3-3-1-24-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-24-15

Määruse kuupäev

17. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Jüri Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. T. kaebus Tallinna Vangla 4. novembri 2014. a otsuse nr 5-

15/14/27720-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja V. T.

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a määrus haldus-

asjas nr 3-14-52808

Menetluse alus Riigikohtus

V. T. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V. T. määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2015. a määruse ja Tallinna Halduskohtu

1. detsembri 2014. a määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-14-52808, muutes määruste

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastas 1. oktoobri 2014. a kirjaga

nr 5-18/14/26386-2 V. T. 26. septembri, 29. septembri, 30. septembri ja 1. oktoobri 2014. a

pöördumistele, milles V. T. soovis muu hulgas teada, miks ta on paigutatud Tallinna Vangla Maardu

üksuse tuberkuloosiosakonda, kui ta ei põe tuberkuloosi. Vastuses selgitati, et kuna V. T. on põdenud

puusaliigese tuberkuloosi, siis on ta paigutatud tuberkuloosiosakonda jälgimiseks ja vajaduse korral

täiendavate uuringute tegemiseks. Maardu üksuse tuberkuloosiosakonnal on parimad vahendid ja

võimalused V. T. tervisliku seisundi hindamiseks ning vajaduse korral kohe ravi määramiseks.

2. V. T. esitas vaide, milles palus 1. oktoobri 2014. a otsus tühistada ja teha uus otsus. Vaide esitaja ei

ole nõus viibima tuberkuloosiosakonnas, kui ta ei põe tuberkuloosi.

3. Tallinna Vangla direktor jättis 4. novembri 2014. a vaideotsusega nr 5-15/14/27720-2 vaide

rahuldamata. Vastuse kohaselt on V. T. vaidlustanud vastuse selgitustaotlusele, kuid vaide esitaja

õigusi saab kaitsta, kui käsitada vaides esitatud taotlust pöördumisele täiendavaks vastamiseks ette-

kirjutuse tegemise taotlusena. 1. oktoobri 2014. a kirjas on V. T. küsimustele vastatud. V. T. avaldas

15. septembri 2014. a pöördumises, et ei saa alates 8. septembrist 2014 suurte valude tõttu magada,

kartes, et põhjuseks võib olla aastatel 2009–2013 põetud puusaliigese tuberkuloos. Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine on vangla diskretsiooniotsus, mis tehakse vastavalt julgeolekukaalutlustele

ja muudele asjaoludele.

4. V. T. esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 4. novembri 2014. a otsuse

tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud riigi õigusabi taotlus, milles esitatud probleemi kirjelduse kohaselt

on vangla rikkunud kaebaja õigusi ning tekitanud talle hingevalu ja kannatusi sellega, et teda hoiti

kambris, kuhu teda poleks tohtinud paigutada.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 1. detsembri 2014. a määrusega haldusasjas nr 3-14-52808 V. T.

kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).

Kaebuse tagastamist põhjendas kohus järgmiselt:

1) asja materjalidest nähtuvalt ei nõustu kaebaja enda paigutamisega tuberkuloosiosakonda ning

väidab sellest hingevalu ja kannatuste tekkimist. Kaebus ei aita kaebajal tema eesmärki saavutada ning

vaideotsus ega selgitustaotlusele antud vastus ei saa rikkuda kaebaja õigusi;

2) Tallinna Vangla kodukorras (p 2.2.5) on ette nähtud eraldi kambrid, milles asuvad tuberkuloosiravil

viibivad kinnipeetavad. Neisse kambritesse paigutamine pole olemuselt karistuslik meede ega täiendav

julgeolekuabinõu vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 tähenduses. Vanglateenistuse ülesandeks on

korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja

üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1). Julgeoleku tagamine hõlmab ka nakkusohu vältimise ja

nakkushaiguste leviku takistamist. Seega on kinnipeetava paigutamine tuberkuloosihaigetele mõeldud

eraldi kambritesse põhjendatud nii kinnipeetava ravi ja diagnoosimise võimaldamiseks kui ka vangla

üldise julgeoleku tagamise eesmärgil. Diagnoosi väljaselgitamiseni on paigutamine põhjendatud

ettevaatusabinõuna – kaebaja on vanglale teatanud, et ta on varem põdenud liigesetuberkuloosi ning

peab võimalikuks, et teda vaevavad tugevad valud on taas tingitud tuberkuloosist;

3) tuberkuloosihaigetele ettenähtud kambris hoidmisest vabanemiseks on kaebajal võimalik pöörduda

maakohtu poole (Riigikohtu määrus nr 3-3-4-1-11, p 9; määrus nr 3-3-4-1-13, p 10). Samuti kuulub

maakohtu pädevusse tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-69-10, p 9);

4) vastus selgitustaotlustele ega vaideotsus ei riku kaebaja õigusi. Tema pöördumistele on reageeritud

ja vaie on lahendatud tähtaegselt;

5) kaebuse ilmset perspektiivitust arvestades pole otstarbekas jätta kaebust käiguta ja anda kaebajale

võimalust kaebuse nõude ja eesmärkide täpsustamiseks, sest kaebuse eduväljavaated sellest ei

muutuks.

6. V. T. esitas halduskohtu 1. detsembri 2014. a määruse peale määruskaebuse, taotledes ühtlasi riigi

õigusabi.

7. Tallinna Halduskohus jättis 8. detsembri 2014. a määrusega (resolutsiooni p 2) rahuldamata V. T.

riigi õigusabi taotluse. Halduskohus tugines riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-le 1 ja leidis, et kaebaja

on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Lisaks kehtib halduskohtumenetluses uurimisprintsiip ning

halduskohus tagab oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei

jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu.

8. V. T. esitas ka halduskohtu 8. detsembri 2014. a määruse peale määruskaebuse.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. jaanuari 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-52808 V. T.

riigi õigusabi taotluse ja määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2014. a

määruse resolutsiooni p 1 ja Tallinna Halduskohtu 8. detsembri 2014. a määruse resolutsiooni p 2

muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) nõustuda võib halduskohtuga, et tuberkuloosiosakonnast vabanemise eesmärki pole võimalik

saavutada selgitustaotlusele antud vastuse ja selle peale esitatud vaide lahendamiseks tehtud otsuse

vaidlustamisega. Halduskohtul polnud vaja anda kaebajale tähtaega kaebuse nõude ja eesmärkide

täpsustamiseks, sest seda eesmärki pole võimalik saavutada ka ühegi teise halduskohtule esitatava

nõudega. Lisaks halduskohtu viidatud lahenditele on Riigikohus ka asjas nr 3-3-1-50-14 (määruse

p 11) selgitanud, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel

eraõiguslik lepinguline suhe;

2) kinnipeetava statsionaarsele ravile suunamise otsustab vanglaarst, lähtudes tervishoiuteenuse osu-

tamise vajadusest (meditsiinilistest näidustustest). Meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris

viibival kinnipeetaval ei ole vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg-st 4 tulenevalt VSKE § 8 lg-s 1

märgitud liikumisõigust, kuid liikumispiirang kaasneb meditsiinilistel näidustustel tehtud otsusega.

Eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks (sh tuberkuloos – vt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduse (NETS) § 2 p 3) võib isiku allutada ravile ka tema tahtest olenemata. Ka sellise ravi

kohaldamise otsustab vanglaarst. Kui kinnipeetav ei nõustu tema kohta tehtavate meditsiiniliste ot-

sustega või leiab, et teda ravitakse tahte vastaselt, on tal võimalik pöörduda maakohtu poole;

3) riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas võib nõustuda halduskohtu põhjendustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. V. T. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari

2015. a määruse täies ulatuses tühistada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Halduskohus leidis kaebust tõlgendades õigesti, et kuigi vormiliselt vaidlustab kaebaja vastust

selgitustaotlustele, ei ole ta sisuliselt nõus enda paigutamisega tuberkuloosiosakonda. Kolleegium

nõustub kohtute seisukohaga, et kaebuses esitatud nõue ei aita kaebajal tema eesmärke saavutada.

Seega on põhiküsimuseks see, kas halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, millised nõuded

oleksid tema eesmärgi saavutamiseks tõhusamad.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud kohus

kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja

taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 2 lg 4 alusel

tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest ning

HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise

huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Eeltoodu

tuleneb ka kolleegiumi järjepidevast praktikast (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas

nr 3-3-1-62-13, p-d 14–15).

13. Praeguses asjas leidsid haldus- ja ringkonnakohus, et puudus vajadus selgitada kaebajale

kaebuse muutmise võimalust ja tõhusamate nõuete olemasolu, sest oma eesmärgi saavutamiseks

tulemuslike nõuetega tuleks tal pöörduda maakohtusse. Kolleegium nõustub seisukohaga, et juhul kui

kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus

anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse edu-

väljavaateid. Kolleegium ei jaga aga kohtute arvamust, et kaebaja õiguste kaitseks tõhusaid nõudeid

saab esitada vaid tsiviilkohtumenetluses.

14. VSKE § 8 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetav oma osakonna piires väljaspool kambrit liikuda

kodukorras selleks sätestatud vabal ajal vähemalt neli tundi. VSKE § 8 lg 4 sätestab, et VSKE § 8

lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole mh kinnipeetaval, kes viibib vangla meditsiini- või tervishoiu-

osakonna statsionaaris.

Vaidlusalusest vastusest selgitustaotlusele ja vaideotsusest (tl 30–31) nähtub, et kaebaja paigutati

Tallinna Vangla Maardu üksuse tuberkuloosiosakonda arsti otsuse alusel. Kaebajale põhjendati paigu-

tamist sellega, et tuberkuloosiosakonnal on kõige paremad vahendid ja võimalused kaebaja tervisliku

seisundi hindamiseks ning vajaduse korral kohe ravi määramiseks. VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt

kaasnes liikumispiirang vahetult tuberkuloosiosakonda paigutamisega.

15. NETS § 2 p 3 liigitab tuberkuloosi eriti ohtlike nakkushaiguste hulka. NETS § 4 lg 1 sätestab, et

eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks võib nakkushaige nõusolekuta kohaldada talle

haiglaravi, kui nakkushaige on teistele ohtlik ja ta on keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi.

Tahtest olenematu ravi kohaldamise otsuse teeb arst isiku arstliku läbivaatuse, esialgsete analüüside

või röntgenülesvõtete alusel (NETS § 4 lg 2), kusjuures otsuses tuleb ravi kohaldamist põhjendada,

viidates asjakohasele seadusesättele (NETS § 4 lg 3). NETS § 5 lg 2 kohaselt võib arsti otsuse alusel

tahtest olenematut ravi kohaldada isiku haiglasse paigutamisest alates 48 tunni jooksul ning tahtest

olenematu ravi võib kesta üle 48 tunni üksnes maakohtu määruse alusel, mis antakse haiglas ravitööd

juhtiva arsti taotluse alusel, millele on lisatud NETS § 4 lg-s 2 nimetatud arsti otsus. NETS § 5 lg 1

järgi otsustab kohus tahtest olenematu ravi kohaldamise, selle pikendamise ja lõpetamise

tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ette-

nähtud korras, kui NETS-st ei tulene teisiti.

Isiku paigutamist kinnisesse asutusse reguleerib TsMS 54. peatükk (§-d 533–543). TsMS § 539 lg 1

sätestab, et kohus lõpetab määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise, muu hulgas esialgse

õiguskaitse kohaldamisel, kui paigutamise eeldused on ära langenud või kui ilmneb, et eeldused ei

olnud täidetud. Kohus võib kinnisesse asutusse paigutamise lõpetada isiku enda või tema eestkostja

või isiku elukoha järgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel.

16. Riigikohus ei ole varasemas praktikas käsitlenud kinnipeetava tahtevastast ravi NETS alusel.

Arvestades aga, et psüühiliselt haige isiku kinnisesse asutusse paigutamist reguleerivad samad TsMS

sätted nagu nakkushaige isiku tema nõusolekuta haiglasse paigutamist, on kolleegiumi hinnangul

asjakohane ka psühhiaatrilise abi seaduse alusel kohaldatavat tahtevastast ravi puudutav kohtupraktika.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-155-13 asunud seisukohale, et hoolimata sellest, et

isikult on vabadus võetud juba vangistamisega, tuleb kinnipeetava paigutamisel tahtevastasele ravile

juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Kuigi kinnipeetavalt on vabadus juba

võetud, tähendab tema tahtevastane paigutamine vangla meditsiiniosakonda ja tahtevastase ravi

kohaldamine tema vabaduse ja isikupuutumatuse tavapärasest (arvestades ka vanglas lubatavaid

täiendavaid piiranguid) intensiivsemat riivet. Sellise menetluskorra järgimisega on tagatud vähemalt

eelduslikult ka isiku põhiõiguste parem kaitse. Tagatud on abinõu rakendamise (eelnev) kohtulik

kontroll ja asjatundja arvamuse saamine isiku seisundi kohta. Isik ja tema lähedased kuulatakse ära

ning riik tagab isikule esindaja. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses

ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes (määruse p 24).

Samas määruses (p-d 28 ja 30) selgitas Riigikohtu tsiviilkolleegium siiski, et isiku kinnisesse asutusse

paigutamise menetlust ei saa algatada puudutatud isiku enda algatusel, vaid selleks peab esitama

avalduse kohalik omavalitsus kui eestkosteorgan, isiku eestkostja või psühhiaatriahaigla arst. Selles

menetluses kontrollib maakohus, kas on täidetud eeldused, millal isiku võib tahtevastaselt kinnisesse

asutusse paigutada. Maakohtu kontrolli esemeks ei ole see, kas ja millises ulatuses võib isikut olla juba

eelnevalt tahtevastaselt kohtu loata kinni hoitud ega isikule ka nt ebaseadusliku kinnipidamise eest

hüvitise väljamõistmine. Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastase ravi

toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtes

tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on isikul

ka õigus nõuda hüvitist aluseta vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduse järgi.

17. Nagu kinnipeetava tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral, tuleb ka nakkushaige kinni-

peetava tahtest olenematu ravi kohaldamisel juhinduda TsMS kinnisesse asutusse paigutamise sätetest

ja vastavast eriseadusest (NETS-st). NETS § 5 lg-test 2 ja 3 tulenevalt võib tahtest olenematut ravi

kohaldada esimese 48 tunni jooksul arsti otsuse alusel; edasiseks raviks on vajalik maakohtu määrus.

Kolleegiumi hinnangul on juhul, kui arsti otsuse alusel on isik tema tahte vastaselt paigutatud vangla

meditsiiniosakonda, tahtest olenematu raviga tegemist sõltumata sellest, kas ja kuidas isikut reaalselt

ravitakse. Nagu eespool selgitatud, piirab juba meditsiiniosakonda paigutamine täiendavalt

kinnipeetava liikumisvabadust.

Kui tahtest olenematuks raviks pole (veel) taotletud maakohtu luba, on nii tahtest olenematu ravi

õigusvastasuse tuvastamise nõude, eeltoodud tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude kui ka

tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude lahendamise pädevus HKMS § 4 lg-st 1 tulenevalt haldus-

kohtul. TsMS § 539 lg 1 järgse kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise nõude lahendamine on

maakohtu pädevuses vaid siis, kui paigutamine on otsustatud maakohtu määrusega. Arvestades VangS

§ 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatut, on kinnipeetaval muude nõuete puhul peale tuvastamisnõude vaja enne

halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus. Isikul on oma õiguste kaitseks võimalik juba

vaidemenetluse ajal taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 2). Eelkõige võib

selline vajadus esineda tahtest olenematu ravi lõpetamise nõude esitamise korral.

18. Seega pidanuks halduskohus praeguses asjas kaebajale selgitama kaebuse muutmise võimalust

tahtest olenematu ravi lõpetamise nõudeks või tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise

nõudeks. Kolleegium ei pea siiski otstarbekaks haldus- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist.

Kaebajal on käesolevas määruses antud selgitustest lähtudes võimalik esitada uus kaebus. Arvestades,

et kaebaja ei viibi praeguseks enam Tallinna Vangla Maardu üksuse tuberkuloosiosakonnas, saab kõne

alla tulla tahtest olenematu ravi õigusvastasuse tuvastamise või sellega tekitatud kahju hüvitamise

nõue. Kuna võimalik kahju on tekitatud kinnipeetava ja vangla vahelises suhtes, tuleb kahjunõue

VangS § 11 lg 8 järgi esmalt esitada vanglale. Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ei sõltu isiku

staatusest nõude esitamise ajal.

19. Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus haldus- ja ringkonnakohtu määruste resolutsioonid jõusse,

muutes määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

20. Kuna kaebus on tagastatud, on riigi õigusabi taotlus muutunud ainetuks. Juhul kui kaebaja

pöördub uuesti halduskohtusse, on tal võimalus taotleda uuesti ka riigi õigusabi.

Ivo Pilving, Jüri Põld, Tambet Tampuu