3-2-1-56-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle

Seppik

Kohtuasi

M. E, K. E, A. E ja S. E hagi T. E vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-50682

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. E, K. E, A. E ja S. E kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

M. E kassatsioonkaebuse hind 446 eurot 31 senti

K. E kassatsioonkaebuse hind 446 eurot 31 senti

A. E kassatsioonkaebuse hind 446 eurot 31 senti

S. E kassatsioonkaebuse hind 446 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad M. E, K. E, A. E ja S. E, esindaja vandeadvokaat

Viktor Turkin

Kostja T. E

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50682 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebused.

3. Tagastada M. E M. E, K. E, A. E ja S. E kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. E (ema) esitas 28. märtsil 2014 M. E, K. E, A. E ja S. E (hagejad, lapsed) nimel T. E (kostja,

isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt iga hageja kasuks välja miinimumelatise alates

21. veebruarist 2014 kuni laste täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt elavad lapsed alates 21. veebruarist 2014 koos emaga ja sellest

ajast alates ei ole isa ülalpidamiskohustust täitnud. Seetõttu tuleb elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt

enne hagi esitamist. Harju Maakohus kinnitas 12. märtsi 2014. a määrusega kohtuliku kompromissi,

millega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ja anti emale selles

osas ainuotsustusõigus. Kuna tegemist on miinimumelatise nõudega, ei tule laste kulutusi asjas

tõendada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle täielikult rahuldamata või mõista nelja lapse

ülalpidamiseks välja kokku 100 eurot kuus tingimusel, et isa kannab lisaks laste kulud ajal, mil lapsed

viibivad tema juures.

Tagasiulatuv elatisenõue ei ole põhjendatud, sest isa ei ole rikkunud 21. veebruarist 2014 kuni hagi

esitamiseni 28. märtsil 2014 ülalpidamiskohustust. Sel ajavahemikul viibisid lapsed 40% ajast isa

juures ja olid isa ülalpidamisel. Isa täitis seega ülalpidamiskohustust ajaliselt vaid 10% ettenähtust

vähem, kuid sedagi seetõttu, et ema ei võimaldanud lastel rohkem isaga koos viibida. Isa kandis laste

igapäevased ülalpidamiskulud ajal, mil lapsed viibisid tema juures. Lisaks kandis isa laste muid

kulusid veebruaris 2014 188 euro 10 sendi ulatuses ja märtsis 2014 302 euro 84 sendi ulatuses ning

kahe lapsega Soomes suusareisil käies nende reisikulud.

Ema saab iga kuu laste ülalpidamise kulude katteks peretoetust 191 eurot 80 senti. Kuna ema jätab

eluasemelaenult tagastatud tulumaksu (1117 eurot 41 senti) täielikult endale, kuigi isa teeb laenu

tagasimakseid, saab ka sellest vähemalt poole lugeda laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks rahas.

Seega on isapoolne rahaline toetus nende arvel 142 eurot 45 senti kuus.

Miinimumelatise väljamõistmise korral ei jätku isal raha enda minimaalselt vajalike vajaduste

rahuldamiseks. Isa püsiv sissetulek on 1642 eurot 4 senti kuus, millele lisandub 300–1000 eurot kuus.

Seega on isa keskmine sissetulek u 2200 eurot kuus. Isa kulud on keskmiselt 2589 eurot kuus ja teda

aitab rahaliselt tema vend. Seega ei suuda isa maksta nelja lapse ülalpidamiseks kokku elatist

710 eurot kuus, nagu nõuab laste ema. Arvestades asjaolu, et isal on neli last, tuleb välja mõista

miinimumist väiksem elatis.

Asjas tuleb arvestada laste vahelduvat elukohta. Kuna lapsed viibivad 12. märtsi 2014. a

kohtumääruse alusel isa juures ja on isa ülalpidamisel hinnanguliselt 40% ajast ning vanematel on

võrdne kohustus lapsi ülal pidada, tuleb isal hüvitada teoreetiliselt üksnes 10%. Seega tuleks

miinimumelatise nõude korral maksta isal nelja lapse ülalpidamiseks 2014. aastal 71 eurot

(4 * 17 eurot 75 senti). Isa on niigi rohkem kulutanud.

3. Harju Maakohus menetles asja lihtmenetluses ja rahuldas 5. juuni 2014. a kirjeldava ja põhjendava

osata tehtud otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kahe vanema lapse ülalpidamiseks alates

21. veebruarist 2014 kuni hagi esitamiseni tagasiulatuvalt välja elatise 51 eurot 50 senti ja kahe

noorema lapse ülalpidamiseks samal ajavahemikul 83 eurot 75 senti. Alates hagi esitamisest kuni

laste täisealiseks saamiseni mõistis maakohus iga lapse ülalpidamiseks välja elatise suurusega

61,27% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (108 eurot 75 senti).

Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.

Harju Maakohtu 4. juuli 2014. a täiendava otsuse põhjenduste kohaselt on elatise väljamõistmise

eesmärk lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite

tagamine. Seaduses sätestatud miinimumelatis vastab lapse miinimumvajadustele, see ei ole ülemäära

suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.

Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea laste ema laste vajadusi tõendama.

Hagejad on kostja lapsed. Seega on neil perekonnaseaduse (PKS) § 97 järgi õigus saada kostjalt

elatist. Vanemad ei vaidle selle üle, et lapsed viibivad 1/3 ajast kuus isa juures ja 2/3 ajast ema juures.

Harju Maakohtu 12. märtsi 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6549 kinnitatud kompromissi järgi

on emal otsustusõigus laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise üle. Laste ema on otsustanud, et

laste elukoht on tema juures, mistõttu ei ole õige kostja väide, et lastel on vahelduv elukoht. Laste

vajadused ei muutu sellest, et lapsed viibivad mõned päevad nädalas koos isaga. Vanemal, kelle

juures lapsed elavad, tuleb laste ülalpidamiseks tagada kindlate vahendite olemasolu ka siis, kui

lapsed ei veeda kogu aega temaga. Laste ülalpidamiskulud nende alalises elukohas ei vähene oluliselt

seetõttu, et nad elavad mõned päevad ka isa juures. Elatise väljamõistmisel tuleb siiski arvestada

aega, mil lapsed on isa ülalpidamisel, ja isalt väljamõistetavat elatist vastavalt vähendada. Samuti

tuleb arvestada seda, et osa iga lapse vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega.

Kuna kostja kannab 1/3 laste kuludest ajal, mil lapsed on kostja juures, tuleb kostjalt ülejäänud osas

mõista laste ülalpidamiseks alates hagi esitamisest välja elatis 2/3 elatise miinimummäärast. Sellest

tuleb maha arvata pool lapsetoetust (9 eurot 59 senti). Seega tuleb 2014. aasta elatise miinimummäära

arvestades mõista kostjalt iga lapse ülalpidamiseks välja 108 eurot 75 senti kuus.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel tuleb arvestada nii seda, et ema sai sel ajavahemikul

lapsetoetust iga lapse kohta, kui ka isa tehtud kulutusi tol ajavahemikul. Kuna nõutakse

miinimummääras elatist, ei ole põhjendatud arvata Soome reisikulusid kantud ülalpidamiskulude

hulka. Põhjendatud kulutusteks saab pidada kulutusi jalanõudele ja huvialadele. Põhjendatud ei ole

vanaemale lapsehoiu eest makstud tasu ega laste kogumiskindlustuste ja muude kindlustuste maksed.

Isa väide, et ema jätab endale tulumaksutagastuse, tuleb jätta tähelepanuta, sest lapsed ei ole

eluasemelaenude lepingute pooled ning omavahelistes suhetes peavad vanemad ise kokku leppima.

PKS § 102 lg 2 järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi

ülal ühetaoliselt. Seega ei vabane vanem lapse ülalpidamise kohustusest ka ebapiisava

ülalpidamisvõime korral, kuid sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel mõista vanemalt lapse

ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Ülalpidamisvõime on

seotud vanema varalise olukorraga. Praeguses asjas ei ole isa töövõimetu. Rahvastikuregistri

andmetel ei ole tal teisi lapsi peale hagejate. Isa on avaldanud, et tema sissetulek on 2200 eurot kuus.

Seega on kostja ülalpidamisvõime ühe lapse kohta 440 eurot kuus (2200 : 5) ning elatise

miinimummäärast 61,27% suuruse elatise maksmine ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ega pane

kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla

ise toime ilma riigi abita. Vanemad otsustavad ise oma kulude üle, saavad vajadusel oma püsikulud

üle vaadata ja kavandada laste ülalpidamise kulusid vastavalt muutuvale olukorrale.

Vanematevaheliste lepingute täitmise ja muude kinnisvara teenindamisega seotud kulude

eelistamisega ei ole põhjendatud laste ülalpidamiseks vajalikke vahendeid vähendada. Arvestades

asjaolu, et lapsed viibivad osa ajast isa juures ja on siis tema ülalpidamisel, tuleb elatist vähendada

alla miinimummäära.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ja

teha uue otsuse, millega mõista kostjalt iga hageja kasuks alates hagi esitamisest välja elatise, mis

vastab 33,33%-le elatise miinimummäärast. Ajavahemikku eest enne hagi esitamist palus kostja

mõista kahe hageja kasuks välja elatise 1 eurot 91 senti ning kahe hageja kasuks 34 eurot 16 senti.

5. Ema vaidles laste nimel apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja mõista isalt

laste kasuks välja miinimumelatise.

Vastuse kohaselt on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on vääralt elatise suuruse

arvutanud, lähtudes proportsioonist 1/3 ja 2/3. Kuigi lapsed viibivad suhtlemise korra järgi osa ajast

isa juures, kannab ema suurema osa laste kuludest, mistõttu ei ole õige miinimumelatist vastavalt

sellele vähendada. Õige ei ole ka maakohtu järeldus, et lapsed viibivad suhtlemise korra järgi isa

juures 1/3 ajast, sest maakohus ei ole arvestanud, et nimetatud päevadest osa veedavad lapsed isa

juures vaid lühikest aega. Tegelikult viibivad lapsed isaga 1/4 ajast.

Ema kannab pärast vanemate lahutust olulise osa laste kuludest (lisaks igapäevasele toidu- ja

eluasemekulule ka kulud lasteaiale, lapsehoiule, huviringidele, riietele, koolitarvetele,

meelelahutusele jne). Ema ei tõendanud maakohtus laste kulutusi, kuna arvas, et miinimumelatist

nõudes seda teha ei tule, ja esitas kulude loendi ringkonnakohtule, millega põhjendas ühtlasi seda, et

elatise vähendamine ei ole põhjendatud. Hagi esitamise eesmärgiks on saada vajalik raha laste kõigi

vajaduste rahuldamiseks ja arenguks, sh huvialadega tegelemiseks. Ema sissetulekust selleks ei piisa

ja ema peab seetõttu küsima kohalikult omavalitsuselt abi, kuigi isaga kooselu ajal oli pere

keskmisest kõrgema sissetulekuga ja ka praegu võimaldab isa sissetulek laste kulusid kanda.

Mh tuleb arvestada, et isa sissetulek on 2–3 korda suurem kui ema sissetulek.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 5. detsembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse elatise suuruse osas ja tegi asjas uue otsuse. Ringkonnakohus mõistis tagasiulatuvalt

alates 21. veebruarist kuni hagi esitamiseni kahe vanema lapse kasuks välja elatise 1 eurot 91 senti

kummalegi ning kahe noorema lapse kasuks sama ajavahemiku eest 34 eurot 16 senti kummalegi.

Alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni mõistis ringkonnakohus iga lapse kasuks

välja elatise 33,33% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (59 eurot

16 senti). Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Isa seadis

kaebuses kahtluse alla üksnes maakohtus väljamõistetud elatise suuruse, mis oli määratud

protsendina elatise miinimummäärast, kuid ei ole vaidlustanud asjaolu, et lapsed on hinnanguliselt

1/3 ajast isa ülalpidamisel ja 2/3 ajast ema ülalpidamisel. Ema ei ole laste nimel maakohtu otsust

vaidlustanud. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on küll maakohtu otsust kritiseeritud, kuid

sellega ei saa ringkonnakohus arvestada, sest taotlus maakohtu otsust elatise suuruse osas muuta

esitati TsMS § 635 lg-s 3 sätestatud vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ületades. Seetõttu

tuleb lähtuda maakohtu otsusest.

Maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse normi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab mh seda, et

otsuses sisalduv arvutus peab olema õige. Maakohtu arvutus ei ole õige.

PKS § 101 lg 1 järgi ei tohi elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast, mis tähendab, et lapseni peab mõlema vanema võrdset panust arvestades

jõudma ülalpidamist kalendrikuus kokku vähemalt ühe terve kuupalga alammäära ulatuses.

Olukorras, kus laps on kogu aeg ühe vanema tegelikul ülalpidamisel, tuleb teiselt vanemalt välja

mõista elatis, mis vastab vähemalt poolele kuupalga alammäärast.

Praeguses asjas on lapsed 1/3 ajast isa tegelikul ülalpidamisel ja isa kannab 1/3 laste tegelikest

kogukuludest. Ajal, mil lapsed on ema juures, kannab ema vastavalt 2/3 kogu ülalpidamiskuludest.

Seega kannab isa 1/3 kõigist tegelikest ülalpidamiskuludest, kuigi ta peaks kandma kulutusi vähemalt

ulatuses, mis vastab 1/2-le Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalgast. Seega tuleb laste emale

hüvitada 1/2 ja 1/3 vahe, s.o 1/6 Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalgast (33,33% elatise

miinimummäärast), mille ulatuses jääb isal ülalpidamiskohustus täitmata ja ema kannab

põhjendamatult rohkem kulusid.

Olukorras, kus laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatist välja

mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil

laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad

vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel

peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste

rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus

elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib.

Ka tagasiulatuvate nõuete puhul on maakohtu arvutus vale, sest lähtuda tuleb sellest, et kostjal on

jäänud tagantjärele täitmata mitte 2/3, vaid 1/6 elatise miinimummäärast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Lapsed esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maa- ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selge ja

üheselt mõistetav. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas elatis on 33,33%

alampalgast või miinimumelatisest.

Ringkonnakohus rikkus elatist välja mõistes ülalpidamiskohustuse proportsionaalsuse põhimõtet ja

jagas vanemate vahel laste ülalpidamiskohustuse vääralt võrdsetes osades, kuigi isa sissetulek on

tema enda väitel rohkem kui kaks korda suurem ema sissetulekust. Kohtud pidanuks isa varalise

seisundi välja selgitama ja selleks vajadusel ka omal algatusel tõendeid koguma. Asjas on alust

arvata, et isa sissetulek on kohtule väidetust oluliselt suurem, mis võiks olla tõendatav isa viimaste

aastate tuludeklaratsioonidega.

Ringkonnakohus samastas põhjendamatult laste isa juures veedetud aja samas mahus

ülalpidamiskohustuse täitmisega. Õige on see, et lapsed veedavad isa juures 1/3 ajast ja ema juures

2/3 ajast, kuid asjas ei ole tõendatud, et isa kannaks sellele proportsioonile vastava osa laste

ülalpidamiskulust.

Seaduses sätestatud miinimumelatisest kolm korda väiksema elatise väljamõistmiseks peab olema

mõjuv põhjus, st peavad esinema objektiivsed erandlikud asjaolud. Asjaolu, et lapsed viibivad

tüüpilise suhtlemise korra järgi üle nädala nädalalõpul ja ühel õhtul nädala sees isaga, mil isa kannab

peamiselt vaid laste söögikulusid, ei anna alust mõista isalt välja miinimumist väiksemat elatist

olukorras, kus isa sissetulek on ema sissetulekust oluliselt suurem.

8. Kostja oli nõus, et kohtuotsuse resolutsiooni korrigeeritakse arusaadavuse huvides, kuid vaidles

kassatsioonkaebusele muus osas vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et lapsed viibivad isa juures vaid ühel õhtul nädala sees ja üle

nädala nädalalõpus, samuti see, et isa kannab sel ajal vaid laste söögiga seotud kulusid.

Kuna ema laste nimel maakohtu otsust ei vaidlustanud ja ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust

üksnes isa vaidlustatud arvutuste osas, tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, sh on

kassatsioonkaebuses esimest korda esitatud vastuväited selle kohta, et isa ei kanna 1/3 laste

ülalpidamiskuludest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Kolleegiumi arvates piirdus ringkonnakohus isa apellatsioonkaebust läbi vaadates ekslikult

üksnes maakohtu arvutuse kontrollimisega.

Kuigi isa palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada eelkõige seetõttu, et maakohus arvutas valesti

elatise suuruse koosmõjus suhtlemise korraga, palus isa mõista endalt laste ülalpidamiseks välja

väiksema elatise kui maakohtu otsusega väljamõistetud. Ema ei esitanud laste nimel

apellatsioonkaebust, kuid esitas apellatsioonkaebusele vastuväited, mille kohaselt eksis maakohus

tõesti elatise suurust arvutades, kuid selle tulemusena ei tule isalt lastele välja mõista miinimumist

ega maakohtus väljamõistetud elatisest väiksemat elatist, vaid miinimumelatis, kuna ema ja isa

varaline seisund on oluliselt erinev ning ema kannab olulise osa laste kuludest sõltumata isa ja laste

suhtlemise korrast.

Seega vaidlesid pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas isalt tuleb lastega suhtlemise korda

arvestades mõista välja maakohtus väljamõistetust väiksem elatis või ema vastuväiteid arvestades ei

tule seda teha. Sellest tulenevalt on väär ringkonnakohtu arusaam, et asi tuli TsMS § 651 lg 1 järgi isa

kaebust arvestades läbi vaadata üksnes maakohtu arvutust puudutavas osas. Ringkonnakohus jättis

põhjendamatult ema esitatud vastuväited arvestamata, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t 5, mille

kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

kohta, mh seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust, ning

maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise korral peab kohus võtma otsuses seisukoha

maakohtu menetluses poolte esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Seda eirates rikkus

ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

11. Lisaks ülalmärgitud menetlusõiguse normi rikkumistele on väär ka ringkonnakohtu arusaam, et

lapse ülalpidamiseks isalt elatise saamise nõuet lahendades saab lähtuda eeldusest, et ajal, mil laps

viibib suhtlemise korra alusel isaga, kannab isa kõik lapse ülalpidamise kulud sel ajavahemikul.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi,

kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi

vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema

tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse

vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise

suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse

vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab

lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks

kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui

vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-

d 12–13).

Ülalmärgitut arvestades ei ole õige maa- ega ringkonnakohtu käsitus suhtlemise korra mõjust elatise

suurusele, mistõttu on ringkonnakohus elatist suhtlemise korra vahekorda arvestades ekslikult

vähendanud.

12. Elatise suurust vähendades jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata ka asjaolu, et ema

esitas küll laste nimel miinimumelatise saamise nõude, kuid seda eeldusel, et isa kannab lastega

suhtlemise ajal lisaks laste ülalpidamise kulusid ning et isa varalise seisundi tõttu tuleb isal kanda

emast suurem osa laste ülalpidamise kuludest.

Kolleegiumi hinnangul ei olnud neil asjaoludel tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, mida

kohus saab menetleda lihtsustatud korras ja mille puhul saab eeldada, et lapse kõigi vajaduste

rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole.

Sellise nõude puhul tuli maakohtul asja õigeks lahendamiseks juhtida menetlusosaliste tähelepanu

vajadusele tõendada lapse kõigi ülalpidamiskulude suurus, kuid maakohus seda ei teinud (vt ka

Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Samuti jättis maakohus

põhjendamatult tuvastamata kummagi vanema osa suuruse laste ülalpidamise kulude kandmisel.

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga

osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kolleegium on varem

korduvalt selgitanud, et selle sätte kohaselt peavad vanemad lapse ülalpidamiseks vajaliku kulu

katmiseks võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades

ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse

ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas

TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega ning TsMS § 230 lg-te 3–5 järgi

võib kohus lapse ülalpidamisasjas koguda tõendeid omal algatusel, kohustada pooli esitama andmeid

ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt

isikutelt ja asutustelt (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 11).

Kuigi ema ei esitanud laste nimel maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ja ringkonnakohus

kontrollis maakohtu otsust üksnes isa apellatsioonkaebuse alusel, tuli ringkonnakohtul väljamõistetud

elatist vähendades hinnata, kas kõiki neid asjaolusid arvestades on alust elatist vähendada.

13. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et kuigi ema esitas ringkonnakohtu otsuse peale nelja lapse

nimel ühes menetlusdokumendis kassatsioonkaebuse, saab seda käsitada iga lapse kohta eraldi

esitatud kassatsioonkaebusena.

PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Lapse hooldusõiguslik vanem on

PKS § 120 lg 1 esimese lause järgi lapse seaduslik esindaja, sh ei välista ühine hooldusõigus

PKS § 120 lg 4 järgi last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu lapsele elatise

saamiseks hagi. Seega on elatiseasjas hagejaks alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses lapse

piiratud teovõime tõttu TsMS § 202 lg 2 ja § 217 lg 3 järgi seadusliku esindajana üldjuhul tema

hooldusõiguslik vanem. Kui vanem esitab mitme lapse nimel hagi, saab need hagid TsMS § 374 järgi

liita ühte menetlusse, sest nende ühine menetlemine lihtsustab hagide menetlemist.

Kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi ja lapse

elatisenõudes maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbivaatamise eest ning alates 1. juulist 2014 ka

elatise muutmise hagi läbivaatamise eest, on pooled, so nii ülapidamist saama õigustatud isik kui ka

ülalpidamist andma kohustatud isik riigilõivu tasumisest vabastatud. See ei kehti aga

kassatsioonimenetluses. Riigikohtule esitatavalt kassatsioonkaebuselt tasutakse TsMS § 140 lg 1 järgi

riigilõivu asemel kassatsioonikautsjon, mis on TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi üks protsent

tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro. Kuna tsiviilkohtumenetluse

seadustikus ei ole sarnaselt riigilõivuseadusega sätestatud elatiseasjas kassatsioonikautsjoni kohta

erandit, tuleb igal ülalpidamist saama õigustatud isikul, kes on kassatsioonkaebuse esitanud, tasuda

elatiseasjas esitatud kassatsioonkaebuselt kautsjonit vastavalt hagihinnale, arvestades kaebuse ulatust

(TsMS § 129 lg 2 ja § 137 lg 1). Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et elatisenõuet

tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest ja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule

lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ja neid ei liideta TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi. Küll

aga tuleb tsiviilasja hinna määramisel arvestada, et algselt esitatud igakuise elatisenõude

suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 19). Seega tuleb iga lapse kassatsioonkaebuselt tasuda

kassatsioonikautsjonit vähemalt 100 eurot. Sama kehtib ka ülalpidamiseks kohustatud vanema kohta,

kellel tuleb kassatsioonkaebust esitades tasuda iga ülalpidamist saama õigustatud lapse kohta

kautsjonit vähemalt 100 eurot.

Kuna praeguses asjas vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse neli last, tuli TsMS § 140 lg 2 esimese lause

järgi iga lapse kassatsioonkaebuselt tasuda kautsjonit vähemalt 100 eurot. Siiski ei nõua kolleegium

asjas lisakautsjoni tasumist, sest kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel laste kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt

tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon emale,

kes selle ka laste eest tasus.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik