3-2-1-48-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-48-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marti Udso hagi mittetulundusühingu Eesti Lennuklubi

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-2656

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marti Udso kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

13 284 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marti Udso, esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova

Kostja mittetulundusühing Eesti Lennuklubi (registrikood

80044342), esindaja vandeadvokaat Priit Palmiste

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-2656 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Marti Udsole kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marti Udso (hageja) esitas 20. jaanuaril 2014 mittetulundusühingu Eesti Lennuklubi (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 1284 eurot 12 senti ja

mittevaralise kahju hüvitise u 12 000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja interneti vahendusel langevarjuhüppe koos sellele eelneva

koolitusega. Nii langevarjuhüppe kui ka sellele eelneva koolituse korraldas kostja. Hageja sooritas

langevarjuhüppe koos teiste osalejatega 2. juulil 2011. Langevarjuhüppe tagajärjel sai hageja raske

tervisekahjustuse (mõlema jala luumurrud), kuna langevarjuhüppe korraldaja ei taganud osalejate

ohutust ega instrueerinud osalejaid enne koolitust vajalikul määral, sh kestis lubatud kolmetunnine

koolitus vähem kui kaks tundi, maapealne koolitus ei sisaldanud praktilist harjutamist, osalejatelt ei

nõutud tervisetõendit ega eksami sooritamist enne hüpet ega allkirja selle kohta, et nad on teadlikud

langevarjuhüppega kaasnevatest ohtudest. Samuti kasutas kostja nõuetele mittevastavaid langevarje,

korraldas langevarjuhüppe liiga suure tuulega ega teatanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe

kontrollorganile. Sellega rikkus kostja Eesti Lennuspordi Föderatsiooni kinnitatud

langevarjunduseeskirja (LVE) §-des 8 ja 10, § 32 lg 1 p-s 2 ja §-s 41 sätestatud nõudeid. Kuna kostja

ei korraldanud nõuetekohast koolitust ja osalejate teadmiste kontrolli ega taganud ohutut

langevarjuhüpet, rikkus kostja üldist käibekohustust, mistõttu vastutab ta hagejale tekitatud kahju

eest.

Raske kehavigastuse tõttu tekkis hagejal varaline kahju taastusravi tõttu 1284 eurot 12 senti ning

mittevaraline kahju füüsilise valu ja hingelise üleelamise tõttu u 12 000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja palus asjaolude tõendamiseks kuulata üle tunnistajad ja vande all kostja seadusliku esindaja,

kes 2. juulil 2011 langevarjuhüpet korraldas.

Kostja ei ole hagejale tervisekahju põhjustanud. Hageja tervisekahju tekkis tema enda hooletu

tegevuse tõttu maandumisel ja maandumisreeglite järgimata jätmisest. Hageja maandus kahe jala

asemel ühele jalale hoolimata sellest, et instruktor juhtis maandumise ajal tema tähelepanu sellele, et

ta jalad ette viiks ja kokku suruks, hüüdes seda hagejale vahetult enne maandumist.

Kostja ei nõudnud hagejalt tervisetõendi esitamist, kuid hageja näitas oma tegevusega, et tema

tervislik seisund on piisavalt hea, et osaleda langevarjuri koolitusel. Kuna hageja ei esitanud

tervisetõendit, siis rikkus hoopis hageja LVE § 8.

Kostja ei rikkunud LVE § 10, sest korraldas enne langevarjuhüpet nii teoreetilise kui ka praktilise

koolituse. Pärast teoreetilise koolituse lõppemist näidati kõigile praktiliselt, kuidas toimub lennukist

väljahüppamine ja pärast seda said kõik õpilased ise maapeal lennukist väljahüppe sooritada. Kes tegi

väljahüppel vea, kordas seda uuesti. Koolituse pikkust LVE ei reguleeri, kuid üldjuhul on koolituse

kestuseks kolm akadeemilist tundi, s.o kaks astronoomilist tundi ja 15 minutit. Kirjalik eksam jäi

nimetatud päeval sooritamata, sest eksami blanketid olid otsa lõppenud. Selle asemel oli põhjalik

suuline teadmiste kontroll. Kui koolituse läbinud õpilane paneb varustuse selga ja läheb lennuki

peale, siis on ta oma tegutsemisega näidanud, et ta on enda jaoks piisavalt aru saanud

langevarjuhüpete põhimõtetest ja sellega kaasnevatest riskidest. Kirjaliku eksami ärajäämine ei

põhjustanud hagejale kahjuliku tagajärje saabumist. Kostja vastu alustatud kriminaalasjas on kogutud

tõendite alusel tuvastatud, et koolitusel käsitleti nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt õiget ja ohutut

maandumistehnikat, mida kinnitavad nii kannatanu enda, tunnistajate kui ka kahtlustatava ütlused.

Kostja ei ole korraldanud langevarjuhüpet tuule kiiruse nõudeid rikkudes. Kuna tegemist oli

dessanthüppega, oli lubatav maksimaalne tuule kiirus 8 m/s.

Kostja esitas kirjaliku teate langevarjuõnnetuse kohta küll hilinemisega LVE § 41 mõttes, kuid teate

edastamise või edastamata jätmise vahel puudub igasugune põhjuslik seos hagejale tervisekahju

tekkimisega.

3. Hageja esitas 3. juunil 2014 taotluse teha asjas langevarjundusalane ekspertiis. 10. juuni 2014. a

kohtuistungil keeldus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel hageja

taotlust läbi vaatamast, sest see esitati hilinemisega ja tingiks asja läbivaatamise venimise. Samal

kohtuistungil taotles hageja eriteadmistega isiku (langevarjunduse spetsialisti) ülekuulamist

tunnistajana, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei ole tunnistajale

teada asjas tähtsaid asjaolusid. Maakohus kuulas tunnistajatena üle kolm isikut, kes osalesid 2. juunil

2011 kostja korraldatud langevarjuhüppel.

4. Harju Maakohus jättis 19. juuni 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel nii

varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja väitel tekitas kostja talle kahju, kuna jättis

langevarjukoolitusel järgimata hoolsuskohustuse. Kostja väitel ei vastuta ta hagejale tekkinud kahju

eest, sest hagejale tekkinud kahju ja kostja käitumise vahel ei ole põhjuslikku seost.

VÕS § 1043 alusel nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama esmalt kostja käitumise

õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste

tõendamisel vabaneb kostja VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 ja VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui ta

tõendab, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai 2. juulil 2011 toimunud langevarjuhüppel tervisekahjustuse.

Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja tervisekahjustus oli eluohtlik. Selline kahju tekitamine on

VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane. Hageja on tõendanud, et tervisekahjustuse tõttu tekkis tal

varaline kahju 1284 eurot 12 senti (taastusravikulud).

Asjas esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtub, et hageja osalusel toimunud langevarjukoolitust ja

sellele järgnenud hüppeid korraldades ei rikkunud kostja ühtegi deliktiõiguslikku kaitsenormi, kuid

rikkus üldist käibekohustust. Eesti langevarjunduseeskirja kohaselt tuleb langevarjuhüpet korraldades

esitada hüppajal koolitajale kirjalik kinnitus oma tervisliku seisundi kohta (LVE § 8), hüppaja peab

enne esimest hüpet omandama piisavad teadmised langevarjuhüppest ja varjuvarju kasutamisest ning

sooritama varuvarjuprotseduuride harjutuse simulaatoril ja kirjaliku eksami algkoolituse teoorias

käsitletud teemade kohta (LVE § 10), hüppeid tohib sooritada üksnes lubatud tuule kiiruse puhul

(LVE § 32) ning korraldajal tuleb langevarjuõnnetuse korral täita mitmeid kohustusi (LVE § 41).

Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei järginud LVE §-st 10 tulenevat kohustust, sest ei

korraldanud 2. juuli 2011. a langevarjukoolitust piisava hoolikusega, kuna ei korraldanud kirjalikku

eksamit. Tervisetõendi esitamata jätmist ei saa pidada kostja kohustuse rikkumiseks, kuna LVE § 8

sõnastuse järgi on selline kohustus hüppajal. Kostja ei rikkunud LVE §-st 32 tulenevaid nõudeid, sest

viidatud sätte järgi on dessanthüppeid lubatud sooritada, kui tuule kiirus mõõdetuna 2,5 m kõrgusel

maapinnast ületab 8 m/s. Asjas on tõendatud, et tuule kiirus oli sel päeval 4,3 m/s. Kostja ei ole

täitnud täielikult oma käibekohustust teatada langevarjuõnnetusest viivitamata kontrollorganile.

LVE § 41 lg 2 järgi tuli sellest teatada 24 tunni jooksul, kuid kostja teatas toimunud õnnetusest alles

19. detsembril 2011. Seega rikkus kostja käibekohustust, kuna ei järginud piisava hoolikusega Eesti

langevarjunduseeskirjast tulenevaid nõudeid.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb,

on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Lähtuda tuleb conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud. Asjas ei ole tõendatud, et kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel esineks

põhjuslik seos. Kostjale on küll etteheidetav see, et hageja ei läbinud enne langevarjuhüpet kirjalikku

eksamit ning kostja seaduslik esindaja täitis langevarjuõnnetuse teate hiljem kui 24 tundi pärast selle

toimumist, kuid nimetatud minetused ei ole põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega.

Kriminaalmenetluses esitatud ekspertiisiaktist nähtub, et hageja sai tervisekahjustused tömbi

vägivalla toimel, võimalik, et 2. juulil 2011 toimunud langevarjuhüppe järel, maandudes vastu kõva

tömpi pinda. Hageja ise on kriminaalmenetluses kinnitanud, et tema hüppel läks kuni maandumiseni

kõik hästi ning kui hageja oli juba üsna madalale jõudnud, hõikas kostja seaduslik esindaja, et hageja

suruks jalad kõvasti kokku ja tooks ettepoole, samuti on hageja öelnud, et juba koolituse ajal näidati,

kuidas peavad jalad maandumisel olema, ja selgitati, et jalad tuleb kõvasti kokku suruda, ka

pahkluude kohalt, ning põlved tuleb kergelt kõverdada. Ka praeguses asjas ülekuulatud tunnistajad

kinnitasid, et osalesid samal koolitusel ja et seal õpetati õiget maandumist, sh rõhutati, et jalad peab

maandumisel hoidma koos, samuti toimus praktiline maandumise õppus (osalejad said harjutada maa

peal lennukist väljahüppamist). Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja tegi hüppel kõik õigesti

kuni maandumiseni, kuid maandumisel olid hagejal jalad laiali, st hageja ei maandunud õiges

asendis, kuigi instruktor hüüdis talle, et ta võtaks õige asendi. Seega on asjas tõendatud, et kostja

rõhutas koolitusel, et maandumisel on oluline hoida jalad koos, selle kohta korraldati praktiline

väljaõpe ning instruktor juhendas hagejat ka maandumise ajal maa peal. Hoolimata eeltoodust

maandus hageja valesti, mis tõi kaasa tervisekahjustuse jalaluumurdude näol. Hageja tervisekahjustus

ei ole põhjustatud kostja tegevusest, sest kostja tegi kõik endast oleneva ja mõistlikult eeldatava, et

tagada õige ja turvaline maandumine.

Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust saada kostjalt varalise ega

mittevaralise kahju hüvitist.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Hageja palus mh kuulata üle tunnistaja, kelle ülekuulamisest maakohus

põhjendamatult keeldus.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samuti palus kostja

jätta rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kuulata asjas tunnistajana üle langevarjunduse

eriteadmistega isik, sest tunnistaja ei olnud sündmusega seotud, mistõttu ei ole talle teada asjas

tähtsad asjaolud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kohaldanud maakohus asja lahendades vääralt

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, märkides lisaks, et käitumise objektiivsesse

teokoosseisu kuuluvate asjaolude tõendamise koormis lasub käibekohustuse rikkumise puhul

kannatanul. Kannatanu peab tõendama, et kahjustatud on kaitset väärivat õigushüve ning et

õigushüve kahjustamise ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti peab

kannatanu tõendama neid asjaolusid, mis annavad alust väiteks, et tekkinud kahju ärahoidmine oli

kostjal lasunud kohustuse eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Õigusvastasuse ja süü tõendamise koormise

jaotuse puhul tuleb silmas pidada, et õigusvastasus ja süü ei ole tegevusetuse juhtudel teineteisest

lõpuni eristatavad ja see mõjutab ka tõendamiskoormise jaotust. Käibekohustuse olemasolu ehk

käitumisstandardi tõendamise koormis lasub kannatanul, kes peab tõendama, et kahju tekitajal lasus

kahju põhjustanud olukorras käibekohustus, st kannatanu peab tooma esile faktilised asjaolud

käibekohustuse esinemise kohta selles olukorras ning esitama selle kohta tõendid. Tõendada tuleb, et

kahju tekitaja lõi realiseerunud ohu või kontrollis seda ning et ta oli kujunenud olukorras seotud

kindla käitumisstandardiga, mis kohustas teda võtma kasutusele kõik mõistlikult vajalikud, sobilikud

ja jõukohased meetmed, et kaitsta kannatanu õigusi ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse

rikkumise tõendamise kohustuseni kannatanu tõendamiskoormis VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatud süü

presumptsiooni tõttu aga ei ulatu ning kahju tekkimise fakti valguses ja kannatanu poolt kahju

tekitajal käibekohustuse eksisteerimise tõendamise järel tuleb eeldada, et kahju tekitaja on

käibekohustust rikkunud ning et tema käitumine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1). Vastutusest

vabanemiseks võib kahju tekitaja esmalt tõendada VÕS § 1045 lg 2 põhjal õigusvastasust välistavate

asjaolude esinemist ning nende puudumisel VÕS § 1050 lg 1 kohaselt välise hoolsuse ehk

käibekohustuse järgimist või VÕS § 1050 lg 2 alusel vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude

esinemist.

Seega kontrollis maakohus põhjendatult, kas kostja rikkus hageja osalusel toimunud

langevarjukoolitust ja sellele järgnenud hüppeid korraldades mõnda deliktiõiguslikku kaitsenormi või

käibekohustust. Riigikohus on asunud seisukohale, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja

tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju

põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette

seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (VÕS § 1045 lg 1

p 7). Kuna maakohus tuvastas, et kostjale ei saa ette heita ühtegi deliktiõigusliku kaitsenormi

rikkumist, siis kontrollis maakohus põhjendatult järgnevalt, kas kostja on rikkunud mõnda üldist

käibekohustust.

Maakohus leidis, et praeguses asjas on tõendatud, et kostja ei järginud LVE §-st 10 tulenevat

kohustust. Nimelt on kostja ise möönnud, et 2. juulil 2011 toimunud koolitusel ei korraldatud

kirjalikku eksamit algkoolituse teoorias käsitletud teemade kohta, kuna selleks vajalikud blanketid

olid otsa saanud. Kostja on seisukohal, et kõnealune puudus kompenseeriti pikema ja põhjalikuma

suulise koolitusega. Asjaolu, et 2. juulil 2011 toimunud koolitusel ei toimunud kirjalikku eksamit, on

tõendatud ka tunnistaja ütlustega. Kostja väidetud põhjalikuma suulise koolituse korraldamine ei

võrdu LVE §-s 10 sätestatud kirjaliku eksami korraldamisega ning seega on tuvastatud, et kostja

rikkus käibekohustust, kuna ei korraldanud piisava hoolikusega 2. juulil 2011 toimunud

langevarjukoolitust.

Siiski ei ole asjas tõendatud põhjuslikku seost kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel.

Kostjale on küll etteheidetav see, et hageja ei läbinud enne langevarjuhüpet kirjalikku eksamit ning

kostja seaduslik esindaja täitis langevarjuõnnetuse teate hiljem kui 24 tundi pärast selle toimumist,

kuid nimetatud minetused ei ole põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega. Nimelt on

kriminaalmenetluses ekspert jõudnud järeldusele, et hageja tervisekahjustused on saadud tömbi

vägivalla toimel, võimalik, et 2. juulil 2011 toimunud langevarjuhüppe järel, maandudes vastu kõva

tömpi pinda. Riigikohus on 2. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10 asunud seisukohale,

et isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma

conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema

sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud.

Kuna kõnealusel juhul on tegemist tegevusetusega kahju tekitamisega, tuleb teo vajaliku põhjuse

tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit ehk asendada kostja õigusvastane tegemata jätmine

õiguspärase käitumisega ja kontrollida, kas sel juhul oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Seejuures saab

kahjulik tagajärg olla kahju tekitaja tegevusetuse õigusvastaseks kausaalseks tagajärjeks üksnes juhul,

kui kahju tekitajal lasus kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud

või tagajärgi leevendanud. Kirjaliku eksami (testi) tegemine ei oleks välistanud saabunud tagajärge.

Kriminaalasja juurde on lisatud kirjaliku eksami blankett, mille p-s 6 kontrollitakse teadmisi

tegevuste kohta vahetult enne maandumist. Nimetatud küsimusele on esitatud vastusevariandid:

1. veendun pärituult asendis, 2. võtan õige jalgade asendi, 3. alustan õhus jooksu imitatsiooni. Hageja

ei teinud küll kirjalikku eksamit (testi), kuid on nii kriminaalmenetluses kui ka praeguse asja

menetluses antud seletustes kinnitanud, et koolitusel selgitati, kuidas tuleb maandumisel käituda.

Samuti on hageja kriminaalmenetluses kinnitanud, et tema hüppel läks kuni maandumiseni kõik hästi

ning kui hageja oli juba üsna madalale jõudnud, hõikas kostja seaduslik esindaja, et hageja jalgu

kõvasti kokku suruks ja veidi ettepoole tooks. Samuti on hageja öelnud, et juba koolituse ajal näidati

ja selgitati, kuidas peavad jalad maandumisel olema – jalad tuleb kõvasti kokku suruda, ka pahkluude

kohalt ning põlved tuleb kergelt kõverdada.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja instruktor rõhutas koolitusel, et langevarjuhüppe puhul on

maandumisel oluline jalad koos hoida, ja selle harjutamiseks tehti praktiline väljaõpe. Lisaks oli

langevarjuhüppe ajal maa peal instruktor, kes hüüdis hagejale, et ta maandumisel jalad koos hoiaks.

Hageja maandus vaatamata kõigile eeltoodud asjaoludele siiski vale jalgade asendiga, mis tõi kaasa

tervisekahjustuse jalaluumurdude näol, kuid nimetatud tagajärge ei saa lugeda kostja käitumisega

põhjuslikus seoses olevaks, kuna kostja oli teinud kõik endast oleneva ning mõistlikult eeldatava, et

tagada õige ja turvaline maandumine. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus õigesti seisukohale, et

hagejale tekkinud tervisekahjustuse ning kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, mistõttu ei ole

kahju hüvitamise eeldused täidetud.

Maakohus ei pidanud võtma seisukohta langevarju tehnilise kasutuskõlblikkuse kohta, sest

kriminaalmenetluses ega hagiavalduses ei ole hageja seda väidet esitanud. Lisaks ei ole hageja oma

seletustes kordagi tuginenud sellele, et just langevarju omadustest tulenevalt ei saanud ta võtta

maandumisel õiget jalgade asendit. Hageja on seletanud, et tema hüpe läks hästi – langevari avanes

korralikult, ta suutis seda õhus suunata ja mingeid probleeme ei olnud.

Õige ei ole hageja arusaam, et hageja antud allkiri selle kohta, et ta kannab täielikku tsiviilvastutust

kõigi võimalike tagajärgede eest, oleks kostja vastutuse välistanud. Kui kostja on käibekohustust

rikkunud ja rikkumine on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, ei välista sellise allkirja andmine

kostja vastutust.

Maakohtu arutluskäik sellel üle, kas kostja rikkus käibekohustust õnnetusest õigel ajal teatamata

jätmisega, ei ole hagi lahendamisel asjassepuutuv ja tuleb otsusest välja jätta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud menetlusõiguse normi, kui jätsid

eriteadmistega isiku asjas tunnistajana üle kuulamata.

Kohtud jätsid tähelepanuta hageja väited langevarju tehnilise kasutuskõlblikkuse kohta. Hageja väitis

nii hagiavalduses kui ka kohtuistungil, et kasutas hüppe sooritamiseks langevarju, mille

ekspluatatsiooniaeg oli lõppenud, kuid kohtud ei võtnud selle väite kohta mingit seisukohta.

Kohtud tuvastasid küll kostja tegevuses üldise käibekohustuse rikkumise, kuid kohaldasid vääralt

materiaalõiguse normi ja jätsid hagi põhjendamatult rahuldamata, kuigi kostja süü (hooletus

VÕS § 104 lg 2 mõttes) ei olnud sündmuse asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. See tähendab

omakorda, et kostja ei saa tõendada oma süü puudumist VÕS § 1050 lg 1 mõttes.

Kohtute järeldus, et saabunud tagajärg ei ole põhjuslikus seoses kostja korraldatud koolituse

kvaliteediga, ei põhine asjas tuvastatud asjaoludel. Eriteadmistega isiku tunnistajana ülekuulamine oli

asjas hädavajalik, et tuvastada asjas tähtsaid spetsiifilise ala asjaolusid. Kohtud ei ole seetõttu

mõistnud langevarjuhüpetele eelneva koolituse sisu ja eesmärki. Kuna kostja eiras eksami

korraldamise kohustust ja jättis vastutuse jagamata (ei võtnud osalejatelt allkirja, et nad sooritavad

langevarjuhüppe omal vastutusel), võttis kostja endale täieliku vastutuse kõigi võimalike tagajärgede

eest. Ringkonnakohtu seisukoht vastutuse jagunemise kohta ei ole õige.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja jäi menetluses

varem esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja

põhjendatud, sh ei ole kohtud rikkunud menetlusõiguse normi ega tõlgendanud vääralt

materiaalõiguse normi.

Kohtud jätsid õigesti hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata, sest hageja ei selgitanud,

milliseid asjaolusid ta soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Tunnistaja ütlustega ei saanud kuidagi

põhjuslikku seost tõendada. Kuna eriteadmistega isik ei viibinud 2. juulil 2011 langevarjuhüppel,

sellele eelnenud koolitusel ega hageja maandumise juures, ei olnud tal võimalik anda asjas olulisi

selgitusi.

Kuna hageja ei ole väitnud, et kahju oleks tekkinud langevarju tehnilise seisundi tõttu, siis ei ole

langevarju tehnilisel seisukorral asjas tähtsust. Samas on ringkonnakohus võtnud selles küsimuses

seisukoha.

Kohtud asusid õigesti seisukohale, et kostja tegevuses oli küll minetusi, kuid need ei põhjustanud

hagejale kahjulikku tagajärge, sest kostja tegi kõik endast oleneva, et hageja ohutult maanduks, ja

kahju tekkis seetõttu, et hageja maandus valesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osales 2. juulil 2011 kostja korraldatud langevarjukoolitusel ja

sooritas langevarjuhüppe, mille eest ta oli enne tasu maksnud. Langevarjuhüppe tagajärjel murdusid

hagejal mõlema jala luud, st hageja sai kostja korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja

tervisekahjustuse. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal selle tõttu taastusravikuludena varaline kahju

1284 eurot 12 senti ning füüsilise valu ja hingelise üleelamise tõttu mittevaraline kahju

u 12 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude kvalifitseerimist (I) ning seejärel eraldi hageja kahju

hüvitamise nõuet lepingulisel alusel (II) ja lepinguvälisel alusel (III). Lõpuks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

13. Kolleegium märgib esmalt, et kuigi hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel,

võib hagis esitatud asjaolude kohaselt kostja vastutada hagejale tekitatud kahju eest ka lepingu alusel.

Kuigi üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda

deliktiõiguse sätete (VÕS 53. ptk) alusel, vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise

tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral VÕS § 1044 lg 3 järgi ka

deliktiõiguse sätete järgi. Seega vastutab isik kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral

eelkõige lepingu alusel, kuid see ei välista nõuet tema vastu deliktilisel alusel.

14. Kuigi praeguses asjas ei ole hageja nõudnud kahju hüvitamist otseselt lepingu rikkumisele

tuginedes, vaid on palunud hüvitada kahju, tuginedes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

sätetele, pidid kohtud hageja deliktilise nõude kõrval selgitama, kas hageja soovib kahju hüvitamist

mh lepingu alusel, et vältida olukorda, kus hageja deliktilise nõude rahuldamata jätmise korral peaks

hageja pöörduma uuesti lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega kohtusse.

Kolleegium on korduvalt juhtinud tähelepanu, et hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab

nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne sõltumata poolte

väidetest. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet

erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest

tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel või

soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele ning kuidas ta viimati nimetatud juhul nõudealused

järjestab (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 16–17).

15. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus pooltega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni

arutanud ja on sellega rikkunud selgitamiskohustust. Kuna hageja ei ole välistanud nõude rahuldamist

lepingu alusel, tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas hageja soovib lepingu rikkumisest

tulenevalt kahju hüvitamist, ning anda pooltele vajadusel võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid

lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude kohta.

II

16. Kolleegiumi arvates võib kostja vastutada hagejale tekitatud kahju eest esmalt seetõttu, et ta on

rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat kohustust.

17. Hagis esitatud asjaolude kohaselt tasus hageja võimaluse eest sooritada kostja korraldatud

langevarjuhüpe ja osales kostja korraldatud langevarjuhüppel. Seega võis olla pooltel kokkulepe,

mille kohaselt oli hagejal kohustus kostjale langevarjukoolituse ja langevarjuhüppe korraldamise eest

tasu maksta ning kostjal kohustus osutada hagejale vastavaid teenuseid. Sellist kokkulepet saab

kolleegiumi arvates pidada käsunduslepinguks VÕS § 619 mõttes, mille kohaselt kohustub üks isik

(käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi),

käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lg 1 järgi

käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma

käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima

kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses

tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub

käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab

tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja

käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuigi VÕS § 620 lg 2 esimese lause järgi peab

käsundisaaja otsesõnu ära hoidma kahju tekkimise üksnes käsundiandja varale, võib käsunduslepingu

olemust ja sisu arvestades tuleneda viidatud sättest koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 ka käsundisaaja

kohustus hoida ära käsundiandja muude õigushüvede, sh elu ja tervise kahjustamine. Seega võib

käsunduslepingust tuleneda kõrvalkohustusena mh käsundisaaja kohustus kaitsta käsundiandja elu ja

tervist.

18. Ülalmärgitu kehtib ka siis, kui käsunduslepingu sisuks on langevarjuhüppe korraldamine tasu

eest. Lisaks on Eesti Lennuspordi Föderatsioon töötanud välja langevarjunduseeskirja, mis sisaldab

langevarjuhüppe korraldamisele esitatavaid nõudeid. Kuigi selles sisalduvad tingimused ei ole

käsitatavad üldkehtivate õigusnormidena, ei ole kolleegiumi arvates välistatud, et nimetatud

langevarjunduseeskirjas sisalduvad tingimused on käsitatavad langevarjuhüppe korraldaja ja

langevarjuhüppe sooritaja lepingu tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes, mis võivad olla VÕS § 37

lg 1 teise lause järgi muutunud lepingu osaks, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende

olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kui

langevarjunduseeskirja tingimused ei ole saanud poolte lepingu osaks, on langevarjunduseeskirja

tingimused olulised, hindamaks, kas langevarjuhüppe korraldaja täitis käsundi vajaliku hoolsusega

VÕS § 620 lg 1 mõttes ning kas tema tegevus vastas langevarjunduse alal üldiselt tunnustatud

kutseoskuste tasemele VÕS § 620 lg 2 teise lause mõttes.

Kolleegium juhib tähelepanu, et LVE § 2 lg 2 järgi on koolitus õppeprotsess, mille käigus õpilane või

langevarjur omandab langevarjuhüpete ohutuks sooritamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Koolitusprogramm peab LVE § 39 lg 1 järgi sisaldama teoreetilist ja praktilist maapealset

ettevalmistust ja langevarjuhüpete sooritamist ning enne esimest langevarjuhüpet peab langevarjur-

õpilane sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt sooritama eksami, mis koosneb kirjalikust

teooriaeksamist ning instruktorile õhusõidukist väljahüppe, õhus tegutsemise, maandumise ja

varulangevarju kasutamise oskuste demonstreerimisest. LVE § 10 järgi peab langevarjur-õpilane

algkoolitusel olema mh omandanud piisavad teadmised langevarjuhüppest ja sooritama kirjaliku

eksami algkoolituse teooriaosas käsitletud teemade kohta. LVE § 16 lg 7 järgi vastutab instruktor

tema järelevalve all hüppavate langevarjur-õpilaste hüpete ohutu korraldamise eest. Seega peab

langevarjuhüppeteenust pakkuv isik käsundit täites tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe

sooritaja omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning tagama, et

langevarjuhüpe sooritatakse ohutult. Kolleegiumi arvates saab langevarjunduseeskirjas sisalduvat

mõista kui langevarjuhüppe korraldaja minimaalselt vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu

täitmisel.

Kuna praegusel juhul on tegemist käsunduslepinguga, mille täitmine kätkeb ohtu käsundiandja elule

ja tervisele, siis on VÕS § 2 lg-st 2 tulenevalt kostja kui käsunditäitja üheks lepinguliseks

kohustuseks VÕS § 100 mõttes ka lepinguline kaitsekohustus mitte kahjustada käsundit täites hageja

vara, elu ja tervist.

19. Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab käsundiandja nõuda

VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas käsundisaaja on lepingut rikkunud

(VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata,

kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju

(VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise

ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning kas

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)(vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27).

Sama kehtib ka juhul, kui langevarjuhüppe korraldaja kui käsundisaaja rikub lepingulist

kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada käsundiandja tervist. Sellisel juhul eeldatakse

VÕS § 103 lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab

käsundisaaja tõendama, et talle ei saa käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta

järgis VÕS § 620 lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (vt ka Riigikohtu 8. aprilli

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17).

20. Vastuseks hageja väitele, et ringkonnakohus asus väärale seisukohale vastutuse kokkuleppel

jagamise kohta märgib kolleegium, et iseenesest võivad lepingupooled langevarjuhüppe teenuse

osutamise lepingus VÕS § 106 lg 1 järgi kokku leppida, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumise

korral ei vastuta teenuse osutaja tekkinud kahju eest, või piirata teenuse osutaja vastutust. Seega

saavad lepingupooled iseenesest kalduda kokkuleppel kõrvale VÕS § 103 lg-s 1 sätestatud

põhimõttest, mille kohaselt vastutab võlgnik lepingu rikkumise eest igal juhul, v.a kui see ei ole

vabandatav, kuid eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Seejuures tuleb aga arvestada, et

kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks,

samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt

mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda, on

VÕS § 106 lg 2 järgi tühine. Samuti on VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus tühine

tüüptingimus, millega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda

juhuks, kui põhjustatakse teise poole surm või kahjustatakse tema tervist või kui kahju tekitatakse

tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei saa langevarjuhüppeteenust pakkuv isik lepingu

rikkumisest tulenevat vastutust kokkuleppel kehtivalt välistada ega seda ebamõistlikult piirata ning

olukorras, kus teenust pakutakse tarbijale, ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest

tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või

kahjustatakse tema tervist.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et lepingu rikkumisest tulenevat vastutust välistav või piirav

kokkulepe ei pruugi välistada teenuse osutaja deliktilist vastutust. Seega võib isik lepingu rikkumisest

tuleneva vastutuse piiramise korral nõuda kahju hüvitamist deliktilisel alusel VÕS § 1043 jj järgi.

Põhimõtteliselt saavad isikud leppida kokku vastutuse piiramises ka õigusvastaselt tekitatud kahju

korral, kuid VÕS § 1051 järgi on tühine kokkulepe, millega piiratakse või välistatakse vastutus

tahtlikult ja õigusvastaselt tekitatud kahju korral. Samuti kehtib ka sel juhul VÕS § 42 lg 3 p-s 1

tüüptingimuse kohta sätestatu.

21. Kuna praeguses asjas ei ole kostja tuginenud sellele, et pooled sõlmisid kokkuleppe kostja

vastutuse välistamise või piiramise kohta, ja hageja väitel sellist kokkulepet ei olnud, tuleb asjas

lähtuda seaduses sätestatust, mille kohaselt vabaneb võlgnik üldjuhul lepingu rikkumisest tulenevast

vastutusest üksnes juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 2 mõttes (vt ka

Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16). Käsunduslepingust tuleneva

kaitsekohustuse rikkumise puhul tuleb siiski arvestada, et käsundisaaja vabaneb vastutusest ka siis,

kui ta tõendab, et ta oli hoolas VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 teise lause mõttes (vt ülal p 19). Seega ei ole

õige hageja arusaam, et kostja vastutab igal juhul hagejale tekkinud kahju eest, kuna ei sõlminud

hagejaga vastutuse piiramise kohta kokkulepet. Samuti ei tähenda vastutuse piiramise kokkuleppe

sõlmimata jätmine seda, et kostja vastutaks deliktilisel alusel sõltumata süüst. VÕS § 1043 ja § 1050

järgi on õigusvastaselt tekitatud kahju korral kahju tekitajal süüline vastutus.

III

22. Isikule kehavigastuse ja tervisekahjustuste tekitamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohta

märgib kolleegium järgmist.

Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 jj

järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi

või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt.

23. Ülalmärgitut arvestades on kostja vastutuse esmaseks eelduseks see, et kostja tegu oleks

õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on isiku tegu eelduslikult õigusvastane, kui selle tagajärjel

tekib teisel isikul kehavigastus või tervisekahjustus. Praeguses asjas on tuvastatud ja pooled ei vaidle

selle üle, et hageja sai kostja korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja tervisekahjustuse, mille

tõttu tekkis tal kahju. Kuna hageja sai kehavigastuse ja tervisekahjustuse, on kahju tekitamine

saabunud tagajärge arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane.

24. Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb

olukorras, kus puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3)

kontrollida lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida,

kuid ta ei käitunud vastavalt, st kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10).

Kolleegium on varem asunud seisukohale, et käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi

täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju

(vt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10).

Kuigi käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise õigusvastasuse kontekstis olemuselt sarnane

seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3), eristab seda viimasest

eelkõige tõik, et käibekohustus ei sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab

käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas

kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus.

Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku

hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et

kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul

iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus

kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Kahju tekitaja käibekohustuse olemasolule võib

kolleegiumi arvates viidata mh see, et realiseerunud oht oli tema mõjualas, tema tegevus tekitas teises

isikus usalduse ja lõi talle ettekujutuse, et tegevus on ohutu või et kahju tekitaja kontrollib täielikult

ohtu, samuti see, et kahju tekitaja taotles ohtliku tegevusega majandusliku kasu saamist.

Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist

realiseerunud ohuolukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu

realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude

realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju

tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või

kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on

ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju

vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus.

Kolleegium leiab, et langevarjuhüpete korraldaja käibekohustuseks saab kõige üldisemas mõttes

pidada ohutut langevarjuhüpete korraldamist ja langevarjuhüppe sooritajate piisavat koolitamist ja

instrueerimist langevarjunduses kehtiva kutsestandardi järgi. Käibekohustuse rikkumine võib

seisneda nõutavale määrale vastava hoiatus-, instrueerimis- või järelevalvekohustuse järgimata

jätmises.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna langevarjuhüpete korraldamine kätkeb kõrgendatud ohtu

inimese elule ja tervisele, saab langevarjuhüppe korraldajale esitada ka kõrgendatud nõudmisi ning

eeldada, et langevarjuhüppe sooritajate elu ja tervise kaitsel lasub langevarjuhüppe korraldajal

ulatuslik käibekohustus. Mh peab langevarjuhüppe korraldaja hoiatama langevarjuhüppe sooritajat

võimalike ohtude eest ja selgitama, kuidas tuleb ohuolukorras käituda. Samuti peab langevarjuhüppe

korraldaja õpetama, kuidas tuleb langevarjuhüpe sooritada, ning enne hüppe sooritamist tuleb

kontrollida, kas isik on vajalikud teadmised ja oskused hüppe sooritamiseks omandanud. Ka hüppe

sooritamise ajal tuleb langevarjuhüppe korraldajal jälgida, et isik sooritaks hüppe õigesti.

25. Arvestades ülalmärgitut, asusid kohtud õigesti seisukohale, et kostja vastutuse alusena tuleb

kontrollida, kas kostjal kui langevarjuhüppe korraldajal lasus käibekohustus ja kas ta jättis oma

kohustuse nõuetekohaselt täitmata, kuid piirdusid kostja käibekohustust hinnates põhjendamatult

üksnes hageja viidatud langevarjunduseeskirja üksikute tingimuste kontrollimisega, arvestamata seda,

et hageja väitel tekkis tal kahju üldisemalt võttes seetõttu, et kostja ei taganud langevarjuhüppel

osalejate ohutust ega instrueerinud osalejaid enne langevarjuhüppe sooritamist piisavalt. Arvestades

hagis esitatut, pidid kohtud selgitama, kas ja milline käibekohustus lasus kostjal kui kutselisel

langevarjuhüppe korraldajal, arvestades kutselise langevarjuhüppe korraldaja üldist kutseala

standardit. Selleks pidid kohtud esmalt hindama, milliseid abinõusid pidi kostja kutselise

langevarjuhüppe korraldajana langevarjuhüppe sooritajate elu ja tervise kaitseks rakendama, ning

seejärel tuvastama, kas kostja võttis langevarjuhüppe sooritanud hageja elu ja tervise kaitseks

kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud.

Kolleegiumi arvates saab langevarjuhüppe korraldaja kutsestandardit tuvastada mh Eesti Lennuspordi

Föderatsiooni kinnitatud langevarjunduseeskirja nõudeid kui langevarjunduses tegutseja hoolsuse

miinimumstandardit arvestades. Välistatud ei ole kutsestandardi tõendamine ka asjatundja või

eksperdi arvamusega TsMS § 293 järgi või tunnistaja ütlustega TsMS § 251 järgi, kui neile on teada

langevarjuhüppe korraldaja üldine käitumisstandard, samuti muude dokumentaalsete tõenditega

TsMS § 272 mõttes.

26. Olukorras, kus kannatanu nõuab kehavigastuse ja tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud

kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja

jõukohased abinõud, et hoida ära kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab

kolleegiumi hinnangul VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse

täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab

eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt

hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Vastutusest vabanemiseks

peab kahju tekitaja tõendama omal valikul ja järjekorras kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud

õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise

hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist.

Kuna praeguses asjas oli tegemist kutselise langevarjuhüppeid korraldava juriidilise isikuga, ei saa

kostja vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate

subjektiivsete asjaolude tõttu. Küll võib kostja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis oma

tegevusalal keskmise langevarjuhüppe korraldaja hoolsusstandardit.

Ülalmärgitut arvestades tuli kohtutel esmalt hinnata, kas ja milliseid abinõusid pidi kostja

langevarjuhüppe korraldajate kutsestandardist tulenevalt langevarjuhüppe sooritajate elu ja tervise

kaitseks rakendama, ning kui kostjal lasus kahju tekkimise olukorras vastav käibekohustus, tuli

kohtutel eeldada, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju põhjustamise eest, v.a kui kostja tõendab,

et ta täitis käibekohustust nõuetekohaselt.

27. Lisaks märgib kolleegium, et kui langevarjuhüppe korraldaja on jätnud käibekohustuse

langevarjuhüpet korraldades täitmata, ei anna langevarjuhüppe sooritaja süüline käitumine, mis aitas

kaasa kahju tekkimisele, iseenesest alust välistada kostja deliktilist vastutust, kuid VÕS § 139 lg 3

järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud alusel

vähendada juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

Langevarjuhüppe korraldaja vastutus oleks siiski välistatud juhul, kui kahju oleks tekkinud täielikult

langevarjuhüppel osalenud isiku tahtliku enesekahjustamise tõttu (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 14–15).

IV

28. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja asi tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul esmalt selgitada, kas

hageja soovib oma nõude rahuldamist lepingulisel ja/või lepinguvälisel alusel, ning seejärel

lahendada hageja nõue, arvestades ülalmärgitud selgitusi.

29. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud hageja, kellele tuleb kautsjon ka

tagastada.

30. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6

järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu