3-1-1-46-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-15

Otsuse kuupäev

2. juuni 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi L.S-i süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-14-4811

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.S-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Jaanika Kõrgmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

6. mai 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsus L.S-i kriminaalasjas muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.S-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistus O. B.-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises.

2011. aasta juuni lõpus tekkis Kohtla-Järvel L.S-i kodus süüdistatava ja O. B. vahel ühise alkoholitarvitamise käigus tüli.

L.S haaras naisel juustest kinni, lükkas põrandale ja lõi korduvalt jalaga kõhtu. Selle tulemusel tekkis O. B.-l kõhunäärme

täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Niisugune tervisekahjustus on

eluohtlik.

2. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati L.S KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati nelja aasta

pikkuse vangistusega, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati kahe aasta ja kaheksa

kuuni. Kohtu seisukohad olid järgmised.

2.1 L.S peksis O. B.-d 2011. aasta juuni lõpus jalaga kõhtu. Seda kinnitavad süüdistatava enda ütlused. Nendesse ütlustesse

tuleb siiski suhtuda mõninga kriitilisusega. Nimelt eitas L.S 2011. aasta oktoobris toimunud ülekuulamisel O. B. peksmist.

2014. aasta märtsis toimunud ülekuulamisel tunnistas ta aga kannatanu jalaga kõhtu peksmise üles. Sellise teo

toimepanemist kinnitas ta ka kohtuistungil. O. B. on kogu aeg andnud ütlusi, et L.S peksis teda jalaga kõhtu. Suuresti

kinnitab kannatanu ütlusi ka O. B. ema I. U. Ema ja tütre ütlused lahknevad üksnes väheolulistes asjaoludes. Ka kannatanu

õe A. M.-i sõnul esinesid O. B. kehal peksmise jäljed.

2.2 Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt oli O. B.-l kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik

ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Need vigastused võisid eksperdi hinnangul olla tekkinud löögist kõva tömbi esemega, sh

jalaga, kõhupiirkonda. Vigastused olid eluohtlikud, sest tõid kaasa organi raske funktsioonihäire ja kõhukelmepõletiku.

2.3 Kuivõrd ei tuvastatud muid võimalikke vigastuse tekkepõhjusi peale L.S-i jalalöökide kõhtu, esineb süüdistatava teo ja

eluohtliku tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos.

2.4 Süüdistatav realiseeris KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisu tahtlikult. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel toimis L.S

kaudse tahtlusega. Lüües põrandal lamavat kaitsetut alkoholijoobes kannatanut korduvalt jalaga kõhtu, pidas L.S

võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist ja möönis seda. Sellele viitab ka asjaolu, et peksmine oli intensiivne ja

löögid tugevad. Niisiis soostus süüdistatav eluohtliku tervisekahjustuse saabumisega.

2.5 Karistuse mõistmist sanktsiooni alammääras põhjendas maakohus sellega, et süüdistatav on tegu kahetsenud, peksmine

kestis võrdlemisi lühikest aega, selle käigus ei kasutatud mingeid esemeid, tegu polnud grupiline, süüdistatavat pole varem

karistatud, realiseeriti vaid üks KarS § 118 lg 1 punkt, süüdistatav kutsus kannatanule kiirabi ja O. B. keeldus esialgu

haiglasse minemast. Samuti räägib leebe karistuse kasuks asjaolu, et umbes kaks aastat kriminaalmenetlus lihtsalt seisis.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles otsuse

tühistamist ja L.S-i õigeksmõistmist või süüditunnistamist KarS § 121 järgi. Kaitsja hinnangul pole tõendatud, et raske

tervisekahjustuse tekitas süüdistatav. O. B. võis hoopis kukkuda. Kui kannatanu oleks haiglasse läinud, oleks

kõhukelmepõletik võib-olla tekkimata jäänud. Kohus rajas otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele ja rikkus in dubio pro

reo-põhimõtet. L.S ei olnud eluohtliku tervisekahjustuse osas tahtlust. L.S oleks tulnud vabastada reaalse karistuse

kandmisest.

4. Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud, et L.S peksis kannatanut jalaga kõhtu ja põhjustas seeläbi

O. B.-le eluohtliku tervisekahjustuse. Seda kinnitavad esiteks kannatanu ütlused, mis on kogu menetluse kestel olnud

ühesugused. Samuti saab tugineda tunnistajate I. U. ja A. M.-i ütlustele, mis lahknevad O. B. selgitustest üksnes ebaolulises

osas. Kõrvale tuleb jätta süüdistatava ütlused. Vastupidiselt eeluurimisel ja maakohtus öeldule eitas L.S ringkonnakohtus, et

ta oleks kannatanut löönud. Maakohtus andis süüdistatav oma sõnul teistsuguseid ütlusi seetõttu, et tal oli tüli oma vennaga.

Samas ei suutnud L.S arusaadavalt selgitada, miks see väidetav tüli ajendas teda andma tõele mittevastavaid ütlusi. Seetõttu

tuleb süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärsetena kõrvale jätta.

4.2 Eluohtliku tervisekahjustuse osas tegutses L.S kaudse tahtlusega. Süüdistatav rakendas väga intensiivselt vägivalda: lõi

kannatanut mitu korda jalaga kõhtu ja tekitas seeläbi kannatanu kõhunäärme täieliku rebendi. Sellise käitumise puhul saab

juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et peksjal oli eluohtliku tervisekahjustuse osas kaudne tahtlus. Pole tuvastatud

ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks L.S saanud loota, et tema loodud oht tagajärjes ei realiseeru.

4.3 Maakohus on õigesti leidnud, et karistuse tingimisi kohaldamata jätmist õigustavaid erandlikke asjaolusid ei esine.

Erandlikuks ei saa pidada seda, et süüdistatav on varem karistamata: mittekaristatus on tavaolukord, mitte erand. L.S on

pärast tegu kannatanut ka ähvardanud. Samuti ei ole ta toimepandut kahetsenud. Sellele viitavad muu hulgas tema

ennastõigustavad ütlused ringkonnakohtus. L.S-i jaoks positiivseid asjaolusid on maakohus juba arvestanud süüdistatavale

minimaalset karistust mõistes.

5. Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses ei nõustunud kohtunik Paavo Randma maa- ja ringkonnakohtu poolt L.S-

i teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja märkis järgmist.

5.1 Õige pole seisukoht, et elutähtsasse piirkonda suunatud vägivallategu tuleb kvalifitseerida saabunud tagajärje järgi.

Põhimõtteliselt tuleb küll nõustuda, et mõnel juhul saab subjektiivse koosseisu tuvastada vaid välise teopildi alusel. Seda

aga üksnes juhul, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt

arusaadav, et teoga võib kaasneda kannatanu surm või muu raske tagajärg. Nii on see nt juhul, kui ohvri peksmine on

valimatu ja korduv (ja päädib surmaga), kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (pea, kõri vms) või kui ründevahend

on eriti ohtlik (löök pikateralise noaga rindkerre). Praegu sellise situatsiooniga tegu ei ole. Nimelt ei ole üheselt tuvastatud,

et L.S peksis kannatanut iseäranis intensiivselt: pärast peksmist läks O. B. omal jõul voodisse ja jätkas alkoholi tarvitamist

(tõsi, väidetavalt süüdistatava nõudmisel). Seega ei saa öelda, et L.S möönis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist

kannatanule.

5.2 Eelöeldu ei tähenda siiski, et L.S-i tegu ei vasta KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisule. Nimelt lisas seadusandja 2014. aastal

KarS § 118 lg-sse 1 tunnuse "surm" (punkt 7). Seaduse seletuskirjas on märgitud, et KarS § 118 lõiget 1 kohaldades tuleb

juhinduda ka KarS §-st 19, mis sätestab, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas

selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 118 lg 1 p 7 puhul on selge, et surma osas ei saa nõuda tahtlust, sest sellisel juhul

oleks norm identne KarS §-ga 113. Ka KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tunnuseid tuleb tõlgendada samamoodi: KarS

§-st 19 lähtuvalt piisab, kui tahtliku tervisekahjustuse toimepanija põhjustab raske tagajärje ettevaatamatusest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.S-i kaitsja K. Namm, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu

otsuste tühistamist ning L.S-i õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Kannatanu ütlused pole usaldusväärsed, sest 18. veebruaril 2014 tegi O. B. politseile avalduse, milles palus kriminaalasi

lõpetada, kuivõrd ta enam ei mäleta juhtunut täpselt. Kannatanu ütluste usaldusväärsust õõnestab ka asjaolu, et ta oli teo

hetkel purjus. Ühtlasi on O. B. ütlused vastuolus tunnistajate I. U. ja A. M.-i öelduga.

6.2 Ei ole tuvastatud põhjuslikku seost L.S-i teo ja O. B. eluohtliku tervisekahjustuse vahel. Kui kannatanu oleks 6. juulil

2012 läinud kohale saabunud kiirabiga haiglasse, poleks tal võib-olla põletikku tekkinud. Seega seadis kannatanu haiglasse

minemisest keeldumisega ise oma elu ohtu. Ei saa välistada, et kõhunäärme rebend tekkis seetõttu, et kannatanu kusagil

kukkus.

6.3 Süüdistataval ei olnud tagajärje osas tahtlust. L.S ei soovinud oma elukaaslase elu ohtu seada. Tuleb nõustuda

eriarvamusele jäänud ringkonnakohtunik P. Randmaga, et L.S-i tegu ei olnud ülearu intensiivne. Seega ei saa tahtlust

tuvastada nn välise teopildi põhjal. Kiirabi ei viinud O. B.-d haiglasse e isegi meedikud ei pidanud kannatanu elu ohus

olevaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator on seadnud muu hulgas kahtluse alla selle, kas L.S peksis O. B.-d jalaga kõhtu. Seega soovib kaitsja faktiliste

asjaolude uut tuvastamist, mida Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 teha ei või. Kohtud on süüdistatava teo

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust ja põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti.

Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtute siseveendumuse kujunemine otsuste lugejale jälgitav. Muu hulgas on

arusaadav, miks on kohtud tuginenud O. B. ütlustele, mis on kogu menetluse kestel olnud ühesugused, ja jätnud

ebausaldusväärsetena kõrvale L.S-i ütlused, mida süüdistatav on korduvalt muutnud, ilma et oleks osanud anda ütluste

muutmise kohta mõistetavat selgitust. Samuti on põhjendatult tuginetud tunnistajate I. U. ja A. M.-i ütlustele, mis langevad

olulises osas kokku O. B. ütlustega.

8. Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust põhjusliku seose olemasolul L.S-i teo ja O. B. tervisekahjustuse vahel. Isiku

kohtuarstlikust ekspertiisiaktist ilmneb, et O. B.-l esines kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik

ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Sellised vigastused kujutavad endast eluohtlikku tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 p 1

tähenduses. Veenev on kohtute seisukoht, et tervisekahjustuse tingis L.S-i vägivaldne tegevus, mitte aga mingi muu

hüpoteetiline asjaolu, nagu näiteks O. B. kukkumine. Kuivõrd raske tagajärg kaasnes vahetult peksmisega, ei ole tähendust

sellel, et O. B. pärast eluohtliku vigastuse saamist haiglasse ei läinud.

9. Samuti on kohtud leidnud õigesti, et L.S oli tahtlus tekitada O. B.-le eluohtlik tervisekahjustus. Kõigepealt viitab sellisele

tahtlusele asjaolu, et tegu ei olnud ainult mõne üksiku löögi, vaid peksmisega. Ainuüksi löökide korduvus pole küll raske

tervisekahjustuse tekitamise tahtluse jaatamiseks piisav, aga peksmise puhul on sellise tahtluse olemasolu võimalus siiski

suurem kui ühe-kahe löögi puhul. Et süüdistatav põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse, osutab asjaolule, et

tegemist oli intensiivse peksmisega. Vägivalla intensiivsus viitab sellele, et peksja pidas võimalikuks, et tekitab elule ohtliku

tagajärje, ja möönis seda KarS § 16 lg 4 mõttes. Süüdistatava kaudsele tahtlusele viitab ka asjaolu, et eluohtliku

tervisekahjustuse põhjustas tegu (peksmine) vahetult, mitte ei tinginud seda nt kannatanu kukkumine või paiskumine vastu

mõnda kõva eset. Viimaks annab tahtlusest kõnelemiseks alust see, et kannatanu lamas maas ega olnud joobe tõttu suuteline

osutama tõsiselt võetavat vastupanu. Kõik nimetatud asjaolud koostoimes näitavad kolleegiumi hinnangul, et kohtud on

teinud õigesti järelduse, et L.S oli O. B. elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlus.

10. Obiter dictum-korras märgib kolleegium KarS § 118 kohta järgmist.

10.1 1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt.

Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik

põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui

tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114.

Seega tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma

põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud

enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike

tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on

kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist

ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule

tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg.

10.2 KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6)

jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi

süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega

põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1

p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi

kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

20. jaanuari 2015. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/