3-1-1-58-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-15

Otsuse kuupäev

19. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Avo Kangro süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

9. veebruari

2015.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-1141

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Avo Kangro kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Sirle Melk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsus Avo Kangro süüditunnistamises

KarS § 201 lg 1 järgi nelja Dunlop SP Sport MAxx rehvi, tiibvärava automaatika komplekti

WG2 ja 2209,59 liitri diislikütuse omastamises ning saata kriminaalasi selles osas uueks

arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 18. detsembri 2014. a otsusega tunnistati Avo Kangro süüdi karistusseadustiku §

201 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 73 alusel 3-aastase

katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

2. A. Kangrot süüdistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et olles ajavahemikul 3. aprillist 1997 kuni

16. märtsini 2009 OÜ Avoterm juhatuse liige ja ajavahemikul 20. juunist 2000 kuni 15. maini 2007

sama ettevõtte osanik, pööras ta novembrist 2006 kuni märtsini 2009 jätkuva teona ebaseaduslikult

enda ja kolmandate isikute kasuks talle ettevõtte juhatuse liikmena usaldatud OÜ Avoterm vara

1 683 110,70 krooni (107 570,37 euro) väärtuses, s.o suures ulatuses. Täpsemalt heideti A. Kangrole

ette järgmist.

2.1. Olles OÜ Avoterm Aqua (kuni 7. juunini 2007 ärinimega OÜ Avoterm Aravete) juhatuse liige ja

osanik, korraldas A. Kangro 2006. a novembris OÜ Avoterm Aqua poolt 8. novembri 2006. a arve nr

611117 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm. Arve sisuks oli seadmete rent summas 482 000

krooni (30 805,41 eurot) ning mille alusel tasus OÜ Avoterm A. Kangro korraldusel 8. novembril

2006 pangaülekandega maksekorraldusega nr 174 OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole Hansapangas

500 000 krooni (31 955,82 eurot), millest 482 000 krooni (30 805,41 eurot) moodustas tasu seadmete

rendi eest. Tegelikkuses OÜ Avoterm mingeid seadmeid OÜ-lt Avoterm Aqua ei rentinud ning

nimetatud tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult 482 000 krooni (30 805,41 eurot) talle

usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;

2.2. OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikme ja osanikuna korraldas A. Kangro ajavahemikul 31. märtsist

31. maini 2007 OÜ Avoterm Aqua poolt 31. märtsil 2007 arve nr 703184 koostamise ja esitamise

OÜ-le Avoterm. Arve sisuks oli 168 tonni põlevkiviõli müümine OÜ-le Avoterm summas 470 400

krooni (30 064,04 eurot) ning selle alusel tasus OÜ Avoterm A. Kangro korraldusel 31. mail 2007

pangaülekandega OÜ Avoterm Aqua arvelduskontole SEB Pangas 470 400 krooni (30 064,04 eurot).

Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua ja OÜ Avoterm vahel müügitehingut ei toimunud ning arvel kirjas

olevat põlevkiviõli OÜ Avoterm Aqua üle ei andnud. Eelpoolnimetatud tegevusega pööras A. Kangro

ebaseaduslikult 470 400 krooni (30 064,04 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ

Avoterm Aqua (Avoterm Aravete) kasuks;

2.3. OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikme ja osanikuna korraldas A. Kangro 30. aprillil 2007 OÜ

Avoterm Aqua arve nr 704099 koostamise ja esitamise OÜ-le Avoterm, mille sisuks oli Renault S130

kütuseveoki (registreerimismärgiga 119AUS) müümine OÜ-le Avoterm summas 190 000 krooni (12

143,21 eurot). OÜ Avoterm tasus A. Kangro korraldusel 14. juunil 2007 pangaülekandega OÜ

Avoterm Aqua arvelduskontole Hansapangas 500 000 krooni (31 955,82 eurot), millest 190 000

krooni (12 143,21 eurot) moodustas tasu nimetatud veoki eest. Kuivõrd aprillis 2007 oli nimetatud

kütuseveoki turuväärtus 76 400 krooni (4 882,85 eurot), pööras A. Kangro ebaseaduslikult 113 600

krooni (7 260,36 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm

Aravete) kasuks;

2.4. OÜ Avoterm Aqua juhatuse liikmena korraldas A. Kangro ajavahemikul 1. juunist kuni 7.

augustini 2007 OÜ Avoterm Aqua 1. juuni 2007 arve nr 706191 koostamise ja esitamise OÜ-le

Avoterm. Arve sisuks oli muu hulgas Rõngu Aia tänava viie elamu vaheline soojustorustik

maksumusega 480 000 krooni (30 677,59 eurot) ning selle arve alusel tasus OÜ Avoterm

ajavahemikul 1. juunist kuni 7. augustini 2007 A. Kangro korraldusel OÜ-le Avoterm Aqua

tasaarvelduse teel 480 000 krooni (30 677,59 eurot). Tegelikkuses OÜ Avoterm Aqua Tartumaal

Rõngu alevikus Aia tänava viie elamu vahelist ega muud soojustorustikku ei ehitanud ja arvel

näidatud mahus ei rahastanud. Selle tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult 480 000 krooni (30

677,59 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid OÜ Avoterm Aqua (Avoterm Aravete)

kasuks;

2.5. Kasutades ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas A. Kangro veebruaris 2008 Keisei Racing

OÜ-lt nelja rehvi Dunlop SP Sport Maxx 91 soetamise isiklikeks vajadusteks. Selleks lasi ta koostada

Keisei Racing OÜ-l 28. veebruaril 2008 OÜ Avoterm nimele tasumiseks summas 7663,59 krooni

(489,79 eurot) arve-saatelehe nr 20070783, mille alusel OÜ Avoterm tasus 4. märtsil 2008

pangaülekandega A. Kangro korraldusel Keisei Racing OÜ arvelduskontole nr 221029256407

Swedbankis 7663,59 krooni (489,79 eurot). Nimetatud rehve kasutas A. Kangro isiklikes huvides,

millega pööras 7663,59 krooni (489,79 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid

ebaseaduslikult enda kasuks;

2.6. OÜ Axatem osanikuna korraldas A. Kangro 1. aprillil 2008 äriruumi üürilepingu lisa nr 1

sõlmimise OÜ Avoterm ja OÜ Axatem vahel. Sellega kohustus üürnik, s.o. OÜ Avoterm, alates

1. maist 2008 maksma OÜ-le Axatem Viljandimaal Karksi-Nuias Viljandi mnt 5 OÜ Axatem

kinnistul asuvate kontoriruumide eest üüri senise 5000 krooni asemel 12 000 krooni (766,94 eurot)

kuus. Eespool nimetatud lepingu lisas märgitud üürihind ei vastanud turuhinnale, ületades seda

vähemalt 7000 krooni võrra ühes kuus. Äriruumi üürilepingu lisa nr 1 alusel tasus OÜ Avoterm

A. Kangro korraldusel ajavahemikul 19. juunist 2008 kuni 13. märtsini 2009 Swedbanki ja SEB

Panga arvelduskontolt OÜ Axatem arvelduskontole Nordea Pangas kokku 10 korral iga kuu 14 160

krooni (koos käibemaksuga), kokku 141 600 krooni, millest vähemalt 82 600 krooni ületas kehtivat

üürimäärade turuhinda (15–25 krooni/m2). Kirjeldatud tegevusega pööras A. Kangro ebaseaduslikult

vähemalt 82 600 krooni (5279,10 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm rahalisi vahendeid

põhjendamatult tasutud üürimaksetena OÜ Axatem kasuks;

2.7. Kasutades ametipositsiooni OÜ-s Avoterm, korraldas A. Kangro aprillis 2008 tiibvärava

automaatika komplekti WG2 isiklikes huvides soetamise. Sungate Fence OÜ esitas 6. aprillil 2008

OÜ-le Avoterm arve nr 2080453 summas 7 990 krooni (510,65 eurot). Selle arve alusel tasus OÜ

Avoterm 17. aprilli 2008. a pangaülekandega A. Kangro korraldusel Sungate Security/Fence OÜ

arvelduskontole 7 990 krooni (510,65 eurot). Tiibvärava automaatika komplekti WG2 kasutas A.

Kangro isiklikes huvides, millega pööras 7 990 krooni (510,65 eurot) talle usaldatud OÜ Avoterm

rahalisi vahendeid enda kasuks;

2.8. Olles OÜ Avoterm vastutavas kasutuses olnud bensiinimootoriga mootorsõidukite BMW X6

(registreerimismärgiga 001 MEX) ja BMW 750I (registreerimismärgiga 455 MLP) kasutaja

ametisõitudeks ning tankides AS-ilt Alexela Oil OÜ-le Avoterm väljastatud kütusekaardiga nr 203 –

7084110100012211 bensiini nimetatud sõidukitele, tankis A. Kangro ajavahemikul 11. augustist 2007

kuni 15. detsembrini 2008 AS-i Alexela Oil tanklates sama kaardiga isiklikes huvides diislikütust

kokku 2209,59 liitrit, summas 38 857,26 krooni (2483,43 eurot), mille eest OÜ Avoterm tasus AS-ile

Alexela Oil. Kirjeldatud tegevusega pööras A. Kangro enda kasuks talle OÜ Avoterm juhatuse

liikmena usaldatud vara 38857,26 krooni (2483,43 euro) väärtuses OÜ Avoterm rahalistest

vahenditest soetatud diislikütust.

3. Maakohus mõistis A. Kangro õigeks süüdistuse osas, mis puudutas turuhinnast kallimalt ja näiliku

tehingu alusel 30. aprillist kuni 14. juunini 2007 Renault S130 kütuseveoki müüki OÜ-lt Avoterm

Aqua OÜ-le Avoterm, samuti 2008. ja 2009. aastal turuhinnast oluliselt kallimalt OÜ Avoterm

üürimaksete maksmist temaga seotud äriühingule OÜ Axatem, kuivõrd nende tegude toimepanemine

ei olnud piisavalt tõendatud. Ülejäänud süüdistuse osas leidis kohus, et süütegude toimepanemine on

üheselt tõendatud.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kangro kaitsja, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ja A. Kangro õigeksmõistmist. Muuhulgas märgitakse apellatsioonis, et tuvastamata on

jäetud A. Kangrole süüks arvatud tegude subjektiivne koosseis ehk A. Kangro soov panna need teod

toime otsese või kaudse tahtlusega (kriminaaltoimiku 7. köide, tl 134). Alternatiivselt taotles apellant

kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel, kuna A. Kangrole süüks arvatavad teod

pandi toime 6–8 aastat tagasi. Peale selle taotles kaitsja maakohtus kantud 1/4 õigusabikulude

väljamõistmist riigilt seoses A. Kangro osalise õigeksmõistmisega.

5. Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

Ringkonnakohtu otsusega tunnistati A. Kangro süüdi KarS § 201 lg 1 järgi nelja Dunlop SP Sport

MAxx rehvi, tiibvärava automaatika komplekti WG2 ja 2209,59 liitri diislikütuse omastamises. Teda

karistati vangistusega 8 kuuks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel katseajaga 18 kuud

tingimuslikult täitmisele pööramata. Samuti mõisteti Eesti Vabariigilt A. Kangro kasuks välja valitud

kaitsjale kohtueelses menetluses ning esimese astme kohtumenetluses makstud tasu katteks 2172

eurot ja apellatsioonimenetluse makstud tasu katteks 250 eurot. Apellatsioon rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. A. Kangro oli OÜ Avoterm ainuosanik 14. juunini 2007. Lähtudes Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 sedastatust ei saa

ainuosanik osaühingu arvelt omastamist toime panna. Nimetatust tulenevalt tuleb A. Kangro õigeks

mõista süüdistuse punktides, mis puudutavad tehnika renti, põlevkivi ostu OÜ-lt Avoterm Aqua ja

Rõngu soojustorustiku rajamisega seotud kulude eest tasumist. Ülejäänud omastamisepisoodide osas

puudub A. Kangro õigeksmõistmiseks alus.

5.2. Mõistliku menetlusaja nõuet ei ole rikutud, kuna A. Kangrole esitati kahtlustus alles 3. novembril

2011 ja menetlusega ei ole põhjendamatult viivitatud.

5.3. Kaitsja märgib õigustatult, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel

õigeksmõistmisel või menetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on

tekkinud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või kriminaalmenetlus

lõpetatakse. Kuivõrd maakohus mõistis A. Kangro õigeks kahes talle esitatud kaheksast

omastamisepisoodist ja arvestades nende episoodide mahtu ning kaalukust, nõustub ringkonnakohus

apellandi seisukohaga, et riigilt tulnuks mõista A. Kangro kasuks välja 25% tema poolt kantud

õigusabikuludest. Maakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt on A. Kangro tasunud advokaat

M. Sikutile õigusabiteenuse osutamise eest kokku 8 688 eurot, mida ringkonnakohus peab mõistliku

suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seega tuleb A. Kangrole mõista maakohtu menetluses

kulutatud õigusabitasude katteks välja 2172 eurot (sh käibemaks). Apellatsioonimenetluses valitud

kaitsja poolt osutatud õigusabiteenuse eest tuleb aga A. Kangrole välja mõista 250 eurot. Seda

põhjusel, et õigeksmõistmine rajanes ainuüksi Riigikohtu asjassepuutuva praktika muutusel, millele

on kaitsja apellatsioonis pööranud tähelepanu minimaalselt, piirdudes üksnes otsusele viitamise ning

selle tsiteerimisega. Peamine osa apellatsiooni mahust keskendub ülejäänud kolmele episoodile,

kusjuures eeskätt korratakse seal juba maakohtus esitatud kaitseteese ja apellatsioon jäi selles osas

tagajärjetuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, taotledes A. Kangro

õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud kolmes kuriteos. Samuti vaidlustab kaitsja ringkonnakohtu

menetluskulude otsustuse. Alternatiivselt taotletakse kriminaalasjas menetluse lõpetamist KrMS §

2742 alusel. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1. A. Kangro süü ei ole tõendatud. Otsus on rajatud oletustele. Kohtud ei ole arvestanud asjas

esinevate kahtlustega, jättes need süüdistatava kasuks tõlgendamata. Kohtud on pannud süütuse

tõendamise koormise lubamatult A. Kangrole, rikkudes sellega süütuse presumptsiooni. Asjas ei ole

kogutud mitte ühtegi kindlat tõendit selle kohta, et A. Kangro oleks kasutanud ettevõtte rehve

isiklikuks otstarbeks. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et süüdistatav oleks ettevõttele kuuluvat

diislikütust kasutanud oma otstarbeks. Üksnes asjaolu, et aastaid hiljem ei ole A. Kangro piisava

selgusega suutnud tõendada, milliste transpordivahendite tarbeks konkreetset diislikütust kasutati, ei

tähenda, et tema süü omastamise toimepanemises oleks tõendatud. Süütuse tõendamise koormist ei

saa panna süüalusele. Nimetatu on aga selgelt väljaloetav ringkonnakohtu ja selle aluseks olevast

maakohtu otsuse põhjendustest. Asjas ei ole ümber lükatud A. Kangro selgitusi selle kohta, et

tiibvärava automaatika eest tasus ta sularahas ettevõtte kassasse.

6.2. Ühegi süüks arvatud kuriteo puhul ei ole maa- ega ringkonnakohus tuvastanud subjektiivset

koosseisu. Selliselt toimides on rikutud põhjendamiskohustust.

6.3. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A. Kangro õigeks veel kolmes kuriteoepisoodis ja seega

lõpptulemina suures osas süüdistusest tervikuna. Kaitsja on esitanud nimetatud kuriteoepisoodide

osas maakohtule ka muid sisulisi vastuväiteid. Nii on kaitsja väitnud, et omastamise koosseis puudub

tingimustes, kus kontserni kuuluva ettevõtte omanik on teinud varakäsutusi tema omandis ja kontrolli

all olevate ettevõtete varaga ning omandisuhtest tulenevalt ei saa olla tegemist omastamise koosseisu

realiseerumisega. Kassaatori üheks põhiliseks kaitsepositsiooniks on kestvalt olnud samad

seisukohad, mida on pidanud õigeks ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 5. detsembri 2014. a otsuses

kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14. Seetõttu ei ole sisuliselt õige väita, et ringkonnakohtu õigeksmõistev

otsus on tingitud ainult Riigikohtu praktika muutumisest, mitte aga kaitsja vastavatest seisukohtadest.

6.4. A. Kangro on mõistetud õigeks enamikus kuriteoepisoodides ning süüdistuse tervikmahust

(süüdistusakti kohaselt oli A. Kangro kuriteoga tekitatud kahju 1 683 110, 7 krooni ehk 107 570,37

eurot) on ta jäänud süüdi ainult marginaalse 3483,87 euro suuruse summa omastamises, mis

moodustab süüdistuse tervikmahust 3,2%. Vastavalt sellele oleks kassaatori arvates pidanud

vähenema ka tema kulud õigusabile ja ringkonnakohus oleks pidanud A. Kangro kasuks välja

mõistma õigusabikuludest (10 032 eurot) 96,8% ehk siis 9 710,98 eurot.

6.5. Kuna kriminaalmenetlus on A. Kangro suhtes kestnud alates 2009. a augustist, seega enam kui

5,5 aastat, on möödunud menetluse mõistlik aeg ja seetõttu taotlebki kaitsja alternatiivselt (kui

kaitsealuse isiku õigeksmõistmise taotlus jääb rahuldamata) kriminaalasjas menetluse lõpetamist

KrMS § 2742 alusel.

7. Kassatsioonile esitatud vastuses märgib prokurör, et kaitsja on peaasjalikult korranud nii maa- kui

ka ringkonnakohtus esitatud argumente, mida on kohtud põhjalikult käsitlenud ning millele nad on

ammendavalt vastanud. Prokurör palub jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsuse

muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Esmalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega (ringkonnakohtu otsuse p-d 6-8), et

praeguses asjas ei ole sedastatav selline mõistliku menetlusaja riive, mis tingiks KrMS §-s 2742

sätestatud meetme kohaldamist – kriminaalasjas menetluse lõpetamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole

olukord menetlusaja mõistlikkuse küsimuses muutunud ka kassatsioonimenetluse ajaks, mil

ringkonnakohtu otsuse tegemisest on möödunud umbes 4 kuud.

9. Kassatori teise põhiväite kohaselt on kokkuvõtvalt A. Kangro ette heidetava teo toimepanemine

nõuetekohaselt tuvastamata; kohtuotsused rajanevad oletustele; kahtlused on jäetud süüdistatava

kasuks tõlgendamata ja süütuse presumptsiooni rikkudes on süü puudumise tõendamise kohustus

pandud süüdistatavale. Seda etteheidet vaagides märgib kolleegium järgnevat.

9.1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites korduvalt tsiteeritud KrMS § 363 lg 5 ei võimalda

Riigikohtul enesel asuda tuvastama uusi faktilisi asjaolusid võrreldes maa ja/või ringkonnakohtu

poolt tuvastatuga. Küll aga on Riigikohtu pädevuses anda menetlusõiguslik hinnang sellele, kas ja

kuivõrd on maa- ja ringkonnakohus nn faktikohtutena põhjendanud enda seisukohti kriminaalasja

lahendamiseks

oluliste

faktiliste

asjaolude

tuvastatuks

lugemisel

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 10).

9.2. Kolleegiumi hinnangul on alusetud kassaatori etteheited, mis puudutavad A. Kangro nende

tegude objektiivse koosseisu tuvastatust, milles on ta lõppkokkuvõttes ringkonnakohtu poolt süüdi

tunnistatud. Kõnealuste tegude objektiivse koosseisu tuvastamisel ei ole kolleegium hinnangul

menetlusõigust rikutud. Nõustuda tuleb ka ringkonnakohtu otsuse p-s 15 märgituga, et kohtupraktika

kohaselt ei pea ringkonnakohus vastama apellandi neile väidetele, millele maakohtu otsuses on

ammendavalt juba vastatud ja millega ringkonnakohus nõustub.

9.3. Nõustuda tuleb aga kassaatoriga selles, et kohtud ei ole pidanud vajalikuks eraldi tegeleda

A. Kangrole süüksarvatud tegude subjektiivse koosseisu tuvastamise ja selle põhjendamisega.

Maakohtu otsuses ei sisaldu selgeid seisukohavõttusid subjektiivse koosseisu tuvastatuse küsimuses.

Ringkonnakohtu otsust lugedes võib küll möönda, et apellandi väiteid kummutades on otsuse punktis

21 soovitud avaldada muuhulgas mittenõustumist apellandiga ka süüdistataval tahtluse puudumise

osas. Kolleegiumi arvates sellest siiski ei piisa ja seda eriti olukorras, kus subjektiivse koosseisu

käsitlemata jätmist on ka otsesõnu apelleeritud. Ühtegi lauset, millest nähtuks A. Kangrole süüks

arvatud tegude subjektiivse koosseisu tuvastatust, ringkonnakohtu otsuses ei sisaldu.

9.4. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest.

Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku

küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-148-03, p 10.1; 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-

04, p 10.1; 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05, p 7 ja 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-

1-49-09, p 9). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada

süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes

selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite

kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub

alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise

subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse

tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2010. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-10, p 6.4). Kuna KarS § 201 lg 1 realiseerimiseks on isiku käitumise

subjektiivses teokoosseisus vaja tuvastada vähemalt kaudne tahtlus objektiivse koosseisu tunnuste

osas (KarS § 16 lg 4), pidanuks sellekohased põhjendused sisalduma juba maakohtu otsuses.

9.5. Subjektiivse koosseisu käsitlemata jätmist on maakohtule ette heidetud juba apellatsioonis.

Ringkonnakohtu otsuses on jäetud sellele etteheitele põhjendamatult vastamata. Kolleegiumi

hinnangul on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 - § 306

lg 1 p 1 mõttes.

10. Ka subjektiivse koosseisu tuvastamine on faktilise asjaolu tuvastamine KrMS § 363 lg 5 mõttes,

ja korrates eelnevalt p-s 9.1 märgitut, Riigikohus ise selleks pädev ei ole. Arvestades, et subjektiivse

koosseisu käsitlus puudub juba maakohtu otsuses, tuleks KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatu kohaselt

saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse. Praeguses asjas oleks see aga ilmselgelt

ebaotstarbekas. Seda põhjusel, et ringkonnakohus on objektiivse koosseisu tuvastamise tasandil

olulisel määral ja õigesti maakohtu otsust muutnud. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata tagasi

ringkonnakohtule tuvastamaks A. Kangrole süüksarvatud tegude subjektiivset koosseisu.

II

11. Kassatsioonis leitakse kokkuvõtvalt, et kuna õigeksmõistmiste tulemina on A. Kangrole

süüksarvatud kuritegudega tekitatud kahju vähenenud 96,8%, oleks ringkonnakohus pidanud riigilt

tema kasuks välja mõistma ka samas (seega 96,8%) ulatuses õigusabikulusid ehk siis 9 710,98 eurot.

Õigesti on nenditud ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 26, et kohtupraktika kohaselt jäävad

süüdistatava

osalisel

õigeksmõistmisel

riigi

kanda

ka

õigeksmõistmise

osale

vastavad

kriminaalmenetluse kulud. Millises ulatuses täpselt jäävad osalisel õigeksmõistmisel kulud riigi

kanda – see on kohtu igakordse hindamise küsimus. Nõuet, et kohtukulude riigi kanda jätmisel peaks

tagama sellise üks-ühese vastavuse kuriteoga tekitatud kahju vähenemise protsendi ja õigusabi riigilt

väljamõistmise protsendi vahel, ei tulene ei seadusest ega kohtupraktikast.

12. Maakohtu otsusega mõisteti A. Kangro osaliselt õigeks, kuid temalt menetluskulude

väljamõistmisel jäeti sellega arvestamata. Apellatsiooni alusel asus ringkonnakohus seda viga

parandama. Ringkonnakohus nentis esmalt, et maakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt on

A. Kangro tasunud kaitsja M. Sikutile õigusabi teenuse osutamise eest kokku 8 688 eurot.

Ringkonnakohus pidas seda summat mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.

Hinnates maakohtu poolse osalise õigeksmõistmise ulatust süüdistuse kogumahust leidis

ringkonnakohus, et A. Kangrole tuleb maakohtu menetluses osutatud õigusabi kuludest välja mõista

aga 25% - seega koos käibemaksuga 2 172 eurot. Kolleegiumi arvates puudub Riigikohtul õiguslik

alus seada kahtluse alla A. Kangrole just selle summa väljamõistmise õigsust.

13. Apellatsioonimenetluses tehtud kulude katteks taotles vandeadvokaat M. Sikut mõista riigilt

A. Kangro kasuks välja koos käibemaksuga 1 344 (sh käibemaks) eurot. Ringkonnakohus mõistis

selle summa asemel välja 250 eurot. Kohus põhjendas menetluskulude nimetatud summas

väljamõistmist sellega, et kaitsja vaidlustas kuus omastamise osategu, millest kolme osas

ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni ja mõistis A. Kangro õigeks. Kuivõrd kohtu hinnangul oli

osaline õigeksmõistmine tingitud peaasjalikult Riigikohtu vastavast praktikast ja kuna kaitsja kordas

muus osas maakohtus esitatud argumente, ei olnud õigustatud kaitsjatasu täies ulatuses hüvitamine.

14. Ringkonnakohtu

otsuses

ei

sisaldu

viiteid

menetlusseaduse

sätteile,

millest

on

apellatsioonimenetluses tehtud kulude hüvitamise otsustamisel lähtutud. Ringkonnakohtu otsuse p-st

27 võib aru saada ka nii, et ringkonnakohus on sisuliselt ekslikult lähtunud KrMS §-des 181 ja 182

sätestatust, aga oleks pidanud juhinduma KrMS §-st 185. Praeguses asjas tühistas ringkonnakohus

osaliselt maakohtu otsuse ja tegi seega KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi. Vastavalt KrMS §

185 lg-le 1 kannab menetluskulud sellisel juhul riik. Seega oleks riigilt pidanud välja mõistetama

kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud. Kuid samas tuleb KrMS § 185 kohaldamisel arvestada

KrMS § 175 lg 1 p-ga 1, mis keelab ebamõistliku suurusega menetluskulude väljamõistmise. Valitud

kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles

see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata

ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega

varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates

tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 45),

ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi

2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3). A. Kangro kaitsja apellatsioon rahuldati

osaliselt. Kaitsja jäi peamiselt maakohtu menetluses esitatud teeside juurde. Seda arvestades leiab

kolleegium kokkuvõtvalt, et kuigi ringkonnakohtu mõttekäigu kõik etapid apellatsioonimenetluses

tehtud kulude hüvitamise otsustamisel ei ole nõuetekohaselt jälgitavad, puudub alus väiteks, et

ringkonnakohtu kõnealune otsustus oleks ebaseaduslik.

16. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb ka kassatsioonimenetluse

kulu KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda jätta. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A.

Kangrole kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise ja esitamise eest makstud

tasu 576 eurot (sh käibemaks). Kolleegium peab seda kassatsioonimenetluses mõistliku suurusega

tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja see tuleb A. Kangrole KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada.

17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6, tühistab riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2015. a otsuse Avo Kangro

süüditunnistamises KarS § 201 lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/