3-2-1-72-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik

Kohtuasi

RoadWest OÜ hagi SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ

Eesti filiaali vastu 19 168 euro 20 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-50938

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaali

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

26 356 eurot 20 senti

Hageja RoadWest OÜ (endine ärinimi Elva Kommunaal

Grupp OÜ) (registrikood 11137400)

Kostja SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaal

(registrikood 12117664), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Siret Siilbek

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50938 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada SIA „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaalile kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elva Kommunaal Grupp OÜ (praegune ärinimi RoadWest OÜ) (hageja) esitas 29. oktoobril 2013

Harju Maakohtule hagi „RBSSKALS Būvsabiedrībaˮ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt

välja mõista lepingust või alusetust rikastumisest tulenevalt 20 137 eurot 80 senti ning viivise.

Kohtumenetluse käigus tasus kostja arve 808 eurot, millele lisandus käibemaks, mistõttu palus hageja

kostjalt välja mõista 19 168 eurot 20 senti ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. augustil 2013 töövõtulepingu (edaspidi leping), mille

kohaselt kohustus hageja (töövõtja) tegema Torma ja Sadala teede asfalteerimistööd (enne pidi kostja

tegema ettevalmistustööd). Hageja tegi tööd nõuetekohaselt, kostja ei teinud tööde kohta etteheiteid.

Lepingu, 23. augusti 2013. a tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning 5. septembri 2013. a lisatööde

tegemise akti alusel esitas hageja kostjale arved vastavalt 38 622 euro (koos käibemaksuga) ja

19 168 euro 20 sendi (koos käibemaksuga) saamiseks. Esimesena nimetatud arve tasus kostja

18. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 2-13-48014 tehtud kohtuotsuse alusel. Teist, lisatööde tegemise akti

alusel esitatud arvet, ei ole kostja tasunud.

Kostjal ei ole õiguslikku alust jätta lisatööde eest tasu maksmata. Lepingu p-de 2.2 ja 3 järgi on

tehtavad tööd määratud lepingu ning selle lisadega (sh 21. juuni ja 11. juuli 2013 hinnapakkumine).

Hinnapakkumises kirjutas hageja, et täpsed mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine toimub

vastavalt tehtud töödele. Seega oli pooltel kokkulepe, et tööde eest tasutakse tegelike mahtude järgi.

Hinnapakkumise esitamise ajal ei olnud kostjale tegelikud tööde mahud teada, need selgusid pärast

seda, kui kostja lõpetas ettevalmistustööd. Vaatamata sellele palus kostja 11. juulil 2013 hagejal teha

hinnapakkumise umbkaudsete mahtude alusel ning hageja tegigi hinnapakkumise, lähtudes talle

etteantud mahtudest. Samuti teatas kostja 17. juulil 2013 hagejale mahtude täpsustamisest. Kostja

tegevuse tagajärjel on tööde mahud oluliselt suurenenud ja kostjal tuleb tasuda lisatööde eest esitatud

arve 19 168 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Pahatahtlik on kostja väide, et suurenenud mahtude

eest peab vastustama hageja. Kostja võlgneb hagejale ka sissenõutavaks muutunud lepingujärgse

viivise 191 eurot 60 senti ja sealt edasi viivise põhinõudest 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et tellis hagejalt kahe eri kokkuleppe alusel kahte eri liiki

ehitustöid: Sadala I etapi ehitustööd ning Sadala ja Torma II etapi ehitustööd. Sadala I etapi

ehitustööde tellimise aluseks oli hageja 21. juuni 2013 hinnapakkumine. Tööd tehti ja võeti vastu

enne lepingu sõlmimist ning need tööd ei olnud ega saanudki olla lepingu objektiks. Sadala ja

Torma II etapi ehitustööde aluseks oli hageja 11. juuli 2013 hinnapakkumine ja hageja 30. juuli 2013

täpsustatud hinnapakkumine (sellele on endiselt märgitud kuupäevaks 11. juuli 2013).

Hinnapakkumisest lähtudes sõlmisid pooled lepingu, mille p 5.1 sisaldas hagejale siduvat eelarvet

ehitustööde maksumuse kohta. Lepingu p-s 3 olev viide hageja 21. juuni 2013 hinnapakkumistele on

ebatäpne ega vasta faktilistele asjaoludele. Tegelikkuses põhines leping 11. juuli ja 30. juuli 2013. a

hinnapakkumisel. Segadus tekkis sellest, et 30. juuli 2013 hinnapakkumisele oli kuupäevaks märgitud

samuti 11. juuli 2013. Et viide 21. juuni 2013 hinnapakkumisele ei olnud õige, nähtub muu hulgas

asjaolust, et lepingu esemeks olid Torma ja Sadala II etapi ehitustööd (lepingu punkt 2.1), kuid

kõnealune hinnapakkumine oli Sadala I etapi ehitustööde kohta. Seega käsitles leping üksnes Torma

ja Sadala II etapi ehitustöid. Eeltoodust tulenevalt väidab hageja ekslikult, et kostja lähtus üksnes

hageja antud umbkaudsest ehitustööde mahust. Hagejale oli kogu objekti tööde maht teada.

Kostjal ei ole lisatööde eest esitatud arve tasumise kohustust, sest lisatööde tegemises ei ole pooled

kokku leppinud ning lepinguga kokkulepitud tööde mahtu ei ole muudetud. Lepingu p-s 5.1 on

öeldud, et leping on fikseeritud summaga ja hageja on lepingu summasse hõlmanud kõik vajaliku

tööde kohaseks tegemiseks ning et pärast lepingu sõlmimist ei ole võimalik lepingu summat muuta.

Seega lepiti kokku siduvas eelarves. Lepingu p 7.5 järgi kohustus kostja tehtud tööde eest tasuma

lepingus ette nähtud mahus ja korras. Kostja on lepingu järgi 18. oktoobril 2013 tasunud 32 185 eurot

(lisandub käibemaks). Lõplikud tingimused, milles kokku lepiti, sisalduvad lepingus, mitte ühe poole

hinnapakkumises.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. aprilli 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

19 168 eurot 20 senti, viivise 191 eurot 60 senti (hagiavalduse esitamise seisuga) ja viivise 0,1%

põhinõudest päevas sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-t 4 ja leidis, et hageja nõue kostja vastu on

5. septembri 2013. a lisatööde akti alusel tehtud tööde osas muutunud sissenõutavaks. Hageja on

kokkulepitud tööd teinud. 26. septembril 2013 on kostja hagejale teatanud, et tööd on tehtud ja kostja

aktsepteerib neid. Kostjal ei ole õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele. Kostja ei

ole kooskõlas lepingu punktiga 9.3 ning VÕS § 644 lg-ga 3 esitanud pretensioone tööde mahu

ületamise ning lisatööde tegemise kohta. Mahu suurenemisest ja lisatöödest sai kostja teada juba

hageja esitatud 23. augusti 2013. a tööde aktist. Kostja soovil kajastas hageja lisatööd eraldi

5. septembri 2013. a lisatööde aktis, oodates ära hageja tööde lõpetamise, kuid kostja keeldus

lisatööde akti allkirjastamisest ja selle alusel koostatud arve tasumisest alles 18. oktoobril 2013.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigus tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele (lepingu

punkt 9.3, VÕS § 643, § 644 lg 2).

Maakohus tuvastas, et pooled ei sõlminud siduva eelarvega lepingut (VÕS § 639 lg 1). Lepingu sisule

hinnangu andmisel ei saa lähtuda üksnes lepingu p-st 5.1, sest lepingu lahutamatuks osaks on ka

21. juuni ja 11. juuli 2013 hinnapakkumised (lepingu punktid 2.2 ja 3). Lepingu tõlgendamisel ei ole

võimalik järeldada, et pooled sõlmisid siduva eelarvega lepingu. Kostja oli teadlik, et tegelikult

tehtud tööde mahud erinevad hinnapakkumises märgitust. Hageja esitas kostjale 11. juuli 2013

hinnapakkumise, kuid täpsustatud mahud lubas kostja hagejale saata alles 17. juuli 2013 e-kirjas.

Seega ei saanud kostja eeldada, et mahud ongi samad mis 11. juuli 2013. a hinnapakkumises.

Hinnapakkumises sisalduski poolte kokkulepe, et täpsed mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine

toimub vastavalt tehtud tööle. Kuivõrd samasisuline kokkulepe sisaldus ka lepingu lahutamatuks

osaks olnud 21. juuni 2013. a hinnapakkumises ning kostja oli selle alusel tehtud tööde osas

aktsepteerinud mahtude hilisemat muutmist, võis hageja mõistlikult eeldada, et kostja täidab ka

11. juuli 2013 hinnapakkumise alusel tehtud tööde tasumise kohustust. Juhul kui kostja ei nõustunud

juba 21. juuni 2013 hinnapakkumises sisalduva tingimusega, pidanuks ta heas usus käituva isikuna

hilisemat hinnapakkumist saades hageja tähelepanu sellele juhtima. Kostja lasi aga hagejal kõik tööd

täies mahus ära teha ning teatas alles 26. septembril 2013, et ta ei aktsepteeri mahtude muutmist.

Kuivõrd hageja on enda lepingulised kohustused täitnud, kuid kostja on jätnud tööde eest tasumata,

tuleb kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus välja mõista. Samuti on põhjendatud hageja nõue viivise

saamiseks. Pooled on kokku leppinud, et töövõtja võib nõuda tellijalt arve tähtaegselt tasumata

jätmise korral viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest. Kostja on hagi esitamise aja seisuga arve

maksmisega hilinenud 10 päeva. Kooskõlas VÕS § 94 lg-s 1 ja lepingu punktis 10.4 sätestatuga tuleb

kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 191 eurot

60 senti ja sealt edasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi viivis 0,1% iga viivitatud

päeva eest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid motiive.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei olnud maakohtul alust tugineda VÕS §-le 644, sest pooled

ei vaielnud selle üle, et tehtud töö ei olnud puudustega. Samas viitas maakohus õigesti lepingu p-

le 9.3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei esitanud tähtajaks töö vastuvõtmisest osalise keeldumise

põhjendusi, seega tuleb lugeda töö tervikuna vastuvõetuks. Maakohus märkis ekslikult, et kostja

teatas tööde aktsepteerimata jätmisest alles 26. septembril 2013. Hageja on ise hagiavalduses öelnud,

et saatis kostjale 23. augustil 2013 tööde akti, millele kostja vastas 2. septembril 2013. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et hageja tegi töövõtulepingu alusel töid rohkem, kui 11. juuli 2013. a

hinnapakkumises märgitud mahud seda ette nägid. Samas on kostja üheselt seisukohal, et lepingu

esemeks oli konkreetse töö lõpp-produkt, mitte lihtsalt mingis mahus mingi töö tegemine. Kostjaga

tuleb nõustuda, et vastupidise käsitluse puhul (et lepingu esemeks oli kindlaks määratud hulga

ruutmeetrite asfalteerimine) tekiks olukord, kus teed oleksid jäänud osaliselt asfalteerimata ja seega

töövõtulepingu eesmärk täitmata.

Maakohus arvestas lepingu tõlgendamisel eelkõige VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid

ning leidis õigesti, et lepingust ei saa järeldada, et tegemist oli siduva eelarvega lepinguga. Maakohus

hindas kõiki kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid (maakohus ei tuginenud üksnes lepingu lisaks

olevale hinnapakkumisele, vaid poolte sõlmitud lepingule kui tervikule) ning on teinud nendest õige

järelduse. Vaatamata lepingu hinnale (lepingu p 5) ning sellele, et lepingu sõnastuse kohaselt oli

tegemist kogu objekti maksumusega, tuli arvestada ka lepingu teisi tingimusi, sh lepingu

lahutamatuks osaks olevates lisades sisalduvaid tingimusi. Üheks selliseks lisaks oli ka 11. juuli 2013

hinnapakkumine (30. juuli 2013 redaktsioonis), milles näidatud mahud ei hõlmanud eelduslikult kõiki

objektil tehtavaid töid. Tegemist ei ole hageja ühepoolse dokumendiga, vaid lepingu lahutamatu

osaga, milles sisalduvad tingimused on oma jõult sarnased muude lepingutingimustega. Pealegi

nähtub kohtutoimiku materjalist, et objektide mõõdistuse tegi ja lepingu projekti valmistas ette kostja.

Kostja saatis lepingu hagejale 30. juulil 2013, küsides uut hinnapakkumist „ilma eeltööde reata",

millele vastavalt hageja ka varasemat, s.o 11. juuli 2013. a hinnapakkumist muutis (jättes kuupäeva

samaks). Enne lepingu sõlmimist tehtud hinnapakkumine ei kaotanud oma jõudu pärast lepingu

sõlmimist. Ka 5. septembri 2013. a lisatööde akti põhjal ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks

hageja aktsepteerinud kostja vastuväiteid 23. augusti 2013. a tööde aktile. Uue akti koostamine

tõendab pigem seda, et hageja sooviks oli saada töö vaidlustamata osa eest tasu (mille jaoks oli siiski

vaja kohtusse pöörduda).

Maakohus järeldas õigesti, et lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et tegelikult tehtavad tööd

erinevad mahult hinnapakkumises märgitust. 11. juuli 2013 e-kirjas palus kostja teha hagejal

hinnapakkumine asfalteerimistöödele ning nimetas „umbkaudsed" mahud. Samas mahus tegi hageja

11. juuli 2013. a hinnapakkumise, mida hiljem kostja soovil küll muutis, vähendades pakkumist

eeltööde võrra, kuid jättes mahud muutmata. Et hinnapakkumises märgitud mahud on esialgsed ning

kostja määratud, kinnitab ka kostja 17. juuli 2013 e-kiri. Ka see tõendab, et 11. juuli 2013. a

hinnapakkumine ei saanudki sisaldada täpseid andmeid tööde tegeliku mahu kohta. Seega ei olnud

kostjal alust ka eeldada, et tööde mahud ongi samad mis 11. juuli 2013. a hinnapakkumises (ja mille

järgne maksumus kanti lepingusse). Seetõttu oligi hinnapakkumisele lisatud kokkulepe, et täpsed

mahud selguvad tööde käigus ja akteerimine toimub vastavalt tehtud tööle. Asjaolu, et lepingus on

viidatud ka varasemale hinnapakkumisele, mille järgsed tööd ei olnud vaidlusaluse lepingu esemeks,

sest olid lepingu sõlmimise ajaks juba tehtud ja üle antud, ei tähenda, et sellest hinnapakkumisest

tulenevaid kokkuleppeid ei olnud kohtul alust hinnata. Kuna 11. juuli 2013. a hinnapakkumisele

sarnane kokkulepe sisaldus ka varasemas, s.o 21. juuni 2013. a hinnapakkumises, ning kostja oli selle

järgi tehtud tööde mahtude hilisemat muutmist aktsepteerinud ja tööde eest tervikuna tasunud, võis

hageja mõistlikult eeldada, et kostja täidab ka 11. juuli 2013. a hinnapakkumise alusel tehtud tööde

eest tasumise kohustust.

Kostja käsitlus on vastuoluline osas, milles ta eitab, et osa hageja tehtud töödest võiks käsitada

lisatööna, sest lepingu esemeks olid asfalteerimistööd kahel objektil tervikuna. Samas on ta

maakohtule heitnud ette seda, et kohus ei ole kohaldanud VÕS § 639 lg-t 2, mis reguleerib lisatööde

tasustamise eeldusi. Praegusel juhul ei ole tegemist lisatööga nimetatud sätte tähenduses, vaid poolte

kokkuleppest tuleneva võimalusega määrata tööde tegelik maht tööde tegemise käigus. Pealegi

sisaldus sellekohane tinglik kokkulepe juba hinnapakkumises, mistõttu ei oleks ka lisatööde puhul

alust rääkida lepingu punktist 5.3 (hindade muutmine) tuleneva korra järgimata jätmisest. Puudub

alus muuta maakohtu otsust ka viivise väljamõistmise osas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 639 lg-t 1 ja lepingu p 5, leides, et hoolimata poolte

sõlmitud siduva eelarve kokkuleppest, on leping sõlmitud mittesiduva eelarvega. Ekslikult on keskne

tähendus omistatud hinnapakkumistele. Tuginema pidanuks lepingu p-s 5 märgitud sõnaselgele

siduva hinna kokkuleppele. Asjaolu, et hageja kalkuleeris tööde mahu valesti, ei anna alust nõuda

kostjalt eelarvet ületavat tasu. Hageja nõue on lepinguga vastuolus. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus

kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Isegi juhul kui poolte vahel oleks sõlmitud mittesiduva eelarvega leping, on ringkonnakohus jätnud

ebaõigesti kohaldamata VÕS § 639 lg 2. Ringkonnakohtu seisukoht, et see säte ei kohaldu lepingu

põhimahule, vaid üksnes lisatöödele, ei tulene seadusest. Lisaks on ringkonnakohtu otsus siinkohal

vastuoluline, sest kohus on tuvastanud, et lepingu objektiks oli kõigi lepingu esemeks olnud Torma ja

Sadala teede asfalteerimine. Hageja nõue oleks ka mittesiduva eelarve korral põhjendamatu, sest

VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud tasunõude eeldused on täitmata (hageja teadis eelarve ületamisest ette,

samuti ei teavitanud ta kostjat eelarve ületamisest ette ega ole sellele ka menetluses tuginenud).

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas pooled leppisid töövõtulepingu järgi kokku

töövõtjale makstavas lõplikus tasus, sõltumata tegelikust tööde mahust ja kulukusest (tegu on siduva

eelarvega), või sõltus kokkuleppe järgi töövõtjale makstav tasu tegelikust tööde mahust ja kulukusest

(tegu on mittesiduva eelarvega), ning kas sellest tulenevalt on hagejal kui töövõtjal õigus nõuda

kostjalt tasumist väidetavate lisatööde eest.

VÕS § 639 lg 1 esimese lause järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on

töövõtjale kas siduv või mittesiduv. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv.

Kolleegium on varem rõhutanud, et töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639

lg 1 mõttes mittesiduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama, (vt Riigikohtu

12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 14; Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 12). VÕS § 639 lg 2 sätestab: „Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel

võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha.

Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise

korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult

rikastunud.ˮ Kohtud leidsid, et lepingu näol ei ole tegemist siduva eelarvega töövõtulepinguga, kuid

see pole ka mittesiduva eelarvega töövõtuleping.

Lepingu p 2.2 järgi on töövõtja tehtavad tööd määratud lepingu ning selle lisadega, sealhulgas lisas

nr 1 toodud projektdokumentatsiooniga. Töövõtja on kohustatud tegema ka selliseid töid ning

hankima materjale, millele ei ole otseselt viidatud nimetatud projektdokumentatsioonis, lepingus ning

selle lisades, kuid mida töövõtja peab tulenevalt objekti eelnevast ülevaatusest, tööde olemusest ja

mõttest ning samalaadsete tööde tegemise heast tavast tegema ja hankima. Lepingu p 5.1 järgi on

lepingu hind 32 185 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu hind on tasu kõigi tööde tegemise ja

riskide eest. Tegemist on kogu objekti maksumusega. Objektiga tutvumine ja mahtude ülevaatamine

on töövõtja kohustus ning hiljem hinda muuta, kuna objekt jäeti üle vaatamata ja mahud arvutamata,

on lubamatu. Lepingu p 5.3 sätestab, et hinda on võimalik muuta ainult pooltevahelise kirjaliku

kokkuleppega juhul, kui tellija initsiatiivil muutub projektilahendus, või p-s 6.22 kirjeldatud

asjaoludel. Lepingu p 7.5 järgi kohustub tellija tasuma lepingu kohaselt tehtud tööde eest ulatuses ja

korras, mis on lepinguga ette nähtud. Lepingu p 12.1 järgi muudetakse lepingu tingimusi poolte

kirjalikul kokkuleppel (välja arvatud lepingu ennetähtaegse lõpetamise juhul).

10. Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled on lepingus kirjalikult sätestanud eelarve siduvuse,

lepingu tingimuste poolte kirjalikul kokkuleppel ja hinna korrigeerimise keelu, on kohtud hagi

rahuldades põhjendamatult omistanud määrava tähenduse lepingu sõlmimise asjaoludele ja

hinnapakkumistele. Samas jääb kohtute otsustest selgusetuks, milline tähendus lepingu lisadel

täpsemalt oli ning millisel õiguslikul alusel kohtud hagi rahuldasid.

Ringkonnakohus tuvastas, et lepingu järgi oli võimalik määrata tööde tegelik maht tööde tegemise

käigus. Kuigi lepingu lisaks olevast viimasest hinnapakkumisest (11. juuli 2013 kuupäeva kandev

30. juuli 2013 hinnapakkumine) nähtub suurem eelarve, kui lepingu p-s 5.1 kokku lepiti, ja

hinnapakkumiste järgi võis eelarve tulevikus muutuda, ei saa kolleegiumi arvates, pidades silmas

lepingu eelviidatud punktides sätestatut, paljasõnaliselt järeldada, et pooled leppisid kokku selles, et

tööde maht (ja seetõttu eelarve ja hind) võib lepingu täitmise käigus muutuda. Samas ei ole

ringkonnakohus tuvastanud, kas, mis asjaoludel ja millal tööde maht lepingu täitmise käigus muutus,

ning seda, et hagejal oli võimalik tööde mahtu ühepoolselt muuta. Seetõttu jääb ka arusaamatuks,

millega on põhjendatud hageja nõude suurus. Üksnes hageja koostatud ja esitatud arvest ei teki nõuet.

Kohtud ei ole oma otsustes selle küsimuse kohta põhjendusi esitanud. Lepingu lisadeks olevad

hinnakokkulepped ei saa tõendada tööde mahu ja eelarve suurenemist ega muutmist lepingu täitmise

käigus, sest need on tehtud enne lepingu sõlmimist.

11. Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades uuesti hinnata ja tõlgendada lepingut ning teha

materiaalõigusega kooskõlas olev põhjendatud otsus.

Kolleegium märgib, et hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille järgi saaks tema nõuet

kvalifitseerida VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi või käsundita asjaajamisest (VÕS § 1018 jj) või

alusetust rikastumisest (VÕS § 1027 jj) tuleneva nõudena. Hageja tugineb sellele, et lepingus

kokkulepitud tasu ei olnud lõplik ja et kostja keeldumine lisatööde eest maksmisest on vastuolus hea

usu põhimõttega. Samas ei ole hageja selgitanud, et kui lepingu näol ei ole tegemist siduva eelarvega

lepinguga VÕS § 639 lg 1 mõttes ega ka mittesiduva eelarvega lepinguga VÕS § 639 lg 2 mõttes,

siis milline oli lepingust tulenev õiguslik mehhanism kokku lepitud hinna muutmiseks ning millal,

kelle tahteavaldusega ja missuguses summas lepingu hinda muudeti.

12. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja

uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

13. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Jaak Luik