3-2-1-70-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-70-15

Määruse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Avo Meiterni (Meitern) võlgade ümberkujundamise

avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-41932

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Avo Meiterni määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Avo Meitern, esindaja vandeadvokaat Argo

Küünemäe

Võlausaldaja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

juhatuse liige Eerika Vaikmäe-Koit

Võlausaldaja Riigi Tugiteenuste Keskus

Võlausaldaja kohtutäitur Svetlana Põld

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-41932 ja

saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Avo Meiternile määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Avo Meitern (avaldaja) esitas 6. septembril 2011 Pärnu Maakohtule võlgade ümberkujundamise

avalduse, milles soovis kujundada ümber võlausaldaja AS SEB Pank (SEB) nõude, mis tulenes

pankrotistunud äriühingu laenu käendusest (käenduskohustuse summa 191 734 eurot 95 senti).

Avalduse kohaselt sattus avaldaja makseraskustesse, kuna käendas pankrotistunud äriühingu

kohustust. Ümberkujundamiskavas soovis avaldaja kujundada 191 734 euro 95 sendi suuruse nõude

ümber selliselt, et nõude summat vähendatakse ca 90% ja selle täitmise tähtaega pikendatakse kümne

aastani.

2. SEB ei nõustunud nõude ümberkujundamisega. Avaldaja makseraskused ei ole ajutised, ta võib

olla püsivalt maksejõuetu. SEB nõue on pandiga tagatud ja sellise nõude võib ümber kujundada

üksnes pandipidaja nõusolekul. Võrreldes teise võlausaldaja, Swedbank AS-iga (Swedbank) on SEB

huve oluliselt kahjustatud, sest Swedbanki nõuet ümber ei kujundata.

3. Pärnu Maakohus jättis 1. oktoobri 2012. a määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse

rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata, leides, et pandiga tagatud nõude võib ümber

kujundada üksnes juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub. SEB nõue on pandiga tagatud ja SEB ei

nõustunud ümberkujundamisega.

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. SEB vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. novembri 2012. a määrusega avaldaja määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

6. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

7. Riigikohus tühistas 10. aprilli 2013. a määrusega (tsiviilasi nr 3-2-1-28-13) nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul võlgade ümberkujundamise menetluses

kontrollida, kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse

ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes

sellega, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saada pankrotimenetluses. Pandiga tagatud nõude

ümberkujundamine on võimalik ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga. Riigikohtu juhise

järgi tuli asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha pandieseme väärtus ja sellel lasuvate muude

kohustuste suurus ning arvestada ka SEB kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist kinnistusraamatus

eespool asetsevaid hüpoteeke ja nendega tagatud kohustusi. Asja uuel läbivaatamisel pidi maakohus

hindama, kas ja millises ulatuses on panga nõue hüpoteegiga tegelikult tagatud.

8. Avaldaja esitas 13. mail 2013 Pärnu Maakohtule täiendatud ümberkujundamisavalduse ja -kava,

milles soovis ümber kujundada SEB 200 043 euro 46 sendi suuruse nõude, Riigi Tugiteenuste

Keskuse (RTK) 7000 euro suuruse nõude (jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-62788

väljamõistetud riigilõivu kulu) ning 817 euro 16 sendi suuruse kohtutäituri tasunõude (tasu täiteasjas,

milles täidetakse kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-10-62788). Avaldaja soovis vähendada eelnimetatud

nõudeid 91,7% ulatuses, tasudes SEB-le kümne aasta jooksul igakuiste maksetega kokku

16 560 eurot 80 senti, RTK-le kahe kuu jooksul kokku 579 eurot 50 senti ja kohtutäiturile ühe

maksega 67 eurot 65 senti.

9. SEB ei nõustunud ka selle ümberkujundamiskavaga ja leidis, et kava eesmärk on kohustuste

täitmisest kõrvalehoidmine, mitte aga ajutiste makseraskuste ületamine. Võlgnikul on kinnisvara ja

SEB nõue on tagatud pandiga, seega ei saa kõne alla tulla nõuete vähendamine nii suures ulatuses.

Riigilõivunõuet ei saa ümber kujundada ega vähendada. RTK leidis, et kava tuleb jätta kinnitamata,

kuna see ei vasta võlgadest vabastamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) eesmärkidele ja kahjustab

oluliselt võlausaldajate huve. Lisaks on avaldaja püsivalt maksejõuetu. Kohtutäitur Svetlana Põld ei

esitanud võlgniku avalduse kohta oma seisukohta.

10. Pärnu Maakohus määras 4. novembri 2013. a määrusega nõustaja.

Nõustaja arvamuse kohaselt oleks nõuete rahuldamise määr ümberkujundamismenetluses 8,3%.

Võlgnik maksaks maksimaalselt kümne aasta jooksul võlausaldajatele kokku 17 208 eurot. Nõuete

rahuldamise määr pankrotimenetluses oleks aga ainult 3,3%, kui arvestada, et vara turuhind ei vähene

pankrotimenetluses rohkem kui 10%. Tegelikult võib vara turuhind väheneda 15–20%.

11. Pärnu Maakohus jättis 13. märtsi 2014. a määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse

rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt soovib avaldaja uue ümberkujundamiskavaga vähendada

võlga SEB-le 91,7% ja ülejäänu ehk 8,3% ulatuses ajatada võlga kümnele aastale. See kahjustab

võlausaldajaid. Õiglane ei ole see, kui võlgnik tasub poole väiksemat võlga Swedbankile ja soovib

samal ajal vähendada sama järgu teise võlausaldaja nõuet 91,7%. Selliselt koheldakse SEB-d

võrreldes Swedbankiga oluliselt halvemini. Swedbanki eelistamiseks SEB-le ei ole mõjuvat põhjust.

Pankrotimenetluses võib tagasivõitmise võimalusi arvestades võlausaldajate nõuete rahuldamise määr

olla kõrgem kui võlgade ümberkujundamise menetluses. VÕVS-i mõte ei ole ühe võlausaldaja huvide

eelistamine lähtuvalt võlgniku soovist ega võlgniku vabastamine ebameeldiva võla tasumisest.

Küsitav on ka see, kas võlgnik suudab kava täita.

Lisaks ei saa kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu nõudeid ümber kujundada.

12. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. SEB ja RTK vaidlesid määruskaebusele

vastu ning palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2015. a määrusega avaldaja määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus asja uuel läbivaatamisel järginud

Riigikohtu juhiseid. Õige on maakohtu järeldus, et võlgade ümberkujundamine ei aseta

võlausaldajaid võrreldes pankrotimenetlusega paremasse olukorda ja et pandiga tagatud nõude

võlausaldajaid on koheldud ebavõrdselt. Ümberkujundamiskava ei vasta VÕVS-i tegelikele

eesmärkidele ja on pigem suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Pankrotimenetluses

oleksid mõlemad pangad sama järgu nõudega võlausaldajad ja arvestada saaks ka seda, et võlgniku

kohustus Swedbanki vastu on tagatud ka võlgniku abikaasa lahusvaraks olevale kinnisasjale seatud

hüpoteegiga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Määruskaebuses palub avaldaja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha asjas uue määruse ilma asja uueks

läbivaatamiseks saatmata. Menetluskulud palub avaldaja jätta SEB kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu juhist

ja ringkonnakohus jättis selle rikkumise tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel tuli hinnata, millises

ulatuses on SEB nõue tegelikult tagatud ja kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud

võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt

väiksemas ulatuses võrreldes pankrotimenetlusega. Nõustaja arvamuse kohaselt saaks

pankrotimenetluses rahuldatud vaid 3,3%, ümberkujundamismenetluses aga 8,35% SEB nõudest.

Seega saaks ümberkujundamismenetluses SEB nõue rahuldatud suuremas ulatuses ja ebaõige on

kohtute järeldus, et kavaga koheldakse SEB-d võrreldes teistega oluliselt halvemini. Samuti on väär

maakohtu seisukoht, et SEB ja Swedbank oleksid pankrotimenetluses samaväärselt kaitstud, sest

Swedbanki kasuks seatud hüpoteek on kinnistusraamatus SEB hüpoteegist eespool.

Maa- ja ringkonnakohus rikkusid VÕVS § 25 lg-s 2 sätestatut. Kui kohtud leidsid, et kava

kinnitamine ei ole mingil põhjusel võimalik, tulnuks võlgnikule määrata tähtaeg kava muutmiseks

selliselt, et seda oleks võimalik kinnitada. Samuti on ekslik seisukoht, et kohtuotsusega

väljamõistetud riigilõivunõuet ja kohtutäituri tasunõuet ei saa ümber kujundada.

15. SEB vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RTK ja kohtutäitur

Svetlana Põld ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701

lg 3 ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks

lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.

17. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Pooled vaidlevad selle üle, kas

maakohus järgis asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määruse (tsiviilasi nr 3-2-1-

28-13) juhiseid. Avaldaja on seisukohal, et juhiseid ei ole järgitud, SEB aga on seisukohal, et juhiseid

on järgitud ja et kohtud jätsid kava õigesti kinnitamata.

Maakohus põhjendas asja uuel läbivaatamisel avalduse rahuldamata jätmist ja kava kinnitamata

jätmist esiteks sellega, et SEB-d kui võlausaldajat on võrreldes Swedbankiga koheldud ebavõrdselt,

ja teiseks sellega, et pankrotimenetluses saaksid võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses

kui võlgade ümberkujundamise menetluses. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on

Riigikohtu juhiseid järginud.

Kolleegium sellega ei nõustu.

18. Varasemas lahendis samas tsiviilasjas selgitas Riigikohus, et üksnes asjaoluga, et võlausaldaja

nõue on tagatud pandiga, ei saa kohus põhjendada ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist ja et

võlgade ümberkujundamise menetluses peab kohus kontrollima, kas võla ümberkujundamisele vastu

vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt

väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saavutada

pankrotimenetluses.

Kolleegium kordab, et võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks

pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku

võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes

sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses.

Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on

ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks

või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab

ümberkujundamismenetluses. Praeguses asjas on jälgitav vaid nõustaja arvamus, et

pankrotimenetluses saaks rahuldatud 3,3% ja ümberkujundamismenetluses üle 8% SEB nõudest, kuid

ei ole aru saada, millistele arvutustele ja õigusnormidele tuginedes on kohus lõpuks siiski järeldanud,

et SEB nõue saaks pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui

ümberkujundamismenetluses.

19. Maakohus on viidanud sellele, et pankrotimenetluses oleks võimalik tunnistada tagasivõitmise

korras kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa vahel 18. jaanuaril 2010 sõlmitud ühisvara jagamise

kokkulepe ja seepärast oleks SEB olukord pankrotimenetluses parem kui ümberkujundamiskava

kinnitamisel. Kolleegium märgib, et tagasivõitmise võimalus on sissenõudjal ka võlgniku

täitemenetluses ja miski ei ole takistanud esitada SEB-l sissenõudjana ühisvara jagamise kokkuleppe

kehtetuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 ja § 190 alusel.

TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole

vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja

tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole

kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii

nõude rahuldamiseni. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise alus on sätestatud TMS §-s 190

ja selle p 3 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik

olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui ühisvara jagamise kokkulepe on

sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kui võlgnik või tema abikaasa ei

tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.

Seega ei pidanud kohus pankrotihinnangu andmisel arvestama vara suurenemise võimalusega

tagasivõitmisel. Lisaks on praeguseks möödunud TMS § 190 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastane

tähtaeg ja ka pankrotiseaduse §-s 112 sätestatud maksimaalne viieaastane tähtaeg ühisvara jagamise

kokkuleppe tagasivõitmiseks.

Samuti ei ole asjakohane väide, et arvestama peab ka seda, et Swedbanki nõuet tagab lisaks avaldaja

kinnistule kantud hüpoteegile ka avaldaja abikaasa kinnistule seatud hüpoteek. Asjaõigusseaduse

§ 360 lg 1 järgi on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga

ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Swedbankil on olukorras, kus vaidlusalune kinnistu

müüakse täitemenetluses, TMS § 108 lg 1 järgi õigus taotleda kohtutäiturilt oma nõude

eelisjärjekorras rahuldamist tulemist, olenemata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks

või mitte.

20. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. See kehtib TsMS § 463

lg 2 järgi ka kohtumäärusele. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et

kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei

nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada. Kui võlgade ümberkujundamise

menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud

määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses

põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja.

Seda maakohus teinud ei ole ja seega on maakohus rikkunud määruse põhjendamise kohustust.

Samuti rikkus põhjendamiskohustust ringkonnakohus, nõustudes paljasõnaliselt maakohtu

põhjendamata seisukohaga. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline

rikkumine ja see võis mõjutada asja tulemust, seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

21. Alljärgnevalt selgitab kolleegium veelkord pankrotihinnangu andmisel arvesse võetavaid

asjaolusid.

Kolleegium on varasemas praktikas saneerimisasjade menetlemist käsitledes leidnud, et

saneerimismenetluse reeglid näevad ette, et võlausaldaja huve võidakse saneerimismenetluses

kahjustada ning saneerimismenetluses ongi ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldajate

huvid. Määravaks tuleb võlausaldajate huvide ja õiguste kaalumisel lugeda seda, kas võlausaldajate

huve on oluliselt rikutud. Tähtsam on kavas analüüsida olukorda, mis saaks nõuetest saneerimiskava

kinnitamata jätmisel, st millised võimalused oleksid nende rahuldamisel võimalikus

pankrotimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-122-09, p 19). Kolleegium leiab, et sama põhimõte kohaldub ka võlgade ümberkujundamise

menetluses. Oluline on see, et võlausaldajaid ei seataks võlgade ümberkujundamisel oluliselt

halvemasse olukorda, kui nad tõenäoliselt oleksid võlgniku pankrotimenetluse korral.

22. Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga

tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi

arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded.

Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka

erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa

rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse

kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade

võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku

sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava

kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme

kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest

vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on

võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja

keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema

eelduslikku sissetulekut.

Praegusel juhul ei ole kohtud eelnimetatud asjaolusid lahendis analüüsinud, seega ei ole kokkuvõttes

ka jälgitav lahendi lõppejäreldus, et pankrotimenetluses saaks SEB nõue rahuldatud suuremas

ulatuses kui võlgade ümberkujundamise kava järgi.

23. Kolleegium kordab, et kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja

võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul

võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Kolleegiumi arvates ei ole õige kohtute

seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool

asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine

äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu

võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse

sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud

eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu.

24. Juba asja eelmisel läbivaatamisel leidis kolleegium, et iseenesest saaks kohus jätta kava uuel

läbivaatamisel kinnitamata ka näiteks põhjusel, et ümberkujundamiskava täitmine ei ole võlgniku

vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

28-13, p 17). Kohtud ei ole kava kinnitamata jätmist aga sellega selgelt motiveerinud. Lahendites on

vastuoluliselt leitud, et avaldaja tegelikud sissetulekud ei pruugi olla nii väiksed, kui ta neid näitab,

samas on kohtud avaldanud ka kahtlust, kas avaldaja suudab kava täita. Ka see on määruse

põhjendamise kohustuse oluline rikkumine.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata ümberkujundamiskava kinnitamise

põhjendatust, näidates selgete arvutuste kaudu, milline on SEB nõude rahuldamise määr

ümberkujundamiskava järgi ja milline pankrotimenetluses. Arvestada tuleb ka summaga, mida SEB-l

oleks võimalik saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. Kui kohus soovib

põhjendada kava kinnitamata jätmist sellega, et avaldaja ei olegi makseraskustes (VÕVS § 25 lg 1

p 1), või vastupidi, et kava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline

(VÕVS § 25 lg 1 p 2), siis tuleb need põhjendused selgelt esitada, näidates ära, millel sellised

järeldused põhinevad.

25. Maakohus asus seisukohale, et kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu

nõudeid ei saa ümber kujundada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu.

VÕVS § 2 lg 1 järgi võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses võlgnikule rahaliste

kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena

täitmise või kohustuse vähendamise teel. Piirangud ümberkujundatavatele nõuetele on sätestatud

VÕVS § 2 lg-tes 2 ja 3 ja viidatud sätetest ei tulene, et väljamõistetud riigilõivu nõuet või

kohtutäituri tasunõuet ei saaks ümber kujundada. VÕVS eelnõu seletuskirja (743 SE) järgi on

võlgade ümberkujundamise menetluses võimalik kujundada ümber põhimõtteliselt kõiki isiklikke

nõudeid, st nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid nõudeid, muu hulgas ka avalik-õiguslikke nõudeid

(nt maksunõudeid). Seega on kohtute seisukoht ekslik ja ümber saab kujundada ka võlgnikult

väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet.

26. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. VÕVS § 25 lg 2 järgi võib kohus

määrata võlgnikule kas enne ümberkujundamiskava kinnitamise otsustamist või

ümberkujundamiskava kinnitamata jätmisel täiendava tähtaja ümberkujundamiskava muutmiseks või

uue ümberkujundamiskava esitamiseks võlausaldajate esitatud seisukohtade alusel või muul mõjuval

põhjusel, muu hulgas, kui see võib olla vajalik kokkuleppe saavutamiseks võlausaldajatega.

Eelnevast nähtuvalt on täiendava tähtaja andmine kohtu õigus, mitte kohustus. Eelkõige tuleks

täiendav tähtaeg anda juhul, kui kohtu arvates on kavas selliseid puuduseid, mis on kõrvaldatavad.

Sel juhul peab kohus näitama ära ka selle, millised muudatused kavas teha tuleks.

27. VÕVS § 8 lg 1 järgi kannab võlgnik võlgade ümberkujundamise menetluse kulud. Võlausaldaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

28. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon avaldajale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull