3-2-1-175-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-175-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 03. juuni 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik, Jaak Luik, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Valdo Kulla hagi ALG Liisingu AS-i vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-6218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ALG Liisingu AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

6000 eurot

Hageja Valdo Kulla

Kostja ALG Liisingu AS (registrikood 10308153), esindaja

vandeadvokaat Peeter Ploom

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6218 osas,

milles Harju Maakohtu 14. novembri 2013. a otsus tühistati osas, millega jäeti sundtäitmine

lubamatuks tunnistamata 37 902 eurot 89 senti ületavas osas, ja saadeti tühistatud osas

läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada ALG Liisingu AS-ile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valdo Kulla (hageja) esitas 7. veebruaril 2013 Harju Maakohtule ALG Liisingu AS-i (kostja) vastu

hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 034/2012/3377.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. oktoobril 2007 laenulepingu nr 78151, millega kostja

laenas hagejale 320 000 krooni intressiga 20,4% aastas, ja 4. veebruaril 2008 laenulepingu nr 88018,

millega kostja laenas hagejale 430 000 krooni intressiga 24% aastas. Kahe esimese laenulepingu

sihtotstarbeks oli käibevahendite finantseerimine. 5. mail 2008 sõlmisid pooled laenulepingu

nr 88068, millega kostja laenas hagejale 457 462 krooni intressiga 24% aastas. Laenulepingu

sihtotstarbeks oli laenulepingust nr 88018 tulenevate võlgade kustutamine. 29. mail 2009 sõlmisid

pooled laenulepingu nr 98012, millega kostja laenas hagejale 593 051 krooni 30 senti, intressiga

15,15% aastas, millest 138 637 krooni 17 senti pidi kostja hagejale tasuma sularahas ning

454 414 krooni 13 senti tasaarvestama lepingutest nr 78151 ja nr 88068 tulenevate võlgnevustega.

Pärast tasaarvestust loeti lepingud nr 78151 ja nr 88068 lõpetatuks ning kõik võlgnevused ja igakuiste

tagasimaksete võlgnevused ja ettemaksed üleviiduks lepingu nr 98012 maksegraafikusse.

Viivisemäär oli kõikides lepingutes 0,5% tähtajaks tasumata summast päevas.

5. oktoobril 2007 sõlmitud notariaalse lepinguga seati kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisasjale

hüpoteek hüpoteegisummaga 520 000 krooni, igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele. 5. veebruaril 2008 suurendati hüpoteegisummat 1 170 000 kroonini.

Hagejaga sõlmitud laenulepingud olid vastuolus heade kommetega, mistõttu kostjal ei ole hageja

vastu 74 776 euro 63 sendi suurust nõuet. Lepingutest tulenev intress oli liiga kõrge. Lisaks sõlmis

hageja lepingud nr 88068 ja nr 98012 sundolukorras, et oma elukoht säilitada. Hageja võlgnevus on

sissenõutavast summast ka väiksem. Hageja on saanud tegelikult enda käsutusse esimese kahe

laenulepingu alusel kokku 750 000 krooni. Viimastes lepingutes nimetatud summadega tehti

tasaarvestusi eelnevate võlgnevustega. Lepingus nr 98012 nimetatud summat 138 637 krooni 17 senti

ei ole hageja kostjalt sularahas kunagi saanud. Hageja on kostjale tagastanud kokku 578 780 krooni

23 senti, mistõttu ta nõustus tasuma veel 10 942 eurot 93 senti ning mõistliku viivise.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul on hagi aegunud. Lisaks on vaidluse lahendamiseks tähtis ainult 29. mail 2009

sõlmitud laenuleping, sest ülejäänud lepingud on poolte kokkuleppel lõppenud. Täitmisavalduse

esitamise hetke seisuga oli kostjal hageja vastu kokku 74 776 euro 63 sendi suurune nõue, millest

laenu põhiosa oli 37 902 eurot 89 senti, intress 1913 eurot 91 senti ja viivis 34 959 eurot 83 senti.

Kostja on laenulepingutes märgitud summad hagejale välja maksnud. Kassa väljamineku order

tõendab, et hageja on saanud kostjalt sularahas 138 637 krooni 17 senti. Hageja ei põhjendanud, miks

on lepingud vastuolus heade kommetega. Intressimäärad ei olnud liiga kõrged.

3. Harju Maakohus jättis 14. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 on lubatav. Sundtäitmine on tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise osas lubamatu ulatuses, milles täitemenetluses saadavast rahast

arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõue 37 902 eurot 89 senti.

Maakohus luges kassa väljamineku orderite ja riigisiseste maksekorraldustega tõendatuks, et kostja

on hagejale tasunud ja hageja on vastu võtnud laenu kokku 87 622 eurot 81 senti. Hageja ei ole

tõendanud kostjale laenusumma tasumist või seda, et ta laenusummasid ei oleks kostjalt saanud.

Seega võlgneb hageja kostjale täitmisteates märgitud 37 902 eurot 89 senti.

Intressimäär ei olnud liiga kõrge, ebaproportsionaalne ega vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole

tõendanud laenu võtmist sundolukorras. Lisaks palus hageja korduvalt ise laenu tagastamise tähtaega

pikendada ning andis lubadusi laenukohustuse täitmiseks, kuid ei tagastanud laenu. Seega oli

täitemenetluse alustamine põhjendatud. Kostja on nõudnud täitemenetluses viivist 34 959 eurot

83 senti, mis on väiksem kui põhinõue. Kostja viivisenõue ei ole ülemäära suur ja puudub alus seda

vähendada.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks

tunnistamata põhinõuet ületavas osas, s.o summas 36 873 eurot 74 senti, ning jaotas menetluskulud.

Ringkonnakohus saatis tühistatud osas tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme

kohtule. Sundtäitmise täiteasjas nr 034/2012/3377 tunnistas ringkonnakohus lubatavaks 37 902 euro

89 sendi suuruses osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 29. mai 2009 leping sõlmiti

varasemate laenulepingute järgse võlgnevuse refinantseerimiseks, hageja oli esimese kahe

laenulepingu järgi kostjale võlgu ja viimase laenulepinguga nähti ette uue laenu andmine varasemate

laenulepingute võlgnevuse kustutamiseks. Praeguseks ei ole vaidluse all asjaolu, et 29. mai 2009

laenulepinguga hagejale laenu juurde ei antud, vaid loeti varasemate laenulepingute järgsed

kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Hageja ei ole vaidlustanud

asjaolu, et tema põhivõla suuruseks on 37 902 eurot 89 senti. Hageja ei nõustu sellega, et maakohus

ei ole hinnanud piisava põhjalikkusega tema väiteid kostja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepinguid ei saa pidada

tühisteks vastuolu tõttu heade kommetega. Tuvastatud ei ole asjaolusid, millest nähtuks, et kostja

eesmärk oli hageja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Sundtäitmine põhivõlgnevuse osas on lubatav.

Põhivõlgnevuse koosseisul võib olla tähendus intressi- ja viivisenõude täitmise lubatavuse

lahendamisel. Kuigi hageja laenusummat tähtpäevaks ei tagastanud ja langes viivitusse, on ilmne, et

kostja on arvestanud viivist laenuks antud summalt tervikuna. Praegusel juhul võib kostja olla

29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 esimesest lausest

tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku

kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine. Kuna selle kokkuleppe tühisus

ei too kaasa laenulepingu tühisust tervikuna, siis tuleb maakohtu otsus tühistada vaid intressi- ja

viivisenõude täitmist puudutavas osas ja selles osas tuleb hagi maakohtul uuesti läbi vaadata.

29. mai 2009 laenulepingu sõlmimisel lähtuti laenusumma määramisel võlgnevusest varasemate

laenulepingute järgi. Kuna varasem võlgnevus sisaldas väidetavalt nii intressi kui ka viivist, millelt

29. mai 2009 lepingu järgi tuli maksta samuti intressi ning tasumisega viivitamise eest viivist, on

selline kokkulepe vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega. VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne norm,

mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise

arvutamise keeld on suunatud esmajoones viivisele (ehk viivitusintressile VÕS § 113 lg 1 mõttes),

kuid seadusest tulenevalt kehtib selge keeld ka tavalise intressi osas. Samuti ei saa VÕS § 113 lg 6

esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh

viiviselt) viivise arvestamise kohta. Kõnealune säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi

(sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Nimetatud sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et

asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust, on

refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad sisuliselt kokku maksetähtaja

pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

Kostja ei esitanud oma nõude arvestust lähtuvalt varasema võlgnevuse koosseisust, mistõttu on kostja

eelduslikult arvestanud intressi ja viivist ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kostjal esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta, tuues

välja, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg,

millise osa intress ja millise lepingu täitmata jätmisest tulenev viivis, samuti varasemate

laenulepingute järgse viivise kujunemine ja arvestus ning muud põhivõla hulka kuuluvad tasud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega Harju Maakohtu

14. novembri 2013. a otsus tühistati ja saadeti läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Kostja

palub teha uue otsuse, millega jätta jõusse Harju Maakohtu otsus ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus teinud otsuse, tuginedes asjaolule, mida

menetluses ei ole arutatud, ning osas ja asjaolu alusel, mille peale ei kaevatud. Otsuses toodud

põhjendusele ei ole hageja tuginenud. Hageja põhjendas apellatsioonkaebuse esitamist ainult sellega,

et maakohus kohaldas ebaõigesti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise osas ning maakohtu järeldustega

raha faktilise saamise kohta. Hageja ei vaidlustanud summasid, mille ulatuses täitemenetlus tunnistati

lubatavaks. Seetõttu on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kostjale, et kostja ei esitanud oma

nõude arvestust lähtuvalt varasema võlgnevuse koosseisust. Kostjal ei olnud vaja sellist arvestust

esitada. Nõude arvestust ei küsinud menetluse käigus maa- ega ringkonnakohus. Kostja jaoks ilmnes

kohtuotsusest üllatuslikult, et ta oleks pidanud esitama nõude arvestuse, lähtudes nõude koosseisust.

Kuna ringkonnakohus on tuginenud vaid oletustele VÕS § 113 lg 6 võimaliku rikkumise kohta, siis

on ringkonnakohus rikkunud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 4, sest ei ole

märkinud tõendeid, millele ta oma oletuse alusena tugines. Kui ringkonnakohtul tekkis kahtlus

VÕS § 113 lg 6 võimaliku rikkumise kohta, siis oleks kohus pidanud selle kohta pooltelt selgitusi ja

lisatõendeid nõudma. Ringkonnakohus oleks võinud ise lahendi teha.

7. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja koosseisus tekkinud

põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu ning kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks

18. veebruaril 2015 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692

lg 4 alusel vaidlustatud osas tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus tunnistas

sundtäitmise lubatavaks 37 902 euro 89 sendi ulatuses. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

ringkonnakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud.

11. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes teinud

otsuse, tuginedes asjaolule, mille peale apellatsioonimenetluses ei kaevatud. Ringkonnakohus leidis

oma otsuses erinevalt pooltest ja maakohtust, et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides

rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega

viivitamise korral. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes

apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. TsMS § 652 lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud

apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus

kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31).

12. Küll aga on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus oli kostjale

üllatuslik.

TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud

juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukohta. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla

pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11;

20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Maakohus VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei

analüüsinud. Ringkonnakohtus lahendati asi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus andis küll tähtaja

seisukohtade esitamiseks (I kd, tl 208), kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib

mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust.

13. Lisaks on ringkonnakohus ebapiisavalt põhjendanud asja tagasisaatmist maakohtule.

TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt on ringkonnakohtul õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja

saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa

asja ise lahendada. Ringkonnakohus saatis asja osaliselt esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

põhjusel, et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest

lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega kahtles

ringkonnakohus, kas maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse

põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest

(TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes

erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja

tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või

kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Seega peab ringkonnakohus selgitama, miks ta ei saa

asja ise lahendada.

Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus

muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13,

p 14). Seega, selgitamaks, kas kostja nõue on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6, sai ringkonnakohus ka

ise anda kostjale tähtaja, et esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta (vt ka

Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 30; 12. märtsi 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks tal ei olnud võimalik asja

esimese astme kohtule tagasi saatmata ise lahendada.

14. Ringkonnakohtu lahend on ka vastuoluline. TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi

peab ringkonnakohtu otsus olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt

nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta.

Nii ei hõlma ringkonnakohtu otsuse resolutsioon kõiki maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud

otsustusi ega ole seega selgelt mõistetav. Ringkonnakohus tunnistas erinevalt hagis esitatud nõudest

sundtäitmise 37 902 euro 89 sendi ulatuses lubatavaks ja tühistas maakohtu otsuse ning saatis

maakohtule uueks läbivaatamiseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas, millega

sundtäitmine jäeti lubamatuks tunnistamata seda nõuet ületavas osas 36 873 euro 74 sendi ulatuses.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, kuidas on otsusega seostatav maakohtu otsuse resolutsiooni

p 3, millega tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suurust on piiratud ja mida ka kostja

ringkonnakohtus ei vaidlustanud.

Lisaks on ringkonnakohus asja maakohtule tagasi saates märkinud, et kostjal tuleb esitada selge

arvestus, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg,

millise osa intress ja millise lepingu täitmata jätmisest tulenev viivis. Samas on ringkonnakohus

leidnud ja selles osas ka maakohtuga nõustunud, et sundtäitmine 29. mai 2009 laenulepingu

põhivõlgnevuse osas on lubatav. Kui kohus leiab, et laenulepingus tuleb alles välja selgitada

põhivõla, intressi- ja viivisenõude suurus, siis on sellega vastuolus pidada lubatavaks täitmist

põhivõlgnevuse osas, mis kohtu arvates alles tuleb võlgnevuse koosseisus välja selgitada. Teisisõnu,

kui 29. mai 2009 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse suuruse üle ei vaielda, nagu

ringkonnakohus otsuses märkis, siis jääb arusaamatuks tõdemus, et võla ülejäänud koostisosad alles

tuleb välja selgitada. VÕS § 113 lg-s 6 ei sisaldu keeldu põhivõlalt intressi ja viivise nõudmiseks.

Seega, kui põhivõla suurus oleks tuvastatud, ei saaks kerkida küsimust sellelt intressi või viivise

arvestamise lubamatusest.

Veel juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on oma otsuses maakohtu tuvastatud

asjaolusid ka ebaõigesti esitanud. Maakohus tuvastas, et hageja on kostjale laenuna välja maksnud

87 622 eurot 81 senti, sealhulgas võttis hageja 29. mail 2009 kassa väljamineku orderi alusel vastu

138 637 krooni 17 senti (I kd, tl 188). Ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ja tuvastatud

asjaolusid ei muutnud. Küll on ringkonnakohus aga vastupidi sellele otsuses märkinud, et

ringkonnakohtus ei ole vaidluse all, et viimase lepinguga hagejale sisuliselt laenu juurde ei antud.

Kostja on algusest peale väitnud, et ta andis hagejale viimase lepingu alusel 138 637 krooni 17 senti

ja et seda tõendab väljamakse order.

15. Kuna ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumised võisid mõjutada asja lahendamise

tulemust, siis on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (TsMS § 669 lg 2). Riigikohus

ei kogu ega uuri ise tõendeid (TsMS § 688 lg 5). Seetõttu tuleb asi lahendamiseks tagasi saata

ringkonnakohtule.

16. Eespool on kolleegium selgitanud, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ainuüksi põhjusel,

et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest

tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva

intressilt viivise arvutamise keelu kohta ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks selgitab kolleegium

järgmist.

VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest

võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et

VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks

on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud

kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu

19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6

kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt

olemasoleva lepingu muutmisega.

Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt,

sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seega muudab kolleegium

eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii

intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt

intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.

17. Kolleegiumi hinnangul võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus

kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises

sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava

kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb

vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal.

VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte

muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu

hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse,

et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused.

Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või

ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha

vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud

õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas

sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi

täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just

kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad

võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt

olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi

poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet).

Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes

tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb

analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks

eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt

Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte

kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist

sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt.

Kohus peab poolte esiletoodud asjaolusid ja tõendeid iga kord hinnates otsustama, kas pooled on

sõlminud uue, kompromissina käsitletava kokkuleppe või pelgalt lepingu tähtaega pikendanud.

18. Kolleegium märgib, et sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta

kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt

asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032, krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3),

millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu

27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

19. Arvestades Riigikohtu juhiseid VÕS § 113 lg 6 kohaldamise kohta (ülal p-d 16–17), tuleb

ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus avaldada oma seisukoht ka selle

kohta, millise kokkuleppega oli 29. mail 2009 sõlmitud laenulepingu puhul tegemist. Lähtudes poolte

esitatud asjaoludest, tuleb ringkonnakohtul muu hulgas välja selgitada poolte sõlmitud lepingu

olemus ning sellest tulenevalt otsustada, kas või millises ulatuses VÕS § 113 lg 6 kohaldub.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

21. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Kolleegium märgib, et hageja on tasunud kautsjonit nõutust rohkem. TsMS § 132 lg 5 järgi loetakse

hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue. TsMS § 140

lg 2 teise lause kohaselt tasutakse mittevaralise nõude hagi asjas määruskaebuselt kautsjonina

50 eurot. Kostja tasus kassatsioonkaebuselt kautsjonit 368 eurot 74 senti. Enam tasutud osas tuleb

kautsjon TsMS § 149 lg 7 järgi tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull , Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu