3-1-1-48-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-48-15

Määruse kuupäev

16. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri

Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Jälitustoiminguteks loa andmise

määruste vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari

2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-12-12478

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.H kaitsja

vandeadvokaat Leon Glikman, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur,

eriasjade prokurör Kalmer Kask

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta

Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-12478

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu

menetluses on kriminaalasi nr 1-12-12478, milles on teiste hulgas kohtu alla

antud T.H süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

293 lg 2 p 1, §

294 lg 2 p 1, § 400 lg-te 1 ja 2 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 3, § 2172

lg 1, § 344 lg-te 1 ja 2 - § 22 lg 3 ja § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

Kohtuistungil 3. detsembril 2014 esitas prokurör taotluse võtta

kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingu taotluste ja Viru Maakohtu

15. aprilli

2009. a, 14. mai 2009. a, 9. juuni

2009. a, 19. augusti 2009. a ja 20. oktoobri 2009. a

jälitustoiminguteks loa andmise määruste koopiad. Kohus

rahuldas prokuröri

taotluse, misjärel kaitsjad said nende dokumentidega tutvuda.

2. T.H kaitsja vandeadvokaat

Raul Palmaru esitas 10. detsembril 2014 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 12616 lg 1 alusel jälitustoiminguteks

loa andmise määruste

peale määruskaebuse, taotledes määruste tühistamist. Kaitsja hinnangul on

jälitusload ilmselgelt õigusvastased.

3. Tartu

Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrusega jäeti määruskaebus

jälitustoiminguteks loa andmise määruste peale järgmiste põhjendustega

läbi

vaatamata.

3.1. Ehkki

KrMS § 12616 lg 1 näeb ette kohtu poolt jälitustoiminguks loa

andmise määruse vaidlustamise võimaluse KrMS 15. peatükis sätestatud

korras, ei

kohaldu see kriminaalasja kohtuliku arutamise ajale. KrMS §-st 2861 tulenevalt

otsustab tõendi vastuvõetavuse (sh selle lubatavuse ja

asjakohasuse) üle asja

arutav kohus. Seejuures on asja arutava kohtu pädevuses jälitustoiminguga

kogutud tõendi lubatavust hinnates kontrollida, kas

luba oli antud KrMS

§ 110 lg-s 1 nimetatud kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks ja

silmas pidades nn ultima ratio-põhimõtet (vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 779). Lahendades

jälitustoiminguks loa andmise määruse peale KrMS § 12616 lg 1

alusel esitatud kaebust, tuleks ringkonnakohtul hinnata samu asjaolusid (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1- 68-14, p 14).

3.2. Asja

kohtuliku arutamise käigus jälituslubadele ja nende alusel saadud tõenditele

antud maakohtu hinnangut saavad kohtumenetluse pooled

vaidlustada

apellatsioonimenetluses. Mööndes võimalust samal ajal vaidlustada

jälitustoiminguks loa andmise määrust KrMS § 12616 alusel

määruskaebemenetluses, kujuneks olukord, kus sama küsimust lahendaksid

paralleelselt maa- ja ringkonnakohus. Sellist olukorda ei saa aga

aktsepteerida, sest on võimalik, et KrMS § 389 lg-s 4 ja §-s 390 silmas

peetaval juhul võib ringkonnakohus tunnistada jälitusload ebaseaduslikeks,

maakohus aga mõista isiku nendesamade lubade alusel tehtud jälitustoimingutega

saadud tõendite alusel süüdi. Kohtulikul uurimisel on üksnes

maakohtu pädevuses

otsustada, millised tõendid kohus vastu võtab ja lubatavaks tunnistab.

Ringkonnakohus ei saa sellesse otsustusprotsessi sekkuda.

Seega saab

jälitustoiminguks loa andmise määrust vaidlustada määruskaebekorras üksnes

juhul, kui kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ei järgne

süüasja arutamist

kohtus ja kohtu poolt jälitustegevusega saadud tõendite lubatavuse üle

otsustamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu

määruse peale esitas T.H kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman

määruskaebuse, taotledes Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015.

a määruse

tühistamist. Kaitsja taotleb asja tagasisaatmist Tartu Ringkonnakohtule

sisuliseks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja

põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamist määruskaebeõigust piiravas osas ja KrMS §

12616 ja § 385 p 5 kohaldamata jätmist ning viidatud

kaitseõigust

rikkuvate sätete PS §-de 3, 11, 12, 13, 14, 15 ja 24 vastaseks tunnistamist.

Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. KrMS

§ 12616 ja § 385 p 5 näevad sõnaselgelt ja ilma reservatsioonideta

ette isiku õiguse vaidlustada määruskaebe korras jälitustoiminguks luba

andvat

määrust. Seaduses puudub määruskaebuse läbi vaatamata jätmise alus, mida

ringkonnakohus rakendas. Menetlusseadus ei sätesta, et kohtuasja

sisulisel

arutamisel tõendi lubatavuse vaidlustamise õigus välistab määruskaebe korras

jälitustoiminguks loa andmise määruse vaidlustamise.

4.2. Vaidlustatav

määrus ei vasta KrMS § 145 lg 1 p-s 1 ja lg 3 p-s 1 sätestatud seaduslikkuse

ega põhjendatuse nõudele.

4.3. Seadust

rakendatakse sellisena, nagu see on. KrMS § 12616 ei piira kohtumenetluse

poole õigust esitada määruskaebust kohtumenetluse ajal.

Viidatud sätte esimene

lõige osutab otseselt KrMS 15. peatükile, mille § 385 p 5 kohaselt ei

ole kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse

määruskaebe korras

vaidlustamine välistatud.

4.4. Jälitustoimingut

lubava määruse tühistamine määruskaebe korras ja tõendi lubamatuse tuvastamine

kohtulikul arutamisel on kaks üksteist

täiendavat, mitte välistavat ja sisult

erinevat õigust, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tühistamine

elimineerib õigusvastase määruse õigusjõu.

Jälitustoiminguga kogutud tõendi

ebaseaduslikkuse tuvastamisel ei ole jälitustoiminguga saadud tõend kasutatav.

5. Kaitsja

määruskaebusele esitatud vastuses leiab prokuratuur, et Tartu Ringkonnakohtu

19. jaanuari 2015. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

selle

tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 12616 esimese lõike tekst on järgmine: „Käesolevas

seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks

antud loa andmise

määruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seadustikus sätestatud

korras.“ Kolleegium nõustub kaitsja tõdemusega, et

selle sätte grammatilise

tõlgenduse järgi on kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus

vaidlustatav KrMS 15. peatükis sätestatud määruskaebe

korras.

7. Määruskaebuse esitaja sõnade kohaselt ei välista ega piira KrMS § 12616

lg 1 alusel jälitustoiminguks loa andmise määruse määruskaebe korras

vaidlustamist ka see, kui kriminaalmenetluses on jõutud kohtuliku arutamise

staadiumi. Kaebaja lisab, et ka KrMS § 385 p 5 ei välista kohtu poolt

jälitustoiminguks loa andmise määruse määruskaebe korras vaidlustamist.

8. Grammatilise tõlgenduse tähtsust põhiõiguste tagamiseks olulises

kohtukaebeõiguse valdkonnas ei saa alahinnata. On igati põhjendatud nõuda

seadusandjalt, et kohtukaebeõigus oleks sätestatud üheselt ja selgelt.

Kohtukaebeõiguse laiendamine keerukamate tõlgendusmeetodite abil peaks

olema

kohtupraktikas võimalik vaid siis, kui lünk kohtukaebeõiguses on ilmselge. Kohtukaebeõiguse

tõlgenduslik piiramine aga peaks olema

üldjuhul välistatud. Kui kaalumise

tulemina selline samm erandlikult siiski astuda, tuleb eraldi analüüsida, kas

sellega ei moonutata kohtukaebeõiguse

kui põhiõiguse olemust PS § 11 mõttes.

9. Kolleegium nendib, et KrMS § 12616 lg-s 1 ei ole

kaebeõigus sätestatud viisil, mis vastaks eelmises punktis kirjeldatud

põhimõtetele. Kõnealuse

sätte rakendamine eeldab vähemalt praeguses asjas

vältimatult veel ka ajaloolist ja teleoloogilist ning süstemaatilist tõlgendamist.

Seega eeldab see

meenutamist, millal ja millisel eesmärgil kõnealune

kaebeõigust reguleeriv norm kehtestati, ning analüüsi, kuidas tuleb seda

kaebeõigust mõista

kohtukaebesüsteemi kui tervikut, aga ka kriminaalmenetluse

kui terviku loogilist kulgu arvestades.

II

10. KrMS § 12616 lisati seadustikku 1. jaanuaril 2013 jõustunud

muudatusega, millega uuendati kogu jälitustoimingute regulatsiooni. Seadusandja

tahe kõnealustest toimingutest teavitamist, nende tutvustamist ja vaidlustamist

puudutavate muudatuste tegemisel (KrMS muutmise ja sellega

seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 175 SE seletuskiri)

lähtus suuresti õiguskantsleri 2011. aastal Riigikogule esitatud ettepanekust

nr

(http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_12_riigikogule_jalitustoimingust_teavitamine_ja_kontroll.pdf),

milles leiti, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat

ja süsteemset

järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamata jätmise ja

teavitamise edasilükkamise üle. Enne muudatust nägi kriminaalmenetluse

seadustik ette

jälitustoimingutest teavitamise ja jälitustoiminguga kogutud

andmete tutvustamise kohustuse ning korra (KrMS § 121), kuid puudus kontroll

jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ning nende toimingute

vaidlustamise täpsem kord. Jälitustoimingute olemusest tulenevalt oli (ja on

jätkuvalt) lubatud toimingust teavitamise edasilükkamine, ja kui puudutatud

isik lõpuks sai tema suhtes toimunud varjatud teabekogumisest teada, ei

olnud

sageli enam käimasolevat menetlust, mille raames kaebeõigust teostada.

11. Eelnõuga tehtavate olulisemate muudatuste hulgas toodi

esile, et tõhustatakse kontrolli jälitustoimingust teavitamata jätmise üle, täpsustatakse

teavitamata ja

tutvustamata jätmise aluseid ning luuakse selgem jälitustegevuse edasikaebamise

kord. Seadusandja soovis tagada

jälitustoiminguga

puudutatud isikule kaebeõiguse kuni Riigikohtuni ja samas

välistada, et määruskaebust ei vaataks läbi mitte sama kohtunik, kes varem

andis

jälitustoiminguks loa, vaid kõrgema kohtuastme kohtunik

(KrMS § 387 lg 2). Eelmises punktis nimetatud seletuskirjas on ka

tõdetud, et „isikul on

õigus jälitustegevusega seonduvat sisuliselt vaidlustada

ka kohtumenetluse käigus - kohus kontrollib ja hindab kõiki kogutud tõendeid,

sh

jälitustoiminguga kogutud tõendite seaduslikkust“. Paraku ei ole täpsemalt

selgitatud seda, kuidas suhestuvad omavahel ühelt poolt varem tagatud

kaebeõigus vaidlustada kohtulikul arutamisel jälitustoiminguga saadud tõendi

lubatavust ja teiselt poolt uus võimalus vaidlustada asetleidnud

jälitustoimingu luba eraldiseisvana määruskaebe korras.

12. Kokkuvõtvalt on

kolleegiumi hinnangul üsna ilmne, et enne muudatust oli seaduses nn

kaebeõiguslik lünk just kriminaalmenetlusvälises

olukorras. Praktikas tuleb

ette olukordi, kus kohtueelne menetlus (või üksnes sellele eelnenud

jälitusmenetlus) lõpetatakse enne kriminaalasja

kohtusse saatmist.

Kriminaalmenetlusvälise olukorraga on tegemist ka siis, kui jälitustoiminguga

kogutud andmed puudutavad kolmandaid isikuid,

kes ei ole kohtusse saadetud

kriminaalasjas menetlusosalised. Samuti on võimalik, et süüdistatavale

tutvustatakse jälitustoiminguga kogutud andmeid,

mis kas osaliselt või tervikuna

kohtusse saadetud kriminaalasjas tõendina kasutamist ei leia. Kõigil nimetatud

juhtudel puudus isikul igasugune

võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud

teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa seaduslikkust

kriminaalmenetluses. Kaebeõiguse

võimaldamist kahtlemata just sellisteks

juhtudeks peeti silmas KrMS § 12616 kui kaebeõiguse

erikorra sätestamisel.

III

13. Järgnevalt

hindab kolleegium jälitustoimingute seaduslikkuse vaidlustamise võimalusi

kriminaalmenetluses süstemaatilisest vaatepunktist.

Süstemaatilise tõlgenduse

lähtehüpoteesiks on tõdemus, et süüteomenetluse mistahes staadiumis peab

menetleja toimima just selleks staadiumiks

kehtestatud õigusinstituudi reeglite

kohaselt ja ta peab saama lahendada iseseisvalt kõik selles menetluses

aktualiseeruvad küsimused.

Põhjendamatuid menetluslikke raskusi ja ebaselgust

nii menetlejale kui ka menetlusosalistele tekitaks ühelt poolt see, kui

süüteomenetluse ühes

staadiumis (näiteks kriminaalasja kohtulikul arutamisel

maakohtus) peaks menetleja (kohus) lahendama paralleelselt või samal ajal ka

küsimusi, mille

menetluskord sisaldub mingis teises õigusinstituudis.

Samasuguseid probleeme võib aga tekitada seegi, kui sisuliselt sama küsimust

tuleb või võib

lahendada samal ajal kulgevates paralleelmenetlustes.

Õigustegelikkust arvestades tuleb eelöeldu täpsustamiseks ja selgitamiseks

märkida järgmist.

13.1. Eesti

tänase õigustegelikkuse sagedaseks tõsiasjaks on kohtumenetluse erinevate

harude (halduslik järelevalvemenetlus ja halduskohtumenetlus

ning süüteomenetlused;

süüteomenetlus ja tsiviilkohtumenetlus jne) toimimise paralleelsus. Need on

olukorrad, mil olulisel määral sama tegu on eri

kohtumenetluste

menetlusesemeks; mil ajaliselt hilisem kohtumenetlus ei pruugi aktsepteerida

varasema kohtumenetluse lõpphinnangut ja mil

seetõttu võivad erinevad

kohtumenetlused lugeda sama teo puhul tuvastatuks täiesti erinevaid faktilisi

asjaolusid või anda ühtemoodi tuvastatud

faktilistele asjaoludele ka

vastupidiseid õiguslikke hinnanguid. See on kolleegiumi hinnangul küsimus,

mille lahendamisele ei ole seadusandja seni

piisavalt tähelepanu pööranud.

Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari

2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-11-07, p 28, 18. juuni 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3, 23. veebruari 2015. a

otsus asjas nr

3-1-1-62-14, p 16.2 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2015.

aasta otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 49) on küll püütud

kohtumenetluse

erinevatest harudest sama menetluseseme kohta tehtavate kohtulahendite

vastuolusid välistada nõudega, et kohtulahendi tegemisel ei

tohi ignoreerida

kohtumenetluse teises harus varem tehtud lahendit ja et varasema lahendiga

võrreldes põhimõtteliselt teistsuguse lahendi tegemist

tuleb kohtulahendi

põhjendamise kohustuse raames ka eraldi põhjendada. Sellise kohtupraktika

eesmärk on suurendada õigusemõistmise ja kohtu

usaldusväärsust riigisiseselt

tervikuna, kuid selline nõue ei saa kuidagi absoluutselt välistada

kohtumenetluse erinevatest harudest sama

menetluseseme kohta tehtavate

kohtulahendite vastuolusid. Siinkohal võib märkida, et ka kriminaalmenetluse

seadustiku 1. jaanuari 2013. a

muudatustega seoses märgiti eelnõu

seletuskirjas (vt otsuse p 10), et kaebeõiguse regulatsiooni kujundamisel

arvestati muu hulgas sellega, et ühest

õigusmenetlusest (kriminaalmenetlus) ei

kasvaks kaebeõiguse kasutamisel välja teist liiki õigusmenetlust

(halduskohtumenetlus), mis alluks

halduskohtule.

13.2. Kriminaalasja

kohtueelse menetluse staadiumis võidakse erinevaid menetlustoiminguid

vaidlustada vastavalt kas KrMS 15. peatükis sätestatud

määruskaebe korras, 8.

peatüki 5. jaos sätestatud nn uurimiskaebe korras või ka KrMS §-des 207 ja 208

sisalduvate nn süüdistuskohustusmenetluse ja

lõpetamiskohustusmenetluse

reeglite kohaselt. Need loetletud kohtukaebemenetlused toimivad omade reeglite

kohaselt iseseisvalt ‒ mingil juhul ei

ole põhjust rääkida erinevatesse

menetlusõiguslikesse instituutidesse kuuluvate reeglite samaaegsest

kohaldamisest ega erinevate reeglite

segunemisest.

14. Kohtueelse

menetlusega võrreldes veelgi enam vaid ühe õigusinstituudi reeglitest lähtumise

nõuet võib pidada üldtuntuks kohtumenetluste (nt

kohtulik arutamine maakohtus,

apellatsioonimenetlus ringkonnakohtus või kassatsioonimenetlus Riigikohtus)

puhul. Muu hulgas tuleb kriminaalasja

kohtulikul arutamisel lähtuda kohtuliku

arutamise piiridest (KrMS § 268) ja kriminaalasja üldmenetluse korras

arutamisel selle terviklikkusest (KrMS

§ 2681). Kriminaalmenetluse

seadustiku 10. peatükis ei sisaldu mingeid viiteid võimalusele, et asja arutav

kohtukoosseis peaks lisaks selles peatükis

sätestatule juhinduma ka mingi teise

õigusinstituudi (nt määruskaebemenetluse) reeglitest.

15. Samas tuleb tunnistada, et õigustegelikkuses ei ole võimalik välistada

olukorda, et kohtuliku arutamise alguseks oleks kõik eelnenud

kaebemenetlused

juba lahenduse saanud. Vähemalt osaliselt on selliseid olukordi pidanud

võimalikuks ka seadusandja. Nii näiteks on KrMS § 228 lg-

s 6 sätestatud, et kui

nn uurimiskaebus saabub prokuratuuri pärast süüdistusakti kohtusse saatmist,

edastab prokuratuur selle kaebuse kriminaalasja

arutavale kohtule. Seadusandja

ei ole aga pidanud vajalikuks täpsustada, milliste menetlusnormide alusel tuleb

selliseid uurimiskaebusi kohtuliku

arutamise ajal lahendada. Eespool esitatud

üldistest kaalutlustest lähtudes ei ole mõistlik eeldada, et kõnealusel juhul

peaks asja arutav kohtukoosseis

pöörduma sisuliselt tagasi kohtueelsesse

menetlusse, astuma eeluurimiskohtuniku rolli ja juhinduma täiel määral KrMS §-s

231 sätestatust.

Kolleegiumi arvates tuleb mõistlikuks pidada tõlgendust, et

uurimiskaebuse edastamisel kohtule KrMS § 228 lg-s 6 sätestatud korras tuleb

lugeda

uurimiskaebe menetlus selle tavalisel kujul lõppenuks ja asja arutav

kohus peab uurimiskaebe esemeks oleva probleemi (kas uurimisasutuse

menetlustoimingu või määrusega on rikutud vastava isiku õigusi) lahendama

arutatava kohtuasja kui terviku kontekstis, kuulates vajadusel veel kord

ära

nii kaebuse esitaja kui ka kohtumenetluse vastaspoole seisukohad (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. märtsi 2012. a määruse nr 3-1-1-10-

12, p

21). See tähendab kolleegiumi arvates ka seda, et kaebuse (taotluse)

lahendamisel peab kohus arvestama sellega, kas vaidlustatud määruse või

toiminguga kaasneb selline isiku õiguste kestev riive, mis tuleb

seadusvastasuse korral kohe lõpetada (tõkend, vara arestimine vmt), või on

tegemist

eelkõige tõendi lubatavust puudutava õigusvaidlusega (kas nt

jälitustoimingu puhul on varjatud teabekogumisega kaasnenud riive juba lõppenud

ja

saadud andmete kasutamisega seonduv ei ole sama pakiline), mille kohus

lahendab hiljemalt lõpplahendi tegemisel. Kohtulikul arutamisel on siin

ilmselt

võimalikud kahesugused olukorrad:

15.1. Kui

uurimiskaebuses vaidlustatud uurimistoimingu või määruse tulemina on saadud

tõend, millele kohtumenetluse pool soovib tõendamisel

tugineda, peab kohus

selle tõendi lubatavuse hindamisel võtma kohtuotsuses seisukoha ka vastava

uurimistoimingu või määruse seaduslikkuse kohta.

Kolleegium meenutab seejuures,

et üldjuhul (kui ei ole tegemist KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud

erandiga) ei pruugi õiguserikkumine tõendi saamisel

alati tähendada tõendi lubamatust.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2006. a otsus asjas nr

3-1-1-33-06, p 6.2 ja 29. detsembri 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-97-06,

p-d 31 ja 32 mutatis mutandis.) Seega lahendatakse üldjuhul

õigusrikkumisega saadud tõendi lubatavuse küsimus

kaalumise tulemina rikkumise

kaalukust arvestades.

15.2. Kui

uurimiskaebuses on vaidlustatud uurimistoimingut või määrust, mille tulemina ei

ole saadud tõendit või on saadud tõend, mida

kohtumenetluse pool ei soovi

tõendamisel kasutada, peab asja arutav kohus kaebuse (taotluse) lahendama ja

võtma kohtulahendis eraldi seisukoha

selle uurimistoimingu või määruse

seaduslikkuse kohta.

16. Teoreetiliselt

ei ole välistatud kriminaalasja kohtuliku arutamise ning selle kriminaalasjaga

seotud määruskaebemenetluse samaaegsus (ajaline

kattuvus) ja ka praktikas

esineb seda võrdlemisi sageli.

16.1. Esmalt,

vastavalt KrMS § 383 lg-le 1, võib asja arutav kohtukoosseis kohtulikul

arutamisel koostada ise määruse, mis on KrMS §-s 385

sisalduvate keeldude

puudumisel määruskaebe korras eraldi vaidlustatav. Niivõrd, kui seda ei välista

KrMS § 387 lg 2, võib kriminaalasja arutav

kohtukoosseis selliseid

menetlusosaliste õigusi vaid vähesel määral riivavate määruste peale esitatud

määruskaebusi ka ise lahendada KrMS §-s 389

sätestatud nn enesekontrolli

korras. Enesekontrolli menetluse puhul on asja arutava kohtukoosseisu sisuline

pädevus siiski oluliselt piiratud ja kohtul

on vaid võimalus parandada enda

viga ning teha uus määrus. Kõnealune enesekontrolli menetlus peab silmas vaid

asja arutava kohtukoosseisu enda

poolt tehtud määruste peale esitatud kaebuste

menetlemist ja selle raames enda varasema sisuliselt vähem kaaluka menetlusliku

otsustuse muutmise

võimalust ilma pikemat kohtukaebemenetlust jätkamata.

Praeguses kohtuasjas ei ole tähelepanu keskmes mitte asja lahendava

kohtukoosseisu

kohtumäärused, vaid eeluurimiskohtuniku määrused.

16.2. Teiseks

on teoreetiliselt võimalik ja praktikas ka esinev näiteks olukord, kus

vaidlustatakse eeluurimiskohtuniku vahistamismääruse

seaduslikkust määruskaebe

korras ning määruskaebust lahendatakse kas ringkonnakohtus või ka Riigikohtus

ajal, mil maakohtus on juba alanud

kõnealuse süüdistatava kohtuasja arutamine.

Vahistamise näite puhul tuleb silmas pidada, et kohtulikule arutamisele

eelnenud kohtulikus

eelmenetluses peab kriminaalasja arutama hakkav kohus võtma

seisukoha muu hulgas ka süüdistatava suhtes varem tõkendina valitud vahistamise

kestva vajalikkuse kohta. Kui kohtulikus eelmenetluses jäetakse rahuldamata

varem tõkendina kohaldatud vahistamise muutmise taotlus või kui sellist

taotlust ei esitata, loetakse kohtu alla andmise määruse tegemisega süüdistatav

seaduslikult vahi all olevaks n-ö kohtu järgi. See tähendab muu hulgas,

et

isegi siis, kui ringkonnakohtus või Riigikohtus tunnistatakse selle

määruskaebuse lahendamisel, milles vaidlustati eeluurimiskohtuniku

vahistamismääruse seaduslikkust, eeluurimiskohtuniku määrus ebaseaduslikuks,

võib see küll kaasa tuua eeluurimiskohtuniku ebaseadusliku

määrusega

põhjustatud kahju hüvitamise nõude, kuid mitte kohtu alla antud süüdistatava

vahistusest vabastamise: määruskaebemenetluse tulem ei

mõjuta vahetult

menetluslikke otsustusi kohtulikul arutamisel (vaata mutatis mutandis

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas

nr 3-1-1-154-03).

17. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga sisuliselt selles, et veelgi enam kui eelmises punktis

käsitletud kriminaalmenetlust tagava küsimuse

otsustamisel, saab vaid

kriminaalasja arutava kohtukoosseisu ainupädevuses olla võimalus otsustada

kohtuasja lahendamisel kasutatavate tõendite

lubatavuse üle ja enne seda ka

tõendi kogumiseks kasutatud toimingu seaduslikkuse üle. Asja arutava

kohtukoosseisu pädevus ka jälitustoimingu

seaduslikkuse hindamiseks ei ole

millegi poolest piiratum võrreldes ringkonnakohtu pädevusega

määruskaebemenetluses. Ei saa nõustuda

määruskaebuses esitatud seisukohaga, et

jälitustoimingut lubava määruse tühistamine määruskaebe korras ja tõendi

lubamatuse tuvastamine

kohtulikul arutamisel on kaks üksteist täiendavat, mitte

välistavat ja sisult erinevat õigust, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed.

18. Nimelt tuleb jälitustoimingute seaduslikkuse kohtulikul hindamisel nii

maakohtus kohtuasja arutaval kohtukoosseisul kui ka täpselt sama

küsimust

määruskaebemenetluses lahendama pidaval ringkonnakohtul lähtuda Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-1-

1-14-14

väljendatust. Nimelt asuti selles otsuses seisukohale, et jälitustoiminguga

tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuli kuni 1. jaanuarini 2013

mõista

vaid jälitusasutuste endi tegevust, samal ajal kui eeluurimiskohtuniku loa

ebaseaduslikkus (nt ultima ratio-põhistamatus) ei tähenda

automaatselt

kohtuniku loa puudumist ega ka kõnealuse tõendi lubamatust (samas, p-d

777‒778). Viidatud otsuse p-s 780 on Riigikohtu

kriminaalkolleegium aga

märkinud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261

lg 4 kohaselt on nõuded jälitustoimingu seaduslikkusele muutunud

rangemaks

ja kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa

seaduslikkuse üle ei kõrvalda enam nt puudulikult põhjendatud

määruse alusel

saadud tõendi lubamatust. Kuid seda vaid juhul, kui ka see luba on antud pärast

1. jaanuari 2013. Praeguses kohtuasjas on

eeluurimiskohtunik andnud loa

jälitustoimingute tegemiseks enne 1. jaanuari 2013. Kolleegium leiab, et

eeltoodust tulenevalt puuduks ka kaitsja

taotletavas määruskaebemenetluses

võimalus sedastada kohtuniku loa puudumist jälitustoiminguks ja

määruskaebemenetluse tulemusel taotletav

eeluurimiskohtuniku määruse

tühistamise taotlus jääks tagajärjetuks.

19. Kolleegiumi arvates on praeguses asjas oluline ka ringkonnakohtu vaidlustatud

määruses sisalduv argument, et kriminaalasja arutava kohtu

otsustust kõnealuste

jälitustoimingute seaduslikkuse ja nendega saadud tõendite lubatavuse kohta on

võimalik igakülgselt ja piiranguteta vaidlustada

apellatsioonis. Kui

vaidlustatud jälitustoimingute seaduslikkust hindaks määruskaebemenetluses

ringkonnakohus, oleks ringkonnakohtu määruse

vaidlustamise võimalused KrMS §

390 lg 5 kolmandas lauses sätestatust tulenevalt seevastu ülimalt

piiratud, sest Riigikohus saab sellise kaebuse

võtta menetlusse üksnes siis,

kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise

või õiguse edasiarendamise seisukohalt.

20. Eelmärgitust lähtudes nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga

ja leiab, et KrMS § 12616 lg-s 1 sätestatut tuleb ajaloolise ja

teleoloogilise ning süstemaatilise tõlgendamise tulemina mõista viisil, et

jälitustoiminguks antud kohtu loa seaduslikkust ei saa määruskaebe korras

vaidlustada kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal. Kolleegiumi

arvates ei moonuta selline kaebeõiguse puudumine kaebeõiguse olemust

põhiseaduse § 11 mõttes. Samal põhjusel puudub kolleegiumi hinnangul alus ka

määruskaebe esitaja alternatiivse taotluse rahuldamiseks ja

põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks seoses määruskaebeõiguse piirangu väidetava

vastuoluga PS §-dega 3, 11, 12, 13, 14, 15 ja 24.

21. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1,

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 1-12-12478

Tartu

Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)