3-2-1-69-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-69-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Vahur Untera hagi Mati Väärtnõu vastu 32 914 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-12342

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vahur Untera kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

32 914 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vahur Untera, esindaja vandeadvokaat Janek Valdma

Kostja Mati Väärtnõu, esindaja vandeadvokaat Katri Tomson

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-12342 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Vahur Unterale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahur Untera (hageja) esitas 26. märtsil 2012 Harju Maakohtule hagi Mati Väärtnõu (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 32 914 eurot ja viivise 11 926 eurot. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja praeguseks äriregistrist kustutatud OÜ Lindertek (Lindertek)

ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja andis Lindertekile kokku laenu 515 000 krooni järgmiselt:

300 000 krooni 13. augustil 2007, 175 000 krooni 6. novembril 2007, 15 000 krooni 25. juulil 2008 ja

25 000 krooni 17. aprillil 2009. 4. veebruaril 2011 kuulutati välja Linderteki pankrot.

Pankrotimenetlus lõppes raugemisega.

Kostjal oli Linderteki vastu 20 176 040 krooni suurune nõue, millest tagastamata laen oli

3 176 000 krooni ja viivis 17 000 040 krooni. Kostja ja temaga seotud äriühingu OÜ Baltic Watch

(BW) vahel 24. märtsil 2009 sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe ja nõuete loovutamise lepingu

(tasaarvestuskokkulepe) järgi on kostja 25. oktoobril 2008 loovutanud selle nõude BW-le.

Tasaarvestuskokkuleppega tasaarvestati BW ja Linderteki vastastikused nõuded 1 395 201 euro

66 sendi ulatuses. Linderteki majandusaasta aruannetes ei olnud kostja viivisenõue kajastatud. See

tulnuks kajastada 2006. a bilansis või aastaaruande lisas. Viivisevõlga arvestades oli Lindertek

bilansiliselt maksejõuetu ja hageja ei oleks maksejõuetule äriühingule laenu andnud. Kostja pettis

hagejat, kui lõi ebaõige ettekujutuse Linderteki tegelikust finantsseisundist.

Tasaarvestuskokkuleppega muudeti Lindertek varatuks. Kostja on juhatuse liikmena rikkunud

äriseadustiku (ÄS) § 179 lg-st 1, §-st 176 ja raamatupidamise seaduse (RPS) §-st 16 tulenevaid

kohustusi. Kostja oleks pidanud kajastama viivisevõla aastaaruandes ja taastama omakapitali või

esitama pankrotiavalduse. Kostja on käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Heade kommetega

oleks kooskõlas võlausaldaja informeerimine ühingu tegelikust majanduslikust seisundist ja ÄS §-

s 176 sätestatud abinõude tarvitusele võtmine. Kostja peab hüvitama hagejale kahju ja lisaks

kahjuhüvitisele on hagejal õigus saada ka seadusjärgset viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Seadusest ei tulene juhatuse liikme kohustust kajastada aastaaruandes sellist viivist, mida

võlausaldaja ei ole nõudnud. Vaidlusaluse viivise kajastamine majandusaasta aruandes oleks

tekitanud Linderteki finantsseisundist eksliku pildi. Viivisevõlg on tingimuslik kohustus, mille puhul

ei ole teada, kas see nõutakse sisse ja kui, siis millises ulatuses. Tingimuslikku kohustust ei pea

äriühingu bilansis kajastama.

Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja antud rahasumma

ei olnud laen, vaid vaikiva seltsinglase panus ettevõttesse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 610 jj) või muu

investeering, mille eest sai hageja õiguse osale ettevõtte kasumist. Hageja kaotatud investeering ei ole

kahju, vaid majandustegevuses realiseerunud äririsk.

Kostja teo ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Paljasõnaline on hageja väide, et

kui kostja oleks viivisevõla aruandes märkinud, siis ei oleks hageja Lindertekile laenu andnud. Ei ole

tõendatud, et hageja investeerimisotsus põhines aastaaruannetel. Hageja ei ole põhjendanud, milles

seisnes kostja tahtlik heade kommete vastane käitumine. Tasaarvestuskokkuleppega ei muudetud

Linderteki varatuks, vaid vähendati tema kohustusi.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja ebaselge. Hageja ei ole tõendanud, millal muutus väidetav

kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ja mis ajast alates ta viivist nõuab. Hageja ei ole põhjendanud,

millist kahju on viivitamine talle tekitanud. Kostja palus vähendada viivist nullini.

3. Harju Maakohus jättis 7. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et nõude

eeldused oleksid täidetud. ÄS § 176 ja § 179 lg 1 ning RPS § 16 ei sätesta kohustust kajastada

võimalik viivisevõlgnevus äriühingu majandusaasta aruandes. Viivisenõude esitamine kui

õiguskaitsevahendi kasutamine sõltub võlausaldajast. Sissenõudmata viivise kajastamine äriühingu

aastaaruandes looks ühingu finantsseisundist pigem eksliku pildi. Viivisevõlg on tingimuslik

kohustus, mille puhul ei ole teada, kas ja millises ulatuses nõue realiseerub. Raamatupidamise

toimkonna juhendi (RTJ) 8 p 47 kohaselt ei kajastata tingimuslikke kohustusi bilansis. Tulenevalt

RTJ 10 p-st 47 võib juhatus viivisenõude esitamise tõenäosust hinnata. Kostja hindas Linderteki

2006. a majandusaasta aruande koostamise seisuga vaidlusaluse viivise sissenõudmist väga

ebatõenäoliseks, sest teadis, et ei hakka seda ise sisse nõudma.

Sellest, et kostja hiljem oma põhinõude koos kõrvalnõuetega BW-le loovutas ja BW hiljem osa

viivisest siiski sisse nõudis, ei saa järeldada, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi 2006. a

majandusaasta aruande koostamisel. Hageja heitis kostjale ette Linderteki 2006. a majandusaasta

aruande koostamise nõuete rikkumist, kuid viivis nõuti osaliselt sisse alles 2009. a tasaarvestusega.

Tunnistajana üle kuulatud vandeaudiitori arvamuse kohaselt peab äriühingu juhatuse liige, kellel on

ühingu vastu nõue juhul, kui ta nõude võõrandab, kajastama selle aastaaruande lisas. Seega oleks

kostja pidanud kajastama potentsiaalse viivisekohustuse Linderteki 2009. a majandusaasta aruande

lisas, kuid selleks ajaks oli Lindertek juba püsivalt maksejõuetu. Kostja ei ole rikkunud ÄS §-st 176

tulenevat kohustust, sest Linderteki netovara ei olnud vaidlusalusel ajal alla seaduses nõutud määra.

Kostja ei ole rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi ega käitunud ka tahtlikult heade kommete

vastaselt ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus asjas tähtsad asjaolud õigesti.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja rahaline nõue tuleneb sellest, et aastatel 2007 kuni 2009 kandis ta

Linderteki kontole kokku 515 000 krooni ehk 32 914 eurot. Sellest 475 000 krooni ehk 30 358 eurot

kandis ta üle 2007. a. Hageja väidab, et Linderteki aastaaruanded ei vastanud seadusele, sest ei

sisaldanud kõiki nõutavaid andmeid, ja kui kõik nõutavad andmed oleksid olnud kajastatud, ei oleks

ta Lindertekile laenu andnud. Maakohus leidis põhjendatult, et Linderteki 2006. a majandusaasta

aruanne ei pidanudki vaidlusalust viivisenõuet sisaldama, sest see on tingimuslik kohustus ja selle

tekkimise tõenäosuse hindamine on juhatuse otsustada. Kuna maakohtu tuvastatu põhjal ei saa

järeldada, et äriühingu netovara oli vaidlusalusel ajal alla seaduses sätestatud miinimumi, siis ei ole

kostja rikkunud seadusest tulenevat kohustust ega käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt.

Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid tingida kostja vastutuse. Ringkonnakohtul ei ole alust

tõendeid teisiti hinnata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud vääralt kohaldanud tingimuslikku tehingut

reguleerivat tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102. Ainuosaniku ja juhatuse liikme viivisenõue

omaenda äriühingu vastu ei ole samaväärne tavapärases majandustegevuses tekkivate

võlakohustustega. See ei ole tingimuslik tehing, sest sellisel nõudel ei ole tahteautonoomseid

tehingupooli.

Kohtud leidsid ekslikult, et viivisenõude võis jätta aruandes kajastamata, kuna kostja ei kavatsenud

seda sisse nõuda. Ainult tegelik nõudest loobumine õigustanuks võla kajastamata jätmist. Asjaolu, et

kostja võõrandas nõude hiljem oma teisele äriühingule BW-le ja nõudis viimase kaudu ka sisse,

tõendab seda, et kostja ei olnud nõudest loobunud ja et võlg oli olemas. Seega pidi kostja aruannete

koostamisel viivisevõlaga arvestama. Viivisevõlg tulnuks kindlasti kajastada majandusaasta aruande

lisas (RPS § 21 p 4). Võla aruande lisas kajastamise eesmärk on võlausaldajate informeerimine. Kuna

kostja rikkus ÄS § 179 lg-s 1, RPS §-s 16 ning RTJ 8 p-des 46 ja 47 sätestatud kohustusi ning jättis

võla aruandes kajastamata, siis on ebaõige kohtute järeldus, et nõude eeldused ei ole täidetud.

7. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• kostja oli 2003.–2011. a Linderteki juhataja ja kuni 2009. a aprillini Linderteki ainuosanik;

• hageja kandis Lindertekile 2007.–2009. a üle kokku 515 000 krooni, sellest 475 000 krooni

2007. a, 15 000 krooni 2008. a ja 25 000 krooni 2009. a;

• Lindertek ei ole saadud summat hagejale tagastanud;

• Linderteki pankrotimenetlus lõppes raugemisega ja 2. septembril 2011 on Lindertek äriregistrist

kustutatud;

• 24. märtsi 2009. a tasaarvestuskokkuleppe ja nõuete loovutamise lepingu kohaselt oli kostja

loovutanud BW-le 20 176 040 krooni suuruse nõude Linderteki vastu, millest tagastamata

laenusumma (põhivõlg) oli 3 176 000 krooni ja viivis 17 000 040 krooni;

• Linderteki 2006.–2008. a majandusaasta aruanded ei kajastanud Linderteki viivisevõlga kostja ees.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on Linderteki juhatuse liikmena tekitanud hagejale kahju

sellega, et jättis omaenda viivisenõude Linderteki vastu Linderteki majandusaasta aruannetes

kajastamata. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja andis Lindertekile raha laenuna või oli

tegu vaikiva seltsinglase panusega VÕS § 610 lg 1 mõttes.

11. Hageja nõuab kostjalt summat, mis tal jäi Lindertekilt pankrotimenetluses saamata. Tegemist on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud

äriregistrist kustutatud osaühingu juhatuse liikme vastu.

Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et äriühingu juhtorganite liikmed võivad

võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on

kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10;

22. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme

vastutus VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus

VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku

käitumisega (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13).

12. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et

võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena

rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete

vastaselt ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb

kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4)

sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1).

13. Hageja leiab, et kostja on rikkunud raamatupidamise seaduse ja raamatupidamise toimkonna

juhendite sätteid ja nende rikkumiste tõttu andis hageja Lindertekile laenu, mis jäi tal Linderteki

pankrotimenetluses tagasi saamata. Sellise nõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 7, mille järgi peab õigusvastaselt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega kahju

tekitanud isik kannatanule kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse

rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine

sellise kahju tekkimise eest. Lisaks tugineb hageja sellele, et olulise kohustuse aastaaruandes

kajastamata jätmine on heade kommete vastane. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 8, mille järgi peab teisele isikule õigusvastaselt heade kommete vastase tahtliku

käitumisega kahju tekitanud isik kannatanule kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

14. Esmalt analüüsib kolleegium kostja väidetavat õigusvastast käitumist Linderteki majandusaasta

aruande koostamisel.

Kohtud leidsid, et kostja ei pidanud potentsiaalset viivisekohustust Linderteki aastaaruandes ega selle

lisas kajastama ajal, mil hageja Lindertekile raha üle kandis, sest viivisekohustus on tingimuslik

kohustus ja juhatus võis ise hinnata viivise sissenõudmise tõenäosust.

Kolleegium sellega ei nõustu.

ÄS § 183 järgi on raamatupidamise korraldamine juhatuse ülesanne. ÄS § 179 lg 1 kohaselt koostab

juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud

korras. Aastaaruande koostamise kohustuse sätestab ka RPS, mille § 14 lg 1 kohaselt on

raamatupidamiskohustuslane kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta

aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. RPS § 15 lg 1 järgi on

raamatupidamise aastaaruande eesmärk anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest.

15. RPS § 16 sätestab kohustuse lähtuda raamatupidamise aastaaruande koostamisel rahvusvaheliselt

tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtete osaks olevatest alusprintsiipidest, kusjuures viidatud

sätte p 4 näeb ette olulisuse printsiibi – raamatupidamise aruandes peab kajastuma kogu oluline

informatsioon, mis mõjutab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja

rahavoogusid. Oluline on selline aruandeinformatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada

aruande kasutajate poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid. Väheolulisi objekte võib

arvestada ja aruandes kajastada lihtsustatud viisil. RPS § 16 p 7 näeb ette kohustuse järgida

objektiivsuse printsiipi, mis tähendab, et aruandes esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja

usaldusväärne. RPS § 16 p 8 näeb ette konservatiivsuse printsiibi, mille kohaselt tuleb aruanne

koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja

kulude alahindamist. Aruandes ei ole lubatud varasid ja tulusid sihilikult alla hinnata või kohustusi ja

kulusid sihilikult üles hinnata ega tekitada aruande kasutajate eest varjatud reserve. RPS § 16 p 9

sätestab avalikustamise põhimõtte – aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada

õige ja õiglase ülevaate raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja

rahavoogudest.

16. RPS § 18 lg 3 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane, kes koostab oma raamatupidamise

aastaaruande vastavalt Eesti heale raamatupidamistavale, kasutama RPS lisas 1 esitatud bilansiskeemi

ja ühte lisas 2 esitatud kasumiaruande skeemidest. RPS § 21 lg 1 p 4 kohaselt on

raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise aastaaruande lisades kohustatud avalikustama kõik

olulised asjaolud õige ja õiglase ülevaate andmiseks raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist,

majandustulemusest ja rahavoogudest. RPS § 32 lg 1 alusel hea raamatupidamistavana kehtiva RTJ 8

p 48 järgi ei kajastata tingimuslikke kohustusi (ehk selliseid kohustusi, mille sissenõudmise tõenäosus

ei ole teada) küll ettevõtte bilansis, kuid informatsioon oluliste tingimuslike kohustuste kohta

avalikustatakse aruande lisades. Lisades ei ole vaja avalikustada üksnes selliseid tingimuslikke

kohustusi, mille realiseerumine on äärmiselt ebatõenäoline.

Eelnevast tulenevalt peab juhatus tagama, et raamatupidamise aastaaruandes oleksid kajastatud kõik

olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu majandusseisu ja mis võivad mõjutada äriühingu

lepingupartneri majanduslikke otsuseid.

17. Kolleegium leiab, et kui äriühingu ainuosanikul on ühingu vastu nõue, millest võib tuleneda ka

olulise suurusega viivisekohustus, tuleb potentsiaalne viivisekohustus vähemalt üldjuhul aastaaruande

lisas kajastada kui oluline informatsioon, mille avaldamata jätmine võib mõjutada aruande kasutajate

poolt aruande põhjal tehtavaid majandusotsuseid.

Osaühingu ainuosanik on isik, kelle täieliku kontrolli all on äriühing. Sellises olukorras on eriti

oluline, et aastaaruanne ja selle lisad kajastaksid kõiki osaniku nõudeid ühingu vastu, sest nende

nõuete õige kajastamine tagab selle, et ühingu majanduslik olukord tehakse väljaspoole nähtavaks

sellisena, nagu see tegelikult on. Maakohus leidis, et kostja kui äriühingu juhataja ja 100%-lise

osalusega osanik võis omaenda viivisenõude esitamise tõenäosust hinnata ja kuna ta hindas võla

sissenõudmist väga ebatõenäoliseks, võis ta jätta selle kajastamata. Selle seisukohaga nõustus ka

ringkonnakohus.

Kolleegium märgib, et osaühingu ainuosanikust juhatuse liikme õigust ja kohustust hinnata omaenda

viivisenõude sissenõutavust tuleb pigem tõlgendada selliselt, et niisugused nõuded tuleb aruande

lisas kajastada sõltumata sellest, kas juhatuse liige aruande koostamise ajal peab tõenäoliseks

(soovib) selle sissenõudmist.

Kolleegium märgib, et potentsiaalse viivisenõude kajastamisel tuleb siiski lähtuda konservatiivsuse

põhimõttest ja kuna vähemalt üldjuhul on viivis sissenõutav vaid põhivõla ulatuses, on ka viivise

kajastamise kohustus üldjuhul seotud selle summaga.

18. Eelnevast tulenevalt ei võinud viivisenõuet jätta aruande lisas täies ulatuses kajastamata põhjusel,

et kostja ei kavatsenud seda sisse nõuda, ja ainult tegelik nõudest loobumine õigustanuks nõude

täielikku kajastamata jätmist. Seega on ekslik kohtute seisukoht, et kostja viivisenõude võis

aastaaruande lisas üldse jätta kajastamata, kuna kostja ise hindas selle sissenõutavuse

ebatõenäoliseks.

Kolleegium märgib täiendavalt, et kuna potentsiaalne viivisenõue, mida ei ole võlgniku vastu

esitatud, tuleb kajastada aastaaruande lisas ja mitte aruandes, siis ei saa selle kajastamine või

kajastamata jätmine mõjutada ühingu omakapitali ja asjakohatu on hageja tuginemine sellele, et

kostja on rikkunud ÄS §-s 176 sätestatud kohustusi.

19. Kohtud leidsid, et juhatuse liige ei ole rikkunud raamatupidamise seaduse sätteid kui

võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse norme.

Kolleegium on varem leidnud, et äriseadustiku sätted, mis kohustavad juhatust korraldama äriühingu

raamatupidamist, on iseenesest võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse sätted (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16). Kolleegium leiab, et ka

raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted, sh RPS § 21 lg 1 p 4, on muu hulgas

võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid.

20. Kuna viivisenõue tulnuks aastaaruande lisas kajastada, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata,

millises ulatuses see aastaaruannete lisades kajastada tuli (vt otsus p 17) ja kas sellest tulenevalt oli

tegu olulise asjaolu kajastamata jätmisega. Kui tegu ei olnud olulise asjaolu kajastamata jätmisega,

siis tuleb hagi jätta rahuldamata, sest sellisel juhul ei ole kostja rikkunud seadusest tulenevat

kohustust.

Kui tegu oli olulise kohustuse kajastamata jätmisega, siis võib kostja käitumine iseenesest kujutada

endast kas RPS § 21 lg 1 p 4 kui kaitsenormi rikkumisest tulenevat õigusvastast tegu (VÕS § 1045

lg 1 p 7) või tahtlikku heade kommete vastast käitumist (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Tahtlik heade

kommete vastane oleks kostja käitumine siis, kui tema eesmärgiks olekski olnud raha hagejalt

Linderteki kaudu välja petta. Kolleegium leiab, et hageja ei ole praeguses asjas toonud esile

asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida kostja tegevust tahtliku heade kommete vastase

käitumisena.

21. Kolleegium märgib, et kostja tegevuse õigusvastasuse seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas

hageja tasutud summa oli panus vaikivasse seltsingusse või laen, sest hageja esitatud asjaoludest

tulenevalt ei nõua ta tagasi mitte Lindertekile üle kantud rahasummat, vaid ta nõuab kostjalt

kahjuhüvitist selle eest, et kostja esitas aastaaruandes valeandmed, mis olid aluseks tema otsusele

äriühingule raha üle kanda.

22. Järgmiseks tuleb tuvastada hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja

kahju vahel ehk teha kindlaks, kas kostja kaotas oma raha just seetõttu, et ta lähtus Lindertekile raha

üle kandes vastavate aastate kohta koostatud majandusaasta aruannetest ja nende lisadest. Nende

asjaolude tõendamiskoormus on hagejal. Muu hulgas peab hageja tõendama ka seda, et ta tutvus

olemasoleva aastaaruandega kõigil majandusaastatel, mil ta Lindertekile raha üle kandis. Põhjusliku

seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev

sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil

asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18).

23. Kui kostja rikkus kohustust kajastada oluline kohustus aastaaruande lisas ja hagejale on sellest

tulenevalt tekkinud kahju, siis võib kostja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju

tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kolleegium märgib, et süü hindamisel tuleb muu hulgas

arvestada juhatuse liikme hoolsusstandardit ühingu raamatupidamise korraldamisel. See tähendab, et

olukorras, kus juhatuse liige eelduslikult ei vastutaks raamatupidamise seaduse sätete rikkumise eest

ühingu ees, ei vastuta ta ka võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel. Juhatuse liikme vastutus

võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees.

Süü sisustamisel tuleb arvestada muu hulgas sellega, et juhatuse liige peab raamatupidamise

korraldamisel toimima kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ja seejuures võib hoolsuskohustuse

sisu ja hoolsuse määr varieeruda nii sõltuvalt juriidilise isiku liigist kui ka tegevusest (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p-d 19–20), aga ka sõltuvalt

sellest, kas juhatuse liige teeb mingi toimingu iseseisvalt või kasutab selleks spetsialisti abi. Viimasel

juhul peab juhatuse liige ilmutama vajalikku hoolsust eelkõige selle isiku valimisel ja mõistlikus

ulatuses kontrollimisel.

24. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Malle Seppik