Selline olukord ei ole võimalik KarS § 256 lg 1 esimese alternatiivi (kuritegeliku ühenduse

loomine) puhul. Loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne

ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu

KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS

§ 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015).

239. Küll aga võis KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisu täita KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv

(kuritegeliku ühenduse juhtimine või sinna liikmete värbamine). Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks

tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete

värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kavandas isik

kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise: seega täitis ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või

vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse

suunamine e juhtimine) koosseisu. Või mahitas isik kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud

isikuid raha pesema: niisiis täitis ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka

KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes

olukordades tuli isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus

neeldus kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei olnud välistatud ka olukorrad,

kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saanud

pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Nt kavandas isik mingi raha pesemise ja jagas

ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustas pärast

plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja

keelas seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viisid selle kava siiski plaani

väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei olnud plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4

subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuli ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256

lg 1 järgi.

240. KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole

võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku

ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma

panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1

KarS § 256 lg-s 1.

241. Eelöeldu tähendab, et KarS § 256 lg 1 kõrval sai isikut KarS § 394 lg 2 p 4 järgi karistada

üksnes juhul, kui ta pani toime mõne KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisule vastava teo, mis ei vasta KarS

§ 256 lg-le 1. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 peab see tegu tänasel päeval vastama KarS § 255 lg-le 1.

Seetõttu analüüsib kolleegium järgnevalt, milliseid tegusid on Vladimir Tšaštšinile ette heidetud.

242. Vladimir Tšaštšin värbas kuritegelikku ühendusse liikmeid. Nimelt tuleb pidada liikmete

värbamiseks KarS § 256 lg 1 mõttes seda, et Vladimir Tšaštšin rääkis varem Rove Digital OÜ-sse

tööle palgatud Valentina Tšaštšina, T. Gerassimenko, D. Jegorovi ja K. Polteviga DNS-Changeriga

teenitud raha pesemisest ja pakkus neile rahapesuprotsessis mingeid rolle.

243. Ka arvutikuritegudega teenitud raha pesemise skeemi väljatöötamine Vladimir Tšaštšini poolt

vastab KarS § 256 lg 1 koosseisule: seda tuleb pidada kuritegeliku ühenduse loomiseks.

244. Viimaks vastavad ringkonnakohtu tuvastatud teod ka kuritegeliku ühenduse juhtimise

koosseisule KarS § 256 lg 1 mõttes: Vladimir Tšaštšin suunas raha pesemist ja hoidis oma

korraldustega kogu süsteemi töös. Süüdistuses on läbivalt viidatud sellele, et midagi toimus

"Vladimir Tšaštšini korraldusel" või "Vladimir Tšaštšini ülesandel" – selle tuvastas ka

ringkonnakohus.

245. Kolleegiumi hinnangul on kõik Vladimir Tšaštšinile süüks arvatud teod paigutatavad KarS

§ 256 lg 1 alla, sest need teod kujutavad endast kuritegeliku ühenduse loomist või selle juhtimist või

ühendusse liikmete värbamist. Tuvastatud ei ole midagi sellist, mis vastab KarS § 394 lg 2 p 4

koosseisule, mida ei saa aga pidada kuritegeliku ühenduse organiseerimiseks KarS § 256 lg 1

tähenduses. Järelikult ei saa Vladimir Tšaštšinit süüdi tunnistada KarS § 394 lg 2 p 4 järgi. Selles

osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

(V) Konfiskeerimine

246. KarS §-de 831 ja 84 alusel saab praeguses asjas konfiskeerida vaid rahapesu kui

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo tulemusel saadud vara; samuti võib kohus mõista välja

rahasumma üksnes äratarvitatud kriminaaltulu asendamiseks (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-13, p 19). See tähendab muu hulgas, et selle kriminaalmenetluse

raames ei saa konfiskeerida isikult KarS § 831 alusel eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga

saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada. Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega

saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel

koosmõjus KarS §394 lg-ga 5.

247. Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel

saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist,

omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud

või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või

hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et

ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud

varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava

tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt

teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks

objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831

tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab

rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara (vt nt Riigikohtu määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-97-13, p 20).

248. Lisaks on Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a määruse p-s 15 kriminaalasjas nr 3-1-1-96-13

selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast

rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega

selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel

saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest

kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina.

249. Muu hulgas konfiskeeriti ringkonnakohtu otsusega KarS § 831 lg 1 alusel kuriteoga saadud

vara Tamme Arendus OÜ-lt, Credit Union OÜ-lt, IT Consulting OÜ-lt, Infradata OÜ-lt, Novatech

OÜ-lt, T. Gerassimenkolt, K. Poltevilt, Vladimir Tšaštšinilt ja Valentina Tšaštšinalt. Tamme Arendus

OÜ, Credit Union OÜ, IT Consulting OÜ, T. Gerassimenko, K. Poltevi ja Valentina Tšaštšina suhtes

on kohaldatud kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel.

Samuti on KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeeritud kuriteoga saadud vara kolmandatelt isikutelt

E. C.-lt ja V. T.-lt. V. T. suhtes on kohaldatud ka vara konfiskeerimise asendamist KarS § 831 lg 2 p 1

ja § 84 alusel.

250. Kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel ei ole ringkonnakohus pikemalt peatunud küsimusel,

kas tegemist on rahapesu kuriteoga saadud varaga, nentides vaid, et vara on saadud kuritegelikul teel

(eelkuritegude toimepanemise tulemusena saadud vara käsutamise tagajärjel).

251. Kolleegium nõustub, et nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes said rahapesu

tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib

konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud

tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise

asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud.

252. Samas asub kolleegium seisukohale, et nende füüsiliste isikute puhul, kes on süüdistusakti

kohaselt olnud seotud eelkuritegude toimepanemisega ja samas said ka rahapesu tulemusena vara

endale, ei ole tegemist rahapesuga saadud tuluga. Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja

seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud

kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus

rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. Seda ei ole

aga praeguses menetluses tuvastatud. Siiski võib eelkuritegudega saadud vara või selle eest

omandatud vara, kui sellega on tehtud rahapesule suunatud toimingud, konfiskeerida rahapesu

objektina KarS § 83 lg 2 alusel. Seega peab kolleegium vajalikuks muuta Vladimir Tšaštšinilt,

T. Gerassimenkolt ja K. Poltevilt vara konfiskeerimise õiguslikku alust ning konfiskeerida

ringkonnakohtu otsusega nimetatud isikutelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeritud vara KarS § 83

lg 2 alusel.

253. Eeltoodust tulenevalt ei ole aga nimetatud isikute suhtes võimalik kohaldada kuriteoga saadud

vara konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, sest karistusseadustik ei näe ette kuriteo objekti

konfiskeerimise asendamist. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse nimetatud isikutele

kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise asendamise ja selle tagamiseks vara arestimise osas.

254. Vara laiendatud konfiskeerimise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendustest nähtub, et G. G. ja N. Gapunovi puhul on alust eeldada, et vara on omandatud

kuritegeliku tulu eest T. Gerassimenko ja Infradata OÜ arvel. Ringkonnakohtu otsuse p 21.8 kohaselt

on kinnistu ostmiseks ja sellel eramu ehitamiseks raha saadud T. Gerassimenkolt, kes omakorda tasus

selle eest eelduslikult DNS-projektiga saadud kuritegeliku tuluga. Vladimir Tšaštšinilt ja kolmandalt

isikult E. C.-lt on konfiskeeritud ühisvara vastavalt KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel.

Valentina Tšaštšinalt ja kolmandalt isikult V. T.-lt on samuti konfiskeeritud ühisvara vastavalt

KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Ka selles osas viidatakse ringkonnakohtu otsuses asjaolule, et on

alust eeldada vara omandamist Vladimir Tšaštšini kuritegeliku tulu arvel.

255. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust

eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse

sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et

süüdlasele

kuuluv

vara

pärineb

eeldatavalt

varasematest

kuritegudest

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-13, p 8). Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohus praegusel juhul põhjendanud vara eelduslikku pärinemist

T. Gerassimenko ja Vladimir Tšaštšini poolt varasemalt toimepandud kuritegudest, hinnates

süüdistatavate ja kolmandate isikute ametlikke sissetulekuid ning omandatud vara väärtust.

Menetluses ei ole samas tuvastatud konfiskeeritava vara pärinemist konkreetsetest eelkuritegudest,

mistõttu ei ole võimalik järeldada, et tegemist oleks rahapesu objektiga, mille konfiskeerimisele

rakenduksid eelnevates punktides kirjeldatud põhimõtted. Kohus on selgitanud, miks ta ei pea

usutavaks isikute ütlusi selle kohta, et vara on saadud õiguspärasel teel, nt E. C. vanemate käest või

säästude arvel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja sellekohaste põhjendustega.

256. Seoses kaitsjate väidetega selle kohta, et süüdistatavate poolt n-ö DNS-projektiga teenitud tulu

oli oluliselt väiksem süüdistusaktis nimetatud tulust, mistõttu konfiskeeritud on seaduslikult saadud

vara, märgib kolleegium järgmist. Süüdistusaktis on ära näidatud rahasumma, mis kanti

reklaamivahendajatelt süüdistatavate kontrolli all olevatele äriühingutele. Samuti nähtub

kriminaalasjas kogutud tõenditest, et rahapesu käigus kanti osa sellest summast edasi ja kulutati seda

erinevate esemete ostmiseks. Kaitsjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et eelkuritegudest saadud

tulu, mis laekus süüdistatavate kontrolli all olevatesse äriühingutesse, oleks edasi kantud

arvutikuriteo kaasosalistele, mistõttu Eestis konfiskeeritud vara puhul ei oleks tegemist rahapesu

objektiga. Võimalikud kokkulepped tulu jaotuse kohta ei väära seda fakti. Kriminaalasjas ei ole

tõendeid ka selle kohta, et Eesti kriminaalmenetluses konfiskeeritav vara langeb kokku USA

kriminaalmenetluses arestitud või konfiskeeritud varaga.

257. K. Poltevi osas on kaitsjad asunud seisukohale, et K. Poltev sai IT Consulting OÜ-lt tasuna

16 998 eurot 97 senti, mis ei ole rahapesu objekt. Nagu selgitatud käesoleva otsuse punktis 248, on

võimalik rahapesu objekti konfiskeerimine (küll mitte konfiskeerimise asendamine) ka olukorras, kus

see objekt kantakse edasi lõpptarbimisse (sh dividendi või tasu maksmise teel).

258. Muud kaitsjate väited puudutavad peamiselt tõendite hindamist ringkonnakohtu poolt.

Kolleegiumi hinnangul ei tingi need väited kohtuotsuse tühistamist.

(VI) Karistused, menetluskulud ja kokkuvõte

(1) Karistused

259. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus mõistis füüsilistest isikutest süüdistatavatele liiga

ranged karistused. Samuti on karistused vääralt reaalselt täitmisele pööratud. Kohus lähtus vaid

kuriteo asjaoludest, aga jättis arvestamata süüdistatavatest isikutest lähtuvad eri- ja üldpreventiivsed

aspektid. Teoga ei ole kellelegi kahju tekitatud. Süüdistatavaid ootab USA-s niikuinii karistus.

Enamikku süüdistatavaid pole varem karistatud. Mitmel neist on lapsed. Valentina Tšaštšina on

pensioniealine.

260. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud ringkonnakohus karistusi mõistes seaduse vastu.

261. Tähendust ei ole sellel, et teoga ei ole kellelegi vahetult kahju tekitatud. Rahapesu kui

üldõigushüvesid rikkuva teoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-

97-10, p 24) kellelegi vahetut kahju ei tekitatagi. Sellest hoolimata on aga seadusandja näinud KarS

§ 394 lg-s 2 karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Samuti ei ole oluline see, et isikuid

võidakse karistada Ameerika Ühendriikides: USA-s toimub süüdistatavate suhtes menetlus

küberkuritegude toimepanemises.

262. Konkreetselt iga füüsilisest isikust süüdistatava kohta märgib kolleegium järgmist.

263. Ringkonnakohtu otsuse tühistamine Vladimir Tšaštšini süüditunnistamises KarS § 394 lg 2 p 4

järgi ei tingi süüdistatava karistuse muutmist. Ringkonnakohus luges Vladimir Tšaštšinile KarS § 394

lg 2 järgi mõistetud viie aasta pikkuse karistuse kaetuks süüdistatavale KarS § 256 lg 1 järgi

mõistetud kuueaastase karistusega. Kuritegeliku ühenduse loonud, seda mitme aasta kestel juhtinud ja

sellesse isikuid värvanud süüdistatavale viie- kuni viieteistaastast vangistust võimaldava KarS § 256

lg 1 järgi mõistetud kuue aasta pikkust e sanktsiooni alammäära lähedale jäävat karistust ei saa

pidada liiga rangeks. Seda tõdemust ei väära ka asjaolu, et Vladimir Tšaštšinil on laps.

264. Ringkonnakohus märkis õigesti, et raamatupidamist ja rahaülekandeid teinud Valentina

Tšaštšina roll rahapesus oli väga oluline. Samuti suurendab Valentina Tšaštšina süüd see, et ta

realiseeris mitte ühe, vaid kaks rahapesu kvalifitseerivat asjaolu. Esiteks pani ta teo toime

kuritegelikus ühenduses. Teiseks pesi ta raha suures ulatuses, sealjuures sedavõrd suures summas, et

ületas suure ulatuse määra mitu korda. Seega ei saa kahe kuni kümne aasta pikkust vangistust ette

nägeva sätte alusel mõistetud nelja-aastast vangistust pidada liiga karmiks. Karistuse kergendamiseks

ei anna alust ka see, et Valentina Tšaštšina on pensioniealine ja varem karistamata.

265. On tõsi, et eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt kõnelevad T. Gerassimenko kasuks

asjaolud, et ta ei ole varem kuritegusid toime pannud ja et tal on kaks last. Samas suurendab

T. Gerassimenkogi süüd see, et ta realiseeris kaks KarS § 394 lg-s 2 sätestatud alust: pesi raha

kuritegelikus ühenduses ja suures ulatuses, kusjuures temagi ületas suure ulatuse läve mitu korda.

Sellest lähtuvalt ei saa tunduvalt alla sanktsiooni alumise kolmandiku jäävat kolme aasta ja kuue kuu

pikkust karistust pidada T. Gerassimenko süüd ületavaks.

266. Asjaolud, et K. Poltev on varem karistamata ja et tal on laps, ei tähenda seda, et talle mõistetud

kolme ja poole aasta pikkune vangistus on liiga range. Samuti ei saa K. Poltevi süüd ületavast

karistusest kõneleda viitega sellele, et süüdistatav oli vaid rahapesule kaasaaitaja. Nagu ka teiste

süüdistatavate puhul, raskendab K. Poltevi süüd see, et ta realiseeris kaks rahapesu kvalifitseerivat

tunnust: kuritegelik ühendus ja suur ulatus. Ka viitab K. Poltevi süü suurusele asjaolu, et ta aitas

kaasa eriti suurte rahasummade pesemisele. Pestud raha kogusest lähtuvalt ongi ringkonnakohus

karistanud kaasaaitaja K. Poltevit sama range karistusega nagu täideviija T. Gerassimenkot:

K. Poltevi kaasaaitamisteod hõlmasid märksa suuremaid summasid kui T. Gerassimenko

täideviimisteod. Viimaks on ringkonnakohus K. Poltevile karistuse mõistmisel arvestanud seda, et

tema kaasaaitamisteod – suhtlemine välisriikide pankadega, välismaiste äriühingute asutamine ja

erinevate lepingute koostamine – olid Vladimir Tšaštšini rahapesuskeemis väga olulisel kohal.

267. D. Jegorovile on mõistetud sanktsiooni alammäära üksnes minimaalselt ületav karistus: kahe

aasta ja kuue kuuline vangistus. Selline karistus, mis on mõistetud rahapesu kaks kvalifitseerivat

asjaolu täitnud isikule, ei ole tema süüd ületav hoolimata sellest, et ta oli vaid kaasaaitaja, et ta on

varem karistamata ja et tal on kaks last.

268. Kolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavate mõistetud karistuste

reaalselt täitmisele pööramata jätmise.

(2) Menetluskulud

269. Kassaatorid taotlevad menetluskulude riigi kanda jätmist. Kohtueelses ja maakohtu menetluses

kohustusid süüdistatavad tasuma õigusabi eest Advokaadibüroole Aivar Pilv 114 007 eurot 56 senti

ning Advokaadibüroole Glikman, Alvin ja Partnerid 389 383 eurot 45 senti e kokku 503 391 eurot 1

sendi. Ringkonnakohtus pidi Credit Union OÜ maksma Advokaadibüroole Indela & Elunurm 47 939

eurot 76 senti. Kassatsioonimenetluses kohustus Credit Union OÜ tasuma Advokaadibüroole

Lentsius & CASUS 4608 eurot ja Advokaadibüroole Indela & Elunurm 33 871 eurot e kokku 38 479

eurot.

270. Kuivõrd KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüditunnistava kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu, jäävad kohtueelse ja maakohtu menetluse kulud süüdistatavate kanda.

Tähendust ei ole sellel, et kolleegium kvalifitseerib Vladimir Tšaštšini teo mõneti teisiti kui

prokuratuur ja ringkonnakohus. Kolleegium nõustub prokuratuuri ja ringkonnakohtuga, et Vladimir

Tšaštšini tegu on kuritegu ja see on süüdistatavale hüvitamiskohustuse panemiseks piisav (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-13, p 19 ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 1062).

271. Edasikaebemenetlustes tasutud õigusabikulude puhul tuleb seevastu lähtuda KrMS §-des 185 ja

186 kajastuvast põhimõttest, et süüdistatav võib eeldada, et tema asi lahendatakse õigesti esimese

astme kohtus ja edasikaebemenetluses peab ta kandma vaid põhjendamatust kaebusest tingitud

menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-10-09, p 61).

272. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja leidis õigesti, et tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1

jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Menetluskulu on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi seoses

kriminaalmenetlusega tekkinud valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu, mis on mõistliku

suurusega. Kolleegiumi meelest luges ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludeks liiga väikese

summa OÜ Credit Union poolt kaitsjatele makstud tasust.

273. Kõigepealt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et mitmes köites sisalduvaid

mitmesaja lehekülje pikkusi kaitsjate teese tuleb lugeda ebamõistlikult mahukateks: kaitsjad oleksid

pidanud oma väiteid esitama kokkuvõtlikumalt ja lühemalt. Seega saab pidada mõistlikult kulutatuks

üksnes osa rahast, mida OÜ Credit Union tasus kaitsjatele ringkonnakohtule esitatud teeside

koostamise eest.

274. Samuti on Riigikohus päri ringkonnakohtuga, et mõistlik ei ole kogu tasu, mis maksti

kaitsjatele süüdistatavatega nõu pidamise eest. Umbes nelja ja poole kuu jooksul (2013. aasta jaanuari

keskpaigast kuni mai lõpuni) pidasid kaitsjad süüdistatavatega vanglas ja telefonitsi nõu ligi

neljakümnel korral (kd 105, tl 201–206). Ehkki klientidega suhtlemine on kaitsetaktika

kujundamiseks ja menetlusdokumentide koostamiseks vajalik, ei ole sedavõrd suures mahus

konsultatsioonid põhjendatud.

275. Kassaatoritega tuleb nõustuda, et süüdistatavatele ei saa ette heita prokuröri apellatsioonile

vastamise õiguse kasutamist. Arvestades seda, et maakohtu otsus oli enam kui sada lehekülge pikk ja

apellatsioon

üle

kaheksakümne

leheküljeline,

ei

ole

seitsmekümne

lehekülje

pikkune

apellatsioonivastus iseenesest ebamõistlikult pikk. Siiski on ringkonnakohtul õigus selles, et

apellatsioonivastuses korratakse paljus maakohtu seisukohti ja seetõttu ei olnud kogu tasu, mida OÜ

Credit Union kaitsjatele apellatsioonivastuse koostamise eest maksis, õigusteenuse osutamiseks

vajalik.

276. Eelnevat kokku võttes on kolleegium nõus ringkonnakohtuga, et enamikku

apellatsioonimenetluses OÜ Credit Union poolt kaitsjatele makstud tasust ei saa pidada

menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Siiski on põhjendatud kaitseväide, et mõistlikuks

tuleb pidada enam kui vaid 22 tunni kestel tehtud kaitsjate tööd (kaitsjate tunnihind on 110 eurot,

millele lisandub käibemaks – sellise tunnihinnaga saab 3000 euro eest teha u 22 tundi tööd).

Kolleegiumi hinnangul tuleb mõistlikuks lugeda 100 tundi kaitsetööd. Seega oli menetluskulu suurus

apellatsioonimenetluses 13 200 eurot, sh käibemaks (110 x 100 = 11 000 + 2 200). KrMS § 185 lg 1

järgi jääb see kulu riigi kanda.

277. Et Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, jäävad kassatsioonimenetluse

kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda. Kolleegiumi hinnangul ei saa kogu OÜ Credit Union

poolt kaitsjatele makstud raha pidada mõistlikuks e menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.

278. R. Otsa viitab menetluskulude hüvitamise taotluses kriminaalasja mahukusele ja keerukusele.

Kolleegium nõustub, et tegu on keskmisest märksa mahukama ja keerukama asjaga. Siiski tuleb

märkida, et kaitsjad said end asja sisuga kurssi viia juba enne Riigikohtu menetlust, mistõttu saab

mahukuse ja keerukuse argumentidele tugineda kassatsioonimenetluses üksnes oluliste mööndustega.

279. Kaitsjatasu mõistlikkust analüüsides tuleb silmas pidada, kuivõrd olulisel määral kohus

kaitsjate väiteid arvesse võtab (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

14-14, p 1058). Praeguses asjas ei olnud enamik kassatsiooniväiteid kolleegiumi hinnangul

põhjendatud.

280. Eelnevast lähtudes leiab Riigikohus, et mõistlikuks tuleb pidada kolmandikku OÜ Credit

Union poolt kaitsjatele makstud tasust. Seega jääb riigi kanda süüdistatava poolt Advokaadibüroole

Lentsius & CASUS makstud tasust 1536 eurot, sh käibemaks (4608 : 3 = 1536), ja Advokaadibüroole

Indela & Elunurm tasutust 11 290 eurot 33 senti, sh käibemaks (33 871 : 3 = 11 290,33), e kokku 12

826 eurot 33 senti.

(3) Kokkuvõte

281. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud

osas uue otsuse ning muudab osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhistusi. Kassatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)