3-3-1-20-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-20-15

Otsuse kuupäev

15. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Maksim Pahurini kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Menetlusosalised

Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2015. a määrus

haldusasjas nr 3-14-51257

Kaebaja Maksim Pahurin

Vastustaja Tallinna Vangla

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla määruskaebus perioodi 10. august 2010 kuni 12. jaanuar 2011 osas läbi

vaatamata.

2. Muus osas rahuldada Tallinna Vangla määruskaebus ja tühistada Tartu Ringkonnakohtu

4. veebruari 2015. a määrus haldusasjas nr 3-14-51257.

3. Muuta Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2014. a määrust haldusasjas nr 3-14-51257 ning

lõpetada Maksim Pahurini kahjunõude menetlus perioodi 10. oktoober kuni 16. oktoober 2009

puudutavas osas kaebetähtaja rikkumise tõttu. Ülejäänud osas jätta määrus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksim Pahurin esitas 13. jaanuaril 2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks inimväärikust alandava kohtlemise eest perioodil 10. oktoober 2009 kuni 30. september

2011. Kaebaja nõudis 15 eurot iga päeva eest, mille ta veetis kambris, kus pinda kinnipeetava kohta

oli alla 3 m2. Tallinna Vangla jättis 6. oktoobri 2014. a otsusega kahju hüvitamise taotluse

13. jaanuarile 2011 eelneva perioodi osas seoses tähtaja rikkumisega läbi vaatamata ning ülejäänud

perioodi osas rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis M. Pahurin Tallinna Vanglalt kinnipidamis-

tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist arvestusega 300 eurot iga kuu eest perioodil

10. oktoober 2009 kuni 30. september 2011. Kaebaja leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahendite kohaselt on isiku kinnipidamine tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2

kambripinda, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine.

Kaebaja viibis 15 m2 suuruses kambris koos 5 vahistatuga ning ainsaks kehaliseks tegevuseks oli

jalutusboksis käimine. Liikumisvaegusest on kaebajal tekkinud liigesevalud.

3. Tartu Halduskohus jättis 15. detsembri 2014. a määrusega kaebuse perioodi 10. oktoober 2009

kuni 9. august 2010 puudutavas osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja 121

lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Kohus leidis, et kaebaja pole kogu vaidlusalusel perioodil viibinud

katkematult Tallinna Vanglas, 10. oktoobrist kuni 16. oktoobrini 2009 viibis ta arestimajas,

5. augustist kuni 10. augustini 2010 aga Harku ja Murru Vanglas. Kuna kaebaja esitas taotluse kahju

hüvitamiseks vanglale 13. jaanuaril 2014, on ta üksnes 10. augustist 2010 algava perioodi osas

järginud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ning sellele eelneva perioodi

osas on läbimata nõuetekohane kohtueelne menetlus.

4. M. Pahurini määruskaebuse alusel tühistas Tartu Ringkonnakohus 4. veebruari 2015. a

määrusega halduskohtu määruse. Ringkonnakohus märkis, et 10. oktoobrist kuni 16. oktoobrini

2009 viibis kaebaja Põhja Prefektuuri arestikambris. Seega juhul, kui kaebaja jääb selle perioodi osas

kahjunõude juurde, tuleb kaasata õige vastustajana Politsei- ja Piirivalveamet. Halduskohus peab

nõude esitamise lubatavust selle perioodi osas uuesti hindama, sest arestimajas viibitud perioodi eest

kahju nõudmiseks pole kehtestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Ka perioodi 16. oktoober 2009 kuni 9. august 2010 osas on kohus kaebuse ebaõigesti tagastanud, sest

kaebaja viibis 2009. a augustis Murru Vanglas üksnes ajutiselt kartserikaristuse kandmise tõttu ning

sellega ei lõppenud tema kinnipidamine Tallinna Vanglas. Arvestades Riigikohtu lahendit asjas nr 3-

3-1-93-13, algab jätkuva toimingu puhul RVastS § 17 lg 3 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg siis,

kui isik vabaneb karistuse kandmisest või paigutatakse ümber teise vanglasse. Kaebaja pole

kahjunõude esitamise tähtaega ületanud ning vangla jättis ebaõigesti tema taotluse läbi vaatamata.

Sellisel juhul tuleb lugeda, et kohtueelne menetlus on läbitud ja puudub alus kaebuse läbivaatamatult

tagastamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla määruskaebuses palutakse tühistada nii ringkonnakohtu kui ka halduskohtu

määrused ja jätta kaebus uue määrusega 13. jaanuarile 2011 eelneva perioodi osas läbi vaatamata.

Tallinna Vangla leiab, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Viidatud säte seob

tähtaja alguse kahjust või selle tekitanud isikust teadasaamisega. Kaebaja on praeguseks viibinud

vangistuses 9 korral ning kaebuses toodud ajavahemik oli tema seitsmes vangistus. Ta on viibinud

lisaks Tallinna Vanglale erinevates kinnipidamiskohtades ja pidanuks Tallinna Vanglasse paigutamise

järel aduma kohe tingimuste puudulikkust. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru

kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise rahuga. Kahju hüvitamise

nõude tähtaegsus ei sõltu sellest, et kaebaja varem ei teadnud, et vastustaja rikkus tema õigusi ja

käitus õigusvastaselt. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-93-13 on märgitud ka seda, et kaebuse

esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et

isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Käesoleval juhul tuleks kahjunõude

esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebaja väidetud kannatusi tajuma sai hakata, seega

Tallinna Vanglasse saabumise hetkest. Kaebaja pole esile toonud ühtegi põhjust, mis takistas tal

pöörduda kaebusega kinnipidamistingimuste üle vangla poole varem. Arvestades seda, et kaebaja on

esitanud kahjunõude alles nüüd, kui on tekkinud teoreetiline võimalus riigilt raha saada, tuleks

piiritleda kaebetähtaeg rangelt kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 seda ette näeb. Kolm aastat

on piisavalt pikk aeg, et kahju kannatanul oleks võimalik oma kaebeõigust realiseerida.

Igal juhul katkes vältav haldustoiming kaebaja suhtes siis, kui ta viibis Murru Vanglas.

6. M. Pahurin vaidleb määruskaebusele vastu ja märgib, et pöördus Tallinna Vanglas viibides kontakt-

isiku poole palvega paigutada ta suuremasse kambrisse, kuid talle vastati, et kambri suurus on

seadusega kooskõlas. Seega ei saanudki ta kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. detsembri 2013. a

lahendini kohtuasjas Tunis vs. Eesti (kaebus nr 429/12) aru, et vangla tingimused ületavad kannatusi

ja ebameeldivusi, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. Murru Vanglas viibimine ei katkestanud

vältavat toimingut, sest kaebajale oli teada, et pärast kartserikaristuse kandmist viiakse ta tagasi

Tallinna Vanglasse. EIK on rõhutanud, et kaebetähtaeg hakkab kulgema pärast kaevatava rikkumise

lõppemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Tallinna Vangla taotleb määruskaebuses nii ringkonnakohtu kui ka halduskohtu määruse

tühistamist ning uue määruse tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmiseks 13. jaanuarile 2011 eelneva

perioodi osas. Kolleegium märgib, et tulenevalt HKMS § 211 lg-st 2 ja §-st 234 ei saa Tallinna

Vangla vaidlustada Riigikohtus halduskohtu määrust, mida ta ei vaidlustanud apellatsiooniastmes.

Apellatsiooniastmes aga ei olnudki võimalik kaebuse osaliselt menetlusse jätmist vaidlustada. HKMS

§ 203 lg 1 järgi võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui selle

esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. HKMS § 155 lg 5

annab võimaluse vaidlustada üksnes sellist halduskohtu määrust, millega jäetakse kaebus läbi

vaatamata. Asja menetlust määrus 10. augustist 2010 algava perioodi osas ei takistanud, sest kaebus

oli selles osas halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määruse alusel menetlusse võetud. Kui vangla leiab,

et kohus on menetlusse võtnud kaebuse, mille esitamisel oli kohustuslik kohtueelne menetlus

korrakohaselt läbimata, võib ta esitada sellekohase vastuväite apellatsioonkaebuses (HKMS § 203

lg 1 teine lause). Seega tuleb Tallinna Vangla määruskaebus osas, mis puudutab perioodi 10. august

2010 kuni 30. september 2011, jätta HKMS § 220 lg 1 alusel läbi vaatamata. Järelikult tuleb

kolleegiumil anda hinnang kahjunõude lubatavusele vaid perioodi 10. oktoober 2009 kuni 9. august

2010 osas.

8. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul

õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud

riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 2 tuleneb, et kui

haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata, võib kannatanu

30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Vaidlus

taandub küsimusele, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud kolmeaastase perioodi

jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg 1 kohaselt

on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, on vangla selle õigesti tagastanud ning kaebaja

pole läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli

2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p 19).

Erinev on olukord ajavahemiku 10. oktoobrist 16. oktoobrini 2009 osas, sest sel ajal viibis kaebaja

Politsei- ja Piirivalveameti arestimajas ning tegemist ei saa olla vangla poolt tekitatud kahjuga.

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaebuse tagastamise aluseks ei saa selle perioodi osas olla

HKMS § 121 lg 1 p 4, sest VangS 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus kehtib üksnes

vangla tekitatud kahju hüvitamise taotluse korral. Samas leiab kolleegium, et menetlus kahjunõude

selles osas kuulub lõpetamisele HKMS § 124 lg 2 alusel seoses tähtaja ületamisega. Kaebaja pole

kohtumenetluses toonud esile muid põhjusi kaebuse esitamisega hilinemiseks kui kinnipidamise

toimingu jätkuvus. Kuna tegemist oli iseseisva kinnipidamisega teist tüüpi kinnipidamisasutuses, ei

saa kinnipidamist arestimajas lugeda üheks toiminguks sellele järgnenud kinnipidamisega vanglas.

Seetõttu pidi kaebaja selle kinnipidamise õigusvastasuse osas jõudma selgusele vahetult pärast

toimingu lõppemist. Kaebetähtaeg selle perioodi eest kahjunõude esitamiseks algas 17. oktoobril

2009 ning oli kahjunõude esitamise ajaks 2014. aastal juba mitme aasta võrra ületatud. Neil põhjustel

ei pea kolleegium põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta kaebuse halduskohtule tagastamise kohta

selle lubatavuse hindamiseks ning lõpetab kahjunõude menetluse ajavahemiku 10. oktoobrist

16. oktoobrini 2009 osas, muutes selliselt ka halduskohtu määrust.

II

10. Halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamine kaebuses näidatud perioodil on jaotatav osadeks

ning enne 10. augustit 2010 toimunud kinnipidamise osade suhtes on kolmeaastane kaebetähtaeg

ületatud. Kaebaja ja ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas oli

jätkuv haldustoiming, millega õigusvastaselt tekitatud kahjust sai kaebaja teadlikuks alles pärast

kinnipidamise lõppu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

11. RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju

tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude

esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või

kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad

asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Oluline pole sealjuures küsimus,

kas kahju tekitaja oma vastutust eitab. Seepärast ei ole kahjust teada saamise aja kindlakstegemisel

asjakohane kaebaja märkus, et vangla viis ta eksitusse, kui lükkas kaebaja palve viia ta üle

suuremasse kambrisse tagasi väitega, et kambri pind vastab nõuetele. Kahjust teadasaamise hetke ei

saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti 19. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku

hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda

ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema

hakkamise seisukohalt tähtsust.

12. Kolleegium on varem selgitanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad

tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla

alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest

teada saama. Olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus

selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja

HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppeb kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine.

Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui

lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva

toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt

6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14).

13. Seega saab kokkuvõtvalt asuda seisukohale, et jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise

tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama

kahjust ja seda tekitanud isikust.

Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul

olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust

ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise

tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist.

Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav

tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes

vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse

kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks

toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab

eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud.

Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada

kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada

suuremat hüvitist.

14. Vastusena kaebaja viitele EIK praktikale kaebetähtaja kulgema hakkamise osas märgib

kolleegium, et EIK on jätkuvaid õiguste rikkumisi käsitlenud EIK-le esitatavate avalduste lubatavuse

kriteeriumitest lähtudes ega ole tõlgendanud RVastS § 17 lg 3 tingimusi. Seepärast ei ole asjakohane

ka kaebaja viide EIK 29. märtsi 2011. a otsusele Sokolov vs. Venemaa (kaebus nr 31242/05), kus EIK

rõhutas, et juhul, kui isik on kandnud karistust erinevates kinnipidamisasutustes, mille tingimused

oluliselt ei erinenud, on tegemist jätkuva situatsiooniga ning kaebajal ei olnud kohustust kaebetähtaja

järgimiseks esitada kaebust esimesest kinnipidamiskohast lahkumisele järgneva kuue kuu jooksul.

15. Kolleegium võtab järgnevalt seisukoha nõude lubatavuse kohta osas, mis puudutab kahju

tekitamist ajavahemikul 16. oktoober 2009 kuni 9. august 2010.

Kolleegium leiab, et kaebus nimetatud perioodi osas ei ole lubatav, sest kaebaja esitas vanglale

taotluse kahju hüvitamiseks tähtaega rikkudes ning vangla on selle ajavahemiku osas taotluse õigesti

tagastanud. Kaebaja väidab, et talle on tekitatud kahju, kuna talle oli vangistuse kestel Tallinna

Vanglas tagatud isiklikku kambripinda vähem kui 3 m2. Väidetavalt viibis ta sellistes tingimustes

alates 2009. a sügisest, seega ligemale aasta, enne kui ta viidi 5. augustil 2010 kartserikaristuse

kandmiseks teise vanglasse. Kolleegium leiab, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas

väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat

iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju

nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude

koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. Nagu kaebaja määrus-

kaebuses ongi märkinud, taotles ta Tallinna Vanglas viibides enda paigutamist suuremasse kambrisse,

kuid tema taotlust ei rahuldatud.

Kolleegium ei hakka hindama, kas kaebaja väidetavalt õigusvastastes tingimustes kinnipidamise

toiming lõppes seetõttu, et ta viidi kartserikaristuse kandmiseks teise vanglasse, sest eluliselt usutav

pole, et kaebaja ei saanud kartserikaristusele eelnenud üle aasta kestnud kinnipidamise jooksul aru

kaebuse aluseks olevatest asjaoludest.

16. Seega tühistab kolleegium ringkonnakohtu 4. veebruari 2015. a määruse ning jõusse jääb selles

osas halduskohtu määrus.

17. Kolleegium märgib lisaks veel järgmist. RVastS § 7 lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka

mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu suhtes

käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased, sest kambri-

pinda oli isiku kohta alla 3 m2. Muid asjaolusid, mis kambritingimused ebainimlikeks muutsid,

kaebaja esile ei ole toonud.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-

1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsiooni.

See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigi-

kohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris

viibimine pika aja kestel võib kujutada endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust

riivava olukorraga, kui isik sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit

muul põhjusel. Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks

rahuldamata ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja

kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole

võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist.

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude pinnalt, mis ei

ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse asjaoludest nähtuvalt

kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli paigutatud kambrisse, kus ühe

kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla 2,5 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis

12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava

isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada

artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3

tundi väljaspool kambrit liikuda, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris

oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving