3-1-1-53-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-53-15

Määruse kuupäev

17. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

3. märtsi

2015.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-14-1549

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo ja

kannatanu AS-i Estravel esindaja vandeadvokaat Tõnu

Meidra, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Süüdistatava

Jevgeni

Mletško

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi Aivar Kello

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2015. a määruse põhiosa, asendades ringkonnakohtu

määruse kriminaalmenetluse lõpetamist puudutavad õiguslikud põhistused käesoleva määruse

põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebused jätta rahuldamata.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Jevgeni

Mletškole määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus)

eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 13. märtsi 2014. a määrusega anti Jevgeni Mletško kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 280 lg 1, § 209 lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises. Sama määrusega võeti menetlusse kannatanu AS-i Estravel tsiviilhagi ja

jäeti rahuldamata kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuritegude aegumise ning

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kriminaalasja arutati 24. novembrist 2014 kuni 2.

detsembrini 2014. Seejärel lahkus maakohus nõupidamistuppa kohtuotsust tegema.

2. Viru Maakohtu 9. jaanuari 2015. a määrusega lõpetati J. Mletško suhtes kriminaalmenetlus

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742 lg 1 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus põhjendas määrust järgmiselt.

2.1 Kohtuasi ei ole keeruline, sest kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuriteod. Menetluse

jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale ei hoidunud, kuid

kohtueelne uurimine kestis sellele vaatamata põhjendamatult pikka aega. Süüdistuse kohaselt pandi

kuriteod toime 26. detsembril 2007 ja 10. novembril 2009. Kohtueelset menetlust alustati 2008. aastal

ja see viidi lõpule 2013. a lõpus. Objektiivseid takistusi kohtueelse uurimise kiiremaks lõpetamiseks

ei olnud. Kohtuliku arutamise ettevalmistamisel tõstatas kaitsja küsimuse mõistliku menetlusaja

möödumise kohta, kuid siis leidis kohus, et võimaliku rikkumise saab heastada kergema karistuse

mõistmisega. Kohtuliku arutamise tulemusena selgus, et süüdimõistva otsuse korral ei oleks

mõistliku menetlusaja ületamine heastatav ka kergema karistuse mõistmisega, kuna J. Mletško süü

suurus vastaks sanktsiooni alammäärale. Muul viisil rikkumine heastatav ei ole.

2.2 Kohtulikul arutamisel uuriti kõiki tõendeid ja seetõttu saaks teha kohtuotsuse, kuid tõenäoliselt

vaidlustaksid menetlusosalised selle ringkonnakohtus. Kõnealusel põhjusel ei ole kriminaalasja lõplik

lahendamise aeg ennustatav. Kriminaalmenetlus hakkas süüdistatava olukorda mõjutama 2008. aastal.

2014. a detsembriks on menetlus kestnud üle 5 aasta. Nendel põhjustel tuleb kriminaalmenetlus

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

3. Viru Maakohtu 14. jaanuari 2015. a määrusega täiendati 9. jaanuari 2015. a määruse resolutiivosa

küsimuses, mis puudutab riigi kanda jäetud menetluskulu. Rahuldamata jäeti kaitsja taotlus tuvastada,

et süüdistataval on õigus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

4. Viru

Maakohtu

määruse

peale

esitasid

määruskaebuse

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Irina Karo, kannatanu ja J. Mletško kaitsja. Prokurör ja kannatanu taotlesid

määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule samas või

teises kohtukoosseisus. Kaitsja taotles määruse tühistamist ja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2015. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et J. Mletško kuulati kahtlustuses KarS § 344

lg 1, § 345 lg 1 ja § 209 lg 1 järgi üle 6. novembril 2009. Kriminaalasja materjalist ei nähtu

objektiivseid takistusi kohtueelse uurimise kiiremaks lõpuleviimiseks. Prokuröri määruskaebuses ei

osutata asjaoludele, mis kinnitaksid, et tegemist oli keerulise kohtueelse menetlusega ja et

kriminaalasja menetlemine venis just sellel põhjusel. J. Mletško kahtlustatavana ülekuulamisest kuni

tema kohtu alla andmiseni on möödunud 4 aastat ja 4 kuud. Esimese kuriteo toimepanemisest on

möödunud üle seitsme aasta. Eelnev tähendab, et kohtueelse menetluse kestus oli ebamõistlikult pikk.

Mõistliku menetlusaja möödumine ei ole seotud süüdistatava käitumisega. Maakohus vaagis karistuse

kergendamist ja võttis arvesse, et kriminaalasja arutamine on alles esimese astme kohtus ning et

menetlusosalised vaidlustavad tõenäoliselt kohtuotsuse apellatsioonimenetluses. Seega oli ainuke

võimalus kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör I. Karo ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra. Määruskaebuste

esitajad taotlevad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks. Lisaks taotleb prokurör jõustada Viru Maakohtu 14. jaanuari 2015. a määrus, millega

jäeti rahuldamata J. Mletško kaitsja taotlus süüdistatavale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks.

6.1 Prokuröri põhiväited on järgmised.

6.1.1 Kohtuasja esemeks olevad teise astme kuriteod on õiguslikult keskmisest oluliselt keerulisemad

ja mahukamad. J. Mletško pani kuriteod toime ajavahemikul 24. oktoobrist 2007 kuni 10. novembrini

2009. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kohtueelse uurimise muutis mahukamaks

kriminaalmenetluse alustamine KarS § 334 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Selle kahtlustusega seotud kuriteod

pandi toime 24. oktoobrist 2007 kuni 1. septembrini 2008 ja kriminaalmenetlus nende tegude osas

lõpetati 2013. a septembris. Seejärel saadeti süüdistusakt kohtusse. Prokuratuur nõustus kriminaalasja

lahendamisega lihtmenetluses või kriminaalmenetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel. Sellega

ei olnud aga nõus süüdistatav. Ka ei hinnanud ringkonnakohus väidet, et J. Mletško esitas 10.

novembril 2009 valeandmeid Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele, vältimaks talle kuuluvate

sõidukite arestimist kriminaalmenetluses, takistades sellega kohtueelset uurimist. Lisaks ei

analüüsitud vaidlustatud määruses sisuliselt, miks peab mõistliku menetlusaja ületamisele reageerima

kõige äärmuslikuma vahendiga, milleks on kriminaalmenetluse lõpetamine.

6.1.2 Menetluse mõistlik aeg ei ole möödunud, kuigi menetlusele kulunud aega tuleb arvestada

karistuse mõistmisel. Jõustunud kohtuotsuseni saab jõuda lähiajal, kuna maakohus on kõiki tõendeid

uurinud. Kuritegude aegumistähtajast ei ole üle kahe kolmandiku möödunud. Ka ei taotlenud

süüdistatav ega kaitsja kohtuliku uurimise lõpuni kriminaalmenetluse lõpetamist. Kriminaalmenetluse

lõpetamine kohtu algatusel ja menetluse sellel etapil oli üllatav ning kohtupraktikaga vastuolus.

6.1.3 Tähelepanuta jäeti, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul võib olla tähtis ka

kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi. Kriminaalmenetluse lõpetamisel jäetakse tsiviilhagi läbi

vaatamata, mis tähendab, et kannatanu nõude lahendamiseks tuleb alustada uut kohtumenetlust.

Seega pikeneb vaidluse eseme ühe osa menetluse aeg märkimisväärselt, mis võib tuua kaasa

kannatanu õiguste rikkumise. Mõistliku menetlusaja ületamist heastava abinõu valikul peab

arvestama aega, mis kuluks eelduslikult kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses.

6.2 Kannatanu esindaja märgib, et kelmuse menetlemine oli õiguslikult keskmisest oluliselt

keerulisem ja mahukam, kuna see tegu oli seotud riigipiire ületava tegevusega. Kriminaalasja

materjal jäeti tähelepanuta küsimuses, mis puudutas pettuste toimepanemist välisriigi krediidiasutuste

väljastatud krediitkaartide andmeid kasutades ja sellega AS-le Tallink Grupp kahju tekitamist.

Kuriteod ühendati ühte menetlusse ja AS-i Tallink Grupp vara vastu toime pandud kuritegude

uurimine lõpetati alles 2013. a septembris. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb mõistliku

menetlusaja väidetava ületamise heastamiseks valida kõige äärmuslikum vahend. Kuriteoga tekitatud

kahju ei ole heastatud ja seda pole ka lubatud. Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei arvestatud, et

kannatanu tsiviilhagi tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses, mille tõttu pikeneb menetlusaeg

märkimisväärselt.

7. J. Mletško kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

jätta muutmata, sest kriminaalasja menetlemisele kulunud aeg on selgelt liiga pikk.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Süüdistuse kohaselt pani J. Mletško kuriteod toime 26. detsembril 2007 ja 10. novembril 2009.

Vaidlustatud kohtumäärustes leiti, et kohtueelsel uurimisel nende kuritegude menetlemisele kulunud

aeg oli ebamõistlikult pikk ja see rikkumine on heastatav üksnes kriminaalmenetluse lõpetamisega

KrMS § 2742 lg 1 alusel. Määruskaebuste väidete põhjendatuse üle otsustamiseks peab kontrollima,

kas ajavahemik, millest lähtudes saab menetlusaja mõistlikkust hinnata, tuvastati õigesti (I). Seejärel

tuleb analüüsida, kas menetlusaeg oli ebamõistlikult pikk (II), ja kui oli, siis kas kriminaalmenetluse

lõpetamine on rikkumise heastamiseks kohane õiguskaitsevahend (III). Nende küsimuste

lahendamise järel saab kokku võtta määruskaebemenetluse tulemused (IV) ja kujundada seisukoha

kaitsja taotluse suhtes riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (V).

I

9. Menetlusaja

mõistlikkuse

hindamisel

arvesse

tulev

ajavahemik

ei

pruugi

kattuda

kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud

ajaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt

märkinud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1

viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust"

EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku

teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas

"[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle

kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel

arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja

mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t

esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos

edasiste viidetega). Menetlusaja mõistlikkuse hindamise aluseks olev ajavahemik tuleb tuvastada iga

kuriteo puhul eraldi.

9.1 KarS § 209 lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude osas alustati

kriminaalmenetlust 1. veebruaril 2008, KarS § 280 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas aga 17.

novembril 2009. Kuigi maakohus leidis, et kriminaalmenetlus hakkas süüdistatava olukorda

mõjutama 2008. aastal, jättis ta enda seisukoha kriminaalasja materjaliga seostamata.

Ringkonnakohus arvestas seevastu mõistliku menetlusaja algust 6. novembrist 2009, mil J. Mletško

kuulati kahtlustatavana üle 2007. aastal toimepandud kuritegudes. Tähelepanuta jäeti, et 5. novembril

2009 peeti J. Mletško nende kuritegude tõttu kahtlustatavana kinni ja samal päeval otsiti läbi tema

kasutuses olnud sõiduauto ning elukoht. Kriminaalkolleegium leiab seetõttu, et KarS § 209 lg-s 1, §

344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuritegusid puudutav kriminaalmenetlus hakkas J. Mletško

olukorda oluliselt mõjutama 5. novembrist 2009. Ringkonnakohtu eksimus mõistliku menetlusaja

alguse tuvastamisel ei mõjuta järeldust, et neid kuritegusid puudutav kohtueelne menetlus kestis

ligikaudu 4 aastat ja 3 kuud. Kokku on nende kuritegudega seotud menetlus kestnud Riigikohtu

määruse tegemise ajaks üle 5 aasta ja 7 kuu.

9.2 KarS § 280 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas eirasid kohtud nõuet tuvastada menetlusaja

mõistlikkuse hindamise aluseks olev ajavahemik iga kuriteo puhul eraldi. Kriminaalasja materjali

kohaselt peeti J. Mletško selles kuriteos kahtlustatavana kinni 1. veebruaril 2010. Samal päeval otsiti

läbi tema elukoht ja sõiduauto. Neid toiminguid saab käsitada isiku olukorda oluliselt mõjutavatena,

millest johtuvalt tuleb valeandmete esitamise süüdistuse puhul mõistliku menetlusaja algust arvestada

1. veebruarist 2010. Sellest ajast kuni süüdistusakti kohtusse saatmiseni kulus ligikaudu 4 aastat.

Menetlus on KarS § 280 lg 1 osas praeguseks väldanud kokku üle 5 aasta ning 4 kuu.

II

10. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s

2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse

senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse

menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja

keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on

kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt

ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume

üksikasjalikult vaagimata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-

1-63-13, p 9 koos edasiste viidetega).

11. Süüdistusaktis kirjeldatud käitumisaktid on kvalifitseeritud teise astme kuritegudena. Kohtute

hinnangul ei ole tegemist keskmisest keerulisema kriminaalasjaga ja see seisukoht on põhjendatud.

Kuritegude tehiolud on võrdlemisi lihtsad ja kohtuasja keskne vaidlus puudutab KarS § 209 lg 1, §

344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude tõendatust. Kriminaalasi ei ole ka mahukas,

sest kohtutoimikusse koondatud materjal koosneb kolmest köitest, millest enam kui ühe köite

moodustavad edasikaebemenetlusega seotud dokumendid. Kohtuasja keskmisest suurema mahukuse

vastu räägib seegi, et kohtulik arutamine toimus kuue istungipäeva jooksul ja uuritud tõendite hulk

ning maht ei ole märkimisväärne.

11.1 Kohtueelsel uurimisel alustati KarS § 334 lg 2 p-de 1 ja 2 tunnustel kriminaalmenetlust ka

ajavahemikul 24. oktoobrist 2007 kuni 1. septembrini 2008 toimepandud kuritegude suhtes. Kuigi

selles osas lõpetati kriminaalmenetlus 27. septembri 2013. a määrusega, leiavad määruskaebuste

esitajad õigesti, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuli muu hulgas arvesse

võtta ka osutatud kuritegude menetlemisele kulunud aega. Nimelt on kriminaalkolleegium varem

märkinud, et mõistliku menetlusaja kestuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes süüdistusaktis

kirjeldatud tegude mahust, vaid arvestama peab kõiki samas kriminaalasjas menetluse esemeks olnud

tegusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 32 ja 16.

veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-63-14, p 8.5). Maakohus nende kuritegude osas seisukohta ei

võtnud ja ringkonnakohus märkis samuti vaid üldsõnaliselt, et eraldivõetult ei ole tegemist keerukate

kahtlustuste ning keerulise kohtueelse menetlusega.

11.2 Vaatamata eelmises punktis märgitule leiab kriminaalkolleegium, et kriminaalasja materjal ei

võimalda hinnata, millisel määral KarS § 334 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude

uurimine mõjutas kohtueelse menetluse kestust. Mõistetavalt suurendab iga uue kuriteo kohta

kriminaalmenetluse alustamine menetlusele kuluvat aega. Väites aga, et osutatud kuritegude uurimine

pikendas kohtueelse menetluse kestust märkimisväärselt, oleks prokurör pidanud kohtule esitama

seda seisukohta kinnitavad tõendid. Küsimus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise kohta tõusetus

pärast kohtuliku uurimise lõpetamist ja seetõttu oleks kohus saanud KrMS § 302 lg 1 alusel poole

taotlusel kohtuliku uurimise määrusega uuendada, et koguda selle küsimuse lahendamiseks

lisatõendeid. Samuti oleks prokurör saanud esitada asjasse puutuvad tõendid koos määruskaebusega

ringkonnakohtule.

Kuivõrd

prokurör

seda

ei

teinud,

jäävad

määruskaebuste

etteheited

paljasõnaliseks. Vähetähtis ei ole seegi, et 27. septembri 2013. a kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse kohaselt ei tuvastatud kuriteo toimepanijat, mistõttu puudub alus seostada neid tegusid J.

Mletško käitumisega.

12. Kriminaalasja materjal kajastab eeskätt neid kohtueelse uurimise toiminguid, mis tehti

ajavahemikul 1. veebruarist 2008 kuni 19. veebruarini 2010. Selle ajavahemiku vältel tehti andmete

saamiseks päringuid, jälitustoiminguid, läbiotsimisi, arestiti vara, koguti isikulisi tõendeid, vaadeldi

asitõendeid jmt. Väheaktiivsena on hinnatav kohtueelse uurimise periood, mis kestis 2010. a

veebruari keskpaigast kuni 2013. a septembri lõpuni. Kohtutoimiku andmetel tehti osutatud

ajavahemikul vaid üksikuid väikesemahulisi menetlustoiminguid. 5. mail 2011 tehti päring tunnistaja

elukoha andmete saamiseks, 10. oktoobril 2011 tagastati Maanteeametile originaaldokumendid, 17.

oktoobri 2011. a määrusega kohaldati J. Mletško suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu ja 5.

juuni 2013. a määrusega ühendati KarS § 280 lg 1 ning KarS § 209 lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteod ühte menetlusse. Pärast kriminaalmenetluse osalist lõpetamist 27. septembril

2013 ja kohtueelse menetluse lõpuleviimist möödus veel ligikaudu 5 kuud, enne kui süüdistusakt

kohtusse saadeti. Kirjeldatud asjaolusid silmas pidades saab nõustuda maa- ja ringkonnakohtu

järeldusega, et kriminaalasja materjalist ei nähtu objektiivseid takistusi kohtueelse uurimise kiiremaks

lõpuleviimiseks ning et eeluurimisele kulunud aeg oli ebamõistlikult pikk. Eelnevat tõdemust ei

kummuta ka prokuröri väide, mille kohaselt takistas kohtueelse uurimise kiiremat lõpuleviimist uue

kuriteo toimepanemine 10. novembril 2009. Kohtutoimiku kohaselt tehti selle kuriteoga seotud

menetlustoiminguid põhiliselt 2010. a alguses ning valeandmete esitamisel pole otsest puutumust

hilisema menetluse väheaktiivse perioodiga. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, nagu oleks

eeluurimise kestus olnud olulisel määral mõjutatud süüdistatava käitumisest. Nendel põhjustel leiab

kriminaalkolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel rikuti mõistliku menetlusaja nõuet.

III

13. KrMS § 2742 lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole

võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja

arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava

nõusolekul sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada.

Käsitletava meetme üks eesmärk on vältida isiku põhiõiguste riive edasist süvenemist, mistõttu ei ole

kriminaalmenetluse lõpetamist sellel menetlusseadustikus sätestatud alusel seatud sõltuvusse

asjaolust,

missuguses

staadiumis

arutatav

kriminaalasi

parajasti

on

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 22). Seega ei saa välistada ka

olukorda, kus kohus lõpetab KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS

§-s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust tegema. Praeguses kohtuasjas võimaldas maakohtu

kohtunik enne nõupidamistuppa lahkumist kohtumenetluse pooltel avaldada arvamust küsimuses, kas

kriminaalmenetlus oleks võimalik lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel. Süüdistatava nõusolekut sellel

alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks otsesõnu ei küsitud, kuid arvestades, et J. Mletško asjasse

puutuvas osas maakohtu määrust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks.

14. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku

menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne selle

abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kohasteks

meetmeteks on senises kohtupraktikas loetud kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel

ja võimalust mõista süüdistatavale kergem karistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.

detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18). 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi saab uue abinõuna kõne alla tulla ka ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine.

15. Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse ajal, mil süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seadus veel ei kehtinud ja seetõttu ei ole selles seaduses ette nähtud kahju hüvitamise võimalusega

arvestamata jätmine kohtule ka etteheidetav. Teisalt vaagisid kohtud siiski KrMS § 306 lg 1 p-s 61

ette nähtud võimalust, mille kohaselt võiks ebamõistlikult pika menetlusaja heastada karistuse

kergendamisega, leides aga, et karistuse kergendamine ei ole rikkumise kõrvaldamiseks küllaldane.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see järeldus põhjendatud.

15.1 Esmalt peab silmas pidama, et J. Mletškot oleks võimalik süüdimõistva otsuse tegemise korral

karistada KarS § 209 lg 1 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi vangistusega kuni 3 aastaks.

Kuritegude tehiolude ja süüdistatava isikut iseloomustavate andmete põhjal võib maakohtuga

nõustuda selles, et süüdimõistva otsuse korral ei saaks võimalik mõistetav karistus olla raske.

Kriminaalmenetluse vältel on süüdistatav pidanud taluma mitmeid kriminaalmenetlust tagavate

toimingute tegemisest tingitud piiranguid. Ta on viibinud vahi all, tema suhtes on kohaldatud

elukohast lahkumise keeldu, läbi on otsitud tema elukoht ja sõidukid ning arestitud on talle kuuluvat

vara. Nagu eespool märgitud, on 2007. aastal toimepandud kuritegude puhul kriminaalmenetlus

praeguseks väldanud üle 5 aasta ja 7 kuu, 2009. a toimepandud kuriteo puhul aga üle 5 aasta ning 4

kuu. Kuigi kohtulik uurimine on lõpetatud, siis kriminaalasja sama maakohtu samale

kohtukoosseisule kohtuotsuse tegemiseks saatmise korral on kriminaalasja materjali põhjal alust

eeldada, et kohtumenetluse pooled kasutavad edasikaebeõigust. Eelöeldu tähendab, et suure

tõenäosusega lähiajal kriminaalasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni ei jõuta.

15.2 Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd kriminaalasi ei ole keeruline ega mahukas, kuid

J. Mletško on pidanud taluma kriminaalmenetlusest tingitud piiranguid sedavõrd pikka aega ja peaks

jätkuvalt jääma eesootava menetluse tulemuse osas teadmatusesse, on kriminaalmenetluse lõpetamine

KrMS § 2742 lg 1 alusel süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks ainus kohane abinõu.

Kriminaalmenetluse lõpetamist ei välista seejuures ka asjaolu, et maakohus jättis kannatanu

tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuigi määruskaebustes osutatakse õigesti kohtupraktikas väljendatud

põhimõttele, mille kohaselt tuleb muu hulgas arvestada kannatanu õigusega saavutada oma

tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb

mõistliku

menetlusaja

nõude

rikkumisele

reageerimisel

arvestada

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Lisaks muudele arvesse

võetavatele teguritele ei ole kindel, et lõpliku jõustunud kohtulahendi tegemiseni saaks jõuda juba

lähiajal. Seega ei saa välistada, et ligikaudu sama aja jooksul jõutakse kannatanu nõue läbi vaadata

tsiviilkohtumenetluses. Vaagides vajadust kõrvaldada süüdistatava õiguste rikkumine ja tagada

tsiviilhagi lahendamine mõistliku menetlusaja jooksul, ei riiva kriminaalmenetluse lõpetamine

kannatanu õigusi ülemäära.

IV

16. Lähtudes eeltoodust, saab kriminaalmenetluse lõpetamist J. Mletško suhtes KrMS § 2742 lg 1

alusel lõppjäreldusena pidada õigeks. Arvestades aga vaidlustatud kohtumääruses ilmnenud eksimusi,

muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes

ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades ringkonnakohtu määruse kriminaalmenetluse lõpetamist

puudutavad õiguslikud põhistused käesoleva määruse põhistustega. Muus osas tuleb ringkonnakohtu

määrus jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

V

17. J. Mletško kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro suuruses

summas, sh käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt on kriminaalasja materjaliga tutvumiseks ja

määruskaebustele vastuse koostamiseks kulutatud aega 4 pooltundi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul

on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 23 ning 24 alusel

rahuldada. KrMS § 390 lg 1 ja § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.1).

(allkirjastatud digitaalselt)