3-1-1-42-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-42-15

Otsuse kuupäev

15. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Rinaldo Bachmanni ja Holger Mägi süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

2. detsembri

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-3048

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Holger Mägi kaitsja vandeadvokaat Cardo Soosaar ja Rinaldo

Bachmanni

kaitsja

vandeadvokaadi

abi

Robert

Sarv,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks

Kannatanu AS DNB Pank

Kannatanu Swedbank Liising AS

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2014. a ja Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a

otsus osas, millega

1) Rinaldo Bachmann tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

2) Holger Mägi tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 järgi;

3) rahuldati Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagid.

2. Lõpetada kriminaalmenetlus Rinaldo Bachmanni süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

3. Saata kriminaalasi Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide osas uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Holger Mägi kasuks välja 489 (nelisada kaheksakümmend üheksa)

eurot 60 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Rinaldo Bachmanni kasuks välja 630 (kuussada kolmkümmend)

eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Rinaldo Bachmann ja Holger Mägi anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning

§ 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

2. KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdistati R. Bachmanni ning H. Mägi selles, et nemad OÜ

Derek Trade (edaspidi DT) juhatuse liikmetena (H. Mägi kuni 15. detsembrini 2006 osaühingu

volitatud esindajana) pöörasid grupis enda ja kolmanda isiku kasuks 23 083 911 krooni väärtuses

võõrast vara. Omastamine seisnes kokkuvõtlikult järgnevas. Ajavahemikus 31. augustist 2006

kuni 6. juunini 2008 müüsid süüdistatavad omavahelisel kokkuleppel kokku 23 korral DT varana

eri isikutele erinevaid ehitusmasinaid (ekskavaatorid, laadurid, hüdrovasar), mis tegelikult

kuulusid kas AS-ile Hansa Liising Eesti (edaspidi HLE) või AS-ile DnB NORD Liising (edaspidi

DnB). Need masinad olid DT valduses HLE-ga ja DnB-ga sõlmitud liisingulepingute alusel. DT-l

ei olnud masinate müümiseks HLE ega DnB nõusolekut. Ehitusmasinate võõrandamisega

pöörasid R. Bachmann ja H. Mägi need DT kasuks. Lisaks jätsid süüdistatavad 5. detsembril 2008

täitmata DnB seadusliku nõude tagastada liisingulepingu alusel DT valduses olevad kaks laadurit

DnB-le, pöörates nii laadurid enda ja DT kasuks.

3. R. Bachmanni süüdistati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi lisaks eelmärgitule ka selles, et ta DT

juhatuse liikmena andis kahel korral (2005. a oktoobris ja 2006. a aprillis) osaühingu töötajale

korralduse müüa osaühingu varana maha roomikekskavaatorid, mis tegelikult kuulusid HLE-le ja

mis olid DT valduses liisingulepingu alusel. HLE müügiks nõusolekut ei andnud. Nii pööras

R. Bachmann need kaks roomikekskavaatorit koguväärtusega 2 808 400 krooni DT kasuks.

4. KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdistati R. Bachmanni ja H. Mägi selles, et nemad, olles

varem toime pannud omastamise, said DT juhatuse liikmetena grupis pettuse teel 3 674 756

krooni

väärtuses

võõrast

vara.

Kelmus

seisnes

kokkuvõtlikult

järgnevas.

Ajavahemikul 7. maist 4. septembrini 2007 sõlmis H. Mägi kokkuleppel R. Bachmanniga DT

esindajana kaks müügilepingut DnB-ga ja ühe lepingu HLE-ga. DT müüs DnB-le ühe

laadurekskavaatori väärtusega 1 250 800 krooni ja ühe kompaktlaaduri väärtusega 454 536

krooni. Samad ehitusmasinad oli H. Mägi juba varem DT esindajana DnB-le müünud ja DT oli

need saanud enda valdusse DnB-ga sõlmitud liisingulepingu alusel. Esitades müügilepingu

sõlmimisel DnB-le vara omaniku kohta valeandmeid, lõid H. Mägi ja R. Bachmann DnB

esindajale teadvalt ebaõige ettekujutuse müüdavate esemete kuuluvuse kohta. Selle ebaõige

ettekujutuse tõttu maksis DnB DT pangakontole laadurekskavaatori eest 1 250 800 krooni ja

kompaktlaaduri eest 454 536 krooni. Seega said süüdistatavad nendes summades pettuse teel

võõrast vara. Lisaks müüs DT HLE-le roomikekskavaatori väärtusega 1 969 420 krooni ja sõlmis

HLE-ga samal päeval liisingulepingu masina liisingusse võtmiseks. Selle roomikekskavaatori oli

H. Mägi DT esindajana varem müünud AS-ile SEB Liising, kes omakorda andis masina

liisingulepinguga rendile AS-ile Valamp Grupp. Esitades ekskavaatori müügi- ja liisingulepingu

sõlmimisel HLE-le valeandmeid vara omaniku kohta, samuti selle kohta, et ese jääb DT valdusse,

lõid süüdistatavad HLE esindajas teadvalt ebaõige ettekujutuse eseme kuuluvuse ja valduse

kohta. Selle ebaõige ettekujutuse tõttu maksis HLE DT pangakontole roomikekskavaatori

eest 1 969 420 krooni. Seega said süüdistatavad selles summas pettuse teel võõrast vara.

Swedbank Liising AS-i (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) tsiviilhagi

5. Kannatanu Swedbank Liising AS esitas 14. juulil 2009 kriminaalasja kohtueelsele menetlejale

tsiviilhagi (kohtutoimik (KoTo), kd 7, tl 1 jj), milles palus kuriteoga kahju tekitajalt välja mõista 9

380 000 krooni. Tsiviilhagi põhjenduste kohaselt andis kannatanu erinevate liisingulepingutega

DT kui liisinguvõtja kasutusse tsiviilhagi lisas nimetatud vara. Liisinguvõtja kohustus tasuma

liisinguandjale liisingulepingutest tulenevaid makseid. Varade käsutamine liisinguandja

nõusolekuta oli lepingute kohaselt keelatud. Kannatanu lõpetas liisingulepingud enne tähtaja

lõppu 15. detsembril 2008, kuna DT ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingutest tulenevaid

maksekohustusi. Rikkudes liisingulepinguid, jäeti vara kannatanule tagastamata ja hiljem selgus,

et masinad on õigustamatult kolmandatele isikutele edasi võõrandatud. Sellise käitumisega

põhjustati kannatanule otsene varaline kahju, mis seisneb kaotsiläinud vara väärtuses. Teo

toimepanija käitumine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane.

Seetõttu on toimepanija kohustatud hüvitama kannatanule VÕS § 1043 alusel kaotsiläinud vara

väärtuse täies ulatuses.

6. 20. septembril 2012 esitas Swedbank Liising AS Tartu Maakohtule avalduse tsiviilhagi

suurendamiseks ja täpsustamiseks (KoTo, kd 7, tl 8 jj). Selles avalduses palus kannatanu mõista

kuriteoga kahju tekitajatelt enda kasuks välja 741 962 eurot 28 senti. Avalduse põhjendustes

märkis kannatanu, et esitas tsiviilhagi tulenevalt liisinguesemete turuhindadest, kuid soovib

tsiviilhagi täpsustada ja nõuda süüdistatavatelt hüvitist liisingulepingute rikkumisega tekitatud

kahju eest. Selline kahju koosneb: 1) enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud

võlgnevusest (debitoorne võlgnevus); 2) pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud

summast ehk liisingulepingu järgi tasutavast kogusummast, millest on maha arvatud debitoorne

võlgnevus ja tasutud summad (vara jääkmaksumus käibemaksuta); 3) kannatanu tasutud

käibemaksust ja 4) vara tagastamisega seotud kuludest. Ülejäänud osas jäi kannatanu 14. juuli

2009. a tsiviilhagis esitatud väidete, seisukohtade ja taotluste juurde. Samuti märkis kannatanu, et

kui kohus peab avaldust hagi muutmiseks ja seda ei luba, jääb ta 14. juuli 2009. a tsiviilhagi

juurde.

7. 17. oktoobril 2012 esitas kannatanu maakohtule selgituse tsiviilhagi kohta (KoTo, kd 7, tl 156 jj),

milles palus kuriteoga kahju tekitajatelt enda kasuks välja mõista 675 947 eurot 75 senti.

Avalduses märgiti, et kuna lisakontrolli tulemusel ilmnes, et riik on kannatanule käibemaksu

tagastanud, loobub kannatanu käibemaksunõudest summas 66 014 eurot 54 senti. Samuti esitati

avalduses ja selle lisades täiendavaid selgitusi kahjuarvestuse, sh debitoorse võlgnevuse

kujunemise ja eseme tagastamiskulude kohta.

AS-i DNB Pank (endiste ärinimedega AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) tsiviilhagi

8. Kannatanu DnB esitas 17. novembril 2009 kriminaalasja kohtueelsele menetlejale tsiviilhagi

(KoTo, kd 7, tl 189 jj), milles palus kuriteoga kahju tekitajatelt välja mõista 5 651 035 krooni

32 senti. Tsiviilhagi põhjenduste kohaselt müüs DT kannatanule kuriteoteates nimetatud

tehnikaseadmed. Tsiviilhagi esitamise ajaks on selgunud, et mitmete esemete müügi ajal ei olnud

DT-l nende käsutusõigust, sest omand kuulus kolmandale isikule. Samuti on DT müünud mitmed

tema valduses olnud, kuid kannatanule kuulunud esemed edasi kolmandatele isikutele. DT ja

ennekõike viimase juhatuse liikmete H. Mägi ja R. Bachmanni ja/või muude isikute eesmärk oli

kannatanule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu saada ja võõras

vallasasi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.

9. 12. oktoobril 2012 esitas kannatanu Tartu Maakohtule hagiavalduse täpsustuse (KoTo, kd 7,

tl 193 jj), milles taotles H. Mägilt ja R. Bachmannilt 258 922 euro 53 sendi väljamõistmist.

Avalduses viidati nõude materiaalõigusliku alusena VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5, 7 ja 8.

Kriminaalasja esmakordne arutamine

10. Tartu Maakohtu 7. novembri 2012. a otsusega tunnistati H. Mägi süüdi ja teda karistati KarS

§ 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kahes süüdistuses kirjeldatud kelmuse episoodis. Kelmuses HLE

vastu mõistis maakohus H. Mägi õigeks. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistis

maakohus H. Mägi õigeks. R. Bachmanni mõistis maakohus õigeks kõigis talle süüksarvatud

kuritegudes. Maakohus rahuldas osaliselt Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi, mõistes H. Mägilt

kannatanu kasuks välja 69 482 eurot 82 senti. Ülejäänud osas jättis kohus Swedbank Liising AS-i

tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. AS-i DNB Pank tsiviilhagi jättis maakohus

tervikuna läbi vaatamata.

11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, H. Mägi ja R. Bachmanni kaitsjad

ning Swedbank Liising AS. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist mh osas, milles

süüdistatavad osaliselt või täielikult õigeks mõisteti (välja arvatud H. Mägi õigeksmõistmises

kolmes omastamise episoodis), ja palus süüdistatavad nendes tegudes süüdi tunnistada. Samuti

taotles prokuratuur kohtuotsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis Swedbank Liising AS-i

tsiviilhagi osaliselt ja AS-i DNB Pank tsiviilhagi täielikult läbi vaatamata, ning palus tsiviilhagid

rahuldada.

12. Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi

saadeti maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus leidis

kokkuvõtlikult, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja selle rikkumise

kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik.

Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a otsus

13. Tartu Maakohtu 12. mai 2014. a otsusega tunnistati H. Mägi KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning

§ 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati vangistusega vastavalt 1 aastaks 6 kuuks

ja 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus H. Mägile liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud

vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele

pööramata. KrMS §-st 301 juhindudes mõistis maakohus H. Mägi õigeks kolmes omastamise

episoodis.

14. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

süüdi ka R. Bachmann ning teda karistati vangistusega vastavalt 1 aastaks 6 kuuks ja 1 aastaks.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus R. Bachmannile liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis

jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

15. Maakohus rahuldas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi ja mõistis H. Mägilt ning R. Bachmannilt

solidaarselt kannatanu kasuks välja 563 729 eurot 12 senti. Lisaks mõistis kohus R. Bachmannilt

Swedbank Liising AS-i kasuks välja 112 218 eurot 63 senti.

16. Kohus rahuldas ka AS-i DNB Pank tsiviilhagi, mõistes mõlemalt süüdistatavalt solidaarselt

kannatanu kasuks välja 258 922 eurot 53 senti.

17. Mõlema tsiviilhagi tagamiseks jättis kohus arestituks Tartu Maakohtu 20. novembri 2009. a

määrustega arestitud H. Mägi ja R. Bachmanni vara.

Maakohtu seisukohad

18. Süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses on tõendatud. Prokurör loobus H. Mägi süüdistamast

kolme masina müügis, kuna kriminaalasjas puudusid otsesed tõendid selle kohta, et H. Mägi

osales enne 15. detsembrit 2006 DT tegevuses ja korraldas lepingute sõlmimist.

19. Omastamissüüdistust käsitledes leidis maakohus järgmist.

20. Asjas ei ole vaidlust, et H. Mägi ja R. Bachmann müüsid süüdistuses märgitud ajavahemikul ja

ulatuses edasi DT poolt erinevatelt liisingufirmadelt liisingusse võetud ehitusmasinaid.

Liisinguobjekte DT liisinguandjailt eelnevalt välja ei ostnud. Liisingulepingud lõpetati DT

võlgnevuse tõttu. Liisingulepingute ülesütlemise ajal ei olnud masinad enam DT valduses.

Masinate tagastamine osutus võimatuks, kuna kolmandad isikud olid masinad heauskselt

omandanud. Süüdistatavate väitel müüdi ehitusmasinad liisinguandjate nõusolekul. Kohus leidis,

et selline kaitseversioon on tõenditega ümber lükatud.

21. DT põhitegevusalaks oli kaevandus- ja ehitusmasinate müük, rent ja hooldus. Müüdavate

seadmete ja masinate suure maksumuse tõttu olid DT koostööpartneriteks liisinguandjad, kes

ostsid DT-lt masinad ja võimaldasid masina ostjal võtta masin liisingusse ning tasuda selle eest

osade kaupa liisinguandjale. Liisinguandjad võimaldasid ka DT-l masin seni liisingusse võtta,

kuni DT sellele ostja leiab. Kõik süüdistuses nimetatud ehitusmasinad olid DT valduses n-ö sale

and lease back-tehingute alusel. Saamaks äritegevuseks vaba raha, müüs DT masina

liisinguandjale ja võttis selle seejärel tagasi liisingusse. Liisingulepingute kohaselt kuulusid DT

liisingusse võetud esemed liisinguandjale (HLE-le või DnB-le) ja nende mis tahes käsutamine

ilma liisinguandja kirjaliku nõusolekuta oli liisingulepingutega vastuolus. Sellised tingimused

tulenesid kõigist liisingulepingutest. Süüdistatavad kinnitasid kohtus, et nad teadsid lepingute

tingimusi. Liisinguandjad finantseerisid DT tegevust üksnes liisingu vormis, mingeid muid

finantseerimislepinguid ei olnud. Seda kinnitavad ka liisinguandjate juhatuse liikmete ja

liisinguhaldurite ütlused. On tõendatud, et DT müüs omanikuna esinedes edasi tema valduses

olnud HLE ja DnB masinad, mille eest liisinguandjad olid DT-le tasunud. Liisinguandjate

masinate ulatuslik müük DT poolt tingis selle, et DT sai saadud raha eest osta üha uusi masinaid,

mis võeti samuti liisingusse. Samas tekkis sedavõrd suure masinapargi liisingumaksete

tasumisega järjest enam probleeme ja lõpuks ei käinud DT jõud enam liisingumaksetest üle.

22. Juhul kui liisinguandjad oleksid tõesti nõustunud DT liisitud esemete müügiga, nagu

süüdistatavad väidavad, tähendanuks see seda, et liisinguandjad nõustusid finantseerima DT-d

ilma tagatiseta. Selline käitumine ei ole ühegi laenu- ega liisinguandja puhul mõeldav ega

eluliselt usutav. Tunnistajatena üle kuulatud liisinguandja töötajad kinnitasid, et liisinguandjad ei

lubanud ega tolereerinud liisinguvara edasimüüki. Kui DT leidis liisingus olevale ehitusmasinale

ostja, siis pidi DT masina liisinguandjalt välja ostma või pidi uus liisinguvõtja astuma DT

asemele ja sõlmima liisinguandjaga liisingulepingu. Senikaua DT masinaid edasi müüa ei

tohtinud. Ükski tunnistaja ei kinnitanud kohtus suulise või kirjaliku loa olemasolu vara müügiks

ega seda, et liisinguandjad oleksid sellisest käitumisest teadnud. Ka HLE ja DT vahel peetud e-

kirjavahetuses ei kajastu liisinguandja väidetavat nõusolekut müüa liisitud seadmeid

liisingulepingutest tulenevaid tingimusi arvestamata. Süüdistatavad müüsid liisinguandjate

masinaid, et saada DT-le raha, jättes liisinguandjalt masinad välja ostmata. Ka liisinguandjate

usalduse kadumine DT vastu viimase pankrotimenetluse alguseks kinnitab, et edasimüügi

lubamine ei olnud liisinguandjate praktika. Kujunenud olukord ei olnud ega saanud olla

liisinguandjate huvides ega nende poolt soositud. See, et liisinguandjad ei kontrollinud vara

säilimist, on seletatav usaldusega teise lepingupoole vastu. Liisinguandjad said enda vara

edasimüügist teada alles liisingumaksete katkemisel.

23. Vara müügiga heausksetele kolmandatele isikutele jäeti liisinguandjad neile kuuluvast varast

kestvalt ilma. Tegemist oli vara pööramisega enda ja kolmanda isiku kasuks. Ehkki otseselt

pöörati vara DT kui kolmanda isiku kasuks, oli süüdistatavate tegevus kaudselt ka nende endi

huvides, kuna oldi huvitatud DT paremast majanduslikust seisust. Faktil, et DT jätkas

liisingumaksete tasumist, ei ole omastamise koosseisu täitmise seisukohalt tähendust, sest masin

kui võõras vara oli jäädavalt müüdud. DT-l oli vaja jätkata liisingumaksete tasumist, varjamaks

vara edasimüüki. Liisingumaksete katkemise korral oleksid liisinguandjad masinate müügist

teada saanud, nagu see hiljem DT maksejõuetuse tõttu ka juhtus.

24. Süüdistatavad teadsid, et liisinguesemed kuulusid liisinguandjatele. Võõraid masinaid müüdi

edasi tahtlikult. Tõendeid, mis kinnitaksid liisinguandjate luba või heakskiitu, ei ole. Seega

tegutsesid süüdistatavad liisinguandjale kuuluvaid masinaid müües otsese tahtlusega. Mõlemad

süüdistatavad olid teadlikud omastamise objektiivse külje tunnustele vastavatest asjaoludest.

