3-2-1-71-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-71-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17.juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Grove Invest hagi AS-i SEB Pank vastu

garantiilepinguga antud nõudeõiguste tagasisaamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-37827

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 579 052 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Grove Invest (registrikood 10650963), esindajad

vandeadvokaat Ramon Rask ja vandeadvokaat Tarmo Peterson

Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-37827 osas,

millega tühistati Harju Maakohtu 29. augusti 2014. a otsus samas tsiviilasjas ja asi saadeti maakohtule

uueks läbivaatamiseks, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Jätta jõusse Harju Maakohtu

29. augusti 2014. a otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, arvestades Riigikohtu otsuse

põhjendusi.

2. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Osaühingu Grove Invest kanda.

5. Tagastada AS-i SEB Pank kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroole Kaevando &

Partnerid OÜ.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Grove Invest (hageja) esitas 19. septembril 2012 hagi AS-i SEB Pank (kostja) vastu 5. aprillil

2006 sõlmitud garantiilepinguga nr 2006008114 (garantiileping) antud abstraktse nõudeõiguse

tagasisaamiseks.

Hagiavalduse kohaselt soovis hageja rajada Kohilasse vineeritehase. Kostja ja tema tütarettevõtja Aktsiaselts

SEB Liising (Liising) pakkusid 25. mail 2005 projekti finantseerimiseks 247,3 miljonit krooni, millest

118,5 miljonit krooni oli mõeldud liisinguna tootmisseadmete ostuks ja 128,8 miljonit krooni laenuna.

Liisingu nimel esitas pakkumise kostja. Finantseerimise tagatiseks soovisid kostja ja Liising hüpoteeki

rajatava tehase kinnistule, kommertspanti rajatava tehase varale ja ühishüpoteeki muudele hageja omandis

olevatele kinnistutele. Projekti elluviimiseks loodi kostja nõudel eraldi juriidiline isik Baltic Panel

Group OÜ (pankrotis) (BPG). 14. juunil 2005 sõlmisid Liising, BPG ja seadmete tarnija Angelo

Cremona Spa (seadmete tarnija) vineeritehase tootmisseadmete müügilepingu ostuhinnaga 9 875 000 eurot.

20. juunil 2005 sõlmisid Liising ja BPG müügilepingu objektiks olevate seadmete kapitalirendilepingu.

27. juunil 2005 sõlmisid BPG ja kostja laenulepingu 6 391 165 euro laenamiseks vineeritehase rajamise,

sisseseade ostmise ja paigaldamise sihtotstarbega. BPG-le laenu andmise eelduseks oli kostja omandis olnud

kinnistutele hüpoteekide seadmine summas 115 miljonit krooni (vineeritehase kinnistu) ja 38 miljonit

krooni (kuus erinevat kinnistut). Vineeritehase kinnistu maksis hageja mitterahalise sissemaksena BPG-sse

ning ülejäänud kinnistud jäid hagejale. 27. juunil 2005 seati Liisingu esitatud tingimuste kohaselt

vineeritehase kinnistule 115 miljoni krooni suurune hüpoteek kostja kasuks. Hüpoteegiga tagati kõiki kostja

olemasolevaid nõudeid BPG vastu ja Liisingu olemasolevaid ning kostjale loovutatavaid nõudeid BPG

vastu. 5. aprillil 2006 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu, mille p 4 kohaselt oli garantiisummaks 12

miljonit krooni ja p 7.1 kohaselt tagas hageja tagasivõtmatult ja kostja esimesel nõudmisel BPG ning kostja

vahel sõlmitud laenulepingutest nr 2005011140 ja nr 2005010573 tulenevate kohustuste täitmist 12 miljoni

krooni ulatuses.

Hagejal tekkis 2006. a lõpus vineeritehase projekti täiendava finantseerimise vajadus. Hageja kaasas

vajalikud vahendid Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaalist (Handelsbanken). Hageja kinnistutele kostja

kasuks seatud hüpoteegid restruktureeriti selliselt, et kostja loobus esimese järjekoha hüpoteegist

Handelsbankeni kasuks. 5. jaanuaril 2007 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu lisa nr 01, millega

suurendati garantiisummat 56 miljoni kroonini, et tagada kostja positsiooni kaitset hageja kinnistutele seatud

hüpoteegi järjekoha halvenemisest tuleneva riski vastu. 2007. a algul jätkusid probleemid tarnitud

vineeritehase tootmisseadmetega ja neid tööle ei saadud. Tehase mittekäivitumise tõttu pankrotistus

BPG. Kostja esitas BPG pankrotimenetluses BPG vastu laenulepingutest tuleneva nõude 4 775 836 eurot ja

Liising tingimusliku nõude 5 996 240 eurot 74 senti. Kostja nõue on kaitstud. Liisingu nõue ei ole kaitstud.

2008. a kevadel alustas Handelsbanken hageja suhtes 5. jaanuari 2007. a laenulepingust tulenevates nõuetes

täitemenetluse (täiteasi nr 007/2008/63472), kuna hageja ei suutnud BPG maksejõuetuse tõttu oma kohustusi

tema vastu täita. Nimetatud täitemenetlusega ühines ka kostja kui hüpoteegipidaja. Kostja sai

täitemenetluses hageja kinnistute arvel 60 082 051 krooni 51 senti. Liising on esitanud seadmete tarnija

vastu 16 001 796 krooni (1 022 701 euro 16 sendi) suuruse kahju hüvitamise nõude. Kuna BPG

laenulepingust tulenevad kohustused kostja vastu olid täitmata, nõudis kostja hagejalt garantiikirjast

tuleneva kohustuse täitmist 56 miljoni krooni ulatuses.

Hageja esitas 23. detsembril 2008 kostjale garantiilepingu ülesütlemise avalduse. Hageja arvates oli

garantiilepingu sisuks tagada kostja nõudeid üksnes viimase kasuks hageja kinnistutele seatud hüpoteegi

järjekoha halvenemisest tingitud riski vastu ning kuna täitemenetluses maksti hüpoteegisumma välja, risk ei

realiseerunud ja garantiilepingust tulenevad kohustused lõppesid. Vaidlus kostja ja hageja vahel garantiist

tuleneva nõude täitmise üle on maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-10-4395). Selles vaidluses on menetlus

peatatud praeguse tsiviilasja lahendamiseni.

6. augustil 2009 omandas Liising BPG pankrotimenetluses enampakkumisel vineeritehase kinnistu koos

selle oluliseks osaks olevate tootmishoonete, rajatiste ja päraldistega 25 miljoni krooni eest. 27. mail 2011

võõrandas Liising sama kinnistu (eeldatavalt koos tootmisseadmetega) Läti vineeritootjale Latvijas Finjeris,

täpsemalt tema Eestis asutatud tütarühingule OÜ Kohila Vineer.

3. septembril 2012 esitas hageja kostjale nõude garantiilepingust tulenevate abstraktsete nõudeõiguste

tagasisaamiseks. Kostjal puudub hageja vastu garantiilepingust tulenev nõue, kuna kostja ja Liisingu nõue

BPG vastu on Kohila vineerivabriku varade edasimüügist saadu arvel rahuldatud. Kostjat ja tema 100%

osalusega Liisingut tuleb vineeritehase projektis käsitada ühe isikuna, sest nad toimisid nõnda. Seega tuleb

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 järgi Liisingu tegevus lugeda kostja tegevuseks. Kostja on

vineeritehase projektist tagasi saanud BPG vastu olevatele nõuetele vastava summa. Kui BPG pankrotistus,

omandas kostja sama vara, mille soetamiseks oli laen (liising) antud, müüs selle edasi ja sai sellest raha, mis

katab BPG antud laenunõude (liisingunõude) jäägi. Liisingul puudub nõue BPG vastu, kuna liisinguvara

väärtus selle Liisingule tagastamisel oli samas suurusjärgus kui liisingulepingujärgne nõudejääk. Isegi kui

liisinguvara väärtus on hiljem vähenenud, siis on see toimunud Liisingu enda riisikol. Lisaks tuleb arvesse

võtta Liisingu 1 022 701 euro 16 sendi suurust nõuet seadmete tarnija vastu.

Liising on võõrandanud vineeritehase kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega OÜ-le Kohila Vineer.

Sellest tulenevalt on kostja saanud BPG pankrotimenetluses vara omandamise ja selle edasimüügiga, lisaks

nõudega seadmete tarnija vastu varalist hüve vähemalt 7,4 miljonit eurot. Kostja nõue on 3 952 501 eurot

57 senti, mille ulatuses pole pankrotimenetluses tehtud väljamakset. Seni kuni Liisingu nõue pole

tunnustatud, tuleb lähtuda sellest, et vastav nõue puudub. Kostja saadud tulu ületab BPG vastu olevat nõuet

ligi kaks korda.

Seega on garantiiga tagatav kohustus ära langenud ning hagejal on õigus esitada garantiiga võlausaldajale

antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamise hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 jj alusel. Juhul, kui

garantiiga tagatav kohustus eksisteerib formaalselt edasi, kuid võlausaldaja on sisuliselt saanud oma nõude

rahuldatud (nt võlgniku varade ülevõtmise ning võõrandamise teel), siis on garantiiandjal õigus esitada

võlausaldaja garantiist tulenevale nõudele õiguste kuritarvitamise vastuväide.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tuginenud jõustunud kohtulahendile ega poolte kokkuleppele

võlasuhte lõpetamise kohta, õiguste kuritarvitamise väide ei ole asjakohane. Põhivõlgnikuga sõlmitud ja

vaidlusaluse garantiiga tagatud laenulepingutest tulenevad kostja nõuded ei ole rahuldatud BPG antud

tagatiste realiseerimise tulemusena. Ka hageja tunnistab hagiavalduses, et kostjal on nõue BPG vastu.

Hageja toob ise välja, et kostja ja Liisingu kogunõue põhivõlgniku pankrotimenetluses on ligikaudu

10,5 miljonit eurot. Põhjendamatu on nõudest maha arvata Liisingu kahju hüvitamise nõue seadmete tarnija

vastu. Väär on hageja väide, et kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses omandas kinnistu Liising, kes selle

hiljem edasi müüs, siis on oma nõude rahuldanud ka kostja. See, et kostja ja Liising moodustavad kontserni,

ei kohusta kostjat rahuldama oma nõudeid laenusaaja vastu Liisingu poolt tema vara võõrandamisest saadu

arvel. Liisingu vara ei ole kostja oma. Kostja ja Liising on iseseisvad juriidilised isikud, kel on eraldiseisev

majandustegevus ning kellel on iseseisvad õigused ja kohustused. Asjaolu, et kontserni äriühingud teevad

koostööd, ei tähenda, et ühe ühingu õigused ja kohustused läheksid üle teisele. Asjas ei ole kohaldatav

TsÜS § 132. Kostja ei ole kasutanud Liisingut oma majandustegevuses. Kostja ei paku liisinguteenust. BPG

sõlmis liisingulepingu Liisinguga. Seega puudub alus omistada Liisingu tegevust kostjale. Hagejal puudub

alus nõuda Liisingult õiguskaitsevahendite kasutamist, mis vähendaksid hageja vastutust kostja ees,

arvestades eriti asjaoluga, et Liisingu hagi esitamise seadmete tarnija vastu tingis hageja enda tütarettevõtja

tegevusetus oma õiguste kaitsel seadmete tarnija suhtes.

3. Harju Maakohus jättis 29. augusti 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on VÕS § 1028 lg 1 tähenduses kohustuse hilisema äralangemisega

tegemist muu hulgas juhul, kui kohustuse täitmise nõudele saab esitada selle täitmise kestvalt välistava

vastuväite, sh ka hea usu vastase käitumise tõttu. Hagi on esitatud selleks, et tuvastada hageja garantiiga

tagatud kohustuse puudumine kostja õiguste kuritarvitamise tõttu. Kostja ja tema kontserniühingute nõuded

BPG vastu, mis tekkisid Kohila vineerivabriku projekti tõttu sõlmitud laenu- ja liisingulepingute alusel, ei

ole Liisingu kaudu täielikult rahuldatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõude suuruseks BPG vastu on

3 952 501 eurot 57 senti. Liising omandas BPG pankrotimenetluses 1 597 791 euro 21 sendi eest Kohila

vineeritehase kinnistu koos selle oluliste osadega. Liisingule kuulusid vineeritehase kinnistul paiknevad

tootmisseadmed. 20. mail 2011 sõlmitud müügilepinguga võõrandas Liising vineeritehase kinnistu koos

liisinguseadmetega OÜ-le Kohila Vineer hinnaga 7 407 830 eurot. Kostja ei ole nimetatud tehingute pooleks

ega neist tulu teeninud. Kostjal on jätkuvalt rahuldamata nõue pankrotimenetluses.

TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 6 teise lause kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda

teistele isikutele. Asjaolu, et Liising on kostja tütarühing, ei anna alust omistada Liisingu vara müügist

saadut kostjale. Kostja ja Liising on iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldiseisev majandustegevus

ning kellele kuuluvad iseseisvad õigused ja kohustused. Ainuüksi see, et kostja ja tema tütarühing

moodustavad kontserni ja peavad konsolideeritud raamatupidamist, ei ole aluseks kostja nõuete

rahuldamisele laenusaaja vastu Liisingu vara võõrandamisest saadud vahendite arvel.

Tõendatud pole hageja väide, et Liising ei tegutsenud vineeritehase projekti raames otsuseid tehes iseseisvalt

ning allus 100%-lise osalusega emaühingu, s.o kostja kontrollile. Kostja ei ole sõlminud ühtegi

liisingulepingut. BPG on sõlminud liisingulepingu Liisinguga, kes on lepingu järgi omandanud vara. Hageja

esitatud e-kirjavahetus kinnitab üksnes kostja ja Liisingu vahelist koostööd finantseerimis- ja

liisinguteenuse pakkumisel, kuid sellest ei järeldu, et Liisingu tegevust saaks lugeda kostja tegevuseks. Vara

ostmise otsustamine on Liisingu juhatuse pädevuses. Liisingul ja kostjal ei ole ühist krediidikomiteed ja

Liising võtab otsuseid vastu iseseisvalt. Liisingu nimel hagide esitamise otsustab viimase juhatus. On

tõendatud, et eelnimetatud äriühingud tegutsesid iseseisvalt oma nimel ning tegemist pole TsÜS § 132

mõistes õigusliku fiktsiooniga. Seetõttu ei tule lisaks vineeritehase müügist laekunud summale kostja saadud

hüve määramisel arvestada ka Liisingu nõudega seadmete tarnija vastu. Garantiilepinguga tagatav kohustus

ei ole ära langenud ja kostja ei ole oma garantiilepingust tulenevaid õigusi kuritarvitanud. Kuivõrd hagi

tuleb jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata, ei ole poolte muudel väidetel ja vastuväidetel ning neid

kinnitavatel tõenditel vaidluse lahendamisel tähtsust.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule

eelmenetluse staadiumisse või teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse jättis ringkonnakohus maakohtu otsustada.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kohustada maakohut vastu võtma apellatsioonkaebuses

nimetatud tõendid, rahuldama ekspertiisi taotluse ja taotluse dokumentide väljanõudmiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas Liisingu poolt BPG

vineeritehase edasimüüki ja sellest saadud kasu saab käsitada vineeritehase projekti investeerimisega seotud

kostja nõuete rahuldamisena ja kas sellest tulenevalt on hageja garantiiga tagatav kohustus ära langenud või

on garantiilepingu täitmise nõudmine käsitatav kostja õiguste kuritarvitamisena. Hageja väitel on kostja ja

Liising saanud Kohila vineerivabriku varade edasimüügist täieliku rahulduse oma laenu- ja

liisingulepingutest tulenevatele nõuetele BPG vastu. Formaalselt omandas kinnistu BPG pankrotimenetluses

Liising, kes korraldas tehase ja seadmete edasimüügi. Liising on kostja 100%-line tütarühing. Kostja ja

liising on käitunud kogu vineeritehase projekti raames ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et ühe tegevus on

omistatav teisele. Kostja on sisuliselt kasutanud liisingut kui oma tütarühingut poolte finantseerimissuhtest

tulenevate õiguste realiseerimisel ja kohustuste kandmisel.

Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et tulenevalt konkreetsest komplekssest finantseerimisskeemist

on kostja kasutanud Liisingut kui oma tütarühingut poolte finantseerimissuhtest tulenevate õiguste

realiseerimisel ja kohustuste täitmisel. Tõenditest nähtuvalt pakkusid vineeritehase projekti käivitamise

eelläbirääkimistel kostja ja Liising koos hagejale finantsskeemi, mille puhul oli laenu saamise eelduseks

liisingulepingu sõlmimine Liisinguga. Tegemist oli nii laenude kui tagatiste osas seotud lepingutega,

kusjuures tegemist ei olnud pelgalt kostja ja Liisingu kui kahe eraldiseisva ettevõtja koostööga. Hageja ja

kostja vahel 27. juunil 2005 sõlmitud hüpoteegilepingust nähtub, et hüpoteek tagas ka Liisingu nõudeid

BPG vastu, eeldusel, et Liising loovutab need enne kostjale. Sama nähtub hageja, kostja ja Handelsbankeni

vahel sõlmitud hüpoteegilepingust, millega muudeti kostja kasuks seatud hüpoteegi järjekohta. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja väiteid, et seadmete tarnimise kohustuse täitmise garanteerimiseks andis Itaalia pank

garantii kostjale, mitte Liisingule. Samas oli huvitatud isikuks ostu-müügilepingus formaalselt Liising, mitte

pank. E-kirjavahetusest nähtuvalt esindasid kostja ja Liisingu juhid vastastikku üksteise huve, tegemata

vahet erinevate ettevõtete huvide vahel. Tõenditest saab teha järelduse, et kostja on konkreetsel juhul

kasutanud oma finantseerimispakkumises Liisingut kompleksse laenu- ja liisingufinantseerimise teenuse

pakkumisel ning kostja ja Liising tegutsesid hagejale finantseerimispakkumist tehes ja selle alusel sõlmitud

laenu- ja liisingulepinguid täites ühiselt. Lepingud olid seotud sel määral, et kostja poleks pakkunud hagejale

finantseerimisskeemi ilma Liisinguta ja vastavate hageja ning temale 100%-liselt kuuluva tütarettevõtja

BPG antud tagatisteta. Laenu-, garantii- ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kasutas hageja

vastavaks otstarbeks kostja korraldusel asutatud BPG-d ja kostja oma tütarühingut (Liisingut) TsÜS § 132

lg 2 mõttes.

TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui

ta kasutab seda isikut oma kohustuste täimisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on

seotud selle kohustuse täitmisega. Isik, kes tsiviilõigussuhetes kasutab abilisi ja seeläbi laiendab oma

tegevust ning tulu teenimise võimalusi, peaks kandma ka riske, mis tekivad selliste suhete raames

kolmandatele isikutele abiliste tegude tagajärjel. Eelnimetatud regulatsiooni eesmärgiks on lugeda ühe isiku

tegevus või temaga seotud asjaolud võrdseks isiku tegevusega või asjaoludega, kellele tegevus või asjaolud

omistatakse. Sellega luuakse fiktsioon, nagu oleks teo toime pannud isik, kes teise isiku eest vastutab. Norm

reguleerib eelkõige vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes (vt

Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 15). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on rahuldanud

laenulepingu järgsed nõuded hüpoteegi abil, kuid leiab, et garantiist tulenev vastutus hõlmab ka Liisingu

rahuldamata nõudeid. Seega, kui hageja ja/või tema tütarühing on täitnud oma kohustused mh ka Liisingu

vastu, ei saa kostja tulenevalt hea usu põhimõttest panna maksma garantiist tulenevaid nõudeid.

Kuivõrd maakohus on eksinud materiaalõiguse tõlgendamisel, leides, et kostja ja liisingu suhtes ei ole

TsÜS § 132 lg 2 kohaldatav, tuleb asjas teha uuesti eelmenetluse toimingud. Kuna ringkonnakohtu juhised

on maakohtule siduvad üksnes õigusnormi tõlgendamisel, jääb rahuldamata hageja taotlus kohustada

maakohut tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks või ekspertiisi määramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohtu

otsus tühistati ja asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks (eelmenetluse staadiumisse), samuti osas,

mille kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel, ning jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ning vääralt

kohaldanud materiaalõigust.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et TsÜS § 132 lg 2 alusel on põhimõtteliselt võimalik BPG

vineeritehase edasimüügist väidetavalt Liisingu saadud kasu omistada kostjale ja käsitada seda

laenulepingust tulenevate kostja BPG vastu esitatud nõuete rahuldamisena. TsÜS § 132 lg 2 kohaldamiseks

peab olema tuvastatud võlasuhe, millest tuleneva kohustuse täitmiseks kasutas üks lepingupool teist isikut,

ja teise isiku käitumine või temast tulenev asjaolu, mis kujutab endast kohustuse rikkumist teise

lepingupoole suhtes. Praegusel juhul ei ole hageja ega ka ringkonnakohus omistanud kostjale TsÜS § 132

lg 2 alusel sellist (Liisingu) tegu või asjaolu, mida saaks kas või teoreetiliselt käsitada kostja lepingulise

kohustuse rikkumisena ja mis saaks tuua kaasa kostja lepingulise vastutuse BPG ees. Hageja isegi ei väida,

et kostja oleks rikkunud mõnest tema ja BPG vahel eksisteerinud võlasuhtest tulenevaid kohustusi.

Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest tulenesid ja milles seisnesid need kostja kohustused, mille

rikkumiseks saaks lugeda Liisingu (väidetavat) kasu saamist BPG vineeritehase edasimüügist. TsÜS § 132

lg 2 kohaldamisel saaks kahjustatud lepingupool kasutada teise lepingupoole suhtes (keda loetakse lepingut

rikkunuks lepinguvälise isiku teo tõttu) lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. TsÜS § 132

lg 2 alusel ei saa omistada lepinguvälise isiku saadud hüvesid teisele lepingupoolele ja lugeda kahjustatud

lepingupoole kohustused teise lepingupoole vastu sellest tulenevalt täidetuks. Liisinguleping sõlmiti BPG ja

Liisingu vahel ning laenulepingud sõlmiti BPG ja kostja vahel. Erinevad olid ka nimetatud lepingutest

tulenevate BPG kohustuste täitmiseks kostja ja Liisingu kasuks antud tagatised (kostja kasuks seati

hüpoteegid hageja ja BPG kinnistutele ning lisaks andis hageja kostjale garantii, Liisingu jaoks oli tagatiseks

eelkõige liisingulepingu esemeks olnud vara). TsÜS § 132 alusel ei saa ühe isiku poolt tema enda nimel ja

arvel sõlmitud lepingut (lepingust tekkinud võlasuhet) omistada teisele isikule, st Liisingu poolt BPG-ga

sõlmitud liisingulepingut ei saa omistada kostjale. Samuti ei saa teise isiku (Liisingu) kasutamisest oma

kohustuste täitmisel ühe lepingupoole (kostja) poolt TsÜS § 132 lg 2 mõttes rääkida olukorras, kus nn teine

isik (Liising) on sõlminud teise lepingupoolega (BPG-ga) iseseisvalt eraldi lepingu. Väärib ka märkimist, et

tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmiti liisinguleping enne mistahes võlasuhete tekkimist kostja ja BPG vahel.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Liisingu (väidetava) varalise hüve saamine BPG vineeritehase

edasimüügist sai võimalikuks üksnes seetõttu, et Liising omandas BPG pankrotivarast 25 miljoni krooni eest

BPG-le kuulunud vineeritehase kinnistu koos selle oluliste osadega. Nimetatud tehing ei ole õiguslikult

seotud BPG ja Liisingu ega ka BPG ja kostja varasemate võlasuhetega. Eelviidatud vara oleks võinud BPG

pankrotivarast omandada mistahes isik. Seega ei saa Liisingu (väidetavalt) saadud varalist kasu vineeritehase

kinnistu ja seadmete edasimüügist lugeda seotuks varasemate võlasuhetega, eriti kostja ja BPG vaheliste

võlasuhetega.

Ringkonnakohus on kohaldanud TsÜS § 132 lg-t 2 vääralt ka seetõttu, et ringkonnakohtu otsuses (p-d 11 ja

14) viidatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et kostja on oma lepinguliste kohustuste täitmiseks BPG

vastu kasutanud Liisingut. Kostja lepingulised kohustused BPG vastu tulenesid eelkõige laenulepingutest,

mille järgi oli kostja põhikohustuseks anda BPG-le laenu. Kostja ei ole laenulepingutest tulenevate

kohustuste täitmiseks kasutanud Liisingut, samuti ei ole kostja kasutanud Liisingut BPG-ga sõlmitud

tagatislepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Asjaolu, et kostja ja Liising tegid omavahel koostööd

BPG finantseerimisel (astudes seejuures BPG-ga eraldi võlasuhetesse) ning BPG-ga sõlmitud lepingutest

tulenevate nõuete ja õiguste realiseerimisel, ei tähenda seda, et kostja oleks kasutanud Liisingut oma

lepinguliste kohustuste täitmiseks BPG vastu TsÜS § 132 lg 2 tähenduses.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 3 ja 4),

tuginedes üllatuslikult asjaolule, et laenulepingust tulenevad kostja nõuded BPG vastu on hüpoteekidega

koormatud kinnisasjade arvel rahuldatud. Kumbki pool ei ole sellisele asjaolule menetluses tuginenud.

Maakohtu otsuse järgi tugines hageja asjaolule, et (hüpoteekidega koormatud kinnistute arvel rahuldamata)

kostja nõude suuruseks BPG vastu on 3 952 501 eurot 57 senti. Nimetatud asjaolu on maakohus ka

tuvastanud, nentides, et pooled selle üle ei vaidle. Seega on mõlemad pooled ja ka maakohus lähtunud

asjaolust, et laenulepingust tulenevad kostja nõuded BPG vastu on hüpoteekidega koormatud kinnisasjade

müügist saadud raha arvel jäänud rahuldamata. Samuti ei ole pooled menetluses väitnud, et garantiilepingust

tulenev hageja vastutus hõlmaks Liisingu nõudeid BPG vastu. Pooled on vaielnud üksnes selle üle, kas ja

kuidas mõjutab laenulepingutest tulenevaid kostja nõudeid BPG vastu (ning hageja vastutust garantiilepingu

järgi) Liisingu väidetavalt saadud varaline hüve BPG vara edasimüügist.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kõik menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 132 lg-t 2. Kostja kasutas

Liisingut vineeritehase projektis kompleksse finantseerimisskeemi raames erinevatest BPG-ga sõlmitud

finantseerimislepingutest tulenevate kohustuste täitmisel ja õiguste realiseerimisel. Sellega on piisavalt

määratletud tsiviilõiguslik suhe, mille raames hageja soovib Liisingu tegevuse ja temast tulenevad asjaolud

omistada kostjale, sh vara edasimüügist laekunud tulu. Kostja nõudeid BPG vastu ei rahuldatud täies

ulatuses hüpoteegi arvel ning kostja pole menetluses väitnud, et vaidlusalune garantii tagas liisingulepingust

tulenevaid nõudeid. Kuna aga maakohtu otsus tühistati muul alusel, ei ole ringkonnakohtu otsuses ekslikult

vastupidi märgitul tähendust, st ringkonnakohtu eksimus ei ole viinud ebaõige lahendi tegemiseni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osas, millega tühistati maakohtu otsus ja asi saadeti

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, st jätab

hagi rahuldamata, arvestades ka Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada samuti osas, millega jäeti menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. Ringkonnakohtu otsus jääb

muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kohustada maakohut vastu võtma

apellatsioonkaebuses nimetatud tõendid, rahuldama ekspertiisi taotluse ja taotluse dokumentide

väljanõudmiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kõigepealt vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt

menetlusõiguse norme, kui ta tugines otsust tehes asjaoludele, mida pooled ei olnud menetluses esile toonud.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud järgmist: „Vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud rahulduse

hüpoteegist laenulepingu järgsetele nõuetele, kuid leiab, et garantiist tulenev vastutus hõlmab ka liisingu

rahuldamata nõudeid." Kostja väitel ei ole kumbki pool menetluses nimetatud asjaoludele tuginenud.

Vastuses kassatsioonkaebusele on ka hageja kinnitanud, et kostja nõudeid BPG vastu ei rahuldatud täies

ulatuses hüpoteegi arvel, ning kostja pole menetluses väitnud, et garantii tagas liisingulepingust tulenevaid

nõudeid. Poolte eeltoodud väidete põhjal järeldab kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse tsiteeritud lause ei

ole tõene ja vaidlusaluse garantiilepinguga tagatud laenulepingutest tulenevad kostja nõuded BPG vastu ei

ole täies ulatuses hüpoteekidega koormatud kinnisasjade arvel rahuldatud, nagu maakohus põhjendatult

tuvastas. Kolleegium soostub aga hagejaga selles, et nimetatud ringkonnakohtu eksitus ei viinud ebaõige

lahendi tegemiseni, kuna otsuses ekslikult märgitud asjaoludele ei ole ringkonnakohus oma otsust rajanud,

vaid on maakohtu otsuse tühistanud muul alusel. Selle tõttu ei ole praegusel juhul tegemist menetlusõiguse

normi olulise rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 mõttes, mis oleks kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsuse

tühistamise aluseks.

10. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse väära tõlgendamise tõttu, leides, et maakohus

on TsÜS § 132 lg-t 2 valesti tõlgendades asunud ekslikule seisukohale, mille kohaselt Liisingu saadud

varaline hüve ei saa vähendada vaidlusalusest garantiilepingust tulenevat hageja vastutust kostja ees. Veel

leidis ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, kuna jättis hindamata hageja väited ja

esitatud tõendid selle kohta, et kostja kasutas vaidlusaluse vineeritehase finantseerimisel Liisingut oma

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel.

11. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Maakohus on hinnanud kõiki vaidluse

lahendamiseks vajalikke väiteid ja tõendeid ning õigesti leidnud, et Liisingu omandatud vara ei saa lugeda

kostja varaks. Maakohus tuvastas, et lepingute pooleks, millest saadud vara hageja soovib omistada

kostjale, oli Liising, mitte kostja. Kostja ei saa omandada õigusi lepingutest, mille pooleks ta ei ole, kui see

ei olnud ette nähtud lepinguga või see ei tulene seadusest (VÕS § 80 lg 2).

Samuti on maakohus asunud õigele seisukohale, et Liisingu nõude rahuldamine seadmete tarnija vastu ei

vähenda vaidlusalusest garantiilepingust tulenevat hageja vastutust kostja ees. Seega on Maakohus

materiaalõigust tõlgendanud ja kohaldanud õigesti.

Vaidlust ei ole selle üle, et nii kostja kui ka Liising on juriidilised isikud. Maakohus on õigesti leidnud, et

asjas ei ole tähtsust sellel, et Liising on kostja tütarettevõtjaks (100% aktsiaid kuulub kostjale). See, et kostja

emaettevõtjana omab Liisingus aktsionärina valitsevat mõju ja koostab konsolideerimisgrupi, kuhu kuulub

ka Liising, majandusaasta aruande, mis koosneb konsolideerimisgrupi raamatupidamise aastaaruandest ja

tegevusaruandest, ei tähenda, et konsolideerimisgrupi liikmed juriidiliste isikutena ei omaks iseseisvaid

rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi (TsÜS § 66) või et kostja ja Liising (ema- ja tütarettevõtja)

vastutaksid teineteise kohustuste eest. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega

juriidiline isik kuuluda teisele isikule. Äriseadustiku § 221 lg 2 kohaselt ei vastuta aktsionär aktsiaseltsi

kohustuste eest ning sama paragrahvi lg 3 sätestab, et aktsiaselts vastutab oma kohustuste täitmise eest oma

varaga.

Eeltoodu tõttu ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt õiguslikult arvestatavad hageja väited ja esitatud

tõendid kostja ja Liisingu majandustegevuse korraldamise ning juhtimise kohta. Kui üks äriühing on teises

äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks

ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks. Emaettevõtja koos tütarettevõtjatega moodustab kontserni (ÄS § 6

lg-d 1 ja 3). Kontsern ema- ja tütarettevõtjate ühendusena ei ole aga juriidiline isik, teda ei kanta

äriregistrisse ja ta ei saa omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (TsÜS § 25 lg 1, ÄS § 2 lg 2,

TsÜS § 26 lg-d 1 ja 2). Kontserni käsitatakse kui ühte tervikut majanduslikus mõttes, samuti võidakse seda

teha muudel, nt maksunduslikel või raamatupidamislikel eesmärkidel, kuid kontserni kuuluvad ema- ja

tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja

võlausaldajad. Kontserni kuuluvad juriidilised isikud vastutavad ainult nende endi võetud kohustuste eest.

Kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused ei ole

samastatavad emaettevõtja õiguste ja kohustustega. Seega ei ole kolmandate isikutega tehtud Liisingu

tehingutest tekkinud õigused ja kohustused hageja soovitud viisil kostjale omistatavad. Kontserni liikmete

ühine ja koordineeritud tegevus, sh nn komplekssete finantseerimisskeemide realiseerimisel, ei muuda

kontserni liikmeid üheks juriidiliseks isikuks.

Raamatupidamise seaduse § 30 lg 1 kohaselt on konsolideerimisgrupi (emaettevõtja koos tütarettevõtjatega)

raamatupidamise aastaaruande eesmärk anda õige ja õiglane ülevaade konsolideerimisgrupi

finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Konsolideerimisel ühendatakse

konsolideerimisgruppi kuuluvate raamatupidamiskohuslaste aruanded nõnda, nagu oleks tegemist ühe

raamatupidamiskohustuslasega (raamatupidamise seaduse § 27 lg 4). Sisuliselt tähendab see seda, et

konsolideeritud aruande koostamisel kajastatakse ema- ja tütarettevõtja finantsnäitajad niimoodi

kokkuliidetuna, nagu oleks tegemist ühe ettevõtjaga. Selline raamatupidamisalane aruannete

konsolideerimine ja finantsnäitajate kokkuliitmine ei tähenda aga ema- ja tütarettevõtjate vara, rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste ühendamist.

12. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud

TsÜS § 132 lg-t 2. Selle sätte kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate

asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täimisel ja selle isiku käitumine või temast

tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Teo omistamine tähendab olukorda, kus ühe isiku

tegu või tegevusetus omistatakse teisele isikule, kes tegu või tegevusetust faktiliselt ise toime ei pannud.

TsÜS § 132 lg 2 reguleerib vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises

suhtes, eelkõige juhul, kui lepingupool kasutab teist isikut enda asemel lepingu täitmiseks ja selle raames

tekitatakse kahju teisele lepingupoolele (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05,

p 15).

TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneva kaitsekohustuse eesmärgiks on kohustuste täitmine selliselt, et kohustuse

täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. TsÜS § 132 lg 2 rakendamine väljendub näiteks selles, et

võlasuhte pool loetakse oma kohustust rikkunuks teise isiku teo tõttu, keda lepingupool oma kohustuse

täitmiseks kasutas, ning see toob kaasa lepingupoole lepingulise vastutuse teise lepingupoole ees

(vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 11). Riigikohus jääb selle seisukoha

juurde ning lisab, et TsÜS § 132 lg 2 eesmärk ei ole luua õiguslik alus eelnimetatud isikute samastamiseks

nende endi poolt eraldi sõlmitud lepinguliste kohustuste täidetuks lugemisel.

Tuvastatud asjaolude kohaselt ei tegutsenud Liising ega kostja teineteise kohustuste täitjatena, vaid täitsid

nende endi lepingulisi kohustusi. Seega pole alust TsÜS § 132 lg-t 2 kohaldada.

13. Kuna maakohus leidis õigesti, et Liisingu poolt vineeritehase kinnistu ja seadmete müügist saadut ning

Liisingu nõuet seadmete tarnija vastu ei saa arvestada kostja ja BPG vahel sõlmitud laenulepingute täitmise

hindamisel ning vaidlusaluse garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud, jättis maakohus hagi

garantiilepinguga antud abstraktsete nõudeõiguste tagasisaamiseks õigesti rahuldamata.

14. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks

kassatsiooniastme menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada.

Tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul

menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv) (vt ka Riigikohtu

11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu