3-2-1-58-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-58-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Tolmet Eesti OÜ hagi Aspen Grupp OÜ vastu 48 280 euro

35 sendi ja viivise saamiseks ning Aspen Grupp OÜ

vastuhagi Tolmet Eesti OÜ vastu 560 678 euro 40 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-37999

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aspen Grupp OÜ kassatsioonkaebus

Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 649 120 eurot 85 senti

Vastukassatsioonkaebuse hind 85 701 eurot 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tolmet Eesti OÜ (registrikood 11105162), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Kostja Aspen Grupp (registrikood 11104843), esindajad

vandeadvokaat Margus Lentsius ja vandeadvokaat Geidi Sile

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37999

leppetrahvinõude ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada osaliselt Aspen Grupp OÜ kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Aspen Grupp OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

4. Rahuldada osaliselt Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebus.

5. Tagastada Tolmet Eesti OÜ vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon OÜ-le

Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tolmet Eesti OÜ (hageja) esitas 16. augustil 2013 Aspen Grupp OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt välja põhivõla 48 280 eurot 35 senti, kuni 14. augustini 2013 sissenõutavaks

muutunud viivise 85 701 eurot 73 senti ja alates 15. augustist 2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni

viivise 0,1% põhinõudest (s.o 1201 eurot 34 senti) päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2013 lepingu nr 1/2013, mille järgi kohustus kostja

andma hagejale üle musta ja värvilist vanametalli ning hageja kohustus vanametalli eest tasuma.

Lepingu p 5.2 järgi maksis hageja lepingu sõlmimise järel 400 000 euro suuruse ettemakse, millega

tuli tasaarvestada tarnitud vanametalli eest esitatud arvete alusel tasumisele kuuluvad summad.

Lepingu p 4.2 järgi pidi kostja tarnima hagejale 1. juuniks 2013 80% kokkulepitud kogusest

(s.o 6300 t vanametalli), kuid ei teinud seda, mistõttu juhtis hageja 24. mail 2013 kostjale saadetud e-

kirjas tähelepanu kostja rikkumisele ja andis kostjale 6. juunini 2013 täiendava tähtaja kohustuse

täitmiseks. Samas e-kirjas märkis hageja, et kui kostja ei täida lepingut täiendava tähtaja jooksul,

soovib ta lepingust taganeda. 6. juuniks 2013 oli kostja tarninud üksnes 1944 t 132 kg ning 9. juuliks

2013 lisaks 575 kg 59 g. Seega tarnis kostja hagejale selleks ajaks 3780 t 278 kg vähem vanametalli.

Kuna lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui kostja hilineb vanametalli

tarnimisega üle 30 kalendripäeva, edastas hageja 10. juulil 2013 kostjale avalduse, millega taganes

alates 11. juulist 2013 lepingust. 10. juuli 2013. a seisuga oli hageja ettemakse jääk 118 765 eurot

60 senti ning kostjale arvete alusel tasumata kokku 70 485 eurot 25 senti. Hageja tasaarvestas kostja

nõude ettemakse jäägiga, mille tulemusel jäi kostja kohustuseks tagastada hagejale ettemakse

48 280 eurot 35 senti. Hageja palus nimetatud summa tasuda hiljemalt 15. juuliks 2013.

Kostja teatas hagejale 17. juuli 2013. a kirjas, et ei tunnista kostja nõuet ega lepingust taganemise

avaldust, sest hageja ise põhjustas viivituse, kuna ei suutnud tagada kauba äravedu. Seetõttu ei ole

kostja hagejale nõutud summat tasunud.

Viivitus vanametalli üleandmisel ei olnud tingitud hagejast. Lepingu p 4.3 järgi tarniti kaup hageja

veokil ja kauba pealelaadimise korraldas kostja. Lepingu p 4.1 järgi tarniti kaup tarnetingimusel

EXW (Aidu karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa), kooskõlas tarneklausliga Incoterms 2010.

Seega pidi hageja tagama, et laadimiskohas oleks kokkulepitud metallikoguse äraveoks sõidukid

olemas. Seda hageja ka tegi. Lepingu p 4.5 järgi kohustus kostja kooskõlastama hagejaga kauba

nädalase koguse ja veokite etteandmise kauba pealelaadimiseks. Seega oli kostja kohustuseks hagejat

jooksvalt teavitada, kui palju ja millistel päevadel on autosid vaja. Kostja ei täitnud seda kohustust

ega esitanud nädalasi ärasaatmismahtusid. Pooled vahetasid informatsiooni jooksvalt telefoni ja

elektronposti teel.

Lepingu esemeks oli Aidu karjääri tootmishoonete ja seadmete demonteerimise tulemusena saadav

vanametall. Lepingu sõlmimise ja selle täitmise käigus asus kostja vanametalli demonteerima ja seda

sai ära viia üksnes siis, kui see oli demonteeritud ja paigutatud metallikonteineritesse, mille hageja

tellitud sõidukid ära vedasid. Seega sõltus vanametalli äravedu eelkõige kostja töötajate

demonteerimiskiirusest. Lisaks oli hagejal õigus keelduda osa vanametalli vastuvõtmisest, sest selle

tarnelimiit oli lepingu järgi täitunud.

Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus nõuda viivist 0,1% võlgnetavast summast iga tarnimisega

viivitatud päeva eest kuni võla kustutamiseni. Kuna hageja andis kostjale täitmiseks täiendava

tähtaja, muutus kohustus sissenõutavaks 7. juunil 2013 ning alates sellest päevast kuni hagi

esitamiseni tuleb kostjal maksta hagejale viivist 85 701 eurot 73 senti. Hageja lähtus viivist arvutades

tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast, mis on 1 201 342 eurot 27 senti. Menetluse kestel märkis

hageja, et esitatud viivisenõue on olemuselt leppetrahv ja sellest tulenevalt soovis ta kostjalt välja

mõista leppetrahvi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Õige on see, et 1. juuniks 2013 ei olnud kokkulepitud koguses vanametalli hagejale üle antud, kuid

viivitus oli tingitud hagejast. Lepingu p 4.1 järgi oli vanametalli tarnetingimuseks EXW (Aidu

karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa), mille kohaselt on müüja täitnud oma kohustuse, kui on

teinud vanametalli ostjale Aidu karjääris kättesaadavaks. Kostja kohustuseks oli tagada, et karjääris

oleks piisavalt vanametalli, mida hageja autodele laadida. Lepingu p-dest 4.3 ja 4.5 tulenes üheselt, et

hageja kohustuseks oli korraldada kauba äravedu, sh pidi hageja andma kostjale ette piisavalt autosid.

Kogu lepingu kehtivuse ajal oli kostjal üleandmiseks valmis piisavalt vanametalli, kuid hageja ei

andnud kokkulepitud koguses vanametalli äraveoks kostjale piisavalt autosid ette. Hageja saatis

autosid omas tempos ning sageli sai kostja alles autojuhtidelt teada, mitu sõitu nad objektile päeva

jooksul teha plaanivad. Hageja keeldus korduvalt vanametalli vastu võtmast ning rohkem kui kümnel

tööpäeval ei vedanud üldse vanametalli ära. Kostja ei pakkunud hagejale vanametalli, mis ei olnud

lepingu ese. Pooled leppisid kokku vanametalli hinna, kuid vanametalli kogus oli ligikaudne, sest

tegemist oli objektipõhise kokkuleppega. Hageja vedas üksnes neljal päeval vanametalli sellises

koguses (100 t päevas), mis taganuks lepingu tähtaegse täitmise. Arvestades hageja äraveo tempot oli

juba tarnete alguses selge, et hageja ei jõua kogu vanametalli kokkulepitud ajaks ära vedada. Seega

sõltus vanametalli äraveo tempo ja kogus hagejast ning kostja ei ole lepingut rikkunud. Hageja

aktsepteeris aeglasemat tarnekiirust ja avaldas rahulolematust alles 25. mail 2013. Seega ei olnud

tähtaja pikenemine talle üllatus.

Hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Müügilepingust taganemist ei õigusta müügilepingu

eseme üleandmisega viivitamine olukorras, kus hageja ise oli vastuvõtuviivituses ja algusest peale

teadlik, et vanametalli väljavedu ei toimu kokkulepitud mahus. Arvestades pooltevahelist praktikat, ei

tuginenud hageja mõistliku aja jooksul vanametalli üleandmisega viivitamisele kui

lepingurikkumisele, mistõttu ei ole ta mõistliku aja jooksul lepingust taganenud. Lepingust taganedes

kuritarvitas hageja oma õigusi, mistõttu on taganemine vastuolus hea usu põhimõttega ja ka seetõttu

kehtetu.

Kuna hagejal ei olnud alust lepingust taganeda, andis kostja hagejale täiendava tähtaja vanametalli

vastuvõtu taastamiseks hiljemalt 22. juulil 2013. Kuna hageja ei asunud vanametalli ära vedama,

rikkus hageja oluliselt lepingut ja kostja taganes lepingust 24. juulil 2013. Seega lõppes leping kostja,

mitte hageja taganemisavaldusega.

Hageja ei saa nõuda kostjalt viivist, sest lepingu järgi oli viivis nähtud ette üksnes rahalise

kohustusega viivitamise puhul. Õige ei ole lähtuda tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast

(1 201 342 eurot 27 senti), vaid lähtuda tuleb hageja põhinõude suurusest (48 280 eurot 35 senti). Kui

kohus leiab, et hagejal on kostja vastu viivisenõue, tuleb viivist vähendada nullini. Hageja ei saa

nõuda enam leppetrahvi, sest see oleks hagi muutmine, millega aga kostja ei nõustu.

Hageja ei saa nõuda samal ajal lepingu täitmist ja kasutada lepingust taganemist kui

õiguskaitsevahendit. Kuna lepingust taganemine lõpetab võlasuhte, ei saa lepingu täitmist enam

nõuda. Kostjal on õigus keelduda ettemakse tagastamisest, sest tal on kahju hüvitamise nõue hageja

vastu (VÕS § 110).

3. Kostja esitas 6. detsembril 2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks

välja põhivõla 560 678 eurot 40 senti, põhivõlalt alates vastuhagi hagejale kättetoimetamisest kuni

kohtuotsuse tegemise päevani seaduses sätestatud määras viivise kindla summana ja alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise.

Hageja keeldus alusetult lepingu esemeks olnud vanametalli vastu võtmast, mistõttu pidi kostja

lepingust taganema ja võõrandama vanametalli kolmandatele isikutele. Kuna selleks ajaks oli

vanametalli hind langenud, tekkis kostjal hageja lepingurikkumise tõttu kahju.

Hageja rikkus lepingut, sest asus seda täitma alles 27. märtsil 2013 pärast kostja korduvaid

meeldetuletusi. Ebatäpne on hageja väide, et lepingu täitmisega alustati hiljem, sest kostja ei saanud

alustada ehitise lammutustöid enne 27. märtsi 2013. Enne ehitise lammutamist veeti hoonetest välja

vanametallist tehnoloogilist sisseseadet. Lepingu esemeks ei olnud üksnes hoonete lammutamisel

saadav vanametall, vaid ka hoonetes sisalduvate seadmete demonteerimisel saadav vanametall. Seega

ei takistanud lammutusloa puudumine lepingu täitmist.

Vanametalli äraveo tempo oli äärmiselt aeglane (keskmiselt 45 t päevas), kuna hageja ei andnud ette

piisavalt autosid, mitte seetõttu, et kostja ei oleks suutnud vanametalli piisavalt demonteerida. Kostjal

ei olnud mõistlik demonteerida rohkem, kui hageja suutis vastu võtta, sest vanametalli ootele

jätmisega oleks kaasnenud varguse risk ja valvekulud. Kuna hageja jättis vanametalli kokkulepitud

koguses tähtaegselt ära vedamata, rikkus hageja kauba vastuvõtmise kohustust ja tekitas sellega

kostjale kahju. Lähtudes vanametalli lepingujärgsest hinnangulisest kogusest ja vanametalli

turuhinnast ajal, mil kostja taganes lepingust, on hageja tekitanud kostjale kahju 560 678 eurot

40 senti. Kuna hageja ei ole kostjale kahju hüvitanud, tuleb hagejalt välja mõista ka viivis.

Kuna hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, lõppes poolte leping kostja taganemisavaldusega

24. juulil 2013 ja alles sel päeval tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale ettemakse jääk. Seetõttu

ei ole kehtiv ka hageja ettemakse tasaarvestus. Hageja on arvutanud vääralt ettemakse jäägi ja sellest

tulenevalt ka nõude suuruse. 10. juulil 2013 oli ettemakse jääk 111 282 eurot 3 senti, mitte

118 765 eurot 60 senti. Samuti ei ole hageja ettemakse tasaarvestades arvestanud kahe arve alusel

kogunenud kostja viivisenõuet. Kuna lepingu lisa 1 järgi loeti ettemakse arvel tasutuks 50% hagejale

esitatud arvetest ja hageja ei olnud kahe arve alusel kostjale ülejäänud osa (25 918 eurot 75 senti ja

9323 eurot 87 senti) tasunud, tuli hagejal nende arvete tasumata jätmise tõttu tasuda kostjale ka

463 eurot 37 senti viivist. Seega oli kostjal hageja vastu lepingust taganemise aja seisuga nõue

35 705 eurot 99 senti ning hageja ettemakse jääk 76 036 eurot 41 senti. Kostja tasaarvestas

vastuhagiga poolte vastastikused nõuded ja keeldus ülejäänud 40 333 eurot 42 senti hagejale

tasumast, sest hageja ei ole oma kohustusi täitnud.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole lepingut rikkunud ega põhjustanud viivitust. Kostja pidi lepingu p 4.3 järgi vanametalli

tükeldama ja paigutama konteineritesse. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust täita konteinerid

vanametalliga, tekkis viivitus kostja tõttu. Objektil olid kogu aeg olemas hageja tellitud autod, mille

kandevõime oli u 20 t, kuid millele laaditi poolikuid koormaid, sest kostja ei suutnud tagada piisavas

koguses vanametalli. Kordagi ei olnud olukorda, kus auto oleks seisnud täis laadituna objektil ja

takistanud edasist laadimist. Seega on meelevaldne süüdistada hagejat lepingu rikkumises ja autode

etteandmisega viivitamises. Hageja oli vägagi huvitatud vanametalli kiirest saamisest ja oleks

vajadusel olnud võimeline nii enda kui ka erinevate lepingupartnerite autodega kolm korda kiiremini

vanametalli ära vedama. Seda tõendab muu hulgas asjaolu, et hageja tasus viivitamata lepingus

kokkulepitud ettemakse. Samuti ei ole õige kostja väide, et hageja viivitas väljaveo alustamisega.

Lepingu täitmist alustati 27. märtsil 2013 seetõttu, et kostjal ei õnnestunud saada kohalikult

omavalitsuselt varem lammutusluba.

Leping lõppes hageja, mitte kostja taganemisavaldusega. Kuna kostja viivitas lepingu täitmisega ja

jättis lepingu olulises osas täitmata, oli hagejal alust lepingust taganeda. Kostjal ei olnud alust

lepingust taganeda, sest taganemise eeldused ei olnud täidetud. Hageja katkestas põhjendatult

vanametalli vastuvõtu, sest lepingujärgne tarnelimiit oli ületatud, mistõttu ei olnud hagejal kohustust

vanametalli kostjalt vastu võtta.

Kostja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Kostja esitatud dokumentidest ei saa üheselt järeldada

kahju suurust ega vanametalli turuhinda.

Kostja ettemakse jäägi arvutus ei ole õige. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud, mistõttu oli tal

õigus teha tasaarvestus. Kostjal ei oleks alust keelduda ettemakset tagastamast isegi juhul, kui leping

ei oleks lõppenud 11. juulil 2013. Kostja peab hagejale ettemakse tagastama. Kostjal ei ole õigust

keelduda ettemakset tagastamast põhjusel, et hageja ei ole täitnud oma kohustust (VÕS § 110 lg 1),

sest kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Kuna kostja ei taganenud lepingust kehtivalt,

ei kehti ka tema tasaarvestusavaldus.

Kostja viivisenõue on võrreldes võimaliku kahjuga põhjendamatult suur.

5. Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 48 280 eurot 35 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

1646 eurot 26 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras

viivise. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskuludest jättis kohus 62,74%

hageja kanda ja 37,26% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kohus täielikult kostja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu, mille järgi kohustus kostja

andma hagejale üle Aidu karjääris asuva vanametalli ja hageja kohustus kauba vastu võtma ja selle

eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi oli vanametalli ligikaudne kogus 9000 t. Lepingu p 4.5 järgi pidi

kostja kooskõlastama hagejaga igal nädalal vanametalli koguse ja autode etteandmise, sh pidi hageja

tagama, et korraldab iga päev vähemalt 100 t vanametalli äraveo. Sellest tulenevalt pidi kostja

omakorda tagama, et hageja saab iga päev ära vedada vähemalt 100 t vanametalli. Kostja väitel

võimaldas ta hagejale rohkem vanametalli, kui hageja suutis ära vedada. Hageja väitel ei

võimaldanud kostja talle õiget liiki vanametalli. Lepingu p 1.4 järgi tuli kauba kvaliteet, hind ja

tarnetähtajad kooskõlastada lepingu lisaks olevas spetsifikatsioonis. Spetsifikatsioonist nähtub, et

kostja oli kohustatud võimaldama hagejale erineva kategooria vanametalli erinevas koguses (3A –

5800 t, 3AR – 1000 t, 5A – 1000 t, 17A – 1000 t ja 12A – 200 t). Seega olid pooled kokku leppinud,

kui palju soovib hageja iga kategooria vanametalli saada, ja hagejal oli õigus keelduda selle

kategooria vanametalli äraveost, mille kogus oli juba täitunud. Asjas on nii tunnistajate ütluste kui ka

poolte kirjavahetusega tõendatud, et kostjal oli küll objektil vanametalli valmis lõigatud, kuid mitte

nendes kategooriates, mille lepinguline kogus veel täis ei olnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta tarnis

hagejale lepingus ettenähtud koguses ka teistes kategooriates vanametalli, sh on kostja kinnitanud, et

lepingu p-s 4.2 sätestatud tähtpäevaks ei olnud hagejale kokkulepitud koguses vanametalli üle antud.

Seega rikkus kostja lepingu p-st 1.4 ja 4.2 ning lepingu spetsifikatsioonist tulenevaid kohustusi.

Hageja taganes lepingust VÕS §-des 116 ja 114 sätestatud ning lepingust tulenevaid nõudeid järgides.

Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus lepingust taganeda, kui kostja hilineb tarnimisega rohkem kui 30

kalendripäeva. Hageja teatas 24. mai 2013. a e-kirjas kostjale, et tulenevalt spetsifikatsioonist on

tema jaoks oluline saada iga kategooria vanametalli kokkulepitud koguses, ning ta palus kostjal täita

oma tarnekohustuse lepingu p-s 4.2 sätestatud mahus 6. juuniks 2013. Kuna kostja lepingut täiendava

tähtaja jooksul nõutud mahus ei täitnud, esitas hageja kostjale 10. juulil 2013 lepingust taganemise

avalduse. Olukorras, kus pooled on lepingus kokku leppinud, et enam kui 30 kalendripäeva tarnega

hilinemine on olemuselt selline rikkumine, mis annab alust lepingust taganeda, ei saanud kostjale olla

üllatuslik või tunduda hea usu põhimõttega vastuolus hageja väide, et tarnimise kiirus ning

tähtaegadest kinnipidamine olid talle olulised.

Õige ei ole kostja väide, et hageja ei korraldanud objektil nõuetekohaselt äravedu. Lepingu p 4.5

järgi pidi kostja hagejaga kooskõlastama, milline on vanametalli kogus nädalas ja kui palju on selle

äraveoks autosid vaja. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja töötaja kooskõlastas hageja

töötajaga vanametalli äraveo koguse. Samuti on tõendatud, et hageja sõlmis veolepingu vedajaga, kes

andis objektile kaks autot, mis suutsid vedada kuni 140 t vanametalli päevas. Vedaja ütlustega on

tõendatud, et kordagi ei tekkinud olukorda, kus neil ei oleks olnud autot ette anda. Seega ei rikkunud

hageja lepingu p-st 4.5 tulenevat kohustust anda kostjale ette piisavalt autosid.

Asjas on tõendatud, et vanametalli väljavedu ei viibinud hageja tõttu. Asjaolu, et ka kolmas isik

demonteeris vanametalli ja vedas seda välja, ei mõjutanud poolte lepingu täitmist, sest kogus oli

väike ja kolmas isik tegi ise nii demonteerimistöid kui ka korraldas väljaveo. Asjaolu, et hageja ei

põhjustanud tarne viivitust, on tõendatud ka ehitusregistri väljavõttega, millest ilmneb, et kostja sai

alles 26. märtsil 2013 ehitusloa Aidu karjääris asuva ehitise täielikuks lammutamiseks.

Seega ei ole kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, kuna jättis kokkulepitud koguses ja

omadustega vanametalli hagejale tähtajaks tarnimata. Kuna hageja taganes kostja rikkumise tõttu

lepingust, tuleb VÕS §-de 188 ja 189 alusel lepingu alusel üleantu tagastada. Pooled ei vaidle selle

üle, et hageja tasus kostjale 400 000 euro suuruse ettemakse, millega tuli tasaarvestada kostja arvete

alusel hagejale tarnitud vanametalli eest tasumisele kuuluvad summad. Lepingu lõpetamisel oli

hageja ettemakse jääk 118 765 eurot 60 senti ning kostjale arvete alusel tasumata kokku 70 485 eurot

25 senti. Hagejal oli õigus nõuded tasaarvestada ning nõuda ülejäänud ettemakse tagastamist, sest

kostja ei olnud talle selle eest kaupa tarninud.

Pooled leppisid lepingu p-s 7.3 kokku, et kui müüja ei tarni kaupa lepingus ja selle lisades

kindlaksmääratud ajaks, on ta kohustatud maksma ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast päevas

iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Viidatud

sättes leppisid pooled kokku leppetrahvi maksmises. Kuna hageja ei esitanud hagis leppetrahvi nõuet,

vaid taotles kostjalt viivise väljamõistmist, ning märkis alles hiljem, et soovib kostjalt leppetrahvi, ei

saa kohus lahendada leppetrahvinõuet, sest viivisenõude muutmine leppetrahvinõudeks oleks hagi

muutmine, millele kostja on vastuväite esitanud ja millele kohus nõusolekut ei anna. Hagejal on

VÕS § 113 lg 1 ja § 189 lg 1 kolmanda lause järgi õigus saada seaduses sätestatud määras viivist

alates ettemakse ülekandmisest 13. märtsil 2013 kuni ettemakse tagastamiseni. Seega oli hagi

esitamise aja seisuga kostja viivituses 155 päeva. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes summalt,

mille tasumisega on kostja viivituses (48 280 eurot 35 senti). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kuni

hagi esitamiseni välja mõista viivis 1646 eurot 26 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude

rahuldamiseni seaduses sätestatud viivis. Seaduses sätestatud määras viivis ei ole ebamõistlikult suur

ja seetõttu ei ole alust seda vähendada.

Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole lepingut rikkunud. Kuna hageja taganes

lepingust, ei saanud kostja enam samast lepingust hiljem taganeda. Hagejal oli õigus nõuded

tasaarvestada ja kostja käsitus hageja nõude suuruse kohta ei ole põhjendatud.

Kuna hageja nõudis kostjalt kokku 133 982 eurot 8 senti ja kohus rahuldas hagi 49 926 euro 61 sendi

osas, s.o 37,26% ulatuses, tuleb hagiga seotud menetluskuludest jätta 62,74% hageja kanda ja 37,26%

kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud tuleb vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja

kanda.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus

jättis rahuldamata hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude (84 055 eurot

47 senti), ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

8. Vastuses apellatsioonkaebusele palusid pooled jätta teise poole kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2014. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja kaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt

kostjalt põhivõla ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega vähendas kostjalt väljamõistetud põhivõlga 7495 euro 56 sendi

võrra ja mõistis kostjalt välja 40 784 eurot 79 senti, jättis hageja nõude viivise saamiseks rahuldamata

ning jättis maakohtus kantud menetluskuludest 1/3 hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Vastuhagi osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis

ringkonnakohus poolte enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus õigesti tõendeid ja andis esitatud

asjaoludele õige hinnangu. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, et hageja oleks lepingut

rikkunud. Kostja tõlgendus tunnistajate ütlustele ei ole õige. Maakohus hindas kõiki esitatud tõendeid

kogumis ning jõudis nende alusel igati põhjendatud järeldusele, et kostja ei ole lepingust tulenevaid

kohustusi kohaselt täitnud, mistõttu oli hagejal õigus leping lõpetada. Maakohus käsitles

vaidlusaluseid asjaolusid äärmiselt põhjalikult ja igakülgselt, hinnates seaduse nõuetele vastavalt nii

dokumentaalseid tõendeid kui ka tunnistajate ütlusi.

Maakohus tõlgendas õigesti poolte lepingut. Lepingust tulenes nii hageja kohustus vanametall ära

vedada kui ka poolte kokkulepe selle kohta, kuidas tuli äravedu korraldada. See, et turvafirma värava-

päevikutest ei nähtu tühisõite, ei anna alust järeldada, et kostjal oli üleandmiseks valmis metalli

rohkem, kui hageja jõudis välja vedada. Lepingu p-de 4.3 ja 4.5 järgi oli vajaliku hulga veokite

tellimise ja kauba neile laadimise kohustus kostjal. Ka juhul, kui kostjal olnuks kohustus tarnida

hagejale vanametalli sõltumata vanametalli kategooriast kogumahus, oleks kostja lepingut rikkunud,

sest ka kogumahu osas on kostja lepingut rikkunud. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormist vääralt.

Hageja ei pidanud tõendama, et kostja ei olnud talle vastava kategooria vanametalli objektil

kättesaadavaks teinud, vaid kostjal tuli tõendada, et hageja jättis selle välja vedamata. Vaatamata

sellele on hageja tõendanud, et kostja tõttu ei saanud ta vedada kokkulepitud koguses vanametalli

välja.

Õige ei ole kostja väide, et hageja taganes lepingust ebamõistliku aja jooksul. Kuigi juba varem oli

ilmne, et lepingut tõenäoliselt tähtaegselt täita ei suudeta, ei olnud see asjaolu siiski üheselt selge.

Siiski ei muutunud ettemakse kasutamata jäägi tagastamise nõue sissenõutavaks enne lepingu

lõppemist, vaid mõistliku aja jooksul pärast seda.

Õige on kostja arvutus ettemakse jäägi kohta. Kostja on menetluses korduvalt märkinud, et ettemakse

jääk oli 9. juuli 2013. a seisuga 111 282 eurot 3 senti. Kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et ta

on esitanud hagejale 16 arvet kogusummaga 645 280 eurot 14 senti. Samuti on kostja märkinud, et

lisaks 400 000 euro suurusele ettemaksele on hageja talle arvete alusel tasunud 286 782 eurot

90 senti. Hageja ei ole kostja arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seetõttu ei ole alust kostja

esitatud andmetes kahelda. Arvestades, et saadud kauba eest tuli tasuda kokku 645 280 eurot 14 senti,

hageja oli tasunud kokku 686 064 eurot 93 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

40 784 eurot 79 senti.

Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lepingu p 7.3 alusel viivise, mida ta hiljem nimetas

täpsustavalt leppetrahviks. Hageja lähtus nõutud summa arvutamisel tarnimata kauba maksumusest

(1 201 342 eurot 27 senti) ja soovis saada lepingujärgset trahvi 0,1% päevas alates 7. juunist 2013

kuni 14. augustini 2013. Seega ei nõudnud hageja viivist tagastamata ettemakse summalt ja

maakohtul ei olnud alust seda nõuet lahendada, mistõttu tuleb maakohtu otsus viivise väljamõistmise

osas tühistada.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja esitas hagiavalduses viivisenõude, mis ei tulenenud

lepingust, ega see, et hageja hilisem seisukoht, et ta nõuab leppetrahvi, on käsitatav hagi eseme

muutmisena. Hagiavalduse kohaselt tugines hageja oma vastavas nõudes lepingu punktile 7.3, mille

järgi tuleb müüjal maksta tarnetega hilinemise korral ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast iga

tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Seega on

tegemist sanktsiooniga müüja korralekutsumiseks, s.o viivise tunnustega trahviga, mille tõenäoliseks

eesmärgiks oli müüja mõjutamine tarneid jätkama (kiirendama). Sama lepingupunkti järgi oli aga

ostjal õigus ka leping ühepoolselt lõpetada, kui tarnimisega on hilinetud üle 30 kalendripäeva. Kuna

hageja otsustas lepingu ühepoolselt lõpetada, ei saa rääkida kostja kestvalt tarnetega hilinemisest.

Hageja ei pidanud kuni lepingu lõpetamiseni tarnete kiirendamiseks vajalikuks kostjalt trahvi nõuda,

vaid asus seda nõudma alles siis, kui trahv oli oma sisulise eesmärgi kaotanud. Mõlema viidatud

sanktsiooni üheaegne rakendamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest hageja nõudis kostjalt

lepingu täitmist pärast seda, kui oli huvi lepingu täitmise vastu kaotanud, sh nõudis kostjalt ajas

suurenevat trahvi lepingu täitmata jätmise eest, mille vältimine ei olnud enam kostja mõjualas. Neil

põhjustel tuleb jätta hageja trahvinõue rahuldamata.

Maakohtu otsuse menetluskulude jaotust tuleb muuta. Kuna asjas esitati nii hagi kui ka vastuhagi,

mida menetleti ühiselt, ei saa menetluskulusid kahe hagi osas eraldi jagada. Arvestades hagi

rahuldamise ulatust ning seda, et vastuhagi jääb rahuldamata, tuleb maakohtu menetluses kantud

kuludest jätta ¼ hageja ja ¾ kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse hagi rahuldavas ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas

muutmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palus kostja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud poolte lepingust tulenevaid kohustusi

tuvastades oluliselt menetlusõiguse normi ega andnud hinnangut lepingu p-le 4.1, mille kohaselt oli

vanametalli tarnetingimuseks EXW (Aidu karjäär, Aidu küla, Maidla vald, Ida-Virumaa). Selle

tingimuse kohaselt on müüja oma kohustuse täitnud, kui on teinud kauba ostjale oma territooriumil

kättesaadavaks. Kostja täitis oma kohustuse. Kohtud jagasid vääralt tõendamiskoormise ega hinnanud

turvafirma väravapäevikuid ja tunnistajate ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mistõttu asusid

vääralt seisukohale, et hageja ei rikkunud lepingut ja seda tegi kostja. Ringkonnakohus ei võtnud

selget seisukohta küsimuses, kas vanametalli tuli tarnida vastavalt kategooriate kogustele. Ekslik on

ringkonnakohtu seisukoht, et ka vanametalli kogumahu osas on kostja lepingut rikkunud.

Ringkonnakohtu käsitlus leppetrahvi ja viivise kohta ei ole õige. Kohtud ei ole eristanud viivise ja

leppetrahvi nõuet. Kuna lõppjäreldusena jättis ringkonnakohus õigesti nii viivise kui ka leppetrahvi

kostjalt välja mõistmata, ei vaidlusta kostja selles osas ringkonnakohtu otsust.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on menetluskulude küsimuses vastuolulised,

sest põhjenduste järgi tuleb jagada hagi menetluskulud vahekorras 1/4 ja 3/4, kuid resolutsiooni

kohaselt 1/3 ja 2/3. Samuti on küsitav ringkonnakohtu seisukoht, et hagi ja vastuhagi menetlemise

korral ei jaotata menetluskulusid hagi ja vastuhagi kohta eraldi.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult apellatsiooniastme menetluskulud poolte enda kanda, kuigi

rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja vähendas kostjalt väljamõistetud summat ligikaudu 15% ning

jättis viivise välja mõistmata, mis moodustas maakohtus tsiviilasja hinnast 91,46%. Seega tulnuks

vähemalt 90% apellatsioonimenetluse kuludest jätta hageja kanda.

Ringkonnakohus määras vääralt apellatsiooniastmes tsiviilasja hinna hageja apellatsioonkaebuselt.

11. Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest

ringkonnakohtu otsus on kostja vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning hageja

apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hind õigesti määratud.

12. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse

viivisenõude rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uue otsuse, millega hageja viivisenõue

rahuldada.

Õige on ringkonnakohtu käsitus, et haginõudeks oli lepingu p-st 7.3 tulenev leppetrahvinõue, kuid

ekslik on arusaam, et sellel sanktsioonil oli vaid eesmärk sundida müüjat kohustust täitma ja tarneid

jätkama (kiirendama), mistõttu kaotas leppetrahv pärast lepingu lõppemist oma eesmärgi.

Leppetrahvil on ka kahju hüvitamise funktsioon ning pooled leppisidki leppetrahvis kokku selleks, et

lihtsustada kahju hüvitamise nõude esitamist. Hagejal tekkis kostja viivituse tõttu kahju seoses

seetõttu, et ta ei suutnud laevadele piisavalt kaupa tarnida, tekkis seisak ja hageja pidi töö ümber

korraldama. Seaduses ei ole keelatud kasutada korraga kahte õiguskaitsevahendit, sh nõuda lepingust

taganemise korral lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Asjaolu, et leppetrahvinõue oli ajas suurenev, ei anna alust jätta see nõue üldse rahuldamata. Kostja

vastuväite korral sai kohus mõista välja mõistlikus suuruses leppetrahvi.

Hageja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul (24. mail 2013) pärast seda, kui oli korduvalt

avaldanud rahulolematust kostja lepingu täitmise kohta. Igal juhul jättis ringkonnakohus

põhjendamatult välja mõistmata leppetrahvi aja eest enne lepingust taganemist.

13. Kostja vaidles hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole esitanud kostja vastu leppetrahvinõuet, vaid nõudis viivist seaduses sätestatud määrast

kõrgemas määras. Arvestades hageja viivisenõuet, on tsiviilasja hind vastukassatsioonkaebuselt

524 190 eurot 83 senti ja hagejal tuleb tasuda kautsjonit 3000 eurot tasutud 857 euro 2 sendi asemel.

Seega ei vasta vastukassatsioonkaebus nõuetele.

Kuna hageja ei ole esitanud leppetrahvinõuet, ei ole tema kaebus põhjendatud.

Kui pidada hageja kõrvalnõuet leppetrahvinõudeks, jättis ringkonnakohus selle õigesti rahuldamata.

Hageja ei nõudnud kostjalt leppetrahvi 24. mai 2013. a kirjas, vaid tegi seda esimest korda

30. oktoobri 2013. a menetlusdokumendis. Selleks ajaks oli mõistlik aeg möödas. Kui kohus peab

õigeks mõista kostjalt välja leppetrahv, tuleb selle suurust vähendada, sest tegemist on ebamõistlikult

suure leppetrahviga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et nii kassatsioonkaebus kui ka vastukassatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel leppetrahvinõude ja menetluskulude jaotuse

osas tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

15. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas lepingus kokkulepitud koguses vanametall jäi tarnimata

hageja või kostja rikkumise tõttu, st kas kostja ei demonteerinud piisavas koguses vanametalli või

hageja ei vedanud õigel ajal kostja demonteeritud vanametalli ära.

Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti ja põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus lepingut.

Kohtud tõlgendasid õigesti poolte lepingut ning asusid esitatud tõendeid täielikult, igakülgselt ja

objektiivselt hinnates õigesti seisukohale, et kostja jättis hagejale kokkulepitud koguses ja

omadustega vanametalli tähtajaks tarnimata, mistõttu oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada ja

nõuda kostjale tasutud ettemakset tagasi. Selles osas järgib kolleegium TsMS § 689 lg 5 kohaselt nii

maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.

16. Kolleegium ei nõustu täielikult ringkonnakohtu käsitusega hageja leppetrahvinõude kohta.

Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et hoolimata hagiavalduse ekslikust sõnastusest

esitas hageja kohtule leppetrahvi-, mitte viivisenõude. Kuna hageja tugines nõuet esitades lepingu p-

le 7.3, mis sätestas kostja trahvi maksmise kohustuse, saab hageja nõuet pidada leppetrahvinõudeks

hoolimata sellest, et trahv oli sätestatud %-na võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva

eest ja hageja nimetas seda ekslikult viiviseks. Sellest tulenevalt tühistas ringkonnakohus õigesti

maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja viivisenõude.

Õige ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja leppetrahvinõue tuleb jätta täielikult

rahuldamata, kuna hageja oli lepingu ühepoolselt lõpetanud ja nõudis leppetrahvi alles pärast lepingu

lõpetamist, mil leppetrahv ei saanud enam oma eesmärki täita, s.o mõjutada kostjat lepingut täitma.

Samuti ei ole õige ringkonnakohtu arusaam, et mõlema õiguskaitsevahendi kasutamine, s.o nii

lepingu ühepoolne lõpetamine kui ka leppetrahvi nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lepingu p 7.3 esimese lause järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi, kui kostja ei tarni kaupa lepingus ja selles lisades kindlaksmääratud ajaks. Lisaks oli

hagejal lepingu p 7.3 teise lause järgi õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui kostja hilineb

tarnimisega rohkem kui 30 kalendripäeva, ning sama lepingupunkti kolmanda lause järgi ei

mõjutanud lepingu lõpetamine enne lepingu lõpetamist sissenõutavaks muutunud kohustusi. Seega oli

hagejal lepingu p 7.3 järgi õigus leping kostja rikkumise tõttu ühepoolselt lõpetada ja lepingu

ühepoolne lõpetamine ei võtnud hagejalt õigust nõuda kuni lepingu lõpetamiseni sissenõutavaks

muutunud leppetrahvi. Seetõttu on hagejal alates kostja viivitusse sattumisest (hagis esitatud

asjaolude kohaselt 7. juunist 2013) kuni lepingu ülepoolse lõpetamiseni õigus nõuda kostjalt lepingu

p 7.3 esimese lause alusel leppetrahvi.

Kuna kostja on esitanud leppetrahvinõudele vastuväite, mille kohaselt on hageja tema arvates

teatanud leppetrahvi nõudmisest VÕS § 159 lg 2 mõttes hilinenult, tuleb ringkonnakohtul asja uuesti

läbi vaadates tuvastada, millal hageja teatas kostjale, et kavatseb leppetrahvi nõuda, ja hinnata, kas

hageja tegi seda mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Asjaolu, et hageja

teatas kostjale leppetrahvinõudest pärast lepingu ühepoolset lõpetamist, ei tähenda iseenesest seda, et

hageja oleks esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja möödumise järel. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukohale, et kohustuse täitmisega viivitanud lepingupoolel ei saa tekkida ootust, et ta

ei pea lepingus kokkulepitud leppetrahvi maksma, ainuüksi seetõttu, et teine pool ei teatanud enne

lepingu täitmist, et kavatseb leppetrahvi nõuda (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-11, p 17). Sellest tulenevalt ei saa lepingut rikkunud pool eeldada ka seda, et teine

lepingupool kaotab õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata sellest lepingut rikkunud poolele enne,

kui ta lõpetab ühepoolselt lepingu.

17. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa

on maakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas vastuolulised. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

ka maakohtus kantud menetluskulude osas tühistada. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsuse osalise

tühistamise tõttu tühistada apellatsiooniastme menetluskulude jaotus. Kuna asi saadetakse tühistatud

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada, arvestades asja läbivaatamise lõplikku tulemust.

18. Väär on kostja arusaam, et ringkonnakohus määras valesti apellatsiooniastmes hageja

apellatsioonkaebuse hinna. Arvestades asjaolu, et hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja leppetrahvinõude kuni hagi esitamiseni, leidis

ringkonnakohus õigesti, et hageja apellatsioonkaebuse hind on 84 055 eurot 47 senti.

Arvestades hageja apellatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse piire on hageja

vastukassatsioonkaebuse hind 85 701 eurot 73 senti, mistõttu on hageja tasunud Riigikohtule õiges

suuruses kautsjoni.

Õige ei ole aga ringkonnakohtu määratud kostja apellatsioonkaebuse hind. Kuna kostja vaidlustas

maakohtu otsuse nii osas, milles tema vastuhagi jäi rahuldamata, kui ka hagi rahuldavas osas, tuli

kostja kaebuses vaidlustatud osas hagi- ja vastuhagihind TsMS § 137 lg 2 järgi liita. Sellest tulenevalt

on kostja apellatsioonkaebuse hind 662 139 eurot 58 senti.

Kostja kassatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 2 järgi 649 120 eurot 85 senti, millelt kostja on

TsMS § 140 lg 2 järgi tasunud õiges suuruses kautsjoni, kuna kautsjoni maksimummäär on

3000 eurot.

19. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb nii kostja kassatsioonkaebus kui ka hageja

vastukassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

Mõlema kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu

määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule

isikule. Asjas on palutud tagastada hageja kaebuselt tasutud kautsjon hagejat menetluses esindanud ja

tema eest kautsjoni tasunud advokaadibüroole. Kostja kaebuselt tasutud kautsjon on palutud

tagastada kostjale.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik