3-2-1-175-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Malle Seppiku eriarvamus Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-175-14

Ma ei nõustu kolleegiumi enamuse seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole VÕS § 113 lg-le 6

tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud ( p 11) ning et asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul anda pooltele võimalus avaldada oma seisukoht ka selles osas, millise kokkuleppega

oli 29. mail 2009 sõlmitud laenulepingu puhul tegemist (p 19).

Ringkonnakohus leidis oma otsuses erinevalt pooltest ja maakohtust, et kostja võib olla 29. mai 2009

laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist

intressi tasumisega viivitamise korral. Nõustun kostjaga ja leian, et ringkonnakohus väljus asja

lahendamisel apellatsioonkaebuse ja ka hagi piiridest.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei

ole esitatud.

Iseenesest on õige, et viivise võimalikku arvutamist intressilt VÕS § 113 lg 6 mõttes peab kohus (st

ka ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi) kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal

algatusel, sõltumata teise poole vastuväidetest (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). Samas on

Riigikohus varem rõhutanud, et kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja

läbivaatamisel esitanud (Riigikohtu 17. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p 10).

Seega ei või kohtud ise hagi alust täiendama asuda. Praegusel juhul ei esitanud hageja faktilisi

andmeid, mis oleksid viidanud sellele, et kostja nõue võiks sisaldada intressilt arvestatud viivist. Ka

sellist väidet hageja ei esitanud. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et rahasummasid, mille

ulatuses täitemenetlus toimub, ei ole hageja vaidlustanud. Kostja ei esitanud samuti kohtule andmeid,

millest võiks järeldada VÕS § 113 lg-s 6 nimetatud keelu rikkumist. Poolte suhtele õigusliku

hinnangu andmise aluseks saavad olla vaid poolte esitatud asjaolud. Et vaidlusaluses asjas ei toodud

kohtu ette faktilisi asjaolusid, mille suhtes VÕS § 113 lg 6 kohaldamise küsimus saaks kerkida, siis ei

olnud põhjendatud ringkonnakohtu otsus saata asi maakohtule tagasi selle sätte kohaldamise õigsuse

kontrollimiseks. Dispositiivses menetluses peab kohus lahendama vaidluse tema ette toodud

asjaolude alusel, kohus ei või poolte määratud vaidluse ulatust laiendada ega sundida pooli vaidlema

küsimustes, mille üle nad vaielda ei ole soovinud.

Malle Seppik