3-1-1-51-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-51-15

Määruse kuupäev

10. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kahtlustatava S. E. ja kolmanda isiku N. J. vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-10108

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova), määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kolmas isik N. J. ja kahtlustatava S. E. kaitsja vandeadvokaat

Nikolai Rõžov

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuratuuri määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Prokuratuuri arestimistaotlus

1. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas 28. novembril 2014 Viru Maakohtule taotluse arestida

kahtlustatavale S. E.-le kuuluv sõiduauto Volkswagen Sharan ning kaks kahtlustatava ja

kolmanda isiku N. J. ühisomandis olevat kinnisasja - korteriomand Xxxxxx XX-XX Kohtla-

Järvel ning kinnistu Xxxxx XX Kohtla-Järvel.

2. Taotluse kohaselt kahtlustatakse S. E.-d karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 ning § 3891 lg-te 1

ja 3 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

3. KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustatakse S. E.-d selles, et ta kuulus koos veel 10 isikuga A. L.-i loodud

ja juhitud kuritegelikku ühendusse, mille eesmärk oli maksuhaldurile valeandmeid esitades

maksude maksmisest kõrvale hoida ja nii varalist kasu saada, pannes toime KarS § 3891 lg 1 järgi

kvalifitseeritavaid kuritegusid. Kuritegelik ühendus loodi enne 1. jaanuari 2014 ja

tegutses 12. novembrini 2014. Selle kuritegeliku ühenduse kontrolli all olid erinevad äriühingud,

kes väljastasid arveid näilike tehingute kohta ja tegid pangaülekandeid. Nende äriühingute

pangakontodele laekunud raha võeti sealt sularahas välja ja tagastati nn arveveskiteenust

kasutanud äriühingute esindajatele. Kokku osutati sellist teenust 37 tegutsevale äriühingule.

Kuritegeliku ühenduse kaasabil toimunud valeandmete esitamise tõttu jäi maksudena

laekumata 441 239 eurot 55 senti ja kuritegelik ühendus sai varalist kasu 203 154 eurot 2 senti.

S. E. ülesanne kuritegelikus ühenduses seisnes nn arveveski teenuse osutamiseks variisikute

värbamises ja nende juhendamises, variisikutelt allkirjade võtmises, neile tasu maksmises,

sularaha väljavõtmise korraldamises ja kohtumises teenuse kasutajatega.

4. KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kahtlustatakse S. E.-d selles, et ta osutas ainelist ja füüsilist

kaasabi erinevate äriühingute käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmete esitamisele.

Nimelt korraldas S. E. koos kuritegeliku ühenduse teiste liikmetega nn arveveskiteenuse

osutamist. Maksuhaldurile valeandmeid esitanud äriühingutele väljastati arveid kauba müügi või

teenuse osutamise kohta, ehkki tegelikult arvetel näidatud tehinguid ei toimunud. Äriühingud

kajastasid neid arveid oma raamatupidamises ja maksuarvestuses, koostades nende alusel

valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid. Maksuhaldurile valeandmete esitamisega jäi riigile

maksudena laekumata 203 154 eurot 2 senti.

5. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk mh

konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 255 lg 2 p 2 kohaselt kohaldab

kohus kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt sama seadustiku §-s 832

sätestatule.

6. S. E. ja kolmanda isiku N. J. sissetulekud aastatel 2010-2013 jäid kordades alla nende kulutustele.

S. E. deklareeris aastatel 2009-2013 tulu kokku 37 503 eurot, N. J. 3621 eurot. 7. augustil 2012

omandas S. E. sõiduki Volkswagen Sharan, mille turuväärtus on veebiportaali Auto24.ee

andmetel 8500 eurot. 22. märtsil 2011 soetasid kahtlustatav ja kolmas isik ühisomandisse Xxxxxx

XX-XX korteriomandi, mille väärtus veebiportaali kv.ee andmetel on 22 000 eurot. 13. juulil

2010 osteti ühisomandisse Xxxxx XX kinnistu, mille turuväärtus on sama portaali andmetel 48

000 eurot. Seega tegid kahtlustatav ja kolmas isik kulutusi, mis ületasid märgatavalt nende

viimase viie aasta legaalset sissetulekut summas 41 124 eurot. Lisaks tuleb arvestada

igapäevaseid elamiskulusid.

7. S. E. on saanud maksukuritegude toimepanemise tulemusena tuhandetes eurodes kriminaaltulu.

Enamuse kriminaaltulust on S. E. ja tema kaaskahtlustatavad ära kulutanud või varjavad seda.

Seetõttu on S. E. sõiduk ja E. E. ning N. J. kinnistud sobivad riigi konfiskeerimisnõude

asendamiseks.

8. KarS § 831 kohaselt peab kohus konfiskeerima tahtliku süüteoga saadud vara. KarS § 255 lg 2 p 2

alusel kohaldab kohus kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 alusel. Kui

süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel

võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel välja mõista summa, mis vastab

konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-4-11 tuleneb, et

KarS § 84 moodustab konfiskeerimise regulatsiooni suhtes erinormi. KarS §-s 84 märgitu hõlmab

nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 sätestatud alusel toimuva konfiskeerimise asendamist (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-1-12).

9. Taotletava vara arestimine on proportsionaalne, sest kriminaalmenetluses on tuvastatud riigile

tekitatud kahju 203 154 eurot 2 senti. Arestitava väärtus 78 500 eurot seda ei ületa.

10. Neil põhjustel tuleb kahtlustatava ja kolmanda isiku vara KrMS § 142 alusel arestida, tagamaks

konfiskeerimise asendamist KarS § 84, § 255 lg 2 p 2, § 832 lg 1 ning lg 2 p 1 alusel.

Maakohtu määrus

11. Viru Maakohtu 2. detsembri 2014. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja kohus arestis

taotluses nimetatud vara KarS § 832 lg-te 1 ja 2 kohaldamise tagamiseks.

12. Maakohus leidis, et S. E. suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus. Samuti tõdes kohus, et hinnates

S. E. deklareeritud sissetulekuid aastatel 2009-2013, on ilmne, et tal puudus prokuratuuri

taotluses nimetatud vara soetamiseks legaalne sissetulek ja selle vara soetamine ning

ülalpidamine on toimunud maksukuritegudega saadud kriminaaltulu arvel.

Määruskaebus

13. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku N. J. esindaja Oleg Nišajev,

kes taotles maakohtu määruse tühistamist.

Ringkonnakohtu määrus

14. Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määrusega Viru Maakohtu määrus tühistati ja N. J.

ning S. E. vara vabastati aresti alt.

15. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et on piisav alus kahtlustada S. E.-d KarS § 255 lg 1

ja § 3891 lg 1-§ 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

16. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et võttes arvesse ringkonnakohtule esitatud andmeid

S. E. ja N. J. sissetuleku ja arestitud vara päritolu kohta, puudub mõistlik alus eeldada, et

kinnistud ja sõiduauto omandati kuritegelikul teel saadud vahendite arvel. Maakohtu määruses

pole põhjendatud, miks on alust arvata, et S. E., kes on varem kriminaalkorras karistamata, teenis

juba ligi neli aastat enne kriminaalmenetluse aluseks olevate tegude väidetavat toimepanemist

kuritegelikku tulu. Tähelepanuta on jäetud kahtlustatava ülekuulamisel esitatud väited, et

arestitud vara on vähemalt osaliselt omandatud pangalaenude abil. N. J. esindaja esitas

ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et korteriomand aadressil Xxxxxx XX-XX ja kinnistu

Xxxxx XX on soetatud vähemalt osaliselt Nordea Bank AB-st võetud laenu abil. Määruskaebuse

ja kahtlustatava sõnade kohaselt on sõiduauto omandatud liisinguga.

17. Olukorras, kus arestitav vara on ostetud mitu aastat enne kahtlustuse sisuks olevate tegude

väidetavat toimepanemist, samas pole andmeid, et S. E. oleks varem kuritegusid toime pannud ja

kriminaaltulu teeninud, ning isikud on tõendanud vara legaalset päritolu, puudub alus nentida

laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetust. Seega ei saa N. J. ja S. E. vara arestida.

18. Olemasoleva arestimistaotluse alusel ei saa kinnistuid ega sõiduautot arestida ka süüteoga saadud

vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks, sest arestimistaotluses ei ole välja toodud, kas ja

millises ulatuses võis S. E. kuritegelikku tulu saada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

19. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Viru Ringkonnaprokuratuur, taotledes

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

20. Prokuratuur märgib, et laenu- ja liisingulepingud, millele kolmanda isiku esindaja oma

määruskaebuses viitas, esitati ringkonnakohtu istungil. Seetõttu ei olnud prokuröril võimalik

nende tõenditega eelnevalt tutvuda ega esitada nendele kirjalikus vastuses vastuväiteid.

Ringkonnakohtu istungil ei saanud prokurör osaleda, sest samal päeval toimus Viru Maakohtus

kohtuistung. Ringkonnakohus oli sellest teadlik, kuid ei pakkunud välja teist istungiaega.

21. Laenu ja liisingu võtmisega kaasneb laenu- ja liisingumaksete tasumise kohustus. Seetõttu

pidanuks ringkonnakohus hindama, kas käesoleval juhul oli laenumaksete tasumine

kahtlustatavale ja kolmandale isikule nende legaalset sissetulekut arvestades jõukohane.

22. Praeguseks on kohtueelses menetluses kogutud täiendavat informatsiooni, mille kohaselt on

jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et S. E. on juba aastaid elanud üle oma võimete, s.t tema

seaduslikud sissetulekud ei kata igapäevaseid kulutusi. Samuti nähtub S. E. pangakontode

väljavõtetest sularaha sissemaksete tegemine juba 2007. aastast. Sularaha päritolu ei ole teada.

23. Kui laenu- ja liisingumaksete tasumiseks kasutatakse raha, mille puhul isiku legaalse sissetuleku

ja elatustaseme võrdlus viitab sellele, et tegemist võib olla kriminaaltuluga, siis on tõenäoline, et

vara on soetatud ebaseaduslike vahendite arvelt. Kuna vara arestimine on kriminaalmenetluse

tagamise vahend, mitte veel vara konfiskeerimine, siis on arestimise puhul piisav põhjendatud

kahtlus, et vara võib olla soetatud kriminaaltulu arvelt ja selleks ei pea olema esitatud sama

kindlaid tõendeid nagu konfiskeerimise otsustamisel.

24. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks ka vara arestimist süüteoga saadud vara konfiskeerimise

asendamise tagamiseks, põhjendades seda asjaoluga, et konfiskeerimistaotluses ei ole välja

toodud, kas ja millises ulatuses S. E. võis kuritegelikku tulu saada. Arestimistaotluses oli kirjas, et

S. E. on koos kaaskahtlustatavatega saanud kriminaaltulu üle 200 000 euro. Tulenevalt Riigikohtu

praktikast (määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 20), ei ole välistatud vara arestimine olukorras, kus

kriminaaltulu jaotus kuritegeliku grupi liikmete vahel ei ole veel selge.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Riigikohus osutab esmalt puudustele prokuratuuri arestimistaotluses (I) ja annab hinnangu

võimalusele arestida prokuratuuri taotluses nimetatud vara KarS § 831 kohaldamise tagamiseks

(II). Seejärel selgitab kolleegium seda, miks ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada (III) ja võtab

kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV).

I

26. Prokuratuuri arestimistaotluse põhjendus on raskesti jälgitav ja kohati vastuoluline. Seda

järgmistel põhjustel.

27. Taotluse lõpposas on prokuratuur palunud arestida kahtlustatava ja kolmanda isiku vara üksnes

laiendatud konfiskeerimise asendamise (KarS § 84 - § 832 lg 1 ja lg 2 p 1) tagamiseks. Taotluse

põhiosas viidatakse aga ka süüteoga saadud vara konfiskeerimisele (KarS § 831), seostamata seda

viidet kriminaalasja asjaoludega. Samuti refereerib prokuratuur KarS § 84 kohaldamist

puudutavat Riigikohtu praktikat, osutamata seejuures sellele, miks võib praeguses asjas tekkida

vajadus kohaldada laiendatud konfiskeerimise asemel selle asendamist. Taotluses konstateeritakse

küll, et enamuse (menetletavate) kuritegudega saadud kriminaaltulu on S. E. ja

kaaskahtlustatavad ära kulutanud või varjavad seda, mistõttu on arestitav vara sobiv

konfiskeerimise asendamise tagamiseks, ent prokuratuuri see väide ei põhista laiendatud

konfiskeerimise asendamist.

28. Lisaks jättis prokuratuur tähelepanuta, et KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-78-14, p-d 24-25),

mistõttu on kinnisasja arestimine sellise nõude tagamiseks kinnistu omanikku põhjendamatult

koormav. Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei

tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse

täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 378 lg 1 p 1 ja asjaõigusseaduse § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist

nõudesumma ulatuses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2014. a määrus asjas

nr 3-1-1-75-14, p-d 44-45 ja 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 39).

29. Põhjendades vara arestimise proportsionaalsust, s.o ületagamise keelu järgmist, võrdles

prokuratuur arestitava vara väärtust menetletava kuriteoga väidetavalt tekitatud kahju suurusega.

Nii KarS § 831 kui ka § 832 kohaldamisel on oluline toimepanija või kolmanda isiku poolt saadud

vara väärtus, mitte tekitatud kahju ulatus. Isegi kui prokuratuur leidis, et praegusel juhul langeb

menetletava süüteoga saadud vara väärtus süüteoga tekitatud kahju suurusega kokku, on

kõnealune võrdlus asjakohatu, sest prokuratuuri taotlus ei puuduta vara arestimist KarS § 831

kohaldamise tagamiseks. Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme

proportsionaalsuse hindamisel pole aga menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat

tähtsust.

II

30. Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustab prokuratuur muu hulgas ringkonnakohtu

seisukohta, et käesolevas asjas ei saa kahtlustatava ja kolmanda isiku vara arestida ka KarS § 831

alusel toimuva konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Prokuratuur ei nõustu ringkonnakohtu

selle järeldusega hoolimata asjaolust, et arestimistaotluses menetletava süüteoga saadud vara

konfiskeerimise asendamise tagamist vähemalt selgesõnaliselt ei taotletud. Kolleegium jagab

ringkonnakohtu arvamust, et prokuratuur ei ole arestimistaotluses välja toonud asjaolusid, mis

võimaldaksid hinnata, kas ja kui, siis millises ulatuses võis S. E. menetletava kuriteoga KarS

§ 831 mõttes vara saada.

III

31. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et prokuratuuri arestimistaotluse alusel ei ole võimalik hinnata

laiendatud konfiskeerimise (või selle asendamise) tagamise põhjendatust. Ühtlasi on kolleegium

seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevat asja lahendades rikkunud kriminaalmenetlusõigust

ja tõlgendanud vääralt KarS § 832 võimaliku kohaldamisala ulatust.

32. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena käsitab kolleegium seda, et ringkonnakohus tugines

laiendatud konfiskeerimist (ja seega ka selle tagamist) välistades kolmanda isiku esindaja poolt

teise astme kohtus esitatud tõenditele, millega prokuratuuril ei olnud võimalik eelnevalt tutvuda

ega nende kohta arvamust avaldada. KrMS § 390 lg 4 teine lause ei kohustanud ringkonnakohut

lükkama kohtuistungit edasi ainuüksi seetõttu, et prokurör ei saanud teise kohtuistungi tõttu

ringkonnakohtusse ilmuda. Samas pidanuks kohus tagama prokuratuurile võimaluse vastaspoole

tõenditele vastata. KrMS § 389 lg-st 1 koostoimes § 322 lg-tega 1 ja 3 (nii enne kui ka

pärast 29. märtsi 2015 kehtinud redaktsioonis) nähtub, et määruskaebemenetluse poolele peab

olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada

määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Seejuures tuleneb osutatud sätete

eesmärgist ja mõttest, et teave määruskaebusest peab olema poolele kättesaadav aegsasti enne

seda, kui tal tuleb esitada kirjalik vastus määruskaebusele ja otsustada, kas võtta ringkonnakohtu

istungist osa või mitte. KrMS § 386 lg 1 p-st 6 järeldub, et määruskaebust põhistavad

dokumentaalsed tõendid lisatakse määruskaebusele ja esitatakse koos sellega. Märgitust

omakorda järeldub, et KrMS § 389 lg-st 1 ja § 322 lg-test 1 ning 3 tulenev määruskaebemenetluse

poole õigus olla aegsasti teavitatud määruskaebusest hõlmab ka õigust olla teavitatud

määruskaebust põhistavatest dokumentidest. Käesolevas asjas ei taganud ringkonnakohus

prokuratuurile täiel määral KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 2 ning § 386 lg 1 p-st 6

tulenevaid menetluslikke võimalusi. Ajal, kui prokuratuur pidi koostama määruskaebusele

kirjaliku vastuse ja hindama ringkonnakohtu istungil osalemise olulisust, polnud tal võimalik

tutvuda dokumentidega, millele tuginedes ringkonnakohus hiljem määruskaebuse rahuldas. Need

tõendid saatis kolmanda isiku esindaja ringkonnakohtule ja prokuratuurile e-kirjaga alles

kohtuistungile eelneval päeval ja esitas originaalidena kohtuistungil. Seetõttu polnud

prokuratuuril tõhusat võimalust esitada kõnealuste tõendite kohta kirjalikku kommentaari ega

arvestada nende olemasoluga kohtuistungil osalemise vajalikkust hinnates. Võttes kolmanda isiku

esindajalt vastu määruskaebusele lisamata dokumentaalsed tõendid, pidanuks ringkonnakohtul

KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 3 ning § 386 lg 1 p-st 6 lähtudes asja arutamise edasi

lükkama, võimaldamaks prokuratuuril uute tõendite kohta arvamust avaldada. Seda, et

ringkonnakohus käesolevas asjas nii ei toiminud, peab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja leiab, et osutatud rikkumine tingib kriminaalasja

saatmise ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

33. KarS § 832 lg 1, mille kohaldamise (või KarS § 84 alusel selle asendamise) tagamiseks

prokuratuur käesolevas asjas vara arestimist taotleb, näeb ette, et mõistes isiku süüdi kuriteos ja

karistades teda vähemalt üheaastase või eluaegse vangistusega, võib kohus samas seadustikus

sätestatud juhtudel konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui see kuulub

otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik

on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena (lause 1). Konfiskeerimist ei kohaldata varale,

mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud

vahendite arvel (lause 2). KarS § 832 lg 2 p 1 lubab erandina konfiskeerida paragrahvi lõikes 1

sätestatud alustel ja ulatuses kolmandale isikule kuuluva vara, kui see on omandatud täielikult või

olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt.

34. Prokuratuur laiendatud konfiskeerimise (asendamiseks) vara arestimist taotledes ja maakohus

vara arestides on tuginenud sellele, et S. E. ja N. J. deklareeritud sissetulek oli arestimistaotluses

nimetatud sõiduki ja kinnistute soetamiseks ilmselgelt ebapiisav. Seetõttu ja arvestades

käesolevas kriminaalasjas tekkinud kuriteokahtluse sisu, leiti olevat piisav alus eeldada, et ka

kõnealune sõiduk ja kinnisasjad on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena.

35. Ringkonnakohtu arvates tõendavad aga kolmanda isiku esindaja esitatud laenulepingud, millest

nähtuvalt soetati kinnistud vähemalt osaliselt pangalt laenatud raha eest, vara legaalset päritolu ja

välistavad seega laiendatud konfiskeerimise. Põhimõtteliselt sama leidis teise astme kohus

arestitud sõiduki puhul, viidates selle soetamisele liisinguga.

36. Seoses eelnevaga märgib kolleegium järgmist. KarS § 832 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste

täidetuse korral, ei piisa selleks, et isiku vara hulka kuuluva eseme konfiskeerimine lõike teisele

lausele tuginedes välistada, üldjuhul üksnes sellest, kui isik tõendab, et ese on ostetud tema poolt

seaduslikult laenatud raha eest. Raha laenamisega kaasneb laenusaaja kohustus laenusumma

tagastada (VÕS § 396 lg 1). Ka liisingulepingust, mis olenevalt lepingu tüübist võib olla

liisinguvara omandamise aluseks, tuleneb liisinguvõtja kohustus maksta liisingueseme kasutamise

eest tasu (VÕS § 361). Kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra

ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on mingi eseme

soetamiseks sõlmitud laenu- või liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis

on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 832 lg 1 teise lause

kohaldamiseks tõendada, et laenu- või liisingumaksed on vähemalt olulises osas tasutud

õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tasumine KarS § 832 lg 1 teise lause tähenduses ei hõlma

mitte üksnes vastusooritust võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva eseme omandamise eest,

vaid ka vastusooritust sellise soorituse eest, mis lõi eseme omandamiseks majanduslikud

eeldused. Järelikult tuleb isikul laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada ka viimati

nimetatud soorituse tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust.

37. Käesolevas asjas tõlgendas ringkonnakohus KarS § 832 kohaldamise eeldusi kitsendavalt.

Seetõttu välistas kohus laiendatud konfiskeerimise (tagamise) aluse ennatlikult, tuginedes üksnes

asjaolule, et vara, mille eest võimaliku konfiskeerimise objekt soetati, oli saadud seaduslikult - s.o

laenulepingu alusel. Ringkonnakohus ei kontrollinud kõiki asjaolusid, millest oleneb, kas

käesoleval juhul võib KarS § 832 kohaldamine - ja seega ka selle tagamine - kõne alla tulla.

Tuvastades kinnistute ja sõiduki omandamise laenu ja liisingu abil, jättis ringkonnakohus andmata

hinnangu, kas prokuratuuri arestimistaotluses esitatud faktid annavad alust kahtluseks, et vara,

mille arvel kahtlustatav ja kolmas isik laenu- ja liisingulepingutest tulenevaid kohustusi täitsid,

võib olla saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Jaatava vastuse korral tulnuks kohtul

järgnevalt kontrollida, kas kolmanda isiku esindaja esitatud tõendid lükkavad sellise kahtluse

piisavalt veenvalt ümber.

IV

38. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ning 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a määruse ja

saadab käesoleva asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Saale Laos, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

(allkirjastatud digitaalselt)