3-2-1-62-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-62-15

Määruse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Henn Jõks

Kohtuasi

Egon Jaegeri kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali

25. aprilli 2014. a otsuste peale täiteasjades

nr 186/2005/873, 186/2006/582, 186/2006/926,

186/2008/4426, 186/2009/5897

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-52622

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Egon Jaegeri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Egon Jaeger

Puudutatud isikud Hindrek Käppa, Arne Jürisoo, Elion

Ettevõtted AS (registrikood 10283074), Andrus Kivari

Kohtutäitur Reet Rosenthal

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-52622

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Egon Jaegeri kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egon Jaeger (avaldaja) esitas 4. juulil 2014 Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada

kohtutäitur Reet Rosenthali 25. aprilli 2014. a otsused täiteasjades nr 186/2005/873, 186/2006/582,

186/2006/926, 186/2008/4426 ja 186/2009/5897 (viis täiteasja).

2. Kaebuse kohaselt mõistis Tartu Ringkonnakohus 20. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-

11-700 Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kaudu) avaldaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise 1225 eurot. Riigikohus muutis 5. märtsi 2014. a otsusega samas haldusasjas osaliselt

ringkonnakohtu otsust ja kohustas PPA-d kandma hüvitise avaldaja vanglasisesele isikukontole, kuna

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise

kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, ning vangistusseaduse

(VangS) § 44 ei piira seda käsutusõigust.

Kohtutäitur oli varem avaldaja vastu alustanud viis täiteasja ning arestis samal päeval, s.o5. märtsil

2014 rahalise nõude arestimise aktidega viies täiteasjas avaldaja kasuks välja mõistetud hüvitise

(nõudeõiguse hüvitis välja maksta). PPA kandis arestimisaktide alusel 1225 eurot üle kohtutäituri

ametialasele kontole.

Avaldaja vaidlustas arestimisaktid, taotledes täitemenetluse lõpetamist ja leides, et kohtutäitur ei

tohtinud hüvitist täies ulatuses arestida, vaid oleks pidanud jätma avaldajale elatusmiinimumi

360 eurot. Samuti leidis avaldaja, et täitemenetluses esitatud nõuded on aegunud. Kohtutäitur jättis

25. aprilli 2014. a otsustega (viis otsust): 1) avaldaja kaebuse 5. märtsi 2014 rahalise nõude

arestimisaktide peale läbi vaatamata kaebetähtaja möödalaskmise tõttu; 2) muus osas (aegumine)

kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata; 3) taotluse lõpetada täitemenetlus rahuldamata.

Kohtutäitur peatas kuni otsuste jõustumiseni PPA-lt laekunud rahasummade ülekandmise

sissenõudjatele.

Avaldaja leidis kohtule esitatud kaebuses, et täitemenetluses tuleb arvestada ka võlgniku huvidega.

Vanglasisesele kontole laekunud summade kasutamiseks on ette nähtud kindel kord ja sellega on

tagatud ka sissenõudjate huvid. VangS § 44 lg 2 kohaselt jäetakse isikukontol olevatest summadest

50% tsiviilnõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänu jääb kinnipeetavale

kasutamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 111 kohaldamine on vastuolus heade kommetega.

Kohtutäitur ei ole täitnud TMS § 131 lg-s 2 sätestatud võlgniku ärakuulamise nõuet.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. TMS § 111 kohaldamine ei ole vastuolus heade kommetega.

Kinnipeetavale tagab suure osa iga päev esmavajalikust riik, mistõttu on mõeldav TMS § 132 lg 1

osas erinormi rakendamine. VangS § 44 lg 2 on TMS § 132 suhtes erinorm.

4. Sissenõudjad ei avaldanud kohtule oma arvamust.

5. Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2014. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

Riigikohus on 5. märtsi 2014. a otsusega määranud kindlaks üksnes korra, kuidas PPA-l tuleb otsust

täita. Kohtuotsuse täitmise korra määramine iseenesest ei mõjuta seda, kas otsuse alusel tekkinud

rahalist nõuet saab arestida.

VangS § 44, mis sätestab isikuarve kasutamise, reguleerib olukorda, kus raha on vangi isikuarvele

jõudnud. Kui nõue on arestitud enne raha laekumist, ei saa VangS § 44 kohaldada. Riigikohus on

5. märtsi 2014. a otsuses märkinud, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada

haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele

arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Seega oleks

avaldajal võimalik olnud taotleda hüvitise kandmist ka mõnele temal nimel olevale kontole, mis ei

ole vanglasisene isikuarve, ning sellisel juhul ei tuleks üldse kõne alla VangS § 44 kohaldamise

küsimus. Võlausaldajate nõuete rahuldamine ja võlgnikule kuuluva nõude arestimine ei saa sõltuda

sellest, millisele ja kellele kuuluvale kontole tuleb võlgnikule kuuluv raha kanda.

Kohtutäitur on õigesti viidanud TMS § 131 lg 1 p-le 6 ning sama paragrahvi lg-le 2, mille kohaselt on

võimalik arestida ka mittevaralise kahju hüvitise nõue. Kuna Riigikohus on asjas nr 3-2-1-3-08 tehtud

otsuses leidnud, et ühekordselt võlgnikule laekuvad summad ei ole TMS § 132 kohaldamisalas, oli

kohtutäituril õigus arestida kogu nõue. Kohtutäitur on piisavalt põhjendanud ka võlgniku TMS § 131

lg 2 kohast ära kuulamata jätmist enne nõude arestimist.

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja kaebuse rahuldada.

7. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

8. Tartu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

menetluskulud kahes kohtuastmes avaldaja kanda.

Maakohus on õigesti leidnud, et VangS § 44 reguleerib kinnipeetava isikuarvele kantud summade

käsutamist ja sellest mahaarvamisi (nt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-38-13). Praegusel juhul

arestis kohtutäitur kogu nõude enne, kui raha jõudis kinnipeetava isikuarvele. Järelikult ei ole

VangS § 44 kohaldatav. Seda paragrahvi saab kohaldada olukorras, kus VangS § 44 lg 1 tähenduses

kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik.

Maakohus leidis põhjendatult, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada

haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele

arvelduskontole see tuleks kanda, ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Kuna seadusest ei

tulene, et haldusorganilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis tuleb tingimata kanda

kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, ei tule VangS § 44 kohaldada.

Õige ei ole avaldaja seisukoht, et TMS § 132 järgi ei saa arestida kogu summat. Maakohus märkis

õigesti, et tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 ei ole võlgnikule ühekordselt

laekuvad summad TMS § 132 kohaldamisalas. Haldusorganilt välja mõistetud mittevaralise kahju

hüvitis on võlgnikule ühekordselt laekuv summa. TMS § 132 põhiline eesmärk on tagada võlgnikule

tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks

minimaalselt vajalikud vahendid. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende

suurusest lähtuvalt. Praegusel juhul on võlgnik kinnipeetav, kes on riigi ülalpidamisel.

Kohtutäitur ei ole rikkunud TMS § 131 lg-s 2 sätestatut. Rahalise nõude arestimine, arvestades

TMS § 131 lg-s 2 sätestatut, kuulub kohtutäituri diskretsiooni alla. Kohtutäitur ei ole rikkunud

diskretsiooni piire. Kohtutäituril oli olemas sissenõudja avaldus, et nõudeõigus arestida.

TMS § 131 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kohtutäitur kuulab võlgniku ära võimaluse korral, see ei ole

kohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja

saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kohtutäitur oleks pidanud jätma väljamõistetud hüvitise arestimata, võimaldades nii kohaldada

VangS § 44 lg-t 2. See kaitseb ka võlausaldajate õigusi. Kohtutäituri tegevus arestimisel ei ole

kooskõlas TMS § 66 lg 1 p 12 järgi heade kommetega.

Mittevaraline kahju peab kuuluma TMS § 132 reguleerimisalasse. Kinnipeetaval on täitemenetluses

samad õigused kui teistelgi võlgnikel. Kui TMS § 132 kohaldamata jätmine on tingitud võlgniku

seisundist, on see ebaseaduslik.

11. Kohtutäitur leidis vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

13. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, mis puudutavad VangS § 44 kohaldamist.

Riigikohus on varem leidnud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad

summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses.

Samuti on leitud, et VangS §-st 44 ei tulene kohustust kanda kinnipeetava kõik sissetulekud

kinnipeetava isikuarvele, erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule (vt Riigikohtu

10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Kui kinnipeetava muu sissetulek ei pea

laekuma kinnipeetava isikuarvele, ei ole järelikult vajalik kohaldada ka VangS § 44 lg 2 kaitsenormi.

Eelistatumad on sissenõudjate huvid ning võlgniku huve kaitsevad üldjuhul TMS § 130 jj (vt määruse

p-d 14 ja 15).

Seega on kohtud jõudnud õigele järeldusele, et VangS § 44 saab kohaldada olukorras, kus

kinnipeetavale laekuva summa kandmine kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele on selle paragrahvi

lg 1 tähenduses seaduse järgi kohustuslik. Praeguses asjas ei tulnud avaldaja kasuks välja mõistetud

1225 eurot seaduse kohaselt kanda avaldaja isikuarvele. Vastupidi, Riigikohus on tunnustanud

kinnipeetava vaba käsutusõigust väljamõistetava summa osas ning rahuldanud tema taotluse kanda

1225 eurot üle tema isikuarvele (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-14,

p 11). Seda otsust tuleb käsitada kui otsuse täitmise korra kindlaksmääramist kinnipeetava enda tahte

alusel, mitte seadusest tulenevat kohustust kanda rahasumma isikuarvele.

14. Kohtutäituril on õigus pöörata sissenõue võlgniku varale. TMS § 8 kohaselt on kohtutäituril

kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks.

Seega oli kohtutäitur õigustatud ja kohustatud pöörama sissenõude ka avaldaja nõudeõigusele kanda

talle üle tema kasuks välja mõistetud 1225 eurot. Tehes seda võimalikult tõhusal viisil juba 5. märtsil

2014. a enne raha laekumist avaldaja isikuarvele, käitus kohtutäitur TMS § 8 nõuete kohaselt

sissenõudjate huvides.

Nõudele sissenõude pööramist reguleerivad TMS § 110 jj. TMS § 131 lg 1 p 6 kohaselt ei saa

üldjuhul sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitisele, kuid erandlikel asjaoludel võib seda

sissenõudja avalduse alusel TMS § 131 lg 2 alusel siiski teha. TMS § 131 lg 2 korral on tegemist

kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule

kontrollile. Kolleegiumi hinnangul on õige kohtute seisukoht, et kohtutäitur ei ole diskretsiooniõiguse

piire ületanud. Samuti ei ole rikutud TMS § 131 lg 2 teist lauset, mis näeb võlgniku ärakuulamise ette

üksnes võimaluse korral. Kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti

saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgne täitetoiming teha võlgnikku

enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu.

15. Kolleegium selgitab, et täitemenetluse seadustiku §-de 130–136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu

pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes

korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt

vajalikud vahendid. Selleks näeb TMS § 131 ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse

sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute

arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja TMS § 133 näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek

on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on

sätestatud TMS §-des 131 ja 132 (vt nt Riigikohtu 21. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-

10, p 13).

Seega tuleb ka TMS § 131 lg 2 kohaldamise korral vähemalt üldjuhul arvestada TMS §-s 132

arestimisele seatud piirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest

ettenähtud palga alammäärale.

Riigikohus on varem analüüsinud sissetulekutele sissenõude pööramist erinevatel juhtudel (töötav

isik, regulaarne sissetulek, töötu isik, ühekordne sissetulek jms), vt selle kohta Riigikohtu 4. märtsi

2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08. Nimetatud lahendi p-s 17 on Riigikohus mh leidnud, et kui

mittetöötavale võlgnikule laekub ühekordne ühe kuu palga alammäärast suurem summa, nt tulu vara

võõrandamisest, ei saa seda lugeda sissetulekuks TMS § 130 jj mõttes. Kohtud on sellele õigesti

viidanud. Siiski ei käsitlenud Riigikohus 4. märtsi 2008. a määruses juhtumit, mil töötu isik on teise

isiku ülalpidamisel. Kolleegiumi hinnangul puudub sel juhul TMS § 130 jj eespool kirjeldatud

eesmärki arvestades vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka

TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik

viibib kinnipidamisasutuses.

16. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg 1

alusel jätta avaldaja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades

menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174

lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2;

vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Malle Seppik, Henn Jõks