3-2-1-63-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-63-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Forbrist hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis), Borgino Consulting Ltd., Cranbrook Holding

OÜ, TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis), Osaühingu

Lamaran Grupp, Gatsby OÜ ja osaühingu Bulean vastu

nõude, täiendava nõude, nende rahuldamisjärgu ja

pandiõiguse tunnustamiseks Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-39570

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Forbrist kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

1595 eurot

Hageja Osaühing Forbrist (registrikood 10891129), esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Kostja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) (registrikood

10540683), seaduslik esindaja pankrotihaldur Ly Müürsoo,

esindaja vandeadvokaat Martin Tälli

Kostja Borgino Consulting Ltd. (registrikood 421715), esindaja

vandeadvokaat Maksim Greinoman

Kostja Cranbrook Holding OÜ (registrikood 11222873), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Kostja TKE Kinnisomandi Osaühing (pankrotis) (registrikood

10706422), esindaja vandeadvokaat Siim Roode

Kostja Osaühing Lamaran Grupp (registrikood 11010740)

Kostja osaühing Bulean (registrikood 11011068)

Kostja Gatsby OÜ (registrikood 10100978), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-39570.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Forbrist kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Forbrist (hageja) esitas 25. septembril 2007 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi

TKE GRUPP (pankrotis) (kostja I), Borgino Consulting Ltd. (kostja II), Cranbrook Holding OÜ

(kostja III), TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis) (kostja IV), Osaühingu Lamaran Grupp

(kostja V), osaühingu Bulean (VI) ja Gatsby OÜ (kostja VII) vastu, milles palus tunnustada oma

42 462 241 krooni 31 sendi suurust nõuet (sellest 30 000 000 krooni esimeses rahuldamisjärgus ja

12 462 241 krooni 31 senti teises rahuldamisjärgus) Aktsiaseltsi TKE GRUPP pankrotimenetluses,

ning nõuet tagavat kommertspanti suurusega 30 000 000 krooni. 2. novembril 2007 esitas hageja

samade kostjate vastu hagi, milles palus tunnustada oma täiendavat 20 000 000 krooni

(1 278 232 euro 90 sendi) suurust nõuet ja seda tagavat kommertspanti suurusega 30 000 000 krooni

(1 917 349 eurot 40 senti) Aktsiaseltsi TKE GRUPP pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-07-46213).

Kohus liitis hagid ühte menetlusse.

Harju Maakohus jättis 21. oktoobri 2011. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 28. septembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse hageja 20 000 000 krooni suuruse nõude

(täiendava nõude) ja kommertspandiõiguse tunnustamata jätmise osas ning saatis asja tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kohus hageja täiendava

nõude puhul täitnud nõuetekohaselt eelmenetluse ülesandeid ajavahemikku 22. maist 2003 kuni

20. juunini 2005 hõlmavat nõude osa menetledes. Maakohtul tuleb tuvastada, millised õiguslikud

suhted olid hageja ja kostja I vahel seoses seadmete kasutamisega. Kui poolte vahel oli vara

kasutamise kokkulepe, tuli tuvastada selle tingimused, ning kui kokkulepe puudus, tuli arvestada

võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 kõrval ka §-ga 27. Maakohtu otsus jõustus osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata 42 462 241 krooni 31 sendi suuruse nõude tunnustamiseks, kui Riigikohus

jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Hagiavalduse kohaselt pidas pankrotivõlgnik kinni ja kasutas oma majandustegevuses ära hageja

omandis olnud tööstusseadmete (seadmed) tarbimisväärtuse. Hageja omandas 22. mail 2003 sõlmitud

müügilepinguga Ühisliisingu AS-ilt tööstusseadmed hinnaga 15 796 598 krooni 12 senti. Seadmete

omandiõigus, kaudne valdus ja väljanõudeõigus läksid hagejale üle samal päeval. Seadmed asusid

müügilepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku valduses. Hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid mitmeid

erinevaid kokkuleppeid, sh nii seadmete rendile andmise kui ka müügi kohta ning seadsid hageja

varaliste nõuete tagamiseks 30 000 000 krooni suuruse kommertspandi. Kokkulepete kohaselt pidi

kostja I tasuma kokkulepitud müügisumma hagejale osamaksetena kolme aasta jooksul. Pärast

pankrotivõlgniku esimest pankrotti andis hageja kompromissi raames nõusoleku selleks, et seadmed

jäävad pankrotivõlgniku valdusesse. Seadmete tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. 10. jaanuari

2006. a üürilepingu alusel andis pankrotivõlgnik tootmiskompleksi, sh hagejale kuulunud seadmed

üle Cranbrook OÜ-le. Pankrotivõlgniku teise pankroti väljakuulutamise ajal 4. aprillil 2007 olid

seadmed jätkuvalt pankrotivõlgniku valduses. 20. juunil 2008 müüs pankrotihaldur vaidlusalused

seadmed kolmandale isikule. Hageja nõue tuleneb pankrotivõlgniku ja Ühisliisingu AS-i vahel

sõlmitud liisingulepingutest. Kui kohus leiab, et tegemist on lepinguvälise alusetu rikastumise

nõudega, palus hageja kohtul määrata hüvitise suurus kohtu äranägemisel. Hageja nõue jäi kostjate

vastuväidete tõttu pankrotimenetluses tunnustamata.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nad leidsid, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks

nõude olemasolu, sh nõude tekkimine, selle sisu ja kehtivus. Hageja ja Ühisliisingu AS-i vahel

sõlmitud seadmete müügileping ei tõenda hageja nõuet pankrotivõlgniku vastu. Hageja

majandusaasta aruannetes vaidlusalune nõue ei kajastu. Hagejal ja pankrotivõlgnikul puudub

seadmete kasutamiseks lepinguline suhe. Tõendamata on asjaolu, et hageja väidetav nõue oleks

tagatud kommertspandiga. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet seadmete kasutamise tasu kohta.

Tõendamata on asjaolu, et pankrotivõlgnik andis üürile hagejale kuulunud seadmed, sai sellest tulu ja

on hagejale kuuluva vara ära kasutanud. Hageja nõue on aegunud. Oma käitumisega aastatel 2003–

2007 jättis hageja võlgnikule mulje, et ta ei nõua seadmete väidetava kasutamise eest tasu. Nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega. Alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei saa tagada

kommertspandiga. Kuivõrd pankrotivõlgnik ei saanud seadmete valdust endale ebaseaduslikult, ei saa

nõude aluseks olla alusetu rikastumise sätted.

3. Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud seadmete endine omanik ja pankrotivõlgnik sõlminud

vara tasulise kasutamise kokkulepet. Seega ei saanud hageja vara eest tasu saamise õigust omandada

õigusjärgluse korras ning vara tasuliseks kasutamiseks tuli sõlmida valdajaga eraldi kokkulepe.

Hageja ja pankrotivõlgnik olid sõlminud suulise kokkuleppe seadmete kasutamise kohta, kuna

kostja I ei eita kokkuleppe olemasolu ning sellele viitab ka poolte käitumine. Hageja ei nõudnud

pärast müügilepingu sõlmimist seadmete tagastamist ning seadmed jäid kostja I valdusesse. Kuivõrd

pooled teisiti ei väitnud, siis oli pooltel kokkulepe seadmete kasutamiseks alates müügilepingu

sõlmimisest, s.o 22. maist 2003.

Hageja ei ole tõendanud seadmete tasulise valduse saamise kokkulepet. Seega oli tegemist seadmete

tasuta kasutamise kokkuleppega VÕS § 389 mõttes. Hageja omandas küll seadmed, kuid ei ole neid

pankrotivõlgnikult välja nõudnud. Hagejal omanikuna oli õigus anda oma vara tasuta kasutamiseks.

Kuivõrd kokkuleppe järgi anti seadmed kasutamiseks tasuta, siis ei ole hagejal tasunõuet. Kuna

poolte vahel oli lepinguline suhe, siis ei ole alust kohaldada lepinguväliste kohustuste sätteid. Hageja

õigusi ei ole praegusel juhul rikutud, mistõttu ei kohaldu ka alusetu rikastumise sätted. Kuivõrd

hagejal puudub pankrotivõlgniku vastu nõue, tuleb rahuldamata jätta ka pandiõiguse tunnustamise

nõue.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostjate kanda.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse

norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Maakohus järgis asja uuesti läbi vaadates Tallinna

Ringkonnakohtu otsuses antud juhiseid ja tegi hagejale ettepaneku täpsustada hagiavaldust.

Hagiavalduse terviktekstis ei kõrvaldanud hageja oma nõude aluseks olevate asjaolude ebaselgust.

Hageja märkis üldsõnaliselt, et ta sõlmis pankrotivõlgnikuga erinevaid kokkuleppeid, samas aga ka

seda, et tema nõue tuleneb pankrotivõlgniku ja Ühisliisingu AS-i vahel sõlmitud liisingulepingutest.

Hagiavaldus ei sisalda konkreetseid asjaolusid selle kohta, millisel eelnimetatud lepingu tingimusel

hageja nõue põhineb ja kuidas see kujuneb. Hageja leiab, et poolte vahel oli kokkulepe vara tasulise

kasutamise kohta, kuid ei selgitanud, millist ja millistel tingimustel sõlmitud lepingut ta silmas peab.

Samuti ei osanud hageja istungil selgitada, millal ja milliste tingimustega müügilepingu ta

pankrotivõlgnikuga sõlmis ning kuidas kujuneb selle alusel nõude suurus. Kuigi VÕS § 28 lg 1

kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised, ei

ole kohtul võimalik olukorras, kus hagejal ei ole endal selge, millise lepinguga on tegemist, määrata

lepingu tingimusi ja hinda VÕS § 27 lg 2 ja § 28 lg 2 järgi. Samuti ei pidanud kohus määrama hageja

nõude suurust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-te 1 ja 2 alusel, nagu hageja

ekslikult leiab.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, nagu oleks kohtud võtnud hagejalt ära võimaluse tõendada

oma põhiväiteid tunnistaja ütlustega. Hagiavaldus ei sisalda asjaolusid, mida saaks hageja taotletud

tunnistaja ütlustega tõendada.

Maakohus leidis õigesti, et nõude puudumise tõttu ei saa tunnustada ka seda tagavat pandiõigust.

Pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtute järeldused vaidluses keskse tähendusega

asjaolude kohta vastuolulised. Maakohus leidis, et hageja ja pankrotivõlgnik olid sõlminud suulise

kokkuleppe seadmete kasutamise kohta alates müügilepingu sõlmimisest, kui leping nägi ette

seadmete kasutamist tasuta. Maakohus tõlgendas sealjuures vääralt VÕS § 27, 28 ja 29.

Ringkonnakohus märkis, et maakohtu järeldused on õiged. Tegelikult hindas ringkonnakohus

tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus leidis, et hageja kaebusest ei nähtu, millist ja

millistel tingimustel sõlmitud lepingut hageja silmas peab. Kohus ei ole õigusliku hinnangu andmisel

seotud poolte õiguslike väidetega. Seetõttu ei saa lepingu sõlmimise tuvastamist ega hagi rahuldamist

välistada asjaolu, et hageja ei esitanud lepingu iseloomu kohta õiguslikke väiteid.

Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, jättes hindamata hageja nõude

alternatiivsel alusel. Hageja tugines alternatiivselt alusetu rikastumise (kasutuseelise hüvitamise)

sätetele. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et poolte vahel ei olnud lepingulist suhet.

Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud hindama nõude alternatiivseid põhjendusi.

Kohtud jätsid ebaõigesti rahuldamata ka nõude lugeda pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4 alusel

kaitsmiseta tunnustatuks kommertspandiregistrisse kantud kommertspandiõigus. Maakohtu

põhjendustest ei selgu, milliste sätete alusel ei saa hageja pandiõigust tunnustatuks lugeda.

Pandiõiguse tunnustamine on iseseisev tuvastusnõue, mis ei ole sõltuvuses pandiga tagatud nõudest.

Ringkonnakohtu hinnang on ka vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus, et

pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust, ei anna alust pandiõiguse tuvastamise

nõude rahuldamata jätmiseks, vaid pigem hagi vastavas osas läbivaatamata jätmiseks. Kui kohus ei

jätnud nõuet läbi vaatamata, puudus alus jätta hageja õigus tunnustamata. Hagejale kuulus kostja I

pankroti väljakuulutamise aja seisuga pandiõigus ja see ei muutu ka juhul, kui menetluses peaks

selguma, et pandiga tagatud tunnustatud nõuet ei ole.

7. Kostjad I–IV ja VII paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja

kanda.

Kostja II viitab kassatsioonkaebusele esitatud vastuses muuhulgas menetluse jooksul esitatud

aegumise vastuväitele, mille kohta kohtud ei ole seni seisukohta võtnud, sest on hagi rahuldamata

jätnud teistel alustel.

8. Kostjad V ja VI ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Hageja leiab, et kohtute otsused on vastuolulised, sest nõustudes maakohtu põhjendustega,

järeldas ringkonnakohus samas, et hageja ja kostja I ei sõlminud üldse lepingut. Kolleegiumi arvates

on hageja ringkonnakohtu otsust ekslikult mõistnud. Ringkonnakohus leidis, et kohtul ei ole võimalik

olukorras, kus hagejal ei ole endal selge, millise lepinguga on tegemist, määrata lepingu tingimusi ja

hinda VÕS § 27 lg 2 ja § 28 lg 2 järgi. Seega lähtus ringkonnakohus maakohtu tuvastatud lepingu

olemasolust, kuid sarnaselt maakohtuga ei pidanud võimalikuks teha poolte esitatud asjaoludel

järeldust, et lepingu tingimuseks oli hageja õigus saada seadmete kasutamise eest tasu.

Maakohtuga nõustudes ei pidanud ringkonnakohus hindama ka hageja alternatiivseid väiteid alusetu

rikastumise sätete kohaldamise kohta (TsMS § 442 lg 8 lause 5). Seega ei esinenud ringkonnakohtu

otsuses hageja viidatud menetlusõiguse rikkumisi.

11. Põhjendamatu on siiski ringkonnakohtu etteheide, et hageja ei ole selgitanud, millise lepinguga on

praegusel juhul tegemist. Kohtu peamine ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile

õiguslik hinnang (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 20. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Poolte esitatud väidetele õigusliku hinnangu andmisel

ja õigussuhte kvalifitseerimisel peab kohus mh hindama, mis liiki lepingu VÕS-i tähenduses on

pooled antud asjaoludel sõlminud.

12. Kolleegiumi hinnangul on aga nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt jätnud kohaldamata

VÕS §-i 28. Seetõttu on kohtud jaotanud asjas valesti ka tõendamiskoormise. Ringkonnakohtu lahend

tuleb tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

VÕS § 27 lg 1 kohaselt, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste

määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on

leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata.

VÕS § 28 lg 1 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need

on tasulised. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise

viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest

asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste

kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik

hind.

Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kui hageja omandas kostja I valduses olevad seadmed,

siis ei leppinud pooled kokku seadmete kasutamise eest makstavas tasus. Kui asja lahendav kohus

leiab, et kokkulepe tasu kohta on lepingu oluline tingimus, tuleb kohtutel esiteks hinnata, kas leping

on sellisel kujul kehtiv, st kas võib eeldada, et leping oleks sõlmitud tasukokkuleppeta (VÕS § 27

lg 1). Ka VÕS § 28 lg 2 kohta on Riigikohus märkinud, et see kohaldub hinna määramisel üksnes

juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse

osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta (Riigikohtu

19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 24). Praegusel juhul on kohtud leidnud, et

poolte vahel oli kehtiv kasutusleping. Sellises olukorras tuleb kohtul esiteks hinnata, kas kasutustasu

või selle määramise viis tuleneb lepingu olemusest või muudest asjaoludest, kohaldades sealjuures

VÕS §-e 29 ja 25. Kui ka nii ei ole kohtul võimalik hinda määrata, tuleb lähtuda VÕS §-s 28

sätestatust. Sealjuures ei saa kohaldada VÕS § 27 lg-t 2, nagu hageja on ekslikult viidanud.

Analüüsides kasutuslepingu tingimusi, st lepingu tasulisust on kohtud põhjendamatult jätnud

kohaldamata VÕS § 28 lg 1. Kuigi ringkonnakohus on viidanud VÕS § 28 lg-s 1 nimetatud

majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute tasulisuse eeldusele, ei ole maa- ega

ringkonnakohus sätet sisuliselt analüüsinud. Maakohus märkis otsuses, et kostjad eitavad tasus kokku

leppimist ning hageja ei ole suutnud tunnistaja ütlustega tõendada sellist kokkulepet. Samas tuleb

VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks just poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe

olemasolule (st selles asjas kostjatel), tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). Seega on kohus tõendamiskoormise jaotamisel

rikkunud ka TsMS § 230 lg-t 1, mis võis mõjutada ka asja lahendust. Kohtu jaoks on VÕS § 28 lg 1

järgi lähtekohaks, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu alusel tuleb maksta saadud

teenuse eest tasu.

13. Asja uuel läbivaatamisel ei ole ringkonnakohus seotud maa- ega ringkonnakohtu eelnevates

lahendites tehtud järeldusega, et poolte vahel oli leping seadmete kasutamise kohta (vt TsMS § 693

lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohtul on õigus tõendeid ümber hinnata, seda kohtuotsuses põhjendades

(TsMS § 653). Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel esiteks uuesti hinnata, kas pooled leppisid

seadmete kasutamises kokku selliselt, et kostjale I pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta,

st leping on kehtiv ka tasu kokkuleppeta (vt VÕS § 27 lg 1), või on kostjad tõendanud tasuta

kasutuslepingu sõlmimise. Juhul kui tasuta kasutuslepingu sõlmimine ei leia tõendamist, tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kui suurt tasu tuli kostjal I hagejale seadmete kasutamise eest maksta.

Lisaks on kostja II esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, mille kohta tuleb kohtul samuti

seisukoht võtta juhul, kui kohus tuvastab, et hagejal on kostja vastu kehtiv nõue. Vajaduse korral

tuleb ringkonnakohtul anda pooltele oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks täiendav tähtaeg

(TsMS § 3401 lg 1 järgi).

14. Kui hageja nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28

lg 2 järgi, siis tuleb hagejal TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu

täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle

puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. Eelnimetatud asjaolusid tuleb kolleegiumi

arvates käsitada poolte esiletoodavate asjaoludena, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole

õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese

lause järgi poolte seisukohtadega seotud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

113-11, p 62; 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36; 19. septembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 23). Praegusel juhul ei ole kohtud materiaalõigust vääralt kohaldades

VÕS §-st 28 tulenevat tõendamiskoormise jaotust pooltele selgitanud.

15. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et kohus ei pea otsustama lepingulise tasu

suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi. Praegusel juhul nõuab hageja tasu

seadmete kasutamise eest ja vähemalt üldjuhul saab seadmete kasutuseeliste väärtust tõendada

(vt nt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19). Põhimõtteliselt ei

saa TsMS § 233 lg 2 kohaldamist küll välistada, aga sellisel juhul tuleb kohtul põhjendada, milles

seisnevad ebamõistlikud raskused nõude suuruse väljaselgitamisel.

16. Kolleegium märgib, et juhul, kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et

poolte vahel siiski puudus leping seadmete kasutamise kohta, tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 442 lg-

st 8 võtta seisukoht ka hageja alternatiivsete väidete kohta, st kas hageja nõue võiks olla põhjendatud

VÕS § 1037 alusel.

17. Hageja leiab kassatsioonkaebuses lisaks, et pandiõiguse tunnustamise nõue oli eraldiseisev nõue,

mis tuleb rahuldada, sõltumata sellest, kas seadmete kasutamisest tulenev nõue on tuvastatud või

mitte. Kolleegium hageja väitega ei nõustu.

PankrS § 100 lg 1 teise lause kohaselt kaitstakse koos nõudega ka nõuet tagavaid pandiõigusi.

PankrS § 103 lg 4 vaid täpsustab, et kaitsmiseta loetakse tunnustatuks pandiõigus, mis on vastavasse

registrisse kantud või jõustunud lahendiga tunnustatud. Seetõttu on kohtud põhjendatult leidnud, et

pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust. Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole

iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama TsMS § 442 lg 5 järgi, kui

kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. Seega juhul, kui kohus ülaltoodut arvestades leiab siiski, et

hagejal puudub kostja I vastu nõue, puudub alus tunnustada ka kommertspandiõigust. Kui kohus

jõuab aga järeldusele, et hagejal on kostja I vastu nõue, siis tuleb kohtul anda hinnang ka pandiõiguse

tunnustamise nõudele.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Ants Kull