3-1-1-56-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-56-15

Otsuse kuupäev

19. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale

Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Tannar Touarti süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-8641

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tannar Touarti kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, kassatsioon

Teised

kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Leelet

Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari

2015. a otsus Tannar Touarti süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi.

2. Mõista Tannar Touart süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. detsembri 2014. a otsusega mõisteti Tannar Touart süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 1 järgi ja teda karistati 1-aastase vangistusega. KarS § 73 alusel jättis maakohus

karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et T. Touart ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu.

1.1. T. Touart mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja

valdamises. Ta omandas kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne

3. märtsi 2014 kella 03.03 tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldavaid kanepiõisikuid (marihuaanat)

massiga 0,12 grammi ning 25,8 grammi puhast GHB-d sisaldavat vedelikku. Nimetatud narkootilisi

aineid hoidis T. Touart ebaseaduslikult enda juures kuni 3. märtsini 2014 kella 03.03-ni, mil ta

Tallinnas aadressil Xxxx-Xxxxx XX kinni peeti ja narkootilised ained temalt ära võeti.

1.2. T. Touarti kaitsja avaldas maakohtus, et T. Touarti süüdimõistmine on ne bis in idem-põhimõttest

tulenevalt välistatud. Seda põhjusel, et T. Touartit oli eelnevalt kohtuvälise menetleja 15. mai 2014. a

otsusega väärteoasjas nr 2316,14,002211 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende

lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 alusel juba karistatud narkootilise ja psühhotroopsete aine

ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses. Kaitsja hinnangul on väärteo- ja kriminaalmenetluse

esemeks sisuliselt samad elulised asjaolud.

1.3. Maakohus leidis, et väärteomenetluses ei karistatud T. Touartit sama teo eest.

Kriminaalmenetluses süüdistatakse T. Touartit suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus

omandamises ja valdamises. Väärteomenetluses tehtud otsusega on aga T. Touartit karistatud üksnes

narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku tarvitamise eest. Narkootilise aine omamise eest

T. Touartit väärteo korras karistatud ei ole. Kohus märkis, et narkootilise aine tarvitamise eest ongi

võimalik karistada ainult NPALS § 151 järgi, kuna suurt kogust ei ole ühel isikul üldjuhul võimalik

tarvitada – NPALS § 3 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene

kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

1.4. T. Touart on väärteo korras karistamata marihuaana ja GHB ebaseadusliku omandamise ning

valdamise eest ja talle ei ole kriminaalmenetluses esitatud narkootilise aine eelneva tarvitamise

süüdistust. Maakohtu hinnangul ei tule narkootilise aine tarvitamist, omandamist ja valdamist

käsitada ühtse teona. Narkootilise aine tarvitamise puhul ei ole tegemist omandamise või valdamisega

kaasneva passiivse käitumisaktiga. Narkootilise aine tarvitamine eeldab lisaks aine omandamisele ja

valdamisele veel eraldi aktiivset käitumist – isik peab narkootilist ainet ise enda organismi viima.

Samas ei eelda narkootilise aine tarvitamine alati selle eelnevat omandamist või valdamist näiteks

juhtudel, kui kolmas isik pakub narkootilist ainet. Maakohtu hinnangul tugineb tema seisukoht

Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-88-02.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Touarti kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja T. Touarti KarS § 184 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kaitsja

argumenteeris oma taotlust järgmiselt.

2.1. Jõustunud otsusega väärteoasjas nr 2316,14,002211 on T. Touartit karistatud NPALS § 151 lg 1

alusel narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses.

Väärteoasja otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja sõnaselgelt väljendunud, et T. Touartit

karistatakse vaid narkootilise aine väikeses koguses tarvitamise eest. Karistatava teona kirjeldatakse

üldsõnaliselt narkootilise aine käitlemist väikeses koguses. Isegi juhul, kui T. Touartit oleks karistatud

vaid narkootilise aine väikeses koguses tarvitamise eest, on teda juba karistatud narkootilise aine

käitlemise eest, kuna NPALS § 2 p 3 kohaselt loetakse käitlemiseks muu hulgas ka tarbimist.

Riigikohus on kriminaalasjades nr 3-1-1-4-04 ja 3-1-1-17-13 märkinud, et teoühtsuse põhimõttest

tulenevalt ei või isikut iga narkootilise aine käitlemise osateo eest eraldi karistada.

2.2. Kuigi Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-88-02 käsitanud eraldiseisvate tegudena ühelt poolt

omandamist ja hoidmist ja teiselt poolt tarvitamist, on Riigikohtu praktika kohaselt ühe teoga

teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast ja sama õigushüve ründavat käitumisakti

on kantud ühisest tahtlusest ning need on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral

seotud, et kogu käitumine on kolmanda isiku jaoks objektiivselt vaadeldav ühtse teona. Seetõttu

tulebki narkootilise aine omandamist, hoidmist ja tarbimist käsitada ühe teona. T. Touart omandas ja

hoidis narkootilist ainet tarbimise eesmärgil, narkootilise aine muu käitlemine vaid kaasnes

tarbimisega. Tuvastatud asjaolude kohaselt leidsid omandamine, hoidmine ja tarbimine aset 2‒3 tunni

jooksul ja seda ka ruumilises mõttes piiratud territooriumil Tallinna vanalinnas. Kõigi tegudega

rünnati sama õigushüve, milleks nii NPALS § 151 lg 1 kui ka KarS § 184 lg 1 puhul on rahvatervis.

2.3. Maakohtu otsuses väidetakse, et NPALS § 3 lg 3 kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse

aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

Seetõttu ei ole võimalik isikut võtta vastutusele KarS § 184 lg 1 järgi suures koguses narkootilise aine

tarvitamise ees. Isikut on võimalik narkootilise aine tarvitamise eest karistada üksnes NPALS § 151

järgi. Kohus ei põhjenda, millel ülaltoodud seisukoht põhineb, mistõttu ei ole kohtu arutluskäik

jälgitav. Kaitsja on seisukohal, et KarS § 184 lg-s 1 sätestatud "muu ebaseadusliku käitlemisena" on

käsitatav igasugune käitlemistegu, sh tarbimine. Kui isik on näiteks omandanud ja hoiab suurt kogust

narkootilist ainet ning on tarbinud ja tarbib seda regulaarselt, siis on õiguslikult lubamatu olukord,

kui lisaks kriminaalkaristusele aine omandamise ja hoidmise eest karistatakse teda ka

väärteomenetluses sellise aine tarbimise eest.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kohtu

põhjendused on järgmised.

3.1. Kuigi väärteomenetluses tehtud otsuses ja kriminaalmenetluses esitatud süüdistuses seisneb

T. Touarti tegu narkootilise aine käitlemises, ei kattu erinevate menetluste ulatus. Väärteoasja

otsusega karistati T. Touartit selle eest, et ta "eelnevalt", s.o enne seda, kui politseiametnikud ta kinni

pidasid, tarvitas narkootilist ainet. Kriminaalkorras süüdistatakse T. Touartit sama marihuaana ja

GHB koguse käitlemises, s.o omandamises ja valdamises, mis kinnipidamisel tema juurest leiti.

Seega ei hõlma kriminaalmenetluses esitatud süüdistus narkootilise aine selle osa käitlemist, mille

T. Touart oli kinnipidamise hetkeks ära tarvitanud. Väärteomenetluses tehtud otsusega ei ole

T. Touartit karistatud selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas ja valdas 0,12 grammi marihuaanat

ning 62,89 grammi 41% GHB-sisaldusega vedelikku. Väärteo kirjelduses on märgitud: "Isik oli

eelnevalt tarvitanud ja omas ebaseaduslikult narkootilist või psühhotroopset ainet väikeses koguses."

Edasisest põhjendusest nähtub aga, et väärteoasja otsusega karistatakse T. Touartit üksnes

narkootilise aine (tetrahüdrokannabinool ja GHB) tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta. Selles

otsuses on selgitatud, et väärteo kirjelduses sisaldunud narkootilise aine ebaseadusliku omamise osas

menetlus lõpetati teos kuriteotunnuste ilmnemisel VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel. Nimelt selgus

ekspertiisi tulemusena, et T. Touarti valdusest leitud narkootilised ained moodustasid suure koguse.

3.2. T. Touarti valdusest leitud GHB ja marihuaana kogust ning ära tarvitatud GHB-d ja marihuaanat

ei saa käsitada ühtse tervikuna. Aine tarvitamist mitte ainult tohtis, vaid tuligi käsitada eraldiseisva

teona. Õige on maakohtu seisukoht, et narkootilise aine tarvitamise ja selle suure koguse

omandamise, valdamise vmt käitlemise puhul ei saa rääkida teoühtsusest põhjusel, et narkootilise

aine tarvitamine on alati karistatav NPALS § 151 lg 1 alusel, mitte aga KarS § 184 lg 1 alusel.

NPALS § 151 lg 1 räägib narkootilise või psühhotroopse aine kogusest üksnes selle aine

ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise puhul. Seevastu narkootilise või

psühhotroopse aine tarvitamise puhul kogust kindlaks määratud ei ole.

3.3. KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu

ning NPALS § 2 p 3 nimetab ühe käitlemisviisina ka tarvitamist. Sellest võib esmapilgul jääda mulje,

et narkootilise aine tarvitamine on karistatav ka KarS § 184 lg 1 järgi tingimusel, et narkootilise aine

kogus on suur. Kuivõrd aga NPALS § 151 lg 1 nimetab koosseisupärase teona konkreetselt

narkootilise aine tarvitamist ega sea seejuures vastutust sõltuvusse aine kogusest, on see erinorm

KarS § 184 suhtes. Riigikohus on korduvalt analoogsetes olukordades, kus mingi tegu on hõlmatud

kuriteokoosseisu üldisema kirjeldusega, kuid mida kirjeldab täpsemalt väärteokoosseis, asunud

seisukohale, et erinormina tuleb kohaldada väärteokoosseisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-11, p 13 jj ning 12. juuni 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-52-12, p 13).

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Kassatsioonis taotleb kaitsja vandeadvokaat T. Veer maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist

ning T. Touarti õigeksmõistmist.

4.1. KarS § 184 lg-s 1 olid võimalikud käitlemisteod enne 1. jaanuari 2015 esitatud avatud

kataloogina. Alates 1. jaanuarist 2015 kasutatakse normi dispositsioonis vaid üldist väljendit

"ebaseaduslik käitlemine". Käitlemine on defineeritud NPALS § 2 p-s 3: narkootiliste või

psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine jne. Eeltoodust

nähtuvalt sisaldab narkootilise aine käitlemise mõiste ka narkootilise aine tarbimist. Kuivõrd

T. Touartit on väärteomenetluses juba karistatud narkootilise aine käitlemise eest, siis tema

karistamine narkootilise aine käitlemise eest kriminaalkorras on KarS § 2 lg-s 3 sätestatud ne bis in

idem-põhimõtte oluline rikkumine.

4.2. Käesoleval juhul on T. Touarti ühtsest, terviklikust käitumisaktist (süüteost) rebitud välja üks

narkootilise aine käitlemise akt ning määratud talle selle eest karistus väärteomenetluses, kuigi see

karistus oleks pidanud neelduma võimalikus kriminaalkaristuses. Kaitsja hinnangul oleks T. Touarti

suhtes alustatud väärteomenetlus tulnud teos kuriteotunnuste ilmnemisel lõpetada kogu ulatuses,

mitte osaliselt. Kuivõrd väärteomenetlust jätkati ja T. Touartile määrati karistus, ei ole T. Touarti

kriminaalkorras karistamine enam õiguspärane.

4.3. Kui isik on omandanud ja valdab suurt kogust narkootilist ainet ning on tarbinud ja tarbib seda

regulaarselt, siis õiguslikult on lubamatu olukord, kui isikut karistatakse lisaks kriminaalkaristusele

aine omandamise ja hoidmise eest ka väärteo korras sama aine tarbimise eest. KarS § 3 lg 5 sätestab,

et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes

kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.

5. Prokurör asus kassatsioonivastuses seisukohale, et süüdimõistvat kohtuotsust tehes ei ole

ebaõigesti

kohaldatud

materiaalõigust

ega

rikutud

kriminaalmenetlusõigust.

Tallinna

Ringkonnakohus on otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki kaitsja kassatsioonis tõstatatud

küsimusi. Riigikohus on seda temaatikat varem käsitlenud ja ringkonnakohus viitab asjakohastele

otsustele. Kassaatori mittenõustumine kohtu järeldustega ei ole kohtuotsuse tühistamise alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in

idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks

tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on

õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem

hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. Lisaprotokolli selle artikli

teises lõikes on sätestatud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil selline

taasalustamise võimalus on riigisiseses seaduses ette nähtud ja "kui on tõendeid uutest või

äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit

mõjustada".

7. Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu

legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud

kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava

asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat

(manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema

täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude

uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et

pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma

uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus

asjas nr 3-4-1-10-04, p 14).

8. Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas

sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari

2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli

esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul,

kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus

asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist

tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad

järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku

kaitse

mitte

ainult

teistkordse

karistamise,

vaid

ka

uue

menetluse

eest.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidis 18. jaanuari 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-57-09, et selline

tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele (vt otsuse p 17). Riigikohus pidas viidatud asjas

mitmekordse menetlemise ja karistamise keelu rikkumise tuvastamisel oluliseks, et mõlemas

kohtuotsuses kirjeldatu järgi heideti süüdistatavale ette narkootilise aine käitlemise organiseerimist

ning otsuste kohaselt langes täielikult kokku kuritegude toimepanemise aeg. Seega tuleb faktilisi

asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava

paragrahvi dispositsiooniga.

II

9. Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt

sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel

määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva

teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui

koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks

loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a

otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3; 21.oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04, p 10.4; 21. veebruari

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5 ja 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15). See

tähendab muu hulgas ka seda, et isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega

paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud

ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise,

hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada.

10. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne,

saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu

sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist. Viidatud sättes on käitlemise mõistega

hõlmatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine,

vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine,

säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine, tasu

eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule. Eeltoodust nähtuvalt sisaldab narkootilise aine

käitlemise mõiste ka narkootilise aine tarbimist.

11. KarS § 184 lg 1 (ei teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis ega alates 1. jaanuarist 2015. a

kehtivas redaktsioonis) ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat

loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina

kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu.

Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks

kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab kuriteo objektiivsete tunnuste

realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet

eelnevalt omandamata. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo

toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks

ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud

osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine

ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul

KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul

moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 6. märtsi 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-17-13, p 13.3).

12. Arutatavas kriminaalasjas on tuvastatud, et T. Touart omandas ja valdas suures koguses

narkootilist ainet ning oli osa omandatud ainest enne kinnipidamist ära tarvitanud. Süüdistatav ei

vaidlusta asjaolu, et 3. märtsi 2014 öösel mõne tunni jooksul ostis kanepit, mida ta suitsetas ning

hiljem ostis GHB-d ja tarvitas ka seda. Kohtud tuvastasid, et ainete omandamine, valdamine ja

tarbimine toimus 2‒3 tunni kestel ning nimetatud käitlemisaktid leidsid aset ruumilises mõttes

piiratud territooriumil Tallinna vanalinnas.

13. Objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tähendab kirjeldatud käitumine järgmisi käitlemise osategusid:

T. Touart omandas suures koguses narkootilist ainet, tarvitas sellest tuvastamata koguse ära ning

valdas ainet, kuni see temalt ära võeti. Maakohus on tuvastanud, et vahetult pärast kanepit sisaldava

kapsli omandamist tarvitas T. Touart ainet koos isikutega, kellelt ta selle ostis. Seega aine käitlejate

ring piirnes T. Touarti ja müüjatega ning aine edasiandmise eesmärki ei ole tuvastatud. Sellest

omakorda järeldub, et T. Touart omandas ja valdas narkootilist ainet tarbimise eesmärgil, st tema

tahtlus oli suunatud narkootilise aine tarbimisele, ülejäänud tegevused, mida samuti saab käsitada

narkootilise aine käitlemisena, olid sellega kaasnevad ja tarbimise eesmärgi realiseerimiseks

vajalikud käitumisaktid. Arvestades nende asjaoludega, ei saanud T. Touart narkootilise aine

käitlemise osategusid teineteisest lahus toime panna, st tarvitamist ilma aine omandamise ja

valdamiseta. Kõigi tegudega rünnati sama õigushüve, milleks on nii NPALS § 151 lg 1 kui ka

KarS § 184 lg 1 järgi rahvatervis. Õiguslikus mõttes on T. Touarti käitumise puhul seega tegemist ühe

teoga.

14. Ringkonnakohus leidis, et T. Touarti valdusest leitud GHB ja marihuaana kogust ning ära

tarvitatud GHB-d ja marihuaanat ei saa käsitada ühtse tervikuna ja et tarvitamist mitte ainult tohtis,

vaid tuligi käsitada eraldiseisva teona. Kuigi T. Touartit süüdistatakse üksnes äravõetud ainekoguse

omandamises ja valdamises, ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga.

Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt toimus vähemalt narkootilise aine GHB tarvitamine

ajal, mil T. Touart oli suure koguse ainet juba omandanud. Tarvitamine on käitlemise üks osategu,

mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide

jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik

käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses

oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui

tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta.

Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist.

15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et NPALS § 151 lg 1 ei näe ette vastutust üksnes narkootilise aine

väikeses koguses tarvitamise eest, vaid narkootilise aine tarvitamise eest, sõltumata tarvitatud aine

kogusest. Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja

vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja

pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult

narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema

valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata.

Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise

eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine

ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine

ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on

tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS

§ 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine

ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse

mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest

tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut

üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS

§ 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet

väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki.

16. Eelöeldust tulenevalt on arutatavas asjas tegemist ühe teoga, mis seisnes narkootilise aine suures

koguses ebaseaduslikus käitlemises ja mille ühe osateo eest on T. Touartit jõustunud kohtuvälise

menetleja otsusega juba karistatud. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et sellises olukorras T. Touarti

karistamine ka kriminaalkorras rikub mitmekordse karistamise keeldu. Seetõttu rahuldab kolleegium

kassatsiooni, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning mõistab T. Touarti narkootilise aine suures

koguses käitlemise süüdistuses õigeks.

(allkirjastatud digitaalselt)