3-1-1-50-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-15

Otsuse kuupäev

2. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja

Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi

X.K süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-14-3888

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

X.K

kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. mai 2015,

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1.

detsembri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2015. a otsus

kannatanu

K. K. tsiviilhagi rahuldamise osas ja jätta tema tsiviilhagi läbi vaatamata.

2. Kaitsja kassatsioon

rahuldada osaliselt.

3. Määrata

Advokaadibüroole Nikolai Kõiv makstava riigi õigusabi tasu suuruseks X.K-le kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada

kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot.

Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 1.

detsembri 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati X.K karistusseadustiku

(KarS) § 209 lg 2 p-de

1 ja 4 järgi süüdi selles, et kaupa tegelikult

omamata avaldas ta internetiportaalides õhksoojuspumba ja ühel korral ka

lapsevankri müügikuulutusi, küsides ostjatelt ettemaksu. Ettemaksu laekumisel

ta kaupa ei tarninud ega tagastanud ka

ettemaksu. Osaliselt tagastas ta raha

vaid siis, kui ostjad pöördusid politseisse. X.K-d karistati ühe

aasta ja kolme kuu

pikkuse vangistusega, vähendades seda kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ehk

kümne kuuni. KarS § 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30. mai 2013. a

otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa võrra. Liitkaristusena mõisteti X.K-le 2 aasta 1 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus. Maakohtu

otsusega

rahuldati kannatanute tsiviilhagid, sh kannatanu K. K. hagi, kes oli otsuse

tegemise ajaks surnud. Seetõttu

kohus rahuldas hagi ja mõistis 190 eurot K. K.

õigusjärglase kasuks.

2. Tartu Ringkonnakohtu

10. veebruari 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus nende tegude osas, mis

alates 1.

jaanuarist 2015 on käsitatavad väärtegudena (varaline kahju on vähem

kui 200 eurot). Selles osas lõpetati

kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. K. K. tsiviilhagi osas viitas

apellatsioonikohus täiendavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le

209, mis näeb ette menetlusõigusjärgluse

üldõigusjärgluse korral. Lisaks märkis

kohus, et TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute

kohta,

kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

3. Süüdistatava kaitsja

esitas kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

X.K õigeksmõistmist või

asja saatmist ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Kaitsja vaidlustab kelmuste toimepanemise tõendatust ja leiab, et

süüdistataval puudus petmise tahtlus. Lisaks asub kaitsja seisukohale, et

põhjendamatu on hagi rahuldamine kannatanu

K. K. õigusjärglase kasuks,

sest tsiviilhagi ei saa rahuldada abstraktse isiku kasuks.

4. Kassatsioonivastuses

leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub

alus selle

tühistamiseks. Kaitsja väide, et X.K ei petnud teadvalt

ostjaid, vaid tegemist oli tsiviilõigusliku suhtega, ja lepingute

täitmata

jätmine oli tingitud tarneraskustest, lükati kohtumenetluses ümber

põhjendusega, et puuduvad tõendid, mis

kinnitavad süüdistatava ja hulgimüüjate kokkuleppeid

õhksoojuspumpade tarnimise kohta. Samuti esines süüdistatav

kannatanute ees

võõra nime all. Ringkonnakohus käsitles põhjalikult ka K. K. tsiviilhagi

rahuldamise põhjendatust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Esmalt leiab

kolleegium, et teo toimepanemise tõendatust vaidlustavad kassaatori väited on

alusetud. Kohtud on

veenvalt põhjendanud, et tegemist oli pettusega. Seejuures

on tuginetud asjaolule, et süüdistatav pakkus järjepidevalt

müügiks esemeid,

mida tal tegelikult ei olnud, esinedes seejuures võõra nime all. Lepinguid ei

täidetud ega tagastatud

tasutud ettemaksu enne, kui kannatanud pöördusid

politseisse. Seega puudub alus maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks

X.K süüditunnistamise osas.

6. Põhjendatud on aga K. K.

tsiviilhagi rahuldamist puudutavad kassaatori seisukohad. Kolleegiumi hinnangul

ei tulene

seadusest kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus

kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada.

Tsiviilhagi otsustamine

sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole

menetlusse kaasatud ja

keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel

ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid

süüdistatava väidetele

hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada

hagi

rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kuigi praegusel juhul

tsiviilhagi rahuldati, ei kõrvalda see nimetatud

põhimõttelist probleemi. Kokkuvõtvalt

on kolleegium seisukohal, et tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse

õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12

tähenduses.

7. Tsiviilhagi

lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole

vastuolus kriminaalmenetluse

põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest

isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või

muul

juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole

üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb

ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul

menetlus,

kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks

õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt

siis, kui poolt esindab menetluses

lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või

vastaspoole taotlusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülalesitatud põhimõtted järgmistel

põhjustel siiski täiel määral

kriminaalmenetlusse ülekantavad.

8. Kriminaalmenetlusõiguses

ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus

kriminaalmenetluses on üksnes

kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on

isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või

moraalset

kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast

ehk pärijat, sest tema

nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale

kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus

kannatanu sureb kohtueelse

või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse

kannatanuna.

Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema

pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust.

9. Siiski leiab

kolleegium, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on põhjendatud

võimaldada kannatanu

konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel

võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist

tulenevaid

õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on

menetlejale teada, millisel juhul saab

pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse

kolmanda isikuna KrMS § 401 alusel. Seejärel saab kohus

otsustada

kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna

menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik

tsiviilhagist johtuvad menetluslikud

õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.

10. Olukorras, kus

kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse

seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku

väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui

kriminaalmenetluse pikenemine vaid

kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust

kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423

lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel

juhul on kannatanu õigusjärglasel

võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud

korras.

Eelöeldu ei tähenda aga kolleegiumi arvates seda, et menetleja

(kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus

ning kohtumenetluses

kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu

õigusjärglase

selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks.

Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata

igati kooskõlas avarama

arusaamaga menetlusökonoomiast.

11. Praeguses asjas lähtub

kolleegium tõsiasjast, et kohtul ei ole andmeid kannatanu K. K.

õigusjärglase kohta. Sellest

lähtuvalt tuleb jätta tema tsiviilhagi läbi

vaatamata.

12. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362

p-st 2 ning TsMS § 423 lg 1 p-st 7, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsused kannatanu K. K. tsiviilhagi rahuldamise

osas ja jätab

tema tsiviilhagi läbi vaatamata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse

osaliselt.

13. X.K kaitsja

esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

Advokaadibüroole Nikolai

Kõiv summas 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot).

Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 9

pooltundi.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg-st 3

ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse

p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7

nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

KrMS § 186 lg 1

alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/