3-1-1-59-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-59-15 Otsuse kuupäev 18. juuni 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos Kohtuasi Väärteoasi Erki Uba karistamises liiklusseaduse § 224 lg 2 ja § 207 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsus väärteoasjas nr 4-14-9913 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Erki Uba kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Martin Traat, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 20. mai 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsus Erki Uba lisakaristuse osas. 2. Mõista Erki Ubale lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. 3. Muus osas jätta otsus muutmata. 4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 5. novembri 2014. a otsusega karistati Erki Uba selle eest, et ta juhtis 18. oktoobril 2014 kell 19.09 mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades. Nimelt oli E. Uba väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 0,63 milligrammi ühe liitri kohta, millega ta rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime väärteo LS § 224 lg 2 järgi (mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi). Samuti ei olnud E. Uba auto läbinud tähtajaks tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Seeläbi rikkus menetlusalune isik LS § 73 lg 2 ja pani toime LS §-le 207 vastava väärteo. Kohtuväline menetleja arvestas karistust kergendava asjaoluna E. Uba kahetsust ja karistas teda karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi 225 trahviühiku e 900 eurose trahviga. LS § 224 lg 3 p 1 järgi võeti menetlusaluselt isikult lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõigus kuueks kuuks. 2. Otsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse, milles palus vähendada põhikaristust ja jätta lisakaristus kohaldamata. E. Uba tunnistas rikkumist ja kahetses süüd. Ta eeldas ekslikult, et oli öö

läbi kestnud peol tarvitatud alkoholist kaineks saanud, ega uskunud, et võib enesele ja teistele ohtlik olla. Teda ei ole varem karistatud. Õiglane oleks, kui karistus oleks määratud keskmises määras e 175 trahviühikut (LS § 224 lg 2 puhul on keskmine määr 150 ja § 207 puhul 25 trahviühikut). Samas võiks karistus veelgi leebem olla: aktuaalse karistuspraktika kohaselt 105 trahviühikut. Ta vajab juhtimisõigust tööks, sest on veokijuht. Selline rikkumine enam ei kordu. Tal ei olnud kaasas alkomeetrit ja ta ei teadnud, et selle saab osta tanklast. Ka politseinikud pidasid teda kaineks, sest alkomeetrisse lasti tal puhuda kolm korda. Kuivõrd ta liigub sõiduautoga harva, ei tulnud ta selle peale, et ülevaatus on tegemata. Tema sissetulek on väike, mistõttu ta ei suuda 900 eurot korraga tasuda. 3. Põhja prefektuuri esindaja selgitas, et kolm korda lasti E. Ubal mõõtevahendisse puhuda seetõttu, et esimene kord kasutati indikaatorvahendit ja järgmised korrad tõenduslikku alkomeetrit. Tõenduslikku alkomeetrisse on vaja puhuda vähemalt kaks korda. E. Uba oli tarvitanud palju alkoholi ega saa end vabandada ettevaatamatusega. 4. Harju Maakohtu 11. veebruari 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Küll aga lubas kohus E. Ubal tasuda rahatrahvi osamaksetena ühe aasta jooksul. Kohtu hinnangul realiseeris menetlusalune isik LS § 224 lg 2 objektiivse koosseisu. Et E. Uba oli terve öö alkohoolseid jooke tarvitanud, ei tegutsenud ta ettevaatamatult, vaid tahtlikult. On üldteada, et kui isik tahab olla täiesti kindel oma kainuses, ei tohi ta autorooli istuda enne 24 tunni möödumist alkoholitarvitamise lõppemisest. Lisakaristuse kohaldamine on õige, sest paljud autojuhid arvavad, et pärast alkoholi tarbimist on normaalne autot juhtida. E. Uba käitumine näitab tema üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse. Paljasõnaline on väide, et ta ei teadnud, et alkomeetreid on võimalik osta tanklatest. E. Uba joove oli üle keskmise suur. Asjaolule, et tal on juhtimisõigust vaja töös ja lapse transportimiseks, oleks menetlusalune isik pidanud mõtlema varem. Alkoholi joonud autojuhid on väga ohtlikud. Joobes juhtimine on muutunud massiliseks ja seda ei saa tolereerida. Lisakaristus on seetõttu õigustatud. Ei ole eluliselt usutav, et väidetavalt pidevalt oma last transportiv E. Uba ei ole sõiduautot kuigivõrd kasutanud ja et tal oli tehnoülevaatuse tegemata jäämine lihtsalt meelest läinud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Uba kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Martin Traat, kes taotleb menetlusaluse isiku karistamist väiksema trahviga ja lisakaristuse kohaldamata jätmist. Rahatrahv tuleks mõista sanktsiooni keskmises määras (175 trahviühikut) või kehtivat karistuspraktikat arvestades isegi alla selle (105 trahviühikut). Juhtimisõigust ära võtta ei tohiks. Näiteks jäetakse esimest korda lubatud alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtinud inimestele Lõuna prefektuuris juhtimisõigus alles. Õigusriigis ei ole normaalne, et karistuse suurus sõltub sellest, millises piirkonnas isik kinni peetakse. 6. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani, et maakohtu otsus on seaduslik. Sanktsiooni keskmist määra ületava põhikaristuse määramine oli põhjendatud seetõttu, et E. Uba realiseeris kahe väärteo koosseisu ja ta ületas lubatud alkoholi piirmäära oluliselt. Seadus

võimaldab lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta juba esimese rikkumise korral. Purjuspäi auto juhtimine on levinud ja ohtlik süütegu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Väärteoasjas ei vaielda selle üle, et E. Uba pani toime LS § 224 lg-s 2 ja §-s 207 sätestatud väärteod. Küll aga on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohal, et E. Uba karistus ei ole seadusega kooskõlas. 8. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14– 15.1 ja 19. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. Nõustuda ei saa kassaatoriga selles, et E. Ubale määratud karistus ületab tema süüd tulenevalt sellest, et ühe piirkonna menetlejad väidetavalt karistavad lubatud alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtinud isikuid leebemalt, kui menetlusalust isikut praegu karistati. Ka juhib kolleegium tähelepanu sellele, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Sama põhimõte kehtib ka väärteokaristust määrava kohtuvälise menetleja ametniku jaoks. 9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et E. Uba süü LS § 224 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemisel on keskmisest suurem. Süü suurusele viitab esiteks see, et E. Uba väljahingatavas õhus oli LS § 224 lgs 2 sätestatud vahemiku ülemisele määrale lähedane alkoholisisaldus. Teiseks kõneleb keskmisest suuremast süüst see, et E. Uba sõitis autoga, mille tehnonõuetele vastavuse kontroll oli läbimata, ja pani sellega toime ka LS §-s 207 sätestatud väärteo. 10. Ka nõustub kolleegium maakohtuga selles, et E. Uba võis LS § 224 lg 3 p 1 järgi karistada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1- 122-13, p-d 9 ja 11). Siiski ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära ületades esimest korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas 3-1-1- 122-13, p 11). 11. LS § 224 lg 3 p 1 järgi võib alkoholi piirmäära ületades sõiduki esmakordse juhtimise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. LS § 224 lg 2 sanktsioon näeb sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni ette ka põhikaristusena rahatrahvi ja aresti kõrval. Maakohus, valides E. Uba teole vastavaks põhikaristuseks LS § 224 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemise eest rahatrahvi keskmist määra ületavas suuruses,

mõistis lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise keskmises määras. Maakohus põhjendas lisakaristuse kohaldamist ja määra sellega, et E. Uba süü on keskmisest suurem (ülemmäära lähedane alkoholisisaldus väljahingatavas õhus, tehnonõuetele mittevastav sõiduk ja hoolimatu suhtumine toimepandud teosse) ja et joobes juhtimine on massiline rikkumine, mis ohustab kaasliiklejaid. 12. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). 13. Kolleegiumi hinnangul on maakohus E. Ubale lisakaristuse mõistmist põhjendades tuginenud peamiselt üldpreventiivsetele kaalutlustele. Maakohus on küll tuvastanud õigesti keskmisest suurema teosüü, mis annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks, kuid tema otsusest ei nähtu eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb E. Ubalt juhtimisõigus ära võtta kuueks kuuks. Sealjuures ei saa viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist liikluseeskirjadesse, nagu maakohus praegu teinud on. Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ongi seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul. Nii nagu kohtuväline menetleja, on ka maakohus tuvastanud, et E. Uba kahetseb oma tegu. Lisaks tuleb arvestada, et põhikaristusena sama pikaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmine vastaks keskmisele teosüüle. Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa E. Ubale mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul E. Uba süü suurust. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui E. Ubal praeguses asjas. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses, samuti on LS § 224 lg-s 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda. 14. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb E. Uba lisakaristuse osas tühistada. Kolleegiumi hinnangul tuleb keskmisest raskema põhikaristusega karistatud E. Ubale kohaldada lisakaristust selle alumises määras. Seetõttu mõistab kolleegium E. Ubale lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. E. Uba põhikaristuse vähendamiseks ei ole alust. Selles osas vastab LS § 224 lg 2 ja § 207 järgi mõistetud 225 trahviühiku suurune rahatrahv menetlusaluse isiku süüle. 15. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes väärteomenetluse seadustiku § 174 p-le 8 ja § 175 p-le 1, tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsuse E. Uba väärteoasjas LS § 224 lg 2 järgi lisakaristuse osas ning mõistab menetlusalusele isikule uue lisakaristuse. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)