3-3-1-23-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-23-15

Määruse kuupäev

15. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi

Kohtuasi

Sergei Maltsevi kaebus Tallinna Vangla nõuetele mitte-

vastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest

23 700 euro suuruse hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Menetlusosalised

Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2015. a määrus haldus-

asjas nr 3-14-51057

Kaebaja Sergei Maltsev

Vastustaja Tallinna Vangla

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Maltsev esitas 5. juunil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kinni-

pidamistingimustega tekitatud kahju eest 23 700 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.

Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes perioodidel 15. märts 2007

– 23. juuli 2007 (a), 24. oktoober 2007 – 30. mai 2008 (b), 21. november 2008 – 2. juuli 2009 (c),

19. jaanuar 2010 – 10. juuni 2010 (d) ning 28. oktoober 2010 – 18. aprill 2012 (e). Kaebuse kohaselt

oli kaebajal nendel perioodidel kambrites isiklikku pinda vähem kui 4 m2. Kambrites oli ka niiske ja

rõske ning selle kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 1185 päeva

ning nõuab iga päeva eest hüvitiseks 20 eurot, mis teeb kokku 23 700 eurot.

2. Vastusena kohtu päringule teatas Tallinna Vangla, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus laekus

vanglale 27. märtsil 2014, kuid vangla pole seda lahendanud.

3. Halduskohus jättis 26. juuni 2014. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja kaebuse

esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Määruse kohaselt on kaebus perioodide a–d osas

esitatud kaebetähtaega ületades. Kohus märkis, et kaebus on tähtaegne perioodi e osas.

4. Kaebaja esitas halduskohtule tähtaja ennistamise taotluse, milles põhjendas, et esitas kaebuse

hilinemisega põhjusel, et ta sai kahjust teada alles 2014. a veebruaris, kui ta kuulis, et T. Tunis

saavutas Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. detsembri 2013. a asjas nr 429/12 võidu.

5. Halduskohus võttis kaebuse 15. juuli 2014. a määrusega menetlusse.

Tallinna Vangla leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud ning perioodide a–d osas

tuleb haldusasja menetlus lõpetada. Ka perioodi e osas on kaebus esitatud osaliselt tähtaja rikkumisega

ning kohus saab kaebuse läbi vaadata vaid perioodi 27. märts 2011 – 18. aprill 2012, kuid mitte

28. oktoober 2010 – 26. märts 2011 osas.

6. Tartu Halduskohus jättis 14. augusti 2014. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata (p 1) ja lõpetas menetluse perioodide a–d osas (p 2).

6.1. Kahju ja selle tekitaja pidid kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine

õigusvastastes tingimustes. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ning halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 46 lg 4 seovad halduskohtusse pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte

kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kaebajale pidi olema teada väidetav kahju

tekitamine ja selle põhjustaja perioodi a osas hiljemalt 23. juulil 2007, perioodi b osas hiljemalt

30. mail 2008, perioodi c osas hiljemalt 2. juulil 2009 ja perioodi d osas hiljemalt 10. juunil 2010.

Kaebaja taotlus Tallinna Vanglale on registreeritud 27. märtsil 2014 ning kohtule esitas kaebaja

hüvitamiskaebuse 5. juunil 2014. Seega on kaebaja tähtaega ületanud.

6.2. Kaebajal puudusid ilmselgelt mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks, mistõttu jääb

rahuldamata tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja seisukoht, nagu olnuks tema 27. märtsil

2014 Tallinna Vanglale esitatud taotlus tähtaegne, kuna ta sai oma õiguste rikkumisele kinnitust

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19. detsembri 2013. a lahendist, on asjakohatu.

6.3. Perioodi e osas on kaebus esitatud tähtaegselt. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-93-13 p-s 14

selgitanud, et jätkuva haldustoiminguga tekitatud mittevaralise kahju puhul on kahjust teadasaamise

hetkeks üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine, kuid erandina võib

tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama

kahju lõplikust ulatusest teada varem. Sõltumata sellest, kas kaebaja sai või pidi saama talle

väidetavalt tekkinud kahjust aru juba Tallinna Vanglas viibimise kestel, pidi ta eeltoodust tulenevalt

saama sellest teada hiljemalt 18. aprillil 2012. Seega hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane

tähtaeg kulgema Tallinna Vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 19. aprillil 2012.

7. Kaebaja esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. augusti 2014. a määruse resolutsiooni p-de 1

ja 2 tühistamiseks. Kaebaja palus, et tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldataks ning

jätkataks menetlust ka nende perioodide osas, milles menetlus lõpetati.

Tallinna Vangla esitas määruskaebuse, milles leidis, et lisaks määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatule

tulnuks menetlus lõpetada ka perioodi 28. oktoober 2010 – 26. märts 2011 osas. Kuna kaebaja

paigutati Tallinna Vanglasse viimati 28. oktoobril 2010, pidi talle nimetatud kuupäevast alates olema

tuntav ka mittevaralise kahju tekkimine ning seetõttu hakkas kulgema ka kahju hüvitamise nõude

esitamise kolmeaastane tähtaeg.

8. Ringkonnakohus rahuldas 26. veebruari 2015. a määrusega kaebaja määruskaebuse osaliselt,

tühistas Tartu Halduskohtu 14. augusti 2014. a määruse (p 1) ja tegi asjas ise uue määruse, millega

jättis kaebuse perioodide a–d osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (p 2).

Tallinna Vangla määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata (p 3).

8.1. Arvestades, et kaebaja taotlus registreeriti 27. märtsil 2014, pidi vangla selle RVastS § 18 lg-st 1

lähtuvalt lahendama hiljemalt 27. mail 2014, kuid vangla seda ei teinud. Kaebus on esitatud 5. juunil

2014 ehk 30 päeva jooksul alates kaebaja taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest. Seega ei ole

kaebaja ületanud RVastS § 18 lg-st 2 tulenevat kaebuse esitamise tähtaega ning halduskohus ei saanud

menetlust lõpetada kaebuse esitamise tähtaja ületamise ja selle ennistamata jätmise tõttu.

8.2. Kaebus tuleb perioodide a–d osas jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel.Tulenevalt vangistusseaduse § 11 lg-st 8 on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole ka

juhul, kui vangla on taotluse jätnud tähtaegselt läbi vaatamata. Tallinna Vangla jättis kaebaja

kahjunõude tähtaegselt lahendamata. Halduskohus oleks pidanud kontrollima, kas kaebaja on järginud

nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud korda, ja otsustama, kas vanglale oli kahju hüvitamise

nõue tähtaegselt esitatud ning kui mitte, siis kas esines alus tähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus

kaebaja esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole

võimalik ega põhjendatud, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt

läbinuks, s.o kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

8.3. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv

haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9

lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud

RVastS § 17 lg 3 tingimused. Kaebaja on kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju

tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega.

Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks põhjendusega, et tal oli Tallinna Vangla

kinnipidamiskambris liiga vähe isiklikku ruumi, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle

põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seega

lõppes kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg taotluses nimetatud ajavahemike osas vastavalt

23. juulil 2010, 30. mail 2011, 2. juulil 2012, 10. juunil 2013 ja 18. aprillil 2015. Kuna kaebaja esitas

taotluse kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglale alles 24. märtsil 2014 (registreeritud 27. märtsil 2014),

ei olnud taotlus perioodide a–d osas tähtaegne.

8.4. Tallinna Vangla määruskaebuse kohta märkis ringkonnakohus, et vangla seisukoht kahjunõude

esitamise tähtaja ületamisest ajavahemiku 28. oktoober 2010 – 26. märts 2011 puhul ei ole

põhjendatud. Kuigi võib nõustuda vanglaga, et kaebaja hakkas oma väidetavaid kannatusi reaalselt

tajuma taas kord Tallinna Vanglasse saabumise hetkest, ei pidanud kaebaja ajavahemiku 28. oktoober

2010 – 26. märts 2011 kestel aru saama, milliseks kujuneb lõplik talle tekitatud kahju, kui ta viibis

Tallinna Vanglas veel kuni 18. aprillini 2012. Kaebaja ei saanud ette teada, milline on kinni-

pidamistingimuste kumuleeruv ja lõplik mõju tema inimväärikusele just selle perioodi lõpuks ning

seda olenemata asjaolust, et ta oli Tallinna Vanglas viibinud ka varem. Seega hakkas tähtaeg kahju

hüvitamise taotluse esitamiseks kulgema siiski pärast jätkuva toimingu lõppemist, s.o 19. aprillil 2012,

ning kaebaja ei ole perioodi 28. oktoober 2010 – 26. märts 2011 osas kahjunõude esitamise tähtaega

ületanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Tallinna Vangla taotleb määruskaebuses ringkonnakohtu 26. veebruari 2015. a määruse tühistamist

ja uue määruse tegemist, millega jätta kaebus läbi vaatamata ka perioodi 28. oktoober 2010 – 26. märts

2011 osas. Kaebaja on vangistuses viibinud seitsmel korral ning varem viibinud ka Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustes. Seega pidi kaebaja 28. oktoobril 2010 uuesti Tallinna Vanglasse saabudes

aru saama, et kinnipidamistingimused rikuvad tema õigusi ja võivad tekitada talle kahju. Kaebaja on

enne vaidlusalust perioodi viibinud korduvalt ka teistes kinnipidamisasutustes (nt Murru vanglas ja

Põhja Prefektuuri arestikambris), kus kinnipidamistingimused erinesid Tallinna Vangla omadest.

Ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju pidi kaebaja tajuma hiljemalt mõne nädala jooksul pärast

tema saabumist Tallinna Vanglasse. Sellest hetkest tuleb hakata arvestama ka nõude esitamise

tähtaega. Saabudes paigutati kaebaja kambrisse nr 124 (kuni 16. november 2010), kus viibis sõltuvalt

päevast 3–6 kinnipeetavat ning põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,67 m2 – 5,33 m2.

Inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamine on jätkuv haldustoiming, kuid kogu vangistuse

aega ei saa lugeda jätkuvaks toiminguks, kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud.

Praegusel juhul ei esinenud objektiivseid takistusi taotluse tähtaegseks esitamiseks ning taotluse esitaja

põhjendused ei kaalu üles teiste isikute õiguskindluse huvi.

10. Kaebaja palub jätta vastustaja määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja viibis ülerahvastatud

kambrites eri aegadel aastatel 2007–2012, kuid ei teadnud, et vangla rikub seadust ja tema õigusi.

Kaebaja esitas kaebuse 2014. aastal kohe pärast seda, kui ta oma õiguste rikkumisest teada sai.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et Tallinna Vangla määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata edasikaebeõiguse

puudumise tõttu. Määruskaebuse taotlusest nähtub, et vangla vaidlustab ringkonnakohtu määrust

seoses sellega, et kaebus oleks vangla arvates tulnud jätta ka perioodi 28. oktoober 2010 – 26. märts

2011 osas läbi vaatamata. Ringkonnakohtu 26. veebruari 2015. a määrust vaidlusaluses osas ei ole

vastustajal võimalik vaidlustada.

HKMS § 235 lg 1 esimese lause järgi on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada ringkonnakohtu

eraldi dokumendina vormistatud määruse peale määruskaebus, kui määruskaebuse esitamine on

seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. HKMS § 155 lg 5 kohaselt võib

esitada määruskaebuse halduskohtu- või ringkonnakohtu määruse peale, millega kaebus jäetakse läbi

vaatamata, millega menetlus lõpetatakse või millega keeldutakse kaebusest loobumise vastuvõtmisest

või kompromissi kinnitamisest, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

võib esitada määruskaebuse Riigikohtule.

12. 26. veebruari 2015. a määrusega tühistas ringkonnakohus halduskohtu 14. augusti 2014. a määruse

ning jättis hüvitamiskaebuse perioodide a–d osas läbi vaatamata põhjusel, et kaebuse esitaja ei olnud

kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tallinna Vangla

on Riigikohtule esitanud taotluse asjas uue määruse tegemiseks, millega jätta kaebus ka perioodi e

osas läbi vaatamata. Selline määruskaebus aga ei ole HKMS § 155 lg-st 5 tulenevalt lubatav.

13. HKMS § 155 lg 5 annab võimaluse vaidlustada halduskohtu- või ringkonnakohtu määrust, millega

jäetakse kaebus läbi vaatamata või millega menetlus lõpetatakse, samuti ringkonnakohtu määrust,

millega lahendatakse määruskaebus kaebuse läbivaatamata jätmise või menetluse lõpetamise peale.

Halduskohtu määrusele või määruse osale, milles kohus leiab, et menetluse lõpetamiseks või kaebuse

läbi vaatamata jätmiseks alust ei ole, ei saa määruskaebust esitada.

Seetõttu ei saa Tallinna Vangla esitada määruskaebust ka ringkonnakohtu määruse osale, milles

ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud ja kaebust tuleb

menetleda. Määruse selle osa vaidlustamine ei ole seadusega lubatud ning tegemist pole ka takistusega

asja edasisele menetlusele, sest kaebus on selles osas halduskohtu 15. juuli 2014. a määruse alusel

menetlusse võetud. Ringkonnakohtu määrust oleks vastustaja osas, mis puudutas kaebetähtaja

järgimist kohtusse pöördumisel, saanud vaidlustada HKMS § 124 lg 4 alusel. HKMS § 124 lg 4 annab

menetlusosalisele, kes taotles menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, õiguse esitada

määruskaebus ka juhul, kui kohus leiab, et tähtaega on järgitud ja kaebust saab menetleda.

Riigikohtule esitatud määruskaebusest aga ei nähtu, et vangla sooviks vaidlustada ringkonnakohtu

määrust kaebuse tähtaegseks lugemise osas.

Arvestades HKMS § 203 lg 1 teist lauset, võib Tallinna Vangla vastuväited perioodi e osas (kohus

menetles kaebust, milles kohustuslik kohtueelne menetlus oli korrakohaselt läbimata) esitada

apellatsioonkaebuses.

14. Tallinna Vangla määruskaebus tuleb jätta HKMS § 220 lg 1 alusel läbi vaatamata.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving