3-1-1-55-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-55-15

Otsuse kuupäev

18. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi Priit Kotka (Kotkas) karistamises liiklusseaduse

§ 230 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsus väärteoasjas nr 4-

14-6186

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Kotka kaitsja vandeadvokaadi abi Indrek Kukk,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsus Priit Kotka karistamises liiklusseaduse

§ 230 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Priit Kotka kasuks välja 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida prefektuuri 16. juuli 2014. a otsusega karistati Priit Kotkast liiklusseaduse (edaspidi LS)

§ 230 lg 1 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut (ehk 100 eurot) selle eest, et ta rikkus möödasõidu

nõudeid. Kohtuvälises menetluses tuvastatu kohaselt sooritas P. Kotkas 16. juunil 2014 kell 12.20

Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Tallinna-Narva mnt 188,2. km-l liiklusmärgi „Möödasõidu keeld“

mõjupiirkonnas möödasõidu sõiduautost Kia Ceed registrimärgiga XXX XXX. Oma tegevusega

rikkus P. Kotkas LS § 16 lg-s 2 sätestatud kohustust.

2. P. Kotkas esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse, milles taotles karistusotsuse

tühistamist. Ta väitis, et järgis kõiki liiklusreegleid ja politseinikud andsid peatumismärguande selle

tõttu, et ta sooritas möödasõitu mitmest sõidukist korraga. Kui ta oli selgitanud politseinikule, et

sõidukite kolonnist möödasõit ei ole enam keelatud, muutsid politseinikud peatamise põhjust ja

väitsid, et seadusrikkumine seisnes möödasõidus keelumärgi mõjupiirkonnas. Sellise etteheite

alusetust võivad kinnitada ka kaasreisijatena sõidukis viibinud S. K. ja M. L.

3. Viru Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata ja

esitatud kaebus rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad järgmised.

3.1. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud tunnistajate J. V.-i, M. Z. ja O. K. usaldusväärsete

ütlustega. Politseinikud J. V. ja M. Z. tegid Tallinna-Narva maanteel liiklusjärelevalvet. J. V.-i ütluste

kohaselt sõitsid nad koos M. Z.-ga Sillamäelt Narva linna suunas. Nende ees sõitis veel 3-4 autot.

Nähtavus oli hea ja kõik liiklusmärgid hästi nähtavad. Tunnistaja märkas menetlusaluse isiku

sõidukit, mis hakkas teistest autodes mööda sõitma, ja üks autodest, millest menetlusalune isik

möödasõitu tegi, oli möödasõitu keelava liiklusmärgi juures. Möödasõitu keelavad liiklusmärgid

pannakse mõlemale poole teed, mistõttu pole võimalik neid märkamata jätta. Kuna menetlusalune

isik rikkus möödasõidu nõudeid, otsustati tema sõiduk märgutuledega peatada. Sõiduk, millest

menetlusalune isik keelava liiklusmärgi mõjualas mööda sõitis, oli Kia Ceed registrimärgiga XXX

XXX. Ka M. Z. andis samasisulisi ütlusi. O. K. selgitas aga, et ta sõitis sõiduautoga Kia Ceed

registrimärgiga XXX XXX mööda Tallinna-Narva maanteed Sillamäelt Narva suunas. Möödasõitu

keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas sõitis temast mööda helebeež maastur ja kohe peale maasturit

möödus temast politseisõiduk, millel olid sisse lülitatud sinised ja punased vilkurid. Maastur peatus

politsei märguande peale parempoolsel teepeenral ja tunnistaja jätkas oma sõitu. Tunnistajate J. V.-i,

M. Z. ja O. K. ütlused on loogilised, järjepidevad, üksikasjalikud ja kooskõlas teiste toimiku

materjalidega. J. V.-i ja M. Z. ütlused on konkreetsed ja täpsed ning O. K. ütlused on nendega

kooskõlas. J. V. ja M. Z. kirjeldasid, kus ja kuidas möödasõitu keelav liiklusmärk asub, ning nägid,

kui menetlusalune isik kõnealuse keelumärgi mõjupiirkonnas möödasõitu tegi.

3.2. S. K. ja M. L.-i ütlused pole usaldusväärsed. S. K. on P. Kotka abikaasa ja M. L. on P. Kotka

sõber. Seega on nad menetlusaluse isikuga lähedastes suhetes ja menetluse lõpptulemusest huvitatud.

Samuti ei ole tunnistajate ütlused loogilised. Nii väitis S. K., et ta istus menetlusaluse isiku sõidukis

tagaistmel, jälgis tähelepanelikult liiklusmärke ja on kindel, et P. Kotkas ei rikkunud möödasõidu

nõudeid. Samas ei osanud S. K. nimetada, milliseid teisi liiklusnõudeid ja -märke P. Kotkas järgis.

M. L. kinnitas samuti, et P. Kotkas lõpetas möödasõidu enne seda keelavat liiklusmärki, ning väitis, et

ta sõidab mööda seda teed tihti ja teab, kus möödasõitu keelav liiklusmärk asub. Siiski oli tunnistajal

raskusi selgitamisega, kas liiklusmärk asub Sillamäe piires või sealt väljaspool. Lisaks väitis

tunnistaja, et möödasõitu keelav liiklusmärk asub üksnes paremal pool teed. Eeltoodu tõttu pole

võimalik S. K. ja M. L.-i ütlusi otsuse tegemisel arvesse võtta. Kõrvale tuleb jätta ka menetlusaluse

isiku paljasõnalised ütlused.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni P. Kotka kaitsja

vandeadvokaadi abi Indrek Kukk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja

järgmist.

4.1. Maakohus avaldas alusetult tunnistaja O. K. kohtuvälises menetluses antud ütlused. Riigikohtu

senise praktika kohaselt on tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel lubatav vaid juhul,

kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel

põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 291. O. K.-l

polnud kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuvat põhjust.

4.2. Maakohus tugines otsuse tegemisel põhjendamatult J. V.-i ja M. Z. ütlustele. Kuna menetleja ei

tohi KrMS § 66 lg 2 kohaselt tõendiallikas olla, on J. V.-i ja M. Z. ütlused tõendina lubamatud.

Samuti on need ebausaldusväärsed. Kõigepealt on J. V.-i ütlused vastuolus väärteotoimikus asuva

fototabeliga. Tunnistaja väitis, et möödasõitu keelav liiklusmärk asub mõlemal pool teed, kuid

fototabelist nähtuvalt asus kõnealune liiklusmärk vaid tee paremas servas. Samuti ei suutnud J. V. ega

M. Z. vastata maakohtu istungil ühelegi täpsustavale küsimusele, mis väljus 16. juunil 2014 nende

endi poolt kirja pandud teksti piiridest. Kumbki politseinik ei osanud selgitada, miks ei töötanud

politseiautol salvestusseade, ja M. Z. väitis algul, et 16. juunil 2014 polnudki politseiautol

salvestusseadet. Lisaks mäletas M. Z. maakohtu istungil küll sõidukite registrimärke, kuid ei suutnud

meenutada autodevahelist kaugust, kaamera olemasolu politseisõidukis, lindistuse olemasolu, seda,

mida ta menetlusalusele isikule peatatud auto akna juures rääkis, ega seda, kas menetlusaluse isikuga

autos viibinud isikud kuulati üle või mitte. Viimaks kinnitas J. V. asjaolusid, mida ta ei saanud teada,

ja väitis, et M. Z. teatas menetlusalusele isikule sõiduki kinnipidamise põhjuse. J. V. ei viibinud aga

koos M. Z.-ga menetlusaluse isiku sõiduki juures.

4.3. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemine P. Kotka poolt pole tõendatud. Tunnistajate S.

K. ja M. L.-i ütluste kohaselt lõpetas menetlusalune isik möödasõidu enne keelumärgi mõjupiirkonna

algust. Maakohus rikkus aga KrMS § 61 lg-t 1, andis politseiametnike ütlustele võrreldes teiste

tõenditega suurema kaalu ning jättis menetlusaluse isiku, S. K. ja M. L.-i ütlused alusetult kõrvale.

4.4. Maakohtu seisukoht, et S. K. ütlused pole loogilised, on meelevaldne. Kohtuvälise menetleja

esindaja esitas S. K.-le maakohtu istungil seosetuid ja arusaamatuid küsimusi ning maakohtul polnud

alust tunnistaja vastustest lähtudes tunnistaja usaldusväärsusele sellist hinnangut anda. Samuti ei ole

eluliselt usutav, et S. K. annaks kohtus valeütlusi, et päästa oma abikaasa 100-eurosest trahvist.

Lisaks pole maakohus selgitanud, miks ta peab ebausaldusväärseks M. L.-i ütlusi. M. L. on

õiguskuulekas isik, kes on OÜ C omanik ja juhatuse liige ning tema juhitav ettevõte on Eesti

Vabariigile ja mitmele kohalikule omavalitsusele usaldusväärne partner. Menetlusaluse isikuga on

M. L. kokku puutunud üksnes töö tõttu.

4.5. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust ka sellega, et saatis asjasse puutuvatele

isikutele kohtukutsed välja 26. septembril 2014, kuigi võttis väärteoasja menetlusse alles 3. oktoobril

2014. VTMS §-de 121 ja 122 kohaselt tuleb kaebus kõigepealt menetlusse võtta ja kohtulikule

arutamisele määrata ning alles seejärel saab kutsed välja saata.

5. Kassatsioonile tähtaegset vastust ei esitatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja etteheited O. K. ütluste avaldamise osas põhjendatud. Riigikohus

on varasemas praktikas märkinud, et tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav

vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda

mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. augusti 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-10, p 15). Praeguses asjas

avaldas maakohus O. K. kohtuvälises menetluses antud ütlused ilma tema istungile ilmumata jäämise

põhjusi hindamata. Seoses sellega selgitab kolleegium, et tunnistaja ülekuulamise vajadus

kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud

ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega

küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse

õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik.

Kuna maakohus tugines menetlusaluse isiku süüküsimuse lahendamisel O. K. kohtuvälises

menetluses antud ütlustele, mõjutas eelkirjeldatud viga ka kohtuotsuse tegemist ja on seega käsitatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

7. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust sellegagi, et tugines menetlusalusele isikule

etteheidetava teo tehiolude tuvastamisel M. Z. ütlustele. M. Z. kuulas väärteoasja kohtuvälises

menetluses üle nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistajad J. V.-i ja O. K., mistõttu tuleb teda käsitada

praeguse asja menetlejana. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja

ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll

VTMS § 313 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses

tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid

väärteoprotokollis. Praeguses asjas ei koostanud M. Z. aga väärteoprotokolli. Järelikult tuleb

menetlusalusele isikule etteheidetava teo tehiolusid puudutavate ütluste osas lähtuda tema puhul

KrMS § 66 lg-st 2. Kokkuvõtlikult on M. Z. ütlused menetlusalusele isikule etteheidetava teo

tehiolude osas tõendina lubamatud, mistõttu oleks maakohus pidanud need kohtuotsuse tegemisel

kõrvale jätma.

8. Kolleegiumi arvates tuleb maakohtu otsus eelkirjeldatud väärteomenetlusõiguse rikkumiste tõttu

tühistada. Ülejäänud kassatsiooni väidetega kolleegium aga ei nõustu. Nimelt võib kohus tunnistada

VTMS § 150 lg 2 kohaselt oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumise, kui see on toonud kaasa

ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Praeguses asjas märgib kaitsja küll seda, et maakohus

saatis asjasse puutuvatele isikutele kohtukutsed välja enne kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale

esitatud kaebuse menetlusse võtmist, kuid ei selgita, kuidas selline tegevus mõjutas väärteoasja

lõpplahendit.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsuse ja saadab väärteoasja

Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohus osaliselt. Väärteoasja

uuel arutamisel peab maakohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja O. K. uuesti kohtusse

kutsuma. Juhul, kui tunnistaja istungile ei ilmu, on tema ütlusi võimalik avaldada siis, kui ilmumata

jäämiseks on mõjuv põhjus.

10. P. Kotka kaitsja I. Kukk esitas Riigikohtule taotluse hüvitada P. Kotkale seoses

kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu 360 eurot (sh käibemaks 60 eurot). Arve

kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 3 tundi. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse

väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja

§ 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toiming P. Kotka kaitsmiseks

vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna

Riigikohus tühistab maakohtu otsuse, süüdistatav on aga kohustatud hüvitama üksnes sellise

apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust kaebusest

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-14, p 9), tuleb

riigil hüvitada P. Kotkale tekkinud kassatsioonimenetluse kulu.

(allkirjastatud digitaalselt)