H. Mägi on varem töötanud HLE-s ja tal on majanduskõrgharidus. See kinnitab, et ta teadis

liisinguandja tööpõhimõtteid ja liisingu põhitingimusi. R. Bachmann oli liisinguandjatega

pikemaajalistes suhetes, kasutades masinate müügi finantseerimisel masina liisingusse võtmise

võimalust. Seetõttu ei saanud ka talle olla teadmata liisingulepingutes sisalduvad tingimused. Ei

ole kahtlust, et süüdistatavad rikkusid liisinguandjate vara DT nimel edasi müües tahtlikult

liisinguandja omandiõigust. Tegemist oli jätkuva ja ühtsest tahtest lähtuva kuriteoga.

25. Süüdistatavad omastasid vara suures ulatuses (karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS)

§ 8 p 2). Vara väärtuseks on põhjendatult loetud hind, millega liisinguandjad masinad soetasid.

DT juhatuse liikmed müüsid masinad edasi enamasti mõne kuu jooksul alates esialgsest müügist,

mõnikord isegi samal kuul. Sellises olukorras ei saa rääkida vara väärtuse ulatuslikust

vähenemisest.

26. H. Mägi ja R. Bachmann tegutsesid liisinguandjatega suheldes omavahel kokkulepitud reeglite

järgi ühiselt. Neil oli omavaheline kokkulepe ka liisinguandjate vara müügi kohta. Seega

tegutsesid süüdistatavad kuriteo toimepanemisel grupis.

27. Kelmusesüüdistuse kohta märkis maakohus järgmist.

28. Liisingulepingud tõendavad, et DT müüs DnB-le kahel korral masina, mis varem juba oli DnB-le

müüdud. Mõlema masina mõlema müügi puhul esindas DnB-d müügijuht E. K. Tunnistaja E. K.

andis kohtus ütlusi, et ehitusmasinaid ei kantud üldjuhul registrisse, mistõttu müüdavat vara

konkreetsemalt ei kontrollitud ja usaldati koostööpartnerit. DnB alles arendas andmebaasi, mille

kasutamisel oleks olnud võimalik avastada, et sama tehasetähisega masin on varem juba

omandatud. Tunnistaja kinnitas, et kui ta oleks avastanud, et tegemist on nende enda varaga, ei

oleks ta mingil juhul lepinguid sõlminud ja liisinguandja poleks raha välja maksnud. Kohus

märkis, et DnB-le ühe ja sama masina kahekordse müügi puhul oli tegemist kelmusega, sest

liisinguandjat eksitati vara kuuluvuse osas ja liisinguandjal tekkis kahju, kuna ta maksis masina

eest välja kahekordse müügisumma.

29. Ka tehing HLE-ga tehti eesmärgiga saada pettusega varalist kasu. Esitades masina müügilepingu

ja liisingulepingu sõlmimisel HLE-le valeandmeid vara omaniku kohta ja selle kohta, et vara jääb

DT kui liisinguvõtja valdusesse, lõid H. Mägi ja R. Bachmann HLE esindajas teadvalt ebaõige

ettekujutuse müüdava vara kuuluvuse ja valduse kohta. Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu

maksis HLE DT pangakontole 1 969 420 krooni.

30. H. Mägi kohtus antud ütlused kinnitavad tahtlikku tegevust ehitusmasinate samaaegsel müügil

mitmele liisinguandjale ning sama masina kahekordsel müügil ühele liisinguandjale. Teadlikkust

taolisest müügist kinnitas ka R. Bachmann, kes ise kelmust puudutavatele lepingutele alla ei

kirjutanud. Kuna DT juhatuse liikmete tegevus tehingute tegemisel oli kooskõlastatud, on alust

järeldada R. Bachmanni tegevust sama eesmärgiga.

31. Tehingutega saadu väärtus on KarSRS § 8 p 2 mõttes suur.

32. Hinnates uue kohtuotsuse tegemiseks kulunud aega, möönis kohus, et karistuse mõistmisel tuleb

arvestada süüdistatavatest mitteolenevatel põhjustel pikaks kujunenud menetlusaega ja

kergendada süüdistatavate karistusi KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel.

33. Tsiviilhagide rahuldamise kohta märkis maakohus järgmist.

34. Mõlema liisinguandja tsiviilhagi koosneb debitoorsest võlgnevusest ehk enne liisingulepingu

ülesütlemist tasumata võlgnevusest ja vara jääkmaksumusest käibemaksuta, lisaks on Swedbank

Liising AS esitanud hagi ka vara tagastamisteenuse osutamisega ja liisinguesemete otsimisega

seotud kulude osas. Tsiviilhagid on põhjendatud ja tuleb rahuldada ulatuses, mille juurde

tsiviilhagejad kohtus jäid. Põhjendatud on ka tagastusteenusega seotud kulutused.

35. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Süüdistatavate tegevuse - kelmuse ja omastamise toimepanemise - tulemusena tekkis

kannatanutel nende nimetatud summades kahju. Liisinguandjad maksid masinaid ostes korraga

välja summa, mille tagastamises osade kaupa ja koos intressiga pooled kokku leppisid. Tagatiseks

pidi jääma soetatud ehitusmasin, kuid selle edasimüügi tõttu jäi liisinguandja varast ilma. Hagejad

oleksid saanud tagastatud vara realiseerida, kuid kaotasid kuriteo tõttu selle võimaluse. Algul ei

esitanud DT esindajad liisinguandjale kadunud vara omandisuhete kohta õigeid andmeid, samuti

ei osatud mõnel juhul selgitada, kelle kätte masin sattunud on. Seega oli tagastusteenuse tellimine

põhjendatud. Süüdistatavate poolt kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5

tähenduses ja nad on selle tekitamises ka süüdi.

36. Ühise kuriteoga tekitatud kahju eest on vastutus jagamatu ja kahju tuleb hüvitada solidaarselt.

H. Mägil ja R. Bachmannil tuleb Swedbank Liising AS-ile hüvitada 563 729 eurot 12 senti.

R. Bachmann peab sellele kannatanule lisaks hüvitama veel 112 218 eurot 63 senti 31. augustil,

27. septembril ja 8. detsembril toime pandud omastamise episoodidega tekitatud kahju katteks.

H. Mägi süü nendes episoodides ei ole tõendatud. AS-i DnB Pank kasuks tuleb süüdistatavatelt

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel solidaarselt välja mõista 258 922 eurot 53 senti.

Apellatsioonid

37. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad. R. Bachmanni

kaitsja palus maakohtu otsuse enda kaitsealust puudutavas osas tühistada ja süüdistatava õigeks

mõista. Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagide rahuldamist

puudutavas osas, paludes jätta tsiviilhagid rahuldamata. H. Mägi kaitsja taotles maakohtu otsuse

tühistamist H. Mägi puudutavas osas ja palus viimase õigeks mõista ning tsiviilhagid läbi

vaatamata jätta.

Ringkonnakohtu otsus

38. Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

39. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjate väitega, et maakohus hindas uuritud tõendeid valesti ja et

tegelikult pole tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatavate süüd. Apellatsioonikohus ei tuvastanud

kõrvaldamata kahtlusi, mida KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks.

Samuti oli maakohtul KrMS § 341 lg-st 6 tulenev alus süüdistatavate olukorda võrreldes oma

varasema otsusega raskendada, sest maakohtu varasema otsuse olid vaidlustanud ka prokuratuur

ja kannatanu, kes taotlesid süüdistatavate olukorra raskendamist. Maakohtu otsusest nähtuvad

põhjendused selle kohta, miks kohus oma järeldusi muutis.

40. Ringkonnakohus leidis, et ka tsiviilhagide rahuldamine on õigustatud, märkides apellantide

vastuväidete kohta järgmist.

41. R. Bachmanni kaitsja seisukoht, et maakohus ei oleks tohtinud süüdistatavatelt välja mõista

liisingulepingu debitoorseid võlgnevusi, vaid maksimaalselt liisinguesemete väärtuse, peaks paika

juhul, kui liisinguesemete väärtus oleks oluliselt ületanud liisingulepingutest tulenevaid

võlgnevusi. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul see nii ei olnud. Omastatud liisinguesemete

väärtus ületas omastamise hetkel liisingulepingutest tulenevaid võlgnevusi, mida kannatanu oleks

saanud omastatud liisinguesemete arvelt katta. Ainetu on ka kaitsja väide, et kohus pidanuks

arvestama kannatanu nõuetega DT vastu. DT pankrot kuulutati välja 16. veebruaril 2009

ja 13. jaanuaril 2012 on see äriühing registrist kustutatud. Kannatanu esitas DT

pankrotimenetluses nõude summas 1 114 601 eurot 50 senti, millest 1 109 108 eurot 72 senti jäi

rahuldamata. Pankrotimenetluses rahuldatud summa on käesolevas asjas esitatud nõudest maha

arvatud.

42. Ekslik on H. Mägi kaitsja arvamus, nagu tuleks käsitletavas asjas juhinduda VÕS § 367 lg-st 3,

mille kohaselt arvestatakse liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Viidatud sätte kohaldamine

eeldanuks liisinguesemete jäämist kannatanu omandisse. Selles kriminaalasjas ei jäänud

liisinguesemed kannatanute omandisse ja seega ei ole VÕS § 367 lg 3 kohaldatav. Seetõttu ei ole

oluline liisinguesemete turuväärtus nende omastamise hetkel. Kohtukolleegium ei nõustunud ka

H. Mägi kaitsja väitega, et kannatanu esitatud tabel liisinguesemete turuväärtuse kohta ei ole

käsitatav tõendina. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks muu hulgas olla ka dokumentaalne

tõend. Swedbank Liising AS-i hagile on tõendina lisatud hinnang lepingute esemeks olnud

masinate ligikaudse turuväärtuse kohta. Asjaolu, et hindaja oli kannatanu töötaja, ei muuda

tõendit kõlbmatuks. Maakohus leidis, et sellele tõendile saab tekitatud kahju suuruse hindamisel

toetuda, ja ringkonnakohus asus samale seisukohale.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

43. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. Mägi kaitsja vandeadvokaat Cardo

Soosaar ja R. Bachmanni kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sarv. Mõlemad kaitsjad taotlevad

oma kaitsealust puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse

lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Juhul kui kriminaalmenetluse lõpetamiseks

alust ei ole, paluvad kaitsjad süüdistatavad õigeks mõista. H. Mägi kaitsja taotleb alternatiivselt

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. R. Bachmanni kaitsja palub juhul,

kui süüdistuse osas kohtuotsuseid ei muudeta, jätta rahuldamata kannatanute tsiviilhagid.

H. Mägi kaitsja seisukohad

44. Praeguseks on möödunud kriminaalmenetluse mõistlik aeg, mistõttu tuleb kriminaalmenetlus

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Menetletavad kuriteod on süüdistuse kohaselt toime

pandud 31. augustist 2006 kuni 5. detsembrini 2008 ehk enam kui 6 aastat tagasi. H. Mägile

esitati kahtlustus 18. novembril 2009 ja 2 päeva hiljem arestis Tartu Maakohus H. Mägi ning tema

abikaasa vara. Süüdistatavad on pidanud üle 5 aasta väldanud kriminaalmenetluse kestel taluma

menetlusega kaasnevaid piiranguid, sh vara aresti ja kohustust osaleda arvukatel kohtuistungitel.

Kriminaalmenetluse kauaaegsus ei ole tingitud süüdistatavate käitumisest. Tegemist ei ole

keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Maakohus tegi uue kohtuotsuse alles 14 kuud pärast seda,

kui ringkonnakohus oli maakohtu esimese otsuse tühistanud.

45. Muutes enda varasemaid järeldusi süüdistuse tõendatuse kohta, rikkus maakohus

kriminaalmenetlusõigust. Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega ei kohustatud

maakohut muutma kohtuotsuse resolutiivosa ega H. Mägit süüdi tunnistama. Ringkonnakohtu

viidatud määrusest tulenevalt oli maakohus õigustatud ja kohustatud esitama uues otsuses

põhjendused, millest nähtuks, kuidas ta oma järeldusteni jõudis, mitte aga muutma neid järeldusi

süüdistatavale kahjulikus suunas. Kuna pärast maakohtu esimese otsuse tühistamist ei toimunud

maakohtus uut kohtulikku uurimist ega kohtuvaidlusi, polnud maakohtul põhjust esialgset

seisukohta H. Mägi osalise õigeksmõistmise kohta muuta. Erinevalt ringkonnakohtust on kaitsja

seisukohal, et maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus oma hinnangut muutis.

46. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole asjas kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks

tõlgendada süüdistatavate kasuks. Olukorras, kus isik pöörab võõra vallasasja enda või kolmanda

isiku kasuks omaniku nõusolekul, ei ole omastamise koosseis täidetud, sest selline käitumine ei

ole KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Väidet, mille kohaselt olid liisinguandjad neile kuuluvate

liisinguesemete edasimüügist teadlikud, ei ole ümber lükatud, nagu ringkonnakohus ekslikult

leidis. Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et kannatanutega seotud tunnistajate ütlused ei

ole usaldusväärsed. Kuna kannatanute töötajad rikkusid süüdistatavatele masinate müügiks

nõusolekut andes reegleid, mis kehtisid liisinguandjatest äriühingutes, oleksid tunnistajad õigeid

ütlusi andes kinnitanud oma õigusrikkumist. Kui kannatanuga seotud tunnistajad eitasid ütlusi

andes DT-le masinate müügiks nõusoleku andmist, siis kaitsesid nad iseendi ja kannatanu huve.

Asjaolu, et kannatanud olid masinate edasimüügist teadlikud, kinnitab selliste tehingute arvukus,

maht (sadades miljonites kroonides) ja nende toimumise pikk periood (ligikaudu 6 aastat).

Krediidiasutustes kehtivate rangete reeglite tõttu ei ole usutav, et liisinguandjad ei kontrollinud

regulaarselt liisinguvõtja laoseisu ega teadnud vara edasimüügist. Eeltoodu viitab kõrvaldamata

kahtlusele, mis tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks.

47. Kohtud eksisid ka H. Mägi kelmuses süüdi tunnistades. Kannatanud pidid DT-lt masinaid ostes

teadma, et samad masinad olid juba liisingusse võetud. Sellised tehingud olid ka kannatanute

huvides, kuna masina topeltliisimisel teenis liisingufirma kahekordset liisinguintressi. DnB-d

esindas kõigi kõnealuste müügilepingute sõlmimisel sama isik ja lepingud sõlmiti ajaliselt

lähestikku. Seega ei ole usutav, et DnB esindaja ei teadnud, et ostab DT-lt sama masina, mis juba

DnB-le kuulus. Ka siin on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava

kasuks.

48. Tsiviilhagisid täies ulatuses rahuldades kohaldasid kohtud vääralt VÕS § 127 lg-t 1. Osutatud

sätte kohaselt on oluline, millises varalises olukorras oleksid kannatanud olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat õigusvastast tegu (liisingus olevate masinate müüki

kolmandatele isikutele) ei oleks aset leidnud. Kohtuotsusest tulenevalt on kahju hüvitamise

kohustuse aluseks asjaolu, et DT müüs liisingus olevaid masinaid liisinguandjate nõusolekuta,

mistõttu ei olnud võimalik masinaid pärast liisingulepingute lõpetamist kannatanutele tagastada.

Seega tuleb kannatanute tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, kui DT oleks masinad pärast

liisingulepingute lõpetamist kannatanutele tagastanud. Sellisel juhul oleksid kannatanud

tagastatud masinad maha müünud ja katnud masinate müügist saadud rahast liisingulepingutest

tulenevad kulud. Ehitusturu languse tõttu oleks kannatanutele tagastatud masinate turuväärtus

olnud oluliselt väiksem kui masinate liisingulepingute järgne hind. Tunnistaja ütluste kohaselt

võisid transpordi- ja ehitustehnika hinnad 2008. a langeda 30-40%. DT pankrotimenetluses

koostatud halduri aruandes on märgitud, et 2008. a ehitusmasinate müük nii Eestis kui ka mujal

maailmas peaaegu seiskus. Müüdavate masinate turuväärtus vähenes 30-50%. Pankrotihalduri

ütluste kohaselt müüs ta DT pankrotimenetluses laovarusid hinnaga, mis moodustas 5-10%

tavalisest sisseostuhinnast. Kui DT oleks süüdistuses märgitud masinad liisinguandjatele

tagastanud, ei oleks liisinguandjatel õnnestunud neid masinaid turuhinnast kõrgema hinnaga

müüa. Järelikult ei oleks masinate müügist saadud raha katnud kõiki DT liisingulepingutest

tulenevaid kohustusi liisinguandjate ees. Seega saab liisinguandjatele masinate tagastamata

jätmisega tekitatud kahju seisneda tagastamata masinate turuväärtuses liisingulepingute

lõppemise ajal. Seega on kohtud kahju arvestamisel võtnud ekslikult aluseks liisingulepingutes

märgitud hinnad, mis olid oluliselt kõrgemad kui masinate turuväärtus liisingulepingute

lõpetamise ajal.

R. Bachmanni kaitsja seisukohad

49. Kriminaalmenetlus tuleks KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu

lõpetada. Menetlus kulgeb juba 18. märtsist 2009, mil kannatanu esitas kuriteoteate. R. Bachmann

kuulati kahtlustatavana üle 13. novembril 2009. Kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas:

tunnistajaid on vähe ja dokumentaalsed tõendid koosnevad peamiselt tüüptingimustega

lepingutest. Kriminaalmenetlus on olnud R. Bachmanni jaoks äärmiselt koormav ja see on

veninud süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel, kõige enam seetõttu, et maakohus jõudis uue

otsuse tegemiseni alles 12. mail 2014. Ka kohtueelses menetluses oli ligemale kaheaastane

põhjendamatu paus. Juba 20. novembril 2009 arestis kohus R. Bachmanni vara, mistõttu ei ole

süüdistatav saanud seda pikka aega käsutada. Tegemist on intensiivse omandiõiguse riivega.

50. R. Bachmanni süü omastamise toimepanemises on tõendamata, nagu leidis ka maakohus

oma 7. novembri 2012. a otsuses. On kõrvaldamata kahtlus, et liisinguandjatest kannatanud

aktsepteerisid seda, et DT võõrandab liisinguesemed edasi kolmandatele isikutele. Kannatanute

töötajatest tunnistajate ütlused on antud ilmselgelt oma huve silmas pidades. Kannatanute

eesmärk oli sõlmida kasumi teenimiseks võimalikult palju lepinguid. Professionaalsete

krediidiandjatena pidid kannatanud aru saama, et DT-l ei saa olla piisavalt vahendeid kogu

masinapargi säilitamiseks. Asjaolud, sh tehingute arvukus, maht ja nende tegemise ligikaudu

kuueaastane periood kogumis viitavad sellele, et kannatanud teadsid masinate edasimüügist ja

nõustusid DT ärimudeliga. Lisaks ei kinnita ükski tõend kohtute järeldust, et omastatud vara oli

suures ulatuses.

51. Tõendamata on ka R. Bachmanni süü kelmuses. Kohtud ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis

kinnitaks, et kolme vaidlusaluse lepingu sõlmimisel tegutsesid H. Mägi ja R. Bachmann ühiselt ja

kooskõlastatult. Pole tuvastatud, et R. Bachmannil oli kelmusega üldse mingi puutumus, veel

vähem see, milline oli tema teopanus, mida pole vaidlustatud kohtuotsustes sõnagagi käsitletud.

Vaid fakt, et R. Bachmann oli DT juhatuse liige, ei anna alust väita, et ta osales olulise

teopanusega kolmes kelmuse episoodis. Lisaks ei ole usutav, et DnB masinaid teist korda ostes ei

teadnud, et need juba kuuluvad talle. Tegemist oli professionaalse turuosalisega, kelle igapäevane

majandustegevus seisnebki vara liisimises. Vara liisimine eeldab liisitava vara omandiõiguse

kontrolli.

52. Lugedes kannatanu hagiavaldusele lisatud tabeli liisinguvara väärtuse kohta dokumentaalseks

tõendiks, rikkusid kohtud TsMS § 229 lg-t 2. Tegemist on kannatanu väitega (seletusega), millel

ei ole tõendi kvaliteeti. See kajastab vaid kannatanu arvamust liisingueseme väärtuse kohta.

Sellist arvamust (väidet) pidanuks kannatanu tõendama, mida ta pole aga teinud. Kuna kannatanu

esitas üksnes paljasõnalise arvamuse liisinguvara ligikaudse turuväärtuse kohta ja süüdistatavad

vaidlesid tsiviilhagidele vastu, puudus kohtutel alus tsiviilhagi rahuldada.

53. Arvestades süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid, ei saanud kohus neilt välja mõista DT

tasumata liisingumakseid. Kohus sai süüdistatavatelt välja mõista üksnes väidetavalt omastatud

vara väärtuse. Kohtud on tsiviilhagide rahuldamisel tuginenud liisinguvara jääkväärtusele.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt on keelatud võrdsustada liisingueseme

tegelikku väärtust müügihinna või jääkväärtusega (vt nt Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-33-

08, p-d 16-17; nr 3-2-1-56-08, p 14 ja nr 3-2-1-77-08, p 13). Jääkväärtuse hüvitamist kui

liisingulepingust tuleneva kohustuse täitmist saab liisinguandja nõuda vaid liisinguvõtjalt. Näiteks

juhul, kui isik põhjustab liisingueseme hävimise, saab temalt nõuda vaid liisingueseme tegeliku

väärtuse hüvitamist, mitte aga jääkväärtust. Ka väidetava omastamisega võib saada vara mitte

jääkväärtuses, vaid vara turuhinna ulatuses. Jääkväärtus on siduv vaid liisingulepingu pooltele,

kelle hulka süüdistatavad ei kuulu. Kuna kannatanud ei ole vara väärtuse kohta tõendeid esitanud,

tuleb tsiviilhagid rahuldamata jätta.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

54. Leides, et vaidlustatud kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsioonid alusetud,

märgib prokuratuur kokkuvõtlikult järgmist.

55. Kassatsioonides korratakse apellatsioonides toodud väiteid, esitamata uusi asjaolusid, mis võiksid

tingida kohtuotsuse muutmise. Ringkonnakohus reageeris apellantide väidetele piisava

põhjalikkusega. Sisuliselt taotlevad kaitsjad tõendite ümberhindamist.

56. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole alust. Ehkki

kriminaalmenetlust toimetatakse 2009. aastast, ei tähenda see automaatselt, et menetluse mõistlik

aeg süüdistatavate suhtes oleks möödunud. Arvestades süüdistuse ja kriminaalasjas kogutud

(dokumentaalsete) tõendite mahtu, on tegemist keskmisest mahukama kriminaalasjaga, mille

menetlemine nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus võtab rohkem aega. Isegi kui asuda

seisukohale, et mõistliku menetlusaja nõudest ei ole kinni peetud, siis ei tähenda see automaatselt

kriminaalmenetluse lõpetamist. Arvestades omastamise ulatust, on tegemist raske kuriteoga.

Maakohus on möönnud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada süüdistatavatest mitteolenevatel

põhjustel pikaks kujunenud menetlusaega ja KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistusi kergendanud.

Praeguseks on mahukam ja aeganõudvam osa kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja

menetlus esimese ning teise astme kohtus - läbitud. Sellises staadiumis kriminaalmenetluse

lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui

kriminaalasi tuleks saata uueks arutamiseks.

57. Muutes oma varasemaid järeldusi süüdistatavate süüküsimuses, ei rikkunud maakohus

kriminaalmenetlusõigust. Maakohus toimis kooskõlas KrMS § 341 lg-ga 6. Põhjusena, miks ta

oma varasemat seisukohta muutis, tõi maakohus välja selle, et ta kaalus kohtuotsust tehes uuesti

põhjalikult tõendeid ja poolte kohtuvaidluses esitatud seisukohti. Tõendid, mis panid kohtu meelt

muutma, on otsuses mainitud ja kohtu järeldused põhjalikult motiveeritud.

58. Nõustuda ei saa kassaatorite seisukohaga, et kannatanute esindajad olid neile kuuluvate masinate

edasimüügist teadlikud. Kassaatorite selline oletus on meelevaldne ja selleks pole uuritud tõendite

valguses mingit alust. Süüdistatavad ei ole loonud menetlejale reaalset võimalust kontrollida enda

paljasõnalist väidet kannatanute esindajate nõusoleku kohta. Puudub alus kahelda kohtus üle

kuulatud tunnistajate ütluste õigsuses. Lisaks sellele, et kaitseversioon on tõenditega katmata,

pole see ka eluliselt usutav.

59. Kogutud tõendid lükkavad ümber ka kaitseversiooni, mille kohaselt olid kannatanud DT-lt

masinaid ostes teadlikud, et need tegelikult ei kuulu DT-le.

60. Kassaatorid vaidlustavad põhjendamatult tsiviilhagide rahuldamist.

Kannatanute vastused

61. Swedbank Liising Eesti AS esitas Riigikohtule kassatsioonivastuse advokaadist esindaja

vahenduseta. AS DNB Pank kassatsioonivastust ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

62. Riigikohus käsitleb esmalt kassaatorite taotlust kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja

ületamise tõttu lõpetada (I) ja kas maakohus rikkus kriminaalasja uuel arutamisel oma

lõppjäreldusi muutes kriminaalmenetlusõigust (II). Seejärel annab kolleegium hinnangu kaitsjate

väitele kõrvaldamata kahtluste kohta (III) ja põhjendab kriminaalmenetluse osalist lõpetamist

R. Bachmanni kelmusesüüdistuses ning sellest tulenevat muudatust H. Mägi teo kvalifikatsioonis

(IV). Pärast seda selgitab Riigikohus, miks tuleb kriminaalasi kannatanute tsiviilhagide osas

maakohtule uueks arutamiseks saata (V). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse

tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlused (VI).

I

63. Kassaatorid taotlevad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu. Selle kohta märgib kolleegium järgmist.

64. Kriminaalmenetlus on mõlema süüdistatava suhtes kestnud ligikaudu viis ja pool aastat, sest

süüdistatavaid teavitati ametlikult nende suhtes tekkinud kuriteokahtlusest ja esimesed

menetlustoimingud, mis süüdistatavate olukorda oluliselt mõjutasid (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 jj), tehti 2009. a

novembris.

65. Käesolev kriminaalasi on keskmisest mahukam, ent suure osa dokumentaalsetest tõenditest

moodustavad standardse sisuga liisingu- jm lepingud ning pangakontode väljavõtted, mille sisust

oli kriminaalasja lahendamisel tähtsus vaid väikesel osal. Menetletavaid omastamisepisoode on

üle kahekümne ja kelmuseepisoode kolm, kuid valdavalt on need sisult analoogilised ja ka

tõenduslikult omavahel tihedalt seotud. Faktiliste asjaolude osas keskendus vaidlus omastamise

süüdistuse puhul küsimusele, kas HLE ja DnB teadsid ja olid nõus, et DT neile kuuluvaid

masinaid edasi müüb, kelmuse süüdistuse puhul aga sellele, kas DnB ja HLE teadsid, et masinad,

mis DT neile müüs, tegelikult DT-le ei kuulu. Neid küsimusi puudutavate tõendite maht ei ole

suur. Süüdistatavate käitumisest tingitud menetluse venimisele pole viiteid ei kohtuotsustes ega

prokuratuuri kassatsioonivastuses. Küll põhjustas olulise katkestuse menetluse kulgemises

maakohus, kes esmalt koostas nõuetekohaselt põhistamata kohtuotsuse ja pärast selle tühistamist

ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusega kulutas uue kohtuotsuse tegemiseks ligikaudu aasta

ja kaks kuud. Kriminaalmenetluse koormavust süüdistatavate jaoks on süvendanud nende vara

(kinnisasjade) arest, mis püsib novembrist 2009. Maakohus on mõistliku menetlusaja nõude

rikkumist möönnud. Kohtu järeldust ei vaidlustanud apellatsiooni korras ka prokuratuur, kes

kassatsioonivastuses leiab, et kriminaalmenetluse kestus jääb mõistliku menetlusaja raamidesse.

Kolleegium prokuratuuri viimati nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab nii nagu maakohus, et

mõlema süüdistatava puhul on rikutud nende põhiseaduse §-st 14 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul.

66. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab

kriminaalasja

arutav

kohus

reageerida

mõistliku

menetlusaja

ületamisele.

Nendeks

õiguskaitsevahenditeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava

karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 659). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist.

67. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui

süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik

muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel

menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid

asjaolusid. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja

möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga.

Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida,

tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem

on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega

oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 2742 lg 1

kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab

vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud

õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660 koos seal toodud

viidetega.) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise

ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese

või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine

heastada muul viisil. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-

14-14, p 686.)

68. Käesolevas kriminaalasjas võiks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõne

alla tulla üksnes juhul, kui ilmneb vajadus saata kriminaalasi süüdistatavate süüküsimuse

lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks. Asjas pole erandlikke asjaolusid, mis tingiksid

kriminaalmenetluse lõpetamise kassatsioonimenetluses, olenemata süüküsimuse uue arutamise

vajalikkusest. Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks

üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi, sest esiteks

ei mõjuta see lõpliku selguse saabumist isikute süüküsimuses ja teiseks tähendaks

kriminaalmenetluse lõpetamine suure tõenäosusega seda, et vaidlus kannatanute nõuete üle algaks

tsiviilkohtumenetluses otsast peale (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2).

69. Maakohus märkis otsuse põhiosas, et süüdistatavate karistusi tuleb pika menetlusaja tõttu KrMS

§ 306 lg 1 p 61 alusel kergendada. Samas ei nähtu ei kohtuotsuse resolutiiv- ega põhiosast, mil

määral kohus süüdistatavate karistusi kergendas. Kolleegium leiab, et kui kohus otsustab

süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest

selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne

kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vastasel korral võib jääda ebaselgeks, kas kohus

on mõistliku menetlusaja ületamise tõttu ka tegelikult karistust kergendanud või üksnes seda

deklareerinud, samuti on keeruline hinnata, kas karistuse kergendamise ulatus on süüdistatava

õiguste rikkumise heastamiseks piisav. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315

lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1

p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast.

70. Vaatamata maakohtu otsuse puudulikkusele on siiski võimalik asuda seisukohale, et kohus on

R. Bachmanni ja H. Mägi karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel olulisel ja piisaval määral

kergendanud. Maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste (vt käesoleva otsuse

punktid 13 ja 14) raskus on ilmselgelt väiksem, kui eeldanuks kohtu tuvastatud omastamisele ja

kelmusele vastav teosüü (KarS § 56 lg 1 esimene lause) - eriti omastamise ulatust arvestades.

Pidades silmas maakohtu otsuse põhiosas sisalduvat viidet KrMS § 3061 lg 1 p 61 kohaldamisele,

leiab kolleegium, et mõistetud karistuste leebus ei ole tingitud mitte ebaõigest hinnangust

süüdistatavate süü suurusele, vaid sellest, et kohus on mõistliku menetlusaja ületamise tõttu

mõistnud süüdistatavatele nende süü suurusest oluliselt väiksemad karistused.

71. Ulatus, mille võrra H. Mägile ja R. Bachmannile mõistetud karistused nende teosüüle alla jäävad,

on piisav, käsitamaks karistuse kergendamist õiglase hüvitisena praeguseni kulgenud menetlusaja

ebamõistliku osa ehk juba aset leidnud süüdistatavate õiguste rikkumise eest.

II

72. H. Mägi kaitsja leiab, et tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2013. a määrusest, oli

maakohus kohustatud esitama uues otsuses põhjendused, millest nähtuks, kuidas kohus oma

järeldusteni jõudis, kuid maakohtul ei olnud õigust varasemas otsuses tehtud järeldusi

süüdistatavale kahjulikus suunas muuta. Kolleegium kassaatori sellise seisukohaga ei nõustu.

73. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu 7. novembri 2012. a otsuse täies ulatuses. Riigikohus

on varem selgitanud, et kohtulahendi tühistamine eeldab obligatoorselt lahendi resolutiivosa

tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma

resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa

on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik maakohtu

lahendit tühistamata muuta selle põhiosa. Peaks aga ringkonnakohus asuma seisukohale, et

maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu

siseveendumuse kujunemist mingi resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi

tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, on vaja tühistada ka maakohtu lahendi

resolutiivosa osas, milles maakohtu argumentatsiooni puudulikkus võis seda mõjutada. Seda

olenemata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises

kohtukoosseisus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-

1-7-13, p 7.) Seega oli maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama

tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa.

74. KrMS § 341 lg 6 sätestab, et kui kohtuotsuse ringkonnakohtu poolt tühistamise üheks aluseks oli

prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist, võib

esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda. Esimese

astme kohus võib kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda ka juhul, kui

seda taotleti prokuratuuri või kannatanu apellatsioonis, mille põhjendatust ei saanud

ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel hinnata. Tartu Maakohtu 7. novembri

2012. a otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii prokuratuur kui ka kannatanu Swedbank

Liising AS. Järeldused ja otsustused, mis maakohus kriminaalasja uuesti arutades tegi, ei välju

viidatud apellatsioonides taotletu piiridest. Seega järgis maakohus 12. mai 2014. a otsust tehes

KrMS § 341 lg 6 nõudeid ja kaitsja väide kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta on alusetu.

III

75. Mõlema kassaatori hinnangul on kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus, et HLE ja DnB esindajad

teadsid ja olid nõus sellega, et DT müüb oma äritegevuse käigus ka masinaid, mis kuulusid

liisingufirmadele. Samuti on kaitsjate arvates piisav alus arvata, et DnB ja HLE esindajad teadsid

seda, et kelmusesüüdistuses nimetatud masinad, mis DT liisingufirmadele müüs, DT-le ei kuulu.

76. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus

KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu

järelevalvet

selle

üle,

kas

kohtud

on

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu

seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 41).

77. Tuvastades, et DT-l ei olnud HLE ega DnB nõusolekut omastamissüüdistuses nimetatud masinate

edasimüügiks ja et HLE ega DnB ei teadnud, et kelmusesüüdistuses märgitud masinad tegelikult

DT-le ei kuulu, pole kohtud kolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtute

järeldused rajanevad kriminaalasjas uuritud tõenditel ja on põhistatud. Nii kirjalikud lepingud kui

ka liisingufirmade töötajatest tunnistajate ütlused kinnitavad, et DT-l puudus ehitusmasinate

müügiks omanike nõusolek ja et kelmusesüüdistuses käsitletud müügitehingute puhul polnud

liisingufirmad teadlikud, et nad seadmeid ei omanda või ostavad seadme, mis neile juba

kuuluvad. Ainukesed tõendid, mis räägivad süüdistusversioonile vastu, on süüdistatavate ütlused.

Kohtud on põhjendanud, miks nad peavad lepingutest ja tunnistajate ütlustest tulenevat versiooni

veenvamaks kui seda, mis nähtub süüdistatavate ütlustest. Muu hulgas on kohtud põhjendanud,

miks kaitseversioon ei ole eluliselt usutav. Kohtute põhjendustes ei ole vastuolusid ega ilmseid

lünki. Seetõttu ei jaga Riigikohus kaitsjate arvamust, et kriminaalasjas on kõrvaldamata

kahtlused, mis peaksid kaasa tooma süüdistatavate õigeksmõistmise või kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmise.

78. H. Mägi kaitsja põhjendab oma väidet kannatanutega seotud tunnistajate ütluste

ebausaldusväärsuse kohta mh sellega, et valeütlusi andes püüdsid tunnistajad varjata enda

toimepandud õiguserikkumist. DT-le masinate müügiks nõusolekut andes ei järginud

tunnistajatena üle kuulatud liisingufirmade töötajad kassaatori väitel liisingufirmade-siseselt

kehtestatud reegleid. Seoses sellega märgib kolleegium, et isegi kui kohtud oleksid tuvastanud, et

ühe või mõlema liisingufirma mõni töötaja andis DT-le nõusoleku sellele liisingufirmale

kuuluvate masinate müügiks, poleks see pruukinud välistada süüdistatavate teo kvalifitseerimist

omastamisena. Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut

andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1),

on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja

võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja

nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest

tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise

ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt olid nii H. Mägi

kui ka R. Bachmann liisingufirmade tööpõhimõtetega väga hästi kursis, H. Mägi oli HLE endine

töötaja.

79. Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole kahtlust selleski, et omastatud ehitusmasinate

väärtus kuritegude toimepanemise ajal ületab kordades suure ulatuse piirmäära nii 2008. a

kehtinud karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt kui ka 1. jaanuaril 2015

jõustunud KarS § 121 p 2 järgi. Seda isegi juhul, kui vastab tõele kaitseväide, et omastatud või

liisitud masinate turuhind oli kuritegude toimepanemise ajaks oluliselt langenud.

IV

80. Kolleegium nõustub R. Bachmanni kaitsja väitega, et tunnistades R. Bachmanni KarS § 209 lg 2

p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi kelmuse kaastäideviimises, on kohtud jätnud R. Bachmanni teopanuse

välja toomata ja tõenditega põhistamata.

81. Kohtud on tuvastanud ja kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kõik kolm KarS § 209 järgi esitatud

süüdistuses nimetatud müügilepingut sõlmis DT esindajana H. Mägi üksinda. Põhjendades seda,

miks lisaks H. Mägile tunnistatakse kelmuses süüdi ka R. Bachmann, piirdus maakohus järgmise

konstateeringuga: "Seejuures kinnitab enda teadlikkust taolisest müügist ka Rinaldo Bachmann,

kes ise otseselt kelmust puudutavatele lepingutele alla ei kirjutanud. Tuvastatud asjaolust, et DT

juhatuse liikmete ülesanded, sh tehingute tegemised, olid kooskõlastatud, on alust järeldada

Rinaldo Bachmanni teadmist tehingu asjaoludest ja tegevust sama eesmärgiga." (KoTo, kd 9,

tl 87) Ringkonnakohus maakohtu põhjendust ei täiendanud.

82. Asjaolust, et DT juhatuse liikmete tegevus oli üldiselt kooskõlastatud, ei saa vältimatult järeldada,

et H. Mägi ja R. Bachmann tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ka kõnealust kelmust toime

pannes. Lisaks ei nähtu kohtuotsustest, milline oli R. Bachmanni teopanus liisingufirmadele

teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisel. Pelgalt R. Bachmanni väidetav teadlikkus DT teise

juhatuse liikme tegevusest ei anna alust käsitada R. Bachmanni kelmuse kaastäideviijana ega

sellest osavõtjana. Riigikohus on varem selgitanud, et ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme

teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada teopanust,

mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks. Kaastäideviija teopanus

võib seisneda konkreetses tegevuses või tegevusetuses, kusjuures mitteehtsa tegevusetusdelikti

puhul tuleb tegevusetuses väljenduva teopanuse kindlaksmääramisel lähtuda KarS §-st 13. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 47.) Maakohtu

otsuses on nimetatud ka R. Bachmanni "tegevust sama eesmärgiga", kuid on jäetud täielikult

avamata, milles selline tegevus seisnes ja millised tõendid seda kinnitavad. Kokkuvõttes on

R. Bachmanni teopanus kelmuse toimepanemisel jäänud kohtuotsustes avamata ja põhjendamata.

83. Eeltoodust tulenevalt rikkusid kohtud R. Bachmanni kelmuses süüdi tunnistades kohtuotsuse

põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest see tõi kaasa olukorra, kus ühe kaastäideviija

teopanus on nõuetekohaselt tuvastamata. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kohtute viga

kõrvaldada, sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

84. Üldjuhul tooks kohtute eksimus, mida eespool kirjeldati, kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Sellise võimaluse välistab aga menetlusaja

ammendumine (vt otsuse punktid 65 ja 68). Avalik menetlushuvi R. Bachmanni

kelmusesüüdistuse lahendamise vastu ei kaalu kolleegiumi hinnangul üles R. Bachmanni ja

H. Mägi õiguste rikkumist, mis kaasneks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega.

85. Eeltoodust tulenevalt lõpetab Riigikohus R. Bachmanni suhtes kriminaalmenetluse osas, mis

puudutab tema süüdistust KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, tühistades selles osas ka maa- ja

ringkonnakohtu otsused. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, milles H. Mägi tunnistati

KarS § 209 lg 2 p 3 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) järgi süüdi kelmuse

toimepanemises grupis koos R. Bachmanniga. Selle kvalifitseeriva tunnuse äralangemine ei ole

aga praegusel juhul sedavõrd oluline, et see tooks kaasa H. Mägi karistuse kergendamise.

V

86. Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas on

kohtuotsuste argumentatsioon (vt otsuse punktid 33-36 ja 40-42) lubamatult puudulik, põhinedes

sisuliselt hagiavalduste põhjenduste kriitikavabal kordamisel. Tegemist on kohtuotsuse

põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega ulatuses, mida tuleb pidada

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas nähtub kohtute

olemasolevatest põhjendustest ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

87. R. Bachmanni ja H. Mägi süüküsimust lahendades tuvastasid kohtud mh järgmised faktilised

asjaolud,

millel

võib

olla

tähtsust

tsiviilhagides

esitatud

nõuete

üle

otsustamisel.

Ajavahemikus 2006. a augustist 2008. a juunini võõrandasid R. Bachmann ja H. Mägi (ise või

töötajale selleks korraldusi andes) DT nimel kolmandatele isikutele HLE-le ja DnB-le kuulunud

ehitusmasinaid, mis olid DT valduses liisingulepingute alusel. Liisingulepingute kohaselt ei olnud

DT-l õigust masinaid HLE või DnB nõusolekuta võõrandada. HLE ja DnB masinate

võõrandamiseks nõusolekut ei andnud. 2008. a detsembris ütlesid HLE ja DnB DT-ga sõlmitud

liisingulepingud üles. Kuna DT oli ehitusmasinad võõrandanud heausksetele kolmandatele

isikutele, kaotasid HLE ja DnB süüdistatavate tegude tõttu AÕS § 95 lg-st 1 tulenevalt nende

masinate omandi. Kohtud tuvastasid, et R. Bachmann ja H. Mägi müüsid HLE ja DnB masinaid

DT nimel tahtlikult, teades, et neil selleks õigust ei ole. DT pankrotistus, suutmata täita

liisingulepingutest tulenevaid kohustusi kannatanute ees. Samuti tegid kohtud kindlaks, et

maksejõuetuks

muutumiseni

jätkas

DT

edasivõõrandatud

masinate

kohta

sõlmitud

liisingulepingutest tulenevate maksete tasumist. 16. veebruaril 2009 kuulutati välja DT pankrot

ja 13. jaanuaril 2012 kustutati osaühing registrist.

88. Kolleegium märgib, et liisingulepingud, mida ehitusmasinaid edasi võõrandades rikuti, oli HLE

või DnB sõlminud DT-ga. DT juhatuse liikmed R. Bachmann ja H. Mägi nende lepingute poolte

hulka ei kuulunud. HLE ja DnB olid DT, mitte R. Bachmanni ja H. Mägi võlausaldajad.

89. Üldjuhul vastutavad äriühingu juhatuse liikmed üksnes ühingu enda ees, kellega neil on

käsunduslepingu-sarnane suhe. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema

äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks

vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. Seega saab juhatuse liige

rikkuda oma kohustusi vaid äriühingu ees, välja arvatud seaduses sätestatud erandjuhtudel, mil

juhatuse liikmel võivad tekkida kohustused ka äriühingu võlausaldajate ees. (Vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 6. mai 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-45-03, p 22 ja 11. mai 2005. a otsus asjas

nr 3-2-1-41-05, p 18). Äriühingu võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed

juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või

sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus

deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 punktil 7. Lisaks on võimalik juhtorgani

liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Juriidilise isiku

juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime

pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik heade kommete vastane käitumine

(VÕS § 1045 lg 1 p 8). (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-

1-7-10, p 30 ja 3. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-197-13, p 15.)

90. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Seega saab deliktiõigusliku vastutuse kaasa tuua üksnes õigusvastane tegu.

91. Kohtud käsitasid R. Bachmanni ja H. Mägi käitumist, mis seisnes DT majandustegevuse käigus

HLE-le ja DnB-le kuuluvate liisinguesemete võõrandamises, õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1

p 5 mõttes. Selline käsitlus põhineb tsiviilhagides ühe alternatiivina esitatud õiguslikul hinnangul.

92. Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on

kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud

õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 20 ja tsiviilkolleegiumi 18. veebruari 2015. a otsus

asjas nr 3-2-1-159-14, p 12).

93. Kolleegium leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Pelgalt asjaolu, et

osaühingu majandustegevuse käigus tehtud tehing rikub osaühingu mõne lepingupartneri

omandiõigust, ei tähenda, et juhatuse liikme poolt sellise tehingu tegemise otsustamine või

tehingu tegemine oleks käsitatav juhatuse liikme isikliku deliktina VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ja

tooks sel alusel kaasa juhatuse liikme otsevastutuse juriidilise isiku võlausaldaja ees. Vastasel

korral lasuks juhatuse liikmel ametiülesandeid täites liiga suur risk. Siinkohal tuleb silmas pidada,

et VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 ette nähtud delikti puhul piisab vastutuse tekkimiseks hooletusest ehk

käibes vajaliku hoole järgimata jätmisest (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 1-3). See, kui osaühingu

juhatuse liige vastutaks isiklikult mis tahes kahju eest, mille ta võib põhjustada, rikkudes

vähemalt hooletusest ühingu võlausaldaja omandit, ei oleks kooskõlas piiratud vastutusega

äriühingu kontseptsiooniga.

94. Samas leiab kolleegium, et kui juhatuse liige rikub eelmises punktis kirjeldatud olukorras

juriidilise isiku lepingupartneri omandiõigust tahtlikult, võib ta vastutada juriidilise isiku

võlausaldaja ees VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja mõne karistusseadustiku sätte kui kaitsenormi alusel

(süüteokoosseisude

kui

deliktiõiguslike

kaitsenormide

kohta

vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43; erikogu 22. veebruari

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 34 ja tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-

1-62-13, p 17). Juhul kui juhatuse liige rikub juriidilise isiku võlausaldaja omandiõigust tahtlikult

sel viisil, et võõrandab juriidilise isiku varana võlausaldaja vallasasja, mis on juriidilise isiku ja

karistusõiguslikult

ka

juhatuse

liikme

valduses

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 20), tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 7 sisustava

kaitsenormina kõne alla KarS § 201. Sellisel juhul hõlmavad juhatuse liikme vastutuse eeldused

nii valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikku juriidilise isiku kasuks pööramist kui ka

vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 4 mõttes) kõigi omastamise objektiivse koosseisu

tunnustele vastavate asjaolude suhtes.

95. Olenevalt olukorrast võib juriidilise isiku nimel viimase võlausaldaja omandiõigust kahjustava

tehingu tegemine olla käsitatav ka juhatuse liikme tahtliku heade kommete vastase käitumisena

VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja tuua sel alusel kaasa juhatuse liikme isikliku vastutuse juriidilise

isiku võlausaldaja ees.

96. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et

liisitud ehitusmasinaid võõrandades (sh selleks korraldusi andes) rikkusid R. Bachmann ja

H. Mägi KarS §-st 201 tulenevat valdaja kohustust hoiduda võõra vallasasja tahtlikust

pööramisest enda või kolmanda isiku kasuks. Selle kohustuse esmane eesmärk on kaitsta võõras

valduses oleva asja omanikku. Seega panid süüdistatavad kannatanute suhtes toime VÕS § 1045

lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti. Järelikult on kannatanutel VÕS § 1043 alusel õigus

nõuda süüdistatavatelt liisitud ehitusmasinate müügiga tekitatud kahju hüvitamist.

97. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel tekkiva kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaksmääramisel

tuleb juhinduda VÕS § 127 lg-test 1, 2, 4 ja 5 ning kaitsenormi (KarS § 201) eesmärgist (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-106-11, p 12). VÕS § 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peab kohus hüvitatava kahju kindlakstegemisel alati

võrdlema kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga,

mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. Varaline diferents

VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. (Vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 14

ja 30. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-20-14, p 13.) VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb täiendavalt

selgitada, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-106-11, p 12).

98. Seega otsustamaks, millises ulatuses süüdistatavad kannatanutelt kahju hüvitamist nõuda saavad,

tuleb võrrelda kannatanute olukorda, mis tekkis pärast ehitusmasinate müüki, hüpoteetilise

olukorraga, mis oleks tekkinud siis, kui süüdistatavad ei oleks liisitud ehitusmasinaid DT nimel

maha müünud ja kannatanud poleks omandiõigust nendele masinatele kaotanud. Nimetatud

hüpoteetilise olukorra selgitamiseks on oluline tuvastada mh asjaolu, milline olnuks

ehitusmasinate eeldatav saatus pärast nende tagastamist liisinguandjatele. Kui liisinguandjate huvi

olnuks suunatud masinate võõrandamisele, nagu maakohus põgusalt märkis, oleneb see, milline

olnuks kannatanute hüpoteetiline varaline olukord süüdistatavate rikkumiseta, esmajoones

masinate eeldatavast müügihinnast nende eeldatava võõrandamise ajal. Kui kannatanud oleksid

ehitusmasinad tagasi saanud ja maha müünud, olnuks nende varaline olukord müügihinna võrra

parem. Selline ehitusmasinate realiseerimisvõimaluse kaotusest tekkinud kahju on hõlmatud ka

KarS § 201 kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes.

99. Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi

kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2014. a

otsus asjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Seega ei tohi DnB ja HLE varaline olukord muutuda

süüdistatavatelt saadava kahjuhüvitise tõttu paremaks, kui see olnuks siis, kui süüdistatavad ei

oleks liisinguandjatele kuuluvaid ehitusmasinaid õigusvastaselt kolmandatele isikutele

võõrandanud. Käsitletava asja kontekstis tähendab see muu hulgas järgmist. Süüdistatavate poolt

ebaseaduslikult võõrandatud ehitusmasinad olid antud DT valdusesse kapitalirendi tüüpi

liisingulepingutega, s.t kõigi lepingujärgsete liisingumaksete tasumisel oleks DT ka liisingueseme

omandanud või tal tekkinuks õigus nõuda omandi üleandmist. Seega kui liisitud ehitusmasinad

oleks pärast liisingulepingute ülesütlemist liisinguandjatele tagastatud ja mõne ehitusmasina

jääkväärtus olnuks selle liisinguandjale tagastamise hetkel suurem kui sama liisinguesemega

seotud liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 1) DT vastu, pidanuks

liisinguandja nende summade vahe VÕS § 367 lg 3 mõtte kohaselt DT-le hüvitama. Seega tuleks

sama summa (jääkväärtuse ja liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude vahe, kui see on

positiivne) süüdistatavatelt välja mõistetavast kahjuhüvitisest VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha

arvata, sest tegemist on kuluga, mis kannatanud neile kahju tekitamise tagajärjel säästsid.

Liisingueseme jääkväärtusena tuleb seejuures käsitada liisingueseme turuhinda selle (eeldatava)

tagastamise hetkel liisinguandjale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2008. a otsus asjas

nr 3-2-1-56-08, p 15).

100. Maa- ja ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks

kindlaks määrata kannatanute hüvitisnõuete ulatuse. Muu hulgas on kohtud jätnud välja

selgitamata, milline olnuks ebaseaduslikult kolmandatele isikutele võõrandatud ehitusmasinate

täpne saatus, kui masinad oleks liisingulepingute ülesütlemisel liisinguandjatele tagastatud, ja

masinate müümise korral liisinguandjate poolt nende masinate eest eeldatavalt saadud müügihind.

Samuti on tuvastamata, milline olnuks ühe või teise masina puhul jääkväärtuse ja liisinguandja

kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral

liisinguandjale tagastatud. Selle asemel käsitasid kohtud süüdistatavate poolt kannatanutele

tekitatud kahjuna peamiselt summat, mis hõlmas liisingulepingute-järgset debitoorset võlgnevust

ja nendest lepingutest tulenevat ehitusmasinate jääkmaksumust (vt otsuse punkt 34). Kolleegium

märgib, et õiguslik alus nõuda selliste summade tasumist sai tuleneda üksnes liisingulepingutest.

Riigikohus on selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks

isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu

täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku

tagasitäitmise puhul (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise) korral (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 14). Kõnealuste

liisingulepingute pool (liisinguvõtja) oli kõikidel juhtudel DT, mitte R. Bachmann või H. Mägi.

Seega neid summasid, mis kohtud süüdistatavatelt välja mõistsid, saanuks kannatanud nõuda

üksnes DT-lt, mitte aga süüdistatavatelt. Sisuliselt on kohtud pannud süüdistatavad vastutama DT

sõlmitud liisingulepingu täitmise eest.

101. Ühtlasi ei saa liisingueseme lepingujärgset maksumust, mille kohtud on kahjuarvestuses

aluseks võtnud, samastada selle eseme väärtuse ehk turuhinnaga TsÜS § 65 mõttes (vt ka nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-77-08, p 13 jj).

102. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama muu hulgas ka kahju ja põhjusliku seose kostja teo ning kahju vahel (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 15). Käesolevas asjas ei ole

kannatanud kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks olulisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid

kohtule esitanud. Vaatamata sellele ei jaga kolleegium kassaatorite arvamust, nagu tuleks

tsiviilhagid rahuldamata jätta. Riigikohtu erikogu on asunud seisukohale, et see, kui kannatanu

tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude

lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks

jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata.

Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329

lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada

kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike

eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vt

Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 60). Käesolevas asjas ei

ole kohtud osutatud nõudeid järginud. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

103. Võtmata seisukohta küsimuses, kas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagile lisatud hindamisakti

(KoTo, kd 7, tl 5), mille koostas sama kannatanu töötaja, saab käsitada dokumentaalse tõendina

TsMS § 272 mõttes, jagab kolleegium R. Bachmanni kaitsja arvamust, et (ainuüksi) sellele

tuginedes ei ole võimalik liisinguesemete turuväärtust usaldusväärselt kindlaks teha.

104. Maakohtu otsusest (vt käesoleva otsuse punkt 35) võib välja lugeda, et kannatanute kasuks

välja mõistetud summad hõlmavad hüvitist ka kahju eest, mis süüdistatavad tekitasid tegudega,

mida on kirjeldatud neile KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses (vt käesoleva

otsuse punkt 4). Selles osas puudub kohtuotsustes põhjendus. Kohtuotsuste tekstist jääb

ebaselgeks isegi see, kas ka kõnealune tegu - kannatanutele ebaõige ettekujutuse loomine, et neile

müüdavad masinad kuuluvad DT-le - on loetud õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel või on

kohus jätnud selle teo õigusvastasuse käsitlemata. Samas märgib kolleegium järgmist. H. Mägi

poolt lepingueelsetel läbirääkimistel HLE-le ning DnB-le ebaõigete andmete esitamine selle

kohta, nagu kuuluksid kannatanutele müüdavad ehitusmasinad DT-le, ei ole käsitatav

õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. H. Mägi osutatud teo õigusvastasus võib tuleneda

VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 koostoimes VÕS § 14 lg-tega 1 või 2 või KarS §-ga 209 kui

deliktiõiguslike kaitsenormidega (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus asjas

nr 3-2-1-62-13, p-d 16-17). Sellise kahjuhüvitisnõude ulatuse määravad ära VÕS § 127 lg-d 1 ja 2

ning VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 või KarS § 209 kaitse-eesmärk, millest tulenevalt on vaadeldav kahju

hüvitamise nõue suunatud eelkõige nn negatiivse kahju ehk usalduskahju hüvitamisele (vt

lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p-d 18 ja 21-23).

105. Lisaks eelmises punktis märgitule osutab kolleegium, et Swedbank Liising AS-i tsiviilhagis ei

tugineta asjaolule, et süüdistatav(ad) lõid kannatanule ebaõige ettekujutuse talle müüdud

ehitusmasina kuuluvusest.

106. Tsiviilhagide lahendamist mõjutab ka kriminaalmenetluse osaline lõpetamine R. Bachmanni

suhtes (vt otsuse punktid 80-85).

107. Eespool kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu tuleb faktilisi asjaolusid tuvastaval kohtul Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB Pank

tsiviilhagisid uuesti arutada. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul järgida käesolevas otsuses antud

juhiseid, mh määrata kannatanutele TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaeg, toomaks esile

asjaolud, millest nähtub kannatanutel tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid

kinnitavad tõendid. Arvestades, kuivõrd ulatuslikud on kohtuotsuste puudused seoses

tsiviilhagide lahendamisega, samuti eeldatavalt eesseisva tõendamismenetluse mahtu, peab

kolleegium põhjendatuks saata kriminaalasi KrMS § 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja TsMS § 692 lg-

st 5 juhindudes uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus peab asja arutama teises

kohtukoosseisus.

VI

108. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, KrMS § 362 p-dest 1 ja 2

ning TsMS § 692 lg 1 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja Swedbank Liising AS-i ja AS-i DNB

Pank tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Ülejäänud osas, milles Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistab,

teeb kolleegium uue kohtuotsuse, raskendamata süüdistatavate olukorda.

109. Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes Swedbank Liising AS-i ja AS-i

DNB Pank tsiviilhagide osas ei lükka edasi R. Bachmanni ja H. Mägi kohta tehtud süüdimõistva

otsuse

jõustumist

ega

täitmisele

pööramist

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41 ja erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-106-12, p 76).

110.

Kumbki

kassaator

esitas

Riigikohtule

taotluse

hüvitada

tema

kaitsealusele

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. R. Bachmanni kaitsja palub riigilt

süüdistatava kasuks välja mõista 630 eurot, H. Mägi kaitsja 489 eurot 60 senti. Kolleegium leiab,

et taotlused on põhjendatud ja need tuleb KrMS § 186 lg-st 1 ning § 175 lg 1 p-st 1 juhindudes

rahuldada.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi

(allkirjastatud digitaalselt)