3-2-1-61-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 10.juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Tatjana Naumova hagi BTA Insurance Company SE Eesti

filiaali vastu kahjuhüvitise 22 626 euro ja 21 sendi ning

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-26792

23 779 eurot ja 76 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BTA Insurance Company SE Eesti filiaali kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tatjana Naumova, esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

Kostja BTA Insurance Company SE Eesti filiaal (registrikood

11223507), esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-26792 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kautsjon BTA Insurance Company SE Eesti filiaali arvelduskontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tatjana Naumova (hageja) esitas 28. mail 2013 Harju Maakohtule hagi BTA Insurance Company

SE Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat täpsustust, mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhinõudena kahjuhüvitis 22 626 eurot ja 21 senti ning põhinõude osalt

(16 868 eurot ja 79 senti) alates 4. juunist 2010 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras arvestatud viivise (28. mai 2013 seisuga moodustas

sissenõutavaks muutnud viivis hageja arvestuste kohaselt 3851 eurot ja 52 senti).

Hagiavalduse kohaselt toimus 3. juunil 2007 liiklusõnnetus Kuusalu vallas, milles osalesid hagejale

kuuluv sõiduk Nissan X-Trail (hageja sõiduk), registreerimismärgiga 858MGR, mida juhtis Sergei

Duell, ning mootorratas Suzuki GSX 1100F (mootorratas), registreerimismärgiga 78NC, mida juhtis

Arvo Tammemäe. Liiklusõnnetuse käigus saadud kahjustuste tulemusena tuli hageja sõiduk lugeda

hävinenuks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 34 lg 1 tähenduses. Hageja sõiduki suhtes oli

sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse leping kostjaga (liikluskindlustuse tavaleping nr

C289116300/1) ning selle kohta oli väljastatud liikluskindlustuse tavalepingu poliis nr C0031380396.

Mootorratta valdaja tsiviilõigusliku vastutuse oli kindlustanud Seesam Insurance AS.

5. juunil 2007 teavitas hageja liiklusõnnetusest kostjat kui oma kindlustusandjat, esitades liikluskahju

hüvitamise avalduse. Kostja asus kahjujuhtumit käsitlema. Paralleelselt alustas liiklusõnnetuse

asjaolude väljaselgitamiseks Põhja Politseiprefektuur kriminaalmenetlust, mille käigus esitati

süüdistus liiklusõnnetuse põhjustamises hageja sõidukit juhtinud S. Duellile. Harju Maakohus mõistis

16. veebruari 2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-4566 (jõustus Riigikohtu 27. juuli 2011

määrusega) S. Duelli liiklusõnnetuse põhjustamise süüdistuses õigeks.

9. märtsil 2011 esitas hageja kirjaliku taotluse Seesam Insurance AS-ile kui liiklusõnnetuses osalenud

ja kahju põhjustanud mootorratta kindlustusandjale, nõudes tekitatud kahju hüvitamist. Seesam

Insurance AS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas kahjunõuet aegunuks.

Hageja vaidlustas maksmisest keeldumise kindlustuse vaidluskomisjonis, mille 20. septembri 2011

otsusega jäeti kaebus rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hageja pöördus seejärel kohtu poole,

Riigikohus tuvastas 19. märtsi 2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 hageja nõude aegumise.

Riigikohus jättis otsusega hageja hagi ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtumenetlusse oli

kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel kostja (st BTA Insurance Company SE

Eesti filiaal). Riigikohus viitas otsuse p-s 44 võimalusele esitada kahjunõue kostja vastu viimase

seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hageja esitas kostja vastu nõude kindlustusandja seaduses sätestatud kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et kostja ei teavitanud Seesam Insurance AS-i

kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 järgi, samuti ei teavitanud kostja hagejat LKindlS § 38 lg 6

kohaselt kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast. Samuti on kostja

hageja hinnangul rikkunud LKindlS § 38 lg-st 5 tulenevaid kahju käsitluse kohustusi. Hageja leidis,

et kui kostja oleks LKindlS §-s 38 sätestatud kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud kahju

hüvitamiseks kohustatud kindlustusseltsini ning tulenevalt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud Riigikohtu

otsuses esitatust oleks hageja olnud eeldatavasti õigustatud saama kindlustushüvitist. Seega esineb

kostja kohustuste täitmata jätmise ning hageja hüvitise mittesaamise vahel põhjuslik seos.

Kahjuhüvitise õigusliku alusena tugineb hageja VÕS §-le 1043 ja §-le 1057.

Hagejale tekitatud kahju suurus seisneb esiteks saamata jäänud kahjuhüvitises, mis koosneb

hävinenud sõiduki maksumusest 16 500 eurot, sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt

äratoimetamisega seotud kulus 173 eurot ja 90 senti ja sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks

eksperdile makstud tasudes 194 eurot ja 89 senti. Hageja loovutas sõiduki jäänuki hoidmiskulude

katteks tasulise valvega hoiukoha valdajale 20 000 krooni (1278,23 euro) eest. Seega oli hagejal

õigus saada hävinenud sõiduki eest kindlustushüvitist 15 221 eurot ja 77 senti (16 500 – 1278,23)

ning lisaks hoidmiskulude katteks 1278 eurot ja 23. Kokku on hageja sõidukiga seotud kahju

suuruseks (15 221,77 + 1278,23 + 173,90 + 194,89) 16 868 eurot ja 79 senti. Hageja nõudis kostjalt

sõidukikahju osas ka viiviste tasumist LKindlS § 45 lg 4 kohaselt alates 4. juunist 2010. Hageja kahju

seisneb ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusega kaasnenud menetluskuludes kokku summas

5757 eurot ja 42 senti, mis jäid hageja kanda.

Hageja leidis, et kuivõrd kostja osales tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna ning oli teadlik hageja võimalikust nõudest kostja vastu, saab kostja käesolevas

menetluses uusi või teistsuguseid väiteid, taotlusi või tõendeid esitada üksnes juhul, kui esinevad

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 214 lg-s 4 sätestatud alused.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja vähendada hagejale makstavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1

alusel 100%. Kostja hinnangul ei leidnud ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses lõplikult lahendust

juhtumi asjaolud, mis puudutavad 3. juunil 2007 toimunud liiklusõnnetuses osalenud juhtide

omavahelist vastutust. Seetõttu vaidlevad pooled selle üle, kas Seesam Insurance AS-il oli kohustus

hüvitada hagejale tekkinud liikluskahju 100%. Seega tuleb lahendada sõidukite valdajate vastutuse

küsimus käesolevas menetluses. Kostja hinnangul tuleb sõidukit juhtinud isiku käitumine omistada

mootorsõiduki omanikule kui kannatanule ja otsustada, kas on põhjendatud temale makstava

kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 139 alusel.

Hageja väite peale, et kostja jättis täitmata LKindlS § 38 lg-st 4 tuleneva kohustuse edastada pärast

liiklusõnnetuse teate saamist vastuvõetud teade liiklusõnnetuse pooltele, kahju tekitanud isiku

kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile, märkis kostja, et 5. juunil 2007 pöördus hageja

isiklikult kostja poole ja koostas kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate ning temale kuuluvat sõidukit

juhtinud S. Duell esitas kirjaliku seletuse. 21. juunil 2013 pöördus kostja poole mootorratast juhtinud

A. Tammemäe ja koostas kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate. Liiklusõnnetuse kahjuteade on

edastatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikluskindlustuse registrile 8. juunil 2007. Formaalne nõude

täitmata jätmine ei saanud hagejale mingit kahju tekitada, kuna ta suhtles isiklikult kostja töötajaga ja

sai temalt ammendavaid selgitusi. Kuivõrd hageja pöördus koos tema sõidukit juhtinud isikuga kostja

poole, siis hageja esitatud kahjuteate kirjalikult edastamata jätmine hageja sõidukit juhtinud isikule ei

ole rikkumine antud seaduse sätte tähenduses. Samuti ei tulene kostja tegevusest ka LKindlS § 38 lg-

te 5 ja 6 nõuete rikkumine. Esmaste dokumentide alusel oli vastutavaks kindlustusandjaks kostja ning

kostjal ei olnud kohustust edastada teadet Seesam Insurance AS-ile.

Kostja leidis, et hagejal tulnuks kaasata kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse mitte kolmanda

isiku, vaid kaaskostjana. Hageja, kes kasutas menetluses professionaalset õigusabi, oleks pidanud

nägema ette aegumise kohaldamise võimalust juba alates kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud

kaebusest ja sellega kaasnevaid menetluskulusid. Kostja ei vastuta hageja menetlusliku vea eest ega

pea hüvitama kulusid, mis tekkisid hagejal sellest, et ta ei kaasanud kostjat tsiviilasjas nr 2-11-46631

hagimenetlusse poolena.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

põhinõudena välja kahjuhüvitise 22 626 eurot ja 21 senti ja otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks

muutunud viivise põhinõude esemeks oleva kohustuse osa täitmisega viivitamise eest 1153 euro ja

55 sendi ulatuses ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 22. märtsist 2014

tasumata põhinõude osalt (16 868 eurot ja 79 senti) kuni põhinõude täitmiseni 16 868 euro ja 79 sendi

ulatuses. Muus osas jättis maakohus hageja viivisenõude rahuldamata. Menetluskuludest jättis

maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 14% hageja kanda ja 86% kostja kanda.

Kohus leidis, et kindlustusandja vastutus võiks põhineda VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud LKindlS § 38 lg-test 4˗6 tulenevaid kindlustusandja

kohustusi või mõnda neist ning kui on, siis kas need rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal

tekkinud kahjuga. Samuti vaidlevad pooled selle üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa

liiklusõnnetuse toimumises ning liikluskahju tekkimises. Sellest sõltub, kas ja millises ulatuses

olnuks Seesam Insurance AS kui liiklusõnnetuses osalenud mootorratta valdaja tsiviilvastutuse

kindlustusandja kohustatud hüvitama hagejale liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju tsiviilasjas nr 2-

11-46631 menetletud hagi alusel. Pooled on eri meelt ka selles, kuivõrd piirab tsiviilasjas nr 2-11-

46631 toimunud menetlus (mis lõppes Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13) kostja

vastuväidete ning tõendite ja taotluste esitamise õigust käesolevas tsiviilasjas.

Menetlus tsiviilasjas nr 2-11-46631 lõppes Riigikohtu otsusega, millega jäeti hageja nõue Seesam

Insurance AS-i vastu rahuldamata, kuna hageja nõue oli LKindlS § 42 lg 1 ja TsÜS § 150 lg 1 järgi

aegunud. Kohus tuvastas, et hageja sai kahjust ja kahju põhjustanud isikust (mootorratturist) teada

liiklusõnnetuse toimumise päeval, 3. juunil 2007 või õnnetusest teatamise päeval, 5. juunil 2007.

Hagi Seesam Insurance AS-i vastu esitas hageja 29. septembril 2011. Samuti on Riigikohtu lahendiga

tuvastatud, et Seesam Insurance AS-i ei ole hageja kahju hüvitamise nõudest enne 9. märtsi 2011

teavitatud. Nende asjaolude osas on tsiviilasjas nr 2-11-46631 tehtud otsus TsMS § 457 lg-st 1

tulenevalt kostjale kohustuslik ning nende üle ei saa käesolevas menetluses enam vaielda. Kostja saab

käesolevas menetluses vaielda selle üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa liikluskahju tekkimises

ning kas esinesid alused Seesam Insurance AS-i makstava kindlustushüvitise vähendamiseks.

Kohus märkis, et liiklusõnnetuse mõlemad osapooled on teatanud LKindlS § 38 lg 1 kohaselt kostjale

liiklusõnnetusest. Kohtu käesolevas menetluses tuvastatu põhjal ei ole kostja teatanud kahjujuhtumist

vastavalt LKindlS § 38 lg 4 nõuetele Seesam Insurance AS-ile ega teavitanud hagejat LKindlS § 38

lg 6 kohaselt kirjalikult kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast.

Kostja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et ta oleks selliseid toiminguid teinud. Kohtu

hinnangul eksisteerib eelnimetatud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 rikkumise ning hagejal tekkinud kahju

vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes. Nende rikkumiste tõttu ei asunud Seesam Insurance AS

kahjujuhtumit ise menetlema ning hageja võimalik nõue Seesam Insurance AS-i vastu aegus. Kui

kostja oleks oma kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud Seesam Insurance AS-ini

LKindlS § 42 lg-st 1 tuleneva aegumistähtaja jooksul. Kohus leidis, et samuti on kostja jätnud

kohaselt täitmata LKindlS § 38 lg-st 5 tulenenud kohustused, kuid poolte esitatu põhjal ei ole kohus

veendunud, et need rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal väidetavalt tekkinud kahjuga.

Kostja võimaliku rikkumise põhjusliku seose hindamiseks hagejal tekkinud kahjuga tuvastas kohus,

kas üldse ja millises ulatuses olnuks Seesam Insurance AS kohustatud hagejale kahju hüvitama.

Kohus leidis, et vaidlustamata asjaolude põhjal tuleb järeldada, et hageja liikluskahju tekkimise üheks

põhjuseks oli mootorratta kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Samas osales

liiklusõnnetuses ka hageja sõiduk kui suurema ohu allikas. Teisiti öeldes on kaks suurema ohu allikat

tekitanud kokkupõrkes teineteisele vastastikku kahju. Mootorratta juhi A. Tammemäe kui

mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1˗5) ei ole käesolevas

asjas kohtu hinnangul esile toodud. Seega tekkis hagejal VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue

mootorratta valdaja ja Seesam Insurance AS-i vastu. Kostja pole menetluses ka vastupidist väitnud.

Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal järeldada, et hageja sõidukit

juhtinud S. Duelli osa kahju tekkimisel oleks oluliselt suurem kui mootorratta juhi oma, samuti ei ole

tuvastatavad sõidukitest lähtunud riskide olulised erinevused. Seega peaks kumbki sõidukivaldaja

praegusel juhul teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Järelikult ei oleks saanud ka Seesam

Insurance AS hagejale makstavat liikluskahju hüvitist vähendada.

Kohus leidis, et hageja sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem mootorrattast ning hageja

sõiduk kokkupõrke toimumise hetkel seisis või liikus väga väikese kiirusega (maksimaalselt

10 km/h). Mootorratta liikumiskiirus enne kokkupõrget ei ole samas tuvastatav. Kummagi sõiduki

tehnilise korrasoleku kohta tõendid puuduvad.

Kohtu hinnangul annavad asja materjalid alust arvata, et kokkupõrge toimus mootorratta

suunavööndis, st et hageja sõiduk oli juba alustanud manöövrit. Eeltoodut arvestades rikkus hageja

sõidukit juhtinud S. Duell toona kehtinud LE § 156 nõudeid, mille järgi pidi rööbasteta sõiduki juht

vasakule või tagasi pöörates andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on

temast möödasõidul. Sõidukijuhi sooritatav pööre vasakule on objektiivselt potentsiaalselt ohtlik

manööver ning vallandas ka praegusel juhul edasise sündmuste ahela. Samas ei võimalda

olemasolevad tõendid järeldada, et S. Duelli alustatud manööver oli toimunud avarii ainsaks

põhjuseks. Tõenditest nähtuvad andmed ei ole piisavad, järeldamaks, et mootorratturil ei olnud

S. Duelli alustatud manöövri tõttu enam mõistlikult võimalik õnnetust vältida. A. Tammemäel puudus

õnnetuse toimumise ajal vajalik mootorratta juhtimisõigus. Tõendite põhjal ei saa välistada, et

vajaliku kogemuse ja juhtimisõigusega mootorrattajuht oleks suutnud õigeid sõiduvõtteid rakendades

liiklusõnnetuse toimumist vältida.

Eeltoodut arvestades tulnuks hageja tsiviilasjas nr 2-11-46631 esitatud hagi (nõude aegumist

arvestamata) tõenäoliselt rahuldada ning Seesam Insurance AS-il tulnuks liikluskahju hagejale täies

ulatuses hüvitada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõiduki hävimisest tuleneva varakahju suurus

on 16 868 eurot ja 79 senti. Kostja on kinnitanud seda 27. novembril 2013 toimunud eelistungil (vt I

kd, tl 201). Ülaltoodu põhjal leidis kohus, et kui nõue ei olnuks aegunud, oleks hageja eelduslikult

pidanud saama Seesam Insurance AS-ilt sellises ulatuses kahjuhüvitise.

Kohus märkis, et on tõendatud, et hageja kandis tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlemise tõttu

5757 eurot ja 42 senti kulusid. Kohtu hinnangul esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) hageja

kantud menetluskulude ja kostja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise vahel. Kui kostja oleks

oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks tsiviilasjas nr 2-11-46631 hageja nõue eeldatavasti täies

ulatuses rahuldatud ning menetluskulud oleks jäänud Seesam Insurance AS-i kanda.

Kostja rikutud LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevate kohustuste eesmärk on muu hulgas

kindlustusvõtja kaitsmine sellise kahju eest, mille hüvitamist hageja praegusel juhul nõuab. Samuti

leidis kohus, et kostja on hagejale põhjustatud kahju tekkimises süüdi, leides, et kostja on käitunud

LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 eiramisel vähemalt hooletult. VÕS § 104 lg-le 3 viidates leidis kohus, et

mõistlik isik kostja olukorras oleks pidanud teatama kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 nõuete järgi

Seesam Insurance AS-ile ning teavitama hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kirjalikult kahju

hüvitamise nõude esitamise kohustusest ja nõude aegumistähtajast.

Kohtu hinnangul ei esine aluseid kostjalt nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks, sh VÕS § 139 lg 1

alusel. Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 139 lg 1 kohase asjaoluna arvestada kostja leitut, et hageja

võinuks kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse kaasata kaaskostjana, mis oleks kahju

vähendanud või ära hoidnud.

Kohus leidis, et hageja esitatud viivisenõue n-ö sõidukikahju summalt (16 868 eurot ja 79 senti)

alates 4. juunist 2010 kuni vastava kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras on põhjendatud üksnes osaliselt. Kuna viivist nõutakse kahju hüvitamisega viivitamise eest,

tuleb arvestada ka VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut, mille esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, sh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja

oleks teatanud kostjale oma nõudest enne käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagi esitamist. Seetõttu

saab viivist praegusel juhul arvestada alates hagi esitamisest 28. mail 2013. Kokku on otsuse

tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 1153 eurot ja 55 senti, mille kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja. Samuti rahuldas kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise

väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

22. märtsist 2014 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja esitas 28. aprillil 2014 Harju Maakohtu 21. märtsi 2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palus ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Harju Maakohtu 21. märtsi 2014 otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna

maakohus oli kõigile kostja seisukohtadele vastanud ning ringkonnakohus nõustus esimese astme

kohtu otsusega täies ulatuses, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks

maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Kaebuses viidatud materiaalõiguse ekslikku kohaldamist või tõendite ebaõiget hindamist

ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus

vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastanud õigesti ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on

olnud seadusekohane. Samuti on kohus kohaldanud õigesti materiaalõigust ja jaganud õigesti

tõendamiskoormise.

Ringkonnakohus märkis, et ta jagab maakohtu järeldust, mille kohaselt on kostja rikkunud LKindlS-

st tulenevaid kohustusi ning on seetõttu hageja ees vastutav. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

kostja rikkus LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustusi ja sel põhjusel ei jõudnud hageja nõue

ega teade kahjujuhtumi kohta Seesam Insurance AS-ini. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et

hagejal ei olnud kostja LKindlS § 38 lg-s 6 ette nähtud teavitamiskohustuse rikkumise tõttu infot

aegumistähtaja kulgemise kohta ning hageja oli seetõttu ekslikult arvamusel, et hüvitise saamiseks

vajalik teade ja nõue on käsitlemiseks esitatud ning sellega vajalikud eeldused

kahjukäsitlusmenetluse ja kahju hüvitamise otsustamise jaoks loodud. Kostja ei saanud välistada

seda, et hageja kahju peab tulevikus hüvitama Seesam Insurance AS. Pidades sellist võimalust

eelduslikult võimalikuks, pidi kostja täitma LKindlS § 38 lg-s 4 sätestatud kohustust ja edastama

hageja teate Seesam Insurance AS-ile.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus hageja nõude õigesti kvalifitseerinud kaitsenormi

õigusvastasest ja süülisest rikkumisest tuleneva nõudena VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 järgi.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustuste eesmärk on

hagejale tekkinud kahju ärahoidmine ning et hageja kuulub nimetatud sätte alusel kaitstavate isikute

ringi. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos, kuna juhul, kui apellant oleks vastustajat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt teavitanud nõude

aegumistähtaegadest ja nõude esitamise vajadusest Seesam Insurance AS-ile või edastanud vastustaja

nõude LKindlS § 38 lg 4 kohaselt Seesam Insurance AS-ile, ei oleks vastustaja nõue Arvo

Tammemäe ega Seesam Insurance AS-i vastu aegunud.

Maakohtu otsuse motiivide osas, mis käsitlevad liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku

määramist, möönis ringkonnakohus, et maakohtu otsuse seisukohad on mõnevõrra eksitavad.

Ringkonnakohus jagas hageja seisukohta, et nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb pidada silmas

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 pärast otsuse langetamist 26. märtsil 2013 tehtud

parandusmäärust, millega Riigikohus muutis otsuse punkti 33 sõnastust ning selgitas, et kolleegium

pidas punktis 33 öelduga silmas olukorda, kus juhtide osalust õnnetuse põhjustamisel ei õnnestu

kindlaks teha, ning tekstis olevad sõnad „enam-vähem võrdne" tuleb asendada sõnaga „teadmata".

Otsuse eksitavale sõnastusele vaatamata võib maakohtu otsuse põhjendustest järeldada, et kohus on

tõendeid hinnates sisuliselt tuvastanud võimatuse määratleda ühe või teise liiklusõnnetuses osalenud

juhi vastutuse täpset määra, ja seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsuse motiive muuta. Kuna

ringkonnakohus oli maakohtuga tõendite hindamisel selles suhtes ühte meelt, ei pidanud ta vajalikuks

maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise käsitlust selle küsimuse osas TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes korrata.

Kuivõrd maakohtu otsus jäi muutmata, ei olnud alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude

jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäid ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas 29. detsembril 2014 kassatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu

28. novembri 2014. a otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata, või

tühistada lisaks ringkonnakohtu otsusele ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud hageja nõude ebaõigesti kvalifitseerinud.

Kohtud käsitasid hageja nõuet lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena vaatamata asjaolule, et hageja

enda esile toodud asjaolude kohaselt oli hageja ja kostja vahel lepinguline suhe (hageja ja kostja olid

6. märtsil 2007 sõlminud liikluskindlustuse tavalepingu nr C289116300/1). Kohtud on asja

läbivaatamisel jätnud lepingu olemasolu tähelepanuta, mistõttu on hagi VÕS § 1044 lg 2 esimeses

lauses sätestatut eirates rahuldatud ebaõigesti VÕS § 1043 alusel. Kohtud ei ole TsMS § 436 lg 1 ja

§ 442 lg 8 nõudeid rikkudes tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid hageja nõuet lahendada

lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena.

Hagi tulnuks jätta rahuldamata ka põhjusel, et lepinguvälise kahju hüvitamise nõude tekkimise

eeldused puuduvad. Kostja ei ole LKindlS § 38 lg-test 4, 5 ja 6 tulenevaid kohustusi rikkunud.

Kohtud on neid sätteid ebaõigesti kohaldanud. Hageja esitas 5. juunil 2007 kostjale kahju hüvitamise

nõude, mitte liiklusõnnetuse teate. Kahju hüvitamise teate edastamise kohustust LKindlS § 38 lg 4

ette ei näe. Sarnaselt LKindlS § 38 lg-ga 4 ei reguleeri ka LKindlS § 38 lg 5 kindlustusandja tegevust

olukorras, kus kindlustusandjale on esitatud kahju hüvitamise nõue. Kostja ei rikkunud ka

LKindlS § 38 lg-s 6 sätestatud kohustust, sest kostja ei käsitanud hagejat kannatanuna.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et Seesam Insurance AS oleks olnud kohustatud hagejale kahju täies

ulatuses hüvitama, kui hagi ei oleks olnud aegunud. Kuna kohtud tuvastasid, et kahju tekkis vähemalt

osaliselt Sergei Duellist tuleneva asjaolu tõttu, tulnuks kohtutel VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist

vähendada. Kostja arvates põhjustas avarii ainuüksi S. Duelli raske eksimus, mistõttu tulnuks

alandada hüvitis miinimumini või selle maksmine üldse välistada.

Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud põhjuslikku seost kostja LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 rikkumise

ning hagejal tekkinud kahju vahel.

Maakohus rahuldas ebaõigesti hageja nõude täilikult ka hageja tsiviilasjas nr 2-11-46631 kantud ja

hagejalt välja mõistetud menetluskulude osas. Seda kahju ei ole kostja hagejale tekitanud. Kohtud

jätsid ebaõigesti kohaldamata VÕS § 1045 lg 3. LKindlS § 38 lg 4 ja lg 6 eesmärgiks ei saa isegi

teoreetiliselt olla hageja kaitsmine sellise kahju eest, mis seisneb hageja aegunud nõude menetlemise

tõttu tekkinud menetluskuludes. Kostjalt ei saa nõuda hageja võetud põhjendamatu menetlusliku riski

tõttu tekkinud täiendavate kulude hüvitamist. Kostja väidetava teo ning menetluskulude tekkimise

vahel puudub põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses.

7. Hageja vaidleb oma 14. aprillil 2015 esitatud vastuses kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata. Hageja leiab, et kohtud on põhjendatult lahendanud vaidluse lepinguvälise

kahju tekitamise regulatsioonile tuginedes. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, mille kohaselt ei ole

kostja LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja arvates oli tal õigus saada

Seesam Insurance AS-ilt liikluskahju eest hüvitist. Kostja teo ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik

seos. Hageja kahjuks on ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses kantud menetluskulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

9. Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud on hageja nõude kostja vastu vääralt kvalifitseerinud.

Riigikohus on varem leidnud, et hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude

kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte

väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja nõudeid

saab kvalifitseerida mitme õigusliku aluse järgi, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib

tugineda oma nõudes mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta

esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude

õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda

hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-14, p 12; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18).

Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 8 lg 1 teisest lausest tulenes, et liikluskindlustuse lepingu

tingimused tulenevad liikluskindlustuse seadusest. Kolleegium nõustub kostjaga, et liikluskindlustuse

lepingu tingimusteks on ka LKindlS § 38 lg-d 4 ja 6, milles sätestatud kohustuste rikkumist heidab

hageja kostjale ette.

Seega oleksid kohtud pidanud esmajärjekorras hindama kostja võimalikku vastutust lepinguõiguse

alusel, sest VÕS § 1044 lg 2 esimese lause kohaselt ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva

kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Sama lõike teise lause kohaselt ei kehti see piirang juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk

oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Niisiis oleks kohtud võinud asuda

kontrollima deliktiõigusliku vastutuse eeldusi juhul, kui enne on kindlaks tehtud, et VÕS § 1044 lg-

st 2 tulenevad deliktiõiguse kohaldamise piirangud seda ei takista.

10. LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustuste rikkumise tuvastamine on ka kostja

lepinguõigusliku vastutuse eelduseks. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldusi

on Riigikohus selgitanud lähemalt nt 8. jaanuari 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-

d 15˗19.

11. Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 rikkumise tema poolt ning

leidnud, et isegi kui ta oleks neid kohustusi rikkunud, poleks need rikkumised põhjuslikus seoses

hagejal tekkinud kahjuga.

Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 4 sätestas, et liiklusõnnetuse teate saanud

kindlustusandja peab edastama vastuvõetud teate liiklusõnnetuse pooltele, kahju tekitanud isiku

kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile. Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenes, et

kindlustusandja peab kannatanut esimesel võimalusel kirjalikult teavitama kirjaliku nõude esitamise

kohustusest ning LKindlS § 42 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest.

TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend

esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega

uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kolleegiumi

arvates ei saa kassatsioonkaebuse väidete alusel asuda seisukohale, et kohtud oleksid kostja

LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustuste rikkumise tuvastamisel, samuti põhjusliku seose

tuvastamisel kohaldanud vääralt materiaalõigust või rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja

5. juunil 2007 kostjale esitatud dokumendis sisaldus nii liiklusõnnetuse teade kui ka kahju hüvitamise

nõue. Juhul, kui kostja ei oleks oma kohustusi rikkunud, pidanuks Seesam Insurance AS liikluskahju

käsitlema ja tegema otsuse kahju hüvitamise kohta.

12. Kostja heidab kohtutele ette ka seda, et kuna kohtud tuvastasid, et kahju tekkis vähemalt osaliselt

Sergei Duellist tuleneva asjaolu tõttu, tulnuks kohtutel hagejale väljamõistetavat kahjuhüvitist

VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus iseenesest õigesti püüdnud hageja nõude ulatust teha kindlaks

sellel teel, et on analüüsinud, millises ulatuses tulnuks hageja nõue Seesam Insurance AS-i vastu

tsiviilasjas nr 2-11-46631 rahuldada juhul, kui hagi ei oleks olnud aegunud.

Liiklusõnnetuse osaliste vastutuse ulatuse määramisel on maakohus tuginenud ekslikult Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 (p 33), arvestamata 26. märtsil

2013 tehtud parandusmäärusega.

Ringkonnakohus on vastava parandusmäärusega küll arvestanud, kuid leidnud samas, et maakohus

pidas kostjalt väljamõistetava hüvitise vähendamata jätmisel VÕS § 139 alusel silmas olukorda, kus

juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Sellise järeldusega ei saa kolleegium nõustuda.

Maakohtu otsuse p-de 25 ja 28 alusel võib pigem järeldada, et maakohtu hinnangul oli tegemist

olukorraga, kus juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne ja ei esinenud

sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Nii on maakohus otsuse p-s 25 leidnud, et kohus ei saa

järeldada, et hageja sõidukit juhtinud S. Duelli osa kahju tekkimisel oleks oluliselt suurem kui

mootorratta juhi oma, samuti ei ole tuvastatavad sõidukitest lähtunud riskide olulised erinevused.

Otsuse p-s 28 on maakohus aga märkinud, et olemasolevad tõendid ei võimalda järeldada, et

S. Duelli alustatud manööver oli toimunud avarii ainsaks põhjuseks.

13. Kolleegium leiab, et kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse

toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus

õnnetuse põhjustamises on teadmata. Ka juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei õnnestu

üksikasjalikult välja selgitada, on ilmne, et õnnetus ei saanud juhtuda selliselt, et kummalgi poolel ei

olnud osa selles kahju tekkimises. Selleks, et lugeda õnnetuses osalenud juhtide osalus õnnetuse

põhjustamises enam-vähem võrdseks, ei tule tuvastada kummagi poole vastutuse täpset määra. Seega

leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et praegusel juhul on juhtide osalus õnnetuse põhjustamises

teadmata, mistõttu ei tule kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

Juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Liiklusseaduse (LS)

§ 169 reguleerib juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral. LS § 169 lg 4 sätestab tingimused, millal ei

ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. LS § 169 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb lahkarvamuse

korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline

kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, liiklusõnnetusest kohe teatada politseile

ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.

Kolleegium on seisukohal, et liiklusõnnetuse osalised ei saa tugineda sellele, et juhtide osalus

õnnetuse põhjustamises on teadmata näiteks juhul, kui LS § 169 nõudeid on rikutud. Kolleegium

peab silmas eelkõige juhtumit, kus liiklusõnnetuse pooled ei ole vastutuse jagunemise osas ühel

meelel, kuid sellest hoolimata õnnetusest politseile ei teata.

14. Kostja on kassatsioonkaebuses heitnud kohtutele ette veel seda, et kostjalt mõisteti ebaõigesti

kahjuhüvitisena hageja kasuks välja ka hageja tsiviilasjas nr 2-11-46631 kantud ja hagejalt välja

mõistetud menetluskulud. Kolleegium nõustub kostjaga.

VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud

selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta

nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud

juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus sellega, et kostja LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud

kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses sellega, et hageja pidi kandma tsiviilasjas nr 2-11-46631

menetluskulusid. Ringkonnakohus on ka leidnud, et nende LKindlS-i sätete eesmärgiks oli just sellise

kahju ärahoidmine, nagu hagejal tekkis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang

siiski ka sellele, kas üldjoontes perspektiivitu vaidluse pidamisest tekkinud menetluskulud kui hageja

kahju oli kostjale kohustuse rikkumise ajal ettenähtav.

Kui ringkonnakohus peab kahju ettenähtavaks, tuleb kohtul lisaks arvestada ka VÕS § 139 lg-ga 1,

mille kohaselt vähendatakse olukorras, kus kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kolleegiumi arvates võtab isik, kes esitab hagi teise

isiku vastu olukorras, kus viimane saab tugineda hagi aegumisele, märkimisväärse menetlusliku riski.

Seetõttu on niisugusel isikul üldjuhul osa ka selles, et talle vastava menetlusega kulud tekkisid.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

16. Tasutud kautsjon 237 eurot 80 senti tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Kautsjon tagastatakse kassatsioonkaebuses

esitatud taotluse alusel BTA Insurance Company SE Eesti filiaali arvelduskontole

nr 10220084773013.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull