3-2-1-67-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Põltsamaa linna hagi H. S, G. S, A. S ja A. S vastu

3055 euro 72 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-59643

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põltsamaa linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3366 eurot 80 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Põltsamaa linn (Põltsamaa Linnavalitsuse kaudu,

registrikood 75003045), esindaja vandeadvokaat Li Uiga

Kostja H. S

Asja läbivaatamise kuupäev

18. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-59643 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Põltsamaa linna kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon osaühingule

Advokaadibüroo Valge & Uiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põltsamaa linn (hageja) esitas 16. detsembril 2013 H. S (kostja I), G. S (kostja II), A. S (kostja III)

ja A. S (kostja IV) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt osavõlgnikena enda kasuks välja

3055 eurot 72 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 81 eurot 90 senti ja alates

hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise. 16. juunil 2014

täpsustas hageja oma nõuet ja palus mõista nii ülalmärgitud põhivõla kui ka viivise välja eelkõige

kostjalt I ning alternatiivselt kostjatelt II–IV.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt edastas kostja I 12. septembril 2011 hagejale oma ema R. S

(hooldusvajadusega isik) avalduse tema suunamiseks hoolekandeasutusse. 31. oktoobril 2011 esitas

kostja I hagejale avalduse, milles palus hagejalt toetust hooldusvajadusega isiku hoolduskulude

tasumiseks. 3. novembri 2011. a kirjas palus hageja esitada lisadokumendid ja selgitas kostjale I, et

kohalik omavalitsus osaleb hoolduskulude maksmisel üldjuhul siis, kui hooldusvajadusega isiku ja

tema ülalpidajate sissetulekust ja varast ei piisa hoolduskulude kandmiseks. 14. novembril 2011 esitas

kostja I hagejale vajalikud dokumendid. 16. novembril 2011 sõlmisid SA Põltsamaa Tervis

(hoolekandeasutus) ja hooldusvajadusega isik hooldusteenuse osutamise lepingu, mille alusel viibis

hooldusvajadusega isik alates 5. novembrist 2011 kuni 30. juunini 2012 hoolekandeasutuses ja sai

hooldusteenust ning kohustus teenuse eest tasuma 21 eurot 41 senti ööpäevas ja lisaks ravimite eest.

26. detsembril 2011 esitas kostja I lisadokumendid hagejale rahalise toetuse saamiseks. 23. jaanuari

2012. a korraldusega keeldus hageja hoolekandeasutusse paigutatud hooldusvajadusega isiku

hoolduskulude katmiseks rahalist toetust maksmast. Hageja tühistas 27. veebruari 2012. a

korraldusega eelnimetatud korralduse ja võttis uuesti menetlusse hooldusvajadusega isiku

12. septembri 2011. a avalduse enda hoolekandeasutusse suunamiseks. 15. märtsil 2012 esitas hageja

Tartu Maakohtule avalduse hooldusvajadusega isikule eestkostja määramiseks. Hooldusvajadusega

isik esitas 31. mail 2012 hagejale teate, et on nõus asuma koha vabanemisel elama teise

hoolekandeasutusse. Hageja jättis 11. juuni 2012. a korraldusega rahuldamata hooldusvajadusega

isiku 12. septembri 2011. a ja 31. mai 2012. a avaldused isiku hoolekandeasutusse suunamiseks, sest

tal on alanejad sugulased, kes on kohustatud teda ülal pidama.

Kuna hooldusvajadusega isik viibis alates 5. novembrist 2011 kuni 30. juunini 2012

hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust, esitas hoolekandeasutus talle iga kuu arve omaosaluse

tasumiseks, kuid isik jäi iga kuu osaliselt võlgu, sest tema sissetulekust (pension 273 eurot 72 senti ja

sotsiaaltoetus 12 eurot 79 senti) ei piisanud arvete tasumiseks. Hoolekandeasutus esitas 7. jaanuaril

2013 hagejale taotluse, milles palus hagejal hüvitada hooldusvajadusega isiku võla. 18. aprilli 2013. a

saldoteatise järgi oli hooldusvajadusega isiku võlg kokku 3055 eurot 72 senti. Hageja tasus

hoolekandeasutusele 19. aprillil 2013 hooldusvajadusega isiku võla.

Kuna hooldusvajadusega isik ei suuda end ise ülal pidada ja tal on alanejad sugulased (kostjad), kellel

on hooldusvajadusega isiku ülalpidamise kohustus, peavad kostjad hagejale hooldusvajadusega isiku

eest tasutud hoolduskulud hüvitama käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi.

Hageja saatis 26. aprillil 2013 kostjatele kirja, milles palus neil hüvitada hooldusvajadusega isiku

võla 3055 eurot 72 senti hiljemalt 31. maiks 2013. Kostja II võttis tähitud kirjaga saadetud teate vastu

ja selgitas, et tema varaline seisund ei võimalda tal hoolduskulude eest tasuda. Teised kostjad hageja

tähitud kirja vastu ei võtnud. Kostjatel on hageja andmetel piisavalt vara, et kanda hooldusvajadusega

isiku hoolduskulud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostjad ei ole kohased kostjad, sest neil puudub igasugune võlasuhe hagejaga. Kostjad ei vastuta

hooldusvajadusega isiku ja hoolekandeasutuse vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste

täitmise eest. Kostjad ei ole lepingut sõlminud ega kohustuste võtmisega nõustunud, seega tõi leping

kaasa kohustusi üksnes hooldusvajadusega isikule, mitte kostjatele. Hagejal võib olla tagasinõue

hooldusvajadusega isiku vastu, kuid mitte kostjate vastu. Hageja teadis hooldusvajadusega isikut

hoolekandeasutusse paigutades, et isikul endal ega kostjatel ei ole piisavalt vara, et tasuda

hoolekandeteenuse eest.

Kostjate seadusest tulenev ülalpidamiskohustus ei tähenda seda, et kostjad vastutavad ülalpeetava

lepinguliste kohustuste täitmise eest. Samas ei ole kostjatel kohustust pidada hooldusvajadusega

isikut ülal. Kostjatelt ei ole kohtulahendiga elatist hooldusvajadusega isiku kasuks välja mõistetud.

Samuti ei ole kostjad oma varalise seisundi tõttu suutelised hooldusvajadusega isikut ülal pidama.

Kostjatel II–IV saaks olla hooldusvajadusega isiku ülalpidamise kohustus alles pärast kostjat I

asenduskohustusena. Ülalpidamist saab nõuda hooldusvajadusega isiku eest tema eestkostja, kelleks

on määratud Tallinna Linnavalitsus, mitte hageja.

Asjas ei saa kohaldada käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätteid. Hageja täitis

hooldusvajadusega isiku võlga tasudes tema kohustuse ega ajanud kostjate asja. Samuti täitis hageja

enda seadusest tulenevat kohustust hüvitada hoolekandeasutusele hoolduskulud. Isegi kui kostjatel

oleks hooldusvajadusega isiku ülalpidamise kohustus, ei ole hageja täitnud kostjate eest

ülalpidamiskohustust, sest võla tasumata jätmisega ei oleks jäänud ülalpidamiskohustus täitmata.

Arved tasuti alles aasta pärast hooldusteenuse osutamist ja sel ajal oli hooldusvajadusega isiku

toimetulek tagatud. Seega ei saanud hageja võla tasumine tuleneda soovist täita kostjate asemel

ülalpidamiskohustust. Kostjad ei ole ka alusetult rikastunud, sest hagejal oli kohaliku omavalitsusena

kohustus tasuda hooldusvajadusega isiku hoolduskulud.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. augusti 2014. a otsusega hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja põhivõla 3055 eurot 72 senti, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 81 eurot 90 senti ja alates hagi esitamisest seaduses sätestatud määras viivise kuni põhinõude

täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate II–IV vastu. Maakohus jättis hageja

menetluskuludest 25% kostja I kanda ja ülejäänud hageja menetluskulud hageja enda kanda, kostja I

menetluskulud kostja I enda kanda ning kostjate II–IV menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste olulise asjaolude üle:

• hooldusvajadusega isik on kostja I ema ja kostjate II–IV vanaema. Seega on kostjad

hooldusvajadusega isiku alanejad sugulased;

• hooldusvajadusega isik ja hoolekandeasutus sõlmisid 16. novembril 2011 lepingu, mille kohaselt

viibis isik hoolekandeasutuses ja kasutas seal teenust kuni 30. juunini 2012;

• hooldusvajadusega isik jäi hoolduskulude omaosaluse tasumisel hoolekandeasutusele võlgu kokku

3055 eurot 72 senti;

• hageja tasus 19. aprillil 2013 hoolekandeasutusele hooldusvajadusega isiku võla.

Õige ei ole kostjate väide, et hageja nõuab neilt hooldusvajadusega isiku ja hoolekandeasutuse vahel

sõlmitud lepingu täitmist. Hagejal oli õigus valida, kas ta esitab hooldusvajadusega isiku vastu

alusetust rikastumisest tuleneva nõude (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028) või kostjate vastu käsundita

asjaajamisest tuleneva nõude (VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1). Hageja esitas nõude kostjate vastu.

Õige ei ole ka kostjate väide, et hageja ei saa perekonnaseaduse (PKS) § 108 järgi nõuda kostjatelt

ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt rohkem kui ühe aasta eest. Kuna hageja esitas kostjate

vastu käsundita asjaajamisest tuleneva nõude, mitte ei nõudnud neilt ülalpidamist, ei ole põhjendatud

kostjate viide nõude võimalikule aegumisele või õigust lõpetavale tähtajale. Käsundita asjaajamisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi kümme aastat

alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud

kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Seejuures võib käsundita asjaajaja nõuda

kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist ulatuses, milles käsundita

asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Nõude

esitamiseks peavad olema täidetud VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused. Käsundita asjaajamise

esmaseks eelduseks on VÕS § 1018 lg 1 järgi, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks. Hageja

tugineb hagis sellele, et soodustatud isikuteks on kostjad. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamise

välistab VÕS § 1018 lg 1 järgi see, kui soodustatu on andnud asjaajajale õiguse tegu teha või

kohustanud teda tegu tegema. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad ei ole andnud hagejale õigust

võlga tasuda ega kohustanud teda seda tegema.

Kostjate väide, et nende vastu ei saa hageja käsundita asjaajamisele tuginedes nõuet esitada, kuna

hageja täitis seaduses sätestatud kohustust, ei ole põhjendatud. Sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 10 p 6 järgi on sotsiaalteenus hooldamine hoolekandeasutuses. SHS § 46 lg 1 järgi on

sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku

elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest,

kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi

andmise viisidest ja ulatusest. Riigikohus on VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et õigustatud

käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena

tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt

(Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16

ja 17). Täites hoolekandeasutusele sotsiaalhoolekandeseadusest tulenevat kohustust tasuda

hooldusvajadusega isiku võlg sotsiaalteenuste eest, täitis hageja avaliku võimu kandja kohustust, mis

oli reguleeritud avaliku õigusega. See ei välista kostjate vastu nõude esitamist, tuginedes eraõigusele.

Põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 esimese lause järgi on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse korral.

Sama sätte teise lause kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse, saamise tingimused ja korra seadus.

PS § 27 lg 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. SHS § 3 lg 1 p 3

alusel peab kohalik omavalitsus tasuma hooldekodu teenuse eest osaliselt või täielikult, kui abivajava

isiku pere ei suuda teenuse eest tasuda. Eeltoodu kohaselt on vanaduspensioniikka jõudnud isikule

esmaseks abi andjaks avalik võim. Kui avaliku võimu abist isikule tema vajaduste rahuldamiseks ei

piisa ning isikul endal vara ei ole, siis tuleb isikule abi osutada tema perekonnal. Seega ei ole

kohalikul omavalitsusel kohustust jätta enda kanda isiku hooldekodu teenuse eest tasutud summa, kui

teenuse saajal endal või tema perekonnal on piisavalt vara, et teenuse eest tasuda.

Nõude esitamiseks peab olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimus.

Hageja on asjas tuginenud VÕS § 1018 lg 1 p-le 3. Selle sätte kohaldamiseks peab asjaajaja olema

asunud täitma soodustatu seadusest tulenevat ja avalikes huvides olulist kohustust, mis käsundita

asjaajamiseta jääks õigel ajal täitmata, sh on selleks ka ülalpidamiskohustus. Kuna nimetatud sätte

kohaldamisel ei tule hinnata, kas asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale

tahtele või kas asjaajamine kiideti heaks, on selle sätte alusel esitatud nõude rahuldamise eelduseks

see, et hageja täitis kohustuse, mis tulenes sellest, et kostjatel oli hooldusvajadusega isiku

ülalpidamise kohustus haginõude ulatuses.

Kuna kostjad on hooldusvajadusega isiku alanejad sugulased ja isik ei suuda end ise ülal pidada, on

kostjatel PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi kohustus pidada teda ülal. Hooldusvajadusega isiku sissetulekuks

oli vaidlusalusel ajavahemikul pension 273 eurot 72 senti ja sotsiaaltoetus 12 eurot 79 senti ning talle

ei kuulunud kinnisasju ega väärtuslikke vallasasju, mida oleks võimalik müüa. PKS § 99 lg 1 järgi

tuleb ülalpidamise ulatus määrata kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2011. a keskpaigast vajas

hooldusvajadusega isik hooldusteenust. Seda kinnitab ka perearsti saatekiri, milles märgitakse, et

19. septembril 2011 sai hooldusvajadusega isik peaajuinfarkti (lisaks põeb ka muid haigusi) ning

murdis 3. oktoobril 2011 õlavarreluu. Arsti hinnangul ei saanud hooldusvajadusega isik iseseisvalt

kodus hakkama ja vajas ööpäevaringset valvet ning põetamist. Arst on raviks välja kirjutanud mitmed

ravimid. 12. septembril 2011 esitas hooldusvajadusega isik taotluse võimaldada talle koht

hooldekodus, kuna ta ei tule oma elukohas ise toime.

Hooldusvajadusega isik viibis hoolekandeasutuses 23. augustist 2011 kuni 25. septembrini 2011 ja

uuesti alates 4. oktoobrist 2011. Ajavahemikul novembrist 2011 kuni juunini 2012 esitas

hoolekandeasutus hooldusvajadusega isikule arved kokku 4966 euro 87 sendi tasumiseks.

Hooldusvajadusega isiku eest tasuti hoolekandeasutusele kokku 1911 eurot 15 senti. Seega jäi

tasumata 3055 eurot 72 senti, s.o sama summa, mida hageja hagis kostjatelt nõuab.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hoolduskulud on käsitatavad ülalpidamiskuluna. Kuna

hooldusvajadusega isik ei saanud iseseisvalt oma senises elukohas enam elada ja vajas

hooldusteenust, on hooldusteenuse eest nõutav summa ülalpidamiseks vajalik kulu (PKS § 99 lg 1).

Kostjad on väitnud, et hooldekoduteenust oleks saanud tunduvalt odavamalt. Kostja I taotles

31. oktoobri 2011. a kirjas, et hooldusvajadusega isik paigutataks Lustivere Hooldekodusse, ja isik

ise on 31. mail 2012 avaldanud soovi minna Karjaküla Sotsiaalkeskusesse või Paunküla

Hooldekeskusesse. Asja materjalidele on lisatud tõend, mille kohaselt oli teise hoolekandeasutuse

hooldamisteenuse tasu umbes 100 eurot suurem kui selles hoolekandeasutuses, kus

hooldusvajadusega isik viibis, kuid selles ei ole arvestatud isikule vajalikku ravikulu. Seega on

hoolekandeasutuse arvetel märgitud tasu isiku mõistlik ülalpidamiskulu. Asjas ei ole tõendatud, et

hooldusvajadusega isiku mujale hoolekandeasutusse paigutamine oleks kulusid tunduvalt kokku

hoidnud.

PKS § 102 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Seega vabaneb ülalpidamiseks kohustatud isik oma kohustusest, kui

ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu tema enda toimetuleku.

Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja I sissetulekuks on pension 304 eurot 95 senti kuus ja talle

kuulub ühisomandina hoonestatud kinnisasi. Muid kinnistuid kinnistusraamatu järgi kostjale I ei

kuulu. Seega ei saa eeldada, et kostja I peaks hooldusvajadusega isiku ülalpidamiseks võõrandama

temale ühisomandina kuuluva ainukese kinnisasja. Ka tema sissetulekud ei ole sellised, mis

võimaldaks hooldusvajadusega isikut ülal pidada. Kinnisasi asub piiranguvööndis ja sellelt tulu

teenimine on samuti raskendatud. Siiski tuleb arvestada, et kostjale I kuulus kuni 13. maini 2013

korteriomand Põltsamaa linnas. Kostja I võttis õigeks, et nimetatud korteriomandi kinkis ta

kostjale IV. Kuna kostja I kinkis talle kuuluva korteriomandi, ei olnud tal vajadust enese

ülalpidamiseks korterit müüa. Seega oli ja on kostjal I võimalik hooldusvajadusega isikut ülal pidada.

Kuigi korteriomand on omanikku vahetanud kinke teel, on kostjal I vara, mille arvel hageja nõutud

summa tasuda. VÕS § 268 lg 1 järgi võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu

rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kinkija ei ole võimeline täitma seadusest

tulenevat ülalpidamiskohustust. Seega on kostjal I rahaliselt hinnatav nõudeõigus ehk vara, et hagis

nõutud summa tasuda. VÕS § 267 p 2 järgi poleks taganemine vajalik, kui kingisaaja maksaks

ülalpidamiseks vajaliku summa.

Seega tuleb kostjalt I hageja nõutud põhivõlg välja mõista. VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 järgi on ka hageja viivisenõue kostja I vastu põhjendatud ja tõendatud.

Seaduses ei ole kindlaks määratud käsundita asjaajamisest tulenevate nõuete sissenõutavaks

muutumise aega. Seetõttu muutuvad käsundita asjaajamisest tulenevad kulutuste hüvitamise nõuded

sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Praeguses asjas tekkis kohustus alates 2011. a

lõpust kuni 2012. a esimese pooleni. Kostja I oli teadlik kohustusest, kuna hooldusvajadusega isiku

penisoni ulatuses tasus hoolekandeasutusele teenuse eest kostja I abikaasa. Hageja nõuab väiksemat

viivist kui seadusjärgne viivis. Kostja vastuväited viivisemäärale ei ole seega põhjendatud.

Kuna hagi kostja I vastu tuleb rahuldada, jääb hagi ülejäänud kostjate vastu PKS § 105 lg 2 järgi

rahuldamata, sest kostja I on hooldusvajadusega isikule lähema astme sugulane kui ülejäänud kostjad.

Arvestades hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsioone, menetluse asjaolusid, sh ka seda,

et oma lõpliku nõude kostjate vastu võimaliku asenduskohustuse kohaldamiseks esitas hageja alles

16. juunil 2014, tuleb hageja menetluskuludest 25% jätta kostja I kanda, ülejäänud menetluskulud

jätta tema enda kanda. Kostja I menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kostjate II–IV

menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

4. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas ja

menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. novembri 2014. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja otsustas

menetluskulude jaotuse. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi täielikult

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi, kui

rahuldas nõude käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1023 lg 1) alusel. Praegusel juhul ei ole tegemist

käsundita asjaajamisega. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul

puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui

isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud (Riigikohtu 15. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12). Hagejal ei olnud hoolekandeasutusele

hooldusvajadusega isiku hoolduskulude arvet tasudes tahet tegutseda kostja I kasuks, vaid hageja

täitis oma seadusest tulenevat kohustust. SHS § 46 lg-st 1 tulenes hagejale kohustus hüvitada

hoolekandeasutusele hooldusvajadusega isiku hoolduskulud. Pooled ei ole esile toonud, et

hooldusvajadusega isikule abi andmisel ei oleks hoolekandeasutus pidanud kinni õigusaktides või

lepingus ette nähtud tingimustest. Kostja I väited, mille kohaselt hooldusvajadusega isikule osutatud

sotsiaalteenus oli tema vajadusi arvestades ülemäärane ja lepingu sõlmimiseks puudus vajadus, on

põhjendamatud. Asja materjalide, sh hoolekandeasutuses viibimise lepingu kohaselt osutati

hooldusvajadusega isikule teenusena hooldust hoolekandeasutuses. SHS § 16 lg 1 järgi tagatakse

hoolekandeasutuses viibivatele isikutele nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sh ravimine,

põetamine, kasvatamine ja arendamine. SHS § 3 lg 2 kohaselt on sotsiaalhoolekande ülesanneteks

toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete

erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine.

Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, nagu oleks

hooldusvajadusega isikule osutatud abi vastuolus õigusaktides või lepingus ette nähtud abi andmise

viiside või ulatusega. Üksnes kostja I väide, mille kohaselt hooldusteenuse hind on suurem kui mõne

teise hoolekandeasutuse teenuse hind, ei ole aluseks jätta SHS § 46 lg 1 kohaldamata. Maakohus on

tuvastanud, et alates 2011. aasta keskpaigast vajas hooldusvajadusega isik hooldekoduteenust, kuna ta

ei tulnud ise oma elukohas toime. Maakohus tuvastas õigesti, et arve tasumisega täitis hageja oma

seadusest tulenevat kohustust. Kuid maakohtu seisukoht, mille kohaselt see, et hageja täitis avaliku

õigusega reguleeritud avaliku võimu kandja kohustust, ei välista nõude esitamist eraõigusele

tuginedes, ei põhine seadusel ega ole kooskõlas õiguskorra ühtsuse põhimõttega.

Väär on hageja seisukoht, mille kohaselt hagejal on kostja I vastu nõue alternatiivselt alusetu

rikastumise sätete (VÕS § 1041) alusel. VÕS § 1041 kohaselt võib isik, kes on täitnud teise isiku

kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu

rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada

saama. Hageja väide, mille kohaselt täideti kohustus õigusliku aluseta, on ekslik. Väidetavalt oli

hooldusvajadusega isiku ülalpidamine kostja I kohustus. Samas oli hageja kohustatud

hooldusvajadusega isikut ülal pidama. Sellest tulenevalt ei saa kohaldada ka alusetu rikastumise

sätteid. Ekslik on hageja väide, et Riigikohus on tunnustanud käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel

kohaliku omavalitsuse õigust esitada ülalpidamiskohustuslaste vastu nõue tulenevalt käsundita

asjaajamisest või alusetust rikastumisest. Riigikohus leidis, et hooldusalusele teenuse osutamist ei saa

käsitada kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes ning kõne alla ei tule ka kostja alusetu

rikastumine hageja arvel.

TsMS § 436 lg 7 alusel kohaldab kohus õigust omal algatusel iseseisvalt. Kuigi hageja esitatud

asjaoludest tulenevalt pidid hageja ja kostja I täitma sama sisuga kohustuse, ei saa hageja nõue olla ka

solidaarvõlgniku tagasinõue (VÕS § 69 lg 2). Hageja ei ole tuginenud asjaolule, nagu oleks hagejal

olnud hooldusvajadusega isikuga õigussuhe, millest oleks tulenenud hageja kohustus isikut ülal

pidada. Hageja ja kostja I ei olnud ülalpidamiskohustuses solidaarvõlgnikud, sest võlausaldajateks

olid erinevad isikud. VÕS § 65 lg-st 1 tuleneb, et solidaarvõlgnikud on isikud, kellelt võib kohustuse

täitmist nõuda üks ja sama võlausaldaja. Hageja esile toodud asjaoludel oli hagejal kohustus

hoolekandeasutuse vastu, kuid kostjal I selle isiku vastu kohustusi olla ei saanud.

Hageja nõude õiguslikuks aluseks võiks olla enne 9. juulit 2014 kehtinud redaktsioonis PKS § 96 ja

§ 97 p 3. Kehtinud PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise

astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama

abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Hageja on

tuginenud toodud sätetes nimetatud asjaoludele. Hagejale on see ülalpidamisnõue üle läinud

PKS § 106 lg 2 teise lause järgi. PKS § 106 lg 2 esimeses lauses on nimetatud olukord, kus

kohustatud isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada. Hageja

väidetest ja kostja I vastuväidetest tulenevalt oli kostjalt I ülalpidamist ülemäära raske saada.

PKS § 106 lg 2 teise lause kohaselt läheb esimeses lauses nimetatud juhul kohustatud isiku asemel

ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Hageja väidetel tuleneb

nõue kostja I vastu asjaolust, et hageja andis hooldusvajadusega isikule ülalpidamist selleks

kohustatud kostja I asemel. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hoolekandeasutuse arve tasumine

kujutas endast hooldusvajadusega isiku ülalpidamist. Seejuures oli tegemist tagasiulatuva

ülalpidamisega.

PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule

esitamist. Käesoleva hagina on esitatud hageja ülalpidamisnõue kostja I vastu, mis hageja esitatud

asjaoludest tulenevalt kuulus hooldusvajadusega isikule ning läks PKS § 106 lg 2 teise lause järgi üle

hagejale. VÕS § 173 lg 2 ja § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks

vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude ülemineku ajal. PKS § 108 järgi on määrav, mis aja eest ülalpidamist

nõutakse. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja 19. aprilli 2013 maksega ülalpidamiskohustuse

ajavahemiku eest novembrist 2011 kuni 16. juunini 2012. Hagi hagejale üle läinud ülalpidamisnõude

maksma panekuks on esitatud 16. detsembril 2013, s.o rohkem kui aasta pärast seda, kui möödus

ajavahemik, mille eest ülalpidamist nõutakse. PKS § 108 eesmärk on kaitsta ülalpidamiseks

kohustatud isikuid ja suurendada õiguskindlust, piirates tagasiulatuva ülalpidamise nõuet. Hagi

põhinõue kostja I vastu tuleb jätta rahuldamata.

PKS § 108 mõtte kohaselt tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Viivis loetakse VÕS § 113 lg 5

esimese lause järgi kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitise hulka. Et PKS § 108

välistab nõude rahuldamise, ei olnud asjas tähtsust ülal käsitlemata muudel asjaoludel ega tõenditel.

Samal põhjusel puudus vajadus anda hagejale lisavõimalust nõude kvalifikatsiooni kohta uute väidete

esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et kohalik

omavalitsus ei saa nõuda käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel ülalpidamiseks

kohustatud isikult tagasi abivajava isiku eest tasutud sotsiaalteenuse kulusid. Tulenevalt

põhiseadusest, sotsiaalhoolekandeseadusest ja perekonnaseadusest peab riik tagama

vanaduspensionärile pensioni näol esmase toimetuleku, kuid üldhooldekodu teenuse eest peab isik

ise tasuma. Kui isik ei suuda selle eest tasuda, siis peab esmalt toetama teda perekond. Kohalik

omavalitsus peab tagama isiku toimetuleku alles pärast seda, kui ka isiku perekond seda ei suuda.

Ringkonnakohus asus vääralt ja vastuoluliselt seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on isiku

ülalpidamiskohustus. Kohalikul omavalitsusel on küll SHS § 46 lg 1 järgi kohustus tasuda

hoolekandeasutuse arved, et tagada isikutele vajaliku hooldusteenuse osutamine ja

hoolekandeasutuste jätkusuutlik teenuse osutamine. Selline kohustus on olemuselt asenduskohustus,

mille täitmise korral on kohalikul omavalitsusel õigus nõuda käsundita asjaajamise sätete järgi tehtud

kulutuste hüvitamist ülalpidamiseks kohustatud isikutelt vastavalt nende ülalpidamiskohustuse

ulatusele. Arusaamatu on ringkonnakohtu käsitus, et avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on SHS § 46

lg 1 järgi füüsilise isiku ülalpidamise kohustus, samuti käsitus selle kohta, et kohalikule

omavalitsusele läheb PKS § 106 lg 2 alusel asenduskohustuse täitmise korral üle ülalpidamise nõue.

Sellest tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et hageja nõuet saab pidada elatisenõudeks,

mis on kostjalt I läinud hagejale PKS § 106 lg 2 alusel üle ning mis tuleb jätta rahuldamata, kuna hagi

on PKS § 108 järgi aegunud.

Ringkonnakohtu käsituse järgi muutub perekonnaliikmete ülalpidamiskohustus sellises olukorras

sisutühjaks, sest võimaldab igal juhul jätta üldhoolekande kulud kohaliku omavalitsuse kanda, kui

ülalpidamiseks kohustatud isikud ei soovi oma ülalpidamiskohustust täita.

8. Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja käsitus ülalpidamiskohustuse täitmise kohta on vastuoluline. Kui võla tasumine ei ole

käsitatav ülalpidamise andmisena, ei ole hagejal käsundita asjaajamise nõuet. Juhul kui see on

käsitatav ülalpidamise andmisena, kohalduvad asjas perekonnaõiguse sätted, mis kaitsevad kostjat I

tagasiulatuva tagasinõude eest.

Hagejal ei saa olla kostja vastu muud kui ülalpidamiskohustusega seotud nõue. Kui ülalpidamiseks

kohustatud isik ei anna õigustatud isikule ülalpidamist ja seda teeb kohalik omavalitsus, läheb

kohalikule omavalitsusele elatisenõue PKS § 106 lg 2 alusel üle.

SHS § 46 lg 1 välistab hageja käsundita asjaajamise nõude.

Isegi kui oleks alus ringkonnakohtu otsus tühistada, ei saaks asjas jõustada maakohtu otsust, sest

selleks peaks Riigikohus ülalpidamiskohustuse ulatuse selgitamiseks ja viivise arvutamiseks

tuvastama asjaolusid.

Kostja I varaline seisund ei võimalda tal ülalpidamist anda, sest ta on ise abivajav isik. Asja

lahendamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et praegu viibib hooldusvajadusega isik teises

hoolekandeasutuses, mille arved tasutakse tema pensioni arvel ning ülejäänud osas tasub

hoolduskulud isiku eestkostjaks määratud Tallinna Linnavalitsus. Kostja I on alates 1. septembrist

2014 hooldusvajadusega isiku hoolduskulude tasumisest vabastatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ja millisel õiguslikul alusel saab hageja kui

kohalik omavalitsus nõuda hooldusvajadusega isikule osutatud tasulise sotsiaalteenuse hüvitamist

hooldusvajadusega isiku alanejatelt sugulastelt.

11. Asjas on esitatud ja tuvastatud järgmised olulised asjaolud:

• hooldusvajadusega isikul tekkis 2011. a pärast insulti vajadus asuda elama hoolekandeasutusse ja

saada hooldusteenust, sest ta ei tulnud enam iseseisvalt oma eluga toime;

• kostja I edastas 12. septembril 2011 hagejale kui kohalikule omavalitsusele hooldusvajadusega

isiku avalduse tema hoolekandeasutusse suunamiseks ja 31. oktoobril 2011 avalduse

hoolduskulude tasumiseks toetuse saamiseks, mille hageja jättis 11. juuni 2012. a korraldusega

rahuldamata;

• hooldusvajadusega isik ja hoolekandeasutus sõlmisid 16. novembril 2011 hooldusteenuse

osutamise lepingu, mille alusel viibis hooldusvajadusega isik 2011. a novembrist kuni 2012. a

juunini hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust ning kohustus selle eest esitatud arvete alusel

tasuma;

• hooldusvajadusega isiku sissetulekust (pension ja sotsiaaltoetus) ei piisanud hooldusteenuse eest

täielikult tasumiseks, mistõttu jäi hoolekandeasutusele hooldusteenuse eest tasumata kokku

3055 eurot 72 senti;

• hoolekandeasutus palus SHS § 46 lg 1 alusel hagejal kui kohalikul omavalitsusel hüvitada

hooldusvajadusega isiku tasumata hooldusteenuse kulud;

• hageja tasus 19. aprillil 2013 hoolekandeasutusele 3055 eurot 72 senti;

• hageja nõudis hoolduskulude hüvitamist hooldusvajadusega isiku täisealistelt esimese ja teise

astme alanejatelt sugulastelt.

12. Kolleegium märgib, et PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 3 järgi on täisealised esimese ja teise

astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) kohustatud andma ülalpidamist

abivajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama

õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuslaselt PKS § 96 ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse

täitmist. Siiski ei ole välistatud, et ülalpidamiseks seaduse järgi kohustatud isiku eest täidab tema

kohustuse kolmas isik.

VÕS § 78 lg 1 esimese lause järgi võib kolmas isik täita võlgniku kohustuse, kui võlgnik ei pea

kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Kuna

perekonnaseadusest ei tulene, et ülalpidamiskohustuslane peab täitma ülalpidamiskohustust isiklikult

ning see ei tulene kolleegiumi hinnangul ka ülalpidamiskohustuse olemusest, saab VÕS § 78 lg 1

järgi kolmas isik täita ka võlgniku ülalpidamiskohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule.

Seejuures võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada VÕS § 78 lg 4 järgi tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja

kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamisest.

Eelmärgitu kohaselt võib seaduse alusel minna ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue kolmandale

isikule üle. PKS § 106 lg 2 teise lause järgi läheb küll kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud

isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu, kuid PKS § 106 lg 1, § 107 lg 3 ja § 111 lg 6

kohaselt läheb nõue PKS § 106 lg 2 järgi üle üksnes juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras

andma kohustatud isiku asemel täidab ülalpidamiskohustuse asenduskohustusena järgmises

järjekorras kohustatud isik, s.o isik, kellel on perekonnaseadusest tulenevalt ülalpidamiskohustus.

Seega ei saa kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandale isikule, kellel ei ole

seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, minna seaduse alusel üle ülalpidamist saama õigustatud

isiku nõue. Sellest tulenevalt ei saa kolmas isik nõuda kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust

täites ülalpidamist saama õigustatud isiku asemel ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Sellisel juhul

võib aga kohustatud isiku ja kolmanda isiku omavahelisi suhteid arvestades tekkida kolmandal isikul

VÕS § 78 lg 4 järgi alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenev nõue.

Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi tegemist mh juhul, kui isik (käsundita

asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu

teha või kohustanud teda tegu tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal

täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Seega on kohustatud

isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul käsundita asjaajamisest tulenevad

õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue.

Seejuures ei piira käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude esitamist põhimõte, et

elatist saab üldjuhul nõuda etteulatuvalt ning PKS § 108 järgi tagasiulatuvalt üksnes kuni ühe aasta

eest enne elatisehagi esitamist. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue

ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja sellise nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium

jääb varem väljendatud seisukohale, et isegi juhul, kui käsundita asjaajamisest tuleneb kulutuste

hüvitamise nõue iga kuu esitatud arvete alusel, ei saa käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet lugeda

seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes

(vt 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 35). Seega kohaldub teise isiku

ülalpidamiskohustuse täitnud kolmanda isiku nõude aegumisele tavapärane seadusest tuleneva nõude

aegumistähtaeg.

13. Ülamärgitu kehtib ka siis, kui kolmandaks isikuks, kes täidab kohustatud isiku

ülalpidamiskohustust, on kohalik omavalitsus.

Kohaliku omavalitsuse õiguslik positsioon teise isiku ülalpidamiskohustust täites on mõnevõrra

erinev tavapärasest kolmanda isiku positsioonist, sest SHS § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul

omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Üheks

sotsiaalteenuseks on SHS § 10 p 6 järgi ka isiku hooldamine hoolekandeasutuses. See ei tähenda aga

seda, et kohalik omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 45 lg-st 1

võib isikult võtta sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja

teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Kolleegium juhib tähelepanu, et

kuigi sotsiaalhoolekande ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või perekonnale

toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete

erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine,

tuleb neid ülesandeid täites arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi vastutab eelkõige isik ise enda

ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja

perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad.

Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et kuigi PS § 28 lg 2

esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja

puuduse korra, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada ka PS § 27 lg-

ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seega tuleneb põhiseadusest,

et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära,

kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest

hoolitsema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas

nr 3-4-1-67-13, p-d 31–32; 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18).

Ülalmärgitut arvestades on ka kohalik omavalitsus kohustatud osutama isikule tasuta

sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda

oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib aga olla tegemist

olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku

kohustust, mistõttu võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste

hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu.

14. Kolleegiumi arvates ei välista kohaliku omavalitsuse käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste

hüvitamise nõuet VÕS § 1023 alusel ka see, et SHS § 46 lg 1 järgi on sotsiaalhoolekandeasutusel

õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja viimasel ei ole

õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes

õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest.

Kohalikul omavalitsusel on küll viidatud sätte järgi kohustus tasuda sotsiaalteenuse vahetule osutajale

teenuse eest, kuid sellest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev nõue ülal pidama

kohustatud või ka ülalpidamist saama õigustatud isiku vastu oleks välistatud. Kolleegiumi hinnangul

on SHS § 46 lg 1 mõtte kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus tagada sotsiaalhoolekandeasutuste

kaudu jätkusuutlik sotsiaalteenuste pakkumine, mistõttu on ta kohustatud ka sotsiaalteenuse kulud

igal juhul hoolekandeasutusele hüvitama. See aga ei tähenda, et tasulise hoolekandeteenuse kulud

jäävadki kohaliku omavalitsuse kanda, kui isik ise või tema perekonnaliikmed suudavad neid ise

kanda.

Kolleegium on ka varem asunud seisukohale, et kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel

rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud

isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades

hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab

abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt

ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut

(vt Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 10).

15. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, asus ringkonnakohus ekslikult seisukohale, et hageja nõuet

ei saa lahendada käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) alusel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul kontrollida, kas hageja nõue on VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja § 1023 alusel põhjendatud.

Mh tuleb selgitada, kas ajal, mil hooldusvajadusega isik oli hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust,

oli kostjal I tema ülalpidamise kohustus PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi või oli kostja I PKS § 102 lg 1

alusel ülalpidamiskohustustest oma varalise seisundi tõttu osaliselt või täielikult vabanenud.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, mille kaudu on

vandeadvokaat menetlusosalist kassatsiooniastmes esindanud.

Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull