3-2-2-3-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-2-3-15

Määruse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Kantauro OÜ, Vatchem Eesti OÜ ja OÜ Havila

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-38846

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kantauro OÜ, Vatchem Eesti OÜ ja OÜ Havila

teistmisavaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Kantauro OÜ (registrikood 10757783), Vatchem

Eesti OÜ (registrikood 1020232) ja OÜ Havila (registrikood

10858899), nende esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi

Kostja AS N-Terminal Grupp (registrikood 10059916),

esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer

Asja läbivaatamise kuupäev

18. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-38846 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Teistmisavaldus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Borenius OÜ-le teistmisavalduselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kantauro OÜ (hageja I), Vatchem Eesti OÜ (hageja II) ja OÜ Havila (hageja III) esitasid

10. augustil 2010 Harju Maakohtule hagi AS-i N-Terminal Grupp (kostja) vastu aktsionäride 10. mai

2010. a korralise üldkoosoleku otsuse neljanda punkti sisu tuvastamiseks või sama punkti kehtetuks

tunnistamiseks. Harju Maakohus jättis 3. jaanuari 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 5. märtsi 2013. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu

otsuse ning jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Riigikohus ei võtnud kostja kassatsioonkaebust

menetlusse ning jättis kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus

12. juunil 2013.

2. Hagejad esitasid 12. juulil 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palusid

määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks hagejale I 14 231 eurot 13 senti (sellest lepingulise

esindaja tasu 11 140 eurot 97 senti), hagejale II 11 986 eurot 30 senti (sellest lepingulise esindaja tasu

9731 eurot 58 senti ja hagejale III 5830 eurot 8 senti (sellest lepingulise esindaja tasu 4734 eurot

91 senti). Hageja II ja hageja III ei ole käibemaksukohustuslased, mistõttu nende menetluskulud

sisaldasid käibemaksu.

3. Kostja vaidles avaldusele vastu.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2013. a määrusega hagejate taotluse osaliselt, määrates

lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot, ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

6097 eurot 58 senti (lepingulise esindaja tasu 5768 eurot 40 senti), hageja II kasuks 5508 eurot

30 senti (lepingulise esindaja tasu 4389 eurot) ning hageja III kasuks 2675 eurot 48 senti (lepingulise

esindaja tasu 2131 eurot 80 senti).

Maakohus hindas kulusid ning leidis, et vajalik ja põhjendatud õigusabikulu oli 104 tundi 50 minutit

ning tunnihind 120 eurot koos käibemaksuga. Hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või

kohtu määratud hagihinnast, lepingulise esindaja ja nõustajate kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 782 eurot 33 senti. Põhjendatud ja vajalik kulu

(12 540 eurot) ei ületa nimetatud piirmäära.

5. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2014. a määrusega maakohtu määruse osas, millega

maakohus on õigusabikulu välja mõistnud üle Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega

nr 137 sätestatud piirmäära, vähendades kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat menetluskulu

selliselt, et väljamõistetav õigusabikulu jääks piirmäära piiresse. Ringkonnakohus määras hageja I

kasuks väljamõistetava õigusabikulu suuruseks 5557 eurot 53 senti; hageja II kasuks 4862 eurot

85 senti ja hageja III kasuks 2361 eurot 95 senti.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohus ei ole vaidlustatud määruses kõiki põhjendatuks loetud

hagejate lepingulise esindaja toiminguid ükshaaval loetlenud, on maakohus oma järeldused kulude

põhjendatuse kohta teinud varasema analüüsi tulemusena ehk siis arvestanud ka põhjendatuks loetud

toimingute ajakulu osas hagejate esitatud kuluaruandeid võrrelduna tsiviilasja toimiku materjalidega,

esitatud menetlusdokumente ja nende sisulist mahtu, läbitud kohtuastmeid ning asja keerukust.

Lepingulise esindaja kulu kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1

alusel on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgem kohus sekkub ainult siis, kui on ületatud

diskretsiooni piire või kui põhjendus on oluliselt puudulik. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei

ole diskretsiooni piire ületanud. Ringkonnakohus ei muutnud väljamõistetava lepingulise esindaja

tasu suuruse arvutamisel aluseks olnud tundide arvu ega tunnitasu määra, vaid vähendas kostjalt

väljamõistetavat hüvitist piirmäärani, mõistes hagejate taotletud proportsioonides välja esindajatasu

ning lisades käibemaksu hageja II ja hageja III nõutule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ekslikult kohaldanud TsMS § 169 lg-t 3, hinnates osa arvete

nr 20112119, nr 20112277 ja nr 20121357 spetsifikatsioonides näidatud lepingulise esindaja

toiminguid viitega nimetatud sättele mittevajalikeks ja põhjendamatuteks. Ringkonnakohus pidanuks

maakohtu vea kõrvaldamiseks suurendama kostjatelt hagejate kasuks väljamõistetavat lepingulise

esindaja kulu, kuid kuna lepingulise esindaja kulu mõistetakse kostjalt välja seaduses sätestatud

piirmääras, ei ole alust hagejate kasuks väljamõistetavat lepingulise esindaja kulu suurendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad esitasid 23. detsembril 2014 teistmisavalduse, paludes ringkonnakohtu määruse

menetluskulude kindlaksmääramise kohta tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata hageja I kasuks 965 eurot 29 senti,

hageja II kasuks 703 eurot 86 senti ja hageja III kasuks 314 eurot 88 senti. Hagejad palusid teha

tühistatud osas uus määrus, millega mõista kostjalt lisaks hagejate kasuks välja eelnimetatud

esindajakulud ning viivise või saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Teistmisavalduse kohaselt leidis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas ekslikult TsMS § 169 lg-t 3,

hinnates osa näidatud lepingulise esindaja toiminguid mittevajalikeks ja põhjendamatuteks.

Ringkonnakohus leidis, et vea kõrvaldamiseks peaks ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat

lepingulise esindaja kulu suurendama, kuid väljamõistetud esindajakulud vastasid juba Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusele nr 137.

Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määrusega Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a

määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (asi nr 3-2-1-153-13). Teistmise aluseks on

TsMS § 702 lg 2 p 7. Ringkonnakohus jättis, tuginedes põhiseadusvastasele ja kehtetule õigustloovale

aktile, hagejatele välja mõistmata 2011 euro 3 sendi ulatuses lepingulise esindaja kulusid. Kui

hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel oleks kohus jätnud Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kohaldamata selle põhiseadusega vastuolu tõttu, ei

oleks kohus saanud jätta hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avaldust piirmäärale viidates

osaliselt rahuldamata.

8. Kostja vaidleb teistmisavaldusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, kuna teistmisavalduse

eeldused ei ole täidetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel põhjendatud, kuid põhjendatud

ei ole hagejate taotlus tühistada ringkonnakohtu määrus osaliselt. Ringkonnakohtu määrus tuleb

TsMS § 710 lg 1 esimese lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu täielikult

tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas on alust menetluskulude kindlaksmääramist teistmise korras

uuesti läbi vaadata. Hagejate väitel tuleb ringkonnakohtu määrus teistmise korras uuesti läbi vaadata

ja tühistada osas, milles avaldus jäi praeguseks kehtetuks tunnistatud piirmäära tõttu osaliselt

rahuldamata, ning mõista hagejate kasuks lisaks välja menetluskulud 2011 eurot 3 senti ning viivis.

11. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas kohtuasjas.

Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 27. novembri 2013. a määrusega

osaliselt rahuldamata, leides, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu jääb alla Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud piirmäära. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus on teinud vea menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, kuid leidis, et kehtestatud

piirmäär ei võimalda seda viga kõrvaldada.

Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4

ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (vt Riigikohtu

üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–76). Seega tunnistas

Riigikohus, et õigustloov akt, millele tuginedes jättis ringkonnakohus hagejate menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldamata, on põhiseadusega vastuolus. Nimetatu annab

TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi alust vaadata määruskaebus menetluskulude kindlaksmääramise määruse

peale uuesti läbi.

12. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, tuleb hagejate teistmisavaldus rahuldada ja ringkonnakohtu

määrus tühistada. Ringkonnakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avalduse uuel

läbivaatamisel kontrollida hagejate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust olukorras,

kus lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad on tunnistatud kehtetuks. Riigikohus on

märkinud, et TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse põhiseaduse vastaseks

ja kehtetuks tunnistamise tõttu ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust (vt Riigikohtu 1. detsembri 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 14).

13. Teistmisavalduse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel teistmisavalduselt

tasutud kautsjon tagastada.

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